Kultuurikaja. Tere tänahommikune kultuuriga toob äratuskõne Londonist mehelt, kes pole ise kunagi prohvetiks pidanud, kuid kes näeb liikumisi muusikamaastikul sedavõrd selge pilguga, et paljud peavad teda prohvetiks. Muuseas, ennustus sõnume temalt ei kuule. See mees on David, toob muusik kirjanik veel saates. Mati Undi tühirand on nüüd vaadatav nii filmina kui ka etendusena. Kas tühi rannast saaks ka tantsuetenduse, küsib kirjandusteadlane Mart Velsker. Filmirežissöör Veiko Õunpuu räägib, miks tema tühirand just selline on. Džässmuusik Jon koltrey võinuks järgmisel nädalal kaheksakümneseks saada, kui ta oleks nii tahtnud. Kuna läks teisiti, siis räägib temast muusik Raul, sööd tänase kultuuriga helid, leidis Albienti voolavalt maastikult Maarjo bulvard. Mina olen toimetaja. David toob on eesti kultuurikihis eeterlikuna kohal olnud juba 90.-te keskpaigast. Tema looming, eriti muusikateoreetilised tekstid, on mõjutanud Eesti üht kõige jõulisemat muusikat kriitikute koolkonda. David tuubi kohalolu kultuuriruumis on hõljuv, aimatav ja kondanseeritud. Nagu udu. Vestluse David trupiga käivitas eklektika mees Berk Vaher. Taustsüsteemi. Kuulamiseks loob Tiit Kuusneb vestlusesse iseendaga. Septuup teksti ja muusika miksiga kogumikult eksootika. 1949. aastakäigumees sündinud Põhja-Londonis ja elamus veel 21. sajandi algaastatel sealsamas omas majas, omas aias, aias, mida ta harib ja mille harimist jaapani kultuuritraditsiooni vaimus ta minu arusaamise järgi loeb üheks paremaks metafooriks kogu praegusaegse muusikamaailma välja sopistumised esinemise arenemise suhtes. Aga see ei ole ainus oluline ja märkimist väärt asi selle mitmes mõttes märkimist väärt mehe juures, kes esimest korda tänuväärselt käis Eestis esinemas, juttu ja väikse muusika miksiga eklektika festivalil 2006 tõpul, kriitik ja muusik, muusika olnud kõigepealt seejärel kriitike kommentaator. Oluline teoreetik ja praktik ühes isikus. Devitub, kellel on kasutada, nagu näitavad viimased aastakümned ja tema neli kirjutatud raamatut, rääkimata lugematutest artiklitest. On tal kasutada analüütiline vaim. Võib-olla mõnevõrra teravam paar kõrvu kui enamusel meist ülejäämist. Ja lisaks sellele, et tuup oskab kuulata, märgata, mõtestada, kommenteerida, seda teha ise ja mäletada on sellel mehel ilmselt ka kriitiku ja muusikuna südamega õige koha peal. Tegelikult on David dub vaatamata oma esmakordsele Eestis käigule 2006 sügisel olnud poolmärkamatult kohal nende jaoks, kes on huvi tundnud ja märgata, õitsinud vähemalt oma artiklite kirjutiste näol Eestimaal aastat kümmekond vähemalt, sest ma usun, et paaris kolmes suuremas Eesti raamatukogus rääkimata British Council Pisi raamatukogus Tallinnas on tema artiklid olnud leitavad inglise keelses originaalis nii hästi ajalehtede Times, Guardian lehekülgedel. Rääkimata ajakirjast Vuaie, millele ta 1990.-test aastatest tegi koostööd vägagi tihedasti, kirjutas sinna kõigi muude arvustuste ja ülevaate artiklite kõrval vähemasti kaks pool aastat seal, eelmise kümnendi keskpaigas igakuist lehekülge viimast lehekülge vôi ajakirjas, mida lugeda oli alati huvitav ja millest mõningaid kirjatükke sai üle loetud ka enne tubeeesse tulekut näituseks üht, mis kannab nime muusikakriitikuna Toom ja ja nad ei ole mingit kriitika, on tervendav lugeda alati, ükskõik, kas muusikahuviline peab ennast kriitikuks või pigem nagu mina mitte kriitikuks, vaid lihtsalt, mitte koosseisuliseks leemekulbiliigutajaks. Huvitav lugeda seda, mida üks muusikatundi arvab Neist, kes muusikast arvata võtavad ja iseendast sealhulgas oli ilmlõpmata tervendav. Aga trupi raamatutest on kirjutatud räägitud, räägib ta ise oma intervjuus. Omajagu. Muidugi Anned oma teemadelt ja käsitluslaadilt Ki ilmsesti läinud ühtpidi järjest laiemale test järjest sügavamale, sest see, mis õppi kõige enam huvitab, ilmselt on inimese kui muusiku ja muusikataju ja kuulaja Needsamad inimlikud, kehalised piirid ja kokkupuuted tehnoloogiaga, mis siis on nii hästi analoogne või digitaalne 21. sajandi alguses. Neist vahekordadest oskab võta õppust, mida ta on omal nahal kogenud, mida ta muusikakriitikuna teiste kolleegide juures näinud, sest tema huvid ulatuvad nii hästi keskkonnahelide väga peente vahekordade tõlgendamisest kuni sinnamaale, kus võib-olla et ühel hetkel tõesti mingit muusikat muusikavahendid, inimese poolt käimat lõksatuna lihtsalt genereerivad ja edasi teevad. Sest nõndanimetatud generatiivne muusika on tupi, üks ilmselt huvi valdkondi väga paljudest käit, ookean tituleeritud tihtipeale üheks kõige laiema kirevama muusikamaitse ja kõige kopsakama kirevasepärasema teadmistepagasiga kriitikuks. See kehtib tema ilmselt ka tema kui muusiku puhul. Ja selle kommenteerija ja kriitiku poole pealt on tema juures äärmiselt tervendav. Vaatamata oma teadmistepagasile ja kadestusväärsele kõrvaringile ei põese mees teps mitte prohvetikompleksi, ehkki tema osutusel viipeid või ennustused muusikamaailma tulevikuarengute suunas on täiesti tähelepanemist väärt. Ja ilmsesti ei ole ta kunagi arvanud, et kasvõi väike tükike tõemonopoli tema käes oleks. Sest kasvõi tema esimest raamatut tõusina sound on üks raamatu arvustamist kõrvu asju näituseks nimetanud ka unenäoteooriat autoloogiaks. Raamatut lugenud muutub ühel hetkel väga ette ennustatav süü, ikka leidub raamatus kohti, mis sinu peal väga hästi töötavad ja sa muudkui leiad end neid samu kohti uuesti ja uuesti üle lugema. Lugemine läheb tüütavaks. Mina otsustasin miksima hakata ja liikuda seeläbi keerukuse järgmisele tasandile. Eksimise käigus võivad tekkida uued, täiesti ettearvamatult teksti ja muusika eratsioonid. Miksides mõistsin, et teatud tüüpi muusika töötab koos tekstiga väga hästi ja teatud muusika on miksimiseks täiesti kõlbmatu. Väga aktiivne heli on selles kombinatsioonis keeruline. Miksimine lisab alati ettearvamatust. Muusika aitab luua meeleolusid, lisada tasandeid, rõhutada tekstist kohti muusika abil. Kui eksootika ilmus, siis palusin sõpradel nagu bassimängija pill, asfallil ja teistel kirjutada muusikat eksootika erinevatele tekstilõikudele. Ka erinevad psühholoogilise intellektuaalse protsessi tähendusega küsimus on selles, kuidas helist muusikast kirjutada, mis muuseas on võimatu. Mind mõjutab kirjutamisel väga palju see, kuidas ma ise tee muusikat ja muidugi väljastpoolt tulev inspiratsioon nagu kino näinsbeks. Eksootika kirjutamise ajal olin Hongkongi filmi režissööri Wong Kar-Wai filmidest tugevalt mõjutatud. Ta muudakesed filmi järsult lugu, mida ta jutustab, toob sisse uued tegelased ja filmi vaadates mõtled, et kes need nüüd siis veel on. Tema lähenemine narratiivi-le on väga huvitav ja see mõjutas ka eksootika ülesehitust. Joseph Conrad kirjutas tekste, mida võib kirjeldada kui määramatuid. Neis on väga vähe tahket ainest. Ta kirjutas näiteks ilmast. Mõned tema tekstid ongi meeleolude, keskkondade muutumisest udus. Conradi lugemine on väga kasulik inimesele, kes kirjutab helidest kuna neis on sama tunnetuslik sõnastamatus, mis ilmaski. Ilmselt sellepärast paningi oma järgmisele raamatule nimeks huntide Padar. Tänapäeva helitöötluse muusika ja kogu kaasaegse kunsti ja kaasaegse elu määramatus meenutab ilma. See on suktatsioon, kõikumine, sõnastamatus, järsult ilmuvad dramaatilised sündmused, mis võivad hetkega elu muuta. Täna tean ma kindlasti nimetama nine eleven'it, mis järsu plahvatusega muutis kõike. Ilm on kaasaegse elu kirjeldamiseks väga kasulik kujund. Üks väga oluline inimene, kellega olen koos töötanud, oli löökriistamängija John Stevens, kes oli üks improvisatsiooniline muusika pioneer Euroopas. Tema harjutused olid väga lihtsad. Mängi kõige lühimat nooti, mida sa suudad mängida. See on ka suurepärane meetod kuulama õppimiseks. Charles hiphop on midagi täiesti uut. Alguses võeti seda kui uut muusikat, tabelites on ju alati ruumi uudismuusikale. Mis mind hiphopi juures tõeliselt võlus. Oli kõik need mõjutused afroameerika muusikast, olgu siis homode Records, Aavenbee, džäss, Insheimine teatud suulised narratiivid, suuline kultuur, sõna mänguri, see, mida ma lugenud atropoloogiasse, sotsioloogiast. See kõik on hipo hoopis kohal. 1983. aastal naerdi mule, küsiti, et miks ma hiphop-ist raamatut kirjutan. Hiphop on ju lõppenud ja ma mõtlesin, et võib-olla on neil õigus. Võib-olla teen ma suure vea. Läksin New Yorki ja oli aasta 1984 ja ma kirjutasin raamatu hipopist ning just siis muutus hipopopulaarseks ja liikus täiesti uutele tasanditele nii publiku kui ka edu mõttes. Ma muidugi olin endaga jube rahul. Ausalt öeldes ma tõesti ei teadnud seda ette. Võib-olla saime muusikas juhtub aeg-ajalt täiesti võimatu. Sama juhtus ka ämblik. Populaarne oli ju see hullumeelne, Eeessid Housse reivimuusika. Kõik oli kohutavalt kiire, kõik tarvitasid narkootikume ja olid pöörased. Ja ühtäkki nendes samades klubides mänginud plaate linnulauluga ja Richard Straussi ja praja Niinat. Kuidas see küll juhtus? Hämmastav. Hakkasin Est-klubides käima ja neist kirjutama. Selle tagamaad on kaheksakümnendates, mis oli minusuguse inimese jaoks kohutav aeg. Sellepärast minust sai ka ajakirjanik. Kaheksakümnendad oli väga vaenulik, väga konservatiivne aeg. Margaret Thatcheri valitsus oli väga reaktsiooniline ja konservatiivne, samal ajal mingis mõttes ka väga nostalgiline, sest taheti äratada mälestust 1960.-test. Teisalt jälle revolutsiooniline, sest taheti maha lammutada senitööstust või kunsti toetanud institutsioone. Kõike pidi hakkama juhtima turumajandus. See oli õudne aegne söekaevurid tele kui ka improvisatsioonilist telemuusikutele. Selline ämbienti tekkimise tagamaa. Inimesed hakkasid klubides kuulama avatud muusikat. Draivalism kadus. Ja nüüd on ka nüüd nii leili. Üks 80.-te peamisi liikumisi oli draivalis liike. Sa kuulasid ühte sorti muusikat ja su identiteet oli tervikuna ühilduv selle muusikaga, mida sa kuulasid. Riietusid vastavalt, sa käitusid vastavalt selle üle, millist muusikat inimene kuulas, sai otsustada tema välimuse järgi. Ja järsku tuli avatus. Ühtepidi oli see minu jaoks intellektuaalset paeluv. Teisalt andis mulle võimaluse jälle muusikat tegema hakata. 90. tämbjant liikumine oli valla pääsenud. Improvisatsiooniline muusika, elektroakustiline muusika, elektrooniline muusika, industrial, folkmuusika, eri vormid. Äkitselt mängisid nad kõik koos ühes ja samas ruumis samale publikule. Ja see on ka aluseks sellele, mis toimub muusikas praegu. 20. sajandi muusikas on palju sarnaseid pretsedente näiteks Itaalia turistid, kes kõnelesid sõjamürast ja vägivaldsusest kui muusikalise kompositsioonialusest. Nende jaoks oli see romantismi vabanemine ja suhtestumine kaasaegse maailmaga. Improviseerimine ongi kiire vastus sellele, mida sa kuuled. Mitte loo mängimine, mille ära oled õppinud. Mis on muusika, see on katkematu dialoog, mis on müra, mis on keskkond. Minu jaoks on see kontiinum. Me anname kontiinumis üksikutele punktidele nimesid. Meil on ettekujutus, mis on muusika ja siis on hulk muusikat, mis on vaieldav, mille puhul inimesed ütlevad, et see ei ole. Meil on ettekujutus, mis on keskkonnahelid, kuid mõne muusiku jaoks on ka see muusika. Meil on ettekujutus sellest, mis on müra ja sellest, et see on häiriv. Kuid ka see võib olla muusika. Kõik on voolav. Ja seda ma olengi püüdnud oma raamatutes öelda. Vana ainult idee, sinu asi on otsustada, kas on kõlbulik või mitte. Mängin peas paljude raamatu ideedega ja mõnikord need juhtuvad ja mõnikord mitte. Paar aastat tagasi tahtsin kirjutada raamatut valgest inimesest, kes kuulab ainult musta muusikat ja tahtsin sellele nimeks panna Speaking seal vaid seda veel valgeks saatanaks nimetavad Ameerika islamiusulised valgeid. Ja ma mõistsin, et ei, see on liiga keeruline. Praegu on mu peas raamat The ground, väisab hering. Helist kirjutatud raamatuid tuleb üha juurde. Ma pole kindel, kas on olemas raamat kuulamisest. Kuigi ma ütlen tavaliselt, et mu raamatuid on kuulamises kuule, meeldib seoseid tõmmata. Kipun uskuma, et on võimalik leida seoseid eri tüüpi muusikat. Muusika kuulamise viisid võivad olla väga konservatiivsed, märksa konservatiivsemad, kui inimesed kavatsevad. Slex. Muusikat sellepärast, et arusaam identiteedist on piiratud ning värvi. Praegu 21. sajandil on identiteet kohutavalt problemaatiline. Küsimus. Loen just hetkel sotsioloog Zygmunt Bauman raamatut likvid laev, Bauman ütled, et identiteet konstrueeritakse kui hübriid ja omistatakse sellisena ülejäänud maailmale. Teistel inimestel pole võimalust sellist tüüpi identiteeti konstrueerida. Nad on hõivatud märksa põhilisemate küsimustega, nagu, mis mul süüa on või kuidas ma selles ülimalt ebastabiilses olukorras ära elatud saan? Muusika ja identiteedisuhe on ääretult huvitav. Mu meelest on muusikainimestele tähtis, sest taas tugevdab neis arusaamist iseendast. Kui 2003. aastal lavastas Mati Unt lavakunstikateedri 21. lennuga kärbeste saart, ütles ta intervjuudes ilmse mõnuga et kui noored näitlejad teatrisse tööle lähevad, peavad nad hakkama diivanil istuma ja rääkima midagi sellist, et Jon kassa viskit soovid või. Marja, kus sa eile käisid. Vähemasti diplomilavastustes võiks toimuda midagi muud, arvas Mati Unt. Nüüd teevad seda midagi muud. Ingomar Vihmar lavastuses neli noort näitlejat. Ragne Pekarev, Laura Peterson, Markus Luik ja Martin Kõiv. Tekstiks Mati Undi tühi rand. Mida see tähendab, küsib Urmas Vadi. Mart velskrilt. Viimasel ajal on Mati Undi ja ka Vaino vahingu tekstid väga populaarseks muutunud. Neid lavastatakse teatris tehakse filme. Mart Velsker, mis võib-olla selleks taastuleku põhjuseks. Kas see on nostalgia selle aja vastu, kus usuti, et midagi on võimalik muuta ja teha näiteks uuendada teatrit ja kirjandust ja iseennast. Ühesõnaga selline idealism, mis võib-olla siis tänasel päeval on ära kadunud. Ja ma arvan, et see võib-olla tõesti üks oluline aspekt, miks tühirand ja Unt ja Undi ümber liikunud kirjanduslik seltskond on kuidagi tähtsaks saanud. Kokkuvõttes on siin tegemist mingite juhuslike pooljuhuslike ja võib-olla ka mitte juhuslike asjade summaga. Et võib-olla on natuke juhused Undi ja vahingu koost hundi surma ajal kuidagi muutus intensiivsemaks ja võib-olla on Johused vahingu. Päevaraamat hakkas ilmuma nüüd aastal 2006 aga et samas ma usun ka seda tõhus, on tõesti mingi üldisem tellimus või tarvidus selle teksti järele ja muidugi see tarvidus on ka kuidagi mingit sorti ootustega seotud ja kui, et lugesin üle hundi tühi rannateksti, vaatasin filmi teist korda ja nägin ka teatrilavastust, siis mulle tundus jah tõesti, et võib-olla see nostalgia aspekt kuidagi võimendub. Undi tekst ainult tegelikult kajastus, sidus see on kirjutatud aastavahetusel 71 72, tegevus toimub 67. aastal, aga see ajastu sidusus on pigem võib olla seotud näiteks mingite poliitiliste reaaliatega või võisid tõsiasjaga, et läänesaared Saaremaa konkreetselt oli Nõukogude Liidu piiritsoone, sinna pääses erilubadega ja siis tuleb siia tekste mingi lisakiht. Kõik see poliitiline on nagu lavastust filmist ära kadunud. Aga on võimendunud võib-olla selline olustikukeskne nostalgia nii filmis kui teatris kuidagi väga hoolikalt või, või omamoodi stiilselt, et mängitakse seda olustikku läbi kogu see butafooria on ajastuomane. Muidugi, siia tulevad sisse ka mingid nihked, näiteks filmis tuleb väikeseid, absurdseid ajastute kokkusegamisi, et kui tuleb mingi uuema aja muruniitja ja aasta on kas siis 67 või 71, ükskõik siis noh, mingi nihe selles kahtlemata on või teatri lavastuses siis see, et filmilinal näidatakse laval toimuvale kõrvale kaasaegset olustikku, kuulge kaasaegset tegevust, et see loob sellise metateksti või kommenteeriva teksti. See jah, on natuke niisugune olustiku nostalgia ja kas see nüüd on seotud idealismi ka jah, või võib-olla ka seda, et võib-olla siis tõesti nähakse tühi ranna teatavas kompromissitu ses midagi, mis on meie ajastus kaduma läinud? Selle tühirannalavastuse raadioreklaamis räägib Mati Undi hääl ja räägib ka mängust see aeg ja Mati Unt, Vaino Vahing, et see mäng on väga olulisel kohal kõik Serzbiil mäng nii kirjandusega kui omavahel elus, mäng selles teatri lavastuses, mis tasanditele see seal esines? See mäng on seal olemas, aga see on muutunud ka mingiks juba uueks mänguks. No mulle tundub, et kui tehti filme, siis loomulikult tõlgiti see tekst hoopis uude kunstikeelde ja tehti seal palju teistmoodi süžeed muudeti aga mingil moel see Undilik mängu jundiliks piil jäi sinna alles kui ka hoopis teises keeles. Teatris mulle näis, et on püütud teha juba täiesti uut mängu on küll tekst aluseks ja, ja on sealt väga palju puhtalt sellest dialoogi, teksti ja monoloogi tekst üle võetud, aga aga see mäng, mida mängitakse, on juba kuidagimoodi. Uus üks aspekt siin on ka näiteks see, et see Špihli teema, mis on tõesti tühirannas põgusalt puudutatud, see elumänge iseenese nii õudmine mängu kaudu et see on nihkunud tahaplaanile ja näiteks on nii filmist kui teatrietendusest välja jäänud Tähelepanuväärne mängus stseen, kus jutus tegelased mängivad televisiooni kaamerat täies kulli. Ja noh, see on üks võtmesündmusi, see teatrietendus nagu sellist välispidist võõritust taotleb, rohkemgi kui tekst. Tekstis on küll võõritus element, aga, aga see on niisugune sisseelamise tekst ja see, mis nüüd on näiteks teatris võimendunud. Võib-olla niisugune füüsiline mäng ja teatraalne liikumine ja näiteks ka tants, tants saab selle mängu osaks. Mul tekkis isegi korraks vaadates mõte, et noh, oleks olnud võimalik tantsuetenduse annetusi randa teha. Projektipõhine kultuurikäsitlus on taotlus plankettide kontori baroksjatest lahteritest välja valgumas ja kinnistuma son. Kujutlus, et kunsti tehakse imaginaarne sihtrühma väljamõeldud vajadustest lähtuvalt. Et kunstist saab kunst alles hetkest, mil ta leiab tänuliku piletiostja. Kas loojal on õigus teha kunst iseendale? Sellest räägime Veiko Õunpuuga. Miks just tühirannatekst sellest ka? Seal oli tegelikult üsna palju juhuslikkust selles valikus ja võib-olla peaks üldse tagasi minema selle, selle Impasin, et et me otsustasime Rain tolliga teha filmi kuidagimoodi oma aega sisustada või anda oma tühistele päevadele mingi tähendus või see on nagu muuseas, kuidagi kujunes selline plaan peades. Ja me olime siis selgus, et me olime mõlemad Mati Undi tekste lugenud selle silmaga. Ja kuidagi me jäime selle tühiranna peale ja esialgsel Meie valiku kriteeriumiks oli võib-olla kõige rohkem see, et seal oleks mingisugune nagu arusaadav lugu, mingid sündmused, mis toimuvad mingisuguses järjekorras mingisugused tegelased, mis siis omavahel seal suhtlevad ja siis hakkasime selle looga tegelema ja siis selgus, et selles loos on veel palju muud. Ja et noh, et see lugu tegelikult puudutab meid mõlemaid isiklikult tekstis endas on kuigi ta on irooniline ja minu jaoks on ta olemuselt irooniline tekst. On selles mingit sellist paanikat või intensiivsust ja need assotsiatsioonide selline vaba lend seal sees, selles on mingit palavikulisust ja mingit hästi tõsist suhtumist tegelikult sellesse sündmusi, mis on autobiograafiline. Sedasama teksti intensiivsus puudutas ja puudutas teema. Noorte meestena meile on viimasel ajal selgeks saanud selliste teemade adekvaatsus mis puudutab paarisuhteid ja sellega seonduvaid probleeme selle kaudu taliga nagu isiklik. Mingil määral on mõned otsused, mis selle filmiga seoses on tehtud, teadvustamatut selles mõttes, et mingil hetkel Mul tekkis tunne, et just niipidi on seda mõtet teha ja see on õige. Mingil määral seondub sa aeg, mis seal filmis on lihtsalt minevikuga nagu abstraktses mõttes millegagi, mis on kuidagi nagu möödas. Selline aegade segamine toob selle loo kuidagi reljeefsemalt esile, sellepärast et see ei ole nagu seotud tänapäevale viitavate mingisuguste konsultatsioonidega või ta muutub nagu destilleeritud, eks see on üks asi, teiseks võlusse esteetika, sellepärast et see esteetika on. Ta on rohkem kontrolli all, noh kõik need puhtad vormid arhitektuuris, mida me otsisime, mingi lakoonilisus rõivastamise, see on nii massiivne ja mitmekihiline nagu see põhjus, et minule tuli see lahendus intuitiivselt tundsime, et vot nii on õige. Kuidagi siiamaani on mul selline tunne, et see õigustab ennast. Räägime veel filmi Est eetikast missinud sellistilistilist lahendust valides. Erutas see oli kuidagi seotud sellega ma tegelikult võib-olla oli see põhjus asjad, ma lähenesin hoopis valesti sellele asjale lähenesingi kuidagi nagu eesteetilisest lähtepunktist kuidagi tõukudes, et ma olin just väga palju tegelenud mingisuguste kompositsiooniliste probleemidega, kuna ma õppisin ERKIs maali ja siis ma täiesti loomulikult hakkasin kohe kaadreid komponeerima ja kuidagi lähenesin sellele niimoodi siis ütleme pärast esimest paari päeva see meetod joonistus välja sai mulle endale ka selgeks, siis sai selgeks, et selline kergelt võõrandunud, nagu ütleme, näitlemise laad. Et see kuidagi õigustab ennast, siis kujuneski see vorm välja või siis tundus, et see on ainuõige vorm seda teha, sellise distantsiga võtta, et seesama ütleme teksti iroonilisus, mille selle teksti selliseks nagu skeletis kirjutades ära kaotasime, saab kuidagi uue elu selles visuaalses keeles või selles visuaalses vormis. Et seesama distants, selline, mis võib olla nagu matil oli seal selles testis sees. Et see siis muutub või noh, teatav selline, mida kutsutakse hundilikkuseks. Et kuidagi, et see on õigustatud, et see visuaalne keel nagu väljendab seda Kas tühirand on üks neist filmidest, mille kohta võib öelda, et tegijad on filmi teinud eelkõige iseendale? No kahtlemata siia tulles mõtlesin sellisele nähtusele nagu ameerika indigino. Ma mõtlesin sellele selle tõttu, et ma viimasel ajal palju vaadanud sellist kino ja eriti Jon kasvavaid filme ja siis mõtlesin, noh et tegelikult see on ainuke kino üleüldse või noh, et millel on nagu mingisugune väärtusesse looming. Sain vaba looming, see on vaba igasugustest katsetest meeldida ja katsetest ette kujutada mingisugust narri sihtgruppi. Et ainult selline kino on tegelikult kino, tanguse mindumit, mingit muud kino loll on öelnud. Ei tunnista, aga mind ei huvita see küll selles mõttes on ta jah, iseenesele tehtud ja minu meelest antis enesele saabki teha. Kuigi noh, see on ka selline nagu lõks, et paljud noored maalikunstnikud räägivad sellest, kuidas nad maalivad ainult iseenesele, see on kõik nagu samal ajal seal tehakse ikkagi mingis mõttes nagu kommunikatsiooniks noh nii nagu iga kunsti, et kedagi peetakse ikka silmas selle vaatajatena, aga noh, õige on seda teha kuidagi nii, et lähtuda ikkagi iseenesest oma maitsest oma mingisugusest tunnetusest ja loodetavasti sisse kõneleb kui see on piisavalt ausalt tehtud või kuidagi mingi siirusega. Aga noh, et selle peale mõelda, et keda ta kõnetab ja kui palju see on mingi hirmuäratav rumalus. Filmid on mannetud, nad ei kõneta kedagi punnitatud ja see, miks nad sellised on. Nad on väga lihtsalt põhjusel selliseid, sellepärast et need filmid on tehtud lähtudes valedest eeldustest, need filmid on tehtud, lähtudes eeldusest, toota üks kaupfilmid on õnnelik. Mingite inimeste looming ja looming ei saa lähtuda sellistest kitsendavatest teguritest. Me oleme väga väljapoole pöördunud ühiskonda oma muudatustes kuidagi muutunud selliseks, et me nagu ootame kogu aeg nagu väljast mingisugust juhtnööri või õlalepatsutus ja neid tunnustatakse. Ja me proovime kogu aeg kuidagi nagu peegeldada välja mingisugust, nagu kuvandit, tähenda ühiskonnast, mis on ka võib-olla võlts või noh, tegelikult mingisugused sotsiaalsed probleemid või, või mingisugune nagu autentne probleemistik kuidagi ei kajastu filmides. Jah. Mõne päeva pärast kaheksakümneseks saada võinud saksofonist John koltrein mängis avangard peavoolu džässisedavõrd mõjusa jälje, et Temastunud kuulnud ka need, kes Tšassist muidu suurt midagi ei tea. Iseküsimus on, kas oleme koltreini muusikat kuulnud. Järgmisel nädalal teeb rahvusvaheline muusikute seltskond koltreni taas kuuldavaks. Sellest kõigest täpsemalt räägib saksofonist Raul Sööt. Kontrollin on toonud muusikasse juurde harmoonilisi uuendusi ja neid, ühtlasi siis ise oma mängus praktiseerinud saksofonist, kelle toon on midagi sellist, mis ilmselt paelub inimesi. Džäss mõjutanud. Väga paljusid tänapäeva muusikasuundi kuhu ulatuvad son kontreini, harmoonia, uuenduste mõjud tänapäeval välja, kust me need võiksime? Leida muusikuid noh, mitte ainult džässmuusikuid, kes on ilmselt olnud mõjutatud treini harmooniakäsitlusest ja, ja lihtsalt tema mängustiilist tegelikult ka eks ole, sellest kõlapildist et neid on palju või kes on olnud mõjutatud tema energilisest viisist, ütleme, oleks mängida improviseerida siis, või, või kes siis on konkreetselt võtnud käsile selle harmoonia ringi ja lahanud seda läinud sügavuti ja siis analüüsinud, võtnud midagi endale sealt. Ta suri minu teada 67. aastal, et tema selline kõrgperiood või tuntuse periood hakkas ikkagi palju varem enne pihta ja viiekümnendad kuuekümnendad, eks ole. Nii et sealtmaalt, kuni tänase päevani on see mõju kestnud ja kestab ilmselt edasi veel väga kaua aega. Selles mõttes me räägime siiski gold trennist kui muusikust, kelle looming on Jassi alustekstidest jah, selle üle ka, kes tahavad, vaidlused jäävadki kestma, mis need džässi alustas kõige lõpuks on ja kust nad tulevad ja kas nad algavad 20. sajandi algusest või nad hakkavad veel varem, milliste kontinentide pealt? Ma nagu ütleks, et džässmuusika, kui see termin, eks ole, džässmuusika jah, ning Blovi satsiooni sisaldav vormiline muusika ütleme nii et see on juba iseenesest muutuv, kunstisuunda ja väärtus, eks ole, mis ei ole kunagi päris see, et nüüd praegu on selline, praegu on see asi igasugust, keegi teeb sellist muusikat, keegi veel midagi absoluutselt teistmoodi ja nad mõlemad nimetavad seda Tšassiks eksama. Samamoodi džässiklassikat või alustalasid on nimetatud kellelegi jaoks, on see Sidney bash kellegi jaoks on ju kellelgilt, on, kellegi jaoks on saart Klaiki, kellegi jaoks on see majandusDavis ja samamoodi täpselt on Neid kõiki omal ajal või ka siis hiljem nimetada tatud modernistid uuendajateks, mida nad ka ikka on, eks ole, omal viisil. Ja võib-olla nüüd see tähelepanu, mida me peaksime ka koltreinile pöörama või mida me pöörame käia, eks ole. Siis selle sisuks on ka pigem hoopiski see uuendus kui selline, mitte kui see konkreetne uuendus, eks ole, ehk siis need on coutrullingendis, harmoonia tsükkel, eks ole, Chan step Scountovne, et, et see on nüüd kogu lugu, aga pigem on see võib-olla see tema olemus selles ajas ja anda endale aru lihtsalt, mis tollel ajal muidu muusikas toimus. Mis oli tema kakra, kus ta tuli, kui mida ta selle backgroundiga tegi, mida ta samal ajal õppis ja kuidas ta seda edasi arendada, see minu arust see on küsimus väga palju selles kontekstis, mille me parasjagu sellele küsimusele seame ka meie ise oleme muusika, eks ole, me oleme ka mingisugused teatud võnked teatud sagedusele ja selle tõttu ka füüsiline tasand, eks ole, ehk siis ehk siis keha ehk siis esemed, on ka muusika, teine kontekst on tänavamüra või loodushääled mis on ka muusika ja ideaalvariandis ilmselt see isiklik lakkab olemast sellel hetkel, kui muusika hakkab kõlama muusika, siis lihtsalt voolab. Kultuurikoja kurbust saate kuulata Eesti raadio kodulehelt. Www. RÜE helirežissöör oli Külliki Valdma. Mina olen toimetaja, estad apteek. Järgmine kultuurikaja jälle laupäeval nädala pärast ikka peale kümneseid uudiseid.