Kui ma seekord nõmme bussi istusin ja Lennart Merile külla hakkasin sõitma, oli mul veidi ebamäärane ja isegi kohmetu tunne. Pagan võtaks, hakko heast-paremast, oma sõbra intervjueerijaks ja reporteerijaks. Aga selline oli Eesti raadiosoov. Ja tõtt-öelda ma nõustusin võrdlemisi kergesti. On ikkagi veidi meelitav, et selline au usaldati just mulle. Nad lõid mu mõjusalt jah, just teie, sest olete temaga koos lõkke ääres istunud ja karuliha söönud. Nii siis ma sõitsin, mitte järgmise matkaplaane arutama, mitte miljon dorfist või pungest vestlema, võidetud, koguda materjale Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu liikme Lennart Meri kohta. Roheline majake hiiul Vabaduse puiesteel. Helistan vastu jookseb Mart, mis tulevane planeetide uurija, sest tema suurte tegude ajaks võib arvata selliseid taiga ja kõrbe läbijaid, nagu meie enam kuigivõrd ei vajata. Emake maa on selleks ajaks küll samm-sammult läbi uuritud. Kui ma Lennart üle oma ülesandest räägin, pahvin närviliselt suitsu ja püüan googeldades seletada, et ega see meie suhetes ju midagi muuda. Püüan roosamannat nii vähe lisada, kui saab. Vaikib ta palju tähendavalt. Deathans ütleb ta siis oma mõõdukal kaalutlewaldoonil. Vaevalt olen ma kirjanik, nagu seda ametimeest tavaliselt kujutatakse. Ma ei ole kirjutanud ühtegi romaani, novelli, luuletust, näidendit aga kaubrade ja karakurtide jälgedes, aga laevapoisid, rohelisel ookeanil õiendan vahele Nov reisikirjeldusi on ju paljud kirjutanud arstid, näitlejad, looduseuurijad, ajakirjanikud kui kõiki neid. Vaat selles ongi asi võidutsenud. Kirjutanud on paljud, aga kuidas? Kui reisikirjeldused ei oleks küllaldaseks aluseks autorikirjanikuks lugemiseks peaksid need ju kõik sarnased olema, nad ei avaldaks sellist emotsionaalset ning kasvatavat mõju, mida neist paljud ju ometi teevad. Nii siis nõustu, et on olemas reisikirjeldusi, mis on tõeline kirjandusjaan, reisikirjeldusi, mis on haltuura. Spekulatsioon. Ja aga kuidas need intervjueerijad ikkagi teevad, mis küsimusi nad esitavad? Oot, kas mitte nii, mis ajendas teid kirjutamisele vanaema jutustused, kus ilmus teie esimene teos, mis on teil praegu teoksil, mis te arvate tšehhist, kas te sööte kooke ja nii edasi? Sellelaadsetele kohmakatele küsimustele, hakas lennati aeglaselt mõtisklevast jutulõngast ning sellest, mis ma olin tema kohta kuulnud ülikoolis kooruma umbes niisugune vastus. 1948. aastal Tartu riikliku ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna ajaloo osakonda õppima asunud üliõpilane Lennart Meri hakkas tegelema huvitava teadusliku probleemiga Vene kultuuritegelaste ja ajalooliste isikute suhetega Eestiga laiemalt. Baltimaadega. Õppejõud avastasid temas varsti andeka uurija. Selgus, et Lennartil on eriline arhiivi uurija Anne mingi eriline arhivaari nina. Tuhandete koltunud dokumentide vahelt leidis ta haruldase kiirusega ammu möödunud sündmustest ja seostest jutustavaid ürikuid mis avasid uusi lehekülgi Eesti kultuurilise ja revolutsioonilise mõtte ajaloost. Lennarti esimesed sellelaadsed artiklid ilmusid Edasis esialgu häbelikult Ellemi nime all. Artiklitele osaks saanud tunnustus minetas varsti pseudonüümi vajaduse. Nüüd ilmusid talt juba põhjalikud artiklid Deckabristide pest, Uusherite kühvelbekkeri, progressiivsete kultuuritegelaste Merkeli, Schnelli vudieikova ja ökovi, voki ja teiste kohta. Mäletame tema teravalt printsipiaalselt retsensiooni mõne vene ja eesti kultuuritegelase vastastikuseid suhteid Vassivate artiklite ja raamatute vastu. Tema diplomitöö oli originaalne uurimus ühiskondliku mõtte arengust Eestis 19. sajandi esimesel veerandil. Muuseas, pärast ülikooli lõpetamist ei ole Lennart Meri ühtegi päeva töötanud ajaloolasena, millise spetsiaalsuse ta omandas kiitusega diplomit vastu võttes 1953. aastal. Aga Historistlik lähenemine ja käsitlus on jäänud kõikide tema tööde iseloomulikuks jooneks. Meenutame lehekülgi kobrade ja karakurtide jälgedest. Kui raske on elama panna vanu keerulisi ajaloolisi sündmusi Kesk-Aasia rahvaste ajaloolise arengu virvarrist. Aga Lennart Meri jutustus Tshkendist, Foresmist ja sobidianast, Samarkandiste puhaarast, vurri emiirim, ause löömist, tiimurist ja teisest on ilmekad huvitavad, kohati isegi põnevad. Või võtame laevapoisid lühikese, kuid mõjuva jutustuse selles tallinlasest Edward tollist, legendaarse Sannikovi maa otsiast. Kui palju tegi see mees teadusele ja kui tagasihoidlikult hindas ta oma ülesandeid? Ma pean teadusesse kaasa tooma oma väikese osa kasvõi ainult mõned tähed ja märgid looduse raskesti loetava seaduse raamatu hiiglasliku ja keerulise mõistatuse lahendamiseks. Napid read Eestist pärineva maadeuurija kohta Lennart Meri raamatus kõlavad nagu üleskutse tema biograafia ja teadusliku pärandi põhjalikule uurimisele. Ja tõesti, kas seda ei peaks just tegema meie, Eesti loodusteadlased ja ajaloolased? Siis viisin jutukam tšatkale. Tunnistan üles, pärast vastavat töötlust ulatati mulle paks käsikiri Kamtšatka reisiraamat. See ei ole veel päris valmis, viimistlustöö veel käib. Aga selleski töös, mis trükist ilmub, loodetavasti tuleva aasta algul paistis kohe silma sama joon, mis on nii iseloomulik Lennarti eelmistele reisiraamatutele. Sügavegistorism koos läbitunnetatud kaasajaga. Milliste üllatavate faktide ja oletusteni on toonud Lennarti tema ajaloolase vaist. Vaid mõned väikesed näited. Veeringi ekspeditsioonilaeva tüürimees oli ilmselt pärit Saaremaalt. Tema nimi oli öösel Berg. Kui kutsepuu ekspeditsioon, lähenesekvaatorile lavastasid madrused talupoja pulma. On teada, et Kotzebue laevadel teenisid paljud eestlased. Päris põnev. Võib-olla kõlasid 1816. aastal ekvaatori all eesti rahvalaulud. Nagu tegi kindlaks Lennart Meri oli esimeseks, kes kirjutas Poola konföderaadist Benjovskist kunagisest Madagaskari kuningast ei keegi muu kui Kotze puhane. Niisiis jälle suhe Eesti Madagaskar. Winjovski jälgede uurimisest kirjutab haaravalt oma raamatus Küla Madagaskaril Arkadi Siller. Või veel üks näide veidi teisest vallast. Kas teate, millal toimus Tartus esimene vabaõhuetendus? Lennart selgitas, et see toimus juba seitsmeteistkümnenda sajandi lõpuaastail. Etenduse korraldajaks oli Tartu gümnaasiumi rektor Martin Bertlev. Tema oli ka oponendiks esimesele lihtsaltatsioonile, milles käsitleti vulkanismi probleeme. Kas mitte esimene vulcanoloogia alaneb isolatsioon maailmas. Väike-Mart kuulame juttu ja ohkab vaikselt. Küll päev on pikk, oleks rohkem selliseid pikki päevi silmitsi. Tuba seinal laiutab karu nahk Jakuutiast. Madalal riiulil Kaljan vesipiipu haarast. Teise riidetükid, Kamtšatka Altraamatud raamatud. Nende hulgas palju teatrialaseid töid. Aga kuidas sa ikkagi teatrisse sattusid? Küsin. Lennart süütab uue sigareti ja vastab. 1953. aastal lõpetasin ülikooli ja nagu sa tead, asusin rutakalt perekonda looma. Kohtasin tänaval Ardi Liives. Küsisin. Kuule, Ardi, ülikool sai läbi, ma võtan nüüd naise. Ega sa mulle mõnda töökohta ei tea? Vastus oli konkreetne, tean küll, mine Vanemuisesse. Kahe nädala pärast olin Vanemuise kirjandusala juhataja. Ka sellel tööpostil oskas Lennart Meri oma ajaloolase pubitsisti kirjaniku ja organisaatori võimet rakendada uute ürituste läbiviimiseks. Ta pani kindlale teaduslikule alusele teatriajaloo uurimise. Seadis töökorda ainulaadse teatri raamatukogu, organiseeris loengute seeriaid teatrirahvale tegeles teatri repertuaari, mitmekesistamise ja kaasaegsustamisega. Juba sellel teatriperioodil hakkas ta kaastööd tegema Eesti raadiole. Soomekeelsetes saadetes loeti ette tema huvitavat, värvika stiilis kirjutatud lood Eesti ajaloost, kultuuritegelastest ja muud. Üldpealkirja all minevikku tähistel. Praeguseks ajaks on neid dialoogidena üles ehitatud lugusid kogunenud terve suur pakk umbes 20 autoripoognat. See on omapärane kirjanduslik looming, kus on muidugi eelkõige arvestatud raadio žanrilise iseärasusi kuid neid oleks kindlasti huvitav lugeda ka vastava kogumikuna. Eesti riiklik Kirjastus võiks seda võimalust kaaluda. Nüüd saame siis muidugi aru, miks Meri 1955. aastal kutsuti tööle Eesti raadiosse esialgu Soome saadetesse, edasi aga kuuldemängudesse. Vaat siin oli marjaks Vanemuise periood, Teatris kogutud teadmised dramaturgiat ja teatrikunsti kaasaegsetes arengusuundades teatud kogemus raadiosaadete koostamisel. Ajaloolase lai eruditsiooni olid aluseks sellele, et Lennart Merist kujunes kiiresti põhjalike teadmistega spetsialist raadioteaduses, raadioteoorias ja raadioteooriast, mis on Lennart Meri järgi kõigepealt teadus inimese mõjutamise kunstist elava sõna abil. Temalt ilmus terve seeria artikleid raadiokunsti ja teaduse küsimustes. Nendes avaldatud mõtted on muuseas elavat huvi äratanud Moskva Kišinjevi, Tbilisi ja teiste meie maa linnade raadiotöötajate seas. Ja lugedes meri artikleid, raadiokunstist, tunned, et just niisugust raadiot, selliseid saateid, sellist diktorit, kuuldemängu tahaks kuulata iga päev kui palju tõttu, näiteks selles, et on vaja legaliseerida ja tunnistada eluõiguslikuks raadio. Kirjandus. On vaja raadio, romaani, jutustust ja poeemi. Kuuldemänguna oluline kunstiline žanr oma spetsiifikaga, mis täiendab teatrit ja televisiooni. See žanr, mis on kummalisi oma dialektiliselt mõjuviisilt. Üheaegselt võib kuuldemängu kuulata sadu tuhandeid inimesi summaarselt kelledest. Igaüks võib aga moodustada oma kodus individuaalse teatrisaali. Kui palju on selle tõttu kuuldemängukunstis niisugust, mida tuleb arvestada, kui spetsiifilist üle kandmata vorme ja meetodeid teatrist, kinod või mujalt ja nii edasi ja nii edasi. Olime vestelnud juba mitu tundi ja ei olnudki veel jõudnud peamiseni Lennart Meri reisi raamatuteni. Neist teadsin ma suhteliselt rohkem kui Lennarti teatrieraadidest. Seepärast vist piinasin teda reisialaste küsimustega suhteliselt vähem. Aga meenutada ja jutustada oleks paljust. Esimesest koosolekust Tartu botaanikaaias, kus tegime esimese Kamtšatka ekspeditsiooni plaani. Nüüd meenub, et Lennart tuli juba sellele koosolekule kindla tegevusprogrammiga. Telefonikõnest 26. juulil 1960. aastal, mil Lennart ütles telefonitoru, need otsustavad sõnad. Hanss, kas Botonysiil on korras ja me sõidame kuhu? Kandschakale loomulikult. Tallinna lennujaamast esimesel augustil, kuhu Lennart saabus kolm minutit enne lennuki äralendu ähmi täis higine, kuna oli terve öö koostanud kirju kümnetele organisatsioonidele kelledest olenes meie ekspeditsiooni töö edukus. Neljandast augustist, mil maandusime Petropavlovskis kohmetunud ja veidi heitunud ebasõbralikust raskusest ning külmast millest meil üle aitas saada Lennarti rahulik optimism. Pole viga, poisid, varsti oleme marsruudil keisrite orgu, siis saame sooja. Lõpmatutena tundunud loksumist, päevadest tormi, raiuste komandöri saarte ümber. Kui Lennart, haigena ja kurnatuna oskas siiski meist peletada nuru tunnet. Keisrite orust, kus ajaloolane Lennart Meri valvas truult nagu loodus teadlasedki keisrite juures ööd ja päevad ning krono metreeris nende tegevust. Pantvormidest pungil karust, kelle kintsutükki Lennart esimesena haaras ja sööma hakkas. Eeskujuks teistele, sest muidu oleksime nälga jäänud, muu toit tuli riknenud või otsa saanud. Paljust paljust võiks rääkida. Siinkohal ehk veel sellest, et Lennart Meri poolt organiseeritud Eesti Noorte Teadlaste Kamtšatka ekspeditsiooni teaduslikud tulemused on nüüd omandanud käega katsutavuse. Neil päevil ilmus trükist paks illustratsioonide rikas raamat uurimusi Kaug-Ida loodusest, 12, originaalse artikliga, Kamtšatka bioloogilisest ehitusest, keisrite režiimist, looma- ja taimeriigist. Lennart Meri reisiraamatuid tunnevad, paljud neist on palju kirjutatud, heldelt kiidetud. Ja muidugi mitte asjata. Nendes raamatutes arendatakse edasi eesti reisikirjanduse paremaid traditsioone. Neid, millised me oleme pärinud Bornhelt, Tuglaselt, Semperilt, Sütistelt, Smuulilt ja teistelt. Need on raamatut, kus mitte ainult ei kirjeldada huvitavalt ja õigesti seda, mida reisidel ja ekspeditsioonidel on nähtud-kuuldud vaid tehakse seda läbi individuaalsete meeleelundite, mis kuuluvad uudishimulikele teadmiste, Jaanulisele, töökale, tuleviku vaatavale, optimistlikule, nõukogude inimesele. Kuid ka sellest poleks küllalt hea reisiraamatu kirjutamiseks. Niisuguseid inimesi ei ole meil ju vähe. Sellele suhtumis laadile lisaneb oskus, talent, stiil, värvikas kirjeldamis viis tabavus, hingestatus, väljendusrikkus. Lennart on ajaloolane. Aga temas on ka loodusteadlast, sest kuidas muidu ta oskaks nii kujukalt edasi anda looduseolekut, liikumisi, meeleolusid. Metsahääled on erksad ja salapärased. Kusagilt kostab vaikset, väga vaikset ragistamist, nagu puudutaks keegi tikuotsaga lauaplaati. Nüüd teame, et see võis olla vöötorav. Võib olla aga ka Soomel. Siis lendab lähedalt mööda sääsk ja tema pirin tekitab niisama tugeva müra kui tänaval sõitev tramm. Pärast seda peavad kõrvad vaikusega uuesti harjuma. Järsu kahinaga sa õpetad, ajab end sirgu, oks, milles oskamatu samma lähedale muljus. Selja tagant algab metalne plärin. See on lihtne. Kärbes on ämblikuvõrku kinni jäänud. Ratsatus, millele ei järgne ühtegi teist heli. See polnud tuulest mingi suurem loom, võib-olla koguni põder tardus kuulatades. Kas ta pole oma asupaika reetnud? See on Siber. Taiga. Lennart ruttab kõrvaltuppa. Mart otsib tarmukalt televiisoris Austraalia jaamu. Jõuan Kamtšatka reisiraamatu käsikirjast maha kirjutada, niisuguse lõigu. Maailm muutub iga päevaga rikkamaks ja meie fantaasia peenemaks. Inimene võib nüüd lahkuda maakeralt ja jälgida tema pöörlemistähekogude taustal. Inimene on õppinud ennast ka miljonikordselt vähendama ning on mahtunud elektronmikroskoobi kiirtevihus kõndima mateeria sisemuses. Milline hämmastav maastik. Kes oleks võinud arvata, et koobalti kristallvõre särav ja sätendav dioletsetes värvides, et ta kajab hõbe selgelt vastuuurija sammudele. Selliselt konkreetselt ja samaaegselt ilmekalt oskab Lennart Meri paari lausesse kätkeda meie maailmamuutused. Lennart tuleb tagasi. Nüüd küsin ta käest, kui palju raamatuid on ta eesti keelde tõlkinud ning milliseid keeli oskab selgub tema tõlgitud on, vaata raevus tagasi. Üks päev, Ivan teenissovitš elus ja meie mees Havannas. Valdav vene, inglise, saksa ja prantsuse keeli. Praegu õpib gruusia keelt. Selle õppimist alustas mõni aasta tagasi esialgu veinipudelite siltide abil. Tõsi, tõsi, õpikut ei olnud. Siis kinkisid Tbilisi raadiotöötajad õpiku, nüüd läheb asi lahedamat. Joome vaikselt kohvi, teen salamisi resümeerivad märkmeid. Kes Lennart Meri siis on? Tugev ajaloolane. Raadioteadlane publitsist, tõlkija, kirglik reisimees, kahe ilmunud ja ühele käsikirjalise reisiraamatu autor Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu liige ja siis lisan huvitav ja tark inimene. Hea matkakaaslane, tunneb huvi Jukka kiiride, kuureljeefi, telepaatia, gruusia veinide, tehnoloogia ja paljude muude asjade nende hulgas ka samblike vastu. Aga peaasi on mees, kellelt võime veel palju oodata. Jutt sai otsa. Jätsin hüvasti lahke pererahvaga. Doktor Regina Meri küsib nukra naeratusega. Teavist jälle sõidate kuskile. Lennart saatis mind uksele, olin juba väravas, kuidagi hõikas. Kuule, Hans, aga mööda Middendorfi jälgida emiga reisu ära. 1965. aastal saab 150 aastat Middendorfi sünnist. On põhjust. Mis 150 aastat. Kuule, kui palju veel viimase bussini aega on? Tund oota. Lippasin tagasi. Lennart võlus kuskilt välja pudeli kardanahhid, panime suitsud ette ja läks lahti. Aga see jutt, mis nüüd järgnes, ei kuulu enam käesoleva loo juurde. Ehk kolida aga Uwertööriks mõnele Lennart Meri tulevasele toredale reisiraamatule. Loodame.