Kirjanduspraktikas on kujunenud tavaks nimetada inimest, kes oma lugusid püsivalt poetab, ajakirjadesse nooreks autoriks ja esimese raamatu ilmumise järele nooreks kirjanikuks. Tolle teise järgu lävepakul on nüüd ka Arvo Walton. Tema esimene raamat on juba tina tähtede ja trükimusta vahendusel korrektuur poognatest. Järgmise see on augustikuu jooksul saab noore kirjaniku ja tema loominguga tuttavaks igaüks, kel huvi ostes raamatu, mille kaanel nimeks veider soov nimelt tuttavaks, kas siis heaks või halvaks, see oleneb juba lugejast, millise seisukoha ta raamatu viimaste lehekülgi keerates võtab. Kuid tingimata tuttavaks, sest kirjaniku natuur tahes-tahtmata lööb läbi, nagu öeldakse, tema loomingus. Nii tugeva isikupära ja stiiliga mehe juures nagu sõda Narva Walton seda enam aega ennetades. See on tänapäevale kõikjal iseloomulik lehitsemine, pisut raamatut, mida veel ei ole ja ajame juttu ka arvu Valtoniga. Sellest ei pea tulema retsensioon uue tõusu kohta. Te ju teate, et ohtlik on seda teha enne, kui autoriteetsed kriitikud oma sõna ütlevad. Aga kui ma siiski traditsioone rikkumata, see oleks nii, et kõigepealt tuleb üles lugeda tõusev positiivsed näitajad siis ütelda tähendusrikas, aga, ja diametraalselt vastupidise jutuga jätkata taolist traditsiooni rikkumata tohinemist, jagada kuulajatega esimesi muljeid. Mis saadud veidra soovi lugemisest mäletan, andke andeks, mälestusi kasutada on küll vanade inimeste staažiga kirjanike eesõigusega. Valtoni esimese lühijutuga tutvusin mõni aasta tagasi nooruse toimetuses. Loo pealkirjaks oli lauad toimetuserahvale oli ütlemata hea meel uue autorile, kes nii omanäolisena ja lõpuni väljapeetud looga uksest sisse astus. Lugesin käsikirja püstijalu esimesest reast peale, tekkis tugev sidestus tegelikkuses nähtuga. Vast sellepärast, et minimaalsete sõnade arvuga lauset lappidaarne stiil otse surusid kujundit silmi ette. Nagu polekski lugenud noore autori käsikirja vaid seisnud pooljaamas. Lumi toolia mehed, harakas vile. Meid oli neli, Tõnis välja, Kustas paakson ja mina. Harakas oli viies. Villut laskis Väike-vedur teisel pool jaama. Soo nõnda kaugele mesis oleme, ohkas Kustas, mitte midagi ütlevalt. Rangem töö veel ees. Arvasin mina. Kukepea, mis meie käes on bravuuritsevaid paakson, kes nägi kõiki asju otse vastupidises valguses kui mina. Kust ta seal polnud mingit oma erilist nägemise valgust, ta oli asjalik mees. Aga Tõnisel see vas tooli seerines nii paaksoni taoliste kui ka minutaoliste omast. Kui arvata, et mootor kaalub pool tonni siis 500 jagada neljale teeb oma 120 kilo mehe peale. Vaata või nõnda palju. Vaguni uks on umbes poolteist meetrit rööpapeast. Kui arvestada, et hang on poolemeetrine, tuleb see ikkagi ülemeetri ära ja 120 kilomeetri kõrgusele tõsta. Kes see hull seda tõsta jõuab? Ega ma ei ütle, et süles tõstad otse või kaldpinda mööda. 120 kilo grammeetrid tuleb mehe kohta. Tohu pime või nõnda tuleb. Kus ta sama teeb, kui mööda lauda ülesajad. Aga süles ei tõsta, mitte? Jah, aga mööda laud on poole pikem, tee ka. Olgu kuidas on, aga 50 kilovatist, mootorit pole veel keegi süles vagunisse tõstnud. Kukepea, mis te seal vaidlete, hakkame pihta. Lauad peaksid olema kolm meetrit pikad, siis 120 jagada, kolmega teeks 40 kilogrammi mehe peale ja selle tõstab igaüks ära. No lohh, ma tõstan veel praegu ligi kuus puuda üles, aga kui noorem mees oldi, siis kuskohast neid laudu võetakse? Külme lauad, leiame kukepea, läki. Meil on brigaadis üle prahimehed. Kukepea on paakson. Tõnis rehkendab välja, Kustas imestab. Ja see, kes vastu vaidleb, olen mina. Vahetevahel Kädistab harakas. Tõnis sammub sema Fory poole. Paakson tiirutab ümber vagunite ja meie vana Gustasega läheme jaama poole. Sellest mööda ja seal, kus väike vedur aeg-ajalt vilet teeb, seisab virn pooleteisttolliseid, laudu pooleteise või isegi kaheseid. Kustas võtab kolm ettejuhtuvat lauda selga ja astub lõtkudes tuldud teed tagasi. Et nii palju neid lauda hoopiski vaja pole, valin ma ühe, ainsa Caveid puhtama, sest lumised lauad teevad kingad märjaks. Lähen, kus ta selle järele, üks ots kaenlas, teine lohiseb järel ja loeb liipreid. Pahva laud. Sellest saaks toreda seaküna. Maja voodrilauaks oleks ehk veidi paks. Tõsi küll, Mayama ehitada ei kavatse ja sea, kuna pole ka vaja. Aga laud on ilma oksteta. Kui paaks on meid tulemas, näeb, hakkab ta uuesti hoolega ümber vaguni tiirutama nagu oleks tal siitsamast tingimata veel mõni laud vaja leida. Tõnis tuleb hulga hiljem ja teatab, et lähima kilomeetri peal ei vedelevad raudteel ainsatki lauajuppi. Nüüd hakkab kaldpinnal kangide abil üles kerkima 50 kilovatine asünkroonmootor. Ja igal mehel on tegemist 40 kilo ja 120 kilo grammeetriga. Paaks, ütleb kukepea ja kamandab üks, kaks ja korraga. Kui paaksoni poolne ots maha jääb, läheb välja Kustas appi ja paakson tuleb tema asemele. Kustas lükkab oma otsa liiga ette ja mehed vahetavad jälle kohad. Varsti on 120 kilo grammeetrit igaühel tehtud. Võib-olla kust ta selle tuleb, veidi rohkem? Üheaegselt kamandada ja tõsta ei suuda keegi. Ainult pahaksonile on see kukepeamootor on vagunis ja lauad hange loobitud. Läheme vaatan tagasi. Seal vedelevad minu oksteta laud ja Gustase kolm lumist. Endiselt sajab. Vahetevahel Kädistab harakas ja vedur manööverdab väsimatult. Võib-olla kunagi kevadel on kellelegi vaja laudu ja siis ta leiab neid. Võib-olla on väga vaja näiteks mootorivagunisse tõstmiseks, et oleks 120 kilo asemel 40. Läksid neli meest, igaühel oma vaatamise, valgusharakas ja lauad jäid. Harakas ja lauad jäid. Nojah. Aga kes on Walton? Küsisin üteldi. Noore insener mõõduriistade tehasest. Olin pisut pettunud. Esimese loo järgi on ikkagi pagana raske otsustada, kes on autor hiljem, ühel noorte autorite seminaril, kus teda tublisti kiideti. Ta ütles mulle, see puha. Ma pole endaga üldse rahul. Tahaksin edaspidi kirjutada nii, et inimestele jääks mu lugusid lugedes näole soe, mõtlik naeratus. Pärast viimast lehekülge. Aasta hiljem ta kirjutaski niisugused lood. Mööda teed tuleb noor naine lapsevankriga, milles istub ligi kaheaastane tüdruk. Naine ei vaata ringi, tal on silmi ainult oma tütre tarvis. Ta tuleb turult lükates keset sõiduteed oma vankrikest. Sellel on peale lapse veel kandekott, kurkide, hapukoore ja sibulavartega. Meie kõik avastame maailma ja oleme üllatatud, kui näeme asju, millest me kuulnud oleme. Naine avastab kaheaastast last, pea viltu, vaatata oma tütart ja muud ei näe. Sest ilma keskenduseta ei tule maailma avastamisest muidugi midagi välja. Hommik on kastani ja puhas nagu varakevadiste lindude laul. Noor naine on kaunis, vaatab ainiti oma tütart. Sellise imeväärse peo sanda loonud. On andnud maailmale inimese, kes hoiab sõrmekeste vahel rohelist sibulavart ja avastab seda. Hapral mahlasel varrel on värv, sibula lõhn ja maik. Kui seda käte vahel tublisti hõõruda, siis on ta niiske, libe ja määrib. Muidugi ei avasta tüdrukuke nii palju sibulaomadusi ühe turusõidu kestel. Nõnda palju korraga ei suudaks keegi. Päike ja rohi joovad kastet ning ema näeb, et tütrel on veel kõik avastamata. Isegi see, et sibulavars käsi määrib. Ema näeb, et tütar avastab maailmas kõik, mida vaja. Või veel enamgi. Sellise imeväärse inimese on ta maailmale andnud. Niisiis, noor ema lükkab keset sõiduteed vankrikest oma tütrega ja ei näe ümberringi midagi. Ta peagi on viltu ja keharad langevad ühele silmale. Avastab oma tütart, kes ülitõsise näoga hõõrub käte vahel sibulavart. Ta ei mõtle sellele, et sõiduteel sõidavad autod, mitte lapsevankrit. Sellekohased plakatid aga ripuvad tegelikult kõikjal ja neid ei maksaks mitte tähele panemata jätta. Vabandage. Kusagil taoliste lugude ajamail muutub Valtoni ainele lähenemine kui ta senini joonistab inimestest nende igapäevastes askeldustes piits grupiliku piltidel ja siis siitpeale muutub ta mõtlikuks. Näilised lihtsate motiivide varjust avaneb sügaval tekst. Tema paljudes novellettides ja lühijuttudes puudub sageli äratuntav süzee tegevus. Konflikt loo kandvaks teljeks saab arenev mõte. On tunda, et ta väga palju toormaterjalist mõtleb läbi, enne kui ainukese lause paberile saab. Temal on võõras paatus, suured deklaratiivsed sõnad. Ta avastab igapäevast maailma nagu lapsibulaval ja toob selle oma lugudesse. Üha vähem on ta rahul sellega, et paljusid inimesi, paljusid sündmusi suudab haarata ainult linnulennult, jõudmata süveneda, lahti mõtestada. Me oleme rongide inimesed ja meil pole aega ära korraldada seda tuhandet pisiasja. Me sõidame mööda põgusatest pilkudest, loome endale maailma ja tema hädadest teame rongiakna põhjalikkusega. Kuid meil on oma töö, kuigi täidame kõik kohustusi ja kõiki narrusi ometi olnud hetki, kus kõik maailma mured on meie mured ja me tahaksime jõuda 100 korda enam. Ja kõiki neid inimesi, kellest me sõidame mööda, on meil vaja vaja selleks, et olla neile vajalik. Kuid me peame leppima, et rongid viivad meid mööda korraldamist vajavatest asjadest, vaja olevatest inimestest mööda kodumaast ja iseendast. Ka nad on täpsed ja liiguvad rööbastel sõiduplaanide järgi. Viivad meid edasi, viivad tagasi Jamegeerleme ja kõik meis keerleb. Ja Me naeratame ning ütleme, lootmata ennast ära petta. Ajastu tempo. Kuid me pole pilved, keda ajab tuul ja kes ei pea midagi piiridest, süsteemidest, sõiduplaanist. Me pole pilved, kes on ei kellegi omad. Meil on rööpad, mida ehitatakse ikka juurde ja millel meid veavad meie enese leiutatud vedurid. Tuleb närviline linn, miljoni askelduse, miljoni, tarkuse ja miljoni narrusega. Tuleb linn, kus on palju tegemist, palju sõnu ja napivõitu aega nende üle mõtlemiseks. Lukrutel hetkedel hüüame kihutavate rongide akendest. Me jõua sind iialgi korralikult tundma õppida. Kodumaa. Meil on imevähe aega. Me oleme rongide inimesed ja kiirustame ajastu tempos. Anna andeks. 1962. aasta toob Valtonile Loomingu novellivõistlusel teise auhinna. Kriitikola fut, ütleb sel puhul Aro, Walton ja auhinnatud novellis kolmas vahetus pole maavärisemise ega vägevaid dramaatilisi kokkupõrkeid. Õigupoolest ei juhtu üldse midagi erilist, aga ometi on Jutena autori täpsele miljööd ajule usutavalt välja joonistatud karakterit tele ja teose peenele psühholoogilisele koele huviga loetav autor on osanud näha väikeses suurt igapäevases tähendusrikast kaasajal eriomast. Ja niiviisi omandab lühike vala päris kena sisulise kaalu. Jah, kuid siinkohal tulekski rääkida ka sellest, et just teatavat Süsetust ja vägevate dramaatiliste kokkupõrgete puudumist on mõneti Valtoni loomingu puuduseks loetud. Veidrast soovist jäävad meelde rida eredaid karaktereid just tänu oskuslikult valitud detailidele ja lappidaarsele stiilile mitte süzhee arengule. Valtoni tegelased on momentvõtted elust. Madis, kes on püstihull ja õpetab kõikidele kodumaa armastust. Poiss, kes tuleb öösel tehasesse, et kadudeta trahvuti ehitada vanaschweitzer ja püsimatu mees puhkusel. Ajaliselt haarab raamat tagasi halli igavikku. Kui ei kantud veel viigilehte. Kui inimestel ei olnud veel kukalt ja tulumaksukohustust põikab ühes loos teooriuse päevadesse sõnajalaõit otsima. Nagu näha, need on nii iseloomulikud põiked noortele kirja seadnikele et inimvaimu püsimatud uudishimu ja armastuse igavesi Khanoneid muutumatuks tunnistada. Nähtavasti selleks vajalikud, kuid peamine on ikkagi ajaliselt päev, mis just õhtusse jõudis. Ja inimene, kellega täna koostööd tegid, vaidlesid või kelles tänaval mööda läksid. Niisiis kaasaeg läbinisti ja mõtete poolest, mis raamatus kirja pandud rohkem kui tegelaste poolest. Walton ise on rongide inimene, see tähendab Tal on alati palju uusi muljeid ja väga vähe aega nende realiseerimiseks. Päev on kindlasti tihe, kui seda jaotada kolmeks, nõnda peamine TÖÖ insenerina tehases. Teiseks kirjanduslik looming. Kolmandaks mittestatsionaarne üliõpilane on Moskvas kinoinstituudis. Peale selle aktiivne osavõtt Tallinna Noorte Autorite koondise tööst. Vaidlused ja mõttevahetused seltsimeestega kahel rindel. Inseneriteaduses ja kirjandusprobleemides. Tore on see, et Arvo Walton kasutab õigemini tema loomingu moneerikson, peidetud huumor, kohati ka grotesk. Seda sümpaatsete positiivsete tegelaste juureski. Hea on, kui need jooned tema loomingus süvenevad, teed naerule, nõudist, pardovski. Mõnikord on nii hea, kui sind naeratuse või sõbraliku nööpamisega õpetatakse, elust aru saama. Igatahes on see etem kui käsulaudade konstateerib õige või väär. Niisiis augustikuus võtab lugeja käsile uue raamatu, millel nimeks veider soov ja autoriks Arvo Walton. Autori jaoks on see juba tehtud töö ja läbikäidud etapp. Aga nüüd sa hea mees, oled olnud küllalt kaua pealtkuulaja osas ja ütleige, mis saab edasi. Vahetevahel tahaks, ma olen loo kirjutada. Ja loodan, et Nad ikka veel tulevad, miks üleüldse meeldivad sihukesed väga lühikesed ja väga napid lood, nad saavad rutem raiunud, saavad rutem valmis ja aga vahest võib-olla mõnda niisugust materjali kammis vajaks veidi pikemat vormi, kahtlemata on sellist materjali ja küllap ta ükskord hakkab niiviisi peale suruma tuletada, kirjutada ka. Aga siiani on kuidagi nii läinud, et lühike asi saab enam-vähem kirjutatud ühe meeleolu all ühele mõttele toetades nagu luuletused võib-olla, aga mismoodi sa üldse oma lood kokku saad, kõik see tuleb, tuleb ja oleneb loost samuti nagu sa küsisid siin enne, et missuguseid lugusid ma tahan teha või hakkan tegema, eks materjal enam-vähem määrab selle ka. Mis žanris isegi see lugu on kas talle aasta või midagi muud. Materjal ja meeleolu, teatud tervik, igal lool on siis, siis, siis on see nende asjade poolt määratud. Muidugi, iseküsimus on, mis, mis materjal iseenesest peale solvub ja mis mis paneb kirjutama, sinu lugudes on tunda niisugust väga tugevat kontsentreerituse, võiks ütelda nii, kuidas valitseb materjali, on ju näiteks niisuguseid asju, mis loovate inimeste juures, mis näiteks vägisi mõtlevaid inimesi üleni võimust ja mida on raske valitseda juhtub kahtlemata seda sellepärast, et ikkagi esikohal on see materjal millest sa kirjutad ja ta määrab kahtlemata ära. Aga samal ajal see materjal on ikkagi mingisugusest oma autoritaotlusest valgustatud või suunitletud. Ja noh, ütleme konkreetselt, kui lühikesest loost rääkida siis kui on teada lõpp, siis on tavaliselt näiteks teada, mida selle asjaga tahad öelda. Aga on muidugi selliseid juhtumeid nagu kõigil vist olnud, et materjal viib selle esialgse mõtte hoopis mujale. Kui see mõte siis järelikult ei ole Allalt päris õige või seal töö käigus teises suunas saad teise suuna teinekord lihtsalt võib-olla mõni kõrval mõttekene kõrval probleemikene hakkab domineerima ja viib hoopis asja mujale. Ja tegelased ka teinekord ootamatuid tegusid, võib-olla mida ise alguses ja arvan, et tegevadki. Kuidas sa vaatad siis elude ja kunsti vahekord, ma tea, Silemist asi hirmus lihtne, minu arvates ei saa kuidagi nõus olla nendega, kes vastandavad kunstitõde elu tõele. Kunstitõde on ikkagi osa sellest elutõest, kui jagada neid loogilistesse kategooriatesse, siis elutõde on ikkagi suur, üldine ja kunstitõde on sellest nagu üks osa, nimelt osa mis on sellest suurest elulisest materjalist, sellest suurest tõest välja valitud tüpiseerimise põhimõttel võib-olla ja selle autori idee autori mõtte väljendusena välja valitud tõeline elu ise ei ole kunagi kiretu ja elutõele vastav teos järelikult ei saa ka olla kiretu. Järelikult siis ta lihtsalt ei vasta sellele tõele. Elu on ju meeletult keeruline asi ja kunst, teadus on ju selle elu ja selle elutunnetuse mingisugused osad mingisugused spetsiifilised osad, nii on ka kunstitõde on üks osa sellest suurest elutõest. Vastandada neid kahte asja kuidagi muidugi ei saa, see on minu arvates lihtsalt idealism esteetikas. See on seesama, mis öelda, et kunst ei ole elu peegeldus kui me arvame, et kunstitõde on midagi muud kui elutõde kunstis. Nii et esmalt peab olema siiski teos veenev ja usutav, kuigi mõned kriitikud võib-olla sele kategooria vastu vaidlevad arvavad, et see on subjektiivne. Tegelikult selles ei ole mitte midagi subjektiivset seal absoluutselt objektiivile kategooria, nimelt usutavus ja tema hindamise aluseks ongi objektiivne tegelikkus see muidugi sellele, eks ole, et iga iga esimest pähetulevad mõtted ja nüansse mitte ei kasuta, vaid tuleb teha üsna hoolikat valikut loominguprotsessis, kuidas ta kellelgi on, aga materjal teeb ise valiku ja üks asi sind huvitab, erutab teine asi, mitte nii, et valiku ütleme, määrajaks on võib-olla terve inimese eelnev elukogemuste, ringmaailmavaade ja nii edasi. Ja muidugi tihti jäävad paljud huvitavad asjad ka kirjutamata, mis erutaks, mis huvitaks kas siis lihtsalt julguse puudumisest selle materjali mahu ja hulga ees, sest kahtlemata ütleme, selline lühijutt ei luba käsitada keerulisi probleeme kogu kee keerukuses ja üldse liiga laialt haarata, nad on ikkagi tavaliselt ühe mõttele pühendatud. Mis siis, kas otse või alltekstis välja tuleb? Aga mis siin mingit, kustkohast tulevad lood? Seda ei saa ka alati öelda, et see lugu tuli sellelt või sellelt tänavalt või selle inimese järgi töölt. Ta on ikkagi mingil määral koondkoondtüüp, koondmõtted mitmetest kogemustest eelnevatest, kusjuures küllaltki tähtsat osa mängib fantaasia. See tähendab fantaasia, mitte mingisugune viljatu mõiste, vaid just see, mis koondab kõike eelnevat ja avaldub mingisuguses ühes kujust veel. Sellepärast ma ei arva, et mingile konkreetsele hirmus konkreetsele ühele prototüübile saaks päris korraliku üldistavat lugu teha. Peab ikka olema terve hulk tähelepanekuid. No kahtlemata. Ma küsiksin lõpetuseks, kellele sa oled adresseeritud oma esimese raamatu? Lugejale mõtlen seda nii, et kindlasti iga kirjutava inimese Salajaseks sooviksime, unistuseks on, et teda loeksite lihtsalt võimalikult paljud inimesed ja vaevalt et nüüd keegi püüabki eriti adresseerida seda mingile kitsale ringkonnale. Igatahes mitte üksnes kriitikutele.