Ja tere taas New Yorgist, mina olen Neeme raud, MINA, OLEN Aigi Vahing. Tänane saade on söömisest ja natuke ka kehakultuurist. Te kuulete keskprogrammi punet. Tulin. Täna saates esmalt oleme mikrofoniga Manhattani keskel asuval turul, tõelisel turul, kuhu farmerid hommikuti linna tagant head-paremat müügiks toovad. Siirdume linna väidetavalt parimasse kokakooli, nii vähemalt väidab meie vestluskaaslane prantsuse kulinaariainstituudi meisterkokk Lian Wong ja siis on aeg pisut huvitavat trenni teha. Jah, järglased, kas sa oled hästi süüa, kuid sama palju või veelgi enam armastatakse saledat joont ja nii veedab enamus linna siis suure osa oma vabast ajast, kas jõusaalides või joogastuudiotes niisama palju, kui on siin jõusaalitreeninguid erinevaid joogastiile ja uurime, mida kujutab endast Bycram, jooga ehk saunajooga. Selline on siis linnulennul tänane uitamine, unetus linnas seal reede õhtul, viimasel septembris. Oi, kuidas mulle meeldib sügis, siin USA idarannikul sügisvärvid sügislõhnad praegu olemegi kohas, mis on väga rikkalik just nende sügislõhnade poolest. Me oleme New Yorgis Union Square'il turul üle New Yorgi on selliseid turge üle 40, kus sa, kohalikud New Yorgi ümbruskaudsed põllumehed saavad kokku linnaelanikega ja pakuvad neile just praegusel hooajal kasvavad värsket kaupa. Ja see värske kaup on tõepoolest isuäratavalt värske ja lõhnav kude kohta New Yorgis peab ütlema, et nad ei ole sellised alaliselt turud. Farmerid tulevad siia hommikul vara, panevad oma väikesed putkad ja katusealused püsti. Õhtuks koristatakse Turka, särav ja linnaväljak saab jälle lillaste päralt olema. Need turud ei toimu iga päev, vaid teatud päevadel siin Unioni väljakul, kus saab tõmmata mõttelise piiri Manhattani kesklinna ja alllinna vahel on see neli korda nädalas. Ja kui kellelgi on kokanduse ja kulinaaria vastu suurem huvi, siis parimate restoranide kokad teevad siin turgudel oma kokatuur, et nad võtavad huvilised siis punti, tulevad nendega koos turule, vaatavad, milliseid värskeid kaupasid osta ja miks nad ühte teisele eelistavad ning viivad siis inimesed tagasi oma restoranidesse, kus nendest sünnivad uued road. Ja paljud kokad käivad ka oma restoranidesse igal hommikul, kui turg avatud, on värsked paremat kaupa ostmas, sest et mida paremat võib õhtul einestajatele öelda, et, et see on just täna hommikul kusagilt farmist toodud juurvili. Aga miks need rohelised torud siia New Yorki 30 aastat tagasi tekkisid, peamine põhjus oli see, et New Yorklasi kurtsid, et nendeni ei jõua kuidagi selline värske kraam, et salatid on poest kuidagi otsast kolletavad ja pruunid ja tomatid on kõvad ja samal ajal New Yorgi ümbrust kaudsed põllumehed olid kõik pankrotistumise järel. Et siis 76. aastal otsustati need jõud omavahel siduda ja ja kui siin turul nüüd ringi vaadata, siis ma ütlen, et ma vist ei ole tõesti seda värske kasvuhoonetomatilõhna õhus hõljumas tundnud küll juba väga pikki aastaid. Mis meie ümber on, on tõepoolest lookas, siin on kõike head-paremat, mida, mida farmidest võib tuua alates juustust, alates piimatoodetest kuni kõiksuguste küpsetisteni muidugi puu- ja juurvilju on eriti palju. Kõrvitsaid päevalilli kõiki kõiki sügistoone. Sügised toovad just värvi, see meeldib mulle, eriti sügise värviks on oranž, mis on halloweeni sure, sügispeo värv, kui kõrvitsat uuristatakse tühjaks ja sinna tehakse näod pähe, pannakse küünlad sisse, need kõrvitsad on paljude majade uste ees õhtuti säramas. Võib-olla oleme mõne farmeriga kajutit, et mida nad siis pakuvad ja küsima lillastelt, mida siia ostma on tuldud, sest vaatamata sellele, et praegu on päevaaeg kibe tööaeg, on siin turul ka väga palju sagimist ja väga palju inimesi. João võtkem seda maha ja rääkisime siis naisterahvaga, kes oli küll klassikaline New Yorklane, Tammen hättanilt, hommikused trenniriided veel nokamüts peas, kilekotid käes ja ta ei olnud küll sedasorti inimene talutakse, nimetades turul ringi ja vaataks, jahetaks nagu meie vaid tema ütles, et tema käib siin turul neli korda nädalas iga päev, kui turg on lahti, ta oli natukene selline tõre ja pahur, selline nagu inimene tuleks poest toidukottidega, tema jaoks ei ole see turul käimine tõenäoliselt mitte mingisugune luksus või erakordne sündmus, vaid ta käib siin oma igapäevaseid toiduasju tõesti ainult siit turult ostmas. Ta ütles ka, et ta poes supermarketist osta kunagi midagi, sest tema jaoks on oluline värske toitja kvaliteet, mida see turg tagab ning kaks kotti oli värskeid tomateid, värskeid peterselli, virsikuid, alatu leiba, nii et praktiliselt kõik, mida ta õhtul lauale tahab panna, sest ta ütles, et ta armastab küll restoranides söömas käia nagu kõikne Yorklased, kuid talle meeldib kodus ise süüa teha, kui seda saab teha niivõrd värsketest toiduainetest, nagu siin pakutakse. Ja ütles, et nüüd siirdub meloni jahile, mis ta võis olla üle 40, veidi aga suurepärases vormis ja väga klassikaline. Jargi daam siin turul ringi käies on huvitav vaadata neid inimesi, kes, kes siia tulevad nagu see daam, kellega me ka vestlesime. Need on inimesed, kes jahivad kvaliteeti, kelle jaoks on rõhutatult oluline, et ostetav oleks värske. Nii et kui Eestis nagu kuulnud olen, käiakse turul otsimas sageli odavamat kaupa siiani Yorgi keskel asuvale Union Square'i turule, mis on nagu kuulsate Ameerika üks selliseid eliitturge tullakse selleks, et otsida kõige kvaliteetsemaid asju ja siiatulijad on valmis maksma selle eest ka märgatavalt kõrgemat hinda kui supermarketites. Me rääkisime Saaraga, kes on ise Saksamaalt pärit, aga on tulnud siia Ameerikasse õppima juustutegemist. See on selline huvitav programm New Jersey osariigis New Yorgi lähedal, nagu ta rääkis, kuhu kutsutakse igal aastal ridamisi eurooplasi koos on itaallasi, prantslasi, Venemaalt, eks, ja, ja huvitav, et see Ameerikasse tullakse õppima juustu tegemist Euroopa stiilis juustutegemist. Ja kui küsisime, et kas siis ameeriklased on nii hästi tuttavad juustukultuuriga ja, ja on tal palju seletamist klientidele, mis juuste ta müüb ja milliste toitudega neid kasutada, siis ta ütles, et see turg nüüd siin New Yorgi kesklinnas Union Square'il, et siin on väga haritud inimesed, kes ei vaja palju seletamist, aga kui nad oma toodetega lähevad, veidisid New Yorgist väljapoole, siis on küll kõvasti tegemist, et seletada ameeriklastele, mis juustamist ja ausalt öeldes seal on ju ka nüüd ei ütleks, et ma seal väga palju oskaks orienteeruda nende imeliste juustukäntsakad vahel. Sarah ütles ka seda, et siia turule, mis on tema sõnul Ameerika üks kõige kuulsamaid farmerid turge siin turul kauplemine on omamoodi nagu prestiiži küsimus, et luba siia turule tulla, on päris raske saada. Esmalt peab New Yorgi tervishoiuamet andma loa, siis peab taotlema loa veel sellel turul Enda korraldajatelt. Aga kui mujale öelda, et me oleme sellel turul esindatud, siis see on nagu selline suur kvaliteedimärk, et tõepoolest katet müüma. Head kraami teid siia lubatakse. Saime jutule ühe farmeriga, kes iga nädal tuleb siiani Yorki suhteliselt kaugelt Vermontis. Ta ütles, et tema päev turupäev algab juba kell pool kaks hommikul, kui ta peab oma farmis ärkama, et hakata siia Manhattani poole sõitma ja siis kella kuueks oma letsin panna ja müüa orgaanilist liha küpsust, liha alates linnulihast kuni kuni loomaliha. Ta ütles jah, et lihaturg siin ei ole nii hästi välja arenenud, kui on köögiviljade ja puuviljade osa, aga ta ütles, et kas sellist orgaanilist liha ikkagi ostetakse, kuigi võib-olla klient alati ei oska selle jahile siia tulla. Aga kui ta just nagu praegugi vaatan üks naisterahvas seal veepudeli khatiga vaatab orgaanilise peekonipakendit, et nõudlust selliste toodete järgi On ma arvan, et paljude jaoks on ebatavaline osta lihaturul sellisest putkast, ameeriklased on harjunud sellega, et liha ostetakse poest, kus on väga kindel kontroll, kuid see farmer rõhutas meile saada õigust siin liha müüa, selleks tuleb saada väga paljudest ametkondadest load ning inimene, kes ostma tuleb, teab, et tegelikult kõik, mis siin müüakse, on ohutum. Kuid ma küsisin ka seda, et mis siis muudab näiteks kana orgaaniliseks kanaks, sest mitmed tuttavad naljatanud, et kui räägitakse restoranides näiteks, et, et see on orgaaniline kana, et võib-olla on sellel kanal lubatud vara üle õue joosta ja see on muutnud ta siis selliseks prii Reins Chickeniks vabalt kasvanud tahaks, kes ei ole pidanud kogu oma elu veetma väikeses puurikeses. Farmer vastas, et tegelikult on väga kindlad eeskirjad, mis tuleb kana kasvatamisel täita. Kana ei tohi saada mingisugust keemilist toitu, ta peab tõesti kasvama vabalt ringi joostes, enne kui sõna orgaaniline võib kasutada. See liha, mida Mike müüb, ei ole siin lettidel niimoodi kärbeste noolida ja limpsida. Vaida tabasime Mike'i sel hetkel, kui ta tõstis suurtest kastidest paljaste kätega jääd oma kilepakendatud lihatoodete peale, et et siin on tõesti kõiki nõudeid järgitud, et inimesteni jõuaks kvaliteetne ja tervislik kaup. Ja siinsamas kõrval müüakse värsket kala. Ja ma ütlen, et see kalalett lõhnab ka ikka mitte niimoodi nagu klassikaliselt kala lõhna mõistetakse kuidagi sellise ebameeldiva lehana. Kala lõhnab siin täpselt Moody kerge pipra ja soola järgi nagu see kala, mida minu isa kunagi virtsus kalapaadi peal värskelt sisse soolas, väga kutsuv igal juhul võib-olla ma isegi ostan sealt midagi. Ja see oli meie väike ringkäik union skaaril ja kuna tänase saate läbivaks teemaks on toit, siis turult läheme nüüd edasi kohta, kus kõigest sellest maitsvast, mida siin osta saab, valmistatakse vastupandamatut road. Me jätkame saadet ühest väga põnevast kohast. Me oleme nüüd hetkel neemega prantsuse kulinaaria instituudis siin Hiinalinna ja Soho piiri peal. Ja hakkame kohe rääkima daamiga nimega Lian, vang, kes on prantsuse kulinaariainstituudi peakokkadest on töötanud vist, kui tema resümeed vaadata, siis töötanud vist pea kõikide olulisemate restoranide juures siin New Yorgis ja Ameerika enne kokaks asumist õppis ta moekunstnikuks, aga jättis moekunsti kokanduse pärast maha. Enne intervjuude asume, kirjeldame natuke seda ruumi, kus intervjuu toimub, sest et kokanduskooli pressiesindaja leidis, et me peaksime kindlasti liianiga kohtuma otse köögis. Jah, me oleme tema, nad vist nimetavad teatriteks lausa neid klassiruume, kus me oleme, me oleme tema klassiruumis, aga klassiruumi ja kööki eraldab selline. Vaata kana moodi asi, et meie küll neemega viibime ühel pool akent klassitoas, aga teisel pool akent käib selline meeletu kihamine, noored kokandusõpilased vormides kõik käivad ja ja valmistavad, kes töötleb liha, kes segab mingit kastet just nagu nagu teatris, teatris, meie oleme nüüd need vaatajad ja nemad siis esinenud. Ma olen selles majas siin, Broadwayl Hiinalinna ja sohu vahepeal mööda käinud kümneid ja kümneid kordi. Ma tean, et see on prantsuse kulinaaria instituut, aga kui me siia neljandale korrusele tulime ja, ja vaatasime, kui suur see kõik on, kui palju siin on kokandusõpetaja kokandusklass, pole kunagi aimata, et see niivõrd mastaapne See on jah, kohe selline täiesti omaette nagu ülikooli meenutab, et siin on kateedri erinevad korrused ja õpperuumid ja all, kui sisse tulime, uksest, siis oli kohe võtsid meid vastu sellised noored. Närvilised kokad olid vist mingit eksamit tegema, ei teavitalid, suitsu, teed seal osadele õues ja, aga räägime nüüd siis selle kokakooli ühe peakoka õpetaja Lian Wongiga Aasia päritolu naisterahvaga, ta on küll siin Ameerikas üles kasvanud ja ma arvan, et alustamegi sellest, et ta esimeseks armastuseks oli moekunst, kuidas ta sattus selle juurest kokanduse juurde. Minu esimene karjäärivalik oli pood, õppisin moodi siinsamas New Yorgis moetehnoloogia Instituudis sooviga saada moekunstnikuks, kuigi see tundus mulle juba tollal üsnagi ebareaalne unistus. Kuid õppisin moodi siiski kokku neli aastat ajal töötasin Aga restoranides ning mõistsin, et naudin tööd toiduga palju enam kui tööd kangastega. Nii vahetasingi moekooli kokanduskooli vastu olen ka ise nimelt sellesama kooli prantsuse kulinaariainstituudi lõpetanu. Kokandus on New Yorgis nüüd ju vähemalt sama populaarne kui mood ja see kool siin on väga, väga tuntud. Ehk räägite kulinaaria instituudist natuke lähemalt, palusime vangi. Prantsuse kulinaaria instituut asutati New Yorgis aastal 1984. Tol ajal oli siin vaid üks köök esimesel korrusel ja üks klassiruum. Olen näinud, kuidas see kool on aastatega kasvanud eriti just sellest ajast saadik, kui mina siin õppisin. Meil oli tollal vaid kaks korrust ja ainult üks hoone, nüüd on meil neli korrust, uued köögid. Siin asub prantsuse kulinaariainstituudiga sama katuse all, nüüd ka itaalia kulinaariaakadeemia. Nii et me oleme tõesti oluliselt kasvanud koos selle kasvuga, mis on toimunud inimeste huvis kokakunsti vastu ning soovis ise hästi süüa tegema, õppida. Mis aga selle kooli just nii eriliseks teeb, New Yorgis on teisigi kokanduskoole, mis väidavad, et nad on maailma parimad. Me peame isendid kokakoolide koorekihiks ja seda peaasjalikult meie esmaklassiliste õpetajate tõttu. Me õpetame kokandus siin küll prantslase moodi prantsuse Toiduvalmistamise tehnikat, kuid sugugi mitte ainult prantsuse kööki. Seda tehnikat, mida siin õpetatakse, võib rakendada mis tahes köögi puhul. Kui raske on prantsuse kulinaaria instituuti siin New Yorgis õppima pääseda? Keeruline pole, on vaid keskkooli lõputunnistust vaja, sest sisuliselt on see ikkagi kutsekool. Kuid inimesed soovivad kokandust õppida ka hilisemas elus. Majanduslanguse tõttu ning börsikriisi tõttu vahetavad paljud karjääre pöörduvad selliste alade poole nagu toidutegemise oskus. See on kunst, mida tundest saab alati raha teenida. MINA ISE, et ma ei kaota eales tööd, kuna oskan hästi süüa teha ning nõudlus heade kokkade järele ei kao kunagi. Eriti sellises linnas nagu New York, kus restoranides söömine on kui omamoodi sport. Meil on õpilasi üle kogu maailma, inimesed tulevad eri põhjustel, kuid kõiki seob kokandusega seotud kirglik huvi ning eesmärk. Paljud meie kokad on väga noored, aga paljud meie õpilastest on tegelikult, nagu ütlesin, juba vanemad niinimetatud karjäär ei vahetajad, neil on kõrgkooliharidust teistel aladel nagu minul ja nad on omal alal ka edukad olnud, nii et osad tulevad pensioni eas soovivad toidu valmistamist õppida, võib-olla pensionipõlves oma väikse äri avada. See ongi kokakooli puhul minu arvates kõige olulisem ja meeldivam, et alustada võib igas vanuses. Kui tunned, et toiduvalmistamine on sinu kirg või meie koolis õppimine su elu sõna otseses mõttes muuta. See on huvitav jah, kui paneme köögist paaris tööle näiteks keskkooliealise juba vanemas eas inimesed, sest nad peavad õppima koostööd tegema. Köögis on ju teised reeglid kui elus. Huvitav vaadata, kuidas endised postid ja firmaomanikud peavad järsku kuuletuma neist noorematele kokkadele ning ütlema, jah, peakokk ei, peakokk, vabandust, peakokk. Nii et seda protsessi on alati huvitav jälgida, kuidas inimesed neis olukordades toime tulevad. Kuid kõigil on üks eesmärk, valmistada suurepäraseid maitsvaid roogasid ning valmistamise protsessi, ennast võimalikult nautida ning sellest rõõmu tunda. Kui kallis õppimine siin prantsuse kulinaaria instituudis Odav, see ei ole, ütleme siis nii, hetkel on kursuse hinnaks 38000 dollarit, see on 418000 krooni. See on siis läbinisti oskus treening 600 õppetundi kokku, lisaks sellele ka kõik muud kasvud, mis meie koolis õppimisega kaasnevad. Nagu näiteks eluaegne kääri abiprogramm lõpetajad on alati kooli teretulnud, meie üritustes ja esitlustes osalema. Ja näiteks minagi sain karjäärile hoo sisse, nii et töötasin restoraniäris paar aastat oma pead, kuid tulin siis kooli tagasi, istusin karjäärinõustajaga maha ning nad suunasid mind eri kohtadesse, kuni hakkasin siinsamas tööle ning mõelge ise, kui ikka võid 20 aastat pärast kooli lõppu vaata mis siia tagasi tulla ning öelda, et teate, mis, ma sooviksin nüüd töötada Prantsusmaal ning meie kool võimaldab seda, nii et haridus meie koolis on elukestev investeering, auto võib ju ka osta odavam või vastu pidama. Nüüd oleme piisavalt juba kokandusest rääkinud, et aeg on jutus väike vahe teha ja ühe kuulsa New Yorgi. Restoranilaulu saatel isend hetkeks restorani laua taha mõelda. Elupõline New Yorklane Billy Joel kutsub meid itaalia restorani. Jätkame juttu New Yorgi prantsuse kulinaariainstituudi meisterkoka Lian vangiga, küsime, mis teeb njorklastest nii suured gurmaanid, eriti just viimase 10 aastaga on toitumisskulptuuri tõus olnud siin väga märgatav. Kõik räägivad pidevalt toidust. See pole mitte nii ainult New Yorgis, vaid terves Ameerikas on toidukultuuri renessanss. Sellega kaasneb muidugi ka teine külg, eriti just orgaanilise toidutööstus, mis ei ole pelgalt toitumine, vaid ka keskkonnasõbralikkus. Ja siis toidutelevisioon ning internet. Just tehnoloog ongi, areng on toonud toidukultuuri inimestele lähemale. Hakatakse avastama just seda, et võib ka elada selleks, et süüa, mitte ainult süüa selleks, et elada. Et einestamine võib olla tõeline nauding. Ja eriti just New Yorgis, siin on ju rõngassaiad küpsemas tänava nurgal, teisel nurgal ristitakse soolapähkleid ja seemneid näljas, eks ole, me ju inimesed, kõik meile meeldib süüa. Ma usun, et New York on toitumise mõttes küll üks parimaid linnu maailmas, kus elada, kuna siin on nii mitmed toidukultuurid nii hästi esindatud. Inimesi tuleb ju igast maailma otsast. Nii on meil siin afganistani köök, jaapani köök või Ladina-Ameerika köök või Ameerika lõunaosariikide toidud. Igas ümbruskonnas on midagi tõeliselt maitsvat süüa ja sellest võib tõeliselt vaimustada. New Yorklastel meeldib muidugi ka katsetada pidevalt uusi asju proovida, paljud newyorklased einestavaid väljas tegelikult ju iga päev kodus praktiliselt ei söödagi. Jah, ühest küljest ju tahame meiegi, et inimesed väljas einestaksid, kuna soovime, et meie kokkadel oleks jätkuvalt tööd. Teisest küljest soovime aga, et inimesed õpiksid ka ise toitu valmistama, et nad võiksid iseendile süüa teha. Mul on mitmeid sõpru, kes ei oska munagi praadida ja ma räägin neile, et see on imelihtne ning vabastav. Ja ma märgin omalt poolt siinkohal vahele, et ka minu külmik on täiesti tühi ja juba aastaid on seal vaid heal juhul piim ja kohvi. No mul on kani, kuna ma olen suurema osa ajast tööl, aga see on ikkagi suur asi, kui oskad endale ise süüa teha. Seetõttu on meie minikursused ja tunnid amatööridele väga head, kuna söögitegemine, armastuse akt, andmise kunst ning ma arvan, et see, mis paljusid kokkasidki tagant kütab, on soov inimesi õnnelikuks teha, neile midagi head anda. Kuid kõik algab iseendast, nii julgustame inimesi söögi valmistamist õppima. Õppige süüa tegema. Me aitame. Väljaspool Ameerikat on levinud arvamus, et USA köök on vaid hamburgerid ja friikartulid ja väga lihtne ning rasvane toit ning et inimesed ei toitu tervislikult. Samas on New Yorgis nii meeletult rikkalik toidumaastik, nagu ütlesite. Selle hamburgeri jutu peale ütlen nii, et inimesed, kes nõnda räägivad, pole eales maitsnud tõeliselt head restorani hamburgerid. See on minu arvamus, aga Ameerika köögi puhul püüame ameeriklastele kõige enam õpetada seda, et on võimalik toituda paremini valmistada tervislikumaid roogi. Minagi kasvasin üles New Yorgi osariigi põhjaosas kiirtoidu ning mikrolaineahju toidukeskkonnas. Mina hakkasin endale süüa tegema alles ülikoolis. Ega ma algul midagi ei osanud, küll sõbrad soovitasidki toidutegemist õppida. Ilmselt sellepärast, et mu toidutegemise oskus paraneks. Kuid väljas heades restoranides söömas käies mõtlesin alati, et mina ei suuda elu sees sellisel tasemel süüa teha ning nüüd suudan pärast õpinguid siin prantsuse kulinaaria instituudis ning muidugi aastatepikkust praktikat restoraniäris. Koolis õpid, kus toiduained lähevad, miks neid peab austama ja kuidas neid töödelda. Igaüks võib purgisuppi mikroahjus soojaks teha nii et osad inimesed elavad päevast päeva nii et neid ei huvita, mida nad söövad. Aga need, kes toitu armastavad, kes elavad selleks, et süüa naudivad nii seda kui ostavad poest kvaliteetseid toiduaineid kui ka seda, et ostavad tänavanurgalt ühe tõeliselt maitsva hot dog'id teeb ju päeva veidi nauditavamaks. Nii et see muudatus elatakse selleks, et süüa on Ameerika suurlinnades juba aset leidnud, küsime Wongilt ja ta noogutab, kuid selline elustiil on muidugi päris kallis. Jah, see nõuab suuremaid kulutusi, kuid sellega kaasneb ka suurem valik, mida süüa, sest siin New Yorgis elab nii palju erinevaid rahvusi ja inimesi koos ja pakutakse väga erinevaid kööke. Kuid väikelinnades võib seda tendentsi juba täheldada, et inimesteni nüüd on muutunud mitmekesisemaks. Võimalusi midagi uut ja huvitavat proovida on seal küll vähem kuid rahval on huvi olemas. Taas televisioon. Inimestel on toidusaateid vaadates tekkinud suurem huvi ja teadlikkus selles osas, mida nad söövad, mida oma lastele süüa annavad. Ameerikas on muidugi suur probleem ülekaalulisus ka laste hulgas, kes mängivad vaid arvutimänge ning söövad hamburgeri ja kiirtoitu. Kuid tänu paremale informeeritusele, mida süüa, mis on tervislik, mis mitte mitte ainult meie endi, vaid ka meie laste jaoks nende tulevikku silmas pidades on asjad minu arvates hakanud paranema. Mulle teeb selline tendents, et elatakse selleks, et süüa ainult rõõmu, ütles New Yorgi prantsuse kulinaariainstituudi meisterkokk Liliann. Mu ülikooliaegne ajakirjandusprofessor rääkis sellest, kuidas väliskorrespondentide jaoks on üheks lemmikteemaks Ameerika paksusest rääkimine, aga New Yorgis on selliste über paksude inimeste leidmine erinevalt näiteks Disneylandis või maapiirkondadest jah, raske, sest inimesed teevad väga palju trenni, haigi, sina kutsud meid järgnevas saatelõigus just ühte huvitavasse trenni ja see ei ole mitte terviseklubis rattal sõtku minema. Ei, sugugi mitte, see on joogaliik, mida Eestis võib-olla veel väga palju ei teata. Seepärast ma mõtlesingi, et äkki räägiks sellest lähemalt. Ma tean, et Helsingis saab seda harrastada võib-olla kõige ligemal. Mis Tallinnal on, selle nimi on Bycram jooga, seda joogat nimetatakse ka sauna joogaks, kuna ruum, kus seda praktiseeritakse, seda kütavad soojaks pidevalt puhuvad soojapuhurid. Ja sinna hetke pärast siirdumaid. New Yorgis elavad Ameerika kõige ilusamad inimesed räägivad deklased. Ilu all mõeldakse mitte ainult saledust, nagu Los Angeleses Ameerika teises kõige kaunima elanikkonnaga linnas vaid ka isikupära, isikupära all mõeldakse nende iseloomujoonte ja omaduste peegeldumist inimese näol ja käitumises, mis on ta New Yorki toonud ja temast New Yorklasi teinud. Tõeline New Yorklane on ärgas kiire taibuga, energiline, stiilne ning sale. Elegants ju ennekõike. Aga võib olla ka sellepärast, et New York on väga kitsas linn. Sale inimene tunneb end siin märksa väärikamalt. Kogukad jäävad ju alati kõigile jalgu tänaval, metroos, kitsas koridoris. Miljonilinnas on igal inimesel oma kitsas sõidurada ja ainult üks selline. See, kes vähem ruumi võtab, võib linnas laiemalt elada. Paraku armastab New Yorklane aga ka hästi süüa ning juua mitte nii nagu Californias kaloreid ja kraade lugedes vaid ainult head ja kõige paremat nimenüüdelt kui veinikaardilt. Nii on New Yorgi spordisaalide joogastuudiot alatasarahvast täis hoolimata sellest, et palju käiakse ka jala. Mina astusin spordisaali jooksumasinalindilt maha kaks aastat tagasi Los Angelese linnas. Kui leidsin, et enese liigutamine pelgalt heas füüsilises vormis püsimise eesmärgil on inimesed riiklikust arvesse võttes tema olemust, tühjusega täitevtegevus. Mulle näis üha vaimuvaesem raisata tunde ja tunde oma elust tehes midagi, mis teenib vaid füüsilist vormi. Inimene on terviklik ja vajab palju enam mitmekülgsust, kui vahel endale lubame. Joogasse olin kurnavamate alade nautijana seni põlgusega suhtunud. Kõrvaltvaataja ei saa ju aru, et üks joogapoos ühendab endas terviklikku pingutuse. Joogapoosis kontrollitakse iga oma lihase tegevust, sisemist pingutust, hingamist, asendi, maitset ja emotsioone. See on palju enam üleüldist pingutust nõudev ala kui mis tahes teine sport. Seda kõike ma siis veel ei teadnud. Kuid mind hakkas köitma joogaga tegelevate inimeste nõtkus. Ilmne harmoonia, nende vaimu ja füüsise vahel, nende rahu ja ilu. Sellise inimese ilu, kes teab, et täiuslikkus on tema sees ükskõik millises jumala poolt antud kehas täiuslikkuse, pidevalt käest libiseva tunde poole polegi tarvis higistades rühkida, vaid sa iseendas avastada, ära tunda, üles korjata. Aasta tagasi, kui juba New Yorgis elasin, kuulsin saunajoogast Bycramyogan. Selle stiili ametlik nimetus võib olla ainus, mida spordisaalist taga igatsenud. Olen higivalamine. Mulle meeldib, kui soolamaitseline vesi minust välja voolab ja puhta veega asendub ja Bycramyogas lubati, voolab seda higi poolteist tundi. Just nii läksin oma esimesse Bycram joogatundi. Tund on 90 minutit pikk, selle aja vältel ei tohi saalist lahkuda. Puhata võib ainult ühes poosis matil istudes. Iiveldus, peavalu, peapööritus, minestamis, hood, kõhulahtisus ja muud häired on täiesti tavalised füüsilised nähud, räägib treener algajale Bycram joogaharrastajale pidage vastu, ütleb ta ning ruumis on nii palav, et higi tilgub juba Matilistudeski. Igast tunnist korraga takse kahtekümmend kuute joogapoosi. Õpetaja poose kaasa ei tee, vaid instrueerib verbaalselt 90 minutit järjest kõneledes harrastaja ülesandeks mitte ainult füüsiline sooritus vaid ka mõtteline kohalolek Bycram joogat nimetatakse ka liikuvaks pooleteise tunni pikkuseks meditatsiooniks. Tunnistan, et esimesed kaks Bycram joogatundi olid piinarikkad minestamis, hood, iiveldus, kuid veelgi enam viha. Kohutav laev, mis väljendus mu sisemisest sisinas. Küll käis poolpaljas õpetaja närvidele, küll ei meeldinud mulle mati naabri tilkuv higi või teab, kust mu valge froteerätiku peale ilmunud pikad mustad juuksekarvad. Küll häiris mind kuumus, õhupuudus, janu, higihais, teised inimesed, minu enda peegelpilt hullumiseni. Kõik, mis Specramjoogas välja tuleb, on hea, kordab õpetaja. Kõik valud, reaktsioonid, ebameeldivused, kõik see, mida päevast päeva endast kanname. Kõik negatiivne, kõik see, mis ei lase meil inimväärselt elada. Aegamööda hakkasin taipama, et kõik need Bycramioga reeglid, mis alguses närvidele käisid, nagu see, et pooleteise tunni jooksul ei tohi ruumist väljuda. Puhata võib ainult ühes asendis. Vett võib juua ainult kindlaks määratud pauside ajal. Peeglist tuleb endaga silmsidet hoida. Poose ei tohi teistest varem alustada, lõpetada igasugust pooside vahelist nihelemine, sättimist ja higipühkimist tuleb vältida kuni täieliku paigal. Püsimiseni. Mõtetega peab olema õpetaja jutu juures, mitte eilsest kaevasega homsetes muredes. Kui hakkasin taipama, et kõigil neil reeglitel on kaks olulist eesmärki enesevalitsemine ning läbi selle teiste saalis viibivate jooga harrastajate enesevalitsemist toetamine hakkas mulle see treening meeldima, higi ojadest rääkimata ja sisikonda säilitavast soojusest. Jooga on harmooniline treening, see kõlastab inimese tema endaga ning teda ümbritseva keskkonnaga. Vicramyogas mõistsin esmakordselt, mis on enesekontrolli ja distsipliini vahe. Enesekontroll on see, kujutlen endale pea vastu, see kõik on jäle, aga talutav distsipliin on see, kujutlen endale see kõik on hea ja usun seda. Sulan selles mõttes ning loobun kordki kasvõi selleks pooleteiseks tunniks negatiivse, sest nüüd olen Bycram joogat vahelduva järjepidevusega harrastanud aasta ning suudan seda juba tõeliselt nautida. Seda suudan oma keha mõtlemist ning emotsioone paremini valitseda õigemini nende tänitamisest mitte välja teha. Ühel pühapäeval mõtlesin kogunisti nii, et joogatund paljajalu lühikestes pükstes, maika väel soojaks köetud ruumis, kuhu paistab õhtupäike ning kuhu kostub õuest tänavad. Saksofonimuusikat on kingitus, mitte karistus. Nagu jõusaali treening. Mulle alati näis. See oli esimene saade toidust ja söömisest, New Yorgist, kuid kui me hakkasime seda teemat arutama, siis materjali sai korraga niivõrd palju, et me jätkame kahe nädala pärast samal teemal jah, toidus, teine, ilmselt seal mitugi saadet teise saate kindlasti seki New Yorgist tõesti ühilduvad niivõrd paljude rahvaste kultuurid ja söömine on tõenäoliselt kultuurikuidagi sellises südames, mis endaga teistest riikidest kaasa tuuakse. Ja see skulptuur, et sellest räägime veel järgmises saates räägimegi itaalia ja hiina toidukultuurist. Me oleme mikrofoniga seiklemas väikeses Itaalias ja hiinalinnas, kus just nimelt rahvusköökides ja rahvusroogadele on väga suur kaal. Miks sinna minnakse? Kohtumiseni järgmises saates. MINA, OLEN raud, mina, Aigi Vahing ja te kuulsite järjekordset saadet unetu linn. New Yorgist, kohtume taas kahe nädala pärast.