Ultuuriga. Kuulame kultuurikaja lõppev nädal oli kohati lausa meeliülendavat piinlik. Missis meelde jäi tänava ja telepilti ilmusid esimesed valimisreklaamid. Chagemas ütleks selle peale kasahhi ajakirjaniku ratsaIijev. Muuseas kraatlik Venemaa keelas Borati filmi näitamisel. Kodumail aga tuli ilmsiks, et seltskond paadiomanikke pidutses staaridele kohane. Kuuldavasti lõppenud üritus laeval hommikuse katsega saia Rusteris lõhet grillida, millise tegevuse käigus röster koos kalaga maha põles. Põhimõtteliselt võiks intsident röstri kalaga liigitada performance-iks sest neli põhilist perfomance elementi ehk siis aegruum kunstniku keha kasutamine ning aktiivne suhe kunstniku ja publiku vahel on ju Tallinki laeval toimunud üritusest täiesti olemas. Isegi sotsiaalne mõõde on Tallinki omanike tegevuses oma veidral moel esindatud. Ja tahakski siinkohal julgustada noori kunstnikke järgnevate etteaste teel asjatundjatega eelnevalt konsulteerima. No näiteks väärtõlgenduste vältimiseks või nii. Mida piinlikku veel juhtus, eesti reiting korruptsioonitabelis paranes. Samal ajal puhkes kompromissitu heitlus Sakala pärast. Täna saates Sakala keskus kultuuritusest ühe kultuurimaja ehituse ümber, räägib Arhitektide Liidu esimees Ülar Mark. Kunstihoone näitus kannab nime kuritöö ja karistus. Sotsioone närv muutub sotsiaalses kontekstis omamoodi irooniaks. Näitusel käis noor kunstnik Laura kuusk. Veel saates. Eeloleval nädalal näitab Sõpruse kino globaliseerumisteemalisi filme, tutvustab filmikriitik Kristiina Davidents. Kõigi aegade mastaapsem seriaal jõudis Eestisse, Roomat vaatas kultuurikaja koos David Vsevioviga. Tänase saatemuusika, leidis Maarja Pulver. Mina olen toimetaja Esta tatraga. Lõppeval nädalal kiirenesid sündmused Sakala keskuse ümber. Avalikku teadvusse jõudis, et senine hoone lähebki lammutamisele. 10 päeva tagasi algatasid kodanikud allkirjade kogumise praeguse Sakala keskuse hoone säilitamiseks. Ja hoolimata asjaolust, et pöördumise tekst sisaldas ka üsna asjassepuutumatud emotsioone, sarnaseid hoiakuid ja lausa veidraid arhitektuuriajaloo tõlgendusi ruttasid inimesed ometi veebilehele Jüri hambavahemärkusena olgu lisatud, et kõnealusel veebilehel on lisaks pöördumisele ka alamlehed pealkirjadega. Majandusriik, ühiskond, tehnikateadus, kultuur, elu, tervis, kodu, perekond, sport ja meelelahutus. Kuid mitte ühegi kõlava teema jaoks pole veebilehe koostajatel miskipärast sõnakestki jätkunud. Või tuleb sellestki välja lugeda nii-öelda vaimukat irooniat, kui meenutada mõnd lauset pöördumise tekstist. Kuid ilmselt on, kasutades Karin Hallas-Murula sõnu Postimees online'ist rahva õiglustunnet sedavõrd riivatud, et hoolimata kohmakas tekstist on pöördumine kogunud üle 5000 allkirja. Kolmapäeva pärastlõunal tuli uus Sakala arendajatele teade, et reedel alustatakse hoone lammutamisega, sest tsiteerin. Aktsiaselts Uus Sakala ei näe enam põhjust töödega viivitamiseks. Tsitaadi lõpp. Järgnev intervjuu Arhitektide Liidu esimehe õlamargiga saigi salvestatud kolmapäeva õhtul. Kolm küsimust tegelikult erinevateks on see arhitekti küsimus, et kuidas arhitekt oma töö saab võimalikult kvaliteetselt teha. Teine küsimus on detailplaneeringu küsimus, mis on planeeringuprotsess ja selle kvaliteet ja kolmas on selline ühiskondlik küsimus, et kuidas asjad siis praegusel hetkel üldse Eesti riigis juhtuvad. Olemasolevat Raine karbi projekteeritud Sakala keskust hindab ilmselt tänane põlvkond. Suhteliselt rahulikult pole ju põhjust muretseda selle ideoloogia pärast mind isiklikult üldse ei häiri, selle tähendust saab ju muuta ja ümber ehitada ja sisu muuta ja nii edasi ja nii edasi, pigem sellise maja disaini arhitektuuri koha pealt on selline tavaline, üldlevinud, et küsimused ei saa ühe maitse üle vaielda, et kui mingi asi on valmis, siis tema üle vaielda ei saa. Palju lihtsam või loogilisem, mida maailmas kasutatakse, on see, pannakse võrdlevalt kõrvuti võimalused, mida meil on pakkuda. See tähendabki seda, et kui panna kõrvuti selle maja olemine ja selle juurdeehitamine ja kõrvale mingisugune kolmas projekt või teine või kolmas, neljas projekt siis kui neid kõrvuti seal ta siis on võimalik suhteliselt kiiresti nii tunnetuslikult kui ka analüütiliselt jõuda ühe eelisteni ja teiste selliste vigadeni just nimelt võrdluste alusel. Ja see on see, mida tegelikult arhite liit ka kogu aeg püüad toonitada, et räägi, et üks hoone on hea või halb või et see karbi on halb või hea või et sinna tulev puusse paun on hea või halb. Me praegu kõrvuti need, et on Raine karbiprojekt ja tuleb see sellise ostukeskuse võtmes osalise kultuuriga siis kõrvuti pannes see, mis tegelikult kirgi kütab, praegu ongi see, et kõrvuti pannes kaalub justkui üles Sakala keskus seal praegune olev vana Sakala keskus. Ja ega noh, selles suhtes loodamegi, et selliseid asju kaalutletaks või võrreldakse. Detailplaneering on hoonestuskava, mis oma sisult on ühiskondlik kokkulepe, tema mõte ju ei ole midagi projekteerida. Tema juriidiline mõte on ühiskondliku kokkuleppe saavutamine, loomulikult selle detailplaneeringu käigus tehakse ka ennem arhitektuursed, eskiisid ja ruumilised otsused. Aga seejärel detailplaneeringuprotsess on ikkagi mõeldud selleks, et saada kokku, et näidata inimestele, mis toimuma hakkab ja kõigil oleks võimalus selle kohta siis oma jah või ei arvamus öelda. Nüüd mis antud juhul ongi kõige kurioossem, on see, et see kokkulepe kajastub antud detailplaneeringus selliselt, et olemasolev Sakala hoone on säilitatav hoone ja peab olema planeeringu järgselt jääma sinna alles. Ja see on see, mida Arhitektide liit nüüd siis kohtusse kaebab, kui inimesed imestavad, et mikspärast see projekt, millest jutt käib, on, on selline, nagu ta on ja seda nimetatud Päevalehes seebikarbid, siis, siis ta tänu sellele noh, pisut selline täidlane, et on tehtud viimse piirini nendesse piiridesse, mida detailmehelik lubav tähendab, et seal ei ole arhitektuurset mänguruumi enam üldse, millega saaks üldse mängida, sellepärast et on antud kõrgus, lagi, seinad, piirid ja tanud kõikidesse nendesse külgedes ennast ka kõik ruumi ära võtta. Mis on väga sarnane Viru keskusega, ainukese selle vahega, et Viru keskust tehti muidugi veel suurem kui detailplaneering ja see on väga püüdlikult sinna nüüd sisse surutud. Me loodame, et selle protsessi tulemusena ja siis praegu välja antud ehitusluba peatatakse. Kurioosne on jällegi see, et detailplaneeringu alusel on antud välja ehitusluba, mis ei vasta planeeringule. Aga me teame ka seda ette. Tegelikult ehitusloa vaidlustamine on tunduvalt tunduvalt raskem kui planeeringu sest väga lihtne on öelda, et see ei ole enam planeeringuprotsess. Nii et see on sisuliselt on selline seaduslik vaakum selle koha peal praegu toimub ja ma arvan, et kui seda vaadelda, siis kõige suurem kasu sellest ilmselt on Eesti riigil ja ühiskonnal, kui me saaksime aru, kuidas peaks seadusandlus detail mänguprotsess nii toibuma, et see toimuks kultuurselt ja ühiskonna huve arvestavalt, avalikke huve arvestavalt. Ma arvan, et siin jõuame me lisaks arhitektuurile ja planeerimisele, mis on kaks erinevat teemat ja seda tulekski eraldi käsitleda, jõuame kolmanda teemani, mis on selline ühiskondlik ja poliitiline kultuur, mis selle ümber siis toimub. Ja kõige hämmastavam on selle loo juures on see, et linn ja kultuuriministeerium mõtlesin nii-öelda Kultuuriministeeriumi omandis näitavad praegu kõige kultuuritumal moel kultuurimaja ehitamise võimalust. See on väga huvitav jälgida ja see on nüüd jõudnud välja sellisesse punkti, kus nii kultuuriministeerium kui ka ja Tallinna linn ütleb, et nemad pole lammutamis luba andnud ja nad ei ole kumbki nõus sellega, et seda lammutada. Minu jaoks on see ikka selline puhas praktiline maagia, mismoodi omanik ei ole nõus lammutusloa andmisega ja see, kus hoone paikneb, selle linnavalitsus arvab, et tema ei ole nõus sellega, et see lammutatakse. Aga noh, mis teha, siin tekib küsimus, et kus Eestis see võim asub ja ma hakkan mõtlema sellise situatsiooni peale, kus ministeeriumi enda omandis olev asi ja linna vahel ei suudeta sellist asja kokku leppida või siis avalikult, et kultuurimaja ehitust, kusjuures ei suudeta avalikult käsitleda, menetleda ja kokku leppida, mida me tahame siis veel rääkida eraettevõtja kruntidest, keda me tahame suunata kultuursele ehitusele, kusjuures ma pean siin toonitama, et väga-väga-väga palju ettevõtjaid arendavad väga kultuurselt ja tunduvalt kultuursemalt. Tihti on veel suuremad probleemid just nimelt omavalitsuste ja ministeeriumide riigi vahendite kasutamisega. Et mina kui siis kust see võim asub või kes siis otsustab ja, ja kuidas asi otsustatakse. Et selline asi tuleb või ei tule, nii et ma loodan selle protsessi käigus me saame lihtsalt targemaks. Kaks ja pool aastat toimunud protsess on veel seda hämmastavam, et, et arhitektide liit on olnud selle protsessi juures algusest peale ja me oleme algusest peale seda seisukohta kogu aeg kaitsnud kõikidest protokollidest, kus me oleme olnud linnavalitsuse komisjonides, kus mõlemalt kultuuriministri juures, aruteludel endiste ja praeguste kõikides kohtades on räägitud sellest, seda kohta tuleb käsitleda eraldi kohana, see koht peaks kuuluma selline suurema tähelepanu alla ja seal peaks toimuma parimate arhitektide omavaheline võistlus, et milline see on. Ja see on kogu läbi selle aja, see ei ole ju uudis, kellegile on kõrvale tõrjutud ja me oleme püüdnud seda kõigile, seletad alates eelmisest linnapeadest ja praegustest linna valitsejatest ja siis mul tekib küsimus, et, et kui sellises protsessis on kaks aastat kogu aeg antud head nõu, mitte ainult meie siin on olnud ka teisi spetsialiste ka linnavalitsus ise on sellel arvamusel olnud mõni minister sellel arvamusel olnud. Et isegi siis kui me oleme ise protsessi sees, seda seal püüame kogu aeg konsulteerida, isegi siis tehakse, mida tahetakse. Aga kuidas on üldse võimalik siis tänapäeva Eestis nii-öelda avalikkuse surve rahale, mis midagi korraldab? Järelikult kui isegi meie seal protsessi sees olles ja linnavalitsuse sees olles ja kultuuriministeeriumi nii-öelda omaniku sees olles ei suuda seda isegi nii palju suunata, et ükskõik mis, aga tehke seda nagu selliste kultuurselt etappide kaupa. Me ju ei käsitle, ei lepinguid, omavahelisi korruptsioone, me ei käsitle mitte mingisugused isikuid mitte midagi, vaid ainult seda ruumi, et isegi seda ei ole nagu võimalik suunata sellisel viisil, nii et need on sellised osaliselt seadusandlikud lõigud, osaliselt kultuuritus. Me oleme siiamaani ka kogu aeg hoidunud isikut näpuga näitamisest ja ma arvan, see ei vii kuhugi ja tegelikult on igal pool tegemist päris nutikate inimestega ja üldse mitte halbade inimestega nii linnas, riigis, ministeeriumis kui ka kui ka arendajate puhul. See on üks selline ilmselt suurem ühiskondlik küsimus, mis seda praegu määrab. Ja ma loodan, et ka edaspidi, see jääb sellisele juriidilist professionaalsele tasandile ja vaieldakse selgeks selles põhimõttes, et kuidas riigis edasi toimetada, et nii ei juhtuks. Mitte praegu ei niimoodi vastandata mingisuguseid erinevaid pooli, kes on õige eksam, vale, sellist asja ei ole olemas. Antud protsessis. Et ma kutsun üles ka näiteks Uus Sakala inimesi mitte isiklikult ründama näiteks Margit Mutso ja mind mingil teemal, mis on täiesti sulepeast välja imetud ja mulle tundub, et nad võiksid võta välja protokollide, siis neid lugeda ja siis nad näevad seda, et, et kaks ja pool aastat ei ole mitte venitatud sellepärast, et neilegi kuskil kodaratesse kaikaid loopinud, vaid, vaid selgelt ju nemad kõigepealt tegelesid sellega, siis muutsid oma arr. Vabandust. Üks huvitav aspekt muidugi meie jaoks on see, et me pole siiani näinud seda hoonestuse lepingut, et ega see, millest räägitakse, et seal on meeletult kultuuri ja see on kultuuri ja siis mina julge selle kohta mitte midagi öelda, sest sest see on saladus, milline see leping on, see tähendab, et kui palju seal kultuuri on, kuidas on see kaitstud, et see kultuur sinna jääb, kuidas on riigi poolt see niimoodi kokku lepitud, et see kultuur kui kavastusena jääb? Kui te näiteks Uus Sakala omanikku vahetab näiteks müüakse maha ettevõte mis tahes, et keegi seda ei tea? Lammutama. Kiiver labidas kaasa. Kutsume kõiki reedel löök tööle. Võib-olla laupäevaks on juba peatatud. Lammutusluba Me ei tea seda. Täna on jah, kolmanda. Kultuuriga stuudios käis kolmapäeva õhtul Ülar Mark. Seda, kas kultuurimaja ehitus läheb edasi nagu karavan araabia vanasõnas näeme õige pea. Ja veel, kes tundis ära Miami vissi tunnusmuusika? Sellel oli õigus. Sest vana Sakala keskus ja hitseriaal valmisid tõepoolest samal ajal. Kunstihoones on juba kaks nädalat avatud näitus kuritöö ja karistuskuraator Anders Härm. Esinevad kunstnikud Rootsist, Eestist, Ameerikast, Inglismaalt ja mujalt. Näitust käis vaatamas kunstiakadeemia üliõpilane Laura kuusk. 28.-st oktoobrist 10. detsembrini on Tallinna kunstihoones väljas näitus kuritöö ja karistus. See on näitus, mille huvikeskmes on kriminaliseerumise protsessid kontrolli ühiskonnas kus vanglasüsteemist on saamas neoliberaalne kapitalistlik tööstus. Nii haakub käesolev näitus varem suhteliselt lühikese aja jooksul kunstihoones nähtuga. Ma mõtlen siin eelkõige näitustele, vägivald ja propaganda ning Kapital, see veab meid alt ka linnagalerii näitust, rajalen, terror, polemiseeriv, demokraatliku otsustusprotsessiga. Neid näitusi jadana vaadates väljendub selgelt kunstihoone poliitiline platvorm. Kunstnikud võtavad siin otsustavalt sõna kapitalistliku ning korporatiivse maailmakorralduse vastu. Oliver Resler ja Martin Grenn uputavad vaataja tekstide ning skeemide rägastiku. Taolisena dokumentalistika koode kasutades loovad need äärmiselt usutava, kuid siiski fiktiivse eravanglate rajamisega tegeleva firma Euroopa karistuskorporatsiooni. Kunstihoone saalis laotub lahti skeem, kuidas panna vanglat tulu teenima vangide tööjõu arvelt ning rajada aina uusi karistusasutusi, mis taolisena toimivad omanikele tulusa äriettevõttena ning haakuvad kapitalistlikus maailmakorraldusse. Vangivalvuri suhe asendub siin kliendi tarbijasuhtega. Ameerika kunstniku Ashley hanti mahukad videotööd on dokumentaalseid uurimused, mis räägivad konkreetsetest juhtumitest ning kogemustest vanglas. TÖÖ räägib vanglast kui endise taas tootvast süsteemist. Selle asemel, et ehitada koole ja muid asutusi, mis vangi sattumist ennetaks, ehitavad vastavad instantsid uusi vanglaid, mis muidugi ootavad uusi vange. Institutsiooni kriitilise lähenemise hulka kuulub ka Berliinis elav Vietnami päritolu ning Taani kodakondsusega kunstniku tan Woo autoportreed. See on sõna otseses mõttes dokumentaalne töö, mis koosneb ühiskonnas identiteedi määramiseks kasutatavatest dokumentidest, mis raamistatuna ning klaasjal esitatuna moodustavad täiesti jabura rea ning seavad küsimuse alla dokumendi adekvaatsuse isiku määratlemisel. Ent siit vaadatuna on tanvoo tüüp psühholoogiline ning läheneb näituse indiviidi kesksematele töödele. Mark raidpere seeria 16 meest ja video 10 meest kujutab Tartu vangla elanikke aastal 2003 välja eristuma. Näituse kontekstis kujutab Raikpere vange eelkõige inimolevustena, mitte vangi ega mehe kujutamise stereotüüpidest takerdades. Ta annab modellidele kaamera ees aega ja ruumi, luues nii sümboolse vabaduse ruumi. Karistusalused on siin omas maailmas oma keha liigutada Duste pilkude ja mõtetega. Raikpere läheneb vanglale mitte institutsionaalsest, vaid isiksusekesksest vaatepunktist. Tema töö tõstatab küsimusi vanglast ja vabadusest inimeses eneses. Institutsionaalse vangistuse pinnal avaneb siin omalakoonilisuses rikastunud maailm, kus iga pilk, käeviibe ja mõte on luubi all. Oma osa on siin ka video taustaks oleval mängutoosi muusikal. Paradoksaalsel moel võib puhtakujuline lavastus mõjuda reaalsemalt kui autentsed dokumentaalkaadrid. Nagu tõestab ehedalt näituse üks hitte rootsi kunstnikepaari Vigert ja Bergstremi dokumentaalfilm viimne õhtusöömaaeg, see ülimalt kvaliteetses teostuses. Film uurib süvitsi surmamõistetute viimase söömaaja tähendusi. TÖÖ tõstatab küsimuse viimsest söömaajast kui karistatu ja ühiskonnavahelisest kokkuleppest. Nii saab hukkamõistetu viimast korda kõike, mida tahab ning võtab sellega justkui omaks süü ning annab karistajaile andeks. Viimset söömaaega laiemasse konteksti. Asetav töö vaatleb surmanuhtlust erinevatel kontinentidel ning selle vaatamine pole füüsiliselt taoline karistus. Nagu Laura vadingtoni videode piir. Ei saa mainimata jätta ka Hispaania kunstnik Andro Vidally suure formaadilist lavastatud fotoseeriat 1000 üksildast enesetapu mis erinevalt poeetilise pealkirja poolt tekitatud ootustest esitab kolm ülirealistlikku stseeni hokikepiga. Kunstniku keha on siin tegevusväljaks seina ääres pildistatud Tseenid naha karvade armidega kaetud keha ning võrdväärse tegelasena esineb hokikepi, jätavad narratiivi vaataja luua. Näitus tegeleb probleemidega, millele tuleks mõelda siin ja täna. Et mitte jõuda sarnaselt USA ning Suurbritanniaga välja olukorda, kus üha enam kapitaliseeruv ja eraomandiks vanglatööstus vajab üha uusi kliente. Eesti ultraliberaalne majandus loob selleks head eeldused. Üks sõber rääkis just oma hiljutisest romantilisest kogemusest bussikontrolliga nimelt tema omaloodud reeglitele, mille kohaselt ostab ta pileti, kui sõidab rohkem kui kaks peatusevahet vastandunud kontrolli reeglid, mille kohaselt jänestel vääriline kohtlemine on füüsiline vägivald. Niisiis ähvardas kumbki teist endale kõige käepärasema relvaga kontroldiris sõpra juustest ning tooma korda ähvardus kontrolli dokumentaali sisse panna. Just millega veel kunstnik süsteemi ähvardab, kui mitte oma tööga. Nii sai üks jänes karistada kõigi nende eest, kes samal hetkel vabalt ringi sõitsid ning üks kontroll kõigi nende eest, kes kunagi kedagi füüsiliselt ahistanud on. Hea näide sellest, kuidas sümboolse ja reaalse valdkonnad segunevad kust algab kuritöö ja mis on karistus. Need piirid on ajalooliselt ja kultuuriliselt ikka liikumises. Nõiaprotsesse ju enam ei peeta. Ent surmanuhtlus on ikka olemas. Kuriteo võtab uusi vorme vastavalt normidele. Praktika näitab, et normide ranguse annab üha uusi võimalusi nende rikkumiseks, mistõttu tõhusaim viis kuritegusid juurde toota on luua rangemaid piiranguid ja karistusi. Kunstnik on kurjategija, kuna mängib nende normidega ning Sublimeerimine sümboolsesse vormi, mistõttu näitus kuritöö ja karistus on minu jaoks ühelt poolt ühiskonnakriitiline ning tugevalt poliitiline. Ent teisalt ka psühholoogilises võtmes ülevaade strukturaalselt vägivallast kui sellisest. Kas olla jälgitud kaubamaja turvakaamera poolt või jälgida, mis ühiskonnas toimub? Tee seda kas või käesolevat näitust külastades. Kuritööd ja karistust käis vaatamas Laura kuus. Näitus jääb kunstihoones avatuks detsembris. Globaliseerumisvastased on ühtlustumas maailmas üha arvestatava survegruppe. Kuigi pooldajad pole pooltki nii häälekad ega loominguliselt vägivaldsed. Globaliseerunud maailm, täiskäigul sõpruse kino näitab järgmisel nädalal globaliseerumisteemalisi dokfilme, tutvustab Kristiina Tabigents. Järgmisel nädalal saab kinos Sõprus näha prantsuse dokumentaalfilmide sarja, mis on pühendatud globaliseerumise probleemile ja Ma arvan, et meie kontekstis võib seda filmiprogrammi pigem võtta natukene järelaitamistundidena. Sest Eesti vaataja ajalugu reeglina eks ole, ulatub nõukogude aega. Ja tol ajal me saime puhtalt nagu teoreetiliselt mõelda, mida tähendab kapitalism-imperialism, globaliseerumine ja nii edasi, samal ajal kui kusagil kaugel läänes inimesed konkreetselt juba tänavatel rohujuure tasandil tegelesid selle probleemiga, et võib-olla eesti vaatajad kõige rohkem. Peaks puudutama praegusel hetkel film ühe ettekuulutatud katastroofi kroonika, mis on 2001. aasta film, režissöör on Philip pruuksias, räägib Aitsist AIDS-i ajaloost, AIDSi levikust ja kuidas selle probleemiga on üritatud hakkama saada, sest ma arvan, et ilmselt igal kuulajal on mõni säärane tuttav, kes on öelnud, et ning taitse ei puuduta, sest ma ei ole narkomaan või ma ei ela Ida-Virumaal või ma ei ole omaseks rist või mida iganes. Aga kui me vaatame AIDS-i leviku määra Eestis, et siis siis need sõnad on muidugi väga naiivsed ja rumalad. Ja seepärast soovitaksin vaatajatel minna vaadata seda filmi et teadvustanud endale täpsemalt, kuidas seda tõbe on käsitletud nagu laiemas maailmas juba 20 aastat. Lühifilm lillede saar, son Brasiilia film 89.-st aastast on 13 minutit pikk kiiremontaaži ka algselt nalja silmaga lõpus kisub tõsiseks. See on film, mis räägib põhimõtteliselt Ühe tomati eluloost, kuidas teda kasvatatakse, kuidas ta jõuab inimese lauale kuidas ta võib-olla sealt laualt jõuab prügikasti ja mis tast edasi saab. Ja läbi selle tomati ütleme siis eluloo ja läbi selle tomatikontaktide antakse väga hea humoorikas vaatepilt tarbimismentaliteedist globaliseerumisest ja kõikidest hädadest. Film üle ilmastumine, kas vägivald või dialoog? Ütleme nii, et selle filmi pealkiri on igavam kui film ise, et vot seda filmi võibki nimetada põhimõtteliselt globaliseerumise ajaloo järeleaitamistunniks Eesti vaatajale, see on neli aastat vana film. Aga põhimõtteliselt kõik, mida seal näidatakse, kehtib praegu on ilmselt kõige kuulsam film sellest filmiprogrammist on siis ainus puhtalt USA päritolu film korporatsioon aastast 2003 kus käsitletakse korporatsiooni kui mõiste sündi olemas aru, mida korporatsioonis enesest tähendab, mida tähendavad tänapäevased korporatsioonid, selle filmi tegemiseks koguti raha kolm ja pool aastat ja algselt oli seal, mis tehti, 70 intervjuud, millest filmi mille üks variant kestab peaaegu kolm tundi. Filmi jõudis siis 70-st intervjuust 40 intervjuud. Ja film oli megahitt, Kanadast on hästi palju auhindu võitnud ja seal on intervjuud säärast inimestega nagu am Chomsky noomikrain Milton Friedman, Michael Moore ja saan võrreldud natukene Michael Morrie filmidega, aga ma vaatasin selle filmi kohta, on arvustajad arvanud ja üldiselt teda peetakse sügavamaks kui Michael Moore'i filmid, mida ka mina pean tegelikult natuke populistlikeks filmideks. Ja sellega on säärane seik seotud, et firma koodi juht oli nõus andma filmitegijatele intervjuu ainult sel juhul, kui ta saab seda Waldorf Astoria Ast teha. Filmitegijad ütlesid, et hea küll, aga kuna Waldorf Astoria oma sviiti ainult paariks tunniks välja, Jüri, siis globaliseerumisvastased režissöörid veeta ühe sisestorias ostsid võtta, mis võtta annab? Meile võib-olla teine väga lähedane film, võiks olla film, korralik, tehasest on tegelikult eestitelevisioon näidanud juba dokk kaadri raames ja see räägib siis Nokia tööinspektorite visiidist Hiina tehasesse, kus siis hiinlased teevad alltöövõtutöid Nokiale. Nojah, selleks ei ole vaja filmi näha, et kujutada ette mis võib oodata Soome tööinspektorit Nokia tehases Hiinas. Aga kas sama soovitan vaadata eriti jälle selles kontekstis, et alles meie olime need, kes pakkusid odavat tööjõudu, juba see leib libiseb meil käest hiina avarustesse. 2004. aasta film Darwini õudusunenägu oli ka eelmisel aastal hästi populaarne film, ta ringles erinevatel filmifestivalidel ja lühidalt öeldes räägib see sellest, kuidas Tansaanias aretatakse uut kalatõugu kuuekümnendatel, mille nimi on Niiluse ahven ja kuidas röövkala põhimõtteliselt lööb siis nagu kohaliku floora fauna tasakaalu uppi. Põhimõtteliselt samasuguseid paralleele võib leida ka Eesti ajaloost. Kas on üritatud juurutada võõraid kultuure, Meie Florasse faunasse? Kindlasti tegelikult iga inimene, keda vähegi huvitab, maailmas toimuv peaks minema ja vaatama need filmid, üled. Loomulikult selle globaliseerumisvastaste filmide ülevaatamisega. Ükski inimene nüüd mingisugust valgust ei saa, valgustatakse, kui endal on pea vähegi otsas, et siis võib ise mingisuguseid järeldusi teha, aga ma arvan, et nad aitavad võib-olla mingeid. Prioriteet vaatajatel paika. Kristiina Daviljanss tutvustas esmaspäeval algavat filminädalat sõpruse kinos. Kultuurikajaga. Sõna teleseriaal ei tähista enam ammu pelgalt pärastlõunast pöördumist Lõuna-Ameerika teletoodangu poole. Põhja-Ameerika kanali HBO poolt 90.-te lõpus jõuliselt turule toodud kvaliteet seriaalide põlvkond on tõeliselt vaatamist väärt. Sel nädalal jõudis kanal kahte esimene osa megaseriaalist Rooma. Nüüd, kus tootjatel on käsil teine hooaeg, võib tõesti väita, et Rooma on seriaalimaastikul impeerium. Kultuurikaja vaatas Roomat koos David Vsevioviga. Tõde ajaloolistes filmides, seriaalides on suhtes teisejärguline küsimus, sellepärast et ajaloos üldse tõde otsida on suhteliselt keeruline, ei leia seda sündmuste puhul, mis toimusid 15 aastat tagasi. Vahetevahel öeldakse lähiajaloo kohta, et on Laari tõde ja Savisaare tõde. Ja miks me siis peaksime arvama, kui taustaks on sündmused, mis toimusid 2000 ligikaudu aasta tagasi, et seal oleks selle tõe leidmisega kergem hakkama saada. Ja antud filmide puhul on see taust. Ja see on taoline taust, mis on andnud ju vaatajat selle mingisuguse signaali märgi. Me oleme ju kõik kunagi Roomat koolis õppinud ja ta on meie jaoks suur ja vägev ja võimas, seega see raamistik on juba olemas ja väga lihtne on ju inimesi peibutada mingite asjadega, mille maitset nad on kunagi ju tundnud ja valdavalt see maitse on võimas, vägev hea. Sellega pärast on täiesti arusaadav, et niisugusi nippe kasutatakse, nad on minu jaoks kui ajaloolase jaoks igati aktsepteeritavad. Sellepärast et kui nad midagi muud ei tee, siis nad ju ikka viivad vaataja sellesse keskkonda, äratavad mingisuguse huvi, sunnivad või võib-olla toovad ta tõsisemate raamatute juurde. Et kas lugu toimub raamides, kui ta on filmitud, kui ta on üles võetud, siis on ju niikuinii olnud eilne päev ja kas eilne päev oli kaks päeva tagasi või oli see 100 aastat tagasi või oli see 2000 aastat tagasi ikka see eilne päev ja seega niikuinii lootusetult kadunud ja seda sajaprotsendiliselt taasluua pole kuidagi võimalik. Kindlasti me selle filmi najal võime kujutada seda olustikku natuke täpsemalt ette, aga kõikide nende filmide puhul on ju huvitav fenomen, et see on filmitegijate olustik paratamatult. Ja kui võtta mõni ajalooline film näiteks oma aegne Elizabeth Tayloriga Kleopatra, siis on ju väga huvitav tagantjärele leida selle filmi egiptuse meigi taga 60.-te aastate, kui mu mälu mind ei peta meiki, nii et see ajastu tuleb paratamatult sisse, sellest me ei pääse mitte kuidagi. See on ju ka täiesti mõistetav, et kogu see suur meeskond, kes on selle filmivõtetega seotud, kui režissöör tahab kunstitõde, siis kunstnik tahab selle olustikutõde. Need meistrid, kes valmistavad relvi, ilmselt tahavad ju ka seda tõde, on ju mõttetu olla ühe projekti juures, kuid, ja siis teha niisama mõõt. Kindlasti on nendel inimestel ju ka tunduvalt põnevam lehitseda mingisuguseid raamatuid, konsulteerida asjatundjatega väga asjatundjatel, silmad põlevad peas, nemad jälle satuvad selle juurde, mille juurde humanitaarias ajalooteaduses peaaegu pole ju võimalik jõuda. Ajaloos ei ole võimalik korraldada tõe väljaselgitamiseks eksperimente, sest kui tuletada meelde keemia tund koolist, siis õpetaja võttis kaks vedelikku, Kallas nad kokku ja ütles, te ju näete. Aga ajaloo õpetaja ei saa ju öelda lastele, et homme tuleb antiik. Homme lähme Rooma. Ta peab leppima mingisuguste argumentidega ja nüüd järsku ajaloolastele pakutakse. Kuskil lugesime, et peaaegu miljard dollarit selleks, et luua see keskkond. Arusaadavalt on see nii põnev ja huvitav ja ta ju mingis mõttes stimuleerib. Ta paneb sellele peale mõtlema ka neid inimesi, kes võib-olla kogu aeg sellega ei tegele. Nii et see on igati meeldiv teretulnud projekt. Ju väga palju selles, et ajalugu ei jäädvusta argipäeva ja ei ole vaja võtta võib-olla näitajaid nii sügavast minevikus. Praegu tuli meelde suurepärane Lotmani kommentaaride raamat Jevgenia neegini kohta. Seal on 200 aastat, siin on 2000 aastat ja ei ole oneeginis peaaegu ühtegi lauset lõiku, mis vajaks Lotmani poolt meie tänaste lugejate jaoks mingisugust kommentaarid. Mida see tähendab? Võtame aja 20 aastat tagasi, kui tänaval tuli kiilaspäine meesterahvas, vastus oli märk, et oli äsja 15 päeva saanud ja me kõik seda lugesime tänases kontekstis. See märk on hoopis teine. See on nii tavaline, see ei eruta mitte kedagi. Sama on selle ajaga loomulikult mitte. Ja vot sellepärast, et vabaneda ajaloo kammitsatest kujundama, vaatame ka taolist seriaali on sinna ju peakangelastena või ka gladiaatori sisse toodud välja mõeldud kuju mis vabastavadki tegija tinglikult aia kammitsatestan ja suhtest vaba sellepärast et siin ju kaob see ajaloolaste valvas silm, kes ütlevad, et ahaa, ei, ta seda ei öelnud, tema käeliigutus oli natuke teistsugune, pead hoidist hoopis kaldu vasakule, aga mitte paremale. Nii et sellised käigud on taoliste filmide puhul paratamatu, tud ja vabastavad, nad käivad asja juurde. Kui filmi juurde olid kaasatud väljapaistvad asjatundjad, nagu kommentaaridest lugeda, siis ilmselt need stseenid on nii autentsed, kui autentsed nad üldse saavad olla, ainult on ka üks väga suur vahe Pole inimest lahingu ja võitluse väljal, kes ei kardaks. Aga kõik need inimesed, kes filmis neist seene mängivad, tegelikult ei karda ja hirmu fenomen on nii oluline, et seda mängu tuues oleks õhustik olnud loomulikult hoopis teistsugune, hoopis teistsugune ja hirm ja muudaks selle situatsiooni kogu selle aura lahinguvälja kohal reaalsus maailmas hoopis teistsuguseks. Aga Läks filmide puhul seda ju ei ole ja me saamegi neid vaadata kõrvalt natukene rahulikuma pilguga viibida seal tol ajal, see on hoopis midagi muud, kui viibida seal nende stseenide juures näitlejana või vaatajana teleekraanide taga. Hirmufaktor puudub, see on päris oluline vahe. Meie ajalooline teadmine aitab loomulikult ennustada mingil viisil seda lõppu. No üks lõpp on ilmselt aastal 44, tseesar oli seal sees Ast inimkonna üks põnevamaid ja kõmulisemaid vandenõusid, tapmisi peaks kindlasti vist tulema, aga vähemalt selle nähtud esimese seeria kogemustest tulenevalt on ju märgatas, et valmistatakse ette pinnast, lõpmatutele, storidele, meile pakutakse sõlmpunkte ja neid on võimalik lõputult lahti arutada. Klassikaline seriaali esimene film, küsimused, küsimused, küsimused, küsimused, markeeringut, markeeringut, markeeringut, kuidas loojad seda Lõpule viiva. No loogiline on, et miskit peaks ju õnnelikult tema tõenäoliselt selle suure õnnetuse foonil väikesed kangelased lõpetavad nagu ikka õnnelikult. Teleseriaali Rooma, kommenteeris David Vseviov. Kultuuriga soovitab järgmisel nädalal minna kinno ja vaadata ka seda, mis toimub festivalil Plektrum. Saate kordus on eetris laupäeval kell 18 15 klassikaraadios ning saadet saab kuulata ka Eesti raadio kodulehel www. Err PT. Tänase muusika valis Maarjo Kulver, helirežissöör oli Külliki Valdma. Mina olen toimetaja, estad apteek. Kohtume.