Tere taas on käes laupäev ja käivitame kultuurikaja. Järjekindlamad ja kadestamisväärselt hea mäluga inimesed veel mäletavad, et eelmisel korral sai lubatud jätkata loodusfilmi ja loodusfototeemaga. Nii saab ka tehtud, kuid seda saate teises pooles. Täna saates Von Krahli teatri puhta kunsti tootmisliinidel monteeritakse parasjagu kahte uut etendust. Järgmisel nädalal lõplikult seadistatakse ja vaatajale kasutada antakse. Mängus on igavik, inimene ja robot. Asjast räägivad näitleja Rein Pakk ja tehnik Taavet Jansen. Puhta kunsti juurest puhta looduse juurde. Kuidas loodusfilme tehakse ja kas jänes tuleb ikka võtta ajaks kohale. Sellest kuuleme Matsalu loodusfilmifestivali programmijuhilt Ago Ruus. Kõikvõimalikud loodusfotokonkursid, Löövad osavõturekordeid. Loodus on ilus, turvaline ja seda valgustab ja katkematu päikese looja mida dokumenteerib loodusfototegelikult. Analüüsib fotograaf Taavi piiremann. Tänase saatemuusika otsis oma plaadikogust Taavet Jansen. Mina olen toimetaja. Rahvasuu teab kõige muuhulgas rääkida, et ühel muidu kõigiti kenasti alanud päeval astunud Von Krahli teatri uksest sisse restorani omanik Ja muusik mehed koputanud viisakalt tänavatolmu kingadelt ja küsinud, kas Siim Fausti saab mängida. Et Von Krahli teatris on ju igasugust asja mängitud Nokia peadirektorit kedagi liig pühendunud kettaheitjat ja muidki lihtsurelike teiste seas, siis otsustati ka Faust ära mängida. Taavi Eelma kirjutas teksti ning lavastas Rein paku ja Chalice'i elus esimest korda näitlema. Kas tegemist on järjekordse linnalegendiga kolmekordsest debüüdist ja sellest, millega tegeleb Faust? 21. sajandi alguses räägib näitleja Reintak. Ega see Faust 21. sajandi alguses ei tähenda minu meelest suurt mitte midagi teistsugust, kui ta tähendas varasematel sajanditel selles mõttes, et inimene on Nendes, ütleme, Faustile olulistes punktides põhimõtteliselt ikkagi seesama, et inimene sünnib ja sureb või ütleme siis nii, et inimese elu on vaadeldav sealhulgas ka inimese enda jaoks ka väljaspool oma kulgemist, see tähendab seda, et inimesed võib endiselt vaadelda igavikulised perspektiivis laust teatavasti on mees, kes kaotab usu jumalasse või vähemalt heitleb nende probleemide käes. Ja ma siiamaani arvan, et, et inimene on oma olemuselt ehitatud ikkagi kuidagi nõndaviisi üles, et mingi fookus inimesest paratamatult peab asuma kuskil temast enesest väljaspool kuskil igavikus. Et selles mõttes on need probleemid endiselt olemas. Ega Faust ei ole, või noh, see Faust, mille Taavi Eelmaa on kirjutanud, mida ta lavastab ja mida mina, Jarek Kasar laiemalt tuntuks Liisi nime all siis mängime see Faust üldiselt ikkagi on ta selle Fausti müüdi traditsioonis nii palju kinni, et ta ikkagi on pigem kristliku religiooni mõtete, ideede ja dogmadega tegelev. Et ses mõttes ütleme 21. sajandi teravaid religiooni probleeme, mis on seotud islami ja rea muude usunditega ja usuliste liikumistega, neid me ei käsitle, et selles mõttes ei ole ta nagu aktuaal sotsiaalne tükk. Küll aga on ta kindlasti aktuaalne ja ka sotsiaalne selles mõttes, et Ta käsitleb kaasaegse inimese igaviku küsimusi. Me ei deklareeri mitte mingisuguseid religioosseid tõekspidamisi, ei enda ega teiste omasid. Ka ei ei haava neid ega mitte midagi sellist, et need on arutlused inimese kohast igavikus ja, ja iseenda sees ja elus ja. Lavale sattusin ma koos järekiga, me läksime sinna käest kinni, ütleme nii, kaheksa selles mõttes, et see oli meie algne plaan. Kõigepealt oli meil järekiga sood teataval viisil teatrist osa võtta, teataval viisil teatrit teha, teataval viisil seal mängida sedaviisi. Ühesõnaga meil tekkis soov teatris üles astuda. Siis tuli see idee, et see võiks olla Fausti-lugu, kindlasti mitte. Ei Marlovjaga köötajaga toomas vanni ega kellelegi ütleme siis varasema põhinevaid just nimelt, et võtta nagu see tausti müüt ja siis seda esitada tänapäevases võtmes ja meie endi südame ja mõistuse järgi tekkivate tunnetega tekkis Fausti soov ja siis me läksime sellega Von Krahli. Ja see oli siis nagu nõndaviisi kokkusattumus, hea. Krahli teater oli just plaanis teha neid sooloprojekte nagu hästi metoodiliselt asja ette võtta ja rääkisime Taavil, Taavi oligi muidugi meie eelistused võiks nõnda teha ja siis me arutasime asju, et kuidas võiks seda lugu teha ja siis Taavi kirjutaski selle valmis, seal loos on siis niuksed. Baasmõtted on, on meil ühised, aga tekst on ikkagi täiesti Taavi Eelmaa enda kirjutatud tegemiseni eesti algupärandiga, siis eks ole. Ja taavi õpib väga ilusti. Mulle küll meeldib hästi kauni ja samas hästi terava keelekasutusega, nii et minu meelest on seal On üks mees, kes satub silmitsi kuradiga meest Fausti mängib ris, Mehhistot mängib nina ja siis ta on kindlasti erinev, et ta on niisugune, kes on pigem kurb kui kuripeale. Reinu ja Chaliisi on tükkis ka teisi näitlejaid ja nende hääli, mis just nende tehnoloogiliste vahendite kaudu tükk jõuavad. Aga noh, need ei ole nagu siuksed, tehnoloogilised, väga, nii pikad ja trikikad jõudmised, vaid need on lihtsalt noh, näiteks jumal, kuidas ta ikka rääkida saaks teisiti, kui kõlava häälega suurelt ekraanilt. Mul ei ole varasemat näitlejakogemust eriti ma olen pisut mänginud mõnes filmis, mõnes episoodilises osas ka laval ja kunagi õppinud pool aastat lavakas, aga noh, tegelikult on see nüüd ikkagi küll teatridebüüt, ma ei ole kunagi ühtegi niisugust kandvat rolli mänginud ja ega ma ei ole ka Austrias varem väga tundnud, et ma peaksin seda nüüd tegema. Kuigi tegemist on siis terve hulga debüütidega Taavil, näitekirjanikuna ja lavastajana ja minul järekil näitlejana, debütant dismi seisukohast on see üks suur avantüür, ainult seda põnevam. Me oleme ju Jarek giga mõlemad küll mitte teatrilaval, aga igasugustel lavadel, tribüünidel ja akateetrites küll ja küll publiku ees seisnud ja esinenud, aga ma ei taha muidugi sellega öelda, et asi see meil siis teatriski teha, see on ikka hoopis midagi muud, et on väga raske. Aga see raskus ei ole ebameeldiv. Ega me endale siis keegi tepitentismile vaatamata hinnaalandust ei tee, eks ole. Näitlemise kohta võib öelda seda, et minu enda kogemus nüüd siis näideldes või ütleme siis töötades rolli ja karakteriga on, on see, mida ma arvasin, et ta on ääretult tähtis. Võib-olla isegi esmatähtis on rolli ehitamisel ja näitlejatöö tegemisel see et sa saaksid, või mis sina, mina, et ma saaksin vaikselt Tunde lamada kuskil toas pimedas vaikselt ja kujutada. Et kuidas on mängida, et see on nagu kõige tähtsam selgumale ma arvasin ka, et see on üsna tähtis. Kui seda saab teha, siis kõik muu tuleb iseenesest, kui kõvasti tööd teha? Kõigile inimestele, keda see huvitab, olgu öeldud, et Chaliis laulab loomulikult kõik laulud, mille tähendus on uued ja need on ka noh, siis just nimelt mitte Jarek Kasari helilooming vaid et nad on just nimelt siis selle Chalisse nimelise artisti uued lood, mis jäävad ka välja. Loodetavasti detsembris ilmuva all realisti uuel plaadil, et siukse lisaväärtusega. On on vaatajatel võimalus siis kuulata Liisi uute laulude esiettekandeid, aga nad on ka tüki sisuga loomulikult seotud, et uus plaat on ka siis Fausti-teemaline. Ja see ei ole päris nõnda, et, et mõned uued laulud sobisid tükki vaid, et need on koos loodud. Tehnoloogiat on loomulikult meil ka, aga lihtsalt öeldes, et, et see ei ole nagu number et loomulikult me kasutame nii videot, nii igasuguseid helitehnilisi võtteid ja nõnda edasi. Tehnoloogia on pigem toetav kui asja sisu. Et selles mõttes ma arvan, võib öelda, et on pigem traditsioonilise teatri näide. Seal ongi siis mõtted ja olukorrad ja see, mis nendest saab ja mida nendes mõeldakse, öeldakse, aga ta ei ole niisugune tehnoloogiapõhine lüket, see, mis meid ennast seal paelub, mis meid huvitab, millele me keskendume, on ikka pigem mäng ja mehed räägivad ja mehed on laval. Saša Beljajev on taas Tallinnas. Ja Von Krahli teatris esietendub Hamletit laval üks mees Juhan Ulfsak. Lisaks temale teeb etenduses kaasa palju välja häälestatud kiir reageerivat tehnoloogilist mateeriat. Mõiste tehnoloogiline teater on viit sütikuna teatrimaastikul tiksunud juba mõned head aastad. Kas tehnoloogiline teater muudab midagi teatrizhanri määratluses? Mis asi see ikkagi on? Digitaalne mäng kahendkoodis, videopilt või veel midagi? Vastab vooluringide ühendaja Taavet Jansen. Kui üldse tehnoloogilisest seantest rääkima, siis mina isiklikult tegelikult ei tea, kuskohast see väljend on tulnud. Ja ma kahtlustan selle taga, Andreas Veer. Aga ma ei saa, ma ei julge pead anda, aga ma arvan, et tehnoloogilis-eksteatriks mida siis meil siin kasutatakse? Võib nimetada teatrit, kus on väga suur rõhk tehnoloogia kasutusel ei ole nii-öelda standardset teatritehnikas etappi, mis sisalda vuntsidega valgustajat, vuntsidega elimeest ja näitlejad laval ja inspitsient lava taga, kes siis ütleb Nende heli ja valguse Me putkasse ütleb õigel ajal nüüd siis nemad panevad uue valguspildi uued Räki CD pealt mis on valitud lavastaja enda fonoteegist, vaid hoopis rohkem töötab ja paneb rõhku integratsioonile laval. Kuidas sa, näitleja kui inimene ja nii-öelda tehnika integreeruda, olla koos ühe asja eest väljas? Minu arust kogu aeg tehakse neid digitaalseid lahendusi tagasi, põhjus on minu aerus tihti see, et lihtsalt teostada. Sest mind isiklikult, et järjest rohkem rohkem huvitavad just analooglahendused robotiks ja selline, et kuidas kasutada nii-öelda alavat lahendusi interaktiivset, laualampi ja robotit laval etenduses, Hamletit Von Krahli teatris. Ma arvan, tuleb üks esietendus oli jälle käes, maisanid, teadaanded seal nüüd jääb sisse, tuleb üks analooglahendus, mis on iseehitatud arvuti remont, control, millega juhan saab siis kontrollida arvutis toimuvad, näitatud talle pintsaku sisse Kuu aega tinutamist. Aga ma arvan, et kui me räägime Hamletit etendusest, siis ma teeks liiga kõigile, kui ma ütleks, et see on tehnoloogiline teater see on ikkagi väga paljus näitlejakeskne teater, kus on väga palju kaasatud lihtsalt tehnilisi vahendeid. Ma ei ütle, et see väga keerulised, seal on keerulisi kohti minu jaoks väga keerulisi kohta, need kõik on pigem programmeerimispõhiselt keerulised kui tehnilised. Noh, heli suhtes, muidu asutame Steleas etappi, mis on keerukusest väga kaugel, aga nagu video suhtes on see nagu mängime videoga, et sellepärast, et mul on tunne, et ma teen kellelegi liiga, kui ma ütlen endale teatri ja tegelikult seal on lihtsalt väga keeruline video. Ma tahaks öelda nii uus žanr. Shandumis võib-olla läheb täielikult untsu ja sealt ei tule kunagi teatris, see areneb kuhugile hoopis omasoodu. Nendele nimetadagi enamasti teatakse, aga mulle tundub, et ta kogub jõudu järjest ja nagu välja lülitada oma mõtlemisest nii-öelda ideed ja vahendid, mis tegelikult on aastal 2006 on kõik kodus olema. Ei ole väga nutikas. Loomulikult nutikas, kui sa tahad tegeleda millegiga, mis, et ta mitte kuidagi kajastaks käesolevat aega, aga kui sa tahad kuidagi kajastada käesolevat hetke või aastat, siis seda välja lülitada ei ole väga tark, ma arvan. Sest need kiirused on ikkagi väga-väga-väga erinevad, võib-olla lihtsalt tegelikult praegust. Ahah, tuligi mõte, et üks kiiver, miks seda, miks seda tehnoloogiat üldse kasutamegi täpsuse, kiiruspallike digitaalsel, et su lahendusel on just nimelt see täpsus, see, mille peale saab apelleerida, milles, mille suhtes ei saa nuppu, vajutab. Ta tegelikult ei jõua reageerida kunagi selliselt. Ma juba pikemat aega kahtlustan, et ise tehnoloogiline tegelikult robot sellepärast sellise jõu ja energiaga teha asju, nagu teeb Saša ja täiesti konstantselt omale 1000 v sekundis juba aastaid on noh, ma ei tea mitte ühtegi teist inimest sellist, aga ma ütleksin selle kohta, et me hakkasime kevadel Sashaga koos programmeerima. Tegelikult on, mis puudutab tehnoloogilisi lahendusi, siis paljuski tema enda tänu matemaatiku haridusele või keemiku haridusega Zaza väga-väga osav ja tugev selle samas. Tegelikult need lahendused on suuremas osas tulnud niimoodi. Saša ütleb, et ma tahan, et siin oleks selline suhteliselt tehnolatšuays lahendus. Mina teen seda. Et selles mõttes, et selle etenduse puhul ei ole nagu, ei ole olnud niimoodi, et mina nokitsen omases Ashamas. Et tegelikult noh, algimpulsi on tulnud ülejäänud siis on lihtsalt mingi modifikatsioon sellest. Oleks kõige rohkem eeskuju ikkagi võtan teatrist endast, ma olen kummalise komm formaadile ikka veel do nüüd on sellest 10 aastat see küll modifikeerub ajaga on kogu aeg modifikeerunud. See, mis mulle alguses meeldis, ei ole praegust siin mitte midagi pistmist sellega enam. Kuidagi mind see formaat õudselt võlub, et inimesed on ühel pool, teine nimed on reaalajas. Ma tegelikult ei ole näinud ühtegi sellist tehnoloogiliste etendust, kus, mille kohta võiks öelda, et see oleks mu eeskuju. Ma olen näinud küll hunnikuid, mitte etendusi, mis vaatan, suu ammuli ja ma ei saa absoluutselt aru, kuidas tehtud. Keegi küsis Juhani käest seda, et Johan osta siukesed armsalt kas, kui seal on nii palju tehnikat ja vaba maa ja programming, elektroonika, ÕS-i sihukesed asjad, et kas saab üldse rääkida näitleja põhipõhisest jäätist. Juhan vastas talle, et ma oskan ainult öelda, et poolteist tundi uuema jääsof dise nimetatagu staatide pärast. Ja me kõik teeme selle jooksu, selliseid asju, mida ei ole varem teinud ja mida rohkem me teda teeme, seda rohkem mulle tundub, et see on nagu minu jaoks on see nagu suhteliselt õige tee. Aga ma tunnen ennast hästi, ma tunnen ennast kindlalt ja ja mul on tunne, et sellisel lahendusel on samuti pakkuda näitlejale midagi näitlejale, kes selleks, et suhestuda enda kümnesekundilise Tyleiga ja pidada update ida iga millisekund, mida ta tegi 10 sekundit tagasi. Et see on ka näitleja nii-öelda pea või kuidas mõtlemise poolest on see muutus. Kultuuriga ja. Digitaaltehnoloogia on tulnud meie kodudesse kuid hoolimata sellest, kas näiteks pilt meie televiisorite on digitaalne või veel mitte, jõuavad elutubadesse taevased telekanalid National Geographic, Discovery, Animal Planet ja sealtkaudu loodusfilmid. Et loodus pole alati kaugeltki selline nagu filmis ja et festivalidel pole kaugeltki sellised filmid nagu teles tuletab meelde Matsalu loodusfilmifestivali programmijuht Ago Ruus. Mis on loodusfilmi saladus ja kuidas valmib festivalifilm? Me oleme siiski üritanud leida niisuguseid tegijaid, kes on ikka siiamaani jäänud nagu kindlaks nendele vanadele printsiipidele, nii nagu see kunagi alustati nende loodusfilmide tegemist, tihtipeale need loodusfilmid mingil määral mingil moel põrkuvad antropoloogia. Nad põrkuvad kokku nende inimeste elustiiliga, kes veel elavad looduses, kes suhtlevad loodusega ja need filmid paraku on just niisugused, mis on tehtud väikeste eelarvetega, need on entusiastide poolt tehtud väikese rühmaga. Aga nendes filmides on suur sõnum sees alati ja nad on alati huvitav tahad. Nende filmide tegemise puhul ei ole inimesed hoidnud kokku aega. Nad on teinud teinekord mitu aastat, seda ei saa lubada näiteks suured stuudiod kelledel on plaan selja taga ja filmid peavad valmis olema ja tihtipeale ühe ekspeditsiooni käigus tehakse 10 filmi. Nendest monteeritakse kokku ja noh, me näemegi kaadrid on tuttavad, need on kasutatud siit, sealt ja kolmandast kohast. Me ikkagi hooma seda, mida kõike maailmas tehakse. Ainuüksi kataloogide järgi otsustades kusagil Indias tehakse mingi paarsada loodusfilmi aastas, Jaapanis tehakse mitusega loodusfilmi aastas täiesti tundmatu Dumas meile. Meie jaoks on iga uus film midagi uudset, iga uus tegija toob midagi kaasa. Nii et me alustame päris madalalt nivoolt. Aga me püüame ikkagi sinnapoole jõuda ja suunduda, et meie filmide niisugune vaatorlus ja filmitegemise juures kasutatav niisugune uudne mõtteviis oleksid seal sees, et ühesõnaga ikkagi nii nagu kõigel festivalidel hinnatakse ja võetakse üheks kriteeriumiks on see, et midagi uut selles valdkonnas filmikunstis. On nõks olemas üks kindel kategooria filme, mis räägivad inimesest tihtipeale erakust, selles veel puutumata looduses, need on enamuses need inimesed, kes on põgenenud tsivilisatsiooni eest. Mõnikord nad on teinud seda teadlikult ja nad on hakanud päästma seda loodust, mida annab veel päästa ja hakanud oma suure entusiasmiga kõiksugu massiüritusi tegema, selleks et tähelepanu pöörata sellele eelkõige teadvustada seda probleemi. Muidugi hea loodus nõuab head dramaturgiat ja need filmid, mis meil on olnud nagu võitleb, nendes on kohe raudselt ka seesama sees olnud ja ka žürii on alati iga aasta just nagu esile toonud seda, et ikkagi hinnatakse filmi, kus on olemas sõjastamaturgiline liin, et kus on kunst ainult taga, et ikkagi filmitegija on osanud nagu näha kompleksselt seda maailma ja dramaturgiliselt mitmekesistada erinevate plaanidega erinevate tasanditega. Eks ma pean ütlema, et seesama rändlinnud oli ka natuke pikk ja lohisev ja hakati juba imetlema seda püüa siis ikka jälle uued linnuliigid ja jälle uued, ikka sedasama. Aga samade meistrite esimene film makrokosmos oli parim, mis nad on teinud ja see oli tõesti suurepärased dramaturgia, ka suurepäraselt tehtud film seal ei hakanud vaadata, ilmselt loomulikult on filmi, kus see inimlikustamine on suurem ja on filmi, kus väiksem teatud piirini ta on lubatud, ma arvan, ma loen seda aga, aga ega üle selle ikka ei saa, me ei saa sellele loomale eriti veel metsloomale. Koduloom on natuke teine asi, aga metsloomale nüüd täiesti meie oma elustiili ja oma elukorraldust peale suruda, see oleks ju selle teema vägistamine ja minu meelest selleks suurim võlts, mis saab olla seetõttu ikkagi need filmid noh, eelkõige loodusfilmid on just head, kus ei suruta mitte mingisugust autori arvamust nüüd selle või teise tegevuse kohta peale, vaid lastakse tegevusel endal toimida selle kaamera ees. Tihtipeale me arvame seda, et head loodusfilmid on tehtud autentsetes kohtades. Aga teame ju samas võimatu on ju jänest otsida siin metsas taga ja filmida teda nii suures plaanis, nagu me näeme, et me peame kastma ikkagi teisi nippe, ka ei ole see võimalik. Ta tulebki parajasti sel hetkel sinu kaamerate, kui sa seisad seal ja keevitad kaanel. Professionaalsed loodusfilmitegijad. Lähtuvalt sellest, et selle loomaga, kellest ta filmi teeb, tuleb hakata koos elama, see tähendab seda, et juba mitu aastat tuleb õppida tema käitumist, tuleb õppida, teadma tema olemust ja siis, kui oled juba ühel samal tasemel hakata teda kavandama juba üle. Et see on üks teema, teine teema, mida tänapäeval tihtipeale kasutatakse on ju see, et kuna aega on vähe, siis minnakse loomaaeda, tehakse seal mingeid võtteid või minnakse siis rahvusparki kuskil Keeniasse tehakse seal need võtted. Aga see on filmidest näha ka ja see on see, et need filmid, mida me siia oleme ikkagi tellinud või toonud ja mida me siin ka näitame, on ikkagi need, kus inimesed, kes selle filmi on teinud, on, on selle loomaga elanud koos rohkem kui selle filmi tegemise aja, vaid nad on olnud ka ikka mitu-mitu aastat, võib-olla enne säästlikkus ja seda ekraanilt näha. Fotokaamerast on saamas standartne lisavarustus. Tehnoloogiaarendajad on meie pildi nälja taastootmisesse kõvasti investeerinud. Nüüd, kus pea igas telefonis peitub kaamera, on viimane aeg küsida millal ometi saabub müügile fotokaamera, millega saaks normaalse resolutsiooniga rääkida. Värske fotokaamera omanik tüdineb kiirelt perekonna ja sõprade jäädvustamisest ning suundub igaviku püüdma. Turvaline igavik tundub vastu vaatavat metsast, põllult ja heinamaalt. Loodusfoto võib-olla kõige levinum üldkehtivaid moraalinorme järgiv fotožanr üldse. Loodusfoto tegemist ja vaatamist analüüsib fotograaf Taavi piibemann. Loomafoto headust mõõdetakse märgades jalgades, sääse cuplades, loomade eraldatakse keskkonnast ja taimedest, inimene omakorda neist mõlemast. Son keisrile kuuluvad ja muud loomad, stiil, portree ja maastikumaali formaalsed reeglid määratlevad looduse kujutamise fotol inimest loodusest eristav olemuselt kreatsionistlik alatoon püsib visalt. Laste tehtud loodusfotode juures on täheldatav niinimetatud hullu foto ehk punktumi nähtus. Esineb töid, mis ei sobi looduspiltide Khanonisse ning ei allu tavapärasele fotolugemisele. Lapsed ei ole veel täielikult omandanud loodusfotograafia reeglistiku ja või ei kasuta pildistamis aparaatust õigel moel. Neis töödes ei tundu autorid taotlevat seoste loomist kaebürginud esialgu loodusfoto ainsat imitatsiooniliste seoste poole. Need on siiralt mees metsast meetodil valminud fotod. Tehnilise standardini teravustamise, värvi, küllastuse ja muu säärase vallas jõutakse reeglina täiskasvanute kategoorias sest võimalus laiendada masinaparki kasvatada tele ja makroobjektiivide suurendust kasvab. Noortekategooria on tehnilise korrektsuse osas üleminekuks ning laste omastan Tartsuselt küündimatu. Hullude fotode jaotus on pöördvõrdelises seoses vanusega. Täiskasvanute kategoorias neid ei leia. Esmapilgul oleksid nagu lasteaia noorte kategooriad eristatud kogenamatutele kogenenud poolt liiga tegemise vältimiseks. Reaalselt on tegu odavama ja kallima varustusega pildistajat eristusega loodusfotoametlikest reeglitest. Olulisem on selle motiivi koodeks, mis sätestab pildistatud objekti, pildistamise, kellaaja ja valguse värvi, intensiivsuse ja muu sellise. Vaikimisi eksisteerivad näiteks udusaima hommiku värvilisima päikseloojangu, Päreldavaimate kastepiiskade, pitsilisema jääkristalli ja teised loodusfotoalamliigid. Areng toimub stereotüüpsete kaadrite üha teravamas ja värvilisem mas taastootmises. Sedavõrd-kuivõrd areneb optika, sensori resolutsioon ning värvikäitlus. Seega kajastab loodusfotograafia ennekõike tehnika ja selle käsitsemise arengut. Valdkonna sisu täpsemaks tähistamiseks sobiks tehnophotography nimetus ehk pareminigi. Paradoksaalne loodusfototraagika on selles, et väga paljud loodusfotograafid teavad loodust sügavuti, see tähendab, neil võiks olla looduse teemal potentsiaalselt vägagi palju öelda. Kommunikatsiooni asemel leiavad need teadmised aastast aastasse samade piltide taastootmisse rakendatuna sarnaselt looduskaitsele, mis kaitseb loodust. Seda inimest, eraldades Tarastades saab loodusest loodusfotoobjekt fetiš sümbioosi sünteesi ei teki. Järjekordne pea ja õlad portree merikotkast ei hoia karja kaotushirmus, talunikke, kotkaste pesi lõhkumust või linde mürgitamast. Loodusfoto muutub populaarsemaks, sest inimestel on rohkem raha soetada paremat, see tähendab kallimat fototehnikat. Tarbijaühiskond otsekui tähendaks inimeste loodust. Ent loodusfoto aasta-aastalt kasvavat populaarsust ja mõneristlikust saab seostada pigem inimese kaugenemisega sellest. Kunagi oldi looduse osaks ja looduseluruumiks ruumiks, mis võimaldas elu. Siis nüüd on üha võõranev loodus järjest ihaldatuma pildistusobjekt. Eelmise sajandi alguses toodi pildil tükati koju vaatamiseks kaugete maade eksootikat. Praeguseks on eksootikaks saanud oma maa loodus. Eestlane käitub metsas salvestusvahenditega relvastatud turistina. Kauguse eristusjoon läheneb meile pahina. Loodusfotograafia. Loomariigis pole haigeid, surnuid, taplavaid, roojavaid loomi. 2006. aasta looduse aasta fotokonkursile saadetud fotode hulgas leidus üks fotorineerivast kodu kitsast paaritumise osas on erandiks konnad ja putukaid. Harvad on ka toituvad loomad, välja arvatud tiir, kajakas ja teised kalaga. Ehk siis loomafotodel puuduvad näited enamusest metsloomade tegevustest. Seega pole tegu dokumentalistika, aga pigem vastab väga piiratud kunstlike ehmatus, pooside duaar ning teravuse värvi diapasooni fetish moefoto. Siin siis loomamoefotokoodeksile. Sellest küll ei räägita, aga päris paljud loomafotod on tegelikult autost pildistatud sel lihtsal põhjusel, et loomad kardavad masinate inimesest vähem. Ela loodusfoto hoolimata kaugobjektiivsusest lähedane. Esimene otsib olulisemat hetke nagu finiš või lahtihüpe. Teine kompromiteeriv ahimat, seks, halastus, joobes olek, hetke oma foto, see ei ole põnevust ega komprat. Spionaažifotograafiaga ühendab loodusfotot küll salaja pildistamine, maskeerumine kaugoptika, kuid lõpptulemus ei ole loodusfoto puhul reeglina uut informatsiooni anda. Fotod loomadest võiksid näidata erinevaid indiviide nende omapäras, kuid sellist portreilisust ei esine. Ennekõike kujutatakse liiki loom on loom lihtsustuses, mitte konkreetset isendit. Seda ajal, mil näiteks Ruhnu Karu on saanud omaette tegelaseks ajalehtede veergudel. Loodusmaastikufotodel ei ole raielanke metsa prügimägesid heinamaid ega parke, vaid haruldaselt ilusas valguses ja värvingus, aasad sood ning ürgmetsad, millest talle enda üle lennuk, mida ei läbi elektriliinid, kuivenduskraavid ega maanteed. Sedavõrd püüdlik, inimtegevusest vaba motiivi otsing võib tunduda loomulik looduslik, ainult loodusfotograafile oma loodusfotograafia määratluse sees. Pigem on loodusfoto näol tegu väga kõrge konstruktsiooniastmega lavastusfotograafiaga. Konstruktsiooni käigus lõikavad tele ja makrooptika väikestel sügavust Äravustel suurtel suurendustel looma tema keskkonnast lahti. Terav on vaid loom, sellest ette ja tahapoole jääv ruumi osa jäetakse fookusest välja. Lisaks väikese teravussügavuse vältimatule kohalolule on tavaga paika pandud ka selle asukoht. Tera austatakse alati motiivile. Taust ja esiplaan jäävad fookusest välja. Statiiv ja kaamera koosluse rangelt molberti laadsel kasutamisel seatakse silmapiir loodusfotodel alati loodi, kuigi rõhtsus ei ole statiivil paikneva kaamera vääramatu omandus. Loodusfotograafidele valmistatakse spetsiaalselt ülikõrge värvikülastusega slaidi filmi futši välvijat, mis forsseerib fotode värvimaailma Disney laadseks. Läbi 35 millimeetrise kitsasfilmi. Algselt paberitööstuse mõõtudest pärinev kaks kolmele külje suhe püsib valdavana digitaalajastul. Erandiks on panoraam-sed üks, kahele ja teised venitatud külje suhted maastikufotode puhul. Lisaks aparaatusele autorivalikule, mida ja kuidas pildistada, jääb üle pildistatav ise. Kuivõrd looduslik on loodus. Loodusfotode kobras on Eestisse inimese poolt installeeritud, seega ei oleks teda puhta loodusliku su seisukohast päris õige pildistada. Kitsi ja kotkaid toodetakse talvel, kiskjate arvukust reguleeritakse jahiga ja nii edasi. Ka siin on inimsekkumist küllaga. Nagu metsainese juures, millest enamus inimesest kas kirve või tule ka uuendatud ja muudetud. Põlismets moodustab metsa kogupindalast vaid murdosa. Mis tähendab, et valdav osa loodusfotodest tehakse rangelt võttes mitte looduslikus keskkonnas. Loodusfotograafia jevi muud eesmärki peale iseenda taastootmise süsteemi siseselt on kõigile ühtemoodi selge, mis, milline on loodus ja selle kujutamine fotograafia abil. See viib inimese malad aktiivse looduse eristamise põlistamiseni looduses krooniliselt viibivate inimeste eneste poolt. Eristatud eksootilise looduse muutmine stereotüüpsete fotode ammendamis allikaks on aga juba loodusvaenulik. Kultuuriga ja kordust saate kuulata täna kell 18 15 klassikaraadios kolmapäeval peale südaööd vikerraadiost ning Eesti raadio kodulehelt wwwerr. Poee. Helirežissöör oli Külliki Valdma. Mina olen toimetaja, estadatrik. Järgmine kultuurikaja jälle nädala pärast pealekümneseid uudiseid.