Uituurigaja. Tere kuulama kultuurikaja. Sellel nädalal teatasid keskkonnaaktivistid, et maal ökoloogiline jalajälg on taas paari numbri võrra kasvanud ning planeedi ökosüsteemi kokkukukkumise tähtaega on tulevikust lähemale nihutatud. Meie kohalikus kultuuriruumis aga varjutas uudise täielikult müümise kunst. Dokumentalistid Kilmi ja Maimik esilinastasid uut silmi. Täna saates. Nädala kaanepoisid ja meedianäod. Jaak Kilmi ja Andres Maimik rääkisid kultuurikajale oma uuest filmist müümise kunst. Kuninganna varjus jõudis eelmisel nädalal Eestis käia veel üks saadik udusel Talbionilt. Tartu Ülikoolis, luges loenguid ilma kuulus lingvist. Sotsio visuaalsemiootik Günter Grass. Professorit intervjueeris professor Peeter linna. Veel saates. Juba väga mitu aastat tagasi hakkas kunstnik Kiwa loomeinimestele kuulutama midagi salapärasest, ent kaloririkast kangelasema toitepiimast. Nüüd on see Tointe piim kaante vahel ja selle tekstid nõrgumas uuristamas geniisutamas eesti kirjanduse kultuurkihi hägusaid servi. Kas kangelasema toitepiim on sünnitunnistus või juba testament? Väga vastuolulisest teksti kogumikust räägivad animaatorid ja kirjanikud Mait Laas ja Paavo Matsin. Nädala eest Suurhallis taevariiki tõotanud andar Worldi üht underground staar kollektiivi käis kuulamas fotograaf Taavi piidemand. Tänase saatemuusika valis Maarjo Pulver. Mina olen toimetaja estada. Lõppeva nädala kaanepoisteks müüsid end dokumentalistid Jaak Kilmi ja Andres Maimik. Kuulates ja vaadates filmi müümise kunst ümber tõusnud meediakära, on päris raske uskuda, et eestlased polegi vana kaupleja rahvas, kes elanud aastasadu loosungi all, müü iga päev midagi müügas või tolmutoanurgast, aga müü kultuurikajale, rääkisid Jaak Kilmi, Andres. Maimik enne filmi esilinastust Umbes kolm aastat tagasi neil tundus, et üks teema on õhus ja õhus on koolitamine. Panime tähele, et meie ümber toimub väga palju koolitusi, inimesi haritakse tegema midagi, mida nad ilmselt et ei vajagi, võib-olla vajavad ka, et see tundus nagu huvitav, et see Industry tundus olema täitsa selline vägev ja jõuline. Ja siis me tahtsime teada, mis selle taga on. Me võtsime osa ka Peep Vainu koolitusest ja Andres vähem, mina täismahus. Kõndisime üle süte, imediteerisime ja mina täitsin ka töövihikuid ja siis panin kirja oma eesmärgid lähemad ja kaugemad ja andsin õnnele tähtaja, me vaatasime, et see on lugu filmi jaoks. Siit tuleb. Aga loomulikult me ei tahtnud seda filmi teha ainult koolitusest seepärast, et tegelikult kui mõelda, siis koolitus ei ole, tead, mis visuaalne nagu visuaali poolest üsna vaene mees seismas laval või poodiumil, tema ees on mikrofon. Ja siis tagan grafoprojekte, et see ei ole film, mida tahaks vaadata, eks ju. Üsna algusest peale oli meil enda jaoks selge, et meil on vaja inimesi rohujuure tasandilt, siis eks me nagu ehitasime üsna algusest peale filmi üles sellise nagu püramiidina, mille tipus troonib siis suur motivaator ja siis levitab valgustusliku sõnumit ja kes seda tarbivad ja kuidas neid motiveerib. See mind huvitas. Müümise kunsti näol ei ole tegemist huumorifilmiga ja kui seal on mõned episoodid, mis mõjuvad kuidagi naeru turtseid esile kutsuvalt, siis ütleme nii, et elus endas on ka palju koomilist ainest, et piisab vaid seda tähele panna, üles noppida. Eelkõige on see film siiski inimestest nende ihalustest, Nende õnne ootustest ja siis ütleme siis sellisest kapitalistlikus või Mergantiilsetest suhetest, millele inimesed siis oma õnneootuse provotseerivad. Ja me jälgime siis inimesi, kuivõrd nad oma teel õnnestuvad või ebaõnnestuvad. Kuivõrd see kaubanduslik või müügisuhetele baseeruv ühiskond neid õnnelikumaks teeb või õnnetumaks teeb, kuivõrd nad kohanduvad selle müügimaailmaga. Tänapäevases müümises on nii palju rituaalset ainest sees. Et kui sa seda kõrvalt vaatad, teatud distantsiga pealt vaatad, siis igasugune rituaal võib tunduda selline kaunis koomiline või kohmakas. Aga samas, kui sa selles rituaalis osaled, siis sa teed seda täie tõsiduse ja ja täie pühendumusega. Nii et kõik sõltub distantsist. Minu arust ja kindlasti ei ole meie sooviks mitte kedagi naeruvääristada, mitte ühtegi eluavaldust naeruvääristada ja samuti ka mitte neid rituaal naeruvääristada. Pigem oli meie eesmärk riigis ikkagi neid rituaale uurida. Aga meie poolt oleks üsna odav klišee pedaali vajutada, eks ju. Sestap üsna alguses otsust. Ütlesime, et me ei hakka nagu Lassistest, aga nalja tegema sellele. Eestlased on väga hästi kohanduv rahvas ja uued olud nõuavad uut. Eluviisi ehk siis müümine käib väga, väga tugevaid asja juurde. Et näiteks seesama Sauffestian raamatud, mingi programm ukselt uksele raamatu müümine USA-s siis maailma kõige edukamad müüjad on Tartu Ülikooli tudengid seal uue generatsiooni jaoks selline müümine müügi retoorika täiesti nagu hõlpsalt omandatud, et seal ei ole sellist dissonantsi eestlasliku ütleme temperamendi ja siis selle tegevusviisi vahel. Ta tundus meile väga selline vaatemänguline oma kõikides avaldumisvormides filmis osta elevant ära on võetud siis nagu luubi alla üks müügiseanss siis selle kallal natukene nalja visatud. Aga meie filmis veergu müügi sense, kui palju ei näita. Sellepärast käitume nii otseselt ei otsi selles müügis Jancis koomikat. Tegelikult on kogu selles müügirituaalid, kas on oma koomiline aspekt siiski olemas. Ja me ei koukinud spetsiaalselt väljamaterjalist neidki jaburamaid hetki. Aga kui nad ette tulid, siis ega ma ei pannud kätt ette. Nagu rõhudes sellise nagu tahtmatule koomikale ja muudkui seda pedaali põhjas hoida, siis me just nagu kinnitame taas nagu klišeesid ja üsna algusest peale me otsustasime, et me nagu klišeesid et me ei lähe seda rada, et me murrame sisse lahtisest uksest, sest väga lihtne Anda selline nagu veider mõõde müügitegevusele. Me tegime õieti, me rääkisime inimestele algusest peale ära, et millised on meie kavatsused, et me jaganud millegi vassima, seal ei keerutanud midagi, ei lipitsenud ülearu ja ilmutanud ka sest vaenulikkust ja iroonilist suhet nende vastu. Mõtlesime algusest peale ära, et me üritame võimalikult jälgivad filmi teha võimalikult objektiivset. Et me ei taha elusündmuste voolu vahetult sekkuda, me ei kasuta seal muistse overit või sellist subjektiivset ja ja ütleme siis kohta kätte näitavad võis overit vaid ainult kasutame seda nii minimaalselt kui võimalik, et täita, siis ütleme, lüngad sündmuste vahel. Ja me pidasime oma lubadust minu arust. Iseasi on see, et millisena tegelased iseennast ette kujutasid. Kas see pilt, mis me oleme lõpuks kokku pannud, vastab nende ettekujutusele. Kuna tegelasi otsisime, siis meie jaoks oli oluline see moment, et meie võimalik filmi tegel me ja väga palju inimesi. Me käisime läbi nii mõttes kui ka, kui ka tegelikult käisime nendega vestlemas, filmisime, et oluline oli see, et need inimesed seisaksid mingisuguse protsessi alguses. Et ühesõnaga meie jaoks ei olnud vaja inimest, kes on äsja midagi saavutanud. Ja siis nüüd ta kõnelejaks meile, kuidas ta ühe või teise asja saavutas. See tundus meile vähe huvitav, seal ei ole midagi jälgida. Aga loomulikult vaata, kui sa võtad inimese, kes on ühe tee alguses, siis kunagi ei tea, et kaua ta käib, seda teed. Kas ta saavutab midagi või ei. Tegelikult igal juhul on huvitav dokumentalisti jaoks, mis saab isegi see, kui, kui ei saagi midagi, kui tegelane ühel hetkel nagu selgelt ütleb, et ei see asi ei ole minu jaoks. Aga just nimelt see, et, et meil on võimalik kaasas käia sellise arenguga ütleme ühe inimese üks üks etapp on siis nagu meie jaoks selline nagu dramaturgiline arenguid on pandud kuidagi nagu dramaturgia skaalale, eks ju. Ei ole üldse dokumentalisti is ei saa ju üle tähtsustada ometigi autorit kui loojat autoreid ikkagi dokumentalistid vahendaja. Või siis ütleme siis valija, aga me ei ehita midagi nullist üles. Ei konstrueeri midagi. Näitame, kuidas asjad. Jaak Kilmi ja Andres Maimiku film müümise kunst jookseb Tallinna ja Tartu kinodes. Visuaalkultuur ja teooriaga tegelevatele on duo Günter Kress ja teoman lööven vägagi tuttav. Kultuuriga jaoks, intervjueeris Tartu Ülikoolis loenguid lugenud Günther Kressi Peeter Linnat. Saatesse jõuavad katkendid teoreetiku pikast intervjuust. Kes on Günter Grass ja millist valgustasimiootikale heidab, seda kommenteerib Andreas v. Ametinimetuse järgi on konter Kress Londoni Ülikoolihariduse Instituudi inglise keele professor. Ka ta ise rõhutab enda kuulumist pedagoogide hulka. Aga tuleb öelda, et see on lihtsalt mõneti liiga tagasihoidlik positsioneering. Teoreetilises ja humanitaarteaduslikus plaanis on tegemist teadlase õppejõuga, kellel on semiootika mõnedele valdkondadele olnud tugevalt ümberorienteeriv mõju. Günter Grass helistab visuaal grammatilisi küsimusi küsida läbi sotsio semiootilise analüüsimeetodi koostöös teadlane leeveniga on Kress kirjutanud näiteks raamatud, piltide lugemine, visuaalse disaini grammatika ja multimodaalne diskursus kaasaegse kommunikatsiooni moodused ja meedia. Piltide lugemise teooria lähtepunktidest rääkides nimetavad Kreszewand lööve kolme autorit. Rudolf Arnhemi, Rolaan paardi ja Macron hali täid. Nad ütlevad, et paart on neid mõjutanud oma haarde ja mitme kihilisusega. Hallyday oma keele semiootika aga, mis läks kaugele eemale struktoralistide usust struktuuri kõik võimsusesse ja tõepoolest ka Kreszewand löövene ei tundu just ülemäära struktoralismi armastavat. Kolmas mõjutaja Anhin olevatega Selle vis Kressile manud lööve neile öelda on nende endi sõnul paljuski juba paremini ära öelnud. Igatahes soovitavat Kreszewand lööve Narnhannist mõelda mitte ainult visuaalsuse uurijast vaid pigem kui sotsio semiootikut. Günter Kressi semiootika käsitluses on silmatorkav, et talle ei meeldi konstrueerida isoleeritud süsteeme, mille struktuurses on selgelt kirjeldatav tänu sellele, et neid ei lasta protsessuaalselt käituda. Staatiline selgus ja süsteemi dünaamika külmutamisest tekkiv jälgitavuse ei ole Kressi sõbrad. Kressi eelistab lasta protsessidel iseeneslikult voolata ning seejärel eelistab ta teha oma järeldused just objektide süsteemide ja vastuvõtu. Loomulikult väljendunud dünaamikale põhinevalt. Multimodaalsuse uuriva teooria visuaalse lähtematerjalina kasutavad Kressevam leeven lihtsalt öeldes kõike, mis kätte juhtub, millel võiks olla uuritava valdkonnaga seos, näiteks laste joonistused, kooliõpikute illustratsioonid, reklaamid, ajakirjade lei, autteaduslikud, diagrammid, graafikud, kolmemõõtmelise kommunikatsiooniobjektid nagu skulptuurid, mänguasjad, tarbeesemed ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Sellest analüüsi materjalist selguvad ja puhastuvad välja vaatamise tegelikult moodused, režewan lööve ei usu, et vaatamise grammatikat saaks moodustada keele. Analoogia baasilt. Vaatamine on erinevate semiootilise modaalsuste liides ja seeläbi isegi oma elementaarühikus mitmekihiline. Aga teistpidi ei sa vaatamist pidada ka ainult visuaalsustega piirnevas tegevuseks. Krestopaatamise kihilisuse selgitamiseks, niisuguse näite. Tsitaadi algus. Oletame, et ma olen Ameerika lennujaamas ja vaatan ringi, et leida midagi süüa. Ma näen märki paar end, grill, mis on ääristatud ereda punase neoonvalgusega. Kuna ma olen näljane, siis on minu jaoks eriti atraktiivne just märk grill. Ma olen vägagi teadlik, et eriti tugevalt mõjutab mind just sõna grill lõpus olev hääldumatu ees. Kuna ma olen semiootik, mis siis näljane semiootik, mõtlen ma selle e-üle pikemalt järele osaliselt ka sellepärast, et just eelmisel ööl pidasin ma sõpradega maha pikema vestluse teemal, kuidas märgid töötavad. Modellin lihavõileiva ja mõtlen lakkamatult sellest e tähest. See, mida e-mulle ütleb, koosneb viidates traditsioonidele ja inglispärasusele e suhtes, dub ka paljude varasemate kordadega. Kui ma olen näinud ligilähedaselt sarnast teed ligilähedaselt sarnase eesmärgiga siltidel. Kuigi ma näen väga selgelt, et see on kalkuleeritud turundusvõte muudab e-väljanägemisest tekkiv ja söömisega seonduv tähendus mind ikkagi rahulolevaks. Seega on isegi nii lihtsa asja nagu erepunasest neoon, valgusest e vaatamine kõike muud kui tõlgenduslikult lihtne protsess. Tsitaadi lõpp. Selle näite põhjal on ilmne, et semiootiliselt ristteedel korraldab liiklust mitte lihtsalt värvidega vaid pigem värvide taha jäävate keerukate tähenduses ahelatega opereeriv seadeldis nimega metafoor. Ja kindlasti on siinsele kultuuriruumile abiks, kui siia satub mõni osav tähenduste ristumiskohtadel toimuvate peale ja mahasõitvate voolude reguleerija. Selline reguleerija konter Kress kahtlemata täievoliliselt kaun. Esko mon, sotsiosemiootika paratamatu annus sotsioloogiat, kuigi ma oma distsipliini pole kunagi sotsioloogia suunas teadlikult arendanud. Inimestel on sotsiaalne ajalugu, nad on kujunenud ühiskonnas ja nad kasutavad kultuuri poolt loodud ressursse. Nii on ka minu jaoks sotsiaalne ja kultuuriline ning nende vormid omavahel lähedalt seotud. Ka mina kasutan sotsiaalseid ressursse, asun läbinisti sotsiaalses maailmas ja kultuuriline maailm on sotsiaalse väljund. Arvan, et põhjused on täiesti ideoloogilised. Nadon ideoloogiline seegi, et semiootikut tahetakse teha sotsiaalseks. Puht põhimõtteliseks eelduseks piltide ja tekstide tõlgendamisel on see, et kõik modaalsused on üheväärselt tähtsad. Nad on sotsio kultuuriliselt loodud ja võrdsed olulisega aga kultuuriajalooliselt või ajaloolis sotsiaalselt. On mõned neist saanud palju suurema tähelepanu osaliseks kui teised. Me peame oma ühiskondade ajaloole tagasi vaatama ja küsima, et mis tegi mõned modaalsuse tähtsaks. Ma uuriksin, et kui kirjutamine sai oluliseks, siis kelle huvisid see teenis? Kõlab nagu marksistlik küsimus. Või siis teisiti. Millised olud tingisid kirjutatud keele kujunemise mingil ajastul keskseks vahendiks? Võib olla teenis kirjalikus rahvusriikide kujunemist 16.-le seitsmeteistkümnendal sajandil kõige paremini näiteks lineaarsuse või üheselt mõistetavuse tõttu, mille poolest kiri on pildist tõesti parem. Nii et nende küsimuste puhul uuriksin ma just niisuguseid taustu. Põhimõtteliselt väidab multimodaalsus, et kõik modaalsused on kultuuriliselt moodustunud kuid nad on sotsiaalselt erinevalt väärtustatud. Poliitiliselt on neil erinev kaalukus, mis on justkui eta. Nii et kui keegi ütleb, et võtaks asju multimodaalselt, siis peaks see olema poliitiliselt avardav ettevõtmine. Kuna suur osa semiootika stan lingvistilise taustaga ning kontsentreerub vaid ühele konkreetsele modaalsusele siis pole üllatav, et seetõttu saab mõni teine modaalsus vähem tähelepanu. Aga kui kirjutamist peetakse keskseks modaalsuseks ja kui selle ümber jätkatakse mütologiseerimisest, et kogu inimlik ratsionaalsus on majutatud kirjutamisse. Kui ainuvõimalikku jääd ratsionaalsus väljendub just läbi kirjutamise siis jääb kirjutamisest mulje, kui kõikvõimsast vahendist, mis lubab väljendada, vaatad kõike, mida me tahame ja millest unistame. Ning teised modaalsused marginaliseeritakse vähetähtsateks. Nende abi siis justkui tehaksegi, perifersid asju. Emotsionaalseid või Afaktuaalseid näiteks. Need on lõppkokkuvõttes poliitilise ja sotsiaalse, mitte aga semiootilise võimu küsimused. Koos kolleeg Theo van lööveniga kirjutatud raamatus reading emitšis Cramol Visual disain ehk eesti keeli pildi lugemine, visuaalse disaine grammatika olid keskseteks mõistetaks, disain ja grammatika, mida me tõlgendasime küllalt vabalt. Näiteks grammatika, mis tuleb kreeka keelest, tähendab siis Inscriptsiooni graveerimist või lihtsalt markeerimist. Ja disain omakorda oli meil vaid indikatsiooni tähenduses. Nii et me käisime pealkirjas leiduva leksikaga ringi kaalutletult. Oluline on just regulaarsus, nii grammatika kui ka disain on ennekõike seotud just kavatsuslikkuse, kaalutletuse ja regulaarsusega. Meie sihiks oli näidata, et kuna pildid on kultuuriline ressurss siis on seesama kultuur andnud meile ka mingeid regulaarsusi. Ja uurija ülesanne pole mitte leida piltides samasugusust, süsteemipärasust nagu keeles vaid piltidele, eriomaseid, regulaarsusi. Me võime küll rääkida grammatikast ja süntaksist, aga teistsugusest kui keeles. Materjal pole ju ei kõnega heli, vaid on graafiline. Meie teomanööveniga otsisime sellest regulaarsusi. Teised uurijad olid sellisest lähenemisest kaugemal. Ühed arvasid, et meil on lingvistika ja see on hea vahend ka piltide, filmide ja muu visuaalia uurimiseks. Leksikaalse taustaga teadlased räägivad muidugi ka korrastatusest ja muust sarnasest. Aga meie tahtsime keele piltide ühiseks aluseks võtta vaid tõsiasja, et keeled ja pildid on kujunenud sotsiaalses ja kultuurilises keskkonnas. Seetõttu on neis regulaarsusi ja avastame siis need regulaarsused. Seda küsimust polnud varem niisugusena püstitatud. Ma arvan, et kaasaegne maailm on palju tihedamalt Simetiseeritud kui see, milles elasin. Mina kui lapsena vanemad mind suhkrut ostma saatsid, oli suhkur poes sahtlikeses seda tuliselt kühvliga võtta ja ümmarguse koti panna. Kui ma nüüd lähen suhkrut ostma, on see kõik juba pakendatud ja ma pean tegema vahet tema mitmesuguste omaduste vahel. Kas on pruun või valge, mis on päritolumaa, kas see on ökoloogiline toode, millised pildid seda promovad? Kõike seda saab teada pakendilt tähistajaid lugedes. Nii et praegune maailm on raskeltsimiotiseeritud ja niisuguses maailmas semiootilise valikute otsuste tegemine on lausa igapäevane teema. Jääb mulje, et öeldakse, sina valid? Ma tean muidugi, et see mina on kujundatud reklaami poolt, aga turu üleküllus loob mulje, et saadaval on kõike ja et sina oled see, kes valikuid teeb. Ja selles olukorras on valik ja stiil palju olulisemad kategooriad, kui nad varem olid. Ja kui esteetika on juba kord stiilide poliitika, siis on ka valikute tegemisel oluline tähtsus. Ostes paari ketse, tahad sa välja näha nagu keegi parem kui keegi või lihtsalt erinev esteetika ei ole enam teadus neist semiootilistest objektidest, mis kuuluvad eliidi valdkonda vaid sellelt oodatakse käsitlusi objektide kohta, mis on kas liitsed või siis hoopis bonaalsed. Mina tahan näha esteetika teooriat, mis lähtuks igapäevasest maailmast meie ümber. Nii et saaks mõista, mis toimub nii-öelda. Pidevana, nii saan ma mõista, mis praegu toimub ja siin sünnib ning see ongi stiilide poliitik. Semiootikut ja visuaalteoreetikut Günther Kressi intervjueeris Tekstikogumikku kangelasema toitepiim koostamine võttis kunstnik Kival aega hea mitu aastat. Tulemus on kuldvärviga trükitud ja väga vastuoluline. Ühe võimaliku retsepti, kuidas kangelasema toitepiima võiks tarvitada, annavad animaatorid ja kirjanikud Mait Laas ja Paavo Matsin. Tekste loeb näitleja Tanel Joonas. Neuroinimtõrvikute jäänused on nüüd lõpuks toodud läbi Emajõe Ateena liku vihma väga vanasse anatoomikumi kuna meil on siin ikkagi väga tugev kateeder valgusfooride keele ajaloo alal. Olime professoriga algusest peale veendunud, et enne Clevelandi 1914. aasta niinimetatud maailma esimest valgusfoori. See kõik on natuke liiga ameerikalik, oli ka Euroopas olemas midagi teemale vastavat ja üllast. Ja mitte mingi jänkilikult primitiivne ja ragisevalt labane punane roheline süsteemist teed näitab nui keset jahmunult mööblit, meid segaduses miki mousse. Vaid üks lõbu, üks odav, luksuslikke praktiline, piisavalt tähenduslikult valulik ja valgus, foorilik vaatepilt klassikaliselt väärikale. Vaata Ta ei ole. Kollane on meie koolkonnale alati tundunud sobiva ja dominantse stiililiselt luksusliku ja nõndaviisi möödapääsmatu lisandina. Täna aga väidame koguni, et kollane tuleb kuulutada valgusfooride keele põhivärviks. Igavene paus. Nii me arvame ja tuleviku õpikutesse hakkabki ise minema läbiva suure tähega. Ma arvan, et meil hea meel teha antud kogumikku näpuvahel hoides Sügav kummardus muiugi kiivale ja tema meeskonnale, et ta on võtnud vaevaks nii-öelda äärealade tegijad kokku korjata nagu ühtsete kaante vahele mine võib tegelikult ka pidada mingis mõttes kas nagu sünnitunnistuseks või Testamendiks, me isegi täpselt ei tea, et kas see on nagu millegi lõpp või hoopis algus selles mõttes ongi nagu väga oluline nüüd vaadeldav, mis edasi hakkab nende tekstikorpustega toimuma siis meie kirjandusmaastikul, noh, iseenesest on muidugi arusaadav ja selge see, et see kogumik ei ole mõeldud massidele. Ta on ikkagi nagu mingi ikoon, mida tarvitatakse siis ainult sellisel juhul, kui tekib vajadus. Et ta nagu mingi tablett ikkagi mingi haiguse, mingi rutiini või siis heaolu vastu mingis mõttes. Ma haakuksin ka Maida mõtetega, et, et kas see on nagu sünnitunnistus, võidan testament. Sa tead, see on nagu mingil kombel nagu kooleme või mingi rangesteni nagu loomine ühelt poolt nagu on siin kõrgtehnoloogiat ja teised kohta nagu sellist nagu lihttehnoloogiat ühelt poolt on nagu sellist kiirust ja teiselt poolt on võib-olla täielikku selliste pidurdust füsioloogiliselt, kui inimene laseb oma teadvuse, nagu lahti jõuab, ta ka ütleme siis ta nagu meta füüsiliste piirideni või nagu mingi mingisuguse teis poolsuseni mingite uute asjadeni. Ja see mingi piirini minek, see liikumine servadele on nagu päris ehe ja Mahakuks k Maiduga tõesti selle märksõnaga kooneb. Mulle tuli ka ette päris mitmeid selliseid, isegi nagu kunstnikke. Ja ma arvan, et see kunstimaailm on siin ka nagu mõnes mõttes oluline, kuna kiiva on tulnud just kirjanduse kunstimaailmast. Mulle tuli näiteks etega, vot see must ruut näiteks mis on ka nagu mingi ikoon või must päike või veel selliseid loojaid just nimelt kunstimajandust, näiteks Jackson, kollakas või action pentingu looja kes ühelt poolt ka tegeles just kasti spontaanse asjaga, teiselt poolt tegeles ka mingi okultismi või sellise metafüüsika nagu Eesti kultuuriruumis ei ole nagu kinnatud seda just nimelt kui kirjandusmaailmas. Et nähakse selle avangardi taga nagu mingisugust sellist tembutamist ja trikitamist. Aga jäetakse nagu nägemata seene metafüüsiline küll, mis seal tegelikult ilmneb? Alustame nüüd kunagi kaugetel kuldsetel, kuuekümnendatel mingi järjekordse struktoralistide kongressi ajal, kui asjad teravaks läksid ja Derrida saalis Kadamerylektsiooni kuulates endast välja läks ning lõugas, et arusaamine pole võimalik. Ei saa saada aru, arusaamine ei ole võimalik. Vastanud kõnepuldis olev Kadamer Ridala. Ma saan teist täielikult aru, noormees. Hoolimata sellest, et antud näide näib iseennast tühistavalt, absurdi keeravat ütleb ta ometi midagi nimetatud tegelaste ajastu ja struktoralistliku tegevuse ning filosoofia kohta ütleb midagi väga olulist kindla kõneviisi kohta mida nimetatud tegelased kasutasid. Kui teost lugeda, siis üks selline läbiv märksõna on näiteks masin. Ja see tõesti on päris paljudel autoritel justkui tekstis nagu olemas ja see on nagu selles mõttes nagu siuke ehe tunnistus, et mingisugune ühine selline alus justkui sellise kogu loomisele on nagu õige kuna see on nagu ilmselt täiesti spontaanselt teadvustamatult autoritelt nagu tulnud ja mõnes mõttes on selline müstiline ühte sattumine tegelikult palju nagu ausam selline piiride poole püüdmine ja metafüüsika, kui, kui näiteks mingisugune tavakirjandusel mingi luule, kus üritatakse nagu otserünnakuga kirjutada mingit müstilist luulet vä? Mulle küll tundub, kui ma panen nagu kokku selle esitluse ja selle teose. Et siis see on suhteliselt nagu aus globaar. Et tegemist on niukse ülima automatismiga või siis seda võib kohaldada teisest küljest hoopis, et tegemist ei ole mitte automatismid, vaid kuna piiriala siis on väga hägune, kus on automatism ja ülim intellektuaalsus. Et vahel võib ka ülima, ütleme intellektuaalsest mõjuda sellise masinlikku külma jäise masinaga. Meie ei ole midagi tegemist nagu imlikkusega või siis ütleme sellise hingamisega, et ta on lihtsalt vorm, surnud rakk või bakter, tegelikult ongi see, et kuidas leida sellest siis nagu elu, mida siis tavainimene, kes võtab selle raamatu nüüd oma näppude vahele, mida tema oskab sellest arvata või mõelda. Sest noh, ühest küljest ta kindlasti tunneb endas selle ühisosa ära, et tegelikult võinuga mina, nii et mis see siis ära ei ole, et ma panen iks tähte, trükimasin, on olemas tiks-tähte sinna ritta ja ta näeb täpselt samasugune välja. Mingis mõttes ongi talle nagu õigus, sest noh, ütleme needsamad autorid, kes on võib-olla siin, kirjutan isiklikult ei tunne, ei tea täpselt nende loomismehhanisme. Aga võib oletada, et nemad ka ütleme oma olemuses või uurimuses selles retkes nagu Krusenstern tegi avastamata maadele. Ta kirjutas seda, mida ta nägi oma ümber, mida ta koges, mida ta mõtles, aga see oli ääreala. Ja võib-olla ta jõudis selle oma nagu matkaga kuhugi sinna nii-öelda selle üldinimlikkuse, selle nii-öelda piiri peale, et kus on see piir ja seesama piiri peal, võib-olla ongi see meie kõigi ühisosa see nii-öelda, mida meid kõiki ühendab, et selles mõttes ka siin raamatus on nagu väga palju nii-öelda anonüümseid autoreid on kollektiivselt koos tehtud kirjatükke või ütleme, visuaalseid kirjatükke, kuidas iganes me neid nimetada Aitäh Ma arvan ka, et see intellektuaalne külg on päris oluline. Tõmbaksin just nagu ka mingeid paralleele veel selle kooleme loomisega nagu juudi Rabita seal Prahas taronova sünagoogi pööningul nagu leib, mingi tehisinimese tema puhul on ka väga raske määratleda, otseselt inimene ta polnud, ta polnud nagu ka otseselt elu sealsamas liikus justkui tal on mingid masina sellised tundemärgid. Aga mida näiteks nagu lugeja võib ka tunda nende tekstide puhul, et ta võib olla samamoodi, nagu tunti kunagi Prahas nagu koolemi puhul. Et osad inimesed tundsid hirmu ja kartsid selliseid tekste, siis teine variant on see, et osatuna tõesti, nagu sa ütlesid ka üleolekut sellistest tekstidest ja mõtlevad, et igaüks võib seda teha. Aga selle peale võib öelda hästi lühikese loo, et k koolipärimuses on selline lugu, kuidas üks laisk üliõpilane ronis salaja sünagoogi pööningule, kus ta teadis, et ta magab nagu koolem ja üritas teda äratada, aga tegi kõik valesti ja lõpuks kooleme. Kui ärkas, siis mattis ta enda alla nagu kasvas, nii suureks, et üliõpilane sai surma. Ma arvan ka, et see on nagu tõesti selline väga täpne intellektuaalne töö, kus ei tohiks kuidagi libastuda. Ma mäletan, kui ma kunagi oma lapsele ostsin ühe kõige suurema formaadiga raamatus oli karupoeg Puhh selline hiigelformaat, mis temast palju suurem sest ta algul ka tundis, teatavad isegi hirmu siis huvi hiljem ka üleolekut, ta lihtsalt hüppas selle raamatu peale. Aga et see raamat on minu arvates ka selline raamat, mis on võib-olla nagu lugejast ükskõik, isegi kellest nagu mingil kombel nagu suurem kuna ta on ikkagi väga keeruline, et seal on väga palju tekste ja mis nõuab nagu sellist korduvat lugemist või ülelugemist sellel teosega tegelemist ja miks mitte ka lõpuks teose peal võib-olla hüppamisteni. 1984. aastal hukkub salapärastel asjaoludel sõjalaev. Andreak on. Pealtnägijate kinnitusel ilmub enne laevahukku pardale ebamäärase välimusega mees, keda kogu meeskond kirjeldab üksmeelselt kui suurt küürijat. Oma ilmumise hetkest 10 minuti jooksul teeb suur küürija 10 ettekuulutust, mis järgmise 10 aasta jooksul kõik täide lähevad. Esimene ettekuulutus on see, et kapteni abi kukub üle parda. Nii juhtubki. Kapteni abi kukub kohe üle parda. Järgmine ettekuulutus on see, et laev grammib kirikut. Vaevalt on ta seda kuulutanud ja kogu meeskond üksteisel naerust kinni hoides oma naridesse sööstnud. Kui laeva pöörde raginal kirikusse sisse sõidab, pääseb vaid käputäis mehi, teiste seas ka suur küüria. Kolmandate Kuulutus on see, et ta kinnitab laeva tüüri rate kiriku tippu ja põgeneb koos kapteni tütrega. Kuna ettekuulutus tehti vahetult enne laevahukku ja kapteni tütart üldse merel ei olnud, ei pööranud keegi sellele mingit tähelepanu. Vahetult peale laevahukku aga nägid noormehed suurt küürijat koos kirikus viibinud kapteni tütrega kiriku tornist alla sööstmas ja käärkambri kaudu põgenemas. Kirikutornis lehvis puust ratas. Neljas ettekuulutus läheb täide nelja aasta pärast. Tekstikogumikust kangelasema toitepiim rääkisid Mait Laas ja Paavo Matsin. Tekste luges Tanel Joonas. Populaarmuusikakollektiiv Ander World tuli taevariiki maale tooma kontserdile kutsunud pruutkleidiga, plakatid meenutasid pigem salakoodi fännidele. Teadlikult fännipositsioonilt sisenes. Ander Woldi fotograaf Taavi piibemann Pärast Tallinn-Tartu maanteemeeleolu tundus suur, hall rahulik haid laulis ja liikus inimesed päris lava ees ja päris haidi ees samuti. Doktor checelli polnud näha. Õlletehase nimega, hall oli liiga avar ja lagelaager, laager oli liiga originaal. Vist pruudi kleidist ehmunud vilevennad olid siiski koju jäänud. Kell kaheksa oldi alustatud siin teisiti oletades olin eksimisega algust läinud. Vaatasin ringi, inimesed liikusid ringi nagu messil. Olin oodanud teistsugust messi, pigem missat. Aga taevariik ei tulemata. Loomulikult pidigi jääma. Charles Kööli ainult haual saavad plaadil kokku täpselt õiges punktis. Saan talle vajadusel sisse lülitada. Failid on kannatlikud, isiklikud, alati ootel olemas kas või siis, kui kohv enam ei tööta ja unetus ajab iiveldama. Live kontrollib mind, mitte vastupidi. Otse-eeter kaardub hingetu, halli kujusse, takerdub seisvatesse inimestesse. Mida ma koha peal tegin, nutsin nurgas, ei, leidsin lava ees koha, kus silmad kinni panna, liikuda, naerda, näppu loopida, käituda nagu üks inimene kontserdil ikka. Veel naastaski, olin rõõmus. Allesorfiosena allilma tagasi vaadates jään sellest ilma. Loomulikult see loomulikkus ei jää meelde, see ei ole meeldejätmiseks. Sandro Worldi lugudest tulevad üldse mitte erilised tükid kokku millekski eriliseks. Lihtsalt koostisosad kaubamajast annavad kokku lõhkeained. Sõnad sõidavad rütmilt sirgelt sünapsitesse tähendamise taagast, kõverdamatuna ajukoort vaid riivamisi, puudutades. Meelega tuleks seega ettevaatlik olla. Vahest hoopis täita need minutid siin Andrewoldi looga minu jutu asemel. Šoidingeri kassiga on kehvasti. Ma pidin vaatama ja mitu korda. Süütunne minuga. Ma ei näinud doktorit, sest mina olengi juba tšekkel. Tšekilina ei näinud ma haidi lisand. Siis. Ander vöörlil Käis, Taavi Wiedemanni. Kultuuriga ja kordust saate kuulata täna kell 18 15 klassikaraadios kolmapäeval peale südaööd, vikerraadios ning Eesti raadio kodulehelt www. RÜE. Muusika valis täna Maarjo, Kulver helirežissöör oli Külliki Valdma. Mina olen toimetaja, estad apteek. Kohtume jälle järgmisel laupäeval.