Mõne aja eest sain kirja raadio kuulajalt Raivo latikult, kes tundis huvi Victor Sylvesteri orkestri mängitud muusika vastu. Sain samast emalt teada üht-teist huvitavat, millest tänane pajatus koosnebki. Kirjutasin levimuusika ajaloo esimeses köites vaibunud viiside kajas pisut omaaegsetest artistidest, nende seas ka tuntud akrobaat idest lavanimega latiinis. Tegelikult perekond latikud. Selgus, et Raivo Lattiku vanemad Olga ja Nikolai olid juhtiv osa sellest akrobaadid trupist kelle esinemist minagi koolipoisina imetlesin seansside vahel pakutud programmis Kinos Grand Marina, kus praegu on Vene kultuurikeskus. Olgu kõrval seigana märgitud, et kodulinna Pärnu kinodes ja vist ka mujal polnud Ameerika eeskujul seansse. Filme vändati algusest lõpuni, kuni viimane vaataja saalist lahkus. Sisse tuldi tihtipeale filmi keskelt, mistõttu krimifilmi lõpp oli teada. Kui film uuesti algusest jooks maha, kas kes tahtis seda vältida, sai siiski teada, millal saan enne filmi kordamist valgeks. Ja ristis siis oma tuleku sellele ajale. Meie kooli poisid vaatasime mõnegi huvitavama filmi kaks korda läbi. Raivo latikult sain veel teada, truplatiinis esines kõikjal Euroopas, muuseas ka omaaegses Nõukogude liidus. Vanemate artisti vere on pärinud ka järgmine põlvkond. Külmite akrovaatidena vaid suurte muusikahuvilisena. Raivo Lattik mängis trompetit töönduskooperatiivide kultuuripaasi puhkpilliorkestris hiljem ka Tallinna polütehnikumi tantsuorkestris. Polütehnilisest instituudist meenutab ta muusikahuvilisi õppejõude, Ustus, Aguri ja Hans jänest. Esimene mängis riiulit, teine saksofoni tegevmuusik orelikunstnik Raivo Lattiku poeg Aare-Paul Lattik. Temast võib pikemalt lugeda Eesti muusika biograafilise leksikoni esimesest köit. Test. Raivo Lattik kirjutab ka muusikast, mille kõikjalt Euroopast tõi käteräti toodetud raadioaparaat. Tal on isegi meeles Riias Berliini FM, Stuttgarti BBC ja teiste muusikasaadete päevad ja kellaajad. Nüüd jõuame ka Victor Sylvesteri juurde. Genest alustasin. Tauli vaimuliku poeg läks oma vanust võltsides 15 aastasena maailmasõtta. Ta sai haavata ja vabastati. Teenistusest alustanud tantsijana ja tantsuõpetajana tuli ta 1922. aastal ballitantsude võistlusel briti tšempioniks. Tema tantsuakadeemias oli 23 stuudiot. Tema kirjutatud raamatust Moden vool, room Dancing ilmus ei teavitanud Me 10. trükk veel alles 2005. aastal. 1935. aastal lõi ta oma orkestri, kus oli viiul, altsaksofon, kontrabasstrumm ja kaks klaverit. Orkestri nimes rõhutati, et tegemist on tantsude täpse tempoga. Selles juhindusid kõik tantsuõpetajad. Muide, valssi mängitakse meile tavaaeglase valsi tempos. Hoolimata sellest, et ühelgi plaadil polnud laulu oli Victor Sylvesteri orkestri briti menukaima esimest plaati George Mayeri palaga. Sa tantsid, mu südamel müüdi 17000 eksemplari. Selle saatel tegin minagi Koolitantsukursusel oma esimesed sammud.