Tere, suundume nüüd kohalikust toorainest valmistatud tänava ja poliitlaulude topeltfestivalilt maailma kultuuriruumi. Tänavakarnevale toimub igal pool ilmas, Tallinn pole selles osas erand ega ammugi mitte silmatorkav. Brasiilia sulgedest geenidest ja hormoonidest üle laetud karnavalini Hispaania Ameerika hingestatult revolutsiooniliste massi miitinguteni või Veneetsia süütute maski pidudeni on siit maalt veel palju minna, et mitte öelda võimatu välja jõuda. Aga eks iga toode algab tooraine kvaliteedist. Vaatame parem, mis maailmas toimub. Täna saates Veneetsia filmifestivalil käis sõpruse kino juht Katrin Rajasaare. Mida lisaks filmidele veel vaadata oli sellest räägimegi. Kuni 19. novembrini kestab Veneetsias arhitektuuribiennaal. Eesti projektil Joint Space, tutvustab tööks autoreid Ülar Mark. Linnast linnaplaneerimisest räägime ka veel saates. Neljapäeval algas Matsalu loodusfilmide festival juba neljas. Miks linnast lahkuda ja Matsalu sõita, küsime festivali programmijuhi Tagoroosilt. Helid tänasesse saatesse leidis tiitkus nats. Mina olen toimetaja. Arhitektuurimõttelaineharjalt surfava turbanistid, kas ehitada maja ja kui ehitada, siis milline just ei ole hetkel neile painav põhiküsimus. Objektikeskuselt on liigutud Urbaanse keskkonnaprobleemidele. Kuidas inimene linnas elab, seda küsib novembri lõpuni kestev Veneetsia arhitektuuribiennaal. Kuraator Richard prodet sõnastas tänavuse arhitektide suursündmuse lööklause. Vähem guugenhaini, rohkem sotsiaalsust. Eestit esindab büroo Urban Mark koostöös Tartu Ülikooli geograafia instituudi ja posiitiumiga. Joint Space on asja nimi. Mis on, sellest räägib Ülar Mark, aga ka sellest, kes on biennaali kuraator Richard veel vett. Ja miks ta arhitektuurimaailmas sedavõrd mõjukas. Kõigepealt on tema üks häid omadusi, see ta on ka praktilise eluga kokku puutunud ja samaaegselt siis ülikoolides aktiivselt tegev. Ilmselt sellest on ka selline ühendus mingist sotsiaalsest närvis ja vajaduste tundmisest ja siis tugeva teooria kokkuviimine kõik kokku. Ilmselt teeb temast inimesi, keda on huvitav kuulata. Teda kutsuti Veneetsia biennaalile just selleks, et anda suund sellise linna terviku käsitlemise mõttele või siis ka osaliselt seletatud sellise globaalsete probleemide nägemisele linnas. Ta otsib siis tendentse, mis maailmas toimuvad ja nendele siis võimalikke vasteid linnas, et kuidas linn hakkab muutuma ja millised surved linnas tekivad. Ja tegelikult need on kõigile teada-tuntud igasugused migratsioon urbaniseerumine, aina suurem siis linnastumine, sellisel statistilisel tasemel on just-just vist kogu maailm ületanud piiri, kus üle poole inimestest elab linnadest ja jõuab paari-kolmekümne aastaga nii kaugele, et ligi 70 80 protsenti inimestest elab linnades ja väga tõenäoliselt sega, jätkub senini räägitud tohutust rahvastiku juurdekasvust. Siis kui seda nüüd kaugemale vaadata, siis. On teada, et mingi nelja, viie 10 aasta pärast pidurdub rahvastiku juurdekasv ja just nimelt tänu sellele organiseerumisele, sest mida linnastunud inimene, seda vähem on tal siis järeltulijaid. Huvitav tõik ja siis selle tulemusena, kui on linnastumise protsent nii suur, hakkab tegelikult hoopis kogu maa rahvastik vähenema mille tulemusena tekib siis selline tohutu linnade võrgustik, kus ei ole riigipiire ja ei ole haiguste, ideede ja, ja rahapiire ja kogu see võrgustik, siis tegelikult hakkab isenesest kahanema mingi aja jooksul. Järgmine küsimus on see, linnade puhul on oluline tema selline elusolek või üIe inimest. Selle tulemusena on saanud palju kriitikanooli, nii Bilbao muuseum kui ka muud sellised staaride disainiobjektid. Ja siis Richard pead, et on just see inimene, kes siis neid väga oskuslikult siis vastandab või siis kirjeldab neid. Kuidas võib küll olla näiteks pilva muuseumil tohutu publikumenu ja maailmas väga suur tuntus, mis tõi väikelinna üldse maailmakaardile, aga teisest küljest linna elanikud elavad suhteliselt sarnast elu nagu ennemgi ja kohalikule soodiumile ei ole see andnud üldse mitte nii suurt tõuget, et edasi, kui võiks arvata, seda küll. Sama kehtib siis ka teiste suurobjektide kohta, et ta võib tekitada palju meedialärmi, ta võib tekitada palju liikumist rahavooge aga see ei tähenda mitte, et, et linn areneks või et see linn kuidagimoodi muutuks. Väärtuslikumaks. Rahvuslikud paviljonid, et see on väga erinevad, alates näiteks tuli meelde lätlased, kes on tulnud seekord biennaalile sellise papist, toolide ja majade disainiga, pakkudes siis ajutist varjupaika või siis helist ringlusesse minevat mööblit. Ja teine, võib-olla äärmus on see prantsuse paviljon, mis on ehitatud väga ammu, selline ilus sammastega klassitsistlik paviljon Veneetsias olemas ja see on nüüd kõik ümber väänatud ja asju riputatud täis katusele ehitatud saun. Ja üllatus-üllatus, Prantsusmaa ja saun katusel. Ja sees on siis ehitatud ehitus, tellingutest, köögid, magamisasemed ja kogu prantsuse paviljon siis seisneb selles, et see kollektiiv elab seal, kõik see kolm kuud valmistab inimestele süüa, annab tasuta juua ja püüab siis sedaviisi arhitektuuri mõtet edendada, siis mitte disainides maja, vaid vaid olles ja rääkides, mis on muidugi täielik äärmus. Eesti Veneetsia väljapanek on siis seotud inimeste liikumise uurimisega ja inimeste liikumist uuritakse mobiiltelefonide abil. Selle liikumise tulemusena on võimalik linna planeeringulisi ja ka suhteliselt täpseid linnajao selliseid osasid mõtestada, et kelle jaoks need ruumid on loodud ja kuidas inimesed neid kasutavad ja kas nad neid kasutavad. See projekt, mis Veneetsias praegu esitatud on, on pärit juba viie aasta tagusest ajast. Ja tol ajal hakkas mõte selles suunas liikuma, et kui me planeerime linnu või püüame aru saada mingi maja kontekstist või tema projekteerimise põhiprintsiipidest, et siis me peaksime aru saama, milline koht on tallinnas või kuidas nad funktsioonid suhestuvad inimestega. Ja siis hakkasimegi mõne sõbraga uurima, et kas on võimalik neid inimesi kuidagi kaardistada, kuidas nad linnas liiguvad ja tol korral sai alustatud seda mõtet Narva linna üldplaneeringut tehes. Sisuliselt on tegemist siis inimeste mobiiltelefonide jälgimisega, nii et inimesed, kes on avaldanud soovi või siis kirjutanud oma allkirja kokkuleppele, et nad on nõus, et neid jälgitakse, siis läbi nende rühmade või grupid on võimalik sellist linnavõrgustikku uurida. Mida tihedam ja suurem on linn, seda parema tulemuse annab. Probleemiks on lihtsalt see, et mida suurem on linn, seda raskem on seal teha puht piisava hulga inimeste leidmiseks, kes selle mustri, linna mustri meile ettekumaks. Ja me tegime küll tartus erinevaid jalgrattateedeuuringuid ja Tallinnas sellist eeslinnastumise uuringuid ja kunstiakadeemia asukohaga kultuurivõrgustiku uuringut, et kuidas inimesed siis kasutavad linna ja, aga samas on ka kogu Eesti kattev selline turismiuuring sellega seotud, nii et päris mitu erinevat teemat, mida sellega saab teha. Teoreetikud on pakkunud välja selliseid oma arvamusi ja ja need on olnud reeglina selliseid, et mis kasu on sellest liikumisinformatsioonist komöödia, miks siis inimesed ühest kohast teise liiguvad. Aga noh, miks nad liiguvad, see ongi see, millega me püüame oma eksperimentidega jälile saada või tähendab, et me püüame aru saada, miks linn niimoodi käitub. Piltlikult võib öelda seda, et, et kui linnaplaneerimine 100 aastat tagasi nägi välja niimoodi, et viie kuni 10 aasta jooksul planeerijad mõtlesid, mida hakata edaspidi tegema, siis 10. aasta lõpuks nad said valmis projekti, mida siis asus keegi suur diktaator või tugev võim täide viima järgmise 30 aasta jooksul, siis aeg on pidevalt aina lühenenud, et kui siin juba peale sõda seitsme-kaheksakümnendatel. Me nägime kerkimas selliseid mõneaastase projekteerimise järel suurlinnaosasid, siis tänapäeval mehitatakse linnu sisuliselt kuudega. Vana lugu sellest, mismoodi Remmgo nahas käis Hiinas pakutud tööd üle vaatamas, siis sel ajal, kui ta läbi lendas lennukiga üle ala näidati piirkonda ja sel ajal, kui ta nädal aega läbirääkimistega tegeles, siis oli juba pool sellest hinnast valmis, mida ta pidi projekteerima hakkama. Et selles mõttes aina rohkem on vaja sellist reaalaja infot ja sellist reaalaja käitumise infot, mis, mis suunas linn muutuma hakkab, et me ei suuda lihtsalt adekvaatselt reageerida linna ühele või teisele poole kaldumistega ja seetõttu on selline reaalaja lähedane informatsioon ülioluline ja kindlasti on see päris mõne aasta küsimus, kui on kõikide kaub Pattaya kõikide inimeste liikumine statistilises mõttes on onlainis. Ja mis tähendab, et see toob siis täiesti uusi küsimusi ja võimalusi, kuidas sellise tohutu too andmehulgaga hakkama saada, kuidas ta mõtestada, kuidas ta mitte kurjasti ära kasutada ja nii edasi. Eestis on palju värsket mõtet ja väga palju bürokraatlikku niisugust haldusnõrkust ja selle tulemusena väga paljuski värskemate teostub sest haldussuutmatus ei suuda seda takistada. Ja sama palju on ka sellist viletsat või korraldamatust, mis läbi sellise suutmatuse sellele adekvaatselt reageerida leiab aset linnas, nii et me oleme selline hästi servast serva maa, ma arvan, mis alles kompab oma selliseid korralduslikke piire ja samal ajal. Ma ütlen, et kindlasti on Eestis arhitektuuriga palju paremini kui nii paljudeski naabermaades just hetkel isegi täiesti häbenemata ka põhjamaid võrrelda Eestiga. Kuna linn on parasjagu aeglaselt ikkagi kasvav, siis, siis ei suuda teda keegi mingite üksikute hulludega ei suuda seda päris nässu keerata. Ta on ikkagi alati elav organism, ta reageerib erinevatele mõjutustele kohe teisest otsast, et me kunagi ei tea. Kui siin nii teha, mis siis juhtub viie kilomeetri kaugusel selle tõttu nii küllata balantseerib sellise inimmõtte piiri peal ja parem kui inimene suudab ette kujutada ei ole. Öeldakse ikkagi seda, et, et linnad näevad nii välja, kuidas inimesed mõtlevad Veneetsia filmifestivali punasest vaibast on tänaseks tähetolm korralikult välja klopitud ja ise kenasti kokku rullitud. Filmirullid aga on alustanud teed maailma kinodesse. Filmi levitajat ja Kinojuhilt Katrin Rajasaarelt küsimegi. Milliseid filme me varsti näha saame? Siiski David Lynchi fännilt ei saa küsimata jätta. Kuidas mõjus elutöö auhinnaga Veneetsiast koju sõitnud vanameistri, viimati valminud film? Minu kõige eredam elamusfestivalil seondub muidugi minu kõigi aegade lemmik režissööriga, kelleks on teeninud Lints ja juhtumisi oli just selleaastane Veneetsia festival, see, kus talle otsustati anda Kuld Lõvi elutöö eest ja mingi ime läbi õnnestus mul sellel skaalal ka viibida. See, kuidas skaala toimus, meenutas mulle nagu kõigi Eesti tavalisi kaalasid, kus kõikidel lähevad sõnad sassi ja tõlk tuleb valel ajal sisse ja režissöör tuleb valel ajal sisse ja nii edasi. Aga see David Lints oli nii-öelda nagu ruumis ja hiljem ka vastuvõtul. See oli nagu küll päris eriline tunne, et uus film, mida esitleti ka siis selsamal galaõhtul oli täpselt selline, et ma väga kartsin. Enne seda linastus sellepärast, et film oli kolm tundi pikk ja mulle juba kangastus. Pieter Prinovey fenomen. Et nii, nüüd ma võtan ainult videoformaadis, teen filmet, ma vihkan 30 viit millimeetrit filmi, sellepärast et see laseme fantaasial voolata, takistab mind. Ja siis, kui film on valmis, siis tuleb välja üks sürr virvarr ja keegi ei saa enam mitte midagi aru, nagu krinovi filmidega on juhtunud. No ega keegi ei saanud aru küll, aga, aga ega ta üks sürr virvarr küll ei olnud. Oli tõesti täiesti teine Clintsi film ja tõesti midagi tõsiselt erilist, midagi sellist, mida Me ei ole enne näinud, võib-olla natukene oleme näinud seda Mallollantrivistama viimases filmis. Ta viitab väga palju sellele Heinile, aga ikkagi on see täiesti midagi muud. Aga ma arvan, et David Lynchi vastuolulisus tuleneb pigem sellest, et ujub vastuvoolu omas keskkonnas. Kui ta oleks Euroopa autor, siis ta oleks väga euroopalik ja võib-olla ei olekski nii väga eriline, aga kuna tal on väga tugev Ameerika tausta täiesti üdini Ameerika autor ja ta teeb oma filme osaliselt ka Ameerikas, siis selles keskkonnas, selles ruumis on ta täiesti teistsugune. Sa nägid filmi kuninganna, mille stsenarist Peter Morgan sai parima käsikirja autori auhinna. Tavaliselt antakse stsenaariumi preemiaid filmidele mis on nagu väga kuidagi inglise sofistikegi kuidagi nagu väga targad ja üritavad harida siis see film oli nagu puhas fun, see oli ja ma saan täiesti aru, miks sellele filmile anti stsenaariumi auhind, sellepärast et dialoogid olid niivõrd efektsed, nad olid nii tabavad ja täpsed. Kuna film põhineb ju dokumentaalselt tegelikult briti kuningakoja tegemistel, siis kui Diana surm neid vapustas. Ja siis, kui uus peaminister oli just asunud ametisse. Ja see, kuidas need õukonna inimesed ja need briti poliitikud, keda sa justkui oled nagu näinud telest ja lehtedest ja igalt poolt meediast ja siis needsamad briti näitlejad, keda sa oled ka näinud, kelle nimesid sa võib-olla ei tea, aga kes on siin-seal sarjades või kuskil filmides etendunud, kui sa näed, kuidas need kokku on pannud, et issand, see näitleja mängib seda meest nagu saali täitis nagu kogu aeg selline kas kahin või, või naeru turtsetused või no ühesõnaga, see mitte briti publik reageeris sellele väga tõsiselt. Küsin sinuga levitaja käest, millal seda film Eesti kinodes näeme? Ei oska kahjuks praegu öelda veel sellepärast, et filmitootja on väga suurfirma ja sellel filmil võib-olla tee nii Coca-Cola Plaza'sse kui kaarthowski need, et see ongi tegelikult tänapäeval see trend, et väga paljud filmid on seal kahe vahel väga paljud tootjad, ka suured tootjad on asunud tegema selliseid nii-öelda art house filme või nii-öelda väärtfilme näiteks Warner Bros, mis on üks suuremaid Ameerika filmitootmisfirmasid üldse, nendele on tehtud kohe täiesti oma selline harufirma. Tütarfirma Vorner Independent ja selle sama firma film Hollywood lend oli ka tegelikult Veneetsia programmis. Ben Affleck võitis parima näitleja auhinna see filmiga ja see film on täpselt selline. Me ei saa öelda nagu p film. Me ei saa öelda ka Ameerika sõltumatu film, kuigi Volmeri Independent justkui peaks olema sõltumatu, et need suured firmad on hakanud mängima selle sõltumatuse märgiga nii-öelda on toonud välja filmid, mis justkui on sõltumatud, aga tegelikult on väga täpselt kontrollitud stuudiobosside poolt. Kino on üldseks äärmiselt kallis äri ja nii, kuidas digitaalne ajastu nagu järjest peale tuleb, siis on ka niimoodi, et kinokülastatavus ju siiski järjest väheneb, on sellised aastat, kus nagu jälle tõuseb ja siis jälle väheneb. Ja üldiselt ka suured stuudiod peavad hakkama vaatama nii-öelda nagu Nissidesse enam ei ole. Et piirjooned ja jõujooned nii, nii nagu kindlad keegi ei tea, mida digitaalajastu toob, et kas see tähendab seda, et väike kinod hakkavad järsku hästi tegema või tähendab see seda, et teeveedeetia, mobiiltelefonid võtavad kõik ära? Kinopidajad tegemisel pigem nagu Aarthowskino pidajate koolitus, peaaegu kahenädalane, millel ma osalesin Veneetsias koondas tegelikult sellised nagu väärtfilmikinodele spetsiifilised teemad. Ma ütleks, et midagi sellist väga uut erutavat, et ei olnudki, et pigem on alati see, kui selliseid kinopidajaid kokku kogunud, siis sa näed, et et probleemid on tegelikult üle Euroopa väga sarnased ja mitte ainult eurooplasest. Tegelikult seekord olid ka Vahemere lõunakaldapiirkonnad meil kaasatud nii probleemid kui ka rõõmud on sarnased ja muidugi kõige erutavam teema, mis oli, oligi seesama digitaliseerimine, olid mitmed kinod, mis olid juba digitaliseeritud. Ühesõnaga, need kinopidajad olid nii nagu kursuselt osavõtjate hulgas kui ka nende hulgas, kes käisid rääkimas. Just, mis puudutab digitaliseerimist, siis täiesti uus Ta oli minu jaoks see, et järsku ei tahetudki enam tormata, et muidu on ikka olnud tood me peame ameeriklastele ära tegema, me peame olema esirinnas, et Euroopa mudel ja nii edasi, me ei tohi maha jääda sellest digitaliseerimise, aga siis tulid needsamad kinopidajad, kellel juba oli digitaalprojektsioon. Nad ei olnud väga õnnelikud, nad ütlesid, et nii-öelda esirinnas hüppamine ei tähenda üldse seda et see oleks kuidagi võidumees, vaid see tähendab seda, et sa teed palju suuremaid kulud, tõsi ja sa ei tea täpselt, mis sellest välja tuleb. Enamasti kui kellelgil digitaalprojektorid, siis häda oli selles, et ei olnud piisavalt materjali, mida näidata. Suurbritannias on praegu üks väga suur projekt käimas üle 200 kino digitaliseeritakse kahe aasta jooksul. Järgmise aasta kevadeks peaks olema siis digitaliseerimist projekt lõppenud. Väga paljud kinod said kandideerida, ei olnud tähtsust, kas kandideerib kino, mis näitab Arthur filme, muidu oleks siis kommertskinotingimuse lihtsalt see, et mingi teatud protsent teatud aja jooksul tuleb näidata Britney enda filme, Euroopa filme, dokumentaalfilm ja nii edasi. Ja siis nendel samadel kinodele oligi seesama häda, et neil ei ole mitte midagi näidata. Briti filmiarhiiv on küll väga rikkalik, näiteks klassikat, aga see ei ole digitaliseeritud, et seal on ainult paar filmi, mis või noh, järjest nii palju, kui nad teevad. Taastavad, et neid filme siis saaks näidata, aga nende puhul ka alati ei tehtud seda formaati digitaliseeritud ainult niivõrd, kuivõrd saaks panna DVD peale müüa maha. Eestis on samamoodi, kui digitaalfraktsioon tuleb, siis võib-olla tuleb see pigem Aarthaus sektorisse, sellepärast et seda toetaks ilmselt riik. Aga ma ei näe üldse nagu põhjust, miks peaks nii tohutul kiirustama, kui meil ei ole midagi näidata, et projekt aitab. Veel üks erutav asi oli see, et tavaliselt need kinod, kes endale digitaalprojektsiooni tellivad tahavad panna, et digitaalprojektorid oma kõige suurematesse saalidesse. Aga dokumentaalfilme, oma loomingut, tavalised näited ikka kõige väiksematest, sest nendel on väga vähe publikut. Milliseid Veneetsia filmifestivalil esilinastunud filme sa tahaksid kindlasti Eestis näidata? Mulle meeldis väga Alfonso korooni film, inimlapsed, ma tean, et see tuleb varsti kobarkinno. Ja siis üks Hispaania film, mis esilinastus kõrvalprogrammis, venis teis on selle programmi nimi. Selle filmi pealkiri oli vist kas tumesinine, peaaegu must. Minu meelest ei saa autori esimene mängufilm ja seda Breneed Euroopas Cinemas leibeliga, ehk siis sellise märgiga, mis peaks ütlema levitajatele, et ostke see sellesse riiki, sest kinopidajad on nagu tahavad seda seda filmi näidata ja see oli tõesti üks väga tore film. Loodetavasti näeme seda Pimedate Ööde festivalil. Käimasoleva Matsalu loodusfilmifestivali peaosas on karu. Milliseid filme Matsalus veel vaadata saab, räägib Ago Ruus. Kui me seda selle aasta teemad välja nuputasime, siin muidugi lähtunud ainuüksi ainult karustega karu filmidest. Me lähtusime metsast ja metsaelanikest, aga kui me nüüd hakkasime mõtlema selle üle, et kuidas me seda teemat nüüd avame ja siis loomulikult selleks oli kohe kohe teada, et see saab olla ainult karu võib-olla ka sellepärast, et sel aastal on Eestis nii palju karust räägitud eelkõige just Ruhnu karu, karu on niisugune mitmetähenduslike ja seda kogu inimkonna ajaloo juures olnud. Ta on jumal ja, ja samas on ta kiskja ja Karu kaudu on võib-olla nagu natukene lihtsam läheneda sellele üldisemale filosoofilisemale teemale nagu inimene ja loo inimene ja puhas loodus. Kuidas see side tekib või tähendab, et kui kaugele me võime minna, läheneda sellele ja kas me tohime lõpuni lähedaga? Selles mõttes on meil väga huvitav film. Selle filmitegija rootslane Stefan Count ja tema filmi pealkiri ongi inimene ja karu. Siis ta räägib seal sellest ka, kuidas Alaskal ühele kaitsealal looduspargis filmioperaator koos oma abilisega karu poolt leidis otsa. Just sel aastal on meie võistlusprogrammis mitu väga huvitavad ja väga hästi tehtud prantsuse filmi nendest inimestest, kes on hakanud säilitama päästma niisuguste liikide ellujäämist, kellede arvukus on katastroofiliselt vähenenud. Üks film on Madagaskaril tegutsevast krokodillide päästjast. Sel aastal on üks Kasahstani ümisejatest niisugust põnevat kõrbeelanikud on nad, sihukesed väiksed hamstrid, kuidas nende maailm on, kuidas muu maailma muutumine on toonud kaasa nende maailmas muutusi, kuidas nad kohanevad nende muutustega sellest, mida on toonud tsivilisatsioon kaasa ja kuidas need on mõjutanud neid liike, nii et see on üks suur valdkond, missuguseid film on ikka iga aasta olnud. Noh, ma toon siia ka ühe näitena selle meile Kinos Sõprus linastunud rändlinnud. Meil on tänavu ka võistlusprogrammis film Lind inimesed, sakslaste poolt tehtud tunniealine film sellest, kuidas seda filmi tehti. Kuidas toimus aastatega see ettevalmistus, et kuidas need operaatorid, kuidas need inimesed, kes seda filmisid, elasid nende lindudega alates sellest hetkest, kui nad sündisid, kui nad harjutati neid linde nende kaamerate, nende deltaplaanidega et nad elasid nende kõrvale, et need linnud võtsid neid neid kaameraid ja neid lennumasinaid ju samas ukse endasarnasteks. Loodusfilmi ja loodusfototeema juurde tuleme tagasi järgmisel nädalal sest juba mõne minuti pärast jätkame Tallinna südalinnast. Iseenesest pole ju midagi uut. Selles, et mure on üks neist tuntud tegurist, mis inimest laulma ajab. Kunagi ammu Ameerikas oli mustanahaliste orjade elu halb ja Massa kiusas, orjad, laulsid ja pisitasa arenes sellest välja pluus, mis omakorda muutis jäägitult maailmamuusikat. Massad on siinset maa rahvastki küllalt kiusanud kuid laulupidude senist mõju maailma muusikale võib optimistlikult hinnata nulli lähedale. Eks ootame siis ära, milliseid hääli tekitab kohusetruu. Poliitlaulupidu. Tuntud ja tunnustatud muusikute pargikontsert peaks aga juba alanud olema. Järgmine kultuurikaja jälle nädala pärast. Kordust saate kuulata täna kell 18 15 klassikaraadios kolmapäeval peale südaööd, vikerraadios ning Eesti raadio kodulehelt. Helirežissöör oli Külliki Valdma. Mina olen toimetaja.