Juhan kah, kui heita pilk kujunemisaastatele, mis võis olla ajendiks. Olles elukutse valimisel peab ütlema, et ma tänasele kohtumisele valmistudes paratamatult inimene meenutades natukene nii nostalgiliselt häälestub ja andsin endale vande, et ma räägin ainult tõtt, isegi siis, kui ta natukene kõlab nii melodramaatiliselt. Ja sellepärast see oli ka tähtis just selle esimese küsimuse puhul. Ma võin vist tõesti öelda, et mina ei valinud või mind valiti. Sest kuigi ma praegu saan nagu väga sellest aru, et, et vanematel ei jää oma laste jaoks eriti palju aega. Ikka minu isal ei olnud eriti palju aega minu jaoks ja oli ka selline Kus ta paratamatult oli palju-palju aastaid minust eemal aga hoolimata sellest on just temaga seotud mul kaks sellist mälestust, mis nagu räägivad sellest, et et oli nagu ette määratud, et ma hakkan ajalooga tegelema. Üks väga selline suvine vist või kevadine. Varahommikul ma olin veel nii väikene, et ma olin siukseid laps lapsevoodis kõrge, sihukese servaga. Ja siis ma pean täiendavalt märkima, et ma mingi asjaolude kokkulangemise tõttu õppisin salaja lugema, vanemad ei märganudki seda ajalehe tiitlite beat. Ühel sellisel hommikul tuli isa minu tuppa ja pani mulle just sinna voodisse suure suure paksu raamatu. Mis mul kaua aega oli, alles oli Sitska antiikajalugu ja see oli üks esimesi raamatuid, mille ma siis läbi lugesin. Ja millest ma olen siis saanud sellise eluaegse armastuse antiikajale vastu, mis on mul vist ühine Ardi Tiidusega. Ja teine juhus seal juba pärast sõda. 44. aasta detsembris. Isa oli juba haiglas ja kord, kui ma külastasin teda, siis ta nagu püüdis veel natuke tund huvi vilu huvide vastu ja nagu mind suunata ja ja siis ta rääkis ja soovitas mul lugeda Felix Taani raamatut. Võitlus Rooma pärast. Raamatu ma muretsesin endale, see oli Felix, taani saksakeelne raamat, selleks ajaks ma. Ma olin keskkooli viimases klassis oskasin juba veidi saksa keelt ka lugeda ja lugesin selle läbi ja, ja ka siiani mäletan, et ta on hästi kirjutatud raamat, kuigi pseudoromantiline vot selline, kuidas öelda, kas siis geenidest või kuskilt sisemusest oli, mul ei olnud kunagi kõhklust, et ma võiksin millegi muuga tegeleda kui ajalooga. Muidugi küllalt olulist rolli mängis Meie suurepärane ajaloo õpetaja Leida Annus. Nõmme keskkooli, see on temast väga lausa legendid kasvatanud palju naelu vastu huvi tundvaid inimesi. Ta oli sel ajal veel noor naisõpetaja, aga kes oskas meile anda esimesed ja väga selgelt põhitõed marksistlikust sellisest analüütilisest lähenemisest ajaloos? Tahaksime tänase saate jooksul läbi Johan kahki ajaloolase elutee jõuda ka meie ajalooprobleemide juurde ja meie Nõukogude Eesti ajaloo teaduse arengu juurde seepärast et kuulaja vaevalt et kujutleb get päriselt, missugune oli meie ajaloo teaduse olukord nendel aastatel, kui asusite õppima ja hiljem juba pärast ülikooli lõpetamist tööle ajaloolasena? Nojah, meie põlvkond tuli ajaloos väga sobival. Hetkel kahel põlvkonnal on niiviisi vedanud. See oli Hans Kruusi põlvkond, kes tuli teadvusesse siis, kui seda ajalooteadust üldse rajama hakati. Ja meie tulime just sel ajal, kui hakati Ajalooteadust Nõukogude Eestis lühikese Eesti ajaloo koostamine oli juba lõppenud, tatud, kui ma tulin tööle ajaloo instituuti. Aga täie hooga oli käimas selle kolmeköitelise Eesti ajaloo üldkäsitluse koostamine. Ja valin verivärske aspirant Leningradist alles äsja saabunud mind pandi kohe täide rakmess esimese köite koostamisel, teise köite alguses ka natukene. Ja siis oli veel teeni vedamine, mul 1953. aastal. Ma lõpetasin aspirantuuri, kaitstes väitekirja 1858. aasta talurahvarahutustest Mahtra sõjast, kui ma olin juba Tartus ülikooli aastal selle materjaliga natuke tutvunud, aga mul ei tulnud kunagi pähe või ma ei osanud seda arvata, et et see satub nii õigel ajal kuule 1958. Tuli välja, et on Mahtra sõja 100 aastane juubel. Ja seda tähistati küllalt laialdaselt ja selle tõttu oli minu raamatul ja pärast dokumentide publikatsiooni roheline tee. Ja ma ei tea, te vist mäletate ka, kui ma ei eksi, oli seal sellel Mahtra 100 aasta juubeli tähistamisel. Juurus jäid mulle meelde kaks inimest, õieti Elem Treier, see väsimatu ja igavesti noor Vilde uurija ja kellel oli väga suured teened, on sellele, et seal kõik Mahtas korda sead ja peale kohalike inimeste ja siis noor raadioajakirjanik Ivar Trikkel, see oli siis selline. Tõesti ilus suvi oli, rahvast oli, oli tohutult palju ja see läheb vist võib-olla teadusajalugu kui sellega, et raamatukaubast oli seekord oma ülesannete kõrgusel. Nad müüsid dokumentide kogumiku seal kohapeal ja selle tõttu on ta praegu absoluutne bibliograafiline haruldus. Mõned üksikud on, on teada, raamatukogudes ja alles, aga siit irvas müüdi koha peal ära, tähendab Mahtra sõja juubelit tähistama tulnud inimesed ostsid kohe värske dokumentide kogum, mis oli ilmunud kuu aega enne seda, me pingutasime saivad õigeks ajaks välja. Tõepoolest, kui praegu hakata tagasi mõtlema nendesse aegadesse siis oli see üks ajalooline tähtpäev, mis sai ka kogu rahva suureks pidupäevaks. Mitte alati ei ole ajaloosündmustega niiviisi. Võib-olla tõesti, kui nüüd tulla kõige lähemasse minevikku tagasi, siis oli see ülikooli juubel, mis samuti oli üldrahvalik ja kõikideni jõudev pidupäev. Nojah, muidugi, ülikooli oma oli palju paremini ettevalmistatud, kestis võib-olla aasta, võib-olla isegi rohkem. Mahtra oli nagu kontsentreeritud ühe päeva peale, aga ta oli ilus päev. No üldisemalt sel ajastul oli siis selline situatsioon, et ega noored ajaloolased, kes alustasid teekonda teadvusesse, sel ajal eriti ei saanudki või õieti neil oli niivõrd palju valdkondi ees et valikuvõimalused olid väga suured, siuksed, praktiliselt tuli kõik Eesti ajalugu kõigis perioodide osas nüüd anda uusmarksistlik hinnang. Nii head kui ka halvad küljed. Me kasvatasime sel ajal väga sageli, rääkisime ümberhindamisest. Ja see on hea, et meil oli nii hea teooria käsil nagu marksism. Ta on tõesti just tööriistana väga tubli, ta on piisavalt ettevaatlik, piisavalt paindlik, piisavalt, ma isegi ütleksin relativistlikke, sellepärast kui me kasutasime neid õigeid teooriaid ja skeeme, siis me üldreeglina kõige tulemuseks on siiamaani püsima jäänud. Kuid natukene vot see ümberhindamine tähendab ei, tegelikult niivõrd palju uurimisega tegeldi hindamisega, mõnikord ei olnud aega kõiki materjali läbi töötada. Ja mitte kõigis valdkondades ei mindud sügavusse kuni kuni konkreetse materjali välja. Aga noh, seda jõudis hilisematel aastatel teha. Aga selle perioodi õhk või nii vaimne atmosfäär oli kiiresti anda üldkäsitlusi ülevaateid ja nad olid ikkagi paremad kui paljudes teistes vabariikides. Nii kui nüüd teha pisukest ajaloolist ülevaadet, siis ülikooli lõpetasite, mis aastal 51 51 63, kaitsesite doktorit, 65 saite juba Nõukogude Eesti preemia. Nii et ilmselt tööd tuli palju teha, aga see oli ka edukas periood. Nojah, see, mul on kõik need aastad endal, vot mis endasse puutuvad, aastaarvud nende Lõmm kunagi meeles. Aga jah, tööd oli mõnes mõttes tõesti palju teha ja hiljem on sõbrad mulle nagunii vaikselt. Etteheited, see oli vist? Ei, see oli täpselt 30 aastat tagasi. Tartus ma olin siis aspirantuuri ajal arhiivist tööl ja abielu registreerimise päeval ma tulin registreerimisele otse arhiivist, ütleme üks pool tundi varem. Ja on väidetud, et malevad tagasi nende arhiiver, asi on tegelikult juba lai. Ja 68.-st aastast usaldati teele juba ajaloo instituudi direktori vastutusrikkad ülesanded ja kuigi kõrvalseisjana teame kõik, et sellel ajal ka üsna palju uut tuli ajaloo Instituudi töösse alustati sotsioloogiliste uuringutega, kujunesid rahvusvaheliselt kontaktid sidemetega. Matemaatilised meetodid jõudsid ka ajalooteadusse. Nojah, siin on nüüd palju teemasid üles loetletud ja ma püünud järgi mööda nende juures peatuda. Ja tõepoolest seda ajaloolist tõde nüüd kindlaks esiteks ajaloo instituut oli isegi pärast isamaasõda võitnud rahvusvahelise kuulsuse kätte juba kindlalt enne mind. See oli ikkagi Harri Moora Dali juba käinud rahvusvahelistel kongressidel peeti üheks Nõukogude Liidu silmapaistvamaks arheoloogik sel ajal. See oli aeg, kus ajaloo teaduses ja kaelu instituudis töötas palju inimesi. Võib-olla tuli terve plejaad selliseid noori, silmapaistvaid ajaloolasi, kes on praegu väga tublide saavutustega silma paistnud. Jansen Tarvel ligi ja vast kõige tähtsam on siiski see, et vot kõigil nendel oli üks haruldane mentor, haruldane hoolitseja haruldane õpetaja Artur Varssavi näol 1958. aasta alguses. Ma olin alles vanemteadur instituudis ja ma ei tea, kust ma võtsin selle julguse võib-olla võlts julguse. Ma millegipärast hakkasin mõtlema, et, et oleks vaja organiseerida selline võrdlev-ajalooline uurimine agraarajaloo valdkonnas ja juba kujutasin ette Ida-Euroopa agraarajalugu Elbest ida poole asuvate maade agraarajalugu tuleks võrdlevat ühiselt uurida. Sest selle, see on ühine temaatika väga paljudele nõukogude vabariikidele. Ja selle mõtte usaldasin ma selleaegsele viitsepresidendile. Akadeemik Taanile ja Taanile on üks selline õnnelik käsi, õnnelik julgus toetada asju millest nagu tuleb jälle päris häid asju, no näiteks Tähtvere on ju Naani poolt käima pandud, küberneetika on naali toetusel käima pandud ja ta toetas ka seda. Ja me saatsime kirjad NSV Liidu Teaduste akadeemiale ja NSV Liidu Teaduste Akadeemia ajaloo osakond väga aktiivselt üllatavat, aktiivselt reageeris sellele ma olen pärast tegi natuke iroonilist nalja, ütles, et seal olid vanad akadeemikud koos istunud ja otserõõmust kirjeldanud kui selgus, et nad saavad midagi koostööd, hardajaid veel midagi kasulikku teha. Väikeste vabariikidega suhete arendamisel. Nael toetas direktorit, sain natukene pähe, sellepärast et direktor sai viimasena teada. Aga fakt on see, et Mahtra sõda tähistati mitte suvel päeval üksi vaid 1000 958. Detsembris tuli Tallinnasse kokku Ida-Euroopa agraarajaloo sümpooseumi esimene sessioon. See oli selline elavnemis aeg kogu nõukogude liidu ajalooteaduses ja Curiosity. Need on see, et mina pakkusin kätte mehe konverentsi nagu regulaarsed konverentsid hakkavad käima. Aga minu sõbrad, hilisemad sõbrad, Moskva akadeemikud kinnitasid, et ei, et vot praegu on rahvusvaheliselt väga levinud selline termin nagu sümpoosion. Ja siis me vaatasime seal sõnaraamatutest ja leidsime väga mitmes seal seletusi sellele sümbooseumile millidest osa ei olnud ka päris viisakad. Aga see sõna nagu just Moskva seltsimeeste autoriteedile tuginedes läkski käima. Nüüd tagantjärgi on muidugi selgunud, et sümpoosion ei ole alati tegutsev organ, tähendab, sümbooseum tuleb ühel aastal kokku, siis tuleb teisel aastal kokku ja nii edasi. Tähendab, meie oleksime ikkagi teda. Me õigemini praegu või kasutav sellist väljendust, sümpoosioni sessioonid. Aga tegelikult lihtsalt oleks pidanud kasutava sümpoosion 1958, sümpoosion 1960 ja nii edasi, nii edasi. Nii et väike terminoloogiline segadus oligi alguses. Aga sellele sümpoosioni sõitsid siia Tallinnasse väga silmapaistvat Moskva teadlased ja seal ma sain esimesed kontaktid selliste üle liikluste kujudega nagu Sunskiku Valtšenko hiljem Žukov ja nii edasi. Ja jällegi paar aastat pärast seda, ma mäletan, kuidas akadeemik Žukovi kuuber, kes oli sel ajal Nõukogude Liidu ajaloolaste rahvusliku komitee esimees, tähendab kõige kõrgemas auastmes suhetes välismaaga kutsusid mind kord enda juurde ja ütlesid ja vot nüüd on niisugune asi, et Nõukogude Liidu, Soome ajaloolaste konverentsid on käima pandud ja et seal on ju loomulik, et vot Nõukogude Eesti ajaloolased kuuluvat soome-ugri rahvaste hulka. Et te peate hakkama sellest aktiivselt osa võtma ja see oli täiesti keskinstituutide toetusel ja isegi kõhu õhutusel lülitasime esimestena pidevas koostöösse Turu ja Helsingi ülikoolidega ja praegu on, osaleme me isegi kahes pidevas sellises regulaarselt koos käivas teaduslikus konverentsis osaleme koos Leningradi kosmoskvaga, nii et vot selle kaudu oli siis esimene nagu rahvusvahelisele areenile minek. Ja hiljem Moskvast sõitis muide esimesele sümpoosionil siia Kowalczyk kui valdsioniku näitusel ja, ja koos temaga hakkasime siis osa võtma ka majandusajaloo üle majandustest kongressidest, kus ma olen nüüd võrdlemisi järjekindlat hakanud käima ja mitte üksi mina, vaid õige mitmed nii ajaloo instituudi kui ka Tartu riikliku ülikooli ajaloolased. No tegelikult võib siiski arvata, et mitte vähem oluline ei olnud ka esimene koostöö Moskvaga kultuuriprotsesside uurimiseks massikommunikatsioonisüsteemi lahtimõtestamiseks, sest see oli ka päris uus valdkond, sellel ajal. Ja, ja see, et siit me tuleksime just selle teise teema juurde matemaatikat sest sotsioloogia ja kultuurisotsioloogia poole ma lähenesin siiski ajaloo huvides. Sest ajaloos sel ajal just ma mõtlen 50.-te aastate lõpus, 60. aastate esimesel poolel väga moodsad ja väga palju ajalehtedes räägiti esimestest katsetest kasutada kaasaegsed elektronarvuteid ajalooliste probleemide lahendamiseks. Õige palju kirjutas Ustinova Ustiinovi juhtimisel töötas üks grupp Novosibirskis, kes maiade tekst andis masinad dešifreerimiseks. Ja muidugi tunnistavad tagantjärgi see eksperiment nurjus. Maiade tekstide dešifreerimiseks arvuti ei sobinud, aga no lihtsamate ülesannete jaoks ta sobis ja no sel ajal oli siukene pingeline huvi matemaatiliste meetodite vastu ja huvitasin mina ka nendest, mitte üksi. Mina üheaegselt minuga Heldur Palli, kes hiljuti kaitses doktoriväitekirja. Ja ma mäletan seda, kuidas meie esimese sellise vakku raamatute analüüsi tegime. Väga primitiivse masinaga veel Sakala kolm oli üks küberneetika instituudi esimesi masinaid, tema töötas veel lampidega. Tema töötas niiviisi, et kui olid liiga külmad ilmad või liiga kuumad ilmad, siis masinaid töötav masin jonnisi andis valetulemusi ja siis pidid valvama ka sobivate ilmastiku, et oleks nii kaua töö kõlbeline. Ja samuti ma mäletan seda, et noh, ma olin nii vaimustatud, et ma sain esimese masina tulemuse sealt ja astusin ise ühendusse raadioga ja imelikul kombel ongi Lembit Lauri organiseeritud reportaaž ainukene dokument, mis täpselt või ainukene jah, dokument, mis täpselt annab ajaloolise prioriteedi meile. Me võitsime kahe-kolme nädalaga, Tartu Ülikooli Tartu Ülikooli Sildme laskis oma esimesed ajaloolised materjalid läbi. Samuti olid arvud käsutusel ja paar paar nädalat hiljem. Ja 1968 oli järjekordne Ida-Euroopa keraal. Sümpoosion oli Minskis ja sinna me sõitsime koos Ligiga valmistatud professor Ligiga valmistasime ette ühe niisuguse ette kant juba matemaatiliste meetodite kasutamisega 1968. Oli ka selles mõttes huvitav, et ma olin sel ajal veidi vähem kui kuu aega Pariisis ja seal tutvusin lörölva Türii abiga. Nemad juurutasid, võid, katsetasid ka sel ajal matemaatiliste meetoditega eriliste keeltega. Seal ma nägin esimest korda ka seda, kuidas spetsiaalselt noh, ette valmistatud, arvutiga ühendatud, kirjutas masin trükis välja ajaloolisi kaarte tähendab teatud nähtused levivad üle maa, ütleme näiteks kultuurinähtused või seal nihkruttide pikkus. Ja siis masin kiiresti trükib välja, vaat selle sageduse kaardi peal sa näed kohe ilma igasuguse vaevata, mis ütleks, ütleme inimesed kaks-kolm kuud aega. Ja Need kaarditele õudselt saad kohe masinast välja, Prantsusmaakaardid. 10 aastat hiljem õnnestus meil seesama asi ka siin Eestis ja praegu Remmeliga me võime ka kõigi kremlile on päris tore programm, Eesti kaardile saab ta kõiki neid nähtusi tuua. Hiljem nad ürii, avaldas ühe väikse raamatu ajaloolase territooriumitel väeldistuaar. Ja seal on ta üks selline väikene mõttearendus. Et elektronarvutid on ikka väga võimsad asjad, et nad annavad abi kõigile ajaloolastele. Nad teenivad, et nii meie teadust kui ka hiljuti oli juhus, et vot meil Pariisis töötas siin marksistlik ajaloolane, vot sellesama meie arvutiga ta sobib kõigile ka distsipliinide sel ajal kõrval rohkem nagu sai paremini läbi meie nõukogude ajaloolaste hiljem ta on mulle kinnitanud, et mõtles sel ajal just mind selles raamatus, nii et 68 oli nagu niisugune väikene etapiline aasta matemaatiliste meetodite rakendamise osas. Sotsioloogia vastu oli loomulik huvi, sellepärast et sotsioloogial oli ju lõpuks võtame lähema perioodi. On raske kindlaks teha, kus lõpeb vajalikuks algab sotsioloogia on selge, et et kaasaegsete protsesside kirjeldamisel annab sotsioloogi elava pildi kui traditsioonilised ajaloolised meetodid, kes tuginevad ainult dokumendile. Sotsioloogia loob isendale allikat küsinud inimesi, selgitab selle vaimse pildi. Poole sajandipikkused kogemused massilise materjali arvuliseks töötlemiseks sellepärast tundsid. Tundsime nende vastu huvi ja sattusin tõepoolest mõnes mõttes poolkogemata sotsioloogiliste uurimuste valdkonda. Ja viisime läbi esimese küsitluse, 1966 jällegi Moskva seltsimees staabiga. Ja see 1000 966. aasta. Küsitlus oli esimene representatiivne sotsioloogiline küsitlus kogu nõukogude liidus. Nüüd on, peale seda on viidud läbi juba kolm sellist paneelküsitlust. Nii et tänu sellele 66. aastal, algatused on meil võimalik just eeskätt kultuuri tarbimise protsessi, inimeste suhtlemist kultuuriga, nende kultuuriaktiivsust jälgida küllalt pikas ajaloolises sügavuses. See mulle tundub, nagu selline väärtus, mis kunagi kaduma ei lähe. Need allikad on meil käes, veidi oleks veel kunagi võimalik uuesti luua. Aga ühtlasi oli sel ajal 66. aastal ikkagi küllalt riskantne tegelemine sele sotsioloogiaga ma mäletan, vaevalt olime ühe uurimuse siin läbi viinud, kui esialgu ilmus Sovetski Estonias sellesama uurimuse kohta pilkav satiiriline artikkel vastastikristikmärgi Krist. Ja siis aga see ei olnud veel midagi. Nädal aega hiljem ilmus Pravdas sotsioloogiliste küsitluste vastu suunatud väikene sõnumikene. Nii et siin oli vaja väikest julgust ja ma ei tahaks nende meeste nimed nõnda öelda selles teaduse arengus kaduma läheksid. Kui ei oleks olnud selleaegset kesksekretäri Lensmani ja propagandaosakonna juhataja rannet kes meid toetasid sel ajal, siis noh, oleks vähemalt viibinud võib-olla 10 aastat, meil, sotsioloogia alguses siin vabariigis. Sest ma mäletan seda Fellittonisti, kes siis meie küsitluste üle nalja heitis, seda arutasime autoriteetses ringkonnas ja püüdsime talle ikka selgeks teed seal midagi ei tea, tema jäi muidugi kindlaks, et see ei olegi teadus. Teerajajate töö ei lähe kunagi riskita. Ajalooteadus on rahvusteadus, tema saavutusi võime hinnata ainult rahvusvahelisel tasandil ja nii nagu jutustki juba täna kuulnud oleme, on meil siiski, milles kaasa rääkida rahvusvahelisel tasandil. Leiavad see on päris selline filosoofiline küsimus, rõlatiivne lähenemine ajalukku kui rahvusteadvusesse mõnikord maas, nagu heidan ise endale ette, et ma suhtun või teatud etappidel on suhtunud ajaloos liiga karmilt paljusid ajaloo alal ilmunud töid mida kirjutanud teaduste kandidaadid, isegi doktorid, ma üldse ei peagi ajalooteaduseks pean neid ajalooks, aga tal on nii kohutavalt kirjeldavad neil neil puudub analüüs, neil puudub probleemiasetus. Neil puudub see kõige elementaarsem, mis sul vaja teadvusesse tõestamine, aksioom, ta lähtub mingisugusest juba valmis ettekujutusest ja siis paneb sinna hunnikusse need faktid. Aga see on muidugi liialdatud lähenemine ja ütleksime, noh kui ajalugu, rahvusteadusi peab, mitte üksi annovaatliseksiteks akt teaduslikke tulemusi Vaidke kirjeldama, säilitama hoidma alles järeltulevatele põlvedele võimalikult pildi, siis muidugi see kõik on ajalooteadvuse sees. Jaa. Aga ütleksime rahvusel, areenidel ja isegi üleliidulisele areenile lähevad sellest teadlasest muidugi ainult need, mis vastavad sellele nendele eksak teatrikriteeriumitele. Sellepärast et võib-olla ainult erinev on etnograaf, no need olid abiteadused kus uurijaid huvitab siinne kirjeldus, neid huvitavad faktid, nad ise võrdlevad ja nii edasi. Ja, ja nüüd on ka väga võrdlevad teadlased, arheoloogia, etnograafia ja folkloor on erakordselt sõltuvad rahvusvaheliselt analüüsist ma ütleks, väga võrdlevad teadlased. Ja imelik on, et nemad, rist eriti kirjeldavad samal ajal ajalugu on sellise iseloomuga, et seal sa ei suuda kunagi kogu objekti täielikult absoluutselt ära kirjeldada või ütleme, kuidagi teatud kindlatesse standardites vormides ära kirjeldada. Seal on ikkagi analüüsi tulemused, teatud väiteid, teatud postulaadid, teatud järeldused, protsessikirjeldused, need pakuvad huvi naabervabariigis või naaberriigis töötaval ajaloolasele. Aga peab ütlema, et ma ise kuidagi tunnetan ja natuke häbenege, et ma muudan oma suhtumist sellesse muusaki liosse kogu aeg. Aga mul on vabanduseks on see, et, et seda ei tee mitte üksi. Mina. Ma juba nimetasin, prantslast, liuraalad, juriid, kes kord saavutas, see oli. Keskel ta organiseeris kogu Euroopas igast riigist või mõnest kohast mitu ajaloolist kogusid tohutu statistilise materjali, see oli viljasaakide kohta nende dünaamika kohta koostasid sellised pikad ajakirjad, matemaatiliselt võrreldava triaad ja selle kogu peaaegu kogu Euroopat haarava analüüsi põhjal tegi ta siis koos oma abilistega sihukese omapärase analüüsi kogu Euroopa kohta. Ta saatis mulle need raamatud ka siia. Ja need on väga huvitavad sellised puht matemaatilise niisugune süntees. See samale Laderi umbes samal ajal veidi hiljem küll raamat ilmus hiljem, aga ta vahepeal jõudis juba muude asjadega tegelema hakata. Läks ja otsis üles ühe 13.-st sajandist pärineva unikaalse dokumendi, see oli kitserite vastu võitlemise inkvisitsiooni. Üks ametnik oli tüütu seni bürokraat. Ta läks ühte külla, veeda seal, organiseeris protsesse, kuulas kõik üle, pärast põletas etapis ja nii edasi. Kuid enne seda kirjutas ülesse kõik, mis talupojad talle rääkisid. Sõna-sõnalt peaaegu kirjutas ülesse kõik ja külaelanike kuuluvust tuntud omavahel kõik, kes kellega käis, kes kellega abielurikkus, mismoodi nad jõid ja nii edasi. Ja see on. Ja mida nad uskusid, keda nad, kus nad kuradiga koht kadunud olid ja nii edasi, mida inimesed sel ajal väga selgelt ette kujutasid endale. Ja selle unikaalse dokumendi põhjal koostas Levala Türi sellise elava pildi, 13. sajandi külaelu tõuseb meie silmade ette samasuguse elamusega, nagu ütleb Miku Märdi, kusjuures muidugi hoopis teises rakursist on sünge. Taandan mõnes mõttes julm ta hirmuäratav isegi. Aga seal ei ole midagi. Analüüsist järeldub midagi, vaata seal ainult pilt. Niivõrd paeluv pilt, et see anti välja Prantsusmaal vist paaristrükis Ameerikas trükist ta muutus bestselleriks, see oli, see oli vapustavalt hea asi. Tähendab, ma tahtsin ainult öelda seda, et ka mina taban ennast sellest, et ma mõnikord Ta tunneb kiusatust andaga siukseid põnevaid ajaloopildikesi ja veel hullem, mõnikord ma annan sellele kiusatusele järgi ka. Ajalugu ja ajalooteadus olema hakanud põgusat vahedki tegema nüüd niivõrd-kuivõrd, meie vestlus võimaldab probleemidesse süveneda. Aga kui nüüd tulla maailmatasandite juurest tagasi koju, siis nimetasite siin meie suurtest ajaloolistest juba Harry moorat tehas kruusi. Kes on siis niisugused mehed, kelle tööajaloolasena vääriks rahvusvahelist tähelepanu ja kellel on oma aegumatu kustumatu koht meie Eesti kultuuriloos? No võib-olla ma piirdun nende ajaloolaste, keda ma nagu isiklikult kohtasin ja kellest mul tõesti on jäänud päris sügava mulje. Suuurt teks, aja loolasteks, suurte aluste hulka, kahtlematult kuulus Ants Kruus. Tema oli see mees, kes ikkagi tõelise professionaalsust Eesti ajalooteaduse üks rajajaid oli, see oli omapärane aeg 1000 920. aastal, ta ise rääkis mulle, kuidas ta Taanist pärit oleva professor Tseederbergi juures eksamit andis, küljes eksam kestis terve päeva, see oli sel ajal siuksed toredad, püüdlikult eksamite esimesed eestlastest. Hariduse juurde pürgijad üldiselt kasulik tema mälestusi lugeda seal ju väga huvitava pildi sellest, missugust tohutut vahe väike sel ajal inimesed õppimisega nägid kuidas ta adra taga käis ja, ja ladina keele sõnad olid. Olid sedelite peal ja õppis neid ja muidugi külarahvas arvas, et poiss on vist hulluks läinud. Ta isa tundis tõsist muret, isa oli ikka rääkinud, et kas, kas midagi nagu ei ole peavalusid või nii edasi? Tema oli Kruus oli muidugi üllatav selles mõttes, et ta oli esimese ajaloo teaduse rajajaid ja jõudis juba selliste asjadeni, nagu esimest korda sai ajaloo teemaks talurahvaklassivõitlus. Meie ajalugu lausa koosnebki, sellest aga, aga oli vaja oodata. Kruusin, et see esimest korda tuleks ajaloolise analüüsi objektiks ja kasutas selle analüüsi juures matemaatik. Statistilisi meetodeid oleks 30 aastat lõpus on üllatav, kui kiiresti ta jõudis nendele, millele juurde meie tulime tagasi 30 aastat hiljem. Harri Moora on mulle jäänud nagu kõige rohkem meelde. See ilus hetk, kuid arheoloogiasektoris rääkis lõha verekaevamisest Lõhavere. Seda Lembitu linnust oli ta palju kordi kaevanud. Ja kuidas ta ütles, et näitas kõik need lõigud ära, kust kaevandused olid toimunud ja ütles, et vot nüüd selle poole või kolmandiku ma ei mäleta, palju see oli, et selle jätame nüüd puudutamata, sellepärast meie teame enda jaoks juba küllalt palju. Aga võib-olla meie järgmine põlvkond või veelgi hiljem omab paremaid meetodeid, palju paremaid meetodeid kui meie ja siis me ei ole nende jaoks seda ära lõhkunud, nemad saavad sealt võtta siis kõrgemal tasemel kui meie, vot selline pilt, tulevikuusk, tulevikku ja usk oma järeltulijatest teadlastesse on väga iseloomulik ja mitte üksi temale, vaid ka Artur Vassarile, kellel oli selline nisu inimlik suurus ja headuseteta, hoolitses nii palju oma õpilastel tööde valmimise eest. Eta jättis paljud oma tööd tegemata. Ja ühes oma intervjuus ütleb ta väga ilusti, et ma pean ennast sapöörivägede võitlejaks, kelle ülesanne on rajada soodesse ja rabadesse, sildu ja teid. Et teised, kes minust paremini töötavad, saaksid tulla mööda neid teid edasi.