Kultuuriga ja. Tere kuulama kultuurikaja. Sellel nädalal näidati vabaõhukinos ilm suurejoonelist Hollywoodlike eriefektidega treilerit ehk eelvaadet sellele, mis nüüd järgmisel viiel kuul toimuma hakkab. Meile saabus talv. Täna saates. Kivisildnik on pannud aluse raamatusarjale ja tee ehk nii ning ühekorraga on Kutanbergedega raamatupoodidesse jõudnud kolm teost analüüsib Eesti Kirjanike Liidu esimees Jan Kaus. Kultuuriga tutvustab noort filmitegijat. Andres Tõnu Saarega rääkisime filmi olematu olek esilinastuse eel veel saates. Eesti piir käib vastu Hiina. Eesti produtsendid, rahastajad läksid soomlastele appi ning kinodesse ongi jõudnud esimene Soome puu film Chain Vorial. Igavese armastuse sõdalane. Filmi tutvustab päeval filmiajakirjanik Andris Feldmanis. Eesti. The säädu on välja lasknud uue plaadi, seks ajeti arustab tiitkuznets. Tänase saatemuusika on otsapidi seotud just praegu Rakveres toimuva festivaliga. Kes festivalist rohkem tahab teada saada, peab läbi talve Rakverre kohale sõitma. Muusika valis Peeter Rästas. Mina olen toimetaja. Kivisildniku kirjastuselt nimega jumalikud ilmutused ilmus kolm luuleraamatut korraga. Kivisildniku vägistatud jäämägi, Ivar Silla spermaga ja puha ning Kaupo meieli polügrafisti käsiraamat. Raamatut kuuluvat sarja jotii ehk siis nii. Ja sarjale on ühtse visuaalse identiteedi andnud tunnustatud raamatukujundaja Andres Rõhu. Eesti luule hetkeseisu ja kolme värsket luuleraamatut, analüüsib Jan Kaus. Ühtlasi küsime jalg ausalt, kas ja kuidas saab autor oma teose lugejale nähtavaks muuta nii et teos ilmuvate raamatute pikkadel riiulitel ära ei kaoks. Samuti küsime, mida tähistab uue sarja ilmumine tekstikatkendeid Kaupo Meijel, polügrafisti käsiraamatust loeb näitleja Rasmus Kaljujärv. Kord leiutas üks iidne inimene kirja. Ta joonistas üles oma märkmed ja mõtted, et end nende kordamisest säästa. Siis kuuliste Sokrates ja kirjutas üles tolle jutte siis lõida kapitali. Vahepeal panin kirja loendamatu hulga šveikspirson ette, kirjutas tundekasvatuse ja Tammsaare kogutud teosed. Kroyakina kirjutas ta iga päev ühe rea. Nüüd ei loe see kõik enam midagi. Raamatute väljaandmine sarja noh, ütleme mingisuguste ühist väliste joonte abil on üks selliseid väikseid strateegiaid, eks selliseid pisikesi turundusnõkse loominguliste inimeste jaoks, kuidas mingit hulka loomingut teha, nii atraktiivsemaks või, või lugejale hõlpsamini kättesaadavaks või, või lugejale huvitavamaks. Ega neid nõkse palju ei ole, noh, mida rohkem raamatuid ilmub, seda raskem igal üksikul raamat oleks ju löögile pääseda, kui ennast kuuldavaks teha. Neil sarjadel on teatud selline korrastav maade ja mõte olemas. Ja kui rääkida sellest uuest Eesti kaasaegse kirjanduse praegu, siis eelkõige kaasaegse luulesarjast jotii või hiin siis kindlasti on üsna erinevatele väljendusviisidele sellise ühise formaadi või ühise visuaalse identiteedi loomine. Väga tänuväärne, sest praegusel hetkel tõesti ilmub niivõrd palju uut kirjandust eesti luulet. Eriti. Ma tunnen kaasa sel lasta Betti Alveri debüüdiauhinna žüriile, kes peab meeletul hulgal materjali läbi töötama ja tegema langetama üsna raskeid valikuid ja otsuseid. Kui nad rääkida sele Pärnu suure mehe Kivisildniku kureeritavast sarjast jotiivee. Siit leiame ka praegu juba ilmunud nalja raamatu seast ühe debüütteosena teoseid tuleb selles sarjas veel lisaks juurdegi. Nii et selles mõttes on sellise sarja olemasolu ja sellel sarja nii-öelda kuraatori jõuline isiksus igati tänuväärne. Ja mis mulle praegu selle sarja juures huviväärne silma paistab, on see, et tihtipeale luulekogusid eriti nagu ei, ei komponeerita või ei panda kokku siis mingisuguse tervikuna, et noh, luuletaja autor võtab oma üksiktekstide balanud ühtede kaante vahele. Kuid siin on näha, ma ei tea, kas siis Kivisildniku mõjul kuidagi või on lihtsalt sattunud nii et autorid on kuidagi komponeerinud oma neid teoseid. Kogumikud pole mitte üksikute tekstide nagu juhuslikud sattumuslikud summad vaid ikkagi tegu on mingeid läbivaid teemasid, läbivaid meeleolusid, omavad kogumit, aga mida on nagu väga hea lugeda sedasi otsast lõpuni nagu noh, mingit eks proosateost. Et selles mõttes paistab Kassari üsna huvitav ja paljutõotav makra peetaks selle sarja esimese raamatu Piret Bristoli luulekogu nöörist ja seebist kõrvale panna, see raamat ilmus juba mõne aja eest, kuid nüüd paisati turule kolm raamatut korraga. Et seda sellist sügise palavikuliselt kirjastamisturgu veelgi palavikulisemaks muuta. Siis kolm raamatut, Ivar Silla spermaga ja puha, Kivisildniku vägistatud jäämägi ja Kaupo Meyeri polügraphiste käsiraamat. Kivisildnik kogu on nagu Kivisildnik ikka sellisel heal kivisjoni klikul tasemel. Me võime arvata Kivisildnik kust, kui isiksusest, nii üht kui teist, ega minulgi on tema nii-öelda mingite käitumiste või sotsiaalsete sanda või mõningate tema sõnumite suhtes zombie valents, tunded või lausa kahtlused. Aga mis mulle nagu Kivisildniku luules tundub, huvitav, on mitu aspekti ühelt poolt see Se voolavus või selline näiline kergus, kuidas luuletus sünnib, sünnib peaaegu sedasi kõnevooluna või kõne, noh, ühesõnaga et kui inimene saab Kivisildniku meili sisse, siis juba meilidest saab ennast, noh, see asi kuidagi nagu luulevormis. Nii et irisin, teksti puhul on väga raske näha seda vahet, millal selline kõnekeel muutub luulekeeleks ja vastupidi. Et see on väga huvitav vormina võtta ja teine, mis minu arust on väga sümpaatne on see, et Kivisildnik mängib oma, aga mõned ebameeldivad jooned ja sellised inimlikud vaikused luules kuidagi väga eneseirooniliselt lahtine, näiteks siin üks väga tore enese iroolinile tsükkel kannab pealkirja, mina pean liivi preemia saama, ehk siis kuna Kivisildnik pole Juhan Liivi preemiat saanud, siis ta nüüd võtab ja kirjutab kop foosingu, palju on kokku 22 lühikest luuletust, siis nagu Juhan Liiv ainetele Sist intertekstuaalse mänge, kus siis on nagu mingeid viiteid Juhan Liivil agane vorm välistab selle, et kivislikule sellest antaks Juhan Liivi preemia. Nii et selles mõttes väga huvitav, mänguline asin, ihar sellega samamoodi, et minu meelest on see Ivar silla siiani kõige parem raamat just selle, sellise komponeerituse või läbi majanduse tõttu. Sellise üksildase homoseks solisti märkmed, kus väga huvitavalt põimuvad selles aeg-ajalt lausa piinlikkust tekitav intiimsusi, selline sotsiaalne närv. Sild on läinud oma väljenduses nagu selgemaks, kuidagi kindlamaks, metoodilise omaks. Et noh, terviktekstina üsna üsna huvitav raamat, kui, mis mulle, nende kolmeorus, millele ma kõige rohkem tähelepanu juhiksin veel, mis mulle kõige üllatuslikum mõjus, sellepärast et ütleme, kui Kivisildnik esineb oma tuntud headuses ja sild esineb pisut paremini kui oma tuntud headuses, siis siis kaubameieri debüütkogu põllugrafistidega käsiraamat tõesti üllatas. Ja tõesti on tegelikult väga vähe selliseid debüütkogusid, mis on nagu niivõrd läbi mõtestatud ja mingite kindlate teemade raames. Et kui see kaupmehi oli luulekogu, polüprofisti käsiraamat, lisaks sellele, et on väga huvitavalt vormistatud sellised üsna Kivisildniku sellised kõnekeelsed tekstid vahelduvad selliste peaagu modernistlikke lauset sisaldavate proosapaladega roosa põimida. Sõnaga, sest väga palju sellist vormimängu, mängu, teksti ja pildiga ütleme mingi selline, ütleme, lootusetu armastus sõna vastu väga köidab. Nihestatas meenutab väheke Lauri piltri paari aasta tagust suurepärast debüüti lohe spill, mis küll oleks proosa? Tõesti, need teemad on ka huvitavad, ütleme selline soov justkui vaikida, aga seda soovi antakse ikkagi edasi sõnade kaudu. See tunnetus, et ütleme, see trükikunsti levik ja trükiste suur arv lämmatab selle mõtte või sõna see hirm sellise trükitähtede surve ja suure arvu ees mingisugused sellised loobumis või hävimis, kuidas ütelda unistuste läbijooks kogu tekstist mingisugune soov saavutada selline täiuse ei olekski vaja kirjutada, aga ometi seda soovi antakse edasi kirjutades sellised väga huvitavat paradoksid tekitavad täitsa sellise huvitava tervikult, mina pean seda küll praegu selle aasta üheks tugevamaks müüdiks. Iga kirjandusteose olulisusest määrab tema rütm, see on selge ja siin pole midagi vaielda. Trükimasinatel on samuti oma töörütm. Parim variant oleks see, kui trükimasin võtaks iga teose trükkimisel aluseks raamatu enda rütmi ning sobitaks selle enda omasse. Väljendusvahend oleks resonantsi tekke. Ideaalse kirjandusteose trükkimise puhul tekib resonants, mis omakorda põhjustab trükikoja kokkuvarisemise. Ideaalne teos on selline, mille tehniliselt pole võimalik trükkida. Viimastel aastatel on ilmunud väga palju luulekogusid, kus sellisele luulekogu visuaalsel esitamisele või pildimaterjali ja teksti Shiftidele pannakse nagu eraldi väga palju rõhku. Et luulekogu kujundus ei ole enam mitte vahend, vaid muutub ajuti või kogunisti täielikult eraldi eesmärgiks. Väljapaistva näited, siin on Asko Künnapi luulekogud Kristiina Ehini kaitseala, Doris Kareva, Aja kuju ja nii edasi, et kus noh, väga palju pannakse rõhku nii-öelda luulekogu välimusele või luulekogu vormile sellele, milline nagu visuaal ja võimenjaze kombatav ja nähtav vorm siis luuletuse teksti ümber on. Ja noh, ütleme ega selle Kivisildniku Gigureeritava särada juures on see valima vorm oluline, sest, sest noh, see tagab selle tõsiasja, et me käsitleme neid raamatuid sarjana, eks, et, et tal on mingi ühine identiteet ja ja noh, loomulikult sinuga kujunduslik element ka raamatu sees. Aga ometi ma arvan, et raamatu formaadile mingit ohtu ei kujuta. Ta ei kujuta ohtu sellele mingeid mõtteid või tundeid või emotsioone või suhteid või suhestusi edastatakse keele abil, ühesõnaga kirjutatud keele abil. Noh, minu arust praegu tendentside näitavad seda, et kirjutatakse üha rohkem raamatuid, ilmub üha rohkem. Klišeede mastaabid ei mõõtmed. Moskvas taanovi nimelises esimeses näidistrükikojas on hakatud klišeede kogu pinda mõõtma originaalide järgi ja pange tähele arvutamiseta. Ilmselt hoitakse meetodid siiani saladuse. Vastasel juhul oleks klišeede kogum mind juba ammu teada. Rehkendada poleks vaja. Kirjaniku lennukeid turundusnipp eriti palju ei ole kasutada, sest sest noh, kirjanikust endast reeglina ei sõltu see, kuidas tema raamat raamatupoes esitatakse. Milliseid turundusnippe kirjanik saaks kasutada, noh, tõesti üks on see, et ta teeb esitluses, on selline üritusturunduse nippe number vanninumber oli siis kirjaniku jaoks noh, siis ta võib panna näiteks raamatu tagakaanel mõned tsitaadid, kus siis keegi tema raamatut kiidab. Kui tal on mingisuguseid tutvusi, siis võib-olla saab, räägib artikli või intervjuu mõnes meediaväljaandes, aga no ütleme, et suurem rõhk on siin ikkagi või, või suurem olulisus on siin, on siin kirjastustel no ütleme, naiste kirjastused lähenevad nendele asjadele noh, väga erinevalt, nii et ega kirjanikul noh, väga palju selliseid võimalusi otseselt turundusega tegeleda ei ole ja ma ei leiagi tal nüüd vältimatult alati peaks olema, kirjaniku ülesanne on ikkagi üks kirjutada ja tekib selline väga kirju pilt, sellepärast et et erinevate meediaväljaannete toimetajad langetavad erinevaid otsuseni, on erinevad eelistused, on erinevad, maitsed. Ja seetõttu ütleme noh, tõesti väga harvad teosed pälvivad sellist väga keskendatud ja suurt tähelepanu kõikides sellistes võimalikes kanalites korraga. Et seda eriti nagu ei ole. Et eks noh, tihtipeale minnakse kergema vastupanu teed ja vaadatakse, et noh, kes on autor, et kas autoril on mingit sellist meediakuvandit juba enne seda raamatut ette näidata, noh selles mõttes, et sel ajal Kaupo Meyeri puhul ma küll tõesti loodan, et siin nagu leitakse see tekst iseenesest, sest noh, meil kautori kuvand puudub praegu seda ei ole üldse olemas, me ei tea, kes ta on, mina pole elu sees näinud. Aga tekst võiks ise siis nagu sedasi takistamatult ja vääramatult kuidagi autori gravitatsioonist sõltumata siis kõnelda. Lugejat mõtlen, ma ei taha sind kuidagi toimetajatele midagi ette heita, sest noh, nemad on samamoodi selle suure kvantiteedi ees mõneti nagu kaitsetud neid keegi, eks ju, ei õpetata, et mis suunas liikuda või mida valida või mida jätta see kurb tõsiasi, et me kõik tegeleme pigem info tõrjumise kui info otsimise vabastamisega, see pädev meie kõigi puhul millesse ma tegelikult usun, mingil määral veel on, on ikkagi see suuinfo. Et on ju olnud siin mitmeid näiteid, et noh, kas või mingite teatrietenduste puhul võileivaraamatute puhul, et väga suurt sellist reklaamikampaaniat pole toimunud, aga kuna noh, kus siis tekst või teos ise avaldanud positiivset mõju, siis ta hakkab lihtsalt mõju avaldama nende inimeste kaudu keskusele tekstiga teosega kokku puutunud ja siis lumepall hakkab vaikselt veerema ja kasvama. Sest noh, tunnistagem ausalt, et ega nüüd Andrus Kivirähu rehepapile ei tehta juba aastaid mingisugust vägevat reklaamikampaaniat või mitte ükski kirjastuse müügimees ei puuduta sellest kuskil tänavanurgal, aga kuna suu liigub see info, et tegu on hea raamatuga või kuidagi olulise raamatuga, siis ta pidevalt vaikselt aastaid juba püsib, läks mingi edetabelites ja loodame, et neid raamatuid lihtsalt tuleb juurde. See pole ainult paberi katmine teatud seaduspära alusel trükivärviga kaugeltki mitte, vaid see tähtede tähemärkide sõnavara, kujutiste ja kõige selle kokkuleppeline süsteem vajab valamist, vormi ja taas ja taas järgmistesse tõmmistesse mis asuvad teele teele, mida mööda kõnnivad mõtted ja pildid hammurapist, hopsistikutenbergist alates loomine üles tähendamine ja paljundamine võivad tähistada mõttekulgu, nagu see jada on tähistanud inimese kulgu. Levitatud sõnade jõuavad paberile, need omakorda inimeseni ja mitte keegi ei pane tähele, millal mõttega. Raamatusarja Kivisildniku kirjastuselt jumalikud ilmutused tutvustas Jan Kaus tekste, Kaupo Meijel polügrafisti käsiraamatust luges Rasmus Kaljujärv. Kultuuriga tutvustab noort filmiloojat Andres tänu saart. Tõnu saarel valmis hiljuti kaheksaminutiline film olematu olek. Sel nädalavahetusel toimuva Eesti esilinastuse eel rääkis filmist Andres Tõnu Saar. Kuna ma olen hästi palju teinud visuaale mingitele üritustele siis mõtlesin, et peaks panema mingisuguse terviku kokku visioonidest, mis samas nagu jutustaks mingit hästi lihtsalt lõuna sellest nagu tekkiski sealgi, teine film on jah, nagu selline abstraktne animatsioon ja kus on kasutatud siis osaliselt piksallatsiooni Sis osaliselt joonisfilm tehnikaid, noh, arvutianimatsioon, kaks, tee andeka kolm teed, et objekte, emotsioon, erinevaid segatehnikaid, ei, see on kokku miksitud mõtteliselt arvutis. Objekti emotsioon tähendab seda, et on võetud mingisugune objekt reaalsusest ja siis liigutatud seda kaameral 25 liigutust sekundis. Ja arvuti on emotsioon on siis kus on objektid, märutis kassast sisse skaneeritud või valmis joonistada arvutis või üles pildistatud eseme arvutis, liigutatud ja joonisfilmisüsteem on selline, et kus sa joonistad kaaderhaaval pildid välja Hispaania arvutis kokku ja siis nad jooksevad liikudes konkreetne näidiskäsitööst ongi seesama objekti liigutamine või siis olen valmis joonistanud paberi peal objekti ja siis sisse tõmmanud arvutisse tarvitanud abivahendid, mille abil ma saan selle protsessi kiirendada. Oleks arvutis kõik asjad valmistents, maks filmi poole kiirem, valmis saanud ja ta oleks nagu liiga tehislik või arvuti lik. Et praegu on nagu sellist inimkäenägu käekirja sees. Et noh, see on üks põhjus ka, miks ma valisin selle. Filmi sisu on tegelikult lihtne on objektid, mis asuvad reaalsuse ja mitte reaalsuse vahel. Piltlikult öeldes on filmisubjektid, mis ümbritsevad mitte reaalsust ehk olematut olekut antud juhul punktid ja jooned ja sõlmida siis kirjeldabki, nende punktide joonte liikumist ja olekut mitte millegi millegi vahel. Kirjeldaksin lihtsamalt kuidagi seda filmis liikuvat süsteemi süsteem selline, et kus üks piirjoonel punkt vahetab oma asukohta ajas sealjuures muutis oma olekut, et sellest nagu rääkis juba enne filmilugu konkreetne punkt või sessioon, mis ümbritseb seda olematut olekut seal liikumine ajas siis kuidas ta muutub. Tähendab, ma üritasin nagu Kristiina Ehini luuletusi tuua nagu üles nagu teise nurga alt, ehk siis lõhkuda need luuletused ja mõtted natukene ära. Üritasin ka sõnu nagu lõhkuda, moodustaksid vanadest sõnadest uued sõnad, mida ei ole olemas. Just oli huvitav, et mis siis tekib, kui nad ümber paigutada ja kui palju nad sobivad sellesse filmi kus tekivad uued sõnad või siis hoopiski olematut sõnad. Mulle meeldisid Kristiina Ehini luuletused meeldivad siiamaani. Ja siis noh, ma tundsin täna isiklikult ja siis saigi valik tehtud selle vajan seda filmi, kus on nagu raske ilma jooksu pillita, nagu kirjeldada seda filmi ega detail või iga liikumine, mis seal filmis on, see peaks tekitama vaatajas nägu. Noh, isikliku tunne, isiklikuna elamise Luulefilmide festivalil oktoobris ja siis teda näidati Poolas festivalil ja. Ja esimene aastast tuleb siis, viiendal novembril Kanuti Gildi saalis. See on animatsioonifilm, et ta peaks emotsiooni festivalidel rohkem liikuma. Samas on ta natuke eksperimentaalfilm, et ta sobiks ka mingitele kunstifestivalidele ent seal mingisuguseid mõtteid, mida tavalises filmis kasutatud. Pigem langen sinna filmikunsti alla kui videokunsti alla. Aga lihtsalt, et film sobiska videokunstina. Järgmine film on nimega kehaline kasvatus, seda ma tahaks teha koostöös tantsijaga katse, mis on ta nimi, tema oleks peaosas ja tema mõtleb selle koreograafia välja siis minu poolt on siis lugu reži. Seal ma siis räägin erinevatest spordialadest ja nende omavahel sobivusest ja siis mittesobivusest. Andres Tõnu Saar rääkis oma filmist olematu olek. Filmis on kasutatud mitmete eesti bändide muusikat ning olematu oleku Eesti esilinastus on sel nädalavahetusel Kanuti Gildi saalis. Kultuuriga. Ausalt öeldes ei kujutagi ette, kui paljusid inimesi on vaevanud näiteks küsimus sellest, kas hiinlased oskavad Jentot tantsida või kas soomlased suudavad bambusevõsas mõõka keerutada ja peale seda ikka jänkut tantsida. Igatahes Soome Hiina-Eesti ühistööna valminud film seid Vorier peaks neile küsimustele vastuse andma. Kinos käis Eesti Päevalehe filmiajakirjanik Andris Feldmanis. See on siis Eesti-Soome, Hollandi Hiina kungfu film, mis nii Eesti kui Soome jaoks selles žanris esimene. Ja kuigi kungfu ei ole võib-olla kõige täpsem žanri määratlus, nimelt on. On olemas selline žanr nagu poksija, mis kombineerib omavahel siis ütleme Ühest küljest on tegemist sellest võitluskunstide filmiga, kuid samas on seal taga ka selline suur traagiline lugu mis kahtlemata Vorjoris ehk siis eesti keeli igavese armastuse sõdalasest täiesti olemas on. Kui vaadata kino kodulehte, siis esimene lause, mis filmi kohta seal kirjas, on see, et Soome rahvuslik eepos Kalevala paljastatud osa tegelikult tõest seda lauset lugedes tuli mulle kõige esimesena meelde. Hiljutine Eesti film Malemis väitis ühe teise raamatu kohta, et see paljastada said osa tõest. Kuigi võiks arvata lähtuvalt sellest, et tegemist on kungfu filmiga, tegemist on soome kungfu filmiga, siis et seal on samasugust, ütleme nii nihestatust nagu leidus malevas, siis džiid Vorjorist me seda ei leia, sest filmirežissöör Antti-Jussi annile on võtnud, et siis seda kungfu teemat ja selle segamist siis ütleme, Soome mütoloogia ka väga tõsiselt. Ning filmist naljalt naerda ei saagi, mis on mõnevõrra üllatav ja minu jaoks oli see ka kerge pettumus. Siis üllatav ongi, kuivõrd tõsiselt on režissöör Antti-Jussi annile oma ainesele lähenenud kuule, koolipõlves on ta teinud mitmeid just kungfu paroodiaid ja tõepoolest, paroodia tundub sellise lähenemist kõige loogilisem. Aga anti, ussianime on võtnud selle asja tõepoolest tõsiselt ette ja domeeni ühe tõsiseltvõetava siis kungfu filmi või siis fuksia filmin, nagu ennist sai räägitud, millest film räägib, siis on võete töö, osa Kalevala eeposest on võetud selle üks, kelle keskmine sümboleid siis Sampo ja seotud selle siis aastatuhandetetaguse, Hiina ajalooga. Kusjuures kui malev pidas Eesti ajalugu, siis võib öelda, et mingis mõttes. Pigem eelistab Soome ajalugu, et kui on segatud Hiina ja Soome mütoloogia või ajalugu või leitud seal kui neid nii-öelda uusi seoseid, siis see peaks inimestes tekitama juskui selliste üllatusmomenti või või rabama teda kuidagi, aga tähtsusega ka see kõik tundub niivõrd loogiline, kui seda ekraanilt vaadata ja defekti, sest inimesed on harjunud niivõrd palju erinevaid. Eks see kultuuri, miks see igal pool nägema, et pole selle filmi põnev moment minu jaoks oligi see, et on just see, kuivõrd lihtsalt tuleb selline kultuuride segamine seal filmis. Kui rääkida natukese ütleme tehnilise poole pealt, siis siinsamas on tunnistuseks ka sellest, kuivõrd võimalik on tänapäeval teha Soomes täiesti normaalset kungfu filmi. Kui sisulise poole pealt ütleme, on seal rohkem, minu meelest tagasid siis vormilise külje pealt tuleb tunnistada, et režissööril koreograafidel operaatoril on hästi õnnestunud selline kungfu filmi õhustiku tekitamine, ütleme teate Tseedeenes võitlusstseenides, kuigi temas oleks võinud rohkem teatud asju üle võlli ikkagi keelata või või rõhutada just nimelt seda konflikti siis soome ja hiina, sellise kas mõttelaadi või üldse inimtüüpide vahel seda kasutati üpriski vähe. Võib-olla oli just filmitegijate eesmärke kinnitada meile, et Soome ja Hiina ongi väga lähedalt seotud ja nad ongi väga sarnased. Kõigepealt muidugi vaataja näeb ekraanil Elle kulli arheoloog Vextremi osas, kes on selline ütleme, jutustuslikult olulisel kohal, kõigi, mitte kõige aktiivsem tegelane filmis samuti on, võib ära tunda mõningaid võttepaiku Eestis ning ka produtsentide raha poolt oleme me oma panuse andnud. Kohati jääb vaataja ilmselt hätta ta aru saada täpselt, millega tegu on ja ja ütleme, miks see film on, sest kuna seal lähenemisnurk väga tõsine, siis endiselt ka selliste elu veidi nagu välja imetud. Sest just nimelt tundub, et selle žanri puhul oleks kuidagi loogiline oleks selline mingitele sellistele vastuoludele mängimine. Aga paraku on seda filmis tegelikult väga vähe ära kasutatud. Ja kuigi see on suurepärased, ütleme näitlejad Soome poolt, siis nende ilmselt praeguse hetke üks vanemaid ja suuremaid staare Marku Peltole, kes siis on ilmselt tuntud viimasest ajast selge filmist mees ilma minevikuta. Kohati mõjub ka selline turvaline näitlejate valik asi Belt alaosas. Just nimelt võib-olla takistavat vahistavalt, sest sellise tuntud näoga ja hea näitleja ilmumine ekraani alati tekitab teatavaid ootuseid ja siis, kui rääkida stsenaariumis, siis selle taga on sama mees iro kütner, kes ka Voitka tädi nüüd stsenaariumi ja tundub, et kas ta ise on selle Saariumiga siinkohal veidi hätta jäänud või on seal tulu mängu selliseid koostööfilmiraskused, aga filmis kasutatud skeem kus tegevus algab tänapäeva Soomest ning siis tagasivaatena liigub aastatuhandete tagusesse Hiinasse ei õigusta ennast täielikult, kuna vaataja muutub pidevate tagasivaadete käigus kergelt disorienteerituks. Sest praegu 2006. aastal tehtud Soome kungfu film esmakohtumisel suudab ehmatada oma žanrimääratlusega. Aga lõpp-produkti mõjub kuidagi isegi lõbuks millalgi ootuspäraselt ehk. Tšeid Voriorid vaatas Andris Feldmanis. Defräädo ütleb enda kohta ise, et nad on segu põhjamaisest, kliimast, hullust rütmist ja kõigist maailma headest asjadest. 1999. aastal alustanud taabi trip-hopi ja rege bänd on kettale kõrvetanud järjekordse albumi seks ajeti. Plaati kuulas tiitkuznets. Me kõik teame, et praegu on ajaarvamise 21. sajand enesestmõistetavad homme, tänased rajad on meelest läinud, orjapidamine, ühismajand, jame laadid, kataja, ütlete tahvliga, galaktikate sõja. Ainult majade elementaarne nagu teine kontakt sinu maja on see, et me oleme oma pojad. Kui niikaua, kui modelle Calvin polemiseeriv liigub kusagil politseinikest kedagi arreteerib kartuli kodustates kriminaalkaristust, väärib saatust, juhib ametnikes paberit, määrib ründava kõnetabel Ma vööri ja igasugulambiga relt ordeniga Peeveerib olukorda. Vaata, milline on sinu positsioon mängulaual. Palju räägitud ja ka parajalt kardetud multikultuursus ega on asjad teadagi kuidas paiguti segasevõitu. Aga olgu muudes valdkondades selle multikulti ka, kui just kuskil parajasti on. Igatahes populaarses muusikas ja eks tegelikult teisteski kaunites kunstides hõõgub sähviv loob ja lehvitab, kultuuriline paljusus täiesti väsimatult ja väga tihti vägagi tulemuslikult. Üks sarnaseid teretulnud tulemusi, mida tasub kõrvaga katsuda ja sõnaga kiita on meil siinkohal värskelt käes ja võtta. Tulemus on paljuhäälne ja mitmekeelne, on eestimaine ja ühtlasi universaalne stiilikirju ja taltsutamatult tantsuline kollektiivne laserplaadikujuline ja saks saieti nimeline. Selle isevärki nimega tubli tulemuse on teinud rakverlased praegu ja jäi jõusse i ehk siis stuudio helikonstruktorid, produtsendid RIMI proual ja Ariel Levin ning riimimeister sõnaseadja Päär Berenson. Lisaks neile peategelastele on plaadile märgatavaid jälgi jätnud veel parajalt kirevasepärane seltskond muusikuid nii meilt kui mujalt põhjast kui lõunast Rakverest kui Tallinnast ja Aafrikast ja Kuubalt Ki üle ru imestada säärase haarde üle ei maksa. Eespool nimetatud Rakvere laste tuumik on tegelikult seganud sarnaseid multistiilseid muusikakokteile juba tükimat aega ja seejuures ka kõrvapaistva viljakusega lausa möödunud sajandist saati, et mitte öelda alates eelmisest aastatuhandest. Ehk siis, kui täpne olla umbkaudu aastast 1999 stiili kaleidoskoobis, mis pöörleb defräädojaid, jõusii vaht seal saksa õieti kettal, on ohtrasti Kariibi mererandade mitmekesist rütmikat. Rütmisid, mis läbi mitme aastakümne üle paljude erinevate aja ja kliimavööndite on andnud hulgaliselt healoobulisi muusikalisi siirdeid. Muuhulgas Eestimaal ja sealhulgas Rakvereski sihukses, õieti plaadil, mille ise äralisel nimel saab peagi peatutud. Pikemalt plingib elektroonilisi tantsumuusikastiili seinast seina. Siin on samuti tänapäevast rütmibluusi ja hiphopi Oll, Indialiku filmimuusika kõlaga keelpilli bastuseid ja platsis on lausa loomulikult regede sool jääb rägeton. Ning nendest viimastest rääkides nagu selgesti kuulda, on mõnedki Rakvere ja Tallinna mehed omandanud päris sujuvalt ole eksootilisevõitu, ent kauni kunsti rammusa Jamaica aktsendiga inglisekeelsete värsside kirjutamise ja nende kiiresti-kiiresti ladusasti suuliselt ettekandmise. Aga ega sel plaadil riimitakse väga vabalt ka muudes keeltes nagu Eesti ja Hispaania ja kohati tundub mulle kiir, kõneldakse vist isegi kõmri keeli. Ah jah, et siis see nimi, heliplaadi nimi, mis mitte vähetähtis ei ole see saks saieti. Õigupoolest on peamised asjaosalised ise juba jõudnud kuigi palju seletada näituseks või Postimehe lehe nooremale lugejaskonnale päris hiljuti selsamal nädalal algupoole. Et nende silmnähtavalt välismaakeelne sõna tuletis koosnevad kahest inglist sõnast. Ühelt poolt siis seks, ess ehk inglise keeli edu ja teisalt, sest saieti elik ühiskond, aga sellest tuletisest saaksime sõna Eduskond ja see ei oleks mitte üldse õige, antud juhul säärane seletus nagu eelpool kuuldud, jätab sind nähtavalt kõrv kuuldavalt midagi nimetamata, tea siis, kas oli seletaja trendina seletust andes, nagu öeldakse, keel kõvasti põses või jätsid üleskirjutajad teist, kolmandat tahtlikult märkamata ja noorele lugejale ütlemata. Igatahes kolmas komponent vähemasti on selles rahvusvahelises liitsõnas seks saajeti olemas veel. Otse loomulikult on see tegusalazza tähendusega, nagu teame, lutsutama lutsutama, noh ja nii edasi. Teisisõnu, tõsi on defrääduja jussi, albumi tiitel Nendel kuulutab, et nende arvates see meite edeveduühiskond niisugune, nagu ta meil parasjagu on, ikka imeb täiega või siis sakib rämedalt, nagu samuti öeldakse. Ja kui juba niiviisi öeldakse, ega siis see head ei tähenda. Teadagi muidugi, ega säärasest tõdemusest miskit uudisväärtust iseenesest ei leia. Küll aga viisides laadides, kujundis riimides läbi, millede just siia ta ameti vennatada tõdemust edasi annavad omajagu kunstiväärtust. Samas erinevalt mõnedest teistest vaimustajatest ei kiirustaks ma väitma veel, et defräädujad, jussi, tähelepanu, poplaulu, kunst ilmtingimata Ta kuidagi kangesti ühiskonnakriitiline oleks tere vaja tähelepanelik, seda on ta kahtlemata küll, aga mitte niivõrd kriitika pole see, millega nad tegelevad mu meelest, kuivõrd rohkem kroonika kroonika tähenduses. Ülestähendus, dokument ja kroonikuina olnud tõesti head ja vabad ka nürist, küünilisusest või kohmakas silma kirjalikkusest, millega muide mõningane osa eestimaisest räpist häälekalt välja paistab ikka jälle. Ning arvestades veel, kui ülipüüdlikult hedonistlik on valdav osa klubi tantsumuusikast, siis seks õieti kroonikad tunduvad päris kained ja tasakaalukat küll. Võtke need sellised read. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised, kes koju jäävad, maksavad makse. Aga samaväärseid, sõnastusi kuuleksin teisigi. Peategelaste kolmik Levin proual Berenson peamiseks saieti plaati oma seni parimaks, mis ilmselt ongi tõsi ja annab peagi tunnistust nos andide arenenud enesekriitikameelest muuhulgas. Siinkõneleja jaoks on album muuhulgas ka üks sääraseid popmuusika üllitisi, mis paneb akuutselt igatsema ajamasina järele. Et tahaks tõesti võtta ja käia korraks ära, noh nii umbes aastast 2020 ja kuulata siis seal, kuidas plaategi kõlab nii-öelda tagantjärele targa kõrvaga. Mine ette tea, aga miski nende helide praegusest võlust kasvõi väikegi osa võiks ju ajahamba puremisele vahest vastu panna. Tiit, kus need analüüsistefräädu uut plaati seks, ajeti. Kultuurikoja kordust saate kuulata täna kell 18 15 klassikaraadios kolmapäeval peale südaööd, vikerraadios ning Eesti raadio kodulehelt. Veeveeerree. Muusika valis täna Peeter Rästas, helirežissöör oli Külliki Valdma. Mina olen toimetaja Esto Tatrik. Järgmine kultuurikaja taas nädala pärast. Näo, eks. Äss käe taun.