Tere, kallid sõbrad, minu nimi on Jaagup kreemja, täna tahan teile rääkida oma lemmikraamatust ja natukene seda ka otsast lugeda. Kunagi kui ma olin alles lugema pinud, olin selline väikene poiss, ei köitnud mind raamatut eriti üldse. Vanemad ja õpetajad muudkui käisid pinda, et loe seda, loed toda ja, ja proovi seda ja proovi toda ja mind see vot ei huvitanud, et palju mõnusam oli ju väljas palli taguda või sõpradega luurekat mängida kuskil. Ja selles kogu see asi vist oligi. Ma lihtsalt ei olnud leidnud seda õiget asja, mida lugeda. Ühel ilusal päeval tuli minu juurde minu vend ja tema soovitas üht raamatut. Selle raamatu kaanel oli pilt poisist, kes oli kummardunud paberikohale hästi tõsise näoga trali suurendusklaas käes. Ja selle pildi alla oli kirjutanud. Ta vaatas punast plekki läbi suurendusklaasi. Siis lükkas ta piibu teise suunurka ja ohkas. Loomulikult oli see veri, mis muud saigi pöidlasse lõigates välja tulla. See pleksi oleks pidanud olema otsustavaks tõendiks selle kohta, et söör Henry on lõpetanud oma naise elupäevad kõige julmemad mõrva abil, mida kunagi ükski detektiiv on paljastanud. Kuid kahjuks polnud see hoopiski nii kurb, tõde oli see, et nuga oli lihtsalt pliiatsit tervitades pöidlasse libisenud. Ausõna, söör Henryl polnud sellega midagi tegemist. Seda enam, et söör Henryt seda igavest juurikat polnud üldsegi olemas. Murettekitav olukord, miks ometi mõnel inimesel veab nii, et ta saab ilmale tulla Londoni urgastes või Chicago kurjategijate keskel, kus tapmine, paugutamine kuuluvad kõige igapäevasemad asjade hulka. Samal ajal kui tema vastumeelselt tõstis ta pilgu vereplekid ja vaatas aknast välja. Sügavamas rahus, laius seal päikese käes tukkudes suur tänav. Kastanid õitsesid. Kuskil polnud ainsatki elusolevust, välja arvatud pagarihall kass, kes istus kõnnitee serval ja lakkus käppa. Ka kõige treenitum detektiivi pilk ei suutnud avastada midagi, mis oleks rääkinud sellest, et kuskil on toimunud kuritegu. Oli tõesti päris lootusetu ettevõte hakata sellises linnas detektiiviks kui ta suureks saab, siruta esimesel võimalusel Londoni hulgastesse. Või oleks ehk parem valida Chicago? Isa tahaks küll, et hakkaks poes abiliseks poes ema siis muidugi see alles meeldiks neile kõigile neile mõrvaritele ja pandiitidele, nii Londonis kui Chicagos. Siis võiksid nad tappa nii palju, kui süda kutsub, ilma et keegi neile jälile saaks. Samal ajal, kui tema seisaks poes leti taga ja keeraks tuutusid või kaaluks rohelist seepi ja pärmi. Ei mingiks rosina Bakijaks tõesti saada ei kavatse. Temast saab kas detektiiv või üldse mitte midagi. Sherlock Holmes, aspion kraag, helkuerpuerroo, Loort, Pyther Vinci, Kalle Blomkvist. Ta laksatas keelt ja tema kalleblonkrist kavatses saada neist kõigist kõige paremaks. Eri. Ei mingit kahtlust, pomises ta rahulolevalt. Trepilt kostis käginat. Hetk hiljem lükati uks lahti ja lävel seisis kuumaks aetud nahaga, hingeldab Anders, kalle silmitses teda uurivalt ja tegi tähelepanekuid. Sa oksid, lausus ta lõpuks tooniga, mis ei kannatanud mingit vastuvaidlemist. Igatahes jooksin, kostis Anders pilkavalt. Kas sa arvasid, et mind tuuakse kandetooliga? Kalle peitis piibu ära hoopis mitte sellepärast, et sellest oleks midagi olnud, kui Anders oleks tabanud teda salajas suitsetamast. Asi seisis lihtsalt selles, et kalle piibust, Polnud tubakat, kuid detektiivi peab olema piip hambus, kui ta juurdleb mingi probleemi kallal. Isegi sel juhul, kui tubakas on silmapilgul otsa lõppenud. Kas tuled kaasa? Küsis Anders ja viskus Kalle voodile. Kalle noogutas nõusoleku märgiks. Loomulikult tuleb ta kaasa. Ta peab ju igal juhul tegema enne õhtut oma ringkäigu mööda tänavaid juuks, kui midagi kahtlast esile kerkib. Muidugi olid ju olemas ka politseinikud, aga kõigest loetust võis juba ette arvata, kui palju need väärt olid. Nad ei tunne ju oma mõrvarit täna isegi siis, kui need tema otsa komistavad. Kalle pihtis suurendusklaasi, kirjutas laua laekasse, siis tormasin trepist alla, nii et maja värises pööningut vundamendini. Kalle, ära unusta, et sul on täna õhtul maasikapeenar kasta. See oli ema, kes pistis pea üle köögiuksekalle, viipas rahustuseks käega. Mõistagi kastab ta maasikaid aga kunagi hiljem, siis kui ta on isiklikult veendunud, et mingid kahtlased indiviidid ei hiili linna piires ringi kuriteoplaanid peas. Mitte seda taoliste indiviidide avastamiseks oleks palju väljavaateid. Kahjuks hoopiski mitte, kuid rahule jääda ei tohtinud ometi kunagi. Pakistani kuriteost võis näha, kuidas need asjad võivad areneda. Seal olid kõik pahaaimamatult ringi käinud ja äkki trahv kostis keset ööd pauk. Ja siis pandi ühe ainsa silmapilgu jooksul toime tervelt neli mõrva. Selle muretuse peale kurjategijad lootsidki. Nende arvates ei või keegi sellises väikeses linnas niisugusel kaunil suvepäeval kedagi kahtlustada. Aga nad ei tunne veel kalle. Blonkvisti. Maja alumisel korrusel oli pood. Victor Blonkvisti koloniaalkauplus seisis sildil. Kuule, küsi isa käest kompveki, sosistas Anders ka kallale. Endale oli see hea idee pähe tulnud. Ta pistis pea ukse vahelt sisse. Poeleti taga seisis Victor Blonkvisti koloniaalkauplus omaenda kõrges isikus. Kalleysa isa, ma võtan peotäie neid randiga. Victor Blonkvisti koloniaalkauplus heitis oma alge päisele Võsule armastava pilgu ja torises heatahtlikult. Kalle pistis käekompvekikarpi. Thorin tähendas, et ta võib kompvekke võtta. Siis lippas ta kiiruga tagasi Andersi juurde, kes istus pirnipuu all kiigelauad ja ootas. Kuid just sel silmapilgul ei ilmutanud Anders mingit huvi nende randiga komplekkide vastu. Ta silmitses lihtsameelse pilguga midagi pagariaias selleks millekski, mida ta silmitses, oli pagari e valuta. Eva-Lotta istus kiigel, punaseruuduline suvekleit, seljas kiikus ja sõiguklit. Et Eeva-Lotta oli daam, kes oskas paljusid kunste siis lauliste kiikudes ja kuplit süües. Elas kord üks plika, kelle nimeks Josephine Josephine siine Fine José José Josephine. Tal oli hele selge hääl, nii et seda oli suurepäraselt kuulda sinnamaale, kus viibisid Anders ja Kalle. Kalle põrnitses e vallutat kiisikuse haige näoga ja pakkus samal ajal äraoleval ilmel Andersile kompveki. Anders võttis kompveki sama äraoleval ilmel ning põrnitses samade isikuse haige näoga Eeva lotot. Kalle uhkas. Ta oli e-valutas päris metsikult armunud. Täpselt niisama nagu Anders Kallel oli kindel kavatsus kosida Eeva-Lotta endale naiseks, niipea kui ta on kogunud küllalt raha, et soetada korterit. Siin sama kavatsus oli kaandersil, kuid kalle ei kahelnud põrmugi selles, et Eeva-Lotta eelistab nimelt teda kallet. Detektiiv, kes paljastanud umbkaudu neliteistkümmend mõrva. See kõlab kindlasti veidi uhkemini kui vedurijuht sest just vedurijuhiks kavatses hakata Anders Eeva-Lotta kiikus ja laulis ning paistis, nagu ei teaks ta hoopiski, et teda jälgitakse. Hüüdis Kalle. Ainukene kallis asi oli temal, õmblusmasinõmblusmasin-masin-masinõmblusõmblusõmblusmasin, jätkas Eeva-Lotta muretult. Eva-Lotta püüdsid Kalle Anders ühe korraga. Aga te olete teie, kostis e valutab väga üllatunult. Ta hüppas kiigelaualt maha ja läks armulikult aia äärde. Kuidas tema aeda kalle omast. Langus oli üks laud puudu, selle oli Kalle ise lahti kangutanud, luues suurepärase võimaluse läbi augu juttu ajada ja tegutseda kappa karjaaias, ilma et oleks pruukinud ennast vaevata tänavalt ringi minemisega. Anders sile tegi salamahti tuska, et Kalle elab Eva-Lotta nii lähedal. See tundus kuidagi ebaõiglasena. Ta ise elas kaugel teise tänava ääres, kus ta pidi koos vanemate ja väiksemate õdede-vendadega ära mahtuma ühte tuppa ja kööki isa kingsepatöötoa kohal. Eva-Lotta, aga sa tuled ka meiega linnapeana, küsis Kalle. Eevalata Kuvistas mõnuga alla viimase kukli suutäie. Võin küll tulla, vastas ta. Ta raputas saiaraasukese kleidi küljest ja nad asusid teele. Laupäev lonkur Fredrik oli juba juua täis ning seisis nagu tavaliselt parkali töötoa ees. Tema ümber oli kogunenud Saldkond pealtvaatajaid. Kalle Anders ja Eeva-Lotta peatasid samuti, et kuulata lugusid vägitegudest, mis Fredrik olevat korda saatnud sel ajal, kui ta veel töötanud Norlandis. Raud veel. Samal ajal, kui Kalle kuulatas, uitas ta pilk ümberringi. Ta polnud hetkekski unustanud oma kohustust. On midagi kahtlast? Ei, ta pidi tunnistama, et midagi kahtlast polnud märgata. Aga ometi oli ta palju lugenud sellest, et sageli on pealtnäha kõige süütumaid asjad tegelikult just vastupidised. Kõige õigem oli alati palvel olla. Seal rühkis näiteks piki tänavat mees, kott seljas. Kujutle vaid, ütles kalle ja müksas Anders selle külge kujutavaid, kui tal on kott varastatud, hõbedat täis. Kujutle vaid, et tal seda seal ei ole, kostis Anders pahuralt sest ta tahtis kuulata lonkurfredrikat. Kujutle vaid, et sa lähed ühel ilusal päeval oma detektiivi ideega päris lolliks. Eevalate naeris ja kalle jäi vait. Ta oli harjunud sellega, et teda ei tahetud mõista. Pikapeale ilmus kohale konstaabel, nagu oli ette arvata viis lonkurfredricky minema. Oli päris tavaline asi, et Fredrik veetis ööd vastu pühapäeva, ikka soolaputkas. Vähe. Nüüd on aeg minna, sõnas Fredrik asjade käiku ette aimates, kui konstaabel Berg tal sõbralikult käe alt kinni võttis. Ma seisan ja ootan siin juba terve tunni, mis kortse on? Kas te siis enam ei saa siin linnas oma hulkuritest jagu? Konstaabel Pirk naeris nii, et ilusad valged hambad välkusid. Lähme siis, ütles ta. Jah, kallid sõbrad, nii algas Astrid Lindgreni Meisterdetektiiv Blomkvist. Minul on see raamat täiesti kapsaks loetud ja ma loodan, et kui teie ühel heal päeval selle oma raamaturiiulist taasavastate siste kah ohkate nagu mina ja mõtet, et oh, olid ajad küll oli hea raamat. Ma soovitan teile soojalt, vaadake vähem Telekat, istuge vähem arvutis. Ja lugege rohkem, sest lugemine on tore lugemine mõnus. Ja maailmas on väga-väga palju häid raamatuid. Soovin teile kõike head, mina olen Jaagup Kreem. Tšau.