Tere kuulama kultuuri, kajab täna kaugeneme standardiseeritud ja sertifitseeritud kultuuri mõistest ning räägime spordist ja välissuhetest. Tänasest saates Veneeri Smolenskis kogunes 15 Nõukogude vabariigisõbralik filmimeeste pere. Jah, aasta on meil endiselt 2006 ja selle ajakohatu ime sisse sattus Urmas Vadi. Selle nädala teisipäeval ületas Vene piiri paarsada Eesti jalgpalli fänni, kes sõitsid üle kullatud Peterburgi kaasa elama Vene Eesti koondiste mängule spordist ja identiteedist, räägib jalgpallisõber Alvar Loog. Järski tuli Tallinna. Kuni oktoobri lõpuni mängib teatro Dostojevski valgeid öid. Urmas Vadi vestles lavastaja Lembit Peterson Inga veel saates. Skulptor Ahti Seppet näitab paberist voolitud orgaanikat Tartu Kunstihoones, analüüsib Andreas vee. Järgmisel nädalal külastab Eestit Suurbritannia kuninganna Elizabeth. Teine välispoliitikat, diplomaatiat ja riigivisiidi olemust tutvustab Postimehe arvamustoimetaja Erkki Bahovski. Tänase huumoriga ja muusika valis Andreas v. Mina olen toimetaja, estadatrik. Ajalooline vagajutt räägib, et isehakanud keiser Napoleon Ponompart olla saatnud Vene tsaarile Aleksander esimesele kirja. Tol ajal armastasid Euroopa kroonitud pead üksteise poole pöörduda sõnadega Moonbon free ehk mu hea vend. Sama tegigi Napol joon, soovides sättida end võrdsele tasemele vene sünnipärased Saariga. Aleksander esimene avas kirja ja nägi seal pöördumist mu hea vend Aleksander, tagardanud kirja ridagi edasi lugemata kokku ja teatanud Tambovi hunt on sulle vend. 21. sajandi Euroopa diplomaatias. Vaevalt selliseid asju juhtub. Mida tähendab tänapäeval riigivisiit ja mida sümboliseerib Suurbritannia kuninganna visiit Eestisse, sellest räägib Postimehe arvamustoimetaja Erkki Bahovski. Briti kuninganna Elizabeth. Teise visiiti Eestisse 19. ja 20. oktoobril saab käsitleda nii välispoliitilisest kui ka ajaloolisest vaatevinklist. Samuti saab küsimuse alla tuua kultuurilise vaatevinkli. Välispoliitiliselt. Muidugi jaguneb kuninganna Elizabeth idealistlikuks jaga realistlikuks pooleks. Kui me nüüd räägime kõigepealt idealismist, siis tavaliselt saab Eesti ja Suurbritannia suhete puhul rääkida siis suurest sõprusest Suurbritannia. Esiteks ei ole meid kunagi okupeerinud. Meie inimesed suhtlevad väga tihedalt brittidega. Suurbritannia oli ka üks esimesi maid pärast meie taasiseseisvumist 91. aastal mis andis eesti kodanikele õiguse siseneda nende riiki viisavabalt, et meid seob ajalooline sõprus, õigemini liitlassuhe vabadussõjast, mil Briti laevastik kui 1918. aasta lõpus jõudis Tallinna reidile ja aitas meid võitluses Nõukogude Venemaa laevastikuga. Praegu meid seob sõjaline liitlassuhe NATOsse. Meie sõdurid võitlevad koos briti sõduritega Afganistani Helmandi provintsis mis on ka üks ohtlikumaid piirkondi Afganistanis ja tegelikult. Ta seob meid ka Suurbritanniaga väga palju. Meie ühine lähenemine mitmele senisele probleemile Euroopa liidus, nagu näiteks maksustamine, nii Suurbritannia kui Eesti ei poolda maksude harmoniseerimist või siis seda, Brüssel otsustaks maksude üle. Me oleme oma seisukohti ka mitmel pool koos väljendanud. Saab rääkida ka sellest, et tegelikult huvitaval kombel Elizabeth, teine tuleb nii-öelda ingliskeelsesse oaasi Euroopasse. Ma arvan siiski, et paljud Euroopa riikide liidrid räägivad inglise keelt, kuid üllataval kombel, Elizabeth, teine tuleb Balti riikidesse, mille liidrid räägivad kõik inglise keelt väga hästi. Selles mõttes erinev Elizabeth teise visiit näiteks Prantsusmaale 2004. aastal, kus ta ikkagi pidi suhtlema peamiselt võõrkeeles. Elizabeth, teine valdab prantsuse keelt. Ja loomulikult prantsuse president Jacques Chirac, kui ta tahab, räägib ka inglise keelt väga hästi. Kuid sellegipoolest torkab selline angloameerikalik kuidas siis öelda vaatenurka silma. Kui aga tuua nüüd jutuks realism välispoliitilises diskursuses alati tugeval positsioonil, siis saab rääkida tegelikult ka sellest, et Elizabeth teise visiit on tugev demonstratsioon Venemaale. Siin on demokraatlikud riigid, kus peetakse kinni inimõigustest ja Suurbritannia. Välisministeerium on otsustanud justkui premeerida Baltimaid kuninganna visiidiga sest kuninganna ei otsusta oma visiite paljuski ise. Need kirjutatakse talle ette suures osas Briti välisministeeriumi poolt ja seda tuleb ka silmas pidada ja see, et Briti kuninganna tuleb siia, see näitab seda. Suurbritannia käsitleb Baltimaid selgelt iseseisvate üksustena. Ta tahab näidata ka Venemaal, et siin kehtib. Skoor ehk nii nagu need asjad praegu on. Ajaloolisest vaatevinklist aga tasub mainida, nagu juba eespool öeldud. Elizabeth teine on sellise riigi monarh mis ei ole kunagi Eestit okupeerinud. Eestit on külastanud varem taasiseseisvumise ajal Rootsi ja Taani monarhiks, kuid Eesti on olnud varem osa ka Rootsist või Taanist. Selles mõttes ei seo meid mingisugused ajaloolised koormad või mured. Kuninganna Elizabeth teise visiiti saab käsitleda tõesti vabalt lahus siis ajaloolisest mingisuguses süüst. Õieti. Siin tekkis küsimusi mingisuguses vabandamises. Kui rääkida Elizabeth teise imidžist, see on kindlasti tema suur tähelepanu võime külgetõmme võime, mis tähendab ka seda, et eeldatavasti tuleb Eestisse suur osa Briti meedia esindajaid. Ja meie kajastamine Briti meedias saab olema enneolematult suur. Kõik see, mis toimub kuningakojas, köidab reeglina Briti meedia tähelepanu. Kui aga rääkida kultuurilisest taustast, siis tasuks võib-olla rääkida paar sõna protokollist. On kahtlemata selge, et Briti kuningakoda tähendab eest lõi kodanikele Eesti avalikkusele küllalt avatud protokolli. Tegemist on ikkagi väga suurte traditsioonidega kuningakojaga. Seal võib esineda asju, mida seni Eesti avalikkus ei ole üldse kohanud. Teada on see, et kuninganna ei soovi väga suurt kontakti füüsilist kontakti, on küllalt vähe maailma avaliku elu tegelasi, kes on kuningannaga niimoodi kontaktis olnud käe alt, et läbi või mingil muul moel käsi ümber õla. Selline sõbramehelikkus tavaliselt kuninganna puhul ei tööta. Kuninganna Elizabeth, teine ei anna tavaliselt ka intervjuusid pressile. Ajakirjanikel soovitatakse panna selga ka näiteks ülikond, kes Peavad tulema kuningannale küllalt lähedale. Ei ole soovitatav kanda teksaseid. Kuninganna Elizabeth kohtub kindlasti rahvaga. Ja mingisugune huvitav detail võib paluda tema tähelepanu, on teada, et talle meeldivad näiteks koerad, nii et koerte omanikel paluks sellega arvestada. Huvitav detail on siinjuures see, et kuningannal ei ole passi sest briti passid on kõik kuninganna nimel ja kuningannal endal ei saa seega passi olla. Ja kokkuvõttes võib öelda seda, et kuninganna Elizabeth teise visiit on kindlasti Eestile suur diplomaatiline võit. Arvestagem veel asjaolu, et kokku teeb kuninganna aastas reeglina ainult kaks riigivisiiti. Eelmine riigivisiit oli kuningannal sel aastal Singapuri, Austraaliasse. Teine riigivisiit ongi Baltimaadesse. Kuninganna Elizabeth teine on seni enimreisinud Briti monarh. Ta on teinud üle 60 riigivisiidi ja kindlasti saab. Tema visiiti Baltimaadesse käsitleda kui ajaloolist tõsiasja No riigivisiit tavaliselt tähendab seda, et, Riigid on omavahel reeglina sõbralikes suhetes riigivisiite ei korralda omavahel vaenulikud riigid. Kui ka vaenulikud riigid korraldavad riigivisiidi, siis sellele eelnevad mingisugused diplomaatilised konsultatsioonid mille järel siis see riigivisiit mingisse hooletatavasse vaenulikku riiki saab siis sõbralikuks riigiks või vähemalt neutraalseks riigiks. 20. sajandil. Riigivisiidi tähendus on võib-olla muutunud selles mõttes, et on muutunud välispoliitika iseloom üldse, et võib-olla enne teist maailmasõda riigivisiit tähendas ka nii-öelda barreldamis kolmandate riikidega, noh, kui me teame siin Müncheni kokkuleppeid 1938.-st aastast või Molotov-Ribbentropi pakti 39.-st aastast, siis sellised visiidid reeglina noh, kõikjal on muidugi riigilisi. Sellised visiidid võisid tähendada mingisugust negatiivset mõjuga kolmandatele riikidele. Aga riigivisiit on tavaliselt sümboolse tähendusega ja kui me räägime briti kuninganna puhul, siis briti kuninganna ei sõlmi lepinguid vaid. Et tema visiit on puhtalt sümboolse tähendusega Välissuhetest ja Elizabeth, teised eelolevast visiidist rääkis Erkki Bahovski. Täna kultuurikajas vene eri visalt, ent järjekindlalt hakkab Eestisse jõudma arusaam, et jalgpall on hoopis midagi enamat kui 22 päriselt täiskasvanuks mitte saanud meest, kes ikka veel palli taga ajavad. Jalgpall on kultuuri osa. Jalgpalli fänni, identiteedist ja jalgpallist kui integratsiooni mõõdupuust räägib kolmapäeval Peterburis peetud vene eesti mängu taustal jalgpallisõber Alvar Loog. Käesolev nädal on üks nendest, mil poliitika, kultuur ja ajalugu tungivad otsapidi sporti või siis vastupidi, et sport tungib otsapidi poliitikasse ja ja kultuuri. Pealtnäha liiguvad argipäeval nii sport kui kultuur kui poliitika teatavates paralleeluniversumite. Teatud ideaali kohaselt õite ei tohiks justkui midagi ühist olla. Sport Ta on levinud arusaama kohaselt midagi, midagi madalat, mis jääb popkultuuri ja, ja meelelahutusega ühele tasandile. Poliitika on midagi argist ja räpast ja, ja kultuur on midagi kõrget. Profispordi puhul just eelkõige kiputakse arvama, et seda on vaja eelkõige sportlastele endile ning televisioonile. Seal puudub mingisugune laiem sotsiaalne ning või psühholoogiline funktsioon. Järgneva jutu eesmärk oleks rõhutada, et spordil ning tänapäeva maailmas just ise, iseäranis jalgpallil on tugev funktsioon. See on rahvusliku ja lokaalse identiteedi kandja tugi. Jalgpallifanatism ei ole pelgalt teatav eneseehitus või, või koht, kust otsida eneseunustust, et jalgpallil on poolehoidjad, et mitte mängijate, vaid just nimelt poolehoidjate poolt vaadates. Tugev selline sotsiaalne mõõde. Inimene, kes võib-olla kiviajal alustas oma territooriumi märkimist kuskilt koopast ja hiljem rehe, tarestan nüüd, et 21. sajandil jõudnud staadionitoni staadionid on need kohad, kus võib-olla otsustatakse teatud tüüpi ajaloolise tõe ja ja identiteedi üle. Seega saab spordis tähtsate tiitlivõistluste ajal alati rahvussport. Sport on midagi rohkemat kui lihtsalt mingi võistlus võidu peale. Seal jagatakse ja kinnitatakse identiteedil leitakse ühine kokkukuuluvustunne, mis võib-olla mõnel teisel argipäeval on ühiskonnast või või sootsiumis puudu olnud. Eesti kui väikeriigi poolt vaadates jääb mulje, et need sportlased, kes on meie identiteeti kinnistanud ja sellele uut põhja loonud, on olnud individuaalsportlased alati ja seega on ilmselt ka päris palju neid spordisõpru, kes kinniskujutelma küüsis, et see sport, mis meile maailmas au ja kuulsus toob, on kas epeevehklemine või, või murdmaasuusatamine või kettaheide. Et väljastpoolt vaadates kohe kindlasti niimoodi ei ole, et maailma spordialade kuningaks on jätkuvalt jalgpall ja need jalgpallipositsioonid näivad ainult tugevnevat. Ning et kui üks väike riik ja väike rahvussoovib 21. sajandil maailma silmis olemas olla, siis ta peab ilmselt korraldama ühte kahest, kas oma territooriumil tuumaplahvatusi või, või väga veriseid kodusõdasid majandusele tähele paneks või siis ainuke tõsiseltvõetav alternatiiv kahele eelmainitule on, et selle riigi rahvuskoondis jalgpallis peaks olema rahvusvaheliselt vägagi konkurentsivõimelisele tasemele. Eesti vabariik on vähemalt praeguste märkide kohaselt valinud selle viimase tee. Et selleks, et maailma silmis olemas olla, me siin kodusõdasid ja tuumaplahvatus ei korralda. Pigem on, on Eesti jalgpallikoondis üritanud ühte-teist ära teha siiani veel küll mitte paljut jalgpallist on tsiviliseeritud ajal kujunenud tsiviliseeritud sõjapidamise vorm. Ja sõjasaagiks ei tooda kaasa enam mitte kulda ja naisi vaid et mängus on see peamine rahvuslik au ja eneseuhkus, mis on teadagi naistest ja kullast veelgi kallim. Tulles nüüd tagasi käesoleva nädala juurde, kui Eesti jalgpallikoondis kohtus Euroopa meistrivõistluste valiktsükli mängus Peterburis Venemaa koondisega. Et see oli kahtlemata midagi rohkemat kui üks järjekordne kohtumine Eesti koondise jaoks. Et Venemaa on meie ajalooline ning seejuures mitte just kõige rahuarmastava naaber. Ning kolm viimastel aastatel seni omavahel peetud kohtumist on nii eesti kui venemaa publiku ja mängijate jaoks jagunenud punktide ja väravate poolest üsna võrdselt. Ühe mängu. Venemaal võitis Venemaa ühe mängu Eestis Eesti. See, mille Eesti võitis, oli küll sõpruskohtumine ning üks mäng Eesti pinnal jäi mullu viiki. Seega on siis bilanss võrdne ning mängus oli kaalul taas kord midagi rohkemat kui pelgalt kolm punkti. Venelastel oli kahtlemata seda võitu jama, au kui tabeliseisukohast rohkem vaja, kui eestik. Minu meelest on viimastel aastatel kujunenud sündmused nii spordis, meedias kui eestlaste rahvuslikus eneseteadvuses. Jalgpalli staadionist on saanud koht, kus avaldada ja kogeda rahvuslikku ühtekuuluvustunnet võttes osaliselt seda funktsiooni üle lauluväljakult. Ka staadionil toimuvad spontaansed minilaulupeod ning seejuures osutuvad paar jalgpallisõprade hulgas suure populaarsuse võitnud laulu tagasi rahva kollektiivses mälus ning minapildis visalt tuhmuvasse orjaaega. Sõnades õhutatakse 11 mässule kristlastest peremeeste vastu ning kompromissitu võitlusele sissetungijate venelastega. Paaril meeldejääval korral on eestlastel õnnestunud jalgpalliväljakul maksta kätte ajaloolise ülekohtu eest. Eestlaste teadvuses jäävad kauaks rahvustunnet ja eneseuhkust paisutamatrjoufaalne võit Venemaa üle sõpruskohtumises aastal 2002 ning võiduna maitsnud viiki Euroopa meistrivõistluste valikmängus kolm aastat hiljem. Needsamad kaks eelmised, et Tallinnas Eesti ja Venemaa koondiste vahel toimunud mängu osutusid väga selgelt staadionitäis inimesi, kes praktiliselt kõik olid Eestimaal elavad ja töötavad inimesed. Nende eelistused jagunesid üsna täpselt kahe meeskonna vahel. Siin elavad venelased ei toetanud mitte siis selle riigi meeskonda, kus nad elavad, kus nad oma makse maksavad vaid selle riigi meeskonda, kust pärinevad nende vanemad ja vanavanemad. Seega on üpris lihtne osutada, et et Eesti rahvuskoondis ei kanna ja ei toeta antud juhul mitte kuidagi ka meie riiklikku identiteeti ning teatud mõttes osutasid just needsamad kaks. Eesti ja Venemaa vahelist mängu osutasid ette viipavalt nendele samadele tendentsidele, mis tulid nüüd eriti selgelt välja möödunud kevadel skandaalis, mis lahvatas Tallinnas Tõnismäel pronkssõduri ümber kus oli ikkagi selgelt näha, et Eestis elab kaks kogukonda, mida senine küllaltki selline paljusõnaline ja bravuurikas integratsioonipoliitika ei ole suutnud mitte kuidagi kokku viia. Samas on eelesitatud osutused inimeste rahvuslikule ja ja riiklikule identiteedile, mis peaks siis justkui kajastuma ning väljenduma nende eelistustes spordivõistluste puhul. Alati natuke selline hämar ja segane. Ka siinkõneleja ise võib nüüd lõplikult aus olles raadioauditooriumi üles tunnistada. Olen kogu oma teadliku elu toetanud Venemaa sportlasi ning eelkõige just Venemaa jäähoki ning jalgpallikoondist. Et olgugi, et elan juba 15 aastat Eesti Vabariigis, maksan siin makse, kasutan selle riigi hüvesid ning parasiteerin siinses kultuuriruumis on minu tegelik identiteet ikkagi päris minu lapsepõlvest. Mis jäi siis geograafilist poliitilises mõttes tollasesse Nõukogude Liit ning tõsise andunud spordisõbrana ei olema hilisematel aastatel oma tollaseid eelistusi enam revideerima hakanud ning 15 aastat tagasi loodud Eesti vabariik ning seejärel taasasustatud Eesti jalgpalli rahvuskoondis ei ole seega minu ühest poolehoidu kunagi võitnud ning mängus olin ma, nagu ma oleks ka 20 aastat tagasi olnud Venemaa koondis. Venelased jätsid võidu koju, rääkis igipõline Vene koondise toetaja Alvar Loog. Kultuurikaja. Dostojevski on üks naist kirjandusteoreetilist sümbolismi pausoneeritud vene kirjanikest autor, kes hulbib teoreetikute tahtel igaviku õlis mõistetuna edastama tähendusi, tähendusi, tähendusi. Theatrumis valged ööd lavastanud Lembit Petersoni vestleb Dostojevskil Urmas Vadi. Tekste valgetest öödest loeb näitleja Laura Peterson. Möödus kaks nädalat hirmiks saatis siis diaklaga teate, et tal on palju prantsuskeelseid raamatuid, et need kõik on head raamatuid. Nii et kas vanaema ei tahaks, et ma talle ette loeksin? Igav ei oleks. Vanema nõustus tänuga, küsis aga siiski, kuule, mäestšenkades raamatuid on ikka moraalsed või mitte, sest raamatud on ebamoraalsed, siis ei tohi ta naistenkereid mingil tingimusel lugeda, sa õpid halba mida me seltsis õpime. Mis seal on kirjutatud vanema seal kirjutatakse, kõneles ta, kuidas noormehed korralikke tüdrukuid võrgutavad, kuidas need ettekäändel, et tahavad abielluda, neid vanemate majadest Äravivad ja pärast need õnnetud tüdrukud saatuse hoolde jätavad need siis kõige ägedamal viisil hukka saavad? Ma olen, ütles ta, palju niisuguseid raamatuid lugenud ja kõik on seal nii kenasti kirjeldatud, et istujate õelaid tasakesi vaata siis naistega, et sina neid ei loe. Käsitleb mulle tundub see valge tööd ka seda teemat, et mis on tegelikult reaalne, et kas unistuste reaalsus või kujutlust reaalsus, kuhu inimesed lähevad, kui nad elavad läbi seal midagi ülendavat, puutuvad kokku, seal võib olla ka teiste maailmadega, see kõlab nagu riskantsemalt, eks ole, et peaks tulema kahe jalaga keset elu. Aga et võib-olla ka seal nendes kokkupuudetest on midagi, mis võib üles kaaluda teatud mõne üksildase hinge jaoks, selle, mida ta võib kogeda nii reaalses elus, et tegemist on kindlasti mingi teise võimaluse otsimisega enda jaoks ja siin võib-olla põhjuse mitmeid üheks võib olla ka näiteks suur häbeliku sõi häbitunne, kus inimene häbeneb seda, mida ta endas näeb koledat ja mida ta ümbritsevas näeb koledat, mis ei vasta kuidagi tema hinge ilusamate ideaalidele, igatsustele. See sunnib teda selle tegelikkuse eest nurka peituma. Võib-olla teine moment on see, et inimene võib tajuda sellist unistalliku elu minekut fantaasiamaailmaga, teatud mõttes patune, ta eraldub nii-öelda tõesti reaalsest elust. Dostojevski kaasaegne Vladimir Solovjov ja tal on proua Daniel pra headuse õigustus. Solovjov on ka väga tugevasti Dostojevski teatud perioodidel mõjutanud ja kirjutanud Dostojevski kohta huvitavaid esseid. Tema ütleb niimoodi, et kõlblustunne või eetika alus on häbitunne, kui inimesel kaob juba häbitunne et siis on märk sellest, et eetika puudub Dostojevski tegelastele üldse on iseloomulik tugev võime tunda häbi. Tänase päeva trend tundub olevat tabelit, kus iga hinna eest ületada tabelikkuse midagi häbiväärset ütelda. Aga teatud võime neetud hingelise peenuse olemasolu, sellel unistaja ja igatsus ideaalse armastuse järele. Ja samas kui sellest häbelikkusest rääkida Ka teine peategelane, nastik, aga tema on ju väga häbelik võib-olla isegi natuke rohkem kui see unistaja, tema on ju seotud nööpnõelaga oma vanaema kleidi külge. Need naistega, kes on vanaema külge köidetud nööpnõelaga, kui ka unistaja, kes ei suuda läbi murda mingisugusest barjäärest, kes ei saa aru, miks see nii-öelda normaalsed inimesed normaalsed, terved, toredad inimesed teda oma seltskonda vastu võtta, ehkki ta püüab selleks teha kõik, mida ta suudab ja siin ongi üks niisugune kohtumine sellesse lähestikku uniste vaheline kohtumine, kus armastusele armukesele on sellise reaalsuse tähendus läbi mille on võimalik unistustest murda läbi tegelikkuses. Ja kuidas see lugu nüüd kulgeb, see point on kaunis, ootamatu ja jälle pöörded, mida see lugu võtab, on noh, kohati niukene, äärmuslikud, isegi. Peaaegu kõiki iseloomustab selline teatav äärmuslikus ja lõpuni väljaminek, et uks on mingisugune asi, mis paneb neid tegelasi ennast üles ja ka teisi tegelasi üles kruvima. Et mis asi see teie arvates anud, Lembit Peterson. Ma ütleksin niimoodi, võib-olla et igatsus absoluudi järele absoluudi nälg isegi, et mis ei lase inimestel nagu elada, et kas minna absoluutseks kasvõi oma unistustes või minna absoluutseks armastuses, minna lõpuni asjadega lõpuni minek, see mulle tundub, et see kuskil tegelasi iseloomustab, inimesel on, on hing, mis on näljas ja mis vajab toitu. Ja see ongi see, et see kõige ülevam ja kõige madalam on ta tihtipeale noh, inimeses koos. Ja see ongi see, et et kui on igatsus absoluudi järele, igatsus isegi ütleme pühaduse järele, siis see, kes igatseb, on ise patune inimene, selles mõttes, et konflikt on hästi suur, et me Meil on stampettekujutus, et inimene, kes elab ideaalidele või, või igatseb pühadust, on ise juba peab olema püha. Muidugi see ei ole nii, tähendab, et ta on just see igatsus ületada see oma madalloomus. Aga see, võta ära seda igatsust sellest välja pääseda enne Tiide käigud, pöördkeerdkäigud on sageli noh, tegelasele endale ootamatult. Et sageli, kui tegelane igatseb absoluut, igatseb lunastust või jumala armu sisse, tabab teda teinekord ka ootamatult. Ta valmistub selleks, aga mis hetkel seda tabab, see ei ole kunagi teada. Kummalisel kombel annab Dostojevski oma niisuguse ideaali või mis tal endal oli ja mis oli vene 19-l sajandil? Paljud ei ideaal ilmselt mitte ainult tema oma. Vot selline üleilmse vendluse idee, kui me mäletame googel, ütleb, et ülim kunst on see, kui sa pärast kunstiteose vaatamist või raamatu läbilugemist tõused püsti ja ütled, et tahaksid öelda teisele inimesele, vend, vot niuke vendluse idee, mis Dostojevskil ka läbi läheb, ta kummalisel kombel paneb selle naistencosu, et naistel on see, kes igatseb sellise üleilmse vendluse järele. Et selles on minu jaoks kõige olulisem teema. Issand jumal terve hetk õndsust on seda siis inimesele vähe, kasvõi kogu eluks. Dostojevski valgetest öödest rääkis lavastaja Lembit Peterson. Tekste luges näitleja Laura Peterson. Smolensk on linn Venemaa avarustes. Nädala eest ilmutas veneder saava, ent seal vennasvabariikide filmimeestele. Vanas nõukogude stiilis Smolenski filmifestivalile sattus Urmas Vadi. Minus on alati huvi, aga veidi kohtlevaid küsimusi tekitanud uudised eesti filmi menust kusagil järjekordselt filmifestivalil Indias, Hiinas, Ameerikas, Brasiilias, Venemaal. Kui see ei ole kann või Veneetsiaga, Berliin siis mis väärtusega on festival Uruguay's? Olgem ausad, Uruguay kanni vahel on siiski vahe. Näiteks see, et Uruguay on palju eksootilisem. Nii ei teadnud ma midagi ka festivalist Novaja kino Smolenski linnas, kus me osalesime eelmisel nädalal koos Jaak Kilmi filmi kohtumine tundmatuga ja René Vilbrega festivali auhinnaskaalal, kus helesinistes krimpleenkleitides tantsisid balletti tüdrukud ja mängis 80.-te stiilis estraad. Rokibänd loeti muuhulgas ka luuletus, millest kaks ridakülasid. Nii see siin on koht, kus eestlane ja Usbek leiavad ühise keele. Ühesõnaga olid esindatud kõik 15 endist liiduvabariiki või hoopiski praegused liiduvabariigid. Selline hirmus mõte tekkis hetkeks istudes Rossija hotelli restoranis, kuhu oli ehitatud tellistest kindluse tornid, pealsindli katus. Tornide vahele oli tõmmatud Aga tolmunud sinine riie, mis arvatavasti sümboliseeris taevast väiksemad valged ebasümmeetrilised riidetükid aga pilvi. Kui küsida veel kord olulisuse kohta, siis sellest andsid tunnistust mitmed nähtused. Esiteks, kohal oli kolmest musketäri startannianni kehastaja Boyorski kes oli mähkunud musta nahka. Teiseks lõpupeol sattusime istuma ühte lauda. Proua Zuccinaga, kes Jaak ütles, on mänginud filmis punetav lodjapuu ning on ei vähem ega rohkem kui 70.-te Venemaa Merilyn Monroe. Olgu siia ruttu-ruttu vahele öeldud, et Maarja Jakobson võitis filmi stiilipidu parima naisosatäitja auhinna ning seetõttu seisis pronksist palle naisinglikuju viina ja pirukate kõrval Peeter Urblais laual. Ja siis tegi Venemaa-mandri Zuccinaa liigutuse, mis pani kadestama ülejäänud 14 liiduvabariikide mehed aga ehka naised. Nimelt tõstis ta klaasi ja jõi Korotsija estonski paarini terviseks. Ja kolmandaks. Kuna festivali peasponsoriks oli Smolenski briljanti tehas, siis kraan triinoi, singli kujukese sisse oli peidetud briljandid. Aga nüüd kahest nähtud mängufilmist. Esimene neist oli Armeenia film Marianna mille kohta zürii esimees ütles, et see on armeenia kino uus hingamine. Film ise kestis peaaegu kolm tundi ja rääkis väga-väga aeglaselt naisest, kellel Bailmus hele ning tugev valgus. Sel hetkel naine kannatas ja nägi midagi ning samaaegselt purunesid korteris ka kõik klaasid. Hiljem selgus, et ta kuuleb ühe psühhiaatri ema häält. Tundub justkui huvitav, eks ole. Ja te tahate kohe küsida, et mis siis edasi sai, mis juhtus. Aga ei juhtunudki midagi. Läks tund aega mööda ja siis jäi naine rasedaks. Siis läks veel tund ja viis viimast minutit näidati, kuidas naine sünnitab. Nii minule kui Jaagule, kui Vilbrale jäi nii mõndagi aru saama. Bussis teel kinost hotelli, puhkes diskussioon, milles sekkus ka üks naine, kes teadis, et selle filmiga viidati pikale kristluse traditsioonile Armeenias. Film ise võitis parima stsenaariumi auhinna, mitte aga film, kohtumine tundmatuga. Imelik. Teine film oli pärit Moldovast pealkirjaga armastuse loomine millest esimene pool oli Emery kusturiitsa loodis jutustus ühest juudi külast, kus kõik kõik nii vanamehed kui lapsed lõid tantsu, laulsid, sõid ja jõid. Siis aga tulid vene sõjaväelased, rüüstasid natukene ja võtsid poisid sõjaväkke. Aga peagi selgub, et punaarmeelaste käitumine oli siiski vajalik sest kohe tulevad sakslased kelledele peab vastu astuma. Sakslaseid oli kujutatud eriliste jälganditena. Eriti jälk oli üks saksa mundris naine. Juute, notiti, aeti küüni ja siis pisteti kõik põlema. Ent saabub aeg, mil tulevad jälle Vene väed löövad sakslased minema. Kadunud poeg tuleb vene sõdurina sõjast koju. Lonkab ta ilus naine, armsad lapsed on tapetud. Aga ta suudab ikka veel uuesti armuda. Uus ja ilusa elu Stalini eestvedamisel ehitatakse jälle üles. Nagu ka pealkiri ütleb. Armastuse loomine kõlab nagu Hans leeberehti valgus koordis, aga ei, tegemist on kaasaja filmiga, mida publiku tungival soovil näidati kaks korda. Lõpetuseks veel väike detailfestivali eksootikast. Nimelt valiti ühes ööklubis festivali no või kino, mis ja peale seda näidati külalistele striptiisi. Ehk on siit midagi Pimedate Ööde filmifestivali tegijad? Mihhail Boyorskit kohtas paralleeluniversumis Urmas Vadi. Tuletame siiski veel kord meelde, et aasta on meil siin endiselt 2006. Ja Vene eri on sellega lõppenud. Tartu kunstihoones saab veel täna ja pühapäeval vaadata skulptor Ahti Seppeti näitust kommenteerib Andreas vee. Tartu kunstimajas on üleval lahti Seppeti näitus hengemat tööd sellel näitusel on tehtud paberist väga tugevalt deformeeritud paberist. Ma tõesti ei oska arvata, kas kellelegi võiks tulla pähe vaadata neid Seppeti paber tekstuure puhtalt esteetilise seisukohast. Mul on seda raske ette kujutada. Kõik viiteväljad, milleni nende vaatamine viib, on nii selgelt ühenduses postmodernse mõtlemisega et isegi mõttekatsest leida neis midagi dekoratiivset tundub põhjendamatu. Kohati on sidestused ajalist praegut kirjeldavate mõtlemisstrateegiatega lausa nii ilmsed, et tundub kummaline neile osutada. Kas ma ei solva vaatajaid ja kuulajaid, kui räägin ilmsest? Aga ma siiski räägin sellest ilmsest. Esimene vältimatu küsimus, mis meid näiteks tuure vaadates tabab, on ebamugav. Mis asjad need õigupoolest on? Taimset koed või loomsed? Kas need kelmede kiled justkui lahkamislaual avatud eluskude on valutundlikud? Kui võtta nõela torgata, kas siis hakkavad seda kudedes segast konglomeraadi läbistamas basmaatilised tõmblused, kas ta püüab valu eest ära minna? Kannatuse tuvastamine oleks tõsiselt ehmatav, kui võpatas ja tõmblus lõikaks elusaks peetavat kudet lõikaksega vaatajat. See kõõluste kilede ja avalduste süsteem on nagu orgaaniline tenn, kiirgur, bioaktiivne saksas point. Ta edastab meile signaale, mida me kanname iseenda bioloogilises olemuses. See tähendab seda kõike, mis algab sealt, kus mõistus lõpeb ja kus muidu teadvuse kontrollile allutatud bioloogiline masin jääb üksnes iseenda, mitte muudetavate programmi koodide juhtida. Kus refleksi sähvatus läbistada, intervjueerib kannatavat kudet. Siit ilmub teine ilmne seos filosoofid ja kitarri. Skisoanalüütiline jaht inimteadvuse tegelikkusele koondus terminisse paljusus, paljusus võib olla ükskõik milline aukude ja mulkide süsteem, risoom, karikeha, pooride puhang, teadvuse skisoidne plahvatus, minakontseptsiooni pihustumine, kordistustesse. Oluline on, et tema valem on alati n miinus üks. See tähendab paljususest saab alati ühe ära võtta, ilma et tema sisu sellest lahutus tehtest muutuks. Kahti Seppetidekstuuride valem on n miinus üks. Niimodi nähtult on need tekstuurid kaasaegse inimese psühhoreaalsuse portreed. Selleks et olla inimese nägu, ei pea olema nähtavalt inimnäoline. Näolisus ilmub läbioleku. Kolmas seos ulatub võimalikku tuletatud lähitulevikku. Me elame maailmas, mis juba praegu on tehnoloogiast üleküllastatud, aga tehnoloogia pole veel õppinud kasvama. On tõenäoline. Ta varsti õpib ja et see võib olla üks suurematest muutustest ja ehmatustest, mis inimkultuuri lähiajal tabab. Kasvamine lahustab piiri elusa masinlikku vahel. Masinaid tehakse, elusolendid, kasvavad nii, Me arvame. Kui aga masinlikku struktuurid õpivad ennast kasvatama, õpivad nad eeldatavalt samaaegselt ära elusolendite tegemise. Inimkultuuril puudub kultuuripärandist üles loetav kogemus selliselt käituvast maailmast arusaamiseks. Põhilised tunnetuslikud kategooriad ennekõike elusa elutu mõistmine saavad viga. Seda ebamugavust ja võõristust, mida ennast ise ehitavad Masingu, et tekitada võivad on juba mitmeid aastaid tagasi ennustanud ja kirjeldanud lähituleviku visionäär, küberpunkkirjanduse juhtfiguur William Gibson. Järgnev tsitaat pärineb raamatust iidoro ja kirjeldab olukorda pärast suurt maavärinat Tokios, mille tagajärjel nanotehnoloogiliste meetoditega kasvatatakse üles New Tokyot. Me ei ole kindlad, mida te neist uutest hoonetest arvate, ütles jama saaki. Neist nanotehnoloogilistest hoonetest küsis leini. Jah, mõnele inimesele mõjuvad need häirivalt. Leini teadis mudelite järgi nende Protaalsetest mõõtmetest, kuid mudelit polnud edasi andnud nende eripärast, tekstuuri, voolujoonelist, orgaanilisust, leini silmitses torne, osa fassaadist, neist liikuvat, aga see pidi olema silmade viga. Nüüd neis üha uue tornikogu esikülg lainetavat aeglaselt eemale roomavat leini jälgis, kuidas peegelduva valguselaik libises mööda kauge hoone fassaadi. See liikumine oli nagu mingi süvamereeluka kombitsate osmoos. Kui ta hooneid vaatas, libisesid nad laiali, Veelgasid voolasid minema, kadusid vanema linna labürinti. Tsitaadi lõpp on paras aeg sellesse lähituleviku lisse konflikti kunstimeetoditega sisse vaatamiseks. Ahti Seppeti paberkoed laotuvad laiali nagu tõepoolest organiteta kehad nagu skisoidsus piirile aetud organoidne funktsionaalsus, milles uinub koeteadvus või siis kohe teadvusetus. Nad on nagu elu, mis on unes nagu tulevikukude. See on resoidne maatriks, mis tekitab bioloogilise aluspõhjaga õõva või siis vastupidi, vaimustust. See on lähitulevikus seisu ette aimamisse suunatud teos. Temas on piisavalt mahtuvust, mis sünkroniseerub täpselt nende küsimustega, mida inimkultuur endalt küsib just nüüd ja praegu. Ahti Seppeti näitusest Tartu Kunstihoones rääkis Andreas v. Kultuurikaja kordust saate kuulata täna kell 18 15 klassikaraadios, kolmapäeval peale südaööd, vikerraadios ning Eesti raadio kodulehelt www. RÜE. Muusika valis täna Andreas, vee helirežissöör oli Külliki Valdma. Mina olen toimetaja Esta Tatrik. Kohtumiseni nädala pärast. Ei? Viitsi. Loos. Eeemmautsin.