Lugupeetud külalised ja lugupeetud Villem Gross ma usun, te olete natuke tuttavad juba selle olukorraga ja ja tänase kirjandusliku klubi külalistega. Ma usun, et ega see suveaeg eriti elav kirjanduslik aeg ei ole ei kirjanduse tegijatele ja lugejatele. Kas teil on puhkus ees või, või möödas? Minul on puhkus tulemas, selles mõttes elanna opti Mistlikus perioodis olles ja loodan, et tulevad ka ilusad ilmad. Alati on säärane tunne, et kui tuleb puhkus, siis ka midagi realiseerub, aga siis sellest muidugi realiseerub, väga väike protsent vajan null. Õieti praegu mina elan üle loomingulist kriisi, teinekord on vist huvitav ka kirjandusliku bluffi tuua, säärane kirjanikes sõda üle elab ja söandab seda ka avalikult tunnistada. Aga kuna ma olen proosamees ja kuna ma olen ainult ja kõigest 46 aastat vana, siis ma veel söandan seda teha. Sest lootust on. Mul on niisugune tunne nagu kõigil kirjanikel selles eas, et põhiline töö on tegemata. Ta alles, et see kõige suurem kala nagu ütleb sirge, on püüdmata ja see on niisugune seis nagu. Ma kujutan ette, oli üks Ungari film vist, kui ma ei eksi, kus noor tütarlaps vettehüppaja kaotas närvid ja julgenud hüpata. No arvatavasti kirjanikul on alati iga uue teoses niisugune tunne, et kas ma nüüd julgen sooritada seda hüpet. Ja minul momendil just täpselt niisugune situatsioon ongi. Eelmine töö, mille ma lõpetasin ja ja siis, mis on ilmunud ja müügil ja praegu veel see mind eriti ei rahuldanud, nõnda ja praegu ma otsin meeleheitlikult vorme ja, ja sidestusi. Võimalik, et ka uusi konstruktsioone materjali jaoks, mis mind on ammu köitnud ja mida ma arvasin, et ma selles eas olen juba suuteline tegema. Kuid praegu ma veel ei ole juurde asunud, plaanitsen. Mis ei rahuldanud teid selle eelmise romaani juures? Peaaegu mitte midagi, sellepärast et tema sai säärase loomingulise käigu, mida ma ei ole kunagi kasutanud, kunagi on hästi paha sõna, sellepärast et ma olen niivõrd vähe kirjutanud nagu kõik teavad. Aga vähemalt see hulk kogemusi, mis mul on olemas neist kogemuste raamest läks see väljakirjutamistehnika poolest nimelt mul oli see töö nagu kätte antud kogu materjale, süzee kujud isegi niimoodi. Ja mul kirjutamise ajal ei tekkinud probleeme, mul ei tekkinud analüüsimiseks erilisi vajadusi ja seda on tunda. Mina teda kunagi rukkiolukorras üle ei ole lugenud või, või raamatuna tähendab anud poogmates. Ja paugutas lugemise ajal juba tundus mulle, et säärane menetlus ei ole õige proosa minu jaoks tähendab, minu jaoks pikem proosateos on ikkagi teatud analüüs, vähemalt säärane probleem, mis mul endal päris selge ei ole, aga laua taga istudes ja selle kirjutamise distsipliinile alludes ma olen sunnitud, analüüsime, hästi pingelised ja selles töös see analüüsi vajadus kodus. Ja tekkis niisugune mehhaaniline või võimalik, et tekkis kõnesid, kuna noh, teatud professionaalne Kudumise käik missugune romaan, või noh, ütleme siis kõik teosed kokku, kujutame esimesed näidendid ja kõik kokku on teile tundunud või noh, tundub praegugi kõige õnnestunum, see kavatsus realiseerimise täiuslikkus on nagu teie osas olemas. Mina pean kõige õnnestunum maks pinginaabreid selles mõttes, et pinginaabritega seotud ühiskondlikud probleemid olid mulle endale hästi raskesti seletatavad ja muna selle tagapõhi on väga konkreetne, selle tagapõhi on minu põlvkond, selle tagapõhi on kohe täitsa konkreetne isik, ma mõtlen Paltserid ja tema saatus käiku. Ja selle taga on mitmeid muid minule teadaolevaid ning samal ajal ähmaseks jäävaid küsimusi ja selle taga istudes tundsin ma igal juhul seda loomingulist rõõmu, mida kirjanik peaks iga teose loomise juures tundma. Sest ma sain kuidagi kõiki neid vastukaalusid ära kuulata, sest pikkamööda päev päeva järel kirjutades sa kuuled ka oma vastaspoolt, keda sa teinekord noh, uljas meeleolus lihtsalt nulliks tembeldati ja lihtsalt nõnda oponendiks tembeldatud või ükskõik. Aga kui sa pead temaga päevast päeva vaidlema ja, ja, ja siis samal ajal püüdes säilitada ka äärmist objektiivsust. Sa püüad näha ka tema tegutsemise motiive ja, ja mõista neid, siis tekib niisugune huvitav tööprotsess, kus laud muutub, kirjutuslaud. Ma mõtlen, muutub kuidagi nagu Areeniks võitlusväljaks ja kui palju seda lugejani jõuab, seda on hiljem võimalik kontrollida ja võimalik, et see kontroll ei andnud neid tulemusi, aga minule igatahes oli tema suureks rahulduseks ma sain vähemalt paljud probleemid, mis mul olid tumedad, sain endale selgemaks rääkida sellel kirjutamise perioodil. Praegu on mõningane loomingule takistus. Aga kas see on tingitud sellest, et te olete liiga kaua kirjutanud ühe kirjutades vahendeid kasutava hanesulgede? No ma tõlgin seda muidugi, et tegemist seal sümboolikaga olen püüdnud teha ju draamat kõigepealt see on üldse noortele omana hakata draamaga pihta, sest dialoog, mis siis paberile panna, on ja hiljem ma olen otsinud muid vahendeid, välja arvatud. Luule luule tundub mulle kõige kättesaamatum ja kõige Ma umbes taipan, kuidas luuletaja saab lüürilise või, või ka ütleme kodaniku lüürilise luuletuse aine ja aga siis tema luuletaja teostab selle, mina seda ei suuda ja ma olen žanride või žanrile mees ja selle seetõttu ma pean ootama, millal jõuab see proosas, kus ma olen suutnud minule kõige rahuldavamatut tulemusteni, ma pean lihtsalt ootama, millal see hanesulg või, või kirjutasin ma seen või pliiats või või Parkeri sulepea, mulle siis jällegi kättesaadavalt istub või. Kui palju te peatseid enne kannate enne kui see sulgema, konkreetselt vahepealset? Pikemate tööde puhul on nad hästi kaua peas hõõrdunud, ilma et nad oleks mingisugust kunstilist vormi veel ei viinud või, või siis, et neil oleks tekkinud mingisugune hästi sundkäsk. Kusjuures laua taga tunud olen mina hästi vähe, üldiselt see, seda pean ma enda kiituseks ütlema, et kuigi ma olen pikka vormi mees, niiviisi siiski oma püksipõhja ma olen võrdlemisi vähe kulunud, et ka seesama pinginaabrit tõsis minu peas õieti niikaua, kui sellesama romaani ainestiku tegelikkuses minuni jõudis ja, ja sellest momendist peale olen mina kogu aeg nagu teda kandnud. Selle tõendiks on näiteks üks säärane töö nagu näidend, ankeet, mida ka Draamateater mängis väga lühikest aega ja ja mul on niisugune tunne, et see töö kukkus läbisest. Dollar mängiti keskmiselt 30 etendust sel perioodil ja minu tükki mängiti ainult pool sellest, näiteks 15 etendustest. Aga selle näidendi ainestiku pean väga tähtsaks, sest see on umbes sama ainestik, mis on ka pinginaatrites ja see töö on kirjutatud 53. aastal. Aga pinginaabrit ja siis ma sain siiski väljendada põhjalikumalt ja sotsiaalsemalt sedasama teemat. Te ütlesite te, teie kirjutuslaud muutub lahinguväljaks kirjutamise ajal. Kuidas te eelistate oma armeesid juhtida, kas nagu Napoleon või nagu Kutuusov? No siin ma pean nüüd natuke tagasi tõmbama lahinguväli, võimalik, et ka mänguvälisest kunst on ikkagi teatud määral ka mäng, kuna ma ise arvan, nii et ma püüan võrdlemisi palju mõista. Inimest, keda ma lasti, ei tunnegi nii põhjalikult, aga kirjutamise protsess on tundmaõppimise protsessi ütlesi. Ja püüda ise võrdlemisi seal nagu rohkem varjul olla ja jälgida ja vaadata. Ja olla last niisugune reamees luuraja vaatleja, nii nagu ma ka isamaasõjas olin kirjanduses käsutamised ei anna häid tulemusi, meil on niisugune periood, me kõik teame, on olnud, kus käsutati tegelased sellesse olukorda nagu. Me tulevikult juba nagu eeldasime, tegelased tegutsesid olevikus, kuid kirjanik asetas nad juba tema poolt mõeldavas tulevikku ja tulemus ei, ei olnud kõige soliidsem. Aga siiski, kui fantaasiaelement mänguelemente kirjandusest Minul on arvatavasti see õige õige väike. Ma ei ole sellepärast eriti õnnetusest, me oleme rääkinud aadundiga ja niimoodi ja tema on ka niisugune seda tüüpi Emil Zola tüüpi mees, kes peab ise väga kõigis kindel olema ja mina ka ei saa teisiti, kui ma pean hästi teadma täpselt kõik konkreetsest, millest ma siis pajatama ka fantaasia tekib just ka tihtipeale konkreetse, sest et see, mis ma siis konkreetselt teada saan, see jõuab paberile ainult mõnes lauses, aga sees ümbritses, tuleb niisugune, et mind see rahuldab. Ma olen hästi kindel siis selles fantaasias, mis sinna ümber sigineb. Kas teil on mingisugune kindlaks kujunenud aeg ka, mida sul kõige paremini või siis, kui mõtte väädulevlid? Mina pean kõige tähtsamaks puhanud seisundit, kui oled suutnud saavutada säärase hetke, kus sa ärkad kuidagi ja mõte on selge ja tavaliselt on need hommikutunnid hommikutunnid ja sellepärast on professionaalse kirjanduse kõige tähtsam moment siiski see, et inimene ei pruugiks teha mingisugust ameti tööd vaid et tema saaks kasutada hommikupoole kirjutamiseks ja õhtupoole elamiseks ja, ja noh suhtlemiseks välismaailmaga hommikupoolik siiski tundub olevat kõige tähtsam, nooremalt ei olnud minul mingisugust tähtsust, ma vision, eriti elav olin ma õhtuti. Aga nüüd ma olen tähele pannud, et õhtused tulemused on kehvemad, kui hommikuks. Aga kui hea mõte tuleb pähe näiteks kuskil õhtupoole, no kas ei kasutanud meilt ära eksida paberile panna? Seda olen mina teinud ka ja selle tõttu segunevad niisugused blokikesed ja siginevad lihtsalt lahtised lehed, märgid üles ja isegi nagu tingmärkides tingmärkides, et hiljem edasi mõelda. Ja siis mõnigi kord saab neid märke kasutada, laiendada ja kasutada teos. Aga kuidas te käituksid näiteks sellise kangelasega, kes läheb käest ära ja kasvab üle kirjaniku pea? Minul õnnetuseks veel ei ole juhtunud niisugust magusat momenti. Ma olen oodanud seda ja eks ma püüan teda ikkagi algselt mõeldud raamesse surud, ma kujutan nii, et eks ma siis kantseltan teda ja, ja katsun temaga kaubitseda. Püüan teda meelitada niimoodi see ja rääkida, kui raske on muuta näiteks sündmustiku Haabula mingisugust osa. Aga ma usun, et meelsamini jääksin sel juhul juba alla alistuksini vaataksin, mis tema siis minuga teie puhul on küll säärane igatses kohtuda ükskord säärase tegelasega mõnikord ja mõnes üksikus osas või on tekkinud ja see tunne, et loogilisem tundub, kui nüüd see tegelane talide pandud situatsioonis niimoodi. Kuigi ma võimalik, et kaks nädalat varem mõtlesin põhjaosa, et ta käitub nõnda, aga siis selgub, et nii ta käitub siiski teisiti või surub peale teise loogika ja see on väga rõõmus tunne, see on Eskun, tunneb kuulge, seen istub meetrini, sama tühi kirja solkija või kuidas? Seda tunnet saab harva. Kas teil on vahel juhtunud, et mõni motiiv või mõte on tekkinud magades unes või on kõigi ideede autoriks kaine terve teadvust? Mõnikord on tõesti mõni säärane unenägu terrica söö vast. Ning samal ajal imekombel ka välja puhanud tunne mis on järgnenud, on andnud säärase rõõmsa tundoomikul jätkata mõtteid, mida sa oled mõelnud ja ja heidelnud nendega seal, noh, mitte eriti süžeede osas, mina maadel hästi palju Fapoloya süžeega, mul on see hästi raske, ma ei oska nii vabalt reguleerida ja mõnikord on just hommikuti niisugusi rõõmsaid momente, kus tunned, et. Niisugune kirjanduslik sõlm või käik on käes ja see oskad teda lahti arutada. Näiteks teine küsimus. Sageli on kirjanike peatud headeks psühholoogideks millega need psühholoogid teadusemehed sugugi rahul pole. Kas teele, kui kirjanikule on kunagi kasuks tulevad mõned psühholoogia õpik või lehitsemisest või tutvumine mõne populaarse psühholoogiateooriaga? Minul on neid asju õieti nii niivõrd piiratud ulatuses minuni jõudnud. Esiteks sellepärast, et minul on hästi vähe usku olnud siiamaani neisse asjadesse ja ma ei ole oma kasinat aega nagu kulutanud selle peale. Sõbra erilist huvi nende küsimuste vastu võib-olla kommenteerida sellega, et ta õpib ülikoolis psühholoogiat ja mõndagi meest katsetama valedetektori alla. Muidugi Almi praeguseid teidki katsetada. See on väga huvitav kahtlemata ja ma iialgi ei ütle seda et ma uhkustaks mitte teadmisega või, või mitte kompetentsis olemisega. See ei ole sellest aga kuidagi elu on nii veerenud ja, ja ma pean ütlema, et mulle vist nähtavasti on see eriti vajalik, sellepärast et mina kuulun sedasorti kirjanike hulka, kellele keegi midagi ei räägi. Soomsel. Polsoolse tuntud vana sans mena seda lauset teinekord naljatledes kasutan ikka mulle keegi midagi ei räägi. Aga ei räägi nähtavasti sellepärast, et mina ei ole kunagi inimestel niisugustest sfäärides, kus see psühholoogia kõige tõsisemalt nii rakendub ja ma kuidagi ei piinlikkusetundest või ma ei tea, millest see tingitud on. Hoidun kõike seda nagu kuulamast või, või minuni lihtsalt ei jõua ja õige väike huvi on tõesti sääraste psühholoogilistel Nooh sõlmede vastamisi inimeste vahel minu tuttavate vahel nimed on ka tekkinud ja kuidagi saad nagu teada, aga mina ei saa neid kasutada, sest ma ei oska oma tuttavate, selle elusfääri nii libedasti ja mugavasti tungida. Ja tihtipeale ma olen nii mõelnud, et nähtavasti selle tõttu ongi minu töödes teatud kuivuse säärane intellektuaalne väljamõtlemine neis osades, mis tegelikult on elumahlad ja mis peaksid andma lugejale suuremat huvi. Aga ma loodan, et ma parandan ennast sellel alal, et äkki minust saab suur teoreetilise psühholoogia austaja. Nüüd postkirjaniku psühholoogiat puudutavast valdkonnast üks küsimus, kuidas teil vahekord on, kriitikutega? Viimasel ajal võrdlemisi jahe. Niikaua kui mind kiideti nii kaua, oli hästi soe, aga siis viimasel ajal hakatakse laitma juba ja siis ma muutun ka jahedaks ning kõige suurem õnnetus on see, kui sa tunned, et kriitikutel on õigus. Pingui kriitika märgib õigesti sinu puudused ja siis tunned sa võrdlemisi suurt masendust. Lihtsalt kriitik tuleb lahtisest uksest sisse, ma olen nõus sellega, noh, niimoodi läks. See teos läks nii, siis jääb üle lootus, ma kirjutan järgmise teose paremini, ma kirjutan niimoodi. Kriitikud vaidlevad omavahel, see on kõige magusam tunne, kui kriitikud vaidlevad omavahel. Ja siis on veel üks moment, kus kriitik annab su teosele hinnangu. Ütleb, et autor tahtis selle tegelasega öelda seda, kõik läheb juba enam-vähem täppi ja siis järsku tunned, et kriitikuna hoopis valesti mõistnud on andnud sulle hoopis teise tahte autori tahe tikusule all hoopis teiseks muutunud ja siis saad teada, et see sinu tahe oli väärilisenud, oli noh, ebasoliidne vaid võimannetab. Sel puhul ärkab autoris kiskja ja ta tahab kõigepealt kohtuda isiklikult kriitikuga, tahab talle selgeks ja meil ei ole moeks. Meil ei ole kombeks avalikult vaielda, et autor vaidleks kriitikuga. Kui lüüa lahti vanad loomingut, lüüa lahti eesti kirjandus sees siis tihtipeale kohtad seal autori vastu väitlusi, aga praegu ei loeta seda soliidseks ja siis me katsume siis omavahel teinekord kohvilaua taga. Eriti kohvikoor on hästi-hästi, nii kange kraadiline, siis võivad tulla väga ühesugused drastilised jutuajamised ja, ja sõnavara ei pruugi alati tsensuurne olla ja nii niisugused vahekorrad on olnud. Aga üldiselt seisukoht on vähemalt teoreetiliselt jagu, juba seda siis ka püüdlus on, et ta praktikas kani välja kuu niuksed, kui sina oled kirjutanud teose. Kui sa oled selle maha müünud, suurt raha selle eest saanud, siis on see lugeja käes arenenud lugeja, alati on kriitik. Ja sa pead lihtsalt ikkagi vaikselt ja kannatlikult ära kuulama kõik, mis öeldakse, õpime sellest. Teinekord on kriitika sumer meelest rumal, sa võid temaga vaielda niimoodi, aga kui ta ei ole sihilik ja kui tema ei taha sinul selle romaani ütleme tõlget kinni panna, kui tema ei taha, nagu sa taipad, et autoril kriitikul ei olnud kavatsust sinu edaspidist kirjaniku karjääri takistada, vaid ta lihtsalt tahab lugeja ja kirjaniku vahendaja olla, tahab olla ka autorile õpetajaks. Sel juhul tuleb hästi objektiivselt ja leplikult ja mõistvalt sellesse suhtuda ja, ja olla, ja kui see on ka kibe, siis tuleb vaadata, mille pärast ja mis, mis selles teoses siis niisugust all pooli. Aga viimane rida on pandud paberile umbes kaua aega ei lähe üldse, mis tundega ta lähti kirjastus sama uue käsikirjaga? Kirjastuse tuleb minna hästi, rind ees ja et töö on hea siin ei, siin ei ole midagi, aga siis kui hakati Seeba kõhklevad pea õlgade vahel käima ja Ta ei ole, arvestades meie trükibaasi ja, ja seda, kui palju meil praegu siiski kirjutatakse eesti rahva jaoks. Need on küllalt vähe, kirjanikke on palju vorsti saavutamine juba Islandil seisundi selles mõttes, kus iga 10. või 100. 100., sest inimene, kirjanik tuleb muidugi säilitada see julgus minna ja pakkuda, kuid juba enne seda hakkavad kahtlused, hakkavad tulema tunded, et kas on ikka mõtet ja kirjandust on niivõrd paljumise surgid seal üldse ja ja nüüd tuli jälle niimoodi ja kuidagi nõnda ja, ja siis, kui tuleb see masinakiri, NASA loed, parandad masinakirjavigu predigeerid veel mõnes kohas, siis tekib tavaliselt lootusetuse tunne ja siis tuleb seisma panna asi nähtavasti tuleb jätta nii seisma siis pakkuda sõpradele. Ja sellepärast peab kirjanikul olema sääraseid sõpru, noh, ma ei tea, kuidas Sõprus on keeruline mõista, aga inimene, kes ausest ütleb sulle ära kolleeg või ta ei pruugi kirjanik olla, aga hästi ja Lucia ja kui siis keegi leidub nende hulgast iga säärane, kes ütleb siis sulle, et kuule, see on täitsa hea asi. Siis tuleb seal propeller niimoodi ja annab selle julguse minna siis kirjastuse, et rääkida Aksel Tammega rääkide Jaan Toomlaga seal vasarast tõsist professionaalset mehe jutt, siin on see asi, aga noh, neid momente tuleb elus niivõrd harva. Siin mingisugust reeglit ei saa luua veel. Aga kas niisugust tunnet, kui te loete teise mehe romaani näiteks et näedsa ära kirjutanud? Kui rääkida nii, et noomiti eesti mehe, siis vähemalt eesti naise poolt on mul täitsa konkreetselt nimelt Emee Beekmanni väikesest inimesel kingustama kasutab lapsed prismat romaani aine väljatoomiseks. Ja kuigi sedasama on kasutatud ju maailma kirjanduses ja eesti kirjanduses Tuglasel Illimaris kasutatud, kuid Illimar niivõrd ei seda, sest ta on ajaliselt hästi kauge ja, ja teine ühiskond. Ja pärast seda, kui ma lugesin väikesi inimesi Emeedeekmine suhtes vimm säärane autori Salavim, et näed, nüüd ma seda prismat enam kasutada ei saa, nüüd mina oma eluajal muidugi seda teha ei saa. Ma pean leidma hoopis mingisuguse uue uue käigu, uue säärase õnneks ma muidugi väga palju ei olnud suutnud veel fabuleerida ja miani peas neid asju läbiseerida. No kõige valusamad võivad olla muidugi ainelised kokkulangevus helguse säärastel puhkudel nii kokku langeb. Mul pinginaabrite kirjutamine oli pooleli, sel ajal, kui Uusbergi lõppedes ilmus mina Karepal asjade pärast, kirjutasin isikupulk Dust kui ainet käsitlevat romaane, sellal kui sama ainet eesti oludes käsites. Teine autor, ja ma ei saa sugugi öelda, et mul oleks väga mugav tunne seda teost lugeda antud momendil. Ma lugesin teda loomingus ja mul ei ole kombeks lugeda romaani järjega loomingust, aga seda romaani ma hakkasin vaatama ja lugesin ja ootasin suure põnevusega, siis kuidas ta edasi Arg. Nõnda ta on. Säärased on juba selle tsunfti salaraskused. Küsimus mineviku ja kaasajavahekorrast. Paraku eesti kinos tuleb välja need noored kirjutavad ehk ainult kaasajast ja need siis vanemad kirjanikud kirjutavad tõesti ainult mineviku probleeme ja nagu kaasaega, nagu mulle tundub, ei riskita puudutada. Milles küsimus? Ka sellele küsimusele ei söantamine anda mingisugust terviklikku vastust ja ka seda vist ilmselt ei ole eeldatudki kirjandusajalugu näitab, et teatud eas hakatakse kirjutama eelmisest põlvkonnast juba ja oma lapsepõlvest ja nõnda. Aga noored möllavad, noored tahavad lahendada resoluutselt ühiskonna probleeme ja, ja see on täiesti täiesti arusaadav ja kui see nii ei oleks, siis oleks kohutasiseleks, siis oleks stagnatsioon või säärane täielik seiskumine. Kusjuures see on kasulik kaasest, mingi järjepidevus peab olema. On inimesi praegu noorte hulgas, kes väidavad, et järjepidevus on katkenud kuskil teatud momendil. Ja see on hästi põnev küsimus praegu ja mul on niisugune tunne, et me peame sügisel kirjandusliku noorsookokku võtma ja vanurid ka vaidleks seda lihtsalt ametlikus korras. Niimoodi, et ei kardaks, protokollija pärast läks meil kirjandusajalukku jäädvustatud üks huvitav dokument, räägiks järjepidevusest, aga mina pean oma kurvastuseks küll ütlema, et mida vanemaks mina muutun, seda väiksem on minu võime sissetungile sellesse atmosfääre, milles ütleme asja noor põlvkond praegu elaga. Ja kuna selles atmosfääri sissetung on mulle piiratud, siis tekib kartus käsitleda teemasid, käsitleda kujusid, kes on hästi noored, sest ma kardan eksida, atmosfäär ma võin transleerida, ütleme tahab. Kui mina olin noor, eks ole, siis mul oli ka siuksed, teki tegemise kõik omadused, ma tahtsin hästi teha Medveesija koski või ühesõnaga neid karu tehtav. Kuid Need Me tegime omas atmosfääris ja omas olustikus ja omas omas, ütleme kõnekeeles isegi ütleme praegu on niimoodi, et mina näiteks ei söanda ühtegi kooli romaani kirjutada, ma ei söanda isegi minna kooli. Õpin nüüd ja räägin noortega kokku, et kulka andke mulle välja, oma olemuselt läkski ära, mis te teete, ja nimel ma ühe näidendi kunagi niiviisi kirjutasin kooliõpilastele mängimiseks. Siis ma sain keskkoolis niisuguse poisi, kes lihtsalt luges selle minu käsikirja läbi ja ja siis teatud situatsioonides andis mulle üksikuid momente, mida nemad teevad. Situatsioon oli võetud minu enda koolipõlvest, ütleme mis ma arvasin, kehtib igaveses joon, kui õpetaja jääb ära, müüdi haigusest, et tekib ja asendajat ei ole, tekib vaba toiming. Mida te teete nii, ja noormees moles rääkis, mida nemad teevad. No ja need, ma vaatasin ühte etendus ka ja just need momendid Nad olid hästi tolleaegse koolipärased. Ja need momendid publikule noortele kooliõpilastel hästi meelde, noh, seal atmosfääri küsimas sellesse nagu ei suuda tungida, ma tõin ainult selle näitena see ison ainult pindmine või pinna peal näide. Asjad on palju sügavamad ja nad on palju peidetud ja nad on sotsiaalsed muidugi. Ja sellesse ei oska sisse elada. Kaasaegne kirjandus jääb kaasaegse teha. Säärane õudne reegel nüüd kehtib. Ja vanematele meestele võib jääda täitsa rahulikult ajal, kui ja ajalooline ainestik. Sellega me ei kaota midagi, sest vanem mees lihtsalt mõistab rohkem põlvkondi, mõistab põlvkondi, konkreetsem. Tahavad siis vanemad leppida sellise osalari sellise rolliga. Minu meelest on see paratamatu. Kas kaasaegne ainevald ei dikteeri uusi vorme? Ma pean silmas sinust prantsuse kirjanikke, nende vormi otsinguid, näiteks modifikatsioon, esseid, hiljuti ilmus? Mina praegu olen vist 10. lehekülje juures, ma eile õhtul hakkasin seda lugema vormide otsingud, need peavad minu meelest see on obligatoorne, igal kirjanikul otsida kaasaegset vormi. Aga nad ei pruugi viia vist nähtavasti meeleheitesse ja ei pruugi meid eriti panna mingisugustesse krampidesse. Ka see on minu vaate nüüd hästi krampi sattuda, seletatud läänes otsetakse vorme. Vast vähemalt noh, niisugune mõte on tekkinud, et meie elu on pakkunud ikkagi niivõrd palju uut ja niivõrd palju hädavajaliku, mida veel lihtsalt aine enda pärast äärmiselt vaja kujutada ja äärmiselt selle kujutamisega võidelda, ütleme kaasa rääkida sellesama ühiskonna arenguks. Ja selle tõttu niisugusi hästi pingelisi otsinguid vormialal ainult selle tõttu, et teised mehed seal või dial teevad seda. Ja sammuvad vormis hästi avangargliku tööd. Et selles mõttes meie ei pruugi väga närve veel nagu kaotada ja võib-olla nagu rahulikum ja tegelikult sisuga rohkem ja ja tunda seda rõõmu või, või otsida seda rõõmu, kus sisu ise pressib äkki mingisuguseid uusi vorme, see on hästi hampelmanni, kui, kui võrdlemisi väike sisu on taga ja ja tunnele taha kolaarsem mängus või ahah, et see on, see on nii, kui sisu seda ei ole dikteerinud, siis on mina lähen piinlikkusest natuke higiseks, ma loen niisuguseid asju. Sergei ja nii ta on öelnud, et eeskujudest ideaalidest võib rääkida siis, kui oled juba ise ka midagi saavutanud või näidanud. Kas teil on ka kirjanike seas mõni eeskuju olnud või kellelt olete õppinud midagi? Seda ei taha keegi avalikult tunnistada, et kellelegi järgi on hakatud kirjutama ja ega nii vist. Nii vist nüüd enam ei, ei teeks tööd, et loed ja satud vaimustusse, satud vaimustusse küll ja siis satud masendusse, sa iialgi ei suuda midagi niisugust teha. Sääraseid teoseid satub järjes kätel. Eriti Loomingu Raamatukogu hinges on küllalt piiratud mahuga ja, ja suudab nii palju öelda, et see on lihtsalt nii hirmugavatelt jälle jälle kätte, sest loed mõne asja läbi ja oled kolm päeva täiesti oimetu, et mis sa siin maa peal Ulkud ja miks sa ei õppinud tisleritööd või midagi säärast, aga see läheb üle ja amet on amet ja töötad edasi. Siin varem oli muidugi sääraseid sest noorpõlves on ju niimoodi, et sa tunned kohutavat jõudu taga, et ma olen suuteline kõike tegema. Ja loed ja seal Forsaidide saaga läbi ja siis vaatad, oo ka mul on võimas suguvõsa taga mõelda, kust alustama päritele. Missugused tüübid, anname säärase teosega eesti lugejale jännata, need ajapikku muidugi kaovad ära ja, ja ei anna midagi, tunned järsku ja tahab. Tänapäeval ei ole üldse mõtet enam nii paksult pikalt kirjutada. Perekonnalugusid ja Meil ei ole moes ja üldse nii pikalt ei ole vaja kunagi loodus kirjeldatud, kõik loodusel äranämmutatud Euroopa loodusele nii põhjalikult läbi töödeldud, mis lastena annad, nüüd tuleb fotografeeritud flix vahele ja Meie kuidagi. Või siis inimese nägude kirjeldused kirjelda nii palju kui tahes iga lugeja mõtlemise moodi oma näo välja. Selle kirjeldus ei ole mõtet teha seda. Kuidagi mõtled ja kaotad selle tungi kirjutada suuri teoseid, millest sa oled kunagi hästi vaimustatud olnud või ütlemisel Christoph-ist ja Shangri staabist ma mõtlen, kellest ma olen kunagi olnud niimoodi lugenud nõnda, pärast seda oled põlvili kukkunud ja põlvile roomanud oma magamisasemesse. See oli aastal 1000, noh, millal ma olin 18 aastat. Vaimustas noaga sel ajal ma ei kujutanud iialgi ette, et ma võiksin hakata kirjutama, aga kui ta oleks sattunud kätte aastal 48 49, kus ma juba proovisin kirjutada. Noh, anname ühe Eesti otsima, kahjuks Eesti muusikes nii kõvasti elus kannatada saab ja teeme temast eesti sandustov ja nii edasi. Praegu jah, neid momente enam ei ole. Inimene muutub nahkseks ja ainuke, mida tunned seda määratud kohutavat, professionaalset, kadedust, suurepärast võimsate teoste ees mis annavad nii vormis kui sisus sulle uut mida sa iialgi nagu ei loodagi ja seda tasatame. Loodo saab teie hobi. Praegu mina õpin Mozarti viiulikontserdi number seitse Leedu ja ei saa teda kätte, sest ta on küllalt tehniliselt raskem. Mängin viiulit aeg-ajalt ja see võtab nii palju aega, ma ei taha vormi kaotada. Mängin peaaegu iga päev teda, kui ma juure saan ja siis see võtab nii palju aega ja kui on siin kutseid, et kalale minna või niimoodi, siis ma olen alati hoidunud, et noh, veel see veel puuduks. Need aja küsimusega, kuigi jah, ma olen kalal käinud ja tean, kui ilus on loodus, eesti loodus on hästi armas. Hommikuti kui jah, päike tõuseb ja järv sillerdab ähijärvel seal, kus praegu huvitab Ain Kaalep, seal järvel olen mina püüdnud 11 kala, särge latikat ja, ja nad olid nii pisikesed, et kui manad tõin sinna tallu, kus ma siis huvitasin, siis naised, kes pidid neid puhastama, olid hästi torssis ja olid õigesti. Seda muidugi. See oli mu esimene viimane kalapüük ja. Ma saan väga hästi aru, kui kasulik tervisele, kui hea ajaviide see on. Aga aega on üldiselt meil kõigil vähe ja jääb järjest järjest rohkem vähemaks.