Ta aitab. Lootus, mis pilvi on täis näi. Kui siis no raskel hetkel tarka Ning siis saab peagi märka. Et õnne poole päikse Ja kui sa võid end käsutada, on. Siiski ja naeratada. Sest igavesti sul truu Kui sa võid ennast käsutada siiski ja naeratada. Sest igavesti sul On? Tere hommikust, on teise advendipühapäev, Eestimaa ootab lund ja inimesed peaksid aasta kõige pimedamal ajal võib-olla veidike hinge tagasi tõmbama. Aga tegelikult tormatakse rohkem kui kogu ülejäänud aasta jooksul kokku. Ja minu tänahommikune külaline praktiliselt tuli ühe lennuki pealt ja läheb kohe järgmise peale. Tere hommikust, maestro Eri Klas. Mis lennukitrikkide siis nüüd viimase nädala jooksul sooritanud olete? Noh öelda päris palju, kui nüüd mõelda seda, seda aega siin viimasel ajal, et ma olin teel Ameerikasse Arizonasse Phoenixisse just sel ajal, kui siin oli see suur lumetorm. No kõigepealt oli suur kunst oma kodud üldse välja saada. Ja takso jõudis mitte minu tänavani vaid kaks nädalat enne seda, kus on natuke rohkem sahad üle käinud. Viimase õmblesin põlvist saadik lumes kuni taksoni ja kell viis hommikul, siis ma läksin lennujaama. Siis selgus, et kõik järgnevad lennujaamad, mis siin lähedal on. Ma mõtlen siin Skandinaaviamaad olid kõik kinni ja istusime siis lennujaamas sellel päeval kuni õhtuni, kui selgus, et ei lähe ühtegi lennukit, millele viiks mind üle suure vee Ameerikasse. Mõttetud ei hakata isegi koju sõitma meriväljale, nii ma võtsin hotellitoa Ülemiste lennujaama kõrval hotellis magasin sellepärast kindlam oli kõndida läbi lumelennujaama tagasi ja hommikul kell viis alustada uuesti seda üritust. Nii ma siis lõpuks siiski lendasin üle Chicago Phoenixisse. Juhatasin proovi, noh muidugi, ajavahe oli päris kõva seal kaheksa tundi või isegi rohkem minu arust isegi rohkem, vist 10 tundi on see vahe ja selle päeva ära veetud sisulise sängiks kiving ja sisuliselt kontserdid ja siis alustasin ma sealt kõrbemaastikust. Reisija tagasi miljoniga kestis kaks päeva, sest et selgus, et kui minu lend maandus Chicagos, oli järgmine lennuk milline pidi meid viima, Stockholmi ka juba ära lennanud ja nii siis saadeti mind pärast pikki otsimisi hoopiski Chicagost Zürichisse Šveitsi. Seal jälle ootasin lennukit ja siis Läntsi Kopenhaagenisse ja Kopenhaagenis jõudsime siis öösel Tallinnas. See niisugune on võrdlemisi tavaline kuseda rännumehe, reisipäev või reisupäevad. Muidugi, siin ma nüüd olen siin mikrofoni ees, aga minu kohvrid on kuskil kuskil seal, ma ei tea, kas Šveitsis või kuskil mujal. Loodame, et nad viskavad Tallinnas jõuavad, sest et tegelikult ma lähen ju Londonisse. Kas teil on elu jooksul mõned kohvrid lõpuliga kaduma jäänud? On küll ei jäänud, on jäänud just nimelt sellest samast Chicagost haara lennuväljal, sest see on määratu lennujaam, kus nõuda nende terminalide vahel sõidab elektrirongi ja noh, ütleme hirmsamat asja, kui kui seda rongi veri oleks hoolimata siis rongis Piazza ühest väravast teiseni, kui sa peaks jooksma. Isegi kui seal on need igasugused muud vigurit nagu siuksed, hästi, elektriautod on peaaegu hinge võtab kinni, et jõuda ühest kohast teise, sest et lennukid aina tõusevad, laskuvad ja peavad olema väga nobe, et et jõuda kõikidesse kohtadesse. Kas te lendate üksi ja kas need asjad seal lennujaamades ajada ühelt lennukilt teisele hilinemised, kas te arvate, et kõik ise joonde? Jah, kahjuks kõik ise, sest et ma ei ole nagu harjunud kui seda, et mind keegi nii-öelda teenindab ja muidugi ajapikku ma olen jõudnud seda küll kaua aega õppinud pakime asju väikesesse kohvrisse, neid kaasa võtma, sest et noh, mis on, mis on minusugusel kõige vajalikum, see on, eks ole, et, et mul läks noodid kaasas. Mul läks kui seda esmaabivahendid, ma mõtlen siin telefonid ja, ja noh, praegusel juhul ka või või need viguritakse omaenese nigi, aga küll ja küll olnud juhuseid, kus ma olen astunud lavale teksapükstes, sest need vrakid on jäänud kuskile kuskile nendesse kohvritesse, millised anteen kohvritesse on muidugi liialt ühe üle ühe kohvri ma kunagi kaasa ei võta. Ja nüüd ma juba reisija nii-öelda ainult üle õlakotiga, sest et parem hoida oma ligi see, mis on kuigi seekord on kadumise protsent olnud suurem kui tavaline. Kas selline pidev lendamine te olete seda teinud nüüd mitukümmend aastat, on mõjunud teie tervisele, te oskate näiteks öelda, et see mõjub kõrvadele, et see mõjub südamele väsimusest? No ei ole vist mõtet rääkida sellele, see mõjub igatahes. Vaadake, siin on kaks vastuolulist punkti, mul on näidatud kollast tuld ja punast tuld. Pea kinni, aga ma panen ikka samamoodi nagu rohelisega edasi. Ja ütleksin isegi seda, et see nii naljakas, kui see ka ei ole, et niuksed tööõnnetused või ütleme üks raadiosaade siinsamas raadiuses kord möödunud suvel mitte sel suvel, võtsid aasta enne seda, kui olid kohutavalt kuumad ilmad, oli mul siin üks niisugune pöörduda võrdlemisi raske tervisehäire, raadiosaatja Ajal kui ma ei saanud enam valitseda oma oma sõnu ja see toimus kõik pärast seda, kui ma olin kuu aega puhanud. Praegu ma ei saa seda öelda, et mul sellist võimalust olnud viimasel ajal kuu aega mitte midagi teha, nii et paistab, et puhkus mulle eriti hästi ei mõju. Ja ütleksin päris tõsiselt, et vaadake, Mul on koguseliselt hakanud puhkama akraid puhku, mul on hirm selle puhkus ees, sest vaadake, selline hullumeelne tormamine on tegelikult hoidnud mind päris heas konditsioonis, sest et see distsiplineerib ja minu jaoks on noh, ei ole mingi probleem tõusta kell viis või minna magama kell viis. Sest ma olen suuteline ennast magama rääkima sundima, sest et mul on hädavajalik enne kontserti alati magada vähemalt tunnikene ja see võib juhtuda, kas see on seal kontsertsaali toolis või on see ära kasutada seda võimalust? Ma ei jäta seda kunagi tegemata ka lennujaamades lennukitest magama jäänud. No vot sellepärast ma olles lennukist maha jäänud ükskord oli, oli see küll selline juhus, aga üldiselt ma taastun väga kiiresti. Ja Ma arvan, et see kiire tempo või see kohustuslik ajaplaan milline mul on nagu pikalt ettemääratletud või ka kokku lepitud, et kui mõni planeerib oma elupäeva või kaks või isegi mõni mõni asutus planeerima oma elu, noh, ma mõtlen, et ma olen praegu tööl Moskva Novaja ooperis ooperiteatris, nemad planeerivad oma repertuaari kolm-neli kuud ette. Mina planeerin oma reisisid ja tegevustik vähemalt kolm-neli aastat, et ma võin öelda, et mida ma teen sellel päeval aasta pärast või kahe aasta pärast, et asi on läinud juba nii täpseks. Graafikutest tuleb kogu aeg kinni pidada selle peale või teise peale jõuda. See oli vanasti põhitõllaga või, või reega. Nüüd on jah, ased nagu ka ülemaailmseks muutunud ja ma olen kuulnud oma dirigeerimise eluga 45 aasta jooksul 45. riigis tööl olnud, nii et see on noh, see näitab, et tegelikult on mul neid reisige kohutavalt palju. Te ütlesite, et te oskate und hinnata ja see garanteerib selle, et sellel hetkel, kui algab töö tõsine tööorkestri ees, olete vormis. Kas te mõnikord öösiti ei maga, sellepärast et muretsete närvitsete, et teil on mingi asi, mis teid vaevab? Tõtt-öelda mind vaevab kogu aeg mitte üks, vaid mitu asja. Ja see häda mul küll küljes kehtivates, ära võta südamesse, kus ma selle pistan taskusse või prügikasti või tähendab, teise inimese mure on mulle samuti tähtis ja minu mure ongi see välja, nii et ma pean muretsema. Väljanägemiselt ma olen küll mitte väljanägemiselt, aga loovult ma olen siin ütelda, sest ma olen tihti naeran ja naeratan. Jah, aga tegelikult mures ja ma olen kogu aeg, sest et ma jagan teiste muresid ja need mured käivad läbi minu. Ja jumal tänatud, nad käivad, et kui ma saan millegi kats maid ja tundub, et tihtipeale teise mure ongi see, mis mind tihti muserdab ja ta mul kaaskogu aeg, ühesõnaga ükskõik kus ma olen tööl olnud siis minu nii-öelda kabineti uks irvakil, et igaüks võib sinna sisse tulla, oma mure ära rääkida. Muidugi, mul on palju räägitud, et psühhiaatrid, tohtrid, psühhiaatrid lähevad lõppude lõpuks ise ka hulluks, sest iga hull nendele oma mure räägib siis lõbuks akvaatsem, kumb on tervem, kas patsient või tohter ju minuga sama asi, aga vaadake, kui sa ei võta seda asja südamesse, ei hooli, siis ei hooli see vastas istuv või olev orkester või inimene. Sinust. Kes on need inimesed, Eri Klas, kes teid teie mures aitavad? Ma tegelikult kõigepealt peab teise muresse suhtuma väga tõsiselt sest ju juba see on asi ärakuulamise protsess on selline, et sa pead seda hoolega teisega koos läbi elama. Ja Ma mõtlen, et tihtipeale inimesed räägivad oma muresid võhivõõrastele inimestele istudes rongis, lennukis ja inimene hakkab rääkima, siis ta peab selle nii-öelda selle mure ära. Äkki ma kõigepealt üks kole see Ui ilus, kui see oli ilus elamus, see rikastab mind ja teeb rõõmsamaks. Aga see mure Läheb sinusse edasi ja kuskil on see ka mingisugune kogemus. Ma ütleksin muidugi üks asi, mida paljud kardavad, mina ka on selline tõbi nagu Alzheimer. Nüüd kui sa hakkad unustama hakkad unustama asju, tihtipeale on nad meeles need, mis olid su nooruses, aga sa unustad ära lähiminevikku. Mikspärast ma seda tean, et sellega mul on väga lähedasi inimesi, kes on siit ilmast juba näinud. Kes on seda haigust põdenud mäletada häid asju, on väga tähtis halbu asju unustada, peaks olema ikka inimeste võimelised. Tihtipeale on selle juures kasepluss. Sa unustad nagu aed, et oli üks halb asi ja see, aga mõtleme suunastamisel oma plusspool ka olemas. Kui see tugevneks saaksid halbu asju rohkem unustada, häid asju menetleda. See oleks ainult pluss. Sellist haigust ma tahaksin põdeda. Teil on jõuluajal Eestimaal õnneks Eestimaa inimeste õnneks ka väga palju ilusaid kontserte. Mismoodi te oma nagu tööd kodu Eestis planeerite, kas teie juurde tullakse ettepanekutega või teie lähete kellelegi juurde ettepanekuga? Nad surevad seal, nii et mina ei ole eriti aktiivne kutsuda kontserdite korraldaja või, või oma mõtet teoks tegija. Ma ei ole nii näljane ka, nii et mul rohkem kontserte kui neid juba on. Ja etendusi ei tea ju, mul on vedanud, et ma olen juba päris päris vana mees, aga kogu aeg mind ikka veel kutsutakse sinna ja tänna ja ümber maakera siin ma sõidan alati seda hea meelega. No eriti, ma ütleksin, on mind rõõmustanud just see, et noh, juhatada kuulsid, orkestrid on väga hea ja ja meelitav ja, ja väga rõõmustav tunne. Kuid tihtipeale ma juhatan ka noorteorkestreid. Ja see on mulle kõige rohkem mul tegelikult rõõmu valmistanud näha noori inimesi, kes on minu arvates minu jaoks nagu kõige suurema aku või nad see energia, mis sealt tuleb, see väsinud professionaali mind eriti ei tiivustab, kui sa vastas istub niukene moosekant, kes ütleb ja me oleme seda lugu mängida selle ja sellega, seda on küll juba kõik surnud, see on ka surnud ja ka, aga nüüd ma ei tea. Kõik oli aga see, et kui sa oled nagu Saksamaal näiteks on seal Nimirhohlaasikaid viinaga ninatarkus. Aga aga noorel inimesel ei ole seda, tal ei ole neid kogemusi, tal on niisugune isu mängida, et noorteorkestriga tavaliselt see proovide arv on kuskil kolm proovipäeva seal kuskil üheksa tundi või 10 tundi musitseerimist ja nad teevad seda suure isuga, vahepeal minnakse sööklasse, süüakse sõnalaager, ütleksin. Ma olen teinud neid, selliseid, see ütlemisse, selliseid laagreid või selliseid perioode päris palju. Olen kolm korda käinud Iirimaal näiteks iiri noorteorkestriga, käinud nendega läbi terve Euroopa. Olen juhatanud Aasia noorteorkestrit, kus mängib 100 moosekant 10-st eri riigist, kusjuures need riigid omavahel ei ole kaugeltki mitte kõige sõbralikumaks vahekorras. Distiga sõjajalal ja aasia orkestrid, noh, ma mõtlesin, siia võiks lugeda, eks ole, kõik need jaapani hiina taiwani Hongkong, Singapur Ta ei noh, kõik kõik selle kandi riigid nendega läbi sõita, kõik need riigid omaette ja siis veel lennata, Euroopasse tehaksegi batuur, see on põnev, ma juhatanud ka kahel korral skandinaavia noorteorkestrid ja isegi on selline nagu ütleksin, uhke isalik tunne, kui olla Berliini filharmoonia suures saalis, kus mängib tavalist Berliini Filharmoonikute ja, ja öeldakse, et siin on Põhjamaade sümfooniaorkester. Ja siis ütleb see represel töö või see konsonant, see soomlased tõuseb 20 soomlast, rootslased, kaks Roosest, norrakad, islandlased, aga nüüd viimasel ajal on ka kaks korda tõusnud seal püsti eestlased ja lätlased ja leedukad ja juhatan sellist orkestrit, mille keskmine iga kuskil 18 aastat, sest seal mängivad orkestrist pillimehed 14-st kuni 24-ni. Ma olen ka Ameerikasse teinud selliseid laagreid ja tee nüüd järgmisel aastal juunikuus, mõlemad on kogu Ameerika noorte sümbol kesi laagrit. Milline seekord on Marju andis pulsi Morris? No kuskil, see on ka seotud sellega, et ma olen Eesti poolt nagu uniseks hea tahte saadik. Ja see kuulub nii-öelda minu lemmiktegevuse juurde, olla hoolis ja hoolida neist noortest ja anda nendele õiged näpunäited nende eluteel, sest et ei tohi unustada, kui head ja kui targad on olnud meie vanemad, kes on meid selle muusikuteele suunanud, sest et see on üks, üks suur õnn. Ja kole on vaadata, kui mõni võtab seda õnnetusena. Taastab jälle proovi tegema ja sellepärast ma ütlen, et see väsinud professionaali pilk mind eriteedivust. Mina ise nägin teid sellel suvel juhatamas Birgitta festivalil neidsamu moskvalasi, kellest paari sõnaga rääkisite ja mis mind vapustas, oli see, et ma küll ei näinud väsinud professionaali pilke orkestri hulgas, aga ma nägin, millise vaimustusega lauljad teile pärast oma tänu avaldasid. Ja, ja siis sosistas mulle üks Eesti muusikainimene, et kas sa ka tead, et lauljad armastavad Eerid veel rohkem kui orkestrandid, sest tema saab lauljate hingeelust aru. Noh, ma ei tea, kui palju ma hingeelust aru saan, aga see ongi tõsi, et et ma ju tegelikult kui ma saadan lauljaid või juhatan ooperit, siis ma tegelikult ju laulan nendega kaasa, mitte häälega Ma ju hingan nendega koos. Ja kui see hingamine on loomulik, ehk see ongi musikaalne hingamine, tähendab sa hingad selle lauljaga koos elab tal igast tema nüanssis kaasa, kiusas seda tegema tegelikult orkestriga täpselt samad tunded. Orkestris on niivõrd palju erinevaid pille ja niivõrd palju erinevaid gruppe ja väga tihti see on ka seotud nii-öelda selle maa või selle orkestri mentaliteediga on olemas väga entusiastlikke orkestri taga on muidugi selliseid, keda kutsutakse nagu Ameerikas võimsuselt kontakt, riider dirigendi sööd õhinat ja sest et noh, ütleme ja seda seostatakse tihtipeale just kõige kõige kuus noorteorkestriga nagu näärtus New Yorgi Filharmoonikute, kui vanasti oli, ütleme Nõukogude liidus oli Leningradi filharmoonia, kelle juhte oli Pravinski. Et selle orkestri puhtana välja tulla oli suur õnn. Sest et nad otsivad kogu aeg neid vigu, kus koha pealt seda dirigenti nagu alt tõmmata. Te võite jagada mõne vale noodi mängida ja kontrollida, kas ta ikka kuulis ära või. Ja noh, jumal, kui sa nendega oled seal sõre, aga no selles mõttes ei ole olemas veel välja antud, küll on igast dirigeerimise õpikuid välja antud kuidasmoodi selle parema käega teha ja kus vasakuga teha ja aga tegelikult orkestrant tunnetab ära dirigendi muide sekundiga või kahega. Kas selle kutseriga üldse sõidutatakse või ei sõideta, sest et Richard Straussi isa kuulsa ellu isa oli Viini Filharmoonikute esimene metsasarv, tema ütles, et me võime ära arvata juba nende sammude järgi, kus see dirigent sealt toast tuleb. Kas sellest üldse asja on või ei ole? See on niuke imelik keemia inimeste vahel. See sünnib või ei sünni ja võib puhkeda skandaal, võib minna kuni vihani välja, kui see ei sobi. Noh, kuidas teile öelda, see omadus peab dirigendile oleme. Tal on selliseid majutatakse hüpnootilisse sõimetest, aga, aga miski see, mis on, mis muudab ühe inimese sümpaatseks ja teise mitte. Ja ega ükski orkester ei oota omaette vana ja väsinud ja ülbed ja virisevad, et inimest samaaegselt ei salli nad silmaotsaski sellises, kes seal mesimagusad ja põevad nii-öelda külje alla ja ja tahavad jutustada põnevaid lugusi ja, ja teha nalja siis, aga tavaliselt nendest dirigentidest lihtsalt naljad on juba on juba ära kuuldud, kõik sama dirigent vahetab, nali jääb ikka samaks ja kui pillimees, siis küsiv, hakkas mängima, aga hakkame kuulama veel mõne loo. Nii et ega see seltskond muusikut on teravmõistuslik ja vägagi aktiivne ironiseerima kõikide asjade üle. Aga kui nad armuvad sellesse teosesse või sellesse dirigent või sellesse interprintsi, kes nende ees on, on see piiritu, sest et valetada keegi muusikutest ei tule, kes siis vale nooti mängima või vihaga neid tegema. Selleks peab olema väga suur vaen. Õnneks mina seda ei ole palju tulnud. Aga kas te olete tundnud hirmu orkestri ees? Tõtt-öelda küll ja küll kõigepealt ma pean tunnistama, et ma olen suur närveeria kris, arvad, et noh, niikaua sa oled juba juhatanud, mis sa enam vees astuge ette ja ole mees. Teate, küsimus on vastutuses. Ja see vastutuskoorem. No ta on niivõrd rõhuv, kuigi ma teost, mida ma olen juhatanud 100 korda aga iga kord on, on nagu see esimene kord ja sa vastutad selle 100 inimese eest ja sa ei saa ju minu tee oma kätega millegi muuga neid neid õigeid noote nende pilli sisse enam ajada. Seda on tehtud siis ole meister ja kas sa sellest vihast üle saada nii kiiresti kui võimalik, siis ta viga kuuleb ju iga pillimees, iga kolleeg ja iga kuulaja. Ja milline on siis see õhkkond, kuidas pärast seda viga seda situatsiooni taas nii-öelda rööbastele aidata? Kuskil sa kuskil arvan, et mul on tihtipeale sama tunne, et ma oleksin nagu Markko Märtin ralliauto roolis, et kogu aeg üks ratas, Taavi, see aga, aga kiiruse maru suur. Ja see, see võib juhtuda, näiteks kui on pikad etendusest kolm-neli tundi, viis tundi võib kesta ooperietendus kuus tundi nagu ütleme, Wagneri ooperis on umbes sama tunne nagu nagu lendurid hakkad juhatama. Ja nüüd, kus Euroopa Liit on nii pikad, et et see on nagu öeldakse, nüüd kinnitage kinnitusrihmasid, hakkame lendama. Sest et ees on viie tunni või kuuetunnine reis muusikamaailmas siis sellel teel võib ju juhtuda ükskõik mida keegi ei eksi, ei eksi või, või juhtub midagi muud või laval keegi jäi hiljaks või keegi laulab mustalt kuidasmoodi sa sellele reageeris, et milline on sinu näoilmega see selle juures, et jälle panin mööda, kuramus, kolm korda järjest puudutas üks valesti, mis ma teen, ma seda teha ei saa, midagi. Ongi, et need peavad olema selles mõttes raudsed närvid, kuid see ei tähenda, et neid närv ei ole. Need on näiteks selline geniaalne muusik, maailma kõige suuremaid viiuldajaid. David Oissar oli kord siin Tallinnas juhatamas, aga ta oli ju suurepärane viiuldaga. Alustas väga vanast peast juhatamist ja muusikalained lõid pea kohal kokku, sest et pillimees ei suurt, ei. Hindan teda suure dirigendina ja ükskord oli juhus, et üks kontrabassimängija meil siin oli purjus kontserdi ajal sinna lihtsalt ei olnud küll mul oli kahju vaadata seda Oissar sest iga kaks minutit avates ikkasime purjus, pidime poole ja nutma hakkamas, aga selle asemel sa mind kui mina oma närvikavaga ma oleks jätnud selle sinnapoole vaatamata, ma oleks säilitanud oma närvidele läinud asjaga edasi, aga tema muretses ikka selle selle vintsimehe pärast. Teist sa enam ei mänginud, aga tervelt tund aega ta pidi. See suur muusik pidi tundma seda, seda ütleksin, mitte mitte seda alkoholilõhnaga, purjus inimese kõikumist seal koos suure pildi konstrofessiga. Need lood, ma ei, ma ei tea, kui palju teil neid on. Aga, aga neid neid vist vähe ei ole. Ega ega need lood ei ole nii, et ühega nädal katalotiseeritud, võtame ka välja, et see ei ole soovikontsert. Ükskõik millise teema peale tuleb kohe mingisugune niisugune lugu meelde sellest hetkest hetkesse. Aga elu ongi ju üks üksul põnev, põnev reis või, või seda võiks öelda, see koosnebki nendest lugudest, kui neid lugusid ei ole, vaat siin ongi teile vastus selle peale, et kui mul midagi teha, siis ma sunnin ennast magama. Sest et mul ei ole eriti sümpaatsed inimesed, kes on suutelised magama õhtul kella 10-st järgmisel kella kaheni. Vot selle ma täidan oma elu nende elamuste saamiseks või nende andmiseks kogu selle magada võrdlemisi vähe ja magada siis, kui ei ole midagi paremat teha, siis magan. Vanasti nagu. Peremees ja tema alati alustas oma kontserdiga konfineerisis, ütles, et jääd. Sõitke sinna, sõitsin, arstid, mul raha, sõitsid mingilt koju, tõmmake tekk üle pea, see ei maksa mitte midagi, te võite käia ümber maailma. Vanasti Venemaalt ei saanud kuskile reisida. Öelge Eri Klas, kas hetkel on maailmas mõni orkester, mille juhatamisest te unistate, et te mõtlete? Seda ma ei ole veel teinud, nende meeste ees ei ole ma veel seisnud. Nüüd orkestrid on päris palju, ma olen küll juhatanud suurtes metropolides suurtes linnades ja pealinnades. Aga noh, näiteks ma ei ole juhatanud oma elus Metropolitan ooperis, ma pole juhatanud Covend Guardianis. Ma pole juhatanud las skaalas, kui rääkida ooperimaailmas, ma ei ole juhatanud paljusid selliseid orkestris. Aga kõiki ka ei jõua teha ja, ja ma ei ütleks, et ma oleksin unistanud neid juhatamas. Minu jaoks on, on minu unistused nagu suuresti täitunud, sest kogu mu elu on täis olnud selliseid üllatusi. Ma poleks iialgi võinud unistada, et ma kunagi juhatan nii palju orkestrist. Ma olen juhatanud kaugelt üle 100 orkestri maaelus ja kõiki neid häid orkestreid, kuid minut suurem kunst juhatada mitte häid, vaid kehvemaid orkestreid. Ja siin ma tunnengi nendesamade noorteorkestri juurde, kes on oma tee algul alul ja, ja võivad kunagi olla. Et need tipporkestrandid nendes suurtes orkestrites, kuid tõtt-öelda naljakas on tõdeda seda, et ütleme noh kas sealsamas Ameerikas. Ma olen juhatanud Ameerikas vähemalt vähemalt 30. linnas. Aga see tähendab kuskil 30 reisu Apropoon. Nüüd sellel algaval aastal 2009 olen ma teel Ameerikasse taas märtsikuus. Meie Herzoga. Ja meilgi on ees oma 26 kontserti nii ida kui ka läänerannikul. Ja ma juhatan seal terve suure turnee koos Aleksejeviga ERSO-turneel. Nii et. Neid kontsert on ees veel niivõrd palju, kui ma siin juba nimetasin, et ma juhatan Ameerikas uuesti juunikuus Ameerika noorteorkestrit, aga noh, kui me siin hakkame rääkima nüüd lähitulevikku, siis jõulud ma olen siin kodus ja pärast jõule vaatan juba Moskvas ja aasta lõpu ja jaanuari alguses nädalaga Küprosele ja siis sealt lendan Brüsselisse ja ja nii edasi ja nii edasi. Need ees on mul palju palju kontserte. Palju sõit. Noh, ma olen sellel nagu määratlenud, ma enam ei lähe, Austraalias olen käinud, osales neli korda ja muuta, sest minu elu jaoks nagu aitab, sest et lend Austraaliasse kestab oma 30 tundi sealt sest välja tuled, siis on selline tunne, et see see tool on sul suus. On juba istutud nii kaua, et jalad on läbi lennuki kere ja neid reisi on niivõrd palju, kuid ma ei ole ära öelda, et ma olen käinud üks kord Lõuna-Ameerikas Buenos Aireses järgmisel hooajal, ma lähen Tšiilis, ükskord, ma olen käinud ka Malaisias ja Singapuris ja, ja kõik need niuksed, eksootilised maad, ma pole kunagi juhatanud Aafrikas. Ma olen käinud küll Aafrikas, aga, aga ma pole juhatanud. Need reisid on kõik ju põnevas, aga tõtt-öelda juhatanud nii-öelda punanahku ja musti ja valgeid ja kollaseid, aga aga kõik reisid on, on nagu väärtused omaette ja ma ei saa unustada ka kontserte, mis on olnud, ütleme näiteks Siberis või kuskil Sapporosjas näiteks. Et nii et ka seal on ju inimesed, kes tahavad kuulata muusikat, kus orkestri tase ei ole teab mis kõrge, aga nendel on suur soov mängida ja nendel inimestel seal saalis on suur suu seda muusikat kuulata. Nad tunnevad väga külmas regioonis tulevad paksud kasukad seljas, kuulavad seda muusikat, nii et muusikal on imeline võim, imin, sild inimeste vahel. Ja seda, kuidas seda teha, saab ju dirigent väga imelikul kombel, sest et mul ei ole ju mingisuguseid hoobasid peale minu oma nii-öelda nägemuse minu silmade minu väljendusoskuse nagu näiteks ma elan kaasa ja mulle väga meeldib korvpall ja ma, kui ma vaatan, vaatan sedasama pisikene mees, Üllar Kerde, kes, kes näeb vaeva siin tööga või sokk ja või tuletab meelde kulla, mitte seda aega, Lõssov, minu noorusajaga ja no eriti nüüd Ameerikas, kus ma olen nii palju käinud ja vaadata seda professionaalselt korvpall. Siis sa vaatasid see korvpallitreenerist, vaesekene, ta Ena tükk puhtamalt kaasselleni, kellega ta teha ei saa mitte midagi, ta saab teda küll treenida, aga, aga mängu ajal otsest kontakti mängijatega ei ole. Ehk samuti nagu mina mul otsest kontakti, ma ei võta ju sellel viiulil pool ära ja hakkan talle mängima. Peab tegema. Nii see asi ei käi. Tähendab, tuletan meelde seda aega, kui ma olin Rootsis. Ma olin viis aastat Rootsis peadirigent Rootsi kuninglikus ooperis ja siis sel ajal kutsuti mind väga tihti rahadustesse ja, ja ka asutustesse rääkima, kuidas saab luua meeskonna ka sellises suures firmas, ütleme LM, Ericsson, Ericssoni, sul elektroonika ja telefonifirma. Et kuidas on võimalik luua meeskond indiviididest. Ka korvpallimeeskond on, on viis mängijat plassilaga. Kristjan on seal platsi ääres, orkestris mängib 100 mängijad, kuidas panna inimesi mõtlema, samamoodi, samas suunas neid innustada. Nii et see on üks imelik kunst kui see, kui see nii-öelda, aga selline eriala, minul on tihtipeale selline nõuandja roll. Peab olema väga diplomaatiliselt teostatud siis et sa ei saa kärgatada ega, ega, ega vihane olla. Või mine sa tea, võib-olla vahel on just selline kärgatus ja vihane olemine isegi kasuks. Aga otseselt suvimine peab olema juht ja ta peab olema seda vägagi resoluutselt ja väga kindlakäeliselt Sestesse siin lõdva suhe kollektiiviga ei vii kuskile. No ees on jõuluaeg ja te ütlesite, et te olete jõuluajal kodus, teil on suur pere. Kas on midagi niisugust, mida te alati jõuluajal teete koos? Tõtt-öelda ma Teetriste suur pere, no ega see pere nii väga suur ei ole, mida vanemaks me saame, seda suuremaks ja pere muidugi läheb. Ja kui nüüd võtta minu kosuda privaatelu, siis tõesti minu pere on ka nendele korduvatele abiellud ja suurenenud ja suurenenud. Aga ma suhtun neisse kõigisse nii-öelda oma kui ka minu uutesse pereliikmetest, ma mõtlen nii nendesse minu oma lastesse kui ka kui minu abikaasade vastas enam-vähem võrdselt, sest inimesed omavahel peaksid olema nagu soojad tunded arvestama teineteisega ja asi pole mitte selles, kuidas ma ütleksin noh, andmisrõõm on suur rõõm ja ma olen oma arvates andnud nii palju, kui ma olen osans nii-öelda oma inimestele, oma perele kui ka õlle võhivõõrastele inimestele. Sest minu reaktsioon on olnud ka sellistel puhkudel on selline, eriti jõuluajal, kus on saanud küllalt kirju, kus üks vanainimene palub sealt prill, et tal ei ole enam prille. Kas saaksite mulle raha ja ma olen seda teinud, olen, ostad talvepuid need ega reageerinud teistele sellistele üritustele. Tihtipeale ei ole see mitte kõige parem Handmine andmine, kuskilt peab olema ka üks piir, kui palju sa jõuad anda? Olen andnud liigagi palju, võib-olla, mis asi on liigagi? Vähemalt Ma olen soovinud anda isegi rohkem, kui, kui ei ole võimeline. Kui ma olen saanud, ise olen saanud, kus, kui mulle keegi annab, riik andis mulle kunagi riikliku preemia 100000 krooni. Ma võitsin selle preemia, andsin selle riigile tagasi selleks et seeläbi rahvuskultuuri fondi, mida ma olen juhtinud nüüd 18 aastat, et muusikud saaksid sellest stipendiumi. Nüüd ma kuulen, et mulla on jälle, on oodata üks selline, annan sellega tagasi, sest et ega siis. Ma ei usu, et, et mingisugune Nobeli preemia antakse inimesele jätta selle eest, ehitab omale villa ja ostad kaks autot juurde. See, kust see siis usaldus ja asjade maailm mind enam ei huvita, sest ma elan küllaltki hästi ja mul ei ole ainuke asi, mida osta ei saa, nagu kursiivne ütleb, et tervist ei saa osta kõik muu võime osta. Ma ei tahaks seda öelda, kuid kuid ma mõtlen, et see jõuluaeg on selline aegus kus võiks ka andeks anda natuke rohkem nendele, kes on kurja teinud ja headuse aeg, sealse küünlavalgusaeg ja ja ma mõtlen, et see asi pole enam mitte selles asjade kinkimises kuigi traditsioon kuulub jõulujuurde. Kuid ma mõtlesin, et ühesõnaga üks heasoovlik naeratus ja hea tahe ja soov on palju rohkem väärt kui, kui mingisugune asi, mis tegelikult väärtuses on sama kallis minule kui minule kingitud piparkook. Te olete muusikainimene ja ametlikult on advendiajal lubatud juba jõululaule ka mängida või jõuludesse sobivat muusikat. Ma tahaksin väga, et selle tänase saate lõpetaks mõni lugu, mis teie jaoks iseenesestmõistetavalt kuulub jõulude juurde. Teate, kuigi me oleme praegu detsembri esimeses, igatahes ei või ette kujutada, kuidas võib ära tüüdata maailmas ringi läens, kus kogu maailm nägi sama jõululugu mida minagi olen küllalt mänginud ja laulnud vaid Krismisse. Kuid neid jõululugu seal on väga palju ja midagi midagi ilusat soovida. Muusikamehel on väga raske. Ma tahaksin nagu. Kui minna personaalseks, siis ma tean, et siin selles fonoteegis on olemas üks lugu, mida mina olen laulnud tükk aega tagasi, selle loo nimi on vähki rõõm. Ehk selle loo sõnad suuresti tähendavat minule palju et väike rõõm palju rohkem loeb kui suur. Aitäh, Eri Klas ja ilusat pühapäeva. Prana jaga päevine hoolega raskustes toeks. Räägi kõik, mida mõelda või väike ideoloog. Läkitaga olles kaugel Iialgi te üle miljoni eest osta, seda ei saa. Söödale üksinda tulla võiks palju ja, ja ka teinud, aga kui ma ei eksi? Ubadel vaja karvu. Õhtul. Tammu. Kinnita mul, et ma veetlev jana Rataski soo.