Vardo Holm istus klaveri taha ja ütles, et see pala soojenduseks Kõigepealt härra Vardo Holm, palju õnne. Nii toreda sünnipäeva puhul, väga ilus ja ümmargune tähtpäev. Tänan väga hea ümmarganda küll, aga hirmus pikk on see aastate riigi, mis seal on olnud. Ja kui ma teile ausalt pean tunnistama, siis käesoleva kevadest algas see peale, et ta tunnetaks, et nad tõesti olen juba ikka väga vana. Eelmistel aastatel tundsin, et ma olen ainult vana, aga nüüd ma tundsin, et on väga vana. Ja selleks oli kaks põhjust. Kui ma hakkasin tagasi mõtlema aastal 1936, kui ma lõpetasin konservatooriumi klaveri erialal ja siis mõtlesin, praegu on 1996 60 aastat tagasi küll tohutu pikk aeg, siis teine põhjus on see, et minul on järglasi kolm põlvkonda, üks tütar, tütre, kolm last ja edasi järgmistel põlvedel veel kolm last. Nii et üks laps, kolm lapselast ja kolm lapselapselast sinna see pildikene, kus kõik see neli põlvkonda peale on kokku kaheksa inimest ja kui ma seda pilti vaatan ja mõtlen, siis sellele neli põlvkonda 20 aastat on üks põlvkond, see on 80 aastat, olen selle normiga ületanud, niiet ei ole midagi teha, aga see on nüüd füüsiline vanadus. Hingelt ma siiski ei tunne ennast vanana ja püüan olla igal päeval veel ergas ja huvi tunda kõigi asjade vastu ka väljaspool kodu, nii et see siis on lohutuseks ja kinnituseks nagu endale nendel vanaduse päevadel. Aga muide siin kodus, kus me praegu oleme, kus ma tohin teinud auväärt härra Vetherman tervitada, kui toredat külalist, olen ma elanud üle 50 aasta juba Tallinna pommitamisest alates siin olen ma siis vanaks ja halliks läinud ja nii ta on, tänane ringhäälingu pere soovib ka teile jõudu ja jaksu ja head tervist. Ja just seetõttu toetrioodete ringhäälingule andnud üsna palju oma elust energiast ris teid ringhäälingusse kunagi kõrini ja peale selle, et me oleme juba mitu korda mikrofoni ees kõnelenud ja kuulajatele teada andnud, et halloomees number ja esimene ringhäälingu muusikajuht ja kõik ju enne sõda, siis juba need kaks rolli on juba niivõrd suurel see on, mida tasub ka ringhäälingu 70. aasta eel meenub. Õiguste ringhääling saab 70 aastaseks. Andke andeks, ma unustasin veel ühe asja, mis mind selle vanusepäevadel lohutab, ma loen piiblit igal päeval ja Taaveti 90.-st laulus on väga tabavalt öeldud just minuvanuste inimeste kohta. Meie elupäevi on 70 aastat ja kui keegi on tugev 80 aastat natuke üle juba. Ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda sest need mööduvad kiiresti ja me läheme lennates ära. Ja edasi on öeldud veel õpetussõna, õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame ja see ongi nüüd minu vanainimese elu mõte, et saada tark süda, mis tähendab tark süda, et oleksime täiuslikud jumala mõttes. Ja kui tuleb ükskord siit ilmast lahkuda ja üle igaviku läbi astuda, et ma siis satuksin õige poole peale valguse poole. Ma kuulan teid ja ikka tuleb neid kadestada. See ringhäälingukõnemaneer on teil nii kenasti sees, hea diktsioon. Annate silmad ette paljudele paljudele praegustele ringhäälingutegijatele. No muidugi, mu vanaminal on meeldiv kuulata niisuguseid ülistus ja kiidusõnu, aga jätame superlatiivid kõrvale. Ja sooviksin niipalju veel kaasa aidata Eesti kasvõi raadiole või kogu eesti rahvale, kui veel minu tervis seda lubab. Põlve palju kõnelenud teie tööst ringhäälingus ja ka väljaspool seda varasematel aastatel, aga palju on ka, kõnelemata teie heliloomingust ja teil on mõningaid niisuguseid asju, mis tuleb lihtsalt ära kõnelda, kuulajal, selge pilt oleks kesikese Vardo Holm tegelikult olla. Kui lubate, siis mängin lindilt oopuse heliloomingu muuseas, ma olen loonud ainult vokaalmuusikat ainult tekstile, sõnadele, mitmesuguseid laule sooludele, jaa, segakoorile meeskoorile ja kui me nüüd hakkame seda esimest laulu kuulama, siis ma hoiatan. Mitte et see on siinsamas ruumis minu väga primitiivsete tehniliste vahenditega tehtud helisalvestus ning seetõttu ei ole, kui hea kvaliteediga, see on kirjutatud 1000 948. aastal. Kas te varem ei olnud kirjutanud mitte midagi? Ei? Konservatooriumi lõpetasite ju varem, eks ole, lõpetasin 36 ja 37 koorijuhtimises ei, ei olnud üldse proovinudki, vahe. Tekkis, ei oska praegu tagantjärele seda seletada, siis järgnesid mõned veel mõned soololaulud ja mõned lihtsakoelised koorilaulud segakoorile ja meeskoorile. Kes laulis muide, selle laulis Oleviste koorilaulja ja solist Peeter Maasing. Lõpetas praeguse nimega kunstiakadeemia, temal toredad tekstid kirjutanud tekstid on tal väga puhta uriiniga tornide, kindla rütmiga, nüüd on väga hea muusikasse seada, see laul on ühtlasi Oleviste koguduses jumalateenistusel üldlauluna kasutusel. See on kirjutatud lihtne neljahäälne laul, salmi laul, kolm salmi on seda praegu, kuulsime ainult ühe salvid. Ja aeg-ajalt terve kogudus laulab seda laulu Vils lauluna. Pärast seda, kui ringhäälingusse teel enam tööd ei antud, siis tööl hakkasite tegelema just niisugused asjad. Kui ma olin siis juba organistiks alguses ühes väikses koguduses Carmelis vigurijuhiks jahile molemistes ja siis hakkas nagu aega aega selle jaoks jätkama ja õigus, ma olin alguses konservatooriumis seal paar-kolm aastat. Ja kui sealt ird välja viskas, meid koos Lepnurme ja Johannes Kappeliga ja Rudolf valmiga, siis jäi nagu aega rohkem üle ja nõukogude võim ringhäälingust ikka ei tahtnud näha tänu raadiokomiteele 10 kuud maitsta patarei leiba ja suppi lörinitel. Vardo Holm oli ju ka see mees, kes ka ringhäälingu esimesi asju lõi esimese koori ja, ja esimese väikeselist orkestri ja ei, ei olnud käia esimese lastekoorilastekoor ja, ja esimene raadio segakoor K 20 liikmeline 10 naishäält ja kümmemeelselt ja suri aastal 1000. See oli aastal 1937 kaheksa pärast konservatooriumi lõpetamist. Pilt olemas. Eesti raadiol on 70 aasta jooksul olnud mitu eri nimetust ja mul on olnud õnn või õnnetus kõigis nende nimede all töötanud ringhäälingus, kaasa töötada. Osaühisus Raadio Ringhääling 1926, eks ole 70 aastat tagasi praegu riigiringhääling 1934. Raadiokomitee. 1944 ja praegu vist, kui ma õieti oskan seda välja öelda avalik-õiguslik ringhääling on nii või jah, asjad keeruliseks. Üsna ikkagi oleksid riigi ringhääling ja see on kõige ja siin ka eesti keelele ja veerele. Terna hakkasin meelde tuletama, kes võiksid veel kõigist nendest ringhäälingu aegsetest töötajatest elab temal olla. Leidsin, et Landes tsenter Reenali ajast on minul teadaolevail andmeil veel elavate maal kaks töötajat, tolleaegne teadustaja Liidia Saarmann, kes 44. aastal siirdus Rootsi ja töötas seal kuni oma pensioniajani Rootsi raadios eestikeelsete saadete toimetaja ja teadustajana. Siis teine tegelane on tolleaegne muusikatoimetaja Roman Toi. Tema oli muusikatoimetaja Landesse Revali ajal ja ka tema siirlust 44. aastal välismaale ja temast on nii palju teada kõik siin koore juhtinud, nii palju käinud, jal olnud, aga ma pean oma kahjuks nimetama. Tun Roman Toi ka pole olnud võimalust ega pole õnnestunud kohtuda, kuigi ta nii tihti on siin käinud. Küll aga olen saanud kohtuda Liidia saarmanniga, kes igal aastal tuleb tallinna oma vennale ja õele külla. Ja viimati alles paar kuud tagasi augustikuus oli ta siin ja temaga siis oleme vahetanud mõtteid sageli Landessender Revali ajast veel ja samuti ka Rootsi raadiotegevuses siis järgmine etapp tähendab tagasi minnes nüüd eks sellega on tõesti nendel River oli hiljem siis enne seda oli riigi ringhääling, viimased riigi ringhäälinguaegsed töötajad, eino, pillikse ja Sillart, kellega me koos olime mitmed aastad tagasi ühises vestlusringis raadio stuudios koos teiega ja siis kõige esimene etapp osaühisus Raadio Ringhääling. Sellest ajast olen mina ainus alles jäänud. Kaheksateistaastasena astusin 1929. aasta sügisel osaühisus Raadio Ringhäälinguteenistusse seega 67 aastat tagasi. Täiesti määratu pikk aeg, noorematele on see aeg vist nii kaugele, nad ei oska isegi seda ajaloo õpikutest korralikult üles otsida ja nendele võib-olla see aeg isegi mitte midagi ei räägi. See aeg on aga siiski etappi määrav, sellepärast tol ajal olid alguse kõik need, millest mööda toitume, millest me elame, see vaim on ikkagi sealt nendest aegadest pärit ja me ei tohiks seda aega ega vaimu iialgi unustada. Seetõttu on päris paslik meelde tuletada seda õhkkonda, mismoodi seda esimest ringhäälingut tehti. Niisugune entusiastlik õhkkond. Praegu ta kahjuks olla juba ära kadunud, siin tänapäevastes abilates siis tol ajal oli olemas ja kui nii-öelda siis tehti seal kõik põlve otsas. Näete, siin on üks pilt, mul sellest 930 Eesti Raadio kaks esimest sektorit Felix Moria Barroso olla. See foto on minu oma aparaadiga tehtud raadio stuudiost tol ajal olid ju raadio, stuudiod kõik pädega ümber seinad kaetud teksti tagant lumevaip. Nii et see on ilus haljastus sellest ajast. Mõlemad noored mehed. Mina olen kaheksateistaastane ja Felix Moor on seitse aastat vanem, 25 ja ajalooline pilt esimesed eetris. Alusepanijad Eesti ringhäälingule Kadalasele, ringhäälingule. Vartholmi minge, mehed, vennad laulab, Oleviste meeskoor pole eesti kirikus. Me oleme rääkinud kogu aeg nüüd selle ümber, mis on rohkem ringhäälinguga seotud, heliloominguga seotud, aga nüüd hobi. Ja mul on kaks tõsist hobi olnud, üks on kadakajalutuskeppide valmistamine, seda ma olen 20 aasta jooksul valmistanud neid umbes 500 tükki. Kõik, kes kunagi mulle pikakosele külla tulid Zaitsele kepikepi saamisega, kui on niisugune, et ilusal päiksepaistelisel päeval tuleb kolada ja hulkuda mööda metsa ringi ja otsida vastavat kadakapuud, sest harilikud kadakad on võrdlemisi peened, raske on jämedaid kadakaid leida ja otsida niisugune, kus oleks tüvelt, läheks paras jäme oksmis kõlbab käepidemest läks välja siis ta koju koorita ära, mõnikord äpardopkaa, koorid ära, siis täitsa kõver, silmaga vaatad küll, et on sirge koorida, ära siis bussiga tasandada, oksad siledaks ja käepideme valmis ja ja siis lõpuks luubi abil päikesega põletad need igasugused märgitseja peakanali kõnel, kepil on siis nüüd päikesekõik käsitletud, kui palju oli, võitled ja viiulivõti on minu firmamärk igal kepi elanud, seal peal ja all on, mis aastal tehtud, näete, see on esimene aasta, kus ma keppisin selle valimiste esialgu muidugi tegin oma perekonnaliikmetele luubiga, te teate, kui luupoida teatud kaugusel, siis luup põletab väikse musta täpipuu peale ja siis tuleb neid täppisi üksteisega. Jumal tänatud, on iga, näete, siin on terve noodi joonestik, viiulivõtmes ei, passi võttis, on esimene ühe laulu esimene takt, see põletamise töö on palju pikem kui see valmistamise töö siin igasugused märgid peal ja kõik siin on veel. Sõbrale. Tegin, kes oli ka helilooja, minu hea sõber, Stefan mooring. Ka sellel kanda, lasen tal viie laulu alguses taktid siia peale tehtud. Muidugi kujutage ette, võtab aega tärk täpi kõrvale punkt-punkti kõrvale. Kadakas on niisugune tore, tugev, vastupidav puu, see on minu arvates mul kõige õnnelikum leid. See osa siit käepideosa, see oli mätta all. Hakkasin seda sirgelt kepi mööda edasi minema, kuni tõmbasin mätta pealt ära ja siis siit alles läks tüve külge ja sain selle ära ja see on siis see kõige ilusam kepp seal mu abikaasa pilvele tehtud, siin on kõik nimed peal. Filve, Liivia elliki ja igaüks, kes siis Pikakosele tuli näiteks kõrgkoolide lõpetanute segakoor. Kõik kooriliikmed said selle, aga muidugi kui nii hulgaga kohal oldi, siis kepi nad said, aga ma jõudnud igale ühele nime peale teha, aga üksikult tulid sellele ma sain nimega peale teha, siis on Oleviste koor käinud ka, kõik on saanud selle trepi. Nüüd oli mitukümmend aastat vahet, kui ma ei olnud keppe teinud möödunud suvel pikakose pererahva lahvele vastutulekule. Olin nädal aega seal sellesarnases paigas, kus ma üle 50 suve olen olnud. Mõnikord lühemalt, mõnikord pikemat aega perekonnaga koos oma tütre, lõpetasin seal ujuma valge valge kaldal kohese piga, põsed, kuma siis minema, suvel seal oli, siis tuli tahtmine veel teha proovida ja tegin veel kümmekond keppi. Siin on veel üks get olla, leiate võib-olla siit nime ja on annete peal. Hubert, palun, see on teile mälestuseks minema. Null ja suur aitäh. Ma ei ole võib-olla seda ära seedida. See ei olegi. Selle antakse ilma tellimata, palun, see on käividjalise kõver. Jah, olen küll. Ma täna veel rääkida, siis teine hobi on mul. Kõrrepillide parmupillid. Nii peenikesed pilli. Seal kõrrepill, millest seal see võib isegi rukis, rukkikõrs on kilgi, peab olema, kasvab rukki Kers mitte, kui ta on juba maha niidetud. Ja näete, siin on, kuidas seda nimetatakse, sõlmekohad või jätkukohad, siin on, õhk ei lähe läbi, siia tuleb siis väikene. Näete niisugune keele, kelle terava noaga lõigati ja see hakkab siis vibreerima, kui on pikem kõrtsis on madalam, on loomulikult ja seal kõrgem toon ja need on üle 30 aasta vanad, ma imestan, et nad veel hüüavad üks päev juhuslikult keldrist kapist leidsin need ja ükskord tegin isegi seitsme auguga täpselt võis Eeerreli ära mängida seal, aga kus ma neid õppisin tegema? Koolipoisina käisin maal, suvitasin onu juures ja onulastega koos olime lehmade karjas, ma ei tea, kes siis mulle õpetas, aga tegime just pilli, hakkasime seda puhuma. Selle pilli nimi on kõrrepill või parmupill parmupill, sellepärast kui seda puusime, siis lehmad arvasid, et nüüd on parmud platsis ja hakkasid kiili jooksma. Olete näinud, kuidas lehmad kiil jookseb, see pikk pehme saba on ta äkki püsti üleval. Tegija lastele palju nalja ja rõõmu nüüd viimastel aastatel on, ei ole sattunud enam rukkipõllu juurde, aga vanematel lastel kui abikaasa roll, siis augustikuu lõpus, kui rukis hakkas valmima ja siis sai sealt võetud. No ega siin meloodiat mängida ei saa, ainult üksainukene augukene on. Aga kooskõla saab mitu pildipuude. Vot need on siis niisugused hobid olnud, mis vana seaski teevad rõõmu, kui mõelda nendele ja, ja vaadata neid, kui lubate. Ma olen neid laule kirjutanud. Inimese tekstile on Albert ruutsed, ma juba nimetasin Johannes Laks, Milla Krimm ja mõned teised ühe laulu. Ma olen siiski teinud oma tütre luuletuse sõnadele, kui lubate, ma loen ühe oma tütre luuletuse etel. See on niisugune lühikene luuletus, aga igal sügisel ma seda loen endale mitu korda üle. Tütar on sündinud oktoobrikuus ja luuletuse pealkiri on oktoobrimõtteid. Ka praegu on meil oktoobrikuu. Langeb lehti, kuldseid lehti. Sügiskuul pillutab neid tuul, nagu pidulikus saalis astun, sügislehti lendleb mulle vastu. Hea, nii seista vaikselt seista keset kuldseid lehti, jälle lahti, tehti sügis, varanduste kirst. Seal on palju aardeid vist, sest nii helde käega sügispäevast päeva purpur ja kulda puistab otse mulda. Langeb lehti kuldseid lehti sügiskuul. Nüüdki tänu toob huul loojale. Vardo Holm, ma lähen läbi elu. Oleviste mees koorilt Oleviste kirikus.