Kultuurigaja. Tere kuulama kultuurikaja. Täna rändame kultuuri piirialadel puudutame servikatkestusi lõikeid, sealt, kus kultuur rõhutatult individualistlikud muutub ja massid taanduvad. Taust süsteemseks. Täna saates Berk Vaher kuulab mõnel pool alternatiivideks nimetatud aga muidu uuemat eesti muusikat. Seda ulatuslikku, kuid hajusalt paiknevat skeenet. Berk Vaher kaardistadki. Samuti küsime, kellele on Balti MTV kasulik? Karhanss Stock House on eelmise sajandi muusika uuendajana kultuuri piirialasid arvestatavalt määra laiendanud. Mingis osas võib väita, et helid ei kõla enam kunagi nii nagu enne stock hauseni, häirivalt abstraseerivaid helimustreid. Klaverifestivalil toimub stock, Houseni mantra esmaettekanne Eestis. Täpsemalt kuuleme pianist Kadri-Ann Sumera. Velso teatris NO99 on täna esietendus. 1978. aastal valminud film Hirvekütt Roberta Niiloga peaosas on samanimelise etenduse aluseks. Hirvekütiloost, sõjast ja armastusest, räägib lavastaja Tiit Ojasoo. Jüri Ehlvest ületas piiri. Saate lõpus meenutab kultuurikaja lahkunud kirjaniku. Tänase muusika valis Berk Vaher. Mina olen toimetaja Esta Tatrik. Sõdimine on olnud üks inimkonna järjekindlamaid eneseväljendusvorme läbi aegade kusjuures selle tsenseerimis katsed läbirääkimiste või rahulepingute kaasabil on andnud püsivaid. Tulemusi reeglina neil juhtudel, kui sõda on olnud võimalik üle kanda mõnele muule maalapile või eesmärgile. Teatri NO99 uuslavastus hirvekütt tõukub 1978. aastal valminud samanimelisest filmist, mille teemaks Vietnami sõda. No 99 hirvekütt on lugu sõjast sama hästi nii Vietnami, Iraagi, Afganistani kui millisest iganes sõjast, kust mehed posttraumaatilise sündroomiga tagasi pöörduvad. Lavastaja Tiit Ojasoo räägib ka sellest, mida tähendab hirvekütt, no 99 tegevuses. Selle hirve kütte juurde ma jõudsin tegelikult täiesti juhuslikust märkusest, kuidas? Üks hea tuttav ütles, et näed, et vaatasin eile õhtul seda filmi, mulle kohutavalt meeldib see filmi, küsi, mis film see on, seal on niimoodi niimoodi, et need poisid lähevad sõtta ja siis seal pulmad ja ja siis selgub, et noh, et see, kellega poiss abiellub, et selle tüdruku ootab last, aga see ei olegi tema laps ja aga siis nad lähevad sõtta ja ja kuidas nad siis pärast seda tagasi tulevad, mis siis, mis võiks, A. Ja mina ei ole seda filmi näinud, ma ei tea, mis sellest loost midagi ja siis aga see mõnelauseline kokkuvõte kõlas täpselt niimoodi, et vot sellist materjali peab praegusel hetkel tegema. Otsisin üles, vaatasin õige taanlased teha. Aga selle hommikul alles algus, et et see film on. Kuidas ma nüüd ütlen, et ta, ta on väga film, ta väga-väga-väga kasutab sellist ainult filmile omaseid filmile võimalikke vahendeid, siis suurt plaani, kaadrite vahetust ja sest see, kuidas kuidas kogu see lugu on jutustatud väga palju nagu selle interjööri ja eksterjööri kaudu minema. Me teatris mitte midagi sellest me teha ei saa ning siis üks tõsine töölõik oli selle loo filmikeeles teatrikeelde tõlkimine, et meie olnud materjaliks lihtsalt film tekstiraamat, mis sellest tuli, oli väga-väga õhukeselt, repliiki on selles filmis ei ole vähe teatri kohta väga vähe. Film räägib Vietnami sõjast, aga Vietnami sõda kui selline ei ole seal. Filmi peateema, peateema on pigem see, kuidas sõda sõdurile mõjub, ehk siis need, et tegelikkuses ei ole suurt vahet, et kas me räägime Vietnami sõjast või Me räägime sõjast Iraagis ja võime räägime sõjast Afganistanis, ükskõik kas siis sellest ajast, mis praegu käib või see sadamas eestlased 20 aastat tagasi osalesid. Põhimõtteliselt me räägime ikkagi sellest, et, et mees, kes on kogenud midagi sellist, mida enamik sellest ühiskonnast, kuhu ta tagasi tuleb, ei ole kogenud. Et kuidas ta sinna ühiskonda oma sõprade juurde tagasi saa. Ja tänaseks päevaks. Kui ma õigesti aru saan, siis Eestis peaks olema üle 1000 nii-öelda veterani, kes on käinud nüüd nendel uutel NATO missioonidel ja palju tuhandeid eestlasi on suhteliselt vähe. Ehk siis need inimesed on siin meie hulgas ja kui Ameerikasse pärast Vietnami sõda aastaid ei käsitletud seda kui haigust, vaid käsitleti seda kui mehedalistmaniakkideks muutunud. Ja sellest saadi arualast praktilist, nagu 80.-te aastate alguses hakkab tunnistama, et jah, et need mehed tegelikult on haiged psüühiliselt mingil hetkel pühade sõdurid Iraagist koju tulema ja neid on seal väga palju, et mis siis hakkab ühiskonnas juhtuma ja et kui USA-s sellest räägitakse ja arutatakse, püütakse probleemi ette näha, siis meil õnneks ei ole seda veel vaja, samas äkki võiks ka meil rääkida? Tunneksin nüüd mingit meeletut kohust, et mina olen teatriinimesena, pean ütlema, et kuulge, mehed, kaitseministeeriumis selja tagaained. Et räägime nüüd sellest ka, mis nendest meestest saab, kes tagasi tulevad, aga selge on, et, et need mehed ei ole enam sellised, nagu nad olid siis kui nad sinna läksid. Ja noh, loomulikult Iraagi sõda on oluliselt lihtsam seda oluliselt. Verevaesem kui seda oli Vietnami sõda, mida on vist siiamaani peetakse üheks kõige kohutavamakse kõige laastavamaks ajaks üldse maailmas. Tegelikult oli ka veetmise ees, et riik ei ole ikkagi täitsa mitmeid, et ütleme, seal alliansi poole peal oli ju lisaks veel ka Austraalia ja tegelikult olid prantslased seal sees ja inglased olid seotud ja nii edasi ja nii edasi. Ja kui vaadata, siis nii-öelda Põhja-Vietnami poolt, siis seal oli Hiina, Venemaad nad iseenesest noh, see see suurus tegelikult see oli täpselt samamoodi nagu maailmasõda, nagu ta praegu on. Aga see lugu, mida me oma teadvus mängime, see ei räägi sellest nii-öelda sellest suurest poliitikast, vaid räägib just nimelt nendest inimestest, kes seal sees on. Küsimus on selles, et, et ega nii-öelda tavakodanikel ongi praktiliselt nagu võimatu mõista riigijuhtide motiive, miks mõnda kohta sisse minnakse või mõnda kohta sisse minna. Teema on just nimelt see, et, et need mehed siis, kes lõpuks on seal sõjahakklihamasinast läbi käinud, siis isenesest Messaa Või mõnda sellist, ma ei tea. Reamees Ryani päästmist, et selliseid meeletuid lahingustseene ei olegi seal filmis tegelikult see sõda, kui selline on võetud kokku ühte selgesse vene ruleti kujundisse ehk siis olukorda, kus inimene peab tegema midagi sellist, mis on nagu kõikide inimlike seaduste järgi võimatu. Veelkord, et sõda on üldistus. Oleksime võinud muidugi lavastust tehes muuta sõna Vietnam ära sulaks Iraak, aga see oleks saanud meil absoluutselt mitte midagi juurde. Kostüüm oleks lihtsam teha, sest Iraagi sõjakostüüme on oluliselt lihtsam, praegusel hetkel saastliku Vietnamis ostsin, aga muud vahet seal ei oleks? Noh, mõnes mõttes võib selle loo saanud aga armastuskolmnurgaks, kus on siis sealjuures on lihtsalt väga palju selliseid muutujaid, mida võib-olla tavalises loos ei ole. Teate seisukohalt on see, esiteks on see tähelepanu väärne avastus, kuna me oleme jõudnud numbrini 90 ehk siis esimene kümnendik on meie teatrielust otsas. Ja nagu iga lavastusega, Me oleme püüdnud astuda jällegi sammu tundmatuse poole, ehk siis mängu võti on oluliselt realistlikum, kui ta siiamaani on olnud. Samas. Noh, seda, mida me oleme oma eelmistes lavastustes õppinud, et seda me ei ole ka ära unustanud. Ja. Jah, pigem võib-olla ma tooksin välja neid aspekte, et see, et see lavastus on teatri jaoks nagu teistsugune, ta on ka esimene nii-öelda nagu suure lava tükk. Lava ei ole küll nii sügav kui Draamateatris, aga põhimõtteliselt portaal sama lai kui Draamateatris ehk siis. Ja üldse see mängulaadal sellise suurel avamängulaad, mida me ei ole siiamaani teinud siiamaani me oleme püüdnud ikkagi publikult võimalikult lähedal Endel tuua teatritrupi seisukohalt, et kui kuningas uhu oli selline tutvumisaeg ja pigem estraadikava, siis need jõujooned, mida ma selle lavastusega paika oleme pannud, et et ma loodan, et need arenevad edasi ka järgmisse aastasse. Ja võib-olla seda tulemust me näeme alles. NO99 uuslavastus tutvustas Tiit Ojasoo. Hirvekott esietendub täna õhtul. Uuem populaarmuusika, mis peavoolukihistuse servade alt välja kõlab, moodustab omaskeene, mille iseloomustamiseks kasutatakse ilmselt parema puudumisel sõna alternatiivne. Hiljuti möödunud hea Uus Heli festivali peagi Rakveres eesootava Voa festivali ning pideva klubi plaadi ja MP3 elu taustal aitab skeenel orienteeruda ja seda mõtestada. Berk Vaher. Väga keeruline on praegu uuemale muusikale mingit ühist kattuvus nimetajat välja mõelda, sellepärast Need erinevad lähtealused tulevad ju nii nüüdismuusikast kui popmuusikast kui tantsumuusikast, kui miks mitte kohati klassikast isegi varasematest popmuusikažanritest. Selles mõttes on huvitav, et hiljuti toimunud festivalil kandis nime hea uus heli sest suurem osa sellest muusikast ei pruugi olla oma koostisosadelt uus ja ega väga pikka aega ei pruukinudki olla väga hea. Sellepärast et see süntees ja hübriidsus, mis ta iseloomustab kohati ka keldri heli tekitamine. Nüüd on ju kõik olnud kriteeriumid, mis on pigem rääkinud kas siis stilistilisest või tehnilisest kvaliteedi puudumisest. Aga praegu on ta ikkagi muutunud üheks kvaliteedimärgiks ja ilmsesti just seetõttu, et üksiti on stiilid ennast ammendanud. Võib-olla on ka digitaalsel ajastul heli puhtus muutunud millekski, mis on juba niivõrd nooriume. Kunstiline muusika tegemine kaugeneb sellest kuhugi suunas ja kui ei ole võimalik kaugendada absoluutsesse tipptehnoloogiasse, siis kaugenetakse pigem teisele poole. Aga kui seda kõike stilistiliselt kokku nimetada, on üsna sageli toodud võrdlusi praeguse eesti uuema muusika vahel. Ja selles toimuva vahel. Ja teiselt poolt näiteks veerand sajanditaguse New Yorgi vahel või selle nii-öelda nõue vahel, mis seal oli, aga see on juba iseenesest anti nimetus, sellepärast et kui enne oli New Wave, mis isegi on juba selline käivatiiv, mida annab paigutada ükskõik kuhu ja see oli selline pungi nähtus, siis nõuaiv oma kohta vastandus isegi nii vaid abstraktse nimetusele ja kaotas kõik piiri taha. Ma ei ütleks, et et see Eesti nõu ei oleks veel jõudnud sinnamaani, kuhu ta New Yorki jõudis paika väiksem ja, ja kõike seda aga aga see tähendab ka seda, et ta ei ole ennast juba niivõrd ette ammendanud, kui ta oma kõrghetkel New Yorgis võib-olla oli. Sellepärast, et isegi niivõrd laia statistilise diapasooni puhul, kus oli New Yorgis kõrvuti täiesti ühtede inimeste loomingus nii disko kui nüüdismuusikani punkri, džäss, olid mingisugused väljundid, kus kõik need erinevad muusika tegemise laadid tulid võrdselt välja ja lehvik oli suurem kui osade summa. Ja suuremas osas ikkagi nähtavasti paratamatult tekkis mingisugune madalaima ühisnimetaja. Tulemuseks oli lihtsalt väga abstraheeritud ja, ja mitte väga kuulatav muusika mitte väga kuulatav, mitte heas sellises üles ähkitavas mõttes, vaid lihtsalt selles, et olid võetud natukene siit natukene sealt ja see defic ei olnud isegi mitte eriti meeldejääv. Selles mõttes ka sellist müha esteetikat, mida uuemas muusikas kohata võib, on kahte moodi. Kas ta laiendab seniseid arusaamu kuulamisest või muusikast või kuulmisest üldse või ta pigem tühistab mind aru saama ja selles eesti praeguses muusikas on, on tegelikult mõlemad otsad lahti. Üks huvitav asi, mida võib välja tuua, on ka sellist žanri osade ümbertöötlemine, mis popmuusika avangardist olid suhteliselt pagendatud, kuni pähis hiljutise ajani kuulame näiteks ansamblit köök, siis nende taustsüsteem on. Ma nimetaksin seda uuema aja regionaalseks tavaline muusikaks, ehk siis otsesemalt öeldes süldi popiks. Aga see, kuidas nad sellele lähenevad, on ühelt poolt väga atraktiivne ehiti tekstide osas ja teiselt poolt täiesti vapustava stiilitundega. Need erinevad kihistused, mis selles Lõuna-Eesti tavandipopi olid kokku sulanud, olgu see siis mingisugune 80.-te sündipopp või või 70.-te selline gamma aiapumpa või, või teatav selline sajandi alguse rahvalikus. Et need on kõik toodud üksiti uuesti pinnale, et koostisosad on väga selgelt näha ja kuulda. Ja samas moodustab ta mingisuguse omaette terviku, mis ei ole ainult kämp, vaid ta on ka muusikaliselt Neid näitajaid Tuua veel ja veel, ja kui sa räägid mingisugusest ühtsest skeenest, siis see on väga tinglik, pigem geograafiline paratamatus. See on tingitud sellest, et bändid on lihtsalt sattunud olema koos ühel maalapil. Aga vaevalt, et nad nüüd nii suhe, ma lähen omavahel läbi käivad, mis võib-olla ka ei ole halb, sellepärast et mingisuguse ajastu eesti muusika häda oli võib-olla see, et, et kõik bändid ja kõik muusikud käisid omavahel niivõrd tihedalt läbi, et kõik kõlas väga ühtemoodi. Isegi kui muusik püüdis kuidagi erinevat moodi mängida, kui palju seal siis ikka nendesamade tüüpidega erinevat muusikat teed? Ühelt poolt tingib mingisugusest skeenest rääkimist, kuigi see on kohutav sõna mu meelest. See, et need bändid on tegevad ühel maa-alal teiselt poolt tingib seda teatud kultuuriliste eeltingimuste olemasolu see, et on olemas ürituste korraldajad, kes need mängima kutsuvad raadio DJ, kes neid raadios mängivad, ajakirjanikud, kes kirjutavad neist meedias mitte lihtsalt niimoodi, et noh, näe, on ka ühed, kes bändi teevad, vaidlen, analüüsivad ja nad annavad sellega nende, selle muusika tegijatele midagi tagasi viivad nad kuhugi edasi, mis on väga oluline, et et see hea analüüs eksisteeriks sellele muusikale, mida tehakse. Nii et sanga kultuurilise sünkroon, see või praeguse hetketingimuste olemasolu kolmas on muidugi, et on olemas mingi teatav ühine kultuurilugu. Võib täiesti tuvastada seda, kuidas ühelt poolt mängib selle muusika sünni juures kaasa mingisugune ettekujutus teatava perioodi lääne muusikast mis on võib-olla kuhugi mõni juhuslik, teiselt poolt jällegi tänu mingisugustele käte saadavatele mõjuheitele John piil näiteks BBC on ta ikkagi olnud väga laia diapasooniga. Teiselt poolt on seal unikaalse momendina juures see nõukogude kogemus või ütleme, ühelt poolt vene Athena triivi kogemus teiselt poolt puhtalt inimeste kultuurimälu kuskilt lapsepõlvest, mingisugused lastesaated, nende helindid ja ka selles mõttes kultuurilise kujunemise mõttes on see olnud kuigivõrd tingitud. Aga on raske öelda, kas see on vastavuses, ütleme hetke lääne alternatiivkultuuristendidega sellepärast et Maire jõuab sealne ikkagi väga suunatud kujul. Aga meil on koguse skeene tunduvalt embrionaalsemas seisundis, ta suudab selle kultuuriruumi väiksuse tõttu tulla just selles seisundis tunduvalt vähem esile ütleme, üleriigilises meedias või, või ületanud mingi uudiskünnise. Ja see on minu meelest kohutavalt hea, sellepärast et selles embrüonaalses seisundis on ta veel tunduvalt raskem ja huvitavam see, mis meile jõuab Lääne alternatiivkultuurist võib-olla ka veel täiesti huvitav, aga aga reeglina ta on ikkagi läbinud juba mingisuguse filtri, käinud läbi mingisuguse kujunemistee ja ütleme sellise Eesti Kelthelise heli, peitsuse vasted maailma muusikas praegu ahelpink on, on ikkagi väga suurel määral Ehandid. Minu meelest see balti MTÜ tegemine, millest viimasel ajal on tõesti palju jutunud Seda võiks võrrelda sellega, kui üks ettevõtlik seltskond äkki otsustaks teha näiteks tohi põrgusse altamiihane, piisonid, koopamaalingud. Kui neil on need, siis võiks meil ka olla, rääkimata sellest, et et ta on puhtalt millegi kunstlik üle istutamine. Liiatigi veel meediumi. Mess on oma ajalehes teha elanud aga nähtavasti on väga palju õnnelikke tarbijaid, aga, aga ma ei näe, et seal oleks mingisugust kultuurilist väärtust. Ja seda mitte selles mõttes, et ma tõmbaksin, suhe vahened kõrge massikultuuri vahele hoidku jumal mitte. Aga ta on minu meelest minetanud oma oma tähtsuse kultuuri uuendama, meediumine. Ta ei erine märkimisväärselt mis tahes televisioonist, mis on muutnud omaette selliseks öölambi või soojenduskoti või radiaatori tüüpi nähtuseks. Nüüd on meil siis radiaator olemas, las ta suriseb, see noh, ühesõnaga, aga ma isegi ei näe, et bändid peaksid nüüd meeleheitlikult pingutama, et sinna jõuda. Ja mulle natukene muret, kui ma kuule, need noored bändid meeleheitlikult teevad tööd, et need kuidagi sinna Balti MTV loomulikult see toob neile palju raha ja ja kuulsust ja fänne ja, aga ma ei näe, et see võiks neid kuidagi muusikaliselt ahendada. Nii et mulle tundub, et selle asemel, et püüelda nüüd enesenäitamisele MTV-s, peaksid muusikud rohkem mõtlema sellele, et et milline on nende tehtava muusika või isegi nende muusikaliste ambitsioonide vaste esituses. Sest väga palju sellest uudsusesti avangahtlusest, mis muusikas on, võib kaotsi minna läbi traditsioonid. Alternatiivsest MTV-st kõneles Berk Vaher. Karl-Heinz stock hauseni uuendused lammutasid eelmisel sajandil muusika, helide ja kõlapildi piire. Ekstsentrilise Sloojast, stock hausenist ja Eestis esmaettekandele tulevast Montrast räägib pianist Kadri-Ann Sumera. Karl Hans taga siin on üks saksa 20. sajandi kardismi tähtsamaid tegelasi muusikas. Ja tema kohta võiks võib-olla öelda seda, et ta oli üsna läbimatu ja püsimatu, tundub nii oma loomingus, et tundis vajadust välja mõelda uusi igasuguseid süsteeme ja kasutada kõikvõimalikke tehnilisi leiutisi, mis muusikamaailma saabusid näiteks elektroonika ja Mullen, kuri kahtlus, et tema sageli mõtles selle süsteemi enne välja ja siis hakkasid seda oma muusikat lihtsalt süsteemi kirjutama, paniaga ühe noodi teise järel kirja ja lõpuks vaata, mis välja tuli. Ja kui nii väga hea välja, siis võib-olla katsetas veel, aga üldiselt tema looming, niipalju kui minul sellest ülevaadet on, tundub küll väga niimoodi seinast seina, et tal on väga minimalistlik klikke kontsentreeritud, väga selliseid matemaatilise realistlikke teoseid, mis võib-olla kõlavad kõrvale natukene niimoodi kuivalt ja arusaamatult ja teisest küljest endal peaaegu et romantismi kalduvaid lugusid, mis on tõesti heakõlalised ja mida on väga kerge kuulata. Ja ma arvan, et mantra kahele klaverile ja elektroonikale on selline lugu, mis on kusagil selle kahe äärmuse vahepeal. Ta on iseenesest kyll väga süsteemselt kirja pandud ja järgib tõesti kogu seda häälte Pulifoonilist liikumist ja kõike seda süsteemi, mis on tegelikult esimesest taktist peale juba nii-öelda ette määratud. Aga teisest küljest on seal tõepoolest selliseid rütmikaid peaaegu Jatsulike osi. Ja seal on kõlavärvide poolest niisuguseid suhteliselt kergesti kuulatavaid efekte, mis kindlasti torkavad kohe-kohe kõrva tegelikult ka silma, kuna Stokkavusenile omaselt on seal teoses selliseid teatraalseid kohti. Ja mõni aeglane kohta minu arusaamise järgi lihtsalt ilus nagu mõni aeglane ilusat atšov mõnest klassikalisest romantilisest teosest. Muidugi helikeel on teine ja ka emotsioon minu arvates täitsa sama, täitsa romantiline muusika ajuti. Minu jaoks on mantra olnud väga põnev kogemus või on väga põnev kogemus. Tänu sellele just et ma ei ole varem kokku puutunud esiteks niisuguse mahuga, nagu see lugu on, ta kestab tund või enamgi, oleneb sellest, et kui pikalt teha vahepeal selliseid peatusi ja kui aeglaselt julgeda võtta aeglased teemad. Kui juba vähem kui tund aega mängid, siis on tegelikult juba halvasti. Ja teiseks on seal selliseid aktsioone, millega mina ei ole varem kokku puutunud nagu näiteks elektroonika, mis on klaverimängijate enda kruttida. Lugu on kahele klaverile ja elektroonikale ja mõlemal klaveril on oma oma mikrofon, milles heli läheb arvutisse seda Hei, muudetakse erinevat moodi ja need erinevad võimalused, kuidas muundada, on klaverimängija enda kruttida nii-öelda, et mul kõrval meil mõlemal on kõrval selline aparaat, kus on nooleke, mille siis saab nagu paremale vasakule liigutada ja läbiloon see mõnikord väga ebamugavates kohtades, kus peab, tegelikult peaks nagu mõlemad käed kogu klaveril hoidma, siis vahepeal kiiresti seal kruttida. Ja see on selline omapärane asi. Teiseks on meil mõlemal teatud löökpille, mida me ka ise mängima ise niimoodi klaveri ette pandud. Ja see on selline paras sportlik harjutus, ausalt öeldes see kogu selle vehkimise ja kruttimise vahepealt juurde, veel klaverit ka mängida ja jõuda teise pianistiga koos mängida. Aga minu jaoks on just üllatus see, et mida rohkem ma selle teosega olen tegelenud, seda rohkem ma näen, kuivõrd loogiline ja võrd arusaadav tegelikult on. Ja tekib selline hasart, et kas ma suudan sellest osagi publikuni tõesti tuua, sest ma tean, et seda lugu on tegelikult ju raske kuulata. Ta ei ole ikkagi päris klassikaline aga näed sealt üha enam selliseid tõesti arusaadavaid juppe ja selget struktuuri. Ja see on selline tore nauding, kui täielikust pimedusest täielikust tehnikast ja arusaamatusest hakkab järsku selline selgust kooruma ja kõik taandub arusaadavateks mustrile. Ta on pea 80 aastat vana, natukene alla ja nüüd ta on sattumas niisugusse, astroloogia vaimustusse. Mulle tundub, et on kirjutanud mitugi teost tähtedest ja tähemärkide inspiratsiooni nii-öelda. Ja nii tulevad tal kodus, mina ise näinud ei ole ja ei tea, räägitakse, et tal olevat kodus suured tähekaardid, mille järgi ta oma elu seab niimodi viimase peaaegu et viimase hetkeni tagasi. Nii kohta võiks veel öelda seda, et ta on olnud paras ekstreemne, selline ekstsentrik kogu oma elu jooksul ja esoteeriasse kalduv praegugi. Ja võib-olla selline lõbus looke sellesama mantra kohta, mida meie nüüd mängime. Seda mantrat õppisin ma tegelikult juba poolteist aastat tagasi Saksamaal, Frankfurdis, kus ma kohtusin oma nende partneritega, kellega me nüüd Eestis mängin Sabine Simoni ja Hendrik monokiga. Ja, ja Me mängisime mantrat Frankfurdi ansambel moderni akadeemia raames. Ansambel Modern on üks Euroopa pikaealisemaid kaasaegse muusika ansambleid umbes sarnaseid, nagu nüüd Eestis väga lihtsalt tema staaž ulatub juba tänaseks juba 25 aastani. Nii et need on olnud sellised tõelised pioneerid omalajal ja ansamblil moderni pianistid oli Viget ja Herman Gretsmar on seda lugu ka ise mänginud aastate eest ja rääkisid niisuguse lõbusa loo. Et Mantali sellel ajal veel üsna uus lugu ja teda ei olnud mitte eriti sagedasti ette kantud ja need pianistid, kes olid teda mänginud, olid tõepoolest kas Stokkavuseniga isiklikud koostööd teinud, läinud talle ette mängima või siis mänginud ette kellelegi, kes on Stokkavusenile ette mänginud. Jõuelia Hermann, mõtlesin, et mis asja, et oleme ise professionaalid küll ja teades Docavuseni pedantsust ja niisugust kriitilisust esitajate vastu ja sellist iga noodi punktuaalset järgimist, tahet, nemad mõtlesid, et saavad ise hakkama küll, ei hakka selle raske isiksusega üldse kokku puutuma. Aga Stokrosn sai kuidagimoodi teada selle, et kontsert toimub. Nii et sai teada ka selle, et nood kaks sel ajal veel üsna noorepoolset pianistina suvatsenud mitte kellelegi ette mängida. Ja et sellepärast muretses kangesti, et ta saatis kirja. Ma tean täpselt, kellele see kiri on saadetud, ma tean, et selle kirja koopiat hoia poeeli siiamaani alles illustreerimaks tagav see nii iseloomu ja kiri on, on täis sellist sügavat meelepaha ja sügavat muret, et kuidas need kaks poisikest tulevad tema teose kallale ja nad ei ole kellelegi ette mänginud ja sellest tuleb kindlasti kohutavalt halb ettekanne. Ja ta tuli ise ka kontserdile ja juba ette, et niimoodi halased selles kontserdist tuleb kõige hullem tund tema elus kindlasti ja peale kontserti valija Hermann ei teadnud, et autor saalis on peale kontserti aplausi ajal nad plaksutasid publiku poole, sest et publikus istus nende toonmeister, kes oli elektroonikat kruttinud Omalt poolt. Ja suur oli nende imestus, kui toon meistri asemel autor ise sinna lavale tuli. Neil käsi surus ja ilmselt asi ikkagi nii hull ei olnud, kui ta pelgas. Mis ei takistanud muidugi Stocawaseni pärast kohe lava taha tulemast ja täpselt ette näitamast, mis veel oleks võinud olla, aga sellest kohtumisest sai ka üldiselt pikem koos ansambel Modeni Stokkavuseni vahel ja viljakas koostöö, nii et ilmselt ta siiski sisimas jäi selle ettekandega rahule. Pianist Kadri-Ann Sumera rääkis Karl stock haudenist. Mont trump tuleb ettekandele järgmisel nädalal klaverifestivali raames. Jüri eelvest on nüüd kõik meile siinpoolsuses kättesaadavad tekstid ära kirjutanud kultuuriga ja meenutab Jürit jutuga, mida ta ise mõned aastad tagasi Urmas Vadile rääkis. Kõik inimesed umbes kujutavad puudete vesimetsa säravad tahangi täiesti reaalne asi, allegooria ära, kindlasti mitte raad seal ühtegi mingisugust mõista võiduta või, või mingeid sümbolistliku ära ka see puu on, Niinavad on puu. Aga loomulikult ma näen, et ka seda, et kui lugeja on nagu selle läbi lugenud ja avastanud, et tegelikult on seal puukeskseks tegelaseks peaaegu igas novellis mõnes varjatuma mõnes avalikumalt esimeses novellis ta ilmub meie ette alles turnimispuuna. Epanustage kunagi kriitika seminaris ette laadimine loomingust. Ta võttis kahele puu motiivi, saatus krutsiaalias kolme novelli, mis olid kavalistlikeks. Tegelikult see oli missuguse naljaka pealkirjas ühise pealkirja ainult sellepärast, et ma ise ka avastasin, et näed, üks motiiv nagu karm tunnused, et oleks vahva lugejale nagu tähelepanu juhtida. Mõtlesin, kuidas juhiseks panin sisenemine Kabalist esimene kabelis, teine kaval istmemeeste juudi müstika skavalistikas on ju ka see meile tuntud elupuu, mis kasvas paraadi väga oluline. Seal on niuksed, oksad, okstele viljad. Need viljad paistavad meile siin ära tähtedena, mida tänapäeval nimetatakse planeetideks. Meile kõige lähem on kuu. On ka selline versioone, et see tähendab ühtlasi see puu kuidagi kannab jumalust. Ja mõned viljad on samas ka jumala kehaosad. Näiteks ühe teooria kohaselt kuu, mis meile paistab, mis niimoodi Kornagu avaneb siis nagu sulgub on jumaluse pärak. Ja meie siis oleme see kõige viimane aste jumalast allpool, ehk siis see, mis sealt välja on tulnud maa, eks ole. Nii ühesõnaga kavalistliku müstiku ülesandeks on kõigepealt sellest siis väljaheitest jõuda tagasi õigel tunnil ja faasi ajal uuesti siis selle avaneva ja sulguva kollase augu kaudu tagasi jumalusse sinna kõige tagumisse otsa esialgu ja tõusta sealt järjest kõrgemale läbides siis põrna maksa, südame. Ja ka pea ning lõpuks jõudes siis kroonini. Sancavalistika no kavalisti selline teekond, mida siis ka sümboliseerib lihtsalt puu kujundit, nagu on paralleelselt ka, võtab puuna. Jüri Ehlvest 1967 kuni 2006. Kultuuriga ja kordust saate kuulata täna kell 18 15 klassikaraadios kolmapäeval peale südaööd, vikerraadios ning Eesti raadio kodulehelt www. RÜE. Muusika valis täna Berk Vaher. Helirežissöör oli Külliki Valdma. Mina olen toimetaja Esta taktrik. Järgmine kultuurikajas.