Üks meie vanimaid teatrikunstiveterane Eduard Türk tähistas hiljuti oma 70 viiendat sünnipäeva ja 55 aastasele avategevuse juubelit. Palusime juubilari meie stuudiosse, et ta jutusteks midagi oma pikast eluteest. Vanameistril on kaasas mahukas käsikiri tema valminud mälestusteraamat sinilindu püüdmas. Võib-olla leiame siit vastused ka meie vestlusküsimustele algamisele kõige tavalisema küsimusega. Mis oli teie mälestuse järgi esimeseks tõukejõuks, et teist sai näitleja. Koduukse ees kasvas ilus kaheharuline kask see umbes 200 kõrgule, puuke oli veel kõikidele lemmikuks. Viieaastase poisi ja mina armastasin väga selle harude vahel liikumas käia, kuigi see oli valjusti keelatud kuma, kord jälle seal salaja õõtsusin ja omaette mõnusat härjajoru ajasin siis oh häda ja õnnetust, siis lendasin korraga koos kasearuga kukerpalli alla sain muidugi haiged ning pistsin vingudest leinama. Esimesena jooksis õnnetuse kohale onu Aadu, kes kadunud isa asemel minu kaitseks karistaks, oli püksid maha, poiss. Anti kategooriline käsk ning hakati kohe paari paelduvad kaseoksake viid saksa roobitseva? Oi heldeke, mis nüüd sa? Minu olukord oli äärmiselt kriitiline, sest kõik trumbid olid onu käes, oli surmkindel, et saal varsti omale esimesed triibulised. Viimse hädaga sähvas peast läbi päästev idee tarvis jala krampis simuleerida. Viskusimegi siis kohe pikali, kiskusin ühe jala krõnksu ja vahtu suust välja ajades kukkusin ädiselt kargama nagu ratta peal kraam, kraam. Onu Ecus, vits langes tal peos ning ema, kes vahepeal oli suusakohale ilmunud, haaras mu sülle ja tuppa kandes hurjutas vilolu, et nii võib lapsele roosi külge ehmatada. Camperi piiritusega hõõrutuna andis grant pikapeale järele. See häda sunnil improvisatsioon oligi minu esimeseks õnnestunud lavastuseks ning ühtlasi korda läinud osa täitmiseks. Selle juures patrissasid olu teesklesin ema eest kui toova idee viisil järjekindlalt läbi. Miks see ongi ju teavile, sest laval pole tähtis reaalne tõde vaid tõelisuse usutav illusioon. Missugust rolli te peate, aga oma esimeseks lava rolliks? Trükitud osade mängimine ei olla alguses sugugi nii libedasti tilga peale kirikukoolis anti mulle kooli peolejate kantavate näidendis osa kuid paari proovi järele veendusid nii õpetaja kui ka kaasmängijad. Et minu arust ei saa asja või kogu ilusa peo ära rikkuda. Osaravates lohutas õpetaja, sa oledki liha õppija. Kuid mängimiseks peab inimesel tallelik oleva, ilma selleta ei saa. Olin oma arust Arbet olevus maamunal. Täpselt samasugune lugu kordus minuga hiljem Tartu linnakoolis. Ka mängimine pole ka üha siis selleks peab sündinud olema, lohuta tibinka, seal olin meeleheitel. Mis toididzeminuga sõige on, õppimisega tulen hästi toime, kuid näite mängimisega selle kõige tühisem asi, aga siin maailmas ei saa nüüd kuidagi hakkama. Seekord jäigi see vale arusaamatuks, kus siin koer maetud. Asi selgus kolle, paljutki hiljem. Ekvilust kord näitleja saab just seda ei võetud ma siis veel uneski näha. Kas te kunagi ka oma nooruspäevadel olete mõelnud mõnele muule elukutsele? Minu ema oli õiglase meele poolest kogu ümbruskonnas suures lugupidamises. Kui näiteks naabritel omavahel vaest riid ja tüli, tekkis seid mindud kohtuuksi kulutama vaid vihabee pöördusite ühiselt tema poole. Et ema aitaks, tuli asja lahendada. Tema otsusega jäädi alati rahule. Joonia katk. Riljad lahkusid meilt sõpradena. Emainustaval eeskujul otsustasin, et püüan ka kohtunikuks õppida. Kui ma 1904. Aasta kevadel Tartu linna kooli kiitusega lõpetasin, hakkasin iseõppijana gümnaasiumikursus läbi võtma, et hiljem ülikooli õigusteaduskonda astuda. Edasi siis Riia tänavas pisikesest vabu kärikus. Minu õnnetuseks võib-olla ka õnneks oli minu korterinaabriks karskuse selts uga Uudjal näiti juhti Jugar. Talle juhtus kord selline äpardus ühes õppimisel olevas näidend, mis, mille esietenduse päev oli juba välja kuulutatud pidi üks osatäitja paar päeva enne ettekannet töökoha muutmise tõttu Tartust lahkuma. Hädaga tegigi Jugar mulle ettepaneku puuduvat tegelast kiires korras asendada. Kuigi mul olid koolipõlvest hoiatavad kogemused, otsustasin just jonni pärast neid alles näidata, kuidas tuleb mängida. Kõige kaba veel ei lähetanud, vähemalt esimesel korral mitte. Asusin küll otse raevuga tööle. Kaunis mahuka osa tuubist ühe päevaga sõna-sõnalt pähe ning ettekande ajal ei puterdab tekstiga kuid liigutuste ning Fralleerimise osas olin veel tugevasti kammitsas. Siiski võis Jugari vilunud juhtimise tõttu juba mõningal määral väikeste edu märgata. Tiivustas. Nähes minu erilist hindu ning püüdlikkust, aga slaidi mulle edaspidi vastutusrikkamaid osi usaldama. Ning nii see siis algas. Kaks aastat mängisid trupis kaasa. Kuigi kaunia repertuaar oli väga vähenõudlik peamiselt saksa keelest tõlgitud tühised Jandlikesed ning sentimentaalse melodraamat ja mängulaadi asja armasta Allikult utreeritud andsid sagedased esinemised mulle lavalisti julgust juurde. Asi hakkas mind üha rohkem ja rohkem haarama. Õpingutega jäid teisele plaanile. Mis ajendas teie lõpliku valiku tegemist näitleja elukutse kasuks? Kus 1900 kuuenda aasta sügisest alates Karl pennigi juhtimisel kutseline trupp tööle asus. Nähes uue teatri avatüki üht kordamise etendust, olin üllatatud näitleja uudsest mängulaadist. Silme ees, rullus laval lahti tõeline elu, pilk lihtne ja loomulik. Ühtlasi haarab selle etenduse mõjul tekkis mul vastupandamatu tung kutseliseks näitlejaks hakata. Valmistasin siis paari kuu kestel mõned palad hoolega ette ning läksin nendega Menningu juurde kodusele katsele esitanud alla kaks monoloogi, ühe traagilise koomilise ning paar luuletust. Ta leidis minu ettekandes küll terve hulga asjaarmastajalik vigu, kui tähendas siiski lõpuks, et midagi nagu oleks ning võttis Vanemuise trupi vastu. Neligi teatris sattusin ma suure meistri käe alla täieliku puhastustulle kõik külge harjunud asjaarmastaja Allikut nõksud juurde halastamatult välja. Nõuti loomuliku mängu ning tugevat osa sisseelamist. See oli vaevarikas töö. Olin üles kasvanud väga üksildases kohas, mängukaaslasi mul polnud, seetõttu jäid lapsepõlvemängud mängimata. See andis tunda, oli liigutustes kuidagi kohmakavõitu ja kinnine. See lünk tuli nüüd kõrvaldada. Hakkasin hoolega võimlema uisutamas sõudma. Kuna mu hääl oli alles pisike, Vanemuise akustikaga äärmiselt vilets, siis hakkasin laulutunde võtma ja selgemalt hääldamist harjutama. See kõik kandis vähehaaval tulemusi. Mis on olnud selleks loominguliseks läteks, mille najal olete suutnud luua nii palju erinevaid lavakujusid? Soodustavaks asjaoluks minu lavalises arengus oli aga see, et omasin kaunis tugeva kujutlusvõime ja mälu. Juba varajases lapsepõlves aitasid minu kujutlusvõimet ergutada vanaemad videviku joodud, murran roopast orjapõlvest, mõisnike julmuses, tontidest Jerre pappidest. Ta võis tundide kaupa jutustada, kuid aga märkas, et kuulajad siba unemati poole kisub. Siis tasandas ta häält, nii et ma ei märganudki, kui magama olin jäänud. Kuule riigis kandsid mind fantaasiatiivad edasi. Äkki tunnen, et lendan kuhugi. Olin väga üllatunud ning ühtlasi õnnelik, et võisin lennata. Korraga kuulen enese taga imelikku Tiuksunist, vaatan üle õla tagasi. Terve parv nahkhiiretaolisi roheliste silmadega kuradike lendab minu taga, püüdes mind jalgadest haarata. Katsun lennates nendest põgeneda, paharetid aga kogu aeg minu kannul. Õnneks ärkasin jälle üles, kuna kätte said. Tegelikult äratasin end vanaema, sest maalevad unes mitu korda karjatama. Mõned aastad hiljem, kui vanaema juba manalasse oli varisenud aitas minu fantaasiat ergutada ennemuistsel juttudega jaanist onu. See oli elupõline kraavihall ja metsakoll suviti lammusta soodes ja rabades kraave. Talviti aga saagis metsas puid kange suitsetamise ja külmas rabavees sulistamise tõttu koristasid tal rinnad nagu meie valla kooli valavi kaane orel. Ta elas meist viis versta eemal Kuke talu saunas. Kui ta vahest tööjärjega meie lähedal sattus, siis käis ta meile timas. Tema tulek oli mulle alati suureks naudinguks. Teretamise asemel ulatas ta mulle tavaliselt pihku pudeli, kus koordi all vingerdab sarapuu kirjarh rästik. Esimesel korral see muidugi ehmatas mind, kuid hiljem oli väga põnev jälgida mürgise ussi salapäraseid silmi. Neid roomajaid preparreris ja kuivatas ta toa lakkas ning lõikas siis külaitadele mingiks arstirohuks. Unustamatuks olla mulle jäänud suvised õhtud koos jaanist onuga pimedasse rehetares. Jaalibi ragiseb ja pillub pisike dist sädemeid. Vahest välgatab ka väike leek, mis hetkeks mürgiseid Parsi pea kohal valgustab. Kaldepragude vahel tilksuvat vaikselt Kilgid. Ahju peal säravad kaks fosfori läikelist tulukest. Vana hall kass on valvel. Kusagil kaugemas nurgas krõbistan piireke, siis tulukesed, hauvad jaanimõnus, jutu häie aga voolab vaikselt sulisema ojake. Seda katkestab vahest äkinar ropsatus, millele järgneb hiire surma jälle piuks sattus ja rabaaia võidutseb nur. Puudub veel kotikaste praksumist murdja hammaste all. Väikse pausi jälle jätkuv võlujutt. Kaunid olid selle lihtsa töömehe mõtleja fantaasia kangastused. Neis leidus hirmutavaid, metsakolle ja põrgutajaid, haldjaid, müstilise ussikuningaid ja soo, petlikke Lerve tulukesi, mis rahaaugu otsijad rabalaugast meelitasid. Kavalad rebapit narritasid uhkelt untsakaid, mõisahärrasid vaest, mängisid nukker nupukatsulas poisid iirlastele, peremeestele, vingerpuss ja nõnda edasi. Suveööd on häbematult lühikesed. Hakkas juba koitma, kuid jaanist onu kõrval uinusin koobigol ärgates märkasin, et minu eilne võlur oli juba läinud. Tilga kihelkonnakoolis oli üks Kimse nimeline astuda külapoiss. See oli haruldase fantaasiaga. Muinasjuttude vestja. Jutupaun oli ammendamatu. Suure põnevusega ootasime õhtut, et jälle tema ennemuistseid lugusid kuulata. Aga mis ruumis valitses surmavaikus, kui tal on järjekordselt lugu hakkas pajatama. Leid puistas ta nagu küllusesarvest. See sündis vaikse häälega ilma erilise rõhutamiseta. Kuid loo sündmustik arenes haruldase põnevusega. Nagu ikka, tõusvas suunas. Hinge kinni pidades siirdusime kujutlus temaga kaasa muinasmaailma. Küll aga oli see maailm kaunis rikas põnevatest sündmustest distidega vapustavalt sünge ja kohutav. Timm seada ei etas oma fantaasialõngal rahulikult edasi. Mõne aja järel peatus ta jutul ning küsis, kas te kuulate veel ja kuulame, kostis põnevalt mitmest kandist. Süsteemsed võlus meid edasi. Kui mõned siiski olid juba uinunud, siis unes nad rändas muinasmale edasi sest vahetevahel võis kuulda tasuvaid oigeid, Ookamisi summutatud naeru ikka vahest hüüatusi. Kui kas kuuljate peale keegi elada ei vastanud. Systimsel lõpetas. Ise oli ta vaikne, pisut kurva näoga poiss, ainult silmades leegitsev salapärane tuluke. Tema keskelood kõlasid helgelt. Jutukangelased olid julged seiklejad, kes sõitsid paremuse poole ning otsisid elus oma on. Nad olid oma sinilindu püüdmas, nii nagu teevad seda lapsed, Morris materjal, lingis, sinilinnus. Loomulikult ei teadnud seal lihtne astuv regule poiss midagi materjal lingist ega temast sinilinnust vaid tema looming oli andeka eesti poisi vaba improvisatsioon. Mis sellest devallurist hiljem sai või kuhu ta lõpuks jäi? Nikassa elus oma sinilinnu leidis, selle kohta puuduvad Polalised. Sest minu elurada kulges varsti kodukohast kaugemale siirdusid, avas sinilindu püüdma. Niisiis, minu kujutlusvõime fantaasia näitlejakutseks nii hädatarvilikud eeldused Zaitsiva Barakult rikkalikku toitu. Kuidas kulges teie edaspidine lavatee, kuni lõpliku eneseleidmiseni? Männigi karmi käe all töötasin kuus ja pool hooaega. Ta oli suurepärane lavastaja ning ühtlasi kutselise teatri sihikindel rajaja. Tema režiim oli põhjalikult läbi töötatud. Uued Hääde teie esimesel proovil tegi ta põhjalikku analüüsitüki kohta ning määras kindlaks osaliste omavahelist suhted. Ühtles, tutvustas ta, peida autori loomingut ballaadiga kuid näiti juhina kitsamas mõttes algaja näitleja abistajana oli tal siiski mõningaid puudujääke. Idia laval loomulik, nõudis ta. Kuid kuidas seda praktiliselt teostada? Teatriraamatukogus leidus küll saksakeelseid käsiraamatuid, lavalise liikumise miimika kõnetehnika kohta kuid need õpikud olid suuremalt osalt väga skemaatiliselt, ainult kuivad reeglid ilma psühholoogilise põhjenduseta. Diktsioon ja hääldamise osas olid need pealegi Saksa keeles spetsiifikale kohaldatud. Peamine töö tehnilise lavameisterlikkuse osas tuli mul endal teha lubist puuduliku fiktsiooni katsus Menning sellega parandada, et andis mulle alguses saksa komöödiate skoomiliste blond päiste armastajad osi, kes palju lobisevad ning nõudis nendest minult kole kiirelt rääkimist. Selline mehhaaniline Padistamine aitaski rääkimisest pisut selgemaks teha, kuid muutis ühtlasi liigutused siblivateks Janrurgialasteks. Varsti asusid seisukohale, et õppi elust enesest taandode igavest. Hakkasin inimesi teraselt jälgima ning katsusin nende välist käitumist ja žeste psühholoogiliselt analüüsida. Sellest oli juba tublisti kaasuv. Kalava kujude loomisel oli samale suureks abiks. Õnneks on mul loomupäraselt hea mälu. Eredamad inimtüübid on mulle juba lapsepõlvest peale mällu sööbinud. Üksikud detailid nendest on küll aja jooksul tuhmunud, kuid tüübi põhiolemus säilib. Nüüd aga muutus huvitavate inimkujude otsimine jälgimine otse kutsealaseks harrastavaks. Olen paljud lavakujud elus Lätut eredate eeskujude järele loonud. See polnud nähtunud tüübi kopeerimine, vaid oma loomingu ergutamine ja õigustamine. See oli minu teatrikool. Edaspidi sain mõjutusi ka meie parematele, näitlejatele ja lavastajatele. Nii sai kohmakas maapoisist pikapeale siiski näitleja. Kui meil ning 1914. aastal operetti nõudva väikekodanluse survel pidi Vanemuises lahkuma sakas kunstiline tase, sealt pidevalt langema selle vastu protesteerida, kes lahkus sealt 1916. aastal, üksteistkümmend näitlejat, nende hulgas ka mina. Me siirdusime Tallinnasse, nii kasutasin siin Estid raamat teatrit. Rühm valis mind näiti, juhiks meni Kilk, sain kaasavaraks realistliku mängulaadi alged. Ansamblimängualused ja kindlalavadistsipliini. Tallinas jätkas minu areng. Viis aastat töötasin koos Paul Pinnaga, õppisin temalt nii mõndagi. Viljastav oli mulle ka koostööd näitejuht Pauls sepaga, eriti vabal rästi ja Riin kõnetarvitamise osas. Heaks häälekooliks oli mulle kaheaastane õppimine laulu alal Tallinna konservatooriumis. Selle algupäevil hääl muutus, ivad jahu rikkaks ja kandvaks. Niiet Sofaklase antiigoles vabaõhuetenduse puhul märkiseks arvustaja pool humoorikalt, et laulupeoplats olevat tõrgi häälele kitsaks, käed. Minu mängulaadis tuli vahepeal, et mõningaid kõikumisi tulles männingi realistlikkust koolist, lasin ennast mõjutada pinna suurest artistlikkusest, separ romantilisest paatosest ning tegin koguni ajutise eksirännaku Ekspressioniski. Kuid lõpuks jäin siiski kindlalt püsima Menningu realismile, mis oma põhiolemuselt oli kriitilist laadi. Nii ei valmistanud mulle üle pääsematuid raskusi nõukogulikult teatrist sotsialistliku realismi teele asuda. Ja veel viimane küsimus. Kui palju erinevaid rolle olete loonud ja missugune oli neist teile kõige südamelähedasem? Pole töötanud, viies teatris. Vanemuises, Eesti Draamateatris, Estonias, draamastuudio teatris ja Endlas Ollel laval mänginud ligi 450 osa ning kogusummas esinenud üle 3000 korra. On mänginud küll kuningaid, küll revolutsionäär, kangelasi ja intrigaale, advokaate ja ärimehi, sõja ja maamehi oma armsamaks osaks peal Maurust, Tammsaare tõest ja õigusest. Andres Särevi dramatiseeringus. Kui nüüd nii, see oli Paul, lubada vaba aja, selline inimene ei või kas suudab ära Taurus keisri politsei ja Sander, mida vastu ei suuda? Sellepärast? Kotka äärmusliku tiiva alla, sest härra laurus armastab oma keisrit kotkast. Et tal on vaja seeläbilöömine, kellegi muu käib jumala hinge järele. Kui see inimene tuleks minu juurde, ütleks, vaadake härra Paulust kange mõrtsuka ihu ja tassilu ära tappa siis ma ei hakkaks ta selleks ööks vabaya, sest ega ta ööl ikka maha võtta. Mauruse monoloog, mida kuulsite Edward Türgi esituses. On helilindistatud 1960. aastal. Heidame nüüd põgusa pilgu tagasi nendesse aastatesse, kus tema Maurus oli veel elavana teatrikülastajate silme ees. Oleks muidugi huvitav kõrvutada kaht erinevatel aegadel loodud sootuks erinevat Maurust Maurust minevikust ja tänapäeval. Kuid jäägu see ülesanne teatri aja looriaile. Kuulakem kaasaegsete hinnanguid Edward Türgi loodud Maurusele draamastuudio teatri lavastuses. Kõigepealt mida arvas autor ise? On suur ja õilis ülesanne muuta sõna elavaks inimeseks kirjutas Anton Hansen Tammsaare, Edward Türgi kolmekümneaastase lavategevuse juubelialbumis 1938. aastal. Mil määral see teil õnnestunud, seda las otsustavad need, kes selleks kutsutud ja seatud, see tähendab asjatundjad. Mina ei tee siinkohal muud, kui surun teie kätt selle eest, mis te teinud minul surnud sõnade ilustamiseks. Kirjutades sõnu paberile, seisab silme ees isik oma välimuse ja liigutustega. Aga teine, kes neid loeb, aimab nende taga võib olla hoopis teist kuju. Ja kui see teine on näitleja, siis katsub ta kehastada mitte seda, mida näinud sõnade kirjutaja vaid mida ta aimanud ise kirjutatud sõnu lugedes. Kui ma nägin teie Maurust, siis langes minu kujutlus enam-vähem kokku teie omaga, mille põhjuseks ristiti see, et me mõlemad ammutasime ühest algallikast. Ja kui oligi erinevusi meie arusaamises Maurusest, siis oli ometi teie oma nii veenev, usutav ja täiuslik, et las ta elab tähelegi. Üle 20 aasta hiljem, 1959. aastal kirjutab Leo Kalmet Eesti Nõukogude teatri almanahhi number neli sama rolli kohta järgmist. Tuleb märkida Edward Türgi poolt draamastuudio lavastuses loodud Mauruse kuju suurt erinevust. Varim Vanemuises mängitust. Türgi Maurus tõusis siin monumentaalseks kujuks, kes valitses lavaetenduse algusest lõpuni. Edward Türk esitas siin Mauruse mitmekülgseid iseloomujooni ega häbenenud paiguti näidetega tema inimlikkust. Tema mängu nüansid ja kontrastsed meelemuutused olid üllatavad. Köitis pidevalt pingelist tähelepanu. Selle kuju loomisega rikastas Edward Türk märgatavalt meie lavakunstielustades Tammsaare romaani suurkuju veenva selguse järele Jeesusega, mida on raske ületada. Juubilari viimaseks rolliks laval oli romanjuk Koneid sukki lodjapuusalus Pärnu Endla teatri lavastuses 1950. aasta töörahva häälist loenesele kohta. Edward Türk kehastas jõuliselt ja veenvalt romanjuki ausat ja siirast iseloomu, tema energilisust ja rahvalikku huumorit. Edward türgi romanjuk on kauaks meeldejääv, suure seesmise elamusega loodud ja seepärast ta kunstiliselt täiesti õnnestunud kuju, mida tuleb lugeda näitleja uueks edusammuks. Tema pikal ja keerulisel loomingulise kasvuteel. Lahkumisetendusel Viieteistkümnendal veebruaril 1000 951. aastal kohtasin lodjapuusalus viimast kordamast alapärases sinilinnuga. Nende sõnadega lõpeb ka vanameistri valmiv memoriaalteos, mille kirjutamisele ta pühendus pärast seda, kui eemaldus lavategevusest. Mahukas käsikiri jutustab palju huvitavat ja köitvak meie teatrikunsti mineviku radadelt. Ka järgnevad sündmused, mis on seotud teatrielumurede ja rõõmudega, pärinevad sinilinnulehekülgedelt kuulakem neid autori esituses. Eesti pole küll eesliide kodumaa kuid kohta Kalmäpikarva, kellele ühtlasime kutselise teatriga tegemist, oli esimene seal nimelt see, kellega koomik kurnim. Proovilisaitis osutus lihtlabaseks harimatuks käru eesliks sest ta jättis oma suveniiri hooletult Estonia Kulsi tõmblejate tossama. Peilee seal oli palju intelligentsem, seetõttu pandi ta operetis metsaülema tütar kaasa mängima. Kui teda tookordse turu poolt küljest aeti lavale talutada, siis ajas ta kangekaelselt Gadjad vastu sikuta eest vaid tõuka tagab ei lähe ega laet. Kui talle siis väikest ihunuhtlust anti, tormas ta metsiku galopiga trepist üles, ei peatanud aga teisel korrusel lavale viiva ukse ees, vaid trafis kahel neljandale korrusele ning jäi seal Gadjaga kaapides tallila Eesti intelligentide klubi ukse ees ootama. Sealt ei nõustunud ta vabatahtlikult ära tulema. Kätel kandes pidi teda seal lavale transportima, kuna ta ise raevukalt vastu rabeles. Nähtavasti pidanud operetis esinemist oma intelligentsile sobivaks. Et saalima tütar mängiti hiljem ka Vanemuise teatris. Seal leidus tookord üks väga peenelt, Harritub ja ühtlasi musikaalne eesel. No arusaadav. Tartus töötas juba tol korral veterinaariainstituut ja Tartu kõrgem muusikakool, kust Pikar mõnikord oli mööda käinud. Väga kuulekalt ja viisakalt laskis ta ennast vale Vanemuise laia lamedat räppi meda lavale juhtida ning ootas seal diskreetselt oma esimestelt aastat. Eelmängu ajal raputas ainult vahetevahel laitva tuubi pikki kõrvu ning puristas protesteerivalt, kuid arvas orkestrist Isodeerivaid hääli kuulvat. Kui aga kõik ilusti klappis, siis kiitis ta pead, loovutades eesli keeli. Ja, ja igaksjooks, kes neid eeslitujuliselt kõiki tunneb, oli tema kaelas oleva oheliku Ats primadonna käe randme ümber keerutatud kord juhtusse. Säärane kurioosum, et hellist rukkis lava taga oma kahejalgsete kaasmängijatega lobiseda, ei märganudki, et tema etteaste laulu Mu nimi Reesel ja siin mu eesel eelmäng juba lõppes. Siis astus ta on musikaalne öösel ise esimesena lavale ja tõmbas primadonna oheliku pidi kaasa. Kui sa Tarkeesel oleks veel eesti keelde osanud, oleks võinud teise laulda mõni v. Ja siil murre. Nii palju kolmest neljajalgset eelist. Kahejalgseid leidus märksa rohkem. Peale eelpool mainitud kolme eesli on ka mitmed teised neljajalgsed kolleegid, Eesti kutselised teatrid aedalud arendada ning praegused kunsti küpsisin viia. Kui tihti on nad isiklikult lavategevuse vastu protesteerinud, nii näiteks dekoraatorissass Touradi väike poldoc, keda Vanemuise teater Roda Roda spordikomöödias kolm minutit kolm sekundit palus kaasa mängima, keeldus sellest kategooriliselt Kula mingisugune temale hoopis võõras isik katsest rihmapidi lavale tirida. Protesteerides hammustas oma jäneserihma katki, siis proovida ka elektrijuhe ära. Sama tagajärg, toda oli ju ise inglise tõugu säärane Lard juba mõne väikerahvakunstis oli. Kui Endla teater üht puht kodumaatõugu pärnu kassi kutsus põrgupõhja uues vanapaganas kaasa mängima, siis oli too küll põhimõtteliselt nõus. Kõik ju puha kodumaine värk. Kuid ainult ühel tingimusel inspitsendil Salmer remmelga all pidid tema jaoks kast liivaga alati käepärast olema. Enne oma etteaastat sooritas ta oma loomulikult hallituse tara ning kraapis selle tagajärjed kõiki sanitaarnõudeid silmas pidades ilvestel liiva alla. Alles pärast seda nõustus ta lavale minema, muidu kratsisid küüdistada isegi vana pagaloderlast, vaata, tahab koguni hambad külge. Kauka jumalal Ringreisietenduse puhul hakkasid taga tõrilisegi stiisilised, looduse jõud malevlased jaatrile vabatahtlikult kaasa mängima. Teatavasti Kitzberg kama, Mogri Märdist nii kange kulaku vorminud, et autor temast muidu jagu ei saa, kui peab taeva talguabiks võtma. Eelviimases vaatuses laseb Kitzberg piksaltrid kaera Pariistada vastavate märgusõnade järele. Muidugi siis saga raksab välk Märdi asja valminud häärberi põlema. Tekkinud tulekahjus plahvatab kõrvaltoas rahakapi otsas asetsev suur piirituse pudel. Ning Laar, Mart, kes tulla oli tormanud isa mammonat päästma kokkupiiritusele kides. Müristamist tehti suure plekktahvliga välkoja tulekahju Ada markeeriti bengali tulega. Meie realistliku mängu ja lavaliste efektide nakatavalmaion tekkisid mitmesugused ahelreaktsioonid. Nii puhtas looduses Natrollistlik äiksetorm. Välised piks kärgatustaga ei pidanud ei Kitzbergi Remarkidest ega meilikõrre seest kinni. Paukusid tihti säärastel kohtadel, kus laval täielik vaikus pidi valitsema. Kui aga plahvatas perele suur piirituse pudel, seda markeeriti püssipauguga, siis samal ajal tekkis laval valitseva suure kuumuse tõttu tuumaplahvatust ka lava taga asuvates veerandpalgelistes koduõllepudelites mis üks teatri metseen oli meile keele karastaseks hääletanud. Tähendab bengali tuulekalle laine valgus lavale kustutas tulekahju, tähendab bengali tuulekalle laine valgus lavale tekkis täielik kaos. Ühesõnaga Laturalism surmas realismi. Kilingi-Nõmmel oli draamastuudio teatriaukülaliseks keegi vaene, umbes 80 aastane eideke. Igal meie etendusel oli ta alati varakult kohal, kuigi tema elukoht asus umbes 10 kilomeetrit alevist eemal. Ta käis selle maa jalgsi ära, olgu ilm milline tahes. Täpselt pärast esimest kella tuli ta meid lava taha tervitama ja pileti eest tänama, sest temal oli alaline tasuta aukoht broneeritud. Etenduse lõpul tuli ta jälle kiitust jagada, tänada käseks korraks jumalaga jätta. Minu 50 aasta sünnipäevaetendusel tuli ta samuti lava taha ja küsis minult eneselt kestel siis tala. See juubel on. Vastasin talle, et mina sõid juubel, olemegi kaua ja südamlikult surustasis minu kätt. Isegi paar pisarat veeresid ta poisile. Tol õhtul oli see õnnesoov mulle kaunimaks kingituseks. Kord hiljem, kui ta meid jälle oli etenduse lõppedes tänanud, ei lahkunud ta kohe vait, jäi nukralt garderoobi uksele peatuma ning lausus siis lõpuks. Armsad lapsed. Kui ma järgmine kord enam ei tule, siis teadke, et mind enam pole. Ja ta ei tulnudki, tähendab, et teda enam Polnud. Mälestus saga sellest kauni hingelisest vanast diaatris sõbrast ei kao.