Kirikuelu räägime tänases kirikuelu saates usupuhastuspühast ja räägime ka kolmest uuest raamatust, mis on tulnud välja ja mis puudutavad siis bioloogia valdkonda usuteadust. Tänase saate külaliseks on usuteaduse instituudi kiriku ajaloo professor teoloogiadoktor Riho Saart. Saatejuhiks Meelis Süld. Alustame usupuhastuspühast, see on 31. oktoober, mil seda tähistatakse ja tähistatakse seda just meil luterlikus kirikus, aga läheme tagasi ajalukku, millest see usupuhastuspüha üldse õigupoolest algas? Vot see mainitud kuupäev, 31. oktoober on sellega tähistatud, siis väidetavalt Martin Lutheri 95 teesi naelutamist Wittenbergi lossikiriku uksele. Tegemist on rahalises mõttes muidugi pärimusega ja sellele ei ole leitud erilist ajaloolist kinnitust, aga olgu selle asjaga, kuidas on. Tähtis oli, et nii et 95 teesi ta koostas ladina keeles. Ta saatis sellel kuupäeval 31. oktoobril Mainzi peapiiskopile. Ta saatis need mitte kui vaimulik, vaid ta saatis need kui bioloogiadoktor. Ja tema eesmärk ei olnud tegelikult alustada mitte mingisuguse reformatsiooniga või usupuhastusega, vaid soovis kiriku uuesti, vaataks läbi teatud õpetustega küsimused, täpsustaks nimelt õigeksmõistva õpetusega seotud münte ja üksikasju. Need teised on hästi mõõdukad. Isegi konservatiivsed paavstlusest ei rünnata. Katoliku kirikut ei rünnata. Nii et noh, vahest öeldakse, algas nagu katoliku kiriku suur rünne, aga tegelikult ei alanud. Ja seda päeva tähistatakse erinevates evangeelses kirikutes ka erinevatel kuupäevadel muuseas näiteks Saksamaal maa kirikutes tihtipeale üheteistkümnendat novembrit hoopis. Ja siis on ta tegelikult seotud Martin Lutheri ristimise päevaga. Nii et siit veel kord, näidates, et see on selline kokkuleppeline kuupäev Milline kirik, mida nüüd oluliseks peab, pealegi ta Oliver Rootsile, Ajal, kui meie olime Caroosi võimu all, siis oli ta riiklik ja kuninga poolt tegelikult määratud need 1621 Rootsis kuningas ütles, et nüüd on 100 aastat Rootsis usupuhastust mõõdunud, nüüd hakkame tähistama seda. Ja vot niimoodi ta tuli läbi teatud riikliku riigipoolse segamisega või häiris isegi ausalt öelda kirikuaasta rütmi ära sest siis tuli ju pühapäevale sättida hoopis uued perikovi jutluse tekstid, tekstid, mis selle päevaga rohkem siis sobiksid, selle sündmusega sobiksid. Aga nagu see kirikuaasta rütm läks sassi. Nii et vaimulikkond isegi protesteeris sellise usupuhastuse, sama võib üha sissetoomist, aga noh, ta on jäänud. Ja nüüd ta on, tegemist on siis hästi luterliku pühaga. Ega siin oikumeeniline pühade just eriti ei ole, ta on ikka luterlastele, on seal oluline. Kui me räägime veel siis sellest, mis 1500 seitsmeteistkümnendal aastal toimus, siis millest oli üldse vaja usku puhastada, kui me seda sõna kasutame, mis olid need põhilised probleemid katoliku kiriku sees, millele Martin Ta tahtis mungana tähelepanu pöörata Muugale ja siis teoloogia doktorile seal väga hea märkida siin praeguses ära, sellepärast et minu arvates kirika kaasajal vajab, vajaks tegelikult julgemad dialoogide sekkumist, aga noh, see on nüüd natuke teine teema. See, see, mille vastu ta seal üles astub, on et inimese õndsus ja ütleme, majanduselu või raha on liiga lähedal teineteisega seotud indulgentsi Nende müümine, eks ole, patukustutuse või õigemini patukaristuse kustutuskirjad mitte patukustutamise kirjand, võõrsõnade leksikon ütleb ekslikult, ta ei tahtnud seda siduda nii selgelt rahaga ette andes, mingi summa on võimalik endale Juska õndsus siis osta. Muidugi, see oli lihtsustatud skeem, tegelikult see polnud nii lihtne. Kui tõesti hakata mõtlema, milles siis usku puhastada. Ega siis seal ei olegi eesmärgiks tõesti katoliku usku oma põhidoktriinides küll puhastada. Ja pealegi, mis Lutarisse endasse puutub, siis ta on hästi vastuoluline isik. Ja hiljem oma 30.-te 1530.-te aastate sündmuste sees näiteks kui tekivad tõesti need reaalsed jõud, kes hakkavad kirikut puhastama juba ja võtad ka siis usku millestki, puhastame siis Martin Luther vastupidi, ütleb, et käes on lõpuajad, maailma lõpp, kohe-kohe saabub kõikide aegade lõpp ja evangeeliumi järgi. Usk ei, puhastav usk ei lähe sugugi kirkamaks, vaid vastupidi evangeelium on ennustanud, et usk läheb just segasemaks. Tähendab, tuleb väga palju segadust, hämarust ja mitte mingit erilist usu kirgastumist või sellist puhtust ei ilmne. Nii et kui seal, et üldse puhastatakse hiljem sakramente, visatakse välja seitsme asemel jäävad kaks siis öeldakse isegi, et usk natuke nagu pigem usku väheneb. Usku väheneb, Uscominimaliseeritakse enam tegeleda, seitsme sakramendi ka, piisab, kui jääb kaks olulist, võib-olla kolmas sinna juurde pihtimisena ka veel. Ja mingil määral astutakse suur samm ratsionalismi suunas, nii et tegelikult usupuhastus tähistab ühtlasi ateismi ajaloos koopa sekularisatsiooni ateismi ajaloo ühe etapi algust. Noh, see on väga suur ja kaugeleulatuv järeldus. Aga kui ajalooliselt vaadata, siis päris õige, sest see oli samm ratsionalismi suunas, vähem müstikat, vähem selliseid olemuse muutumise õpetusi, mida katoliku kirikus kõik olid. Rohkem ratsionaalsust, rohkem mõistuspärasust kui tänapäeval, küsitakse, miks neid kirikuid küll nii palju on. Üks õpetab ühte õpetajat Eestis, see on saanud alguse reformatsioonist. Jah, kogu see suur kirjusus olles nimetatakse seda aega konfessionalismi perioodiks. Euroopa jagunes erinevateks usu tunnistuslikeks piirkondadeks evangeelsetel kirikutel kõigil olid oma vastu võetud usutunnistused, luterlastel oli selleks Augsburgi usutunnistus. Calvinistidele olid Nemad siis reformeeritud kirikul, hiljem tulevad juurde anglikaani kirik oma usutunnistustega ja nii edasi, nii et noh, halvasti öelduna või võiks öelda, tekib protestantlik võsa ennem suur kirikupuu oma kahepõhi ruga ida ja lääneharuga ja nüüd tekib Lääne kirikus olukord, kus tekib hästi palju igasuguseid erinevaid suundi. Ja tänapäeval, Me oleme situatsioonis, kus meil on raske juba aru saada, kes on kusagilt isegi välja kasvanud arenenud üks suur võsa. Sellele kõigele mõeldes tekib küsimus, et kas me üldse peaksime tähistama sellist usupuhastuspüha, mis nii palju segadust tõi siia maailma. Vot see on, kuidas vaadata, et need, kes hindavad seda, et rahvaga, et antakse lõpuks pühakiriemakeelsena, mida luterlased kahtlevate, eks ole andis ja mis lisas poolt alustatuga mõju tähendab ta nagu fundamenteerisi fundeeris seda, mida Luther oli ennem kirjutanud. Muuseas Nuteesitu tõlgiti saksa keelde, mis tegelikult rooma kirikut häiris, oligi, et mitte ta need teesid oli koostanud, vaid häiris tegelikult see, et teesid muutusid populaarseks rahva hulgas. Ja kuna see selle raha küsimusega, siis oli roomale piisavalt muret, et Saksa suunalt ilmselt hakkavad rahad vähenema, nii et nüüd on, et mida, mida keegi väärtustab ja sakslastest koha pealt vaadates on kindlasti see rahva saksa identiteedi loole oluline. Sellega võib tähistada Saksa ajaloo kaks olulist sündmust. Aga väljaspool saksa keeleruumi saksa Ta on muidugi nüüd igaühe oma asi, ma ütlen ka kirikuasi, kas seda tähistada näiteks Soomes eriti ei tähistata. Et see päevane olemas ja tähistatakse siis nüüd pühapäeval näiteks viiendal novembril, mitte sellel 31. oktoobril. Et ta on olemas, seal. Aga sellele just erilist suurt rõhku ei panda, et kas seda peaks jätkama Eestis näiteks, vot see on kiriku otsustada, et et mida ta siis lõpuks on olnud minu arvates, kui me tahame tähistada Vaba mõtteviisi, julget asjadesse sekkumist tõesti, sellist ratsionaalsust? Noh, seda võib nii, mu tahate ajalooliselt ka tähistada, et see oli nagu mingi mingi üks üks selline samm selles humanismi. Pealetungis renessanssi humanismi käsikäes, et Lutter lihtsalt paigutub sellesse aja konteksti. Hästi. Teeme siinkohal pausi meie jutuajamisse Riho sordiga, kes on bioloogiadoktor ja usuteaduse instituudi kiriku ajaloo professor, kuulame muusikat ja pärast seda räägime edasi juba uutest raamatutest, mille autoriks on samamoodi tänane saatekülaline Riho Saart. Eesti Evangeelse luterliku kiriku usuteaduse Instituudi kiriku ajaloo professor teoloogiadoktor Riho Saardi. Teie sulest on ilmunud üsna hiljuti kolm raamatut ja neid esitleti möödunud nädalal. Võib-olla kõige rohkem tähelepanu on pälvinud ka juba varasemal perioodil Euroopa üldine kiriku ajalugu algusest kuni tänapäevani välja. Öelge, kui pikalt Te olete juba selle kiriku ajaloo kokkukirjutamise kallal töötanud, et selline õpik, nagu ma aru saan, on see õpik on välja tulnud. Ja võte peab täpsustuseks ütlema, et mina ei tea, kas see on õpik. Mingit ametlikku otsust selle kohta ei ole tõesti langetatud, mina kasutan seda oma tudengite õpetamisel küll. Aga kas seda kasutavad ka mõned teised õppeasutused, seda ma ei tea. Selle raamatu ajalugu on 10 aastat õpetamist. Ühel hetkel lihtsalt ma sain sellise küpsuse tunde enesesse, et nüüd on õige aeg midagi see ära vormistada kuidagi raamatul näol ja kujul. Tudengid lihtsalt nõudsid neid loenguid mu käest pidevalt paljundatuna ja käsikirja. Ka jupiti tegin endale, aga Nad käisid nii palju peale, et sellest sai raamat. Ja selle vastuvõtmine ilmselt Eesti kontekstis kirikute ringkondades on ju väga erinev olnud, nagu arvata oli, kuulda on olnud. Ma just tahtsingi tulla selle juurde, ma lugesin kristlikust internetiportaalist kompass, mõningaid kommentaare saare, mis on tulnud siis selle teate peale, et esitleti seda raamatut Euroopa üldine kiriku ajalugu ja seal oli tõesti vastakaid arvamusi. Üks üliõpilane kirjutas minu meelest päris positiivse vastukaja ja nimetades seda raamatut siis selliseks, mis on parasjagu lubatu ja raamatupiiril. Kas on siis niimoodi? Ja ma pean vist natukene valgustama siiski taustasid? Esiteks, tegemist ei ole mingi haardus kirjandusega, vaid akadeemilise teosega ja tööga ja selle töö tulemusega. Mina ei esinda näiteks kiriklikku teoloogiat, selles mõttes. Näiteks ma ajaloolasena ja kriitilise ajaloolasena ei või kunagi näiteks lähtuda sellisest kontseptsioonist, et Jeesus Kristus oli kristlane. Jeesus Kristus rajas maa peale risti, kiriku või veel taolisi asju. Saanud seda ajaloolasena mitte mingil juhul teha, et see minu teose kirjutamise võti. Ja seesama küsimus, et kas me peame, tähendab me võime, aga akadeemilises mõttes me ei või kirjutada niisugust kiriku ajalugu, mille eesmärgiks oleks heade koguduse liikmete kasvatamine kirikule. Võiksime küsida kaheksal, kas Eestis vabariigi ajalugu peaks kirjutama nii, et selle eesmärgiks on heade riigi kodanike kasvatamine meie riigile? Koolides ei saa ajalugu nii kirjutada, et kirjutab näiteks vabadussõja niimoodi, et see sobiks. Vahetame häid kodanikke Eesti vabariigile või kirjuta, missuguse kirikuna. Ma arvan, et meil on väga head kiriku liikmed. Pärast seda, tähendab see on ideoloogiseerimine, nii ei saa kunagi teha. Selles mõttes on see mina olen ikkagi ülikooli dialoog Naiale, valmistun kiriklikus õppeasutuses vaid ülikool on tunnistanud mind dialoogiks. Raamat on kirjutatud ülikooli dialoogi poolt ja ta küsib küsimusi, mille kohta kirikus öelda, aga selliseid küsimusi ei tohigi küsida? Ei oska nendest nagunii õieti rääkida, siis ärme küsi, üldse. Niisuguse moratooriumi kehtestamine minu arust ei ole õige. Küsimustele on kombeks Aja jooksul uuesti tulla jälle päevavalgele ja nad tahavad ikkagi neid ära, küsitakse. Et neile ka võimalikud. Võib-olla mingi vastus ajaloost otsitakse. Nii et mina olen ka otsinud, küsinud selles raamatus ja näidanud ka mingit ikkagi seoste olemasolu, aatelist, seosta olemasolu ja puudutanud ka Jeesuse inimese küsimust. Ja see on minu arust kummaline, et kirikut see kohutavalt on häirinud. Ka seisus oli abielus vaata 16 17 või 18. Need leheküljed 16 kuni 18 olid põhjuseks, miks ka evangeeliumi kristlaste ja baptistide ju vanematekogu võttis raamatusuhtele ametliku negatiivse hoiaku. Kui ma küsisin järgi, miks nad seda tegid siis öeldi mulle, et me ei taha, et meie koguduse liikmed hakkaksid küsima selliseid küsimusi. Ma ei tea, kuidas on tänapäeval võimalik selline asi, see on mind hämmastanud tänases 21. sajandi maailmas. Ei või inimesed küsida ja, ja otsida vastuseid. Mulle tundub, et ajalooga on kirikul üldse Rask, kirglikult bioloogialerit. Ühest küljest rõhutatakse, et see baseerub ajalool. Aga kui hakata vaatama, milline ajalugu olnud siis me näeme, et kiriku õpetus ja tegelikult ajalugu seal vahel on väga suur lõhe. Ma ei öelnud sellele ühe lausega ära. Ajaloolises mõttes on eriti, mis puudutab Jeesust. Tegime suure ebatäpsusega, aga kirik on ometi leidnud, et tema kohta võib siiski bioloogiliselt hästi palju täpselt öelda. Jumal ja nii edasi. Aga inimesena on ta ääretult ebatäpne. Me ei tea temast mitte midagi, täpselt see väga huvitav fenomen, ebatäpsusele rajatud täpsus. Ja mis ei ole, ei ole võimatu, et võibki nii olla, aga see on huvitav igal juhul. Nii et mina ei pööraks isegi sellistele asjadele oma raamatu puhul sellist tähelepanu, et ma tean, et seal on meeldinud seltskonnal inimestel välja noppida niisuguseid huvitavaid tsitaate või näit Tõid kontekstist välja rebides. Neitsilikkuse teema üldse võib-olla selline seksuaal Maal eluga seotud küsimused. Usk on väga tihedalt nende asjadega seotud seksuaalmoraali ja eetikaga, kui minna kas või kirikuisa Augustinus patuõpetuse juurde, jõuame kõige selle juurde lõpuks välja. Või askeetluse küsimused ja nii edasi. Nii et minu arust selle raamatu väärtus on esimene moment, on see tan kirjutatud vabas kriitilises akadeemilises mõttes, mitte ühegi kiriku tellimusel mitte ühegi konfessiooni vaadet eelistades. Teine seal on Eesti autori nägemus. Ka meie suudame kirjutada Euroopa kiriku ajalugu ja me saame sinna näiteks sisse põimida oma eesti teadlaste hinnanguid näiteks Petrarga kohta või, või keeleküsimusi või keskaja uurimuse kohta või mistahes. Minu raamatus on isegi Priidu luuletust ühes kohas tsiteeritud, nüüd väga hästi sobis. Ja ma näen, et sellises sellises koosluses on ta juba teatavat niisugust Eesti nägu ka me ei ole mingi Euroopa ääreala olnud. Noh, need on hästi suured teemad, siin läks terve saade, eks ole, kui kõik hakata üksipulgi rääkima, et mina tegelikult näen, sellel raamatul on väärtus, aga muidugi autori kunagi õelda tsensuur väärtuseks ajad, aeg ise näitab, aeg näitab ja aga neid asju ma tõin need välja selleks, et võib-olla lugejaid valgustada. Et lähtekohad on hoopis teised. Et mina ei lähtu sellest, et evangeeliumid, Jeesuse biograaf, lahjad aga usklikule, inimesele usu inimesel on need muidugi hoopis selle teistsugused arusaamad sellest tema lähtub hoopis sellest, et evangeeliumid on Jeesuse biograafiaid ja need tuleks tegelikult siis sinna raamatusse justkui nagu ümber jutustada lihtsalt, nii nagu nad evangeeliumis on. Aga seda ei saa ajaloolane mitte kunagi teha, kui ta tahab olla kriitiline ja aus. Nüüd teine raamat on puhtalt Eesti kiriku ajaloost ehk siis täpsemalt eesti kirikut esivaimulikkond aastast 1165 kuni 2006. Kas ka teiste kirikute esivaimulikud, võtame siin baptisti, Nelipühi lased on ka nüüd sellesse teosesse haaratud või on see katoliku ja luteri kirikupõhine? Ajaloolises mõttes on või põhjustel on ta muidugi ikkagi sealt katoliiklikust ajast algab ja, ja käsitleb katoliku vaimulike esivaimulikke siis. Ja sealt siis juba Luteri vaimulike, siis tulevad siis õigeusu esivaimulikud, tulevad juurde on haaratud ka meetodistide esivaimulikud ja, ja sellise üllatava elemendina. Seal on siis evangeelium lihtsalt artistid, kes tegelikult iseennast kirikuks üldse ei nimeta. Ja mul on isegi öeldud, et neid ei oleks tohtinud seal üldse sellepärast olla. No ma ütlesin, et alati on kerge, võta rasken juurde panna tavaliselt asju et järgmises kordustrükis võib nad ju välja ka võtta, kui neile ei meeldi seal olla koos teiste kiriku esivaimulikega. Nii et ei ole sinna jahtu võetud praegugi advendist ei ole võetud sinna ka Eesti Kristliku Nelipühi kiriku esivaimulike ja siis on meil siin tegelikult veel neid karismaatiline piiskop Paal, kirik ja mõned neist on nii hilja alles tulnud Eesti konteksti 20-l sajandil. Ja seetõttu ma jah, nagu jätsin nad välja, aga nii mõnelgi neist oleks õigus seal tegelikult sees ka olla. Kui pikalt siis ühel või teisel isikul on saanud peatuda üldse, kui palju teada nende katoliiklike esivaimulike kohta, kes siin Eestimaa pinnal või Eestimaa eest on vastutanud? Ja see, et tegemist on ka teatmelise teosega, need tegelikult ei ole nende vaimulike elulugusid seal ära toodud, see ei olnud eesmärk. Eesmärk oli anda, püüda anda niisugune loogiline loetelu, millal nad tulid ametisse, millistes ülikoolides nad olid õppinud ennem, kus nad oma teoloogilise hariduse said. Kas valimisega piiskopiks toimusid mingid skandaalid? See oli ordu ja ka Rooma paavsti vahel mingil määral väänamine milli katoliikliku lõpul enamus piiskoppidest olidki, kuulsid Saksa ordusse näiteks väga lähedastes suhetes olid nad orduga ja nii edasi, sealt siis koorub välja sellist poliitilist ajalugu ka siin Vana-Liivimaa ajalugu. Ja kõik see põnevam osa on, on tavaliselt joone all, nii nagu keegi kõige põnevam on lugeda tegelikult joonealuseid, kus see põhitekst ise on, on niisugune võib-olla igav ja niisugune teatmeteose line, kust seda materjali üldse oli võimalik koguda enamjagu publitseeritud allikatest ja siis tulevad juurde ka arhiivid, mida need nagu kõike võimalikult palju ja selleks ära teha, tohutu allikate võrdlemine allikad räägivad, teinud selle vastu. Ja keda uskuda ja eks ole ja seda sünteesimist ja uurimist ja kriitilist meelt oli seal palju rakendada. Ja see ei ole raamat, jõudis seitse jooksvalt raamatuna ilmus, on tegelikult kolm artiklid enne seda ilmunud samal teemal. Ja kogu aeg ma olen aina leidnud, et tuleb jälle täpsustada ja mõne asja Sabele täpsemaks, need, see lõpmatu protsess, see jääbki nii olema. Et ka sellele tuleb kindlasti kunagi mingi parandatud trükk ju kirjutada kindlasti, milliseid üllatusi Enda jaoks tuli välja sellest tööst siis Eesti kirikute esivaimulikkonda uurides? Midagi nagu eriti rabavat Ta ei, ei olnud. Eks igal ajal on nendel vaimulikel olnud, on murdeperioodide murdehetked, eks selle ajaloos, kus on põnev näiteks seesama reformatsiooni, tule, katoliikliku aja lõppemine protestantliku aja algamine, seal on näha niisugust, kuidas mõni piiskop heitleb, kas jääda katoliiklaseks või minna üle protestandiks või lahkuda üldse maalt. Millase hertsog, Magnuse lugu, eks ole, Saaremaal, kes tuli sedaani Taanist, eks ole, temal kõige värvikam nendest Saare-Lääne piiskop idest Magnus, kes peab väike sõdu siin ja, ja üritab olla katoliiklane alguses siis hoopis abiellub ortodoksi katala nõue jutlustajaks geneesi luterlane tähendab niisugune nagu eht luterlane. Ka oikumeeniline samal ajal temadega reaalpoliitik. Selliseid värvikaid kujusid ühesõnaga saad, kohtab või muidugi nõukogude aega tulles, ekson üllatab mõningate vaimulike. Meie lähiajalugu on väga keeruline ja raske koostöö teatud julgeoleku organitega olnud või nõndanimetatud agendiks olemised. Noh, need asjad tulevad ka muidugi arhiividest välja. Et aga raamatut juba tehes, minul ei olnud need asjad enam sellised üllatused, et need üllatused on tegelikult vist üle elatud juba 90.-te aastate poolel, kui tegelikult ilmusid juba juba artiklid ja, ja mõned teosed, kus nendele asjadele kõikidega vihjati ja, ja neid esitati. Ja kolmas raamat, mis samamoodi oli esitlusel möödunud nädalal, puudutab siis Soome luterliku kiriku ja õigeusu kiriku teoloogilise dialoogi. Ma ei tea, kas meil Eestimaa pinnal ongi üldse sellist ideoloogilist. Dialoogi mõne kiriku vahel maha peetud, meil on see oikumeeniline liikumine rohkem pinnapealne ja puudutab võib-olla kohtumisi ja ühiseid jumalateenistusi, aga mingit sügavat dialoogi vist ei olegi Eestis olnud? Ei tea, et oleks dialoogi olnud. Et on küll see kirikutele nõukogu olemas, kus nad ilmselt mingeid päevakajalisi asju arutavad ja võtavad mingi ühisotsuse vastu, mille nad siis meediasse paiskavad kui sedagi, ausalt öelda, mina väga ei kuule ka nende häält ausalt öelda. Aga mingit dialoogi pole olnud. Ja Soomes seevastu Soomes kindlasti, aga sellel oli muidugi ka suur nõudmine. Rahvusvaheline pressing oli küllaltki suur sellise suure organisatsiooni kaudu nagu kirikute maailma nõukogu, mis 48948 siis loodi samuti luterlik maailmaliit. Mõlemad soovisid, et vene kirik ei jääks külma sõja ajal isoleeritusse vaid et oleks kuidagi võimalik haarata lääne vaba läänega vähemalt saada Venemaalt mingisugust sellist usaldusväärset informatsiooni, kuidas see kirik seal elab sellises rasketes oludes? Ja seal hoida, hoida teda kuidagi kontakti temaga, selle kirikuga ja nähti, et Soome luterlik kirik võiks pakkuda siin kõige paremat nagu silla võimalust ida ja lääne vahel. Nasa riba keeruline Soomer olnud talvesõda ja, ja jätkusõda, eks ole, nõude Venemaaga raskendas seda nii, et seal oli, oli väga palju tööd vaja selleks teha, et nad üldse soomlased valmis olid. Huvi hakata tundma sellise kontakti järgi. Aga Vene pool oli huvitatud ja pärast seda just viiekümnendatel aastatel, kui neil ebaõnnestus saada Soome ortodokskiriku oma mõjusfääri või tähendab, et soove Ortus, kirik läheks Konstantinoopoli Alt Moskva patriarhaat konna alluvusse. Kui see plaan läbi kukkus, siis hakkas Vene ordus kirik tundma suurt huvi Soome luteri kiriku vastu ja vot siin tulevad juba mängu huvitavad poliitilised taustad ja poliitilised suunad kus Vene kirik hakkab ikkagi mängib ja välissuhetes Nõukogude Liidu välispoliitikaga pikendusena ta siiski esineb, et need ei olnud nagu puhtalt bioloogilised vaid sotsiaaleetilise teemal oli seal rahu, teema ja rahuküsimus ja siin oli väga konkreetsed võimalusi näiteks tuua just. Ideoloogia ei seda rahu nägemust ka nendesse dioloogilistesse dialoogidesse sisse ja mida venelased soovisid, et resolutsioonis oleks siis midagi sõnastatud konkreetselt sellist, mis oleks Moskvat rahuldanud. Ma olen selles raamatus seda näidanudki, et et selle raamatu põhiline Tartus on selles, et see kummutas soomlaste arvates selle hüpoteetilise fakti, et Soome kirik ei Soometunud. Nii nagu Kekkose välispoliitika Soometus Soomes külma sõja ajal. Et selle raamatu töö tulemusel arhiivides kolme ja poole aastane töö arhiivides eesti soome vene arhides näitab seda, et saame kirik siiski Soometus, aga kui tugevalt ja, või kui nõrgalt, no see on tõlgendamise asi juba. Aga ei või enam mõelda, et mingisugust Soometumist ei toimunud just välist suhet. Nii et see on võib-olla kõige teravam või kõige valusam moment ka, mis on, saame kirikuringkondi seganud, et nad ei tahtnud alguses seda raamatut üldsegi lasta trükkida vaid sulgeda selle kiriku sisesesse kasutusse raportina. Leidis endale piisavalt palju toetajaid, õnnestus see raamat siis Eestis välja anda, need on trükitud Eestis. Aga teda saab Soomes raamatukaubanduse kaudu muidugi tellida ja osta. Ja see on soome keel soomekeelne, säärane hästi pikk venekeelne kokkuvõte ja hästi pikk inglisekeelne kokkuvõte üle 20 lehekülje. Nii et tegelikult täiesti sellise teadusartikli maht. Mõlemad, nii vene keel nagu inglisekeelne teadusartiklimahulised, et kes soome keelt ei loe ja loe vene keelt. Hästi. Inglise keelt saab tegelikult kõik põhilise kätte. Aitäh teile tulemast siia vikerraadio stuudiosse kiriku saatesse teoloogiadoktor Riho Saardi usuteaduse Instituudi kiriku ajaloos. Ongi tänaseks kõik teemad valis ja saate pani kokku toimetaja Meelis Süld kaunist pühapäeva õhtut kõigile.