Paul-Eerik Rummo sündinud 1000 942. aastal luuletuskogud ankruhivajad 62, tule ikka mu rõõmude juurde 64. Lumevalgus lumepimedus 66 ja viimane valikkogu 68. See on nüüd nii pealiskaudselt. Faktilised andmed, kas on midagi, mida sa ei tea? Ma küsiksin, mida ma ei tea, teiste kästud teised mulle räägiks, aga iseenesest oleks muidugi kena, kui kukuks välja vestlus selle sõna. Tõsises mõttes ta, mis on õieti vestlusvestlusel. Eks inimeste suhtlemise vorm ja inimeste suhtlemine mitte kunagi tegelikult ei toimu ju rangelt küsimuste-vastuste vormis ütleme, tegude vastu tegude vormis. Et igaüks teeb enam-vähem, mis tal pähe tuleb, reageerib sellele, mida talle on tehtud või mida tema ümber tehakse. Küll vastavalt oma iseloomule, küll vastavalt oma mälestustele, mõtteseostele, mis ta peas tekivad. Inimesed on omavahel küllaltki sarnased isikud kombinatsioonide arv on piiramatu, nende kombinatsioonide taandamine küsimuste-vastuste meetodile teeb meid endid vaesemaks. Millal on sul olnud tee kõige hiilgava vestlus? Võimalus elus? Need ongi raske öelda, sellised kohtumise moodi vestlemiseks on alati leidunud ikka selle peale, et ma saan lihtsalt juurdunud tavapärast, ilmselt läinud selle peale, et küsiteldab nendel juhtudel siis mina olen tulnud ning kohale kutsutud ja seisneb istunud kuskil ees või ka mingi ringi sees on täitsa nagu ühesõnaga siit see pole olnud. Dialoog sõna tõsises mõttes, ehkki mitmelgi juhul on olnud asi tõesti elavaks ja ja on nii-öelda publik hästi elavalt reageerinud ja olema ise saanud ennast lahti rääkida kõikega. Aga kõik selle asja tuumas on, on midagi selles mõttes valesti, et asetab ühe isiku teiste isikute suhtes eriolukorda. Umbes et noh, põhimõtteliselt see on, on see, et üks on tark ja teised oli, tuleb nüüd, räägin mina, teie olge vait, see tegelikult on, on väga vale. Inimene ei lähe ju naljalt kontakti otsima, sellepärast et teistele midagi pähe taguda või teisele midagi selgeks teha või rääkida. Igasugused demagoogiavormid on mulle sügavalt vastuvõtmatud. KuMul ilmselt endal on midagi, mida ma öelda tahan teistele inimestele üldse eelistan siiski sellist juhust, et teised mulle kuidagimoodi vastu räägivad. Mis ajendab sind kirjutama sel juhtumil? Nojah, kirjutamine kirjanduse tegemise mõttes võib-olla on kõrvutada kirja kirjutamisega määratlemata adressaadile. Sisuliselt siiski inimene kirjutab kirjanik stamistega, kirjutab põhimõtteliselt enese jaoks selles mõttes, et ta enese jaoks on valesti öeldud, et enese tarvis, mitte ta lõppeesmärk ei ole tema iseenese pärast selleks, et midagi enda südame pealt ära ütelda, et tal oleks ütleme, kergem olla. Ja kuna ta ei ole seal kirjutamise ajal vahetus kontaktis ühegi teise inimesega rääkimata siis paljude inimestega, kes on kelle käte hiljenda kirjutatu läheb siis tema ülesanne on Et võimalikult ausalt süveneda iseendasse, sellesse, mis tal, mis tal õieti mureks on, mis tal mis on see põhjus, mispärast te ei saa parajast ilma olla ilma kirjutamiselt olla seal vahel olnud hirmu, et näiteks kirja ei mõisteta ei ole. Kirjutamise ajal arvatavasti selle peale ei saa mõelda üldse, kas mõistetakse või mõistete. Kirjutamise ajal autor arvatavasti mulle tundub üsna üldine ise mõista ennast. Kirjutamise protsessi seisnebki selles, et ta et ta saab ka ise teada, mis ta sees on või saab, saab ise teada, mis ta öelda tahab, umbes nõndamoodi. Küsimus on ikka lõpuks ainult mingites aususes iseenese vastu selles, et et inimene ei hakka rääkima seda, mida ta ei tea seda, mida te ei ole läbi tundnud ega kirjutama seda ainult sellisel juhul, kui ma kirjutades käsitlusest näen, et et siiamaani läheb hästi, sealt edasi läks jälle hästi ka vahepeal üks mingi selline koht mis kuidagimoodi õnnestunud, millest ma ise aru ei saa, mis mul selle teemaga seoses takerdub millegipärast. Ja selle koha taha siis tuleb peale kärsitus ja ja siis lihtsalt sa markeeris selle koha libised sellest kohast üle sellisena räägid sellest sama tõsise näoga kui nendest asjadest, millest sa teadmine kui teistes kohtades. Vot selliste sisuliselt võltsitud kohtade puhul on siis endal hirm, see hirm, mitte sellepärast, et mõistetavaid ebamugavustunne, et sa oled valetanud ja pakub selle välja sama sama näoga nagu sa oma subjektiivse tõe. Mida sa tõeks arvad olevat välja pakud? Kas sulle tundub, et sa saad näiteks luuletustes kõik ära öelda, mida sa tahad? Või on vahel niimoodi, et mõni teine vorm näiteks oleks kasulikum ainult et see ei allu sulle? Tea vormid on arvatavasti üldse väga suhtelised asjad. Või ütleme, tasandeid eks nimetatakse. Olen viimasel ajal mõelnud, olengi nagu suhteliselt hoopis vähe kirjutanud, rohkem asjadest aru saada. Tekkinud kujutlused kirjandus tegelikult jagune sisuliselt žanrideks, tegelikult isegi kirjandust ennastki, kui mingisuguseid eritegevust ei ole olemas. Et on olemas see, mis eristab inimest teistest elusolenditest on tema sõnaline tegevus, on see, et tal on olemas artikuleeritud keel tähenduslik keel. Ja selles mõttes me oleme tegelikult absoluutselt kõik, absoluutselt kõik inimesed on kirjanikud. See tähendab kõik me päevast päeva rohkem kui millegi muuga rohkem kui kui igaüks oma kutsealaga rohkem kui igaüks oma erasuhetega või igapäevaste igapäevase elu korraldamisega. See tähendab, ta tegeleb sõnadega. Kõigil meil on, on tuttavad, kellega me suhtleme sõnade abil ja kellele, kellele me püüame ennast mõistetavaks teha ja kellest me püüame aru saada. Keegi meist on mingisugused elamused, millest me iseendalegi ei oska teistmoodi aru saad aru anda, kui, kui neid sõnadeks muutes. Ning kui nii võtta, siis kirjandus nimetagem seda professionaalseks kirjanduseks. Kõige üldisema jaotuse protsessis läinud ühtede inimeste kätte, kes siis keda siis nüüd nimetatakse kirjanikeks? Tegelikult kirjandus tegelemine sõnadega oma oma tunnetel, elamusele arusaamistel, sõnaliste eksponentide otsimine, see on kõige põhilisem inimlik tegevus üldse. Luulel on olemas võib-olla üks külg võrreldes üks joon, võrreldes teiste teiste nende žanritega siis mille joon, mille võrra ta on teistest rikkam, aga see ei tähenda, et tal ei puuduks väga palju jooni, mille võrra teised temast rikkamad on. Luule puhul on see eristav joon. Luulevormide suhteline lühidus, mis tundub mulle voorusena selle poolest et saab luuletuse, piirdus isegi ühe luuletuskogu piirides näiteks terve tervenisti pühenduda ainult mingitele sõnalistele eksperimentide või, või mingisugune keelevaatlusele lihtsalt, mida annab selle keelega teha, mida ei anna keele rikastamisele kele paindlikumaks muutmisele. Samas kui, kui sellisele ülesandele tervikuna pühenduda üks romaani või näitemängu isegi tundub võib-olla natuke raiskamisena. Ehkki on tehtud ka terved suured kirjutas suuri romaane, mille autori põhiline eesmärk on olnud hallutada allutada see keel, milles ta kirjutab sellisele laboratoorsel vaatlusele. Nagu väike asi, aga vot tema võib teha, mis tahad. Sõitsid teha järelduse, et näiteks sa kirjutad väga kerge vaevaga, ei tea, väike asi lõpuks, jah, kui ma, kui ma nüüd üldse kirjutas, ma kirjutan kerge vaevaga seal mingit aega, kirjuta üldse kui sul mingi kogu on ilmunud, kas peale ilmumist unustada oma kogu? Ma püüan, aga see natukene raske olnud mingisugune probleem, mille peale ma ikka vahel mõtlen. Ja millest lähtudes ma püüan oma kõiki ligi mesi jälgida hakkaks inimesed nagu jaotate teatava skaala peale, mille ühes otsas on, on absoluutselt vaba inimene, teises otsas on absoluutselt seotud inimene. Kusjuures vabaduse seotuse all ma mõtlen seotuste seotust omaenese minevikuga, enese minaga ja vabadus sellest. Ja siis enamasti me oleme kõik kuskil seal vahepeal mitmesugustel astmetel elada, saada peab arvatavasti iseendast vaba olema, isenda minevikust või. Minevik kustub päev-päevalt, eks ole. Kuigi tegelikult minu arust kirjutataksegi mitte sellepärast, et luua mingisuguseid noh, ütleme siis, mingilgi määral jäävad või püsivaid väärtusi või kas või üheks päevaks või üheks aastaks sajandiks 1000-ks aastaks on ükskõik, aga vaid just nimelt eesmärgil millestki lahti saada, midagi ära likvideerida. Tähendab, kui mul on midagi ütleme, hinge peal, mis mind elada ei lase, mis mulle mingisugust psüühilist raskust tekitab. Mu taotlus peab olema endast ära heita, et ma saaksin edasi elada. Ja siin tulebki see mingisugune erilaadiline kirjanduse paradoks, mis on selles, et teda saab ära heitanud selles vormis. Et sa sõnastad, aga sõnastamine ja siis veel äratrükkimine või üleskirjutamine on mingil määral juba jäädvustamine. Ja siis samal ajal sa ise sellest elamusest või sellest, mis sundis ta tegema saatsa lahti. Aga samal ajal on ta kuidagi fikseeritud tulemuse, muutubki materiaalses kehaks, raamatuks või mingiks selliseks asjaks. Ja on ja see on veel hullem, kui roma end elamusi võid veel vahel ära unustada, kui see mingis kergemas meeleolus oled raamatutel riiuli peal reas kuskil, näe neid olgu enda omasid, olgu teiste omasid neid selles mõttes juba raskem unustada. Miilitsa lendami vahel lugeda, teen seda vahel eesmärgil vaadata, kas ma olen muutunud, kas nendest üle saanud, kui ma loen oma varasemaid asju ja nad mitt ütleme, naerma või naeratama ajavad, siis ma tunnen, et nendest vabamaks saanud ja umbes võib-olla ka sel eesmärgil. Kasutan juhust siin seda avalikkuse ees ütelda, andsin ma ka välja selle oma valikkogu, et nad kõik ükskord seal hunnikus olemas oleksid ja sellest kõigist ometi ükskord lahti saaks. Mõni aeg tagasi tehti mulle ettepanek kõnelda luulest kui žanrist, ka mul ei olnud aega sinna minna ja siis ma ütlesin sellest ära, aga aga jällegi olin, olin siiski sunnitud hakkama selle asja üle nüüd ise mõtlema, mis luule üldse on või mis seal siis luule kirjandusžanrile on, täna natukene sellest juba varem ka juttu oli, on olemas nagu kolm punkti, mida luule on määratud ühendama, üks punkt on ütleme, inimese elamus, inimese mõtted, ütleme nõnda. Siis teine punkt on välismaailma nähtused, muljed. Näiteks ütleme, mingi maastik, mingi mis asi maailmas. Ja kolmas, kolmas sfäär, millega inimene tegeleb, on sõnad. Ja luureülesanne oleks siis mingil määral need need kolm asja need ühendada, nii nagu nad tegelikult algselt algselt ilmselt olnud on. See tähendab, et et kui mul on mingi elamus siis ma püüan leida sellele elamusele oma nähtava välismaailma muljet hulgas mingisuguse adekvaatse, mingi ekvivalenti. Näiteks mul on mingi elamus, millele minu arust täpselt vastab vastab näiteks, vot just just sealt nurgast vaade sellele metsatukale. Ja mu järgmine töö on siis selle, selle vaate sellele metsatukale sõnaline täpne fikseerimine, tähendab, ühendan selle kolmanda punktiga sõnadega. Ja siis mu lootus on see, et need lõppkokkuvõttes on kõik need kolm omavahel ühendatud minu elamus sõnad ja siis mingi meeleline mulje, keelte sõnu on hirmus kaua tarvitatud, keel on ära kulunud, sõnadel. Nad on muutunud puiseks ja moodustavad väga ühte ühte tardunud sõnalisi kombinatsioone. Mõtleme nagu ainult juba nende sõnaliste kombinatsioonidega ei mõtle enam mõtetega, ei tunne enam oma tundeid, vaid vaid, vaid nimetame neid enda jaoks. Ahah, see nüüd on liha ja säilitan põlguse, see nüüd on armastus ja nii kui me oleme saanud ära nimetatud. Nüüd me oleme nagu rahul ja jooma tunnetesse tegelikult asi ei jõuagi. Luule on siis nagu määratud üht külge pidi sellist keelelist sõnalist tardumust ületama see tähendab näitama iga kord uuesti sõnad tegelikult on meie elamustega ja meie muljetega seotud vastavalt sellele kas see on siis luule, ideaaljuhul, luule, mis oli siis määratud kõigile või tuule, mida võivad teha kõik või mida sisuliselt kõik inimesed pidevalt teevadki. Nagu ma varem olen öelnud, pühendavad oma muljeid oma sõnu ja oma elamusi. Aga selle kõrval paralleelselt sellega on tõenäoliselt pidevalt vajalik luule, mis tegeleb ainult sõnadega, tähendabki luulemis. Laboratoorselt teeb laboratoorseid eksperimente selleks, et vabastada sõnu nendest tardunud sõna kombinatsioonidest jälle sõnadega küljest lahti haakida, need teistmoodi kokku haakida. Ja see on puhtalt puhtalt laboratoorne, puhtalt ütleme teaduslik tegevus. Ja mul on selline tunne, et tegelase vilju läheb, läheb eeskätt vaja ainult siis luuletajatele tähendab sealses luule luuletajate jaoks luule ainult ainult nende inimeste jaoks, kes ise kavaldavat taolise laboratoorse eksperimenteerimise metoodikat mingil määral. Kellel huvi selle vastu vajadusele vastu ning sellest seisukohast võiksime siis neid inimesi nimetada eliidikse liidiks selles mõttes, et need on vähe lihtsalt lihtsalt üks, üks kitsas professioon. Kui suur on sinu enda arvates sinu enda luules see vahekord eksperimenteerimise ja selle kõigi mõistetava luule vahel teadlikult ja tahtlikult ei ole peaaegu kunagi eksperimenteerinud, tab, ei ole läinud välja eksperimenteerimise peale paaril-kolmel juhul, aga need ei ole enda jaoks olnud ka avaldanud. Sukeltõlgetes on mõnevõrra teine lugu, tõlgetes isegi luule tõlkimine tegelikult jule tegelemine luulega, vaid tegelemine lingvistikaga rohkem semantikaga keskseid asjadega. Et ütleme, vene keeles on olemas olemas sõnast trast mis, mis seal samast tüvest kui, kui sõnastrodaania, mis tähendab kannatust. Aga eesti keeles on olemas sõna kirg, mis seal samast tüvest kui sõna kirgas, mis tähendab midagi ülevat ja heledat. Siis sa tõlgid vene luuletajate põnetel sõnast rästa asemel kirg ja siis sa tunned ennast mõnevõrra süüdlasena, sest sa oled, oled võltsinud midagi muud väga teha ei saa. Aga kas sulle tundub, et sa vorm ise valged, nii et see ühesõnaga ei ole seal üldse probleemiks see, mismoodi see välja tuleb, see nagu tuleneb ikka juba sellest vormi poolt pihta hakata, nagu on ohtlik siiski saanud siis lasteaiast sisse, mässida nendesse kanalitesse mingitesse ja avameelsuse impulsi täiesti ära kaotada. Lisaks nagu võrdsustada selle selles osas luulet ja, ja ütleme, näitekirjandust. Teatrit ma mingil määral mingis mõttes täitsa kadestan väga paljusid asju, mida ma juba tänase õhtu jooksul rääkinud mul oleks. Ma juba olen jõudnud tunda tänagi, et, et küll oleks hea, kui ma saaksin teile seda kuidagi teistmoodi ette näidata v mingisse kätel käimisega, ma ei tea, mismoodi teatri definitsioon minu jaoks on, umbes nii, et see on füüsilised tegevused, mida toimetatakse avalikult publiku ees, tähendab helistan esmalt nagu vaatemäng, selles mõttes. Teadsin, võimalused on hirmus suured ja siis näitekirjandustekstid teatri jaoks lihtsalt ainult üks teatrivõimalusi. Näitekirjanik, luuletaja kirjutab, see, mis ta teeb, on, on see, mis ta ise teeb siis näitekirjanik arvatavasti peab. Ta peab arvestama. Et seal on kõik teised komponendid ka veel olemas peale peale keele peale sõna. On sind hakanud meelitama teatri jaoks kirjutamine? Mingil määral, aga ma olen selline tunne veel, et teater võib-olla ei peagi pihta hakkama dramaturgia kirjandusest. Ja võib-olla võib-olla peaks pihta hakkama ikka näitleja lavastaja, seda nendest inimesed, kes teevad seal. Ja siis nende Nende taotlustest üldse väga vähe head teatrit on näha olnud. Sellepärast kõik see, mis ma selle üle mõelnud, rääkinud olen, on kõik mingil määral õhus lippuvastideni peast välja mõeldud. See on meil tegelikult kõige rohkem hämmastanudki loetu põhjal. Näinud ma seda ise ei ole. Väga mitmed uued teatrialased liikumised, sellised eksperimentaalse galaka teatrid, mis maailmas on, kasutavad ometi rangelt fikseeritud tekstuur, klassikalisi näidendeid, näiteks antiiknäidendeid. Ja see on üks asi, mida ma tahaks väga oma silmaga näha, et sellest õieti aru saada, kuidas on võimalik näitlejal yksil ennast tavade ennast absoluutselt identifitseerida mingisuguse tegelaskujuga, näiteks seal protovski teatris mängitakse Calderon, nii kui ma ei eksi, ütleksin kalderali näidend. Ja see olevat mingisugune loetu põhjal mingi eriline näitekunsti ime selle vastu, sest selles mõttes, et proovide käigus lavastaja on käitunud põhimõtteliselt nagu psühhiaater ja, ja koos näitlejatega kõik nende kõige sügavama teadvuse kihid välja koorinud. Nõnda et selle töö lõpus inimesed, näitlejad tähendab, teavad endast palju rohkem, kui nad enne teadsid. Selle lavastuse ette etendus ettevalmistamisel nad tegelikult tegid ära sellise Tööprotsessivaid protsessist ongi tegelikult see kunst. Tagajärg on, on siin tegelikult kõrvaline see protsess, kuidas midagi tehakse, kuidas jõutakse selle teoseni, see on kunst. Aga kuidas seda kõike oli võimalik teha mingisuguse klassikalise rangelt fikseeritud teksti põhjal. Et sa mulle mõistatust, millest arvatavasti ei saa enne aru, kui seda oma silmaga näinud ei ole, mingi mingi samm selles suunas on üks kirjandusliku kolmapäeva õhtu, mille pea proovima nägin Gustav Suitsu õhtu kus on ka kasutatud olemasolevat teksti Gustav Suitsu luuletusi ja mõnel juhul tema väljavõtteid tema kirjutistest on nende tekstide pinnalt mindud üsna sügavate selliste enese avamisteni ja meie sajandi ja meie aja ja meie rahva mitmesuguste kirukuste ilmsiks toomiseni. See ei ole mitte, tähendab luuletuste deklameerimine, luuletuste ettekandmine meil seni harjunud mõistes vaid just püüa sõnaga ühendada kõiki muid teatri väljendusvahendeid, kes neid teatavalias vahendeid, mis, mis inimeses näitlast lähtuvad, mitte mitte seal siis valgust nii palju ja heliefekte muud taolist, vaid et inimese enda kehalisi häälelisi võimalusi. Aga proosa, kui jätta kõrvale kõik žanrid, kas loete proosat ka samast vaatevinklist, ütleme siiruse või ebasiiruse. Vaata mingist või millist, mida te hindate? See peab igal juhul olema, aga me muidugi ka seda siirust ebasiirust ei tule mõista liiga kitsalt, selles mõttes, et, et ma kohe räägin ära, mis mul südamel on. See võib viia kadesse lihtsalt sellise nii-öelda intiimpäeviku välja pakkumiseni kirjanduse pähe. Avameelne ees peab olema tõenäoliselt ka teadlane, kes mingit probleemi uurib, ta, ta peab endale aru andma, kus kohas ta on edasi läinud, kus ta ei ole, kuskohas ta räägib tõtt, kuskohast kuskohast ta kasutab mingit häda, valetate, kuskohast ta lausa lausa kõrvale läheb. No näiteks kas või mingisuguse vormi väljatöötamine misse. Olgu luule või proosa mikse uue žanri väljatöötamine oleks pealtnäha just nagu ainult tehnile töölise laboratoorne töö, mille puhul ei ole oluline selle tegija selda. Eetilised eetilised omadused. Aga ometigi osutub, et, et kõik tehtu kujuneb täiesti väärtusetuks, kui ta on tehtud ebaausalt mitte rääkida asjadest, mida ei tea, nendest aru ei saa, aga vaat siin on ausa seisu, mõtlen siis võib selle tulemuseks olla väga hea proosa. Kui sa kirjutad, kas sind huvitab see, et sind mõistetakse, et sellest, mida sa tahtsid öelda, saadakse aru ja seda selleks, et midagi ka nendes, kes loevad, muutuks või huvitab sind ainult see, et sa kirjutasid, sa vabanesid ise sellest, mis sind kiusati, sa kirjutad selle ära ja saagu sellest mis tahes. Arvatavasti kirjutamine on siis seda tüüpi, seda tüüpi kontakti otsimine, et, et mina oma mingisugusest. Ühesõnaga ma loon mingisuguse oma maailmapildi või noh, mingisuguste näht, mingist nähtusest, oma pildi mingisuguse, ütleme siis mudeli ehkima ei tahaks neid sõnu tarvitada natuke ära tüüdanud ja pakun selle mudeli välja. Ja pakun selle mudeli välja igale teisele inimesele. Eesmärgiga ässitada need teisi inimesi, looma oma mudeleid, sest enamus inimesi, meie kõik silma kirjanik, ka kirjanikud, kaasa arvatud, tähendab inimesed, kelle professioon oleks olla teadlik teadvuse juures, kaasa arvatud enamasti elab ebateadlikult ja kuidas juhtub pinnapealselt, eks ole, ei anna endale kuigi sügavalt aru, kõigist asjadest me kuuleme või mis me oleme või? Me ei kõnele seda, mis me mõtleme või, või mida me hinges tunneme, vaid enam-vähem seda, mida mida on, mis parajasti ette tuleb kõnelda. Ühesõnaga, elame ebateadlikud elama väga väikese osaga oma teadvusest ja kirjanik siis võtab kätte, sunnib ennast suuremale teadlikkusele sunnib ennast kasutusele võtma teadvuse need osad, mis, mis ta siiamaale on jõude seisnud nendega nende abil, loob ta siis ühe teatava maailmamudeli ja pakub selle välja siis lingile teisele inimesele, nimetagem teda siis lugejaks lootuses, et see lugeja ei võta seda vastu, vaid vaid saab impulsi luua oma maailmapilt. Kui ta selle vastu võtab, siis ta jääb teise tehtud maailmapildi vastu, võtab siis suhteliselt samasse passiivses seisundis, sellist ennegi oli. Ta võtab selle vastu, ütleb, teinekord, ütleb, et näete, mõtleb täpselt nagu mina, tegelikult on ka enesepettus, sest ükski inimene mõtle samuti nagu teine punkt oli eesmärgiks lugeja suhtes on esitada lugejat samasugusele aktiivsusele oma oma teadlase suhtes, kui on temal autoril endal olnud. Aga sind see ei huvita, et kui sa oled kirjutanud ühe kas v väga lühikese luuletuse, kui see on ära trükitud inimeste, seda loevad siis see fakt ise ja see luuletus, ükskõik mida sellega on öeldud, muutub nagu väljaspool sild olevaks jõuks, mis hakkab kujundama ja midagi muutma. Kas sind huvitab, mida ta siis kujundab, mis laadiste kujundab ja mida ta muudab ja mis suunas muudab? Või mitte nii-öelda põhimõtteliselt huvitab, aga, aga selle jaoks üldiselt vist ei ole aega, sest alati järgmised asjad tulevad peale ja meeldib sulle idamaade filosoofia. Ma tunnen teda liiga vähe, aga ta meelitab, ta meelitab, just, jaksan õiglusega Peate kirjeldust mingil määral sotsiaalseks jõuks. Vaieldamatult kirjandus, kui kui sõnaline sõnaline tegevus kulub, kulub eriti nende alla, sellepärast inimene nikeks sõna olendi laseb ennast väga palju sõnast mõjutada mõnda jutustust või luuletust või ükskõik mis muud. Teost, millest sa veel aru saanud. Midagi saab igast asjast iga inimene kindlasti aru. Kas, kas see on täpselt seesama, mida autor mõtles? See on küsitav, aga teiselt poolt teksti autor naljalt ei tea, mida ta õieti mõtles. Autol isegi mõne päeva pärast vaatab oma asja juba nagu võõrast ja võib-olla ka selles mõttes ei saa aru saadud tähendab oma asjast teistsuguse elamuse, kui ta ise Narvas saavat kirjandusteoseid kunstiteoseid. Kui ma nüüd vaatan, loen, siis ma võtan siis ma lähen nendel ikka selle nurga alt. Kas kas ta pakub mulle elamust või mitte, mitte kas ma saan aru või mitte, samas kui näiteks mingit filosoofilist puhtlosoofilistraktaati tuleb ilmselt lugeda selles mõttes selle pilguga, et temast aru peab saama? Temast ei saa enne, mingist elamus temast ei saa enne ütleme targemaks ütleme, traktaate me loeme selleks, et saada targemaks, aga me ei saa enne targemaks, kui me pole tast aru saanud. Olen lugenud palju luuletusi, millel, mis jäävad mulle kaugeks, sellepärast et ma ei tunne nende nende mingisugust ajaloolist ja ütleme, etnograafilist ühiskondlikku tausta tähendabki lugeda. Lugeda võõrama, luuletusi, eriti veel tundub, kirjutab võõras keeles või siis võõrast keelest tõlgitud, mis midagi alati ära muudab, teistsuguseks teeb siis selle mingisuguse elamuse sädeme, kui tegemist on, ütleme, hea tõlkega, võtab ikka vastu, aga see jääb tõesti natuke liiga üldiseks selleks, et see luuletus väga saaks meeldima hakata. Selleks, et temast täiesti noh, omaksaks luuletust võtta, selleks peaks siis oskama üle kanduda selle. Luuletuse sünnimaale sünnihetkele tähendab pikka ajas kauged või ruumis kauged kirjanduse, arvatavasti saame lugeda siiski ainult asjatundjate poolt kommenteerituna. Tõlki sees seal midagi sellest liikmena mitte mina väga ikkagi põhin allesonid. Vööripruss on öelnud, et et luuletuste tõlkeluule tõlkimine on absoluutselt võimatu ja on väga tore seda iga päev seda teesi ümber lükata. Sind ennast on ahvatlenud tõlkima, üks põhjus kindlasti professiooni poolt tulles on see ise kirjutamine või luuletamine on mingil määral ette planeerimata, töö sai, kujuta ette. Ühesõnaga, ta sõltub, sõltub hirmus, palju juhusest mitmesugustes juustest, ühesõnaga ei ole mitte nii, et mina kirjutan luuletusi, vaid tegelikult oled kirjutanud, mindud luuletused tulevad, nagu nad tulevad. Mingil määral on see väsitav ja kurnav või ta on pidevalt ebakindel enesetunne. Ja selleks, et selle kõrval järelikult peaks nagu olema siis tasakaaluks mingisugune süstemaatiline, planeeritav tegevus. Ning on siis võib-olla kaval, võib-olla ei ole ka, aga ka võib-olla on kaval ühendada need kaks tegevust omavahelise tähendab tegeleda süstemaatilise kirjanduse tegemisega millegagi, mida saab planeerida, endale ette võtta mingisugune tõlketöö ühineda, võtta vastu mingi pakkumine, ühineda tähendab mingi tõlkijate grupiga, kes ühte või teist mingitelt kantoloogiat midagi pärast ette valmistab seal sisaldunud juba noh, peale selle, et sa originaaltekstile allutatud juba tähtaegadel ja süstematiseeritud ja see on üks üks põhjus, võib olla, aga arvatavasti mitte kõige olulisem. Kõige olulisem võib-olla on siiski see, et tuleb ikka jõudumööda püüta avarast maailmast osa saada, arusaamisvõimet laiendada, tegelikult on olemas, eks selline vahepealne väga ohtlik punkte mul on selline tunne, et et väga palju meie tõlgituna ilmunud kirjandust ja väga palju igasuguseid tutvustasime, mõtlen kirjanduse tutvustusi võid ütleme näiteks ajas või ruumis, mille kaugete välismaal toimuvate või kunagi varem toimunud igasuguste ühiskondlike liikumiste, igasuguste filosoofiliste süsteemide, kõigi nende tutvustamine on meil. Ta on väga juhuslik, väga pealiskaudne. Me oleme nagu kõige selle tegevusega mingis sellises punktis, kus ta toob pigem mingis mõttes kahju, selle asemel et kasu tuua. Kahju selles mõttes, et ta killustab meie teadvust väga. Selle asemel, et teda ühendada, on kaks ise asja teada väga paljusid erinevaid asju. See on üks asi ja teine asi on teata ühte, terviklikku suurt ala või ta Petse oma teadvus, need asjad omavahel kuidagimoodi ühendab, teine võiks olla ideaal, aga, aga esimene on see punkt, kus me praegu omadega kõik oleme. Me teame, teame kõik kole palju, näiteks sellistest asjadest kuni kuni selleni, et sa muutud mingil ajal vahepeal oli muutunud moeteemaks igasugustest lendavatest taldrikutel küll telepaatiast, küll kõiksugu asjadest. Aga me teame, teame seda arutult pealiskaudselt, nii arutult, juhuslikult, et tegelikult selle läbi me ei ole selle teadmise läbi, me ei ole rikkamad ja me ei ole targemad. Midagi, millega tegelikult tegelevad ainult üksikud inimesed, teadlased, kes nende aladega tegelevad. Kui aga hakkame samamoodi katkendlikult kuulma või teada saama mingite ühiskondlike liikumiste kohta, siin läheb asi natuke halvemaks selle Me muutume passiivseteks. Kõik teadmised peavad mind viima selleni, et me, et me ise midagi oleksime. Selle väärtus on ikka selles, et, et meil oleks, millega ennast võrrelda. Inimene, kellel ei ole ennast kellegagi ega millegagi võrrelda kaldub ennast pidama paratamatult ainukeseks võimaluseks. Mingis mõttes jah, kindlasti tunnen ma ennast selles selles suhtes vabama, näen, et ma siiski olen suhtunud, lobiseda saanud aga iga õhtu ei puutu kokku inimestega või nii suure hulga inimestega korraga. Seda enam, et inimesed, kellest suuremat hulka varem üldse ei tunne see on ikka vaat ja võib-olla ongi mingisugune selline vaba vabanemise saavutamise tee olnud, suhelda suhteliselt võõraste inimestega ja siis pärast uuesti nendega mööda, nagu enam mitte kohtuda. Ei oleks kindlasti mitte, kas oleks parem olnud hoopis kirjutada mõni luuletus tänase õhtu asemel või siis pidada maha selline üldine suhtumine? Ei, ma arvan, suhtlemine on ikka parem, aga see ei ole, kas üldse on mõtet luuletustel? On küll võiks, üks ei sega teist.