Jõulud on jälle ukse ees, sellest annab märku kalender, üha enam piminev ilm ja raadios üha enam ehk liigagi tihti kõlavad jõululaulud ja telereklaamides kaupu pakkuvad jõuluvanad. Vanasti räägiti vahel ka jõulumehest. Soomes on see tegelane joulupukki Rootsis julgepe anglosaksi maadest, Santakroos Venemaal, Teed, maros-Prantsusmaal, Peeerrnuell, Saksamaal, Väinast smann ja teise nimega Knight Rumpurest ja nii edasi. Jõululaule on vanu, uuemaid ja uusi. Esimeste hulka kuulub üle aegade püsinud püha öö mille sõnad on juba 190 aastat vanad. Teksti pealkirjaga stilie naht kirjutas Austria vaimulik Joseph Moor. Viis sündis aastakümneid hiljem Franz Xavier Gruberi sulest. Eestikeelse teksti kirjutas väsimatu Karl August Herman. Üsna vana on ka ootannen, Baum meil oh jõulupuu, kui haljad on su oksad. Selle autor oli Leipzigi õpetaja ja organist Errs Anžids. Suhteliselt hilja meie jõuluõigemini toonaste näärilaulude hulka jõudnud aisakell on tegelikult ka üsna vana noot, ilmus bostonis 1857. aastal, nimeks Tšinglübels autor Don bee poonud, kes oli muide miljonär pankuri John Peer Pont Morgani emapoolne vanaisa. Vist on võimatu olla kuulmata kõigi aegade vahest korratuimat jõululaulu. Göring Berlini Whit, Krismas, valged jõulud. 30.-te jõululauludest mäletan kaht, mida jõuluajal mängis raadios kurt stroobeli, orkestrile laulis troovilise üks oli tänaseni populaarne jõuluvana. Meile on teel Santa klaasis Gaming tult aun mille 1934. aastal kirjutas Fredkuuts. Teine oli inglise helilooja Vaikla kaari. Poiskele jõuluvana unustas, see on kõigi aegade kõige kurvem jõululaul. Ja kuulates seda internetis, näed king kooli ja Veera Lynni plaadidelt kirjutavad paljud, et nad veelgi nutavad seda laulu kuulates. Ehkki Luhu isata poisist, kes jäi ilma jõuludest, sobiks hästi ka tänapäeva. Jätkem see siiski praegu kõrvale ja kuulakem esimesena mainitud laulu, uute sõnade ja uue pealkirjaga jõulutaat on meie poole teel.