Pere nädalavahetus on täies jõus ja kultuurikaja alus. Täna saates fooliumist šokolaadist koorus kunstnik Ene-Liis Semper. Kunstihoonesse jäid temast veel kaheks nädalaks vaadata videokunstinstallatsioonid ja umbes kilo jagu tahkunud šokolaadisündmust, analüüsib Eero Epner. Maalikunstnik Kaido Ole sai tappa ja põletas veel ka maja maha. Muidu varmad kõmulehed ja krimisaated miskipärast vaikivad. Kahtlusalustena on jäädvustatud kolm kõhna kehaehitusega väävlipead. Kunstnik Marco Laimre teab, kuidas asjad tegelikult on veel saates. Arhitekt Luiga on koju Kuressaarde jõudnud. Luigaanist ja maailmast, räägib arhitekt Toivo Tammik. Ja saate lõpus teeme avalikuks ühe erakirja postmodernist. Janek Kraavi kirjutab Brüsselisse. Täna valis kultuuriga ja muusika Maarjo pulber. Mina olen toimetaja Esta Tatrik. Kunstihoone teisel korrusel on meil kaks nädalat näha Ene-Liis Semperi videod, installatsioonid ja šokolaad. Ene-Liis Semperi kiusatust analüüsida. Anton Tšehhovi on üks võlu nooruspõlve novell, kus ta kirjeldab noort ajakirjanikku, kelle nimi on rõkin ja kes plaanib oma korteris enesetappu. Ta seab juba kõik valmis, imetleb konksu, mis on lakke kinnitatud. Kui talle tormab korraga siis see sõber, kes töötab samuti ajakirjanikuna, oli välja, mis plaanid rebki, neil on vaimustud plaanidest ja ütleb, et sellest peaks kindlasti kirjutama följetoni juhtkirja artikli uudisloo. Ja siis istuvad need kaks ajakirjanikku röntgenikorteris ja röntgenit tabab kimbatus. Kas tapa ennast ära või kirjutada sellest väljeton uudislugu kommentaar. No meil lõpeb ja röntgeni kimbatus ei leiagi lahendust. See lõhkeni kimbatus on mõnes mõttes väga ilus. Kommentaar hiljuti Tallinna kunstihoones avatud Ene-Liis Semperi uuele näitusele. Küsides selle järele, kas kunstil on võimalus pääseda kommenteerimisest ja teha tõesti puhas tegu, jõuline tegu, siirduda sinna, kus kunstipärasus hajub ja kus kausi põhjast tuleb vastu puhas siiras ja otsene tegu, tegu, emotsioon võimete. Teisiti öeldes koos kunsti suhkrune dekoor nühitakse maha ja ja kunsti asemel avaneb meile tõepoolest elu. Ene-Liis Semperi näitus Tallinna kunstihoones on eesti ühelt olulisemalt kunstnikult esimene isiknäitus üle pikkade aastate. Ta on lõpetanud Eesti kunstiakadeemia 1990.-te aastate alguses lavastuskunstnikuna ja olnud siis alates 90.-test kümnete lavastuste juures kunstnikuks, vahel ka kaaslavastajaks. On raske kirjeldada tema lähenemisi lavastuskunstnikuna. Võib-olla võiks öelda, et ta liigub eri stiilide vahel. Ta on kindlasti kontseptuaalne lavastaja mõtet toetav, rikastav Low keskkondi. Ta on puhas, konkreetne ja selles puhtuses ning konkreetsuses on ka tema paljudele val kujundus diilu. Ent käesoleva näituse juures ei aita meid palju edasi, kui me teame ennelist Semperi taustalavastuskunstnikuna. Tõsi on räägitud palju ka sellest, kuidas Semper on seekord mitte ainult välja pannud oma töid, vaid ka see, kuidas ta oma töid välja pannud kuidas ta kunstihoonet ümber ehitanud. Inimene, kes on harjunud seal käima, leiab Est hoopis teistsuguse ruumiprogrammi, kui on arhitektide poolt ette nähtud. See iseloomustab. Ühelt poolt Ene-Liis Semperi tugevat ruumilist mõtlemist, ent teisalt on märka tema Maximalismist kus ta ei sobita töid ruumi järgi, vaid ruumi tema tööde järgi. Ta teeb ruumi täpselt selliseks, milliseks nõuavad selle ruumi tegemist. Tema tööd. Juba on püütud käesolevale näitusele kleepida väga erinevaid silte alates sellest, et öeldakse et need Semperi tööd saavad kõnekaks tema eelmiste tööde taustal ja ilmselt on see ka tõsi, on püütud teda käsitleda absurdi võtmes sürrealismi võtmes kontseptualism võtmes. Ja kõik need märksõnad ilmselt ka kehtivad või kindlasti ei ole need valed. Aga millegipärast tundub. Semper seisab mõnevõrra eemale kõikvõimalikest kunstiajaloolistest või kunstiteaduslikest terminoloogilistest märkustest sealhulgas ka kunstiajaloolistest eeskujudest, Semperi loomingust, kui ei kuulugi kunstilooliselt kuhugi. Ja isegi kui seda püütakse kuhugi Ene-Liis Semper on ise öelnud, et, Mis teda võib-olla eristab paljudest kunstnikest eelkõige paljudest kaasaegsetest videokunstnikest on see, et ta ei tööta niivõrd ette antud mõistetega kontseptsioonidega või ka näiteks sotsiaalse tegelikkusega, vaid ta töötab emotsiooni pealt. Mul on olnud õnn kuulda teda palju kordi rääkimas oma oma töödest ja ta ei analüüsi neid selles mõttes, et ta ei laota laiali oma tööd, erinevaid kihte. Ta ei osuta, et mida üks või teine kiht tähendab tema loomingule kindlasti klassikalises võtmes. Kunst see tähendab, ta ei kasuta kunstile iseloomulikke või iseloomulikuks peetavaid märksõnu, nagu näiteks vihjelisus, sümbolit, metafoorid, isegi kui need kõik on seal ja need kindlasti ka on, siis ei saa öelda. Semper püüaks rääkida oma loomingus vihjete kaudu millestki muust kui sellest, mis tema videotes juba on. Ehk teisisõnu, see, mis Semperi töödes on, see seal on ja ei ole mõtet hakata nende taga nägema mingeid romantilisi varje. Semperi töödele on kindlasti iseloomulik see, et vähemalt see, mis ta ise on öelnud või kuidas ta on kirjeldanud oma tööde valmimist, et sageli valmib vorm enne sisu. Ehk teisisõnu, tal tuleb vaimusilma ette nii-öelda mingi kujutus või mingi pilt mingist stseenist. Ja mida see täpselt võiks tähendada või mida see täpselt võiks sümboliseerida, ei ole talle endale veel sellel hetkelgi täpselt selge. Ühelt poolt võimaldab see Semperil keskenduda vormi järgmisele puhtusele läbi töötatusele, jõulisuse selgusele. Kui ta töötaks, võib olla vastupidi, kui kõik need tegelikult väga suured ja olulised teemad, mis tema töödes vastu kajavad. Kui need eelneksid tööde vormile siis võiks teda tabada teistmoodi kimbatus. Ehk seda kõike on nii palju, need mõisted on nii suured, kätkevad endas nii palju, et mingit ühtset vastet oleks sellele väga raske leida. Ja siin ongi üks Ene-Liis Semperi suuri tugevusi, kus teda võiks võrrelda Jaan toomikuga. Ta on niivõrd lakooniline, niivõrd mitte romantiline. Niivõrd täpne, et see muutub tõeliselt hirmutavaks. Semperi töödest on mitmes mõttes raske kõneleda. Võib küll liikuda jällegi tema tööde vormi tasandil rääkidega absurdist rääkides idealismist, ent tegelikult ei ütle see tema tööde kohta midagi. Tema loomingule on raske leida analooge. Kui näiteks rääkida geomeetrilises maalist, siis ma arvan, igaühel tekib vähemalt mingigi ettekujutus et maali peale on olemas ringid, kuubid, ruudud. Aga kui öelda Semperi uus näitus Tallinna kunstihoones siis need assotsiatsioonid, mis tekivad, võiksid ulatuda soojast huumorist, seksuaalsuseni, hirmust, isegi teatud linastuseni sarvedest, plekk purkideni. Kui püüda nüüd liikuda Semperi töödel ikkagi. Lähemale püüda jõuda tema tööde nii-öelda sisuni või sõnumini siis võib kindlalt öelda, et tema tööd ei ole otseselt argipäevaselt sotsiaalsed. Ja võib-olla nendes töödes ei olegi mingit selget ja konkreetset sõnumit, rääkimata kindlasti moraalist. Semper ei võta endale eetilise majaka rolli. Pigem toob ta kunstihoone saali täpsed, lühikesed ja veel kord sellest sõnast ei saa kuidagi mööda jõulised lood hirmudest, selgitamatutest, ängidest, aga ka absurdsusest elu rõõmudest. Võrreldes varasema loominguga, mis torkab silma, on see, et Ene-Liis ei ole enam nii minakeskne. Varem oli ta mitmetes oma töödes ise modelliks. Ta kehastas ise kõiki rolle, mis oli kunstiteose loomiseks vaja. Tõsi, see ei tähendanud, et kunst oleks olnud kuidagi autobiograafiline. Tihti oli vaja teha lihtsalt nii-öelda kehal kaskadööri ja ennelis juhtus Ene-Liisil lihtsalt kõige lähemal ja kõige parem variant olema. Aga tihti kujutustega, näiteks Vidades otseselt enda vastu suunatud agressiivsust. Käesoleval näitusel on enne liisi näha vaid mõnel videol aga sealgi on ta kas ilma peata või jänesekostüümis. Kas see lihtne triviaalne tõdemus viib meid mõnele laiemale tõlgendusalusele, on raske öelda. Kas võib nüüd öelda, et isiklik Semper on asendunud üldistava templiga? Ma arvan, et ei saa sest see tähendaks ühelt poolt, et varem oli Semper ainult isiklikke, mitte üldistav ja teiselt poolt seda, et nüüd on Semper ainult üldistav ja mitte kuidagi isiklik. Ja mõlemad väited ei pea kuidagi paika. Kui nüüd püüda veel kord selle järgi küsida, mis on Semperi loomingu sisuliseks trumpideks ja vaadata meelega mööda sellest, et tegelikult on objektiivset vastust nagu igasuguse kunsti puhul võimatu anda aga Semperi puhuline objektiivsus kuidagi eriti tõrjutud siis võiks öelda, et lisaks nendele vormilistele, visuaalsetele, isegi esteetilistel ise väärtustele, millele on eelpool juba kergelt viidatud on Semperi tööd aga mitmekülgsed. Semper näeb elu ja mõistab elu elu kõige vastandlikumas vormides. Ja võib-olla kõige lihtsamalt ja samas ka kõige pateetilisemalt öeldes on Tsemperil kindlasti julgus elada. Kui käia seal kunstihoone näitusel ringi, siis tõepoolest need erinevad tööd ei räägi ühest emotsioonist, need ei räägi ühest maailma nägemise viisist. Need ei räägi ühest elukogemusest. Nad käsitlevad elu kõige vastandlikumaid pooluseid aga nad teevad seda väga julgelt, väga otsekoheselt ja väga suurejooneliselt. Üks minu lemmik videosid on videoinimesest, kes seisab tühjas ruumis. Ei astub siis kaamerate varjates kaamera eest akna, mille eest äsja seisis ja kostab. Vali heli. Mulle teise meelde ühe Anton Hansen Tammsaare veidi napaka õudusloo kus noorsõdur ööbib ühes majas. Ta pannakse mugavatele istmetele istuma ja ta ööbib mõnusas magamistoas kus on ka üks salapära nuks. Endal palutakse seda ust mitte kunagi avada. Ja see oks, mida tõepoolest kunagi ei avata, on tegelikult see, mis annab kogu loole mingi hirmsa ja õudse mõõtme. Ja samas ei saa öelda, et sellel sõduril või ka Tammsaare napaka novellilugejal tekiks tahtmine seda ust tingimata avada. Isegi kui ta kuuleb öösel selja tagant hirmsaid hääle. Ent selleks, et lõpetada võimalikult ebaEne-Liis, Semper rlikult võimalikult romantiliselt võimalikult suure paatosega tsiteeriksin üht viimases ajakiri Vikerkaar numbris ilmunud luuletust. Vaatan akna taga aias musta maa kohal laperdades lendavat inetut sügisliblikat. Erakordne jõulisus on see, mis aitab tal vältida surma. Kaduvusega pole tema välimusel midagi ühist. Ene-Liis Semperi loomingust tegi vahekokku võtta Eero Epner. Niisiis, maalikunstnik Kaido Ole sai kolme kõhna kehaehitusega väävlipea käest tapamaja, põles ka mahanäitus pealkirjaga ettevaatustikud on lahti kunstihoones tõetikkudest ja Kaido Ole kunstist paljastab Marco Laimre. Ma pean nüüd ütlema sissejuhatuseks sõda nagu Kaido Ole kunstil viimase paari aasta jooksul päris hoolsasti silma peal hoidnud, et Kaido Ole näitas siis satub mingisse järjekordsesse lainesse, kus räägitakse niinimetatud maalikunsti tagasitulekust, mis on täiesti absurdne, minu ei kujuta ette, mismoodi, kust kohast tuleb see tagasi või, või mis asi see on siis, mis tagasi tuleb, aga need on niisuguseid hermeetiliselt küsimused, et mis siis toimub parajasti Kaido kunsti nagu silma peal hoides olema jõudnud niisugusele enda jaoks mugavale äratundmisele, tõenäoliselt on tegemist kunstnikuga, kes eksperimenteerib ja noh, sealt see huvi ilmselt nagu tulebki, kuna ma olen suure eksperimentide huviline, aga siis on ka väga selgesti täheldatav Kaido Ole maalilise käsitlusviisi või siis mõttemaailma selliste kohati lausa hüsteeriliselt siukest Penneldamist pingpongi ühest äärmusest teise peab ütlema veel seda Kaido Ole kohta, et tema tööd enamasti hoolimata sellest, et nad näevad võrdlemisi lihtsad ja kergesti pakitavad välja, sest nad mingil tasandil seda absoluutselt ei ole, kõigi nende tööde puhul on ma kardan, ma kahtlustan paranoia, ilmselt on tegemist teatavate lõksudega või siis looma püünistega aukudega metsas, mis on kaetud sahisevad lehepuruga. Kui tallan päris kole ja pime sügavik, kuhu me võime langeda, noh, hea küll, ettevaatustikud siis jah, on tal see näituse pealkirja, et kui me lähme galeriisse, siis esimene asi, siis näeme, et seal on rodu mingit sorti pilte siis reas nad on paigutatud sellise kommikslikus võtmes, siis et tegemist on mingit sorti pildilise jutustusega. Iga pilt on suurelt nummerdatud, et jumala eest keegi valepidi asja ei vaata ikka üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, aga mitte mitte siis vastupidi. No hea küll, selline jõhker totaalne olukorda situatsioon, mis Kaido loob, esimene laks on muidugi selge see, et kõigepealt me hakkame tegelasi otsima, oli ju juttu, et tegemist on jutustusega narratsiooniga või siis figuraalse kompositsiooniga. Ja siis me näeme nagu selgelt, et tegeleda keegi skinhead niimoodi selline neonats. Kes siis saab mingisugustelt tumedama teistelt tegelastelt noh, sõna otseses mõttes pasunasse ja lõpeb see asi siis selles skin heli jaoks võrdlemisi traagiliselt. Nüüd, mis kuramuse lugu see üleüldse on, see ei ole ju tegelikult mitte mingisugune lugu. Noh, seal ei ole erilisi loo element, et noh, nihuke võrdlemisi igav lineaargeneratsioon niimoodi juhtub kellegiga seda, et tegemist on Kaido Ole endamises mina portreega autoportreega 100 juures selle hetkeks nagu ära unustada, et see polegi nii nii oluline, kuna Raido kasutabki iseenda siis autoportreed tihtipeale oma jutustustes ja ja oma maalides. Ja noh, hea küll ja siis, kes need on, need teised, need tumedapäised, siis kui näituse pealkiri on need ettevaatustikkustuselt, tunneme ära, et need on tõepoolest mingid hiiglasuured tikult pärit, põhimõtteliselt sellest samast Viljandi tikutoosist. Krõbisevad väävelpead. Me teame ajaloost tikulaarseda asjade leiutatakse või siis sünnivad maailma kusagil kuuendal sajandil Hiinas tema, siis ma uurisin natukene seda, et kus siis nüüd see tiku leiutus, disainivorm nii-öelda nagu alguse saab või ja siis esimene selline paralleel ole ja eriti maalikunstiga tekkis noh, läbi selle, et maalikunst on kahtlemata selline kunsti arumis mingil määral tegelev värvidega. 19 sajandi alguses kasutati siis tikutootmisel sellist asja nagu valge fosfor. Aga sellega oli see jama, et seda ei suudetud turvaliselt kasutada. Ja siis mingil hetkel vahetati valge fosfor välja, siis hoopistükkis sellise asja vastu nagu punane fosfor. Juba hakkab tekkima, eks ole, mari kunstirida, seetõttu kuna ma tänan, Kaido Ole põhjalikust, siis ma tean, et ta kindlasti ei ole kursis selle tikud ajalooga, et ta ei naljalt muidu ei hakka üldse jaurama. Et kõik erinevad fosfori värvid või need liigid, mida siis on kasutatud ja need tikud, millega siis Kaido Ole tegelane seal võitleb, on pärit hoopistükkis Ungari ühe tudengi, sellisest välk mõttest või geniaalsust ideest, kui tema professor noh, ebaõnnestus ühe katsega. Ja siis ta leiutas sellise mooduse, kuidas klaasitolmuga erinevaid fosforit segades väävlit, segades siis kummi Araabikkumiga ehitas, et kuidas siis saab nagu sellise kindla tiku. Ja esimene asi, mis tõi kaasa endale selline kindlate tikkude, nagu leiutamine või tootmine, oli see, et järsult suurenes maailmas suitsetajate arv. Kaido on oma näitustel ekspeditsioonidel võrdlemisi kidakeelne tai lisa juurde erilisi kontseptsioone või seletusi, siis ma ei saa jätta märkimata, et kusagil see protsessi järjekindlus, millega ta nagu seda lugu esitab, et selle juured võivad peituda kusagil 60.-te 70.-te performance'i kunstis. Hea küll, aga teine asi on see, et tikud on nii tavalised asjad, et noh, mingit sorti niuksed, popp pikoonil ja lõppkokkuvõttes nii nagu tulemasinad ja, ja väga paljutki muud igapäevaolmeesemed juba Dostojevski on meile õpetanud, kirves on väga ohtlik asi, eks. Aresti kasutada või sellist riistapuud nagu annab nagu tegelikult otsida, millega saaks tappa kedagi või kogu see kummalisus nende tikkude puhul on, neil on tõepoolest nagu Anneli porri kirjutas Päevalehes et mingid imelikud klemmiga kasvanud külge, ühesõnaga mis siis markeerivad jalgu ja muid jäsemeid käsa. Et nad on võimelised tegutsema sealt nõks edasi, siis on veel see, kus neil hakkavad tekkima hambad ja silmad ja suu ja tajuelemendid, et siin on jälle see vana kaunis Wittgenstein, filosoofiline küsimus, et kas roosilon, hambad või Rosil ei ole ja siis see tore vastus, et on tõesti olemasolukord, kui Rootsil on hambad, nii et see on siis, kui roos on lehma suus. Aga need klemmid jah, et need imelikud asjad, millega siis mingisugune igapäevaobjekt võtab omale võimu või võime tegutseda iseseisvalt ja isegi kollektiivselt kambakesi siis nagu kaid ole järgi. Ja meenutab see mulle kõik tegelikult ikonograafiat, mis kuulub näiteks animatsiooni, lapsepõlve ja eriti aega Stalini ajal kusagil enne viitekümmend viit aastat siis Nõukogude Venemaal ka nad ei suutnud nagu lahendada neid probleeme rismilikult, juhatan oma animatsioonide, panid nagu need asjad liikuma, sellist sääraste klemmide abi küll oli, tuli jalg alla, küll tuli käsi külge. Pesukauss. Seitsmejalaga ja nii edasi ja noh, näiteks võtame selle kuulsa filmivool, siis pink Floydi, seal on ju päris haamrid, liiguvad massidena, kellel on sellised klemmid küljes ja suhteliselt ohtlikud sümbolid. Võiks nüüd küsida, et mis võiks olla sellise kunsti siis selline praktiline kasutusvõimalus, et kas või näiteks sobiks politseiakadeemia kontorisse seinale või mitte. Mul on kergelt kahtlus, et seal sees on midagi väga imelikku, et see päriselt need ei klapi. Jah, ütleme pigem sa jah, see sobiks nagu mingisuguste neonatside kontorisse, ühesõnaga kus nad saavad väljendada ennast kultuursel moel. Mustapäised tikud siis, kes on siis ohtlikud ja juuresolevate õppevahenditelt on siis näha, et kuidas nad siis kambakesi tegutsevad. Nüüd hea küll, seal näitusel see ettevaatustikud on, on ka olemas tagumine ruum, kus on natu Naratsioon, kus ei juhtu mitte midagi. Rida maale, kus papist ehitatud maja lihtsalt põleb ära läheb mingil hetkel põlema, ei ole näha, et kes seda süütab või ei ole ka tuletõrje ja nii edasi. Lihtsalt noh, juhtub sellise maalirea puhul ma leian kasutust küll, et see sobiks päästeameti siis igapäevatöö kirjeldamisele väga hästi, et see sobiks väga hästi mõnda tuletõrje depoosse kuskile. Igal juhul olen ma väga rahul, et Kaido ikkagi selle käigu ette võttis ja seda just niimoodi lahendus. Eks ole siis keeleline kihistust, millega järgmiste Kaido Ole asjade puhul jälle. Aga Tõnis Saadoja näitus linnagaleriis, mis siis on? Tõnis Saadoja on, sest noh, põhimõtteliselt selline. Kaido Ole maalikoolkonna üks tugevamaid nagu järgijaid, et kui saaks nüüd korraga vaadata, siis meistrid ja õpilase tööd, et kuidas, kuidas need omavahel klappima. Kaido olest pikkudest rääkis Marko lainet. Viimase kuu jooksul on meie kultuurilise teadvusse murdnud nimi Luikaan Kuressaarest pärit arhitekt, kelle maailmakuulsad monumentaalseid tööd paiknevad peamiselt Ameerikas ja Indias. Sel nädalavahetusel pöördub kaan sümboolselt oma lapsepõlve koju Kuressaarde. Luikaani ja käimasolevaid Khani päevi tutvustab arhitekt Toivo Tammik. Ta on Eestis sündinud 1901. aastal, see tema sünnipaik sünnihetk on olnud aastaid Vormisi müstiline. Ise ta on rääkinud sellest, et on sündinud Kuressaares ja võib-olla ka 1902. aastal nüüd siis on leidnud kinnitust fakt, et ta siiski sündis Eestis 1900 ja mitte siis Luigaani nime all, vaid tal oli üks teine nime nimi, mille ma võin ka siinkohal ilmselt välja öelda. Et Danieli leib iidsecholovski ja see oli üks niisugune tore, tubli juudi perekond, kes siis mõnede aastate möödudes siit Ameerikasse emigreerus. Luik ajal oli tegelikult niisuguse võrdlemisi aeglase küpsemisega mees, et ta sai küll Sealse Pennsylvania ülikoolis väga hea klassikalise arhitekti hariduse ja täiendas ennast ka korduvalt Sis Euroopas, Egiptuses oma reisidel. Aga samas tema niisugune terviklik maailmanägemus ja tema selline arhitektuuriloome läks õitsele alles ma pakun, et viiekümnendatel, kui ta ise oli üle 50 aasta vana. Et siin on toodud võrdlusi teise ameeriklase Frank Lloyd Raidiga, kes küpses mõnevõrra varem, et tema sai nii-öelda valmis 30. 40. eluaasta vahel. Agaanil oli jah, see periood tunduvalt pikem, siin võib tuua esile võib-olla seda suurt depressiooni ja, ja vähest niisugust tööd ja tema enda isiksuse omadusi. Muu hulgas oli ta ka väga hea pianist ja tema naine on, on öelnud, et kui temast ei oleks head pianisti saanud hea helilooja, oleks kindlasti saanud kunagi ja on ju teada, ka arhitektuuri nimetatakse kivinud muusikaks, nii et siinses seos on ka ilmne. Aga nüüd Saaremaa juurde tagasi tulles, et siis see selline sümmeetria ja monumentaalsust, mis tema just hilisema perioodi töid läbib, et, et seal on paljud uurijad ja ta ise ka kinnitanud selle Kuressaare lossi mõju. Et see niisuguse tugeva kujundiga ilmselt jäi sööbis lapsele mällu ja, ja saatis teda teda kogu elu. Kuna ta ise oli väga hea loengupidaja ja tegelikult ka poeet ja filosoof ja ega väga vaimne inimene, et siis noh, eelkõige tema tööd baseerusid noh, niisugusel väga sügaval vaimsel, selle situatsiooni läbi tunnetamisel, et esiteks nad nii-öelda istuvad väga hästi selles asukohas, kus nad siis on, et ma annan mõningaid tema objekte külastanud peamiselt Ameerika Ühendriikides, tema varasem periood on kõik seal oma pea, Theo teosed lõi ta nii-öelda idamaadel Indias ja Bangladeshis ja kõikjal on see, kui hästi ta selle emakese maa külge on oma asjad osanud kinnitada, imetlusväärne ja samas on nad vägagi ajatud, nii et mitmedki objektid neid sellele analoogia 20. sajandil ei loodud, et nad meenutavad võimsaid selliseid heroilisi pühasid rajatisi, kus on siis sama mainitud sümmeetria selline sakraalsus ja tasakaal samuti valguse ja varjumängud ülima sellise geniaalsusega kohale pandud, noh, tegemist on, on võimsate selliste püha geomeetria ilmutistega, aga nad on inimeste teenistuses ja, ja kuna nende looja oli väga niisugune elujaatav ja positiivne inimene, et siis siis sealsamas niisugust karmi ja sünge, et matusemeeleolu ei ole, mida võiks noh nagu üks niuke monumentaalne kindlust meenutav rajatis võib-olla, et esile kutsuda. Ja samas kui nüüd üritada mõnda objekti kirjeldada, et siis just see ülim kontsentreerituse mingisugustele olulistele aspektidele, et kuskil peab olema see nipp või, või nii-öelda hing sisse puutud mingisugusele tasakaalustava detailile või elemendile, mille valgusel lööb särava tegelikult kogu ülejäänud kompositsioon, et nii on tal nii Bangladeshist hakkas kui eks, et raamatukogus siis Ameerika Ühendriikides. Film maja arhitekt on, on loodud tema poja poolt, tema Luigani poeg Nathaniel kaan on väga andekas filmilooja ja produtsendiks on siis omakorda siis poja elukaaslane Susan veer. Ja see on tegelikult niisugune poeetiline tagasivaade isa ja poja suhetesse, mis kujunesid üsna lühikeseks ja isa suri üsna varakult ja Nathaniel oli tegelikult tema vallaslaps. Ja poeg siis sooritab tegelikult palverännaku mööda oma isa objekt, õpid teda tundma läbi nende tööde, nende arhitektuuriteoste, nende inimestega seal sees toimetada tahavad ja kes loojaga kokku puutusid, ehk siis Luigaaniga. Ja kogu see niisugune jutustus on tõesti noh, niisugune poeetiline, soe ja me näeme seal nii sellist Texase kantrimeeste Ameerikat kui idamaades toimuvat, et noh, hoopis teiselaadset elu ja, ja kohtume seal Luigani sõpradega ja ja, ja ilmselt tekitab huvi kogu selle niisuguse arhitektuurimaailma ja vaimse maailma vastu, noh, et kus üks arhitekt on liikunud ja samuti ka eks igale eestlasele peaks huvi pakkuma see, et üks geenius on siit ikkagi samal sajandil, kus nemad on sündinud laia maailma läinud ja seal imetegusid teinud. Muidugi on väga niisugune oluline aspekt Luigaanim elus ja loomingus on see kuidas ta kohtus augus Comendandiga, et et nende kohtumine leidis aset 1156. aastal. Ja see oli nüüd kahe geeniuse kohtumine tegelikult. Et selle võib täiesti vabalt välja öelda, et enne seda oli augus komandant õppinud Dresdenis ja, ja teinud juba Eestis väga märkimisväärseid töid, et sinna alates Kadrioru staadioni tribüünist varikatusest ja tark too viljasalvest, mis vist sõja ajal õhku lasti, viltu silmi uus püsti aeti ja siiamaani seal seisab, et ta jõudis siin teha ülimalt märkimisväärseid objekte. Eesti kõige tugevamad inseneritööd kuni tänase päevani mõneton tehtud komandandi poolt põgenedes Eestist 44. sai ta kuulsaks, et noh, niisugust sõjajärgsed taastamistööde, kus ülikiiresti oli vaja taastada hooneid, sildu, muid rajatisi, et tehti eram mõne nädalaga tihti töö, milleks muidu tavaolukorras kulus aastaid ja seal nagu eksimist ei saanud olla. Ja see iseenesest oli see muidugi see komandandi ilmumine Khani ellu ülimalt tarvilik, sest Khani näol oli tegemist niisuguse poidis boheemlasega, kes tihti ei jõudnud oma töödega õigeks ajaks valmis neid viimase hetkeni muutis ja muud taolist. Et komandandi abil siis see niisugune geniaalne poeesia, mis vormita siis noh, nagu ehitisteks tegelikult ja alates 56.-st aastast hakkasid tulema siis ridamisi tõelised tippteosed, et alates siis Richardsi meditsiinilaboritest Philadelphias ja siis lõpetades juba siin mainitud piltidega üle ilma. Ja nende koostöö kestis 18 aastat ja sellest on komandant muide kirjutanud ka väga raamatu, mis 75. aastal Ameerikas välja anti inglise keeles, mis on üsna paks ja mahukas ja mis on väga põhjalik sissevaade, tegelikult inseneri, arhitekti koostööle, kusjuures tegemist ei ole niisuguse kuiva tehnilise lugemisega, vaid tegemist on väga mahlaka ja, ja üsnagi ma arvan, et isegi laiemale lugejaskonnale huvipakkuva teosega, nii et selle eesti keeles ilmumine ei tohiks isegi meie rahvaarvu juures olla võimatu augus kommendandil sai paar päeva tagasi oli tema 100. sünniaasta, kuna ta on niisugune laiema avalikkuse mõttes nishimees tegemistele, koorilaulja ega ega näitlejaga kirjanikuga, et siis siin temast üsna vähe teatakse maailmas ilmselt tunduvalt rohkem ja tema sünnipäev läks üsna vaikselt mööda. Aga nii see raamat kui tema mõju tegelikult Eesti arhitektuuri eesti inseneriteadusele pöörane. Väga suur huvi on olnud Saaremaa vastu khaani perekonnal, siis tema seaduslikust abielust sündinud tütre Joan kaanil ja ja siis eriti siis vallaslastel Aleksandr all ja, ja, ja siis juba nimetatud Nathaniel kaanil. Viimased nimetatud kaks tulevad ka kohale ja räägivad siis üks siis oma filmisteni oma isast. Muide, Alexandra ting, praeguse nimega on andekas maalikunstnik ja ta kingib siis Kuressaarele oma isa portree, mille ta ise on maalinud ja samuti olulised Khani tundjad ja uurijad üle ilma peavad siis ettekandeid. Et seal on nii Robert Mäkaatoril, kes on kõige viimase aja võimsama monograafia andnud Khani kohta välja kui ka Toomas Leslie, kes puudutab just Khani komandandisuhteid, samuti meie oma mees arhitekt Villem Künnapu, kes siis räägib oma suhtest Khani toimub nii filmi vaatamine kui siis arutelud ja diskussioonid ja, ja samuti siis ka Saaremaa saab näha üsna mitmesuguseid inimesi, kes, kes muidu ilmselt ilma kaanid ei oleks iial sõnastatud. Kuressaares toimuvaid Luikaani päevi tutvustas arhitekt Toivo Tammik. Saate lõppu on jäänud veel üks hea uudis. Kuuldused, nagu ei avaks ega avaldaks kultuurikaja enam erakirju, ei vasta tõele. Avame ja avaldame. Kohe kuuleme, mida kirjutab postmodernist Janek Kraavi oma sõbrale Brüsselisse. Sõber lõpuks ometi üks võimalus saata paar sõna sulle keskusesse nii kaugele, nii lähedale, Brüsselisse. Eelmine kiri viibis, nagu sa ise tead, ei ole sanatooriumi jaa, spaarežiimilt ümberlülitumine tavaellu kuigi lihtne ja nõuab teatavasti natuke sisseelamisaega. Sestap see kiri oma kirjutamist ka oodanud on. Aga nagu sa soovisid, püüan mõne sõnaga kirjeldada siin maal valitsenud meeleolusid. Viimased paar nädalat olid mulle ja kindlasti ka sulle kui tänapäevast huvituvale harrastus antropoloogile muidugi äärmiselt palju kukuvad. Vahepeal näis, et kogu seda rahvuslikku tantsu nimega presidendi valimine oleks täpsem kirjeldada Darwini inimese arenguskeemi kaudu. Ei saanud enam aru, kas tegu on inimeste pool inimeste või ahvidega, kes natuke juurat on õppinud. Aga vahel tundus mulle, et kogu selle asja sallimiseks peaks olema rohkem bioloog kui jurist või inimene. Kuid selle tralli tulemuseks on nüüd see, et meil räägitakse hoopis uutmoodi. Kui sa kuu aja pärast korraks koju tuled ära siis ehmata, kui inimesed põimivad oma juttu, hoopis imelik väljendeid. Praegu on moes näiteks sellised fraasid teistmoodi Eesti uus elu veneaeg on lõppenud. Pimeduse jõudude kaotus. Ja muidugi valitud inimeste ringkondades räägitakse irooniliselt küttepuude kogumise perioodist. Mida see viimane tähendab, ei ole mulle endalegi lõpuni arusaadav. Aga kogu selle pealiku valimise protsessi käigus aktiviseerusid jälle vanad kihistused meie lähiminevikust. See, et üks pool süüdistab teist kommunistliku partei tegudele kaasaaitamises, ei üllata muidugi kedagi. See 50 aastat niinimetatud vene aega ei kao veel niipea meie mälestustest meie hinnangutest selle loosungiga võidetakse ja kaotatakse veel mitmeid valimisi. Kuid märgatavalt üllatavam oli see, kui negatiivseks kujunes väliseestlase kuvand, kui peenelt öelda. Eks meil kõigil on sellest nähtusest vastavalt informeerituse tasemele oma arusaam. Aga, et see nii ilmselt ja selgelt 80.-te ajalehe rahva hääl retoorikat hakkad kasutama oli muidugi päris karm äratundmine. No ikka toona paguluses elanud ei tea midagi eesti rahva kannatustest ja läbielamistest ja sellest tulenevalt ei tea nad midagi rahva tänastest vajadustest. Olgu kuidas on, aga ma muidugi kahtlen sügavalt, kas toonased plaanikomitee, funktsionäärid ja kolhoosiesimehed ka nõndanimetatud rahva kannatustest just väga palju teadsid või hoolisid. Aga sellest, kas nad nõukaaegsed jumalat kunagi maa peale laskusid, ei tea meie ju tuhkagi, meie olime siis poisikesed. Kuid ega kellegile ei saa ka midagi ette heita. Nii need asjad maailmas käivad. Kõigepealt ikka võimutahe, siis faktid, siis tõde ja õigus, kas ka sina, kui uue aja väliseestlane peaksid siit midagi kõrva taha panema, jääb su enda otsustada. Aga kindel on see, et eestlane halastab enne vaenlasele, kui jätab rahvuskaaslasele litaka kirja panemata. Nõnda karastub teras, nagu koolis õpetati ja et see kiri avalikkuse ette ei jõua. Muidu võiks herr kultuuriminister jälle kedagi tasakaalustamatuse ja faktidega vassimisest süüdistada. Kuigi teiselt poolt näib, et palmaru niinimetatud nimekirja sattumine on mitmetes ringkondades pigem tunnustuse märgiks kui negatiivseks või noorimaks hoiakuks. Mulle meenub, et Olev Remsu rääkis just kevadel, et kui sind nõukogude ajal partei organites kritiseeriti siis teiste silmis olid tänu sellele tõeline kangelane. Võta siis kinni, eks sa saad vist aru, millest jutt. Ega ta seal Brüsselis ei tohi ka just väga lennukaid mõtteid arendada või lendavaid peasid etendada. Ju siis see teenimine käib igal ajal igal pool sarnase põhimõtte järgi lõugu kinni pidades. Täiesti oma huvitavaid arenguid pakub põllumajandusministri, kelle nimi mulle hetkel ei meenu algatatud Eesti toidunimeline megakampaania põhitegijateks selles projektis paistavad olema eliitrestoranide peakokad, sportlased ja semiootikud. Selline arusaam on mul vähemalt tekkinud kõigi nende tutvustavate materjalide lehitsemisel. Sisuliselt seisneb selle musta leiva ja hakklihakastme kiitmises, mida teie, eurooplased ju suu sissegi ei võta. Või siis kalakasvandustes toodetud niinimetatud eesti kala promomises pole midagi öelda väga postmodern korraga lokaalne ja globaalne lähenemine. Mis sellest suurest supi keetmisest ja musta leivaanalüüsist lõpuks välja tuleb, eks see selgub õige pea. Aga vürtsikaid ja värskeid uudiseid eesti köögist kindlasti juba ka järgmises kirjas. Käitu siis vahepeal juriidiliselt korrektselt. Kolmapäeval Eesti-Vene jalgpallis. Eesti võidab tervise Provale Janek. Kultuurikajab soovitab minna kunstihoonesse tikkudega ettevaatlik olla, vaadata, kuidas varjude pikenedes muutuvad majade proportsioonid ja kuulata head uut helisaate kordus täna kell 18 15 klassikaraadios, kolmapäeval peale südaööd, vikerraadios ning Eesti raadio kodulehelt www. RÜE. Muusika valis Maarjo Pulver. Helirežissöör oli Külliki Valdma. Mina olen toimetaja Esta Rapdrik. Kohtumiseni nädala pärast.