Vanasti oli niisugune väga ilus komme oli et kõikidel võistlustel olid auhinnad ka väikestel võistlused olid auhinnad ja vot neid auhindu kogunenud oli suuremaid ja oli ka väga palju väiksemaid. Ja ma matsin need auhinnad maha lihtsalt minnes sõtta Nõmmel, seal, kus me nõmmel suvel elasime, sinna lihtsalt pakkisinud hästi sisse ja kasti ja tarva paks ümber ja ja matsin, matsin need auhinnad, matsin maa alla, mõtlesite auhinnad maha ja läks, ütles, et mina läksin hipodroomilt, aga tulin muidugi Mehhiga mujalt, nii palju kui ma mäletan, nii et laev oli, oli, oli paksult mehi täis. Ma võin eksida, kui mul millegipärast koidab niisugune nagu kuus-seitse 1000, oli see nüüd õige või vale? Jalgratta õhukummid kaasas, minul ei olnud, aga väga paljudel oli nii ja väga paljud muidugi panid selle omale kohe ümber. Ja, ja siis oli ka korkvestid, olid seal nendes kajutitesse, aga neid ei jätkunud. Niipalju kui oli inimesi ja kuidagi nagu need nahkrupeerismi mingil määral kuidagi nii jagati kuidagi kohe rühmadesse inimesed. Ja siis see koht, kus, mis meile nagu seal eraldati või siis loositi need need korkvestid välja. Mina seda ei saanud, mina jäin rahast ilma, aga peab ütlema, et see reis läks väga rahulikult ja meri oli ka äärmiselt rahulik ja meid ei häiritud ka mujalt. Me ükskord eemalt kuskilt. Me nägime seal mingeid Saksa lennukid, aga meiereis selles mõttes möödus küll väga rahulikult. Noja Leningradist ma ei mäleta, mis vaksalist soli enam Pealt läksime siis vagunitesse, olid suured suured loomavagunid. Ja siis hakkas siis tasapisisõit ida poole. Meie sõitsime tööpataljoni Sverdlovski taha, see oligi väike linnake, Krasnojarski linnakene. Mina olin, alguses olin ka natuke aega olin ka seal metsatööl, käisin seal metsas. Aga pärast ma siis sattusin niisugusele juba majandusosakonda niukses staabi staabitööl majandusteaduskonna ja läks läbi. Ei lõpetanud, ei algselt oli, oli pool majandusteaduskonda, kaks aastat oli läbi. Nii et selle selle tõttu, jah. Nojah, mingisugused aindused raamatupidamisest muidugi olid ja raamatupidajaid oli vaja, ehkki vene keelt küll ei tulnud tähti ka. Ja 1942. aasta veebruarist kuni septembrini olin ma Eesti esimeses üksik tagavara laskurpolgus siis hakati formeerima juba Eesti rahvusväeosasid. Nii käisid ka siis meie tööpataljonis käisid juba need volinikud seal, kes siis hakkasid neid inimesi sinna võtma. Nii kõik korraga ei saanud minna, rahvast oli ju palju, ainult meie üksi tööpataljoni 2000 inimest. Ja vot siis veebruarikuus. Siis me sõitsime jah, meie eželoniga siis Seitsmenda diviisi juurde, seal olid juba üksikud seitsmenda diviisi väeosad olid juba olemas, meie ei olnud seal esimesed eesti sõjamehed. Aga Eesti diviis põhiliselt oli seal mäe all, aga sinna mäeveeru peale sinna siis moodustati eriüksusena, nagu see oli esimene Eesti üksik tagavara laskurpolk. See oli siis juba niisugune ettevalmistav nii-ütelda üksus, kuhu siis need kõik need kest diviisi tulid, tulid siis juba läbi selle laskurpolgu. Ja meie olime selle laskurpolgu, ma võiksin ütelda nagu asutajaliikmed ja neist loodi selle polgu staap, staabi, need väiksemad, need kirjutajad, ohvitserid olid muidugi teised ja nii see oli terve rida niisuguseid tuntud mehi nagu Oleksandr vilk, tuntud võrkpallur, korvpallur ja võrkpallitreener. Ja tema oli siis Meie rühmaülem seal tööpataljonis ja siis koos tulime ja siis oli niisugune mees nagu meie paljukordne jalgpalliinternatsionaal fosfalt kastan. Nii vot niisugune niisugune seltskond oli siis seal polgu staabis ja, ja seal siis vot selles polgus ma olin siis kuni septembrikuu 42, vot see suvi ja siis hakkas see nii-ütelda. No igasugune kaadrite koondamine ja ettevalmistamine ja sõjaväest vabastamine meie vabariigi kaadrite kõikidelt elualadelt ja nende seas ka spordimehed. Ja noh, niuksed tuntud spordimehed, siis võeti sõjaväest välja ja, ja enamuses lähetati nemad Moskvasse, kas siis õppima või mõned mehed olid seal juba ennem olid seal nagu Kotkas Linnamägi, Isak salong. Need olid Moskvas, nemad olid dünamo kesknõukogu juures, rakendati seal tööle ja anti võimalus treenida ja seal nii-ütelda valmistusid kodumaale tagasi pöörduda, kuid kõige suurem grupp Eesti nii-ütelda kehakultuurikaadrit koondati Moskva keskinstituudi juurde kehakultuuri keskinstituudi juurde. See instituut oli evakueerunud Sverlovskisse Moskvast. Nad läksid ära, kui sõda algas ja olid Sverdlovski ja siis neid neid nelja. Me olime esimesed siis sellest grupist, kes siis sõjaväest võeti vabaks ja suunati sinna õppima. Olime meie neli siis esimesed, see oli siis Aleksander Rünk, Jaroslav Tutkin, Raivo farmi ka kõik tuntud mehed, Nõukogude Liidu tšempion kolmikhüppes ja mina olin neljas. Aga seoses sellega. Ma tahaksin siiski tähelepanu juhtida nõukogude valitsuse ettenägelikkuse ja julgusele sest et meid võeti vabaks väga palju eestlasi kõikidelt elualadelt niisugusel kõige kriitilisema rajal. Stalingrad ei olnud ju veel olnud. See oli sõja kõige raskem aeg, see oli veel see aeg, kui Nõukogude armee taandus, kui seis oli, mis seal salata, väga kriitiline. Seda me kõik teame. Ja sel ajal siiski osati hinnata oma jõudu nii ja nähti ette, et seda tulevikku. Et on siiski teatavaid inimesi, noh, nagu vaja hoida, kellega pärast seda asja üles ehitada ja võeti nii julgelt välja. Ja kui ma hakkan mõtlema, et minusugune tennisist võeti välja aga samal ajal Saksamaailma tipptennises nii maailma, ütleme, kolmas mängija tol hetkel enne seda enne Ränkel sai kuulusetud surma kuskil Ukraina rindel. Nii et see paneb peaks panema mõtlema, kui nii ettenägelikult ja julgelt suhtlus Nõukogude valitsus, meie kaadrites seda momenti sellel kriitilisel hetkel tuleb hinnata. Aga meie jah, meie esimene muuseas oli õppida Me lülitasime seal õppetöösse nii palju, kui see võimalik oli. Aga mispärast ma ütlen, niipalju kui see võimalik oli, sellepärast et et jah, noh, kui kui Tutkin ja tema oli rahvuselt venelane ja vene koolis käinud ja rünk oli vene keelemees vanem natukene ja Leningradis sündinud ja valdas ka täiesti vabalt vene keelt, aga armi ja mina ei tulnud tähti ka õieti vainu maalin, mõned tähete pataljonis ära õppinud, aga äkki tähti, osa sõnani nii nigel, varsti tulid meile juurde veel kaks meest sinna see oli siis Eugen piisang, kes oli ka täitsa tumm vene keele osas jaadilling, kes vene keelt oskas. Nii et meil muidugi mehel kolmel seal oli, see esimene jätmine seisnes vene keele äppimises ja mina, kui siis oli teada, et me saame vabaks, siis mul on väga hästi meeles, mina siis vahetasin seal tagavarapolgus poole leivapätsi vastu, vahetasin siis vene-eesti sõnastikku. Karotamme niisuguse väikse sõnastikus on mul praegu alles. Ja siis hakkasin siis selle selle abil vene keelt õppima, kirjutasin sealt välja 200 särama, mis ma ise vaatasin, et mis võiksid olla niuksed igapäevases kõnekeeles nagu kõige vajalikumad ja püüdsin siis need ära õppida ja, ja siis läksid Sixpurssimiseks lahti ja siis teised aitasid ka, kui midagi teadnud, see oli muidugi hea, et oma poistest oli kohe kolm puht vene keele teadjad ka jagu, ise muidugi jagu ei saanud, need olid igal pool kõrval ja ja nime õppimine siis seal lahti läks. Ja muidugi seal olid ka niuksed, praktilised ained on eriti, mis on meelde jäänud, on mul suusatamine seal sellepärast, et. Oli oli küllalt küll muidugi Sverdlovski ikka Sverdlovski ja ja seal oli siis nii, me läksime sinna ühte parki, kus me sealt läksime ja siis läheme sinna natuke nagu mäest üles. Aga soris niuksed päevad oli muidugi külm oli väga suur, kuskil seal 38 40 sellepärast, et mingisugune niisugune 25 kraadine külm seal drerrovskis, noh, see on nii paras külm siin nagu, nagu meie ilus 10 12 kraadi, võib-olla midagi nii. Aga nojah, mis ikka juba üle 30 kõvasti, siis, siis pidi ikka juba ettevaatlik olema ja siis oli niuksed oli küll, et läänemäest üles ja siis keerad ringi, siis näitab teisele näpuga nina peale. Et no nina juba valge. Aga külmarekord oli mul 46 kraadi, mis mina olen nii oma nahal läbi teinud, see oli tööpataljonis. Kaua see instituut Sverdlovski soli väga kaua ei olnud, niikuinii-ütelda, Stalingradi all oli pilt selge. Nii oli ka tagasisõit Moskvasse pärast grupp läks ju väga suures, nii kui Moskvas hakkas see grupp pidevalt suurenema, nii et meie gruppi tuli siis 37 noormeest ja 22 neidu. Moskva instituudi ruumid olid tol ajal tähendab enne sõda ja kaua aega pärast sõda olid kasakovi tänaval number 18. See on kuulsa vene arhitekti kasakovi poolt ehitatud üks üks suur hoone, mis kunagi oli nii palju, kui ma mäletan, mingisugune aadlineiude või mingisugune niisugune instituut või kuidas ta nimetati niukseid, peenemate prillide kasvatus. See on hästi suur hoone mitmetiivaga suure kaarega. Nii et ja seal olid siis jah, igasugused siis oli sisse seatud lubada, oli enne Instituudi käes ja seal olid kõik võimlemisruumid ja muud ruumid ja, ja paljud ei auditooriumeid ja asjad ja kõik nii edasi. Ainult ta oli muidugi selle äraolekuga, selle pika äraolekuga, seal tuli muidugi kõik ära tolmunud ja tahmunud ja nii jäänud, nii et meil oli seal väga suur niisugune puhastus ja remonttöö oli seal ees, oli, oli kohutav ja tohutu, seda me tegime palju aega seal inimesel instituudis vähe. Kui siis olid need remonditööd muidugi raskemad tööd ja kõik need tuli siis seal käputäiel meestel ära teha ja põhiliselt muidugi eesti rühmal, sest teisi oli väga vähe. Kui instituudis rääkida, siis on muidugi väga huvitav, minu sõit Sverlovskisse Moskvasse. Näed, juhtus niisugune lugu, et me sõitsime meiega instituudi peale oli eraldatud kaks vagunit ja, ja siis seal vahejaamas kuskil see oli õige Sverdlovski ligidal. Nii, me ei olnud säärasest kaugele sealt eriti saanud, see oli seal kuskil Tatarimaal. See oli pikem peatus, aga need rongid siis kõik liiklus oli seal üksi, seal turg, suur turg. Ma ei mäleta, minu meelest, selle koha nimi oli Barna uulakoniks, teine Barna ulu ka olemas ei ole mitte see suur-Pärnu ja aga üks niisugune väikene kohakene olija ja ma läksin siis sealt ka sinna turule ja seal ringi käima ja nii edasi ja siis ma näen, et rong hakkab liikuma jooksjaid, jooksjaid, jooksen seal niukse onnide putkade vahel, seal need müügiputkade vahel seal jooksen, selle rongi peale näen, et rong liigub, kui, kui pikk ta on, ei näe. Nii jooksen, jõudsin kinni haarata veel viimase vaguni viimasest käepidemest aga kinni hoida ei suutnud, kukkusin sinna maha. Ja rong läks minema. Rong läks ära ilma minuta Moskva poole, mina jäin maha. Ilma ühegi dokumendita. Sinel oli sellas, sõduri müts, pilotka peas, moega sõjaaeg, kontroll igal sammul, sõjaaeg, nii kontrollid igal sammul. Raha oli. No nii, kuigi mingil määral mingisugune raha oli, nii et nälga veini ja pileti jaoks, ütleme seal Moskvas osta või ja, ja võib-olla natuke juurde maksta seal või seda piletit saada ilma loata, sest Moskvasse pääs ei olnud ju niisama häda, igaüks läheb siia ilma dokumentideta, ostad pileti. See ei olnud muidugi Mölder oligi lubadega nii edasi kontrollitud aga mis siis teha? No ja üritasin seda piletit osta sealt neidude käest jaamast. Piletid mulle ei müüdud. Selleks oli luba tarvis dokumenti tagasi minna tagasi oleks saanud, Sverdlovski oleks saanud piletit see olnud kuigi kaugel ja sinna ei olnud, aga, aga noh, niisugune oma jonn ja, ja Me ei taha tagasi sõita, piinlik sõita seal muidugi jäi mõned inimesed sinna järele ja mitte kuhu minna, muidugi hea oleks saadetud lärgi sealt. Aga niisugune oma oma eesti jonni ei jätnud, et kurat võtaks, et peab ikka sinna järele jõudma. Aga olen seal veega nõutud olukorras, seal seal jaamas ja ikka norin seda piletit seal tüdrukute käest sealt kassa tüdrukute käest ja piletid nad mulle ei müüs, müüa ei tohi, aga üks annab head nõu, ütleb, et kuule, sul on sinine seljas. Mine haavatute tapmisi, hakkame sõitma ehk pääset kuidagi paigal. Sest et läksid haavatute vagunid sõitsid Moskva kuuliselt. Nii läbi. See muidugi front ei olnud sealpool, kuidas nad seal tulid, aga, aga kuidagimoodi miskitmoodi niisugune liiklus igatahes oli seal. No tuli seal siis üks rongi, haavatute vagun ka selle juures seal ja jaamale siis käe püsti mul parasjagu oligi, ühel tähendaks sõrme umbe millegipärast mul oli kergem hoida, kui ma hoidsin käe üleval. Kõvasti läks seal üks number oli, mul oli nii, just oligi mugav kätt üleval hoida haavatute vagunisse, seal käivad ka kogu aeg kontrollida, ega see haavatute vagun ei olnud, et niisama ilma kontrollida, sisse sai ilma kontrollida käisid seal ikka kaks korda päevas. Nii, ja siis ma olin seal vagunis, ma olin seal vagunis pingi all sõitsin. Ega see mõnus ei olnud, aga ikka asi liikus tasapisi ikka Moskva poole ja olime siis juba kaasanist läbi ja, ja hakkame juba Moskva ligidale jõudma, aga ei jõua ka kogu päevasel olla seal ja kontroll oli juba nagu läbi käinud ja tulen siis ükskord ka natuke istuma sealt välja, sealt pingijalt. Tuleb uuesti kontroll. Midagi teha ei ole, äran ära minna ei saa, siis torkab kohe silma. Istusid rahvas, istus palju ja muidugi see kontroll nagu järjest kõiki kontrollisime, mõtlesin, mis ma teen, ma ei tee mitte midagi. No kui ma vahele jään, siis räägin õigustega mul midagi teha pole, kas ma siis mingisugune desertöör ega kurjategija ei olegi, nagu ikka teevad, kuulatakse järele ja midagi hirmust muga ka juhtunud peal kuskil komandandi juures istuma mõne päeva, noh, selle elab üle. Ja Moskvale oleme juba ligidalt ära kõigepealt ma ei tee mitte midagi. Ja ma lihtsalt istusin ja ta küsib dokumente, kõik esitavad dokumendid, seal oli palju rahvast ka ja ta seal vaatas siia-sinna edasi-tagasi ja mõned seal liikusid vahepeal mööda, vaatas neid ja seal vagunis ja ja, ja ma ei teinud üldse välja. Kontrollis minu kõrval siit, kontrollis sealt ja mina istusin lihtsalt külma näoga ja, ja ei küsinud ja läkski see asi läbi ja tee Moskvasse oli vaba. Aga seal oli ainult kuni Moskvani Moskvasse Me jõudsime öösel kuskil südaöösel Kaasani vaksalis, et nüüd pääseda linn selleks olid ka kontrollid, muidugi ikka kõiges vagunist tuli, kontrolliti dokumente, piletidokumente ja kontrolle, need oli kaks kontrolli, olid raudteekontroll ja selle kõrval oli miilits. Nii et kahekordne kontrolle, kitsas palee, niisugune nagu on ikka jaamades niuke, sa ei saa, mitu inimest sealt nii eriti läbi. No mis sa hing teed, öine aeg muidugi, tuled, seal põlesid, aga ikkagi hämar ja nii ja ja vaatasin niisukese momendi seal rahvast pressis ka kõvasti seal peale trügimine oli ka seal ikka ja ja nagu siis seal üks kontroll seal teiste varjus ja seal üks kontroll natuke seal nagu selja keeras ja sealt olin ma seal lipp läbi, sest mul ju mingit, ega midagi olnud muidu kõikidel olid, ikka jub oma pakid ja kompsud ja asjad, aga mul ei olnud mitte midagi, ainult sinel seljas ja, ja muud midagi ja olin kaasani jaamas sees ja muidugi muud ei olnud midagi teha, kui tuli siis sineli hõlmad külje alla keerata, heita sinna Jaama põrandale magama, sest oli komandanditund ja linna ei pääsenud. Muidugi, see oli siis minu saabumine Moskvasse 43 alguseks saabusime ja ära sõitsime sealt alles 44, septembris, kui aasta poolteist aastat, poolteist aastat, kes nii, et see oli, see oli terve pikk ja huvitav ja omaette niisugune periood ja, ja seal oli õppimist ja seal oli seal hakkas siis juba seal läks juba nii-ütelda tõsiseks spordi tegemiseks, sellepärast et seal hakkasime juba harjutama ja 43. aastal toimusid juba tennises suured võistlused isegi nende liidu paremiku osavõtul ka, keda toodi kohale ja ja paljudel teistel spordialadel ka. Ja 44 näiteks oli juba üleliiduline treeninglaager tibliisis liidu barjanikule, kust Megaalasega osa võtsime ja ja terve rida teisi võistlusi, võistlesin seal kaasa korvpallis, seal tegin kogu aeg seal trenni kaasa ja Eesti korvpalli ja meil oli kõva korvpallivõistkond oli ja me võistlesime seal Moskva võistlustel seal kaasa seal mitmel pool ja Gorki pargis, suvel ja, ja pärast olid ju sõja legendaarne võistlussõit Gruusiasse. Me ei olnud siis veel nagu keegi Gruusias käinud ja seal oli veel soojad ilmad ja nagu suvi ja Moskva juba külm sügis. Pooleldi talv ja selles mõttes see sõit oli juba soojale maale, oli huvitav ja me sõitsime muide üle Bakuu rongiga muidugi jaa. Ja see reis vältas täpselt nädal aega ja sõitsime läbi Stalingradi ja Stalingradis oli siis näha ja kõik need lahingujäljed muidugi linn ise niikuinii puru, aga siis selgelt jääb meelde see, et kilomeetrite viisi läbi Stalingradi sõita ka Stalingrad on teatavasti väga pikk linn üldse. Nii ja selle Stalingradi kohase mõlemale poole raudteed oli veetud lennuki rususid. Ja need olid siis nii kõrged, et vaguni aknast hästi ei paistnud enam välja. No lennukimaterjali oli kiiresti vaja, sellepärast eelkõige veeti sisse alumiiniumist lennuki metall sinna, et seda siis uuesti saata ümbersulatamiseks ja seal oli muidugi nii sakslaste lennukeid kui ka meie omasid loomulikult. Aga need lennukirususid oli jah, tohutult ja no muidugi me nägime neid trofeede, sõja trofeede, neid suuri lagendike seal sõidu ajal seal Salzki steppides ja mitmel pool mujal. Need olid muidugi kohutav, piisavalt suured ja vaadata ja, ja ette kujutamata. Mis, millised need lahingud seal siis oli, kus need siis järele jäid ja kus nad siis seal kokku veeti. Aga siis sõit oli jah, meid võeti väga hästi vastu seal meie eest hoolitseti igakülgselt ja ja lõunamaa on ikka lõunamaa ja seal on kõik puuviljad ja asjad olid ka seal sõja ajal saadaval ja meie jaoks igal juhul ja ja selles mõttes oli see meile muidugi igatepidi väga meeldiv ja mängisime siis seal. Ja võistlesime alasega koos mängisime grusiinlase vastu matši tennises niivideeris Cap süsteemis kumbki kaks üksikmängu, ühe paarismängu ja me selle kaotasime kõige napimalt üle noatera, kolm kaks. Kusjuures mina kaotasin matšpallide pealt ühe võistluse oma vanale hilisemalise vastasele sõbrale ja kolleegile Elerdarfiilile. Ja, ja noh, nii see nii see elu siis seal läks. Ega ta muidugi kerge ikkagi ei olnud ja peab ütlema seda, et sõjaaeg on ju ikkagi sõjaaeg, ehkki meie eest muidugi kanti hästi hoolt selles mõttes meie valitsus maksis meile stipendiumi ja võimaluse piirides toetas meid täiendavate toidukaartidega ja ja me tõepoolest tundsime igal sammul seda, seda hoolt ja tähelepanu, mida meile osutati. Aga noh, teisest küljest ikkagi, ega siis sõjaaegne toit on ikka sõjaaegne toit, sellest peame kõik aru saama ja ma ütleksin niimoodi, et see tahtmine sporti teha oli võib-olla suurem kui need võimalused ja tingimused. Ja sellepärast sõna tõsises mõttes oli nii, et noh, me, me pingutasime üle. Me tegime rohkem, võib-olla tahtsime näidata rohkem, kui me antud olukorras olime suutelised ja vähemalt see, mis puutub alasesse ja minu meelest see sellepärast, et me olime mõlemad parajad jagu haiged ka olnud siin ennem ja ega seal veel mitmed haigused kimbutasid mind eriti ja, ja selle tõttu niisuguseid juhuseid olid ja kus me lihtsalt kukkusime platsi peal kokku lihtsalt väsimusest. Me pingutasime üle, me ei oleks tohtinud nii nii kõvasti teha, ei olnud selleks niisugust põhja all. Millal Eesti poole sõit algas? Sõit algas, algas õige varakult, algas juba seal 44. aasta alguses, kui Narva alt juba seal rinne läbi murda ja ja meie väed hoogsalt edasi liikusid ja tundus, et nüüd me oleme õige pea kodus, et see ei ole enam pika aja küsimus. Ja nagu teada kogu meie valitsus ja terve see, need inimesed, kes selle ründe ümber olid, asekaader koondati suures osas Leningradi nii ka meie siis sportlaste grupp ja, ja ka meie ala segasin tennisistid kahekeses, meid viidi Leningradi. Aga noh, me teame sõjaajaloost ja et see asi jäi natukeseks oma seal sakslased olid enda sinimägedes ja seal ennast väga tugevalt kindlustatud ja nii paugupealt ei õnnestunud läbi murda ja ja selle tõttu jah, asi jäi nakku seisma. Nii et osa inimesi küll jäi meistrina Leningradi, aga aga suvel, kuna suvel Leningradis niukseid tennise harjutamise võimalusi siiski õiged veel ei olnud. Moskvas need olid mängijad, enamus oli ka Moskvas ja nii võistlused Moskvas siis mehitaminesiste saadeti tagasi Moskvasse ja selleks, et me seal siis oleksime saanud treenida ja seda vabastamise päeva siis nii nagu ära oodata. Ja oligi nii, kui Tallinna vabastamise soluudil me võtsime vastu Moskvas, mul on see väga hästi meeles, kuidas me seda instituudi maja katuselt vaatasime, et, et nii nagu paremini näha oleks. Need, kes siis hakkasime ka kohe järgmine päev kodu poole liikuma. Aga sellega läks veidikene aega, nädalapäevad läksid ära sellepärast et ma olin küll teine päev olime Leningradis, aga Leningradist ei saanud enam edasi, kuna kõik olid juba läinud Leningradist üle võru mindi juba ennem ära ja ootad ja ootad hirmsasti, et kuidas saaks edasi ja minema ja koju, aga aga olid isegi niuksed kohtumised inimestega, kes olid juba jõudnud Tallinna seal Võru kaudu ja teisi teid kaudu ja, ja tulid juba Leningradi tagasi, nii et me, mina kohtusin inimestega, kes tulid Tallinnast, tõid isegi mõningaid niukseid teateid seal tuttavate inimeste heaolukorra kohta, nii et vot niimoodi oli jah, nii et nädal läks ära ja siis ma sain jah, tuli. Läbi Leningradi sõitis üks lennuk Tallinnasse, millega sõitis, ja Tallinnas meie spordikomitee esimees avad Ambeeeff. Temaga oli kaasas meie valitsuse liikmete abikaasat eelkõige. Aga mul on väga hästi meeles, et just Weimari abikaasa oli seal ka, kuna mina aitasin seal neid pakke ka kanda ja kui me jõudsime talina selle lennukiga, siis see esimene asi oli, sõitsime siis sinna Toompea lossi Veimerile, siis seal korter ja minuga kohver, puukohver, millega ma siis selle sõja Aegmada seal hankisin ja millega ma siis selle Moskva aja lõpuni veetsin, siis see jäi ka sina Reimeri korterisse ja see oli seal mitu nädalat Toompeal ei olnud enam aega järele minna, lihtsalt enne, kui me ta sealt ükskord ära teinud. Miks ei olnud? No siin siin olid muud tegemist, seal ju midagi väärtuslikku ega vajalikku midagi eriti ei olnud ja ja siin läks kohe nii-ütelda töö ja tegevus lahti ja mis kohale tõid, määrati? No mina olin juba ennem jah paika pandud. Nii nagu see tagasitulek oli organiseeritud, see oli, selleks oli küllalt aega ette valmistada ja meil olid spordiühingud, olid ju loodud? Dünamo oli juba ennem olemas, mina olen kogu aeg ja elu dünamo liige enne sõda sõjast alates ja ja siis oli sõjaaeg loodi Kalev pandi paika ka Spartaki inimesed, nii et, et väga paljud meist tulid juba teadsid millega nad tulevad tegelema, kuhu, mis, mida ja mina olin siis dünamo liinis määratud dünamo sportkombinaadi juhatajaks. Et minul tuli siis ülevat Ta või õigemini nad olid üle võetud sellepärast et mõned inimesed jõudsid juba meie operatiivgrupis Tallinnasse varem. Nemad olid juba siin jõudnud, meie endised baasid siin läbi käia ja nii nagu juba mingil määral noh, ma ei oska öelda, arvele võtta või nii, aga noh, tegelik töö muidugi hakkas siis, kui baaside osas kogu nende taastamine ja kiires korras nende nii-ütelda kasutamiskorda viimine hakkas. Noh, siis kui ma tagasi tulin ja ja sellega muidugi oli, oli tegemist parasjagu, sest et baasid olid muidugi äärmiselt laostunud olukorras. Denise all oli täitsa puru, sellega ei olnud paugupealt midagi peale hakata, aga kaks suurt baasi me saime siiski võrdlemisi kiiresti nii enam-vähem käiku. Need olid staadioni Harju oru võimla. Nad olid ikka noh, nad ei olnud päris ära lõhutud, nad olid nii, noh, sealt oli nagu öeldakse, sõda üle käinud ja muidugi kõik oli katki ja must ja räpane ja ja, ja sodi täis ja nii edasi kõik. Aga noh, aknad, uksed olid ees, klaasid tulid muidugi jälle parandada ja klaasida, nii, aga aga nii, et sai ikka puhtaks teha ja võis mingit moodi tööd teha, enne kui seal ükskord muidugi järgmisel aastal juba nii natuke põhjalikumalt seal sanitaar ja kapitaalremonti tehti. Kas tennise all oli saanud tabamusi tennise all ei saanud otsetabamust, aga tennishalli ümber oli, oli 11 pommiauku vahetus ligiduses, kohe väljakute peal, see oli sama jaagu otsetabamus sellepärast et need olid löönud õhusurvega katused pealt ära halli plekkkatuse ja ja siis klubihoone kivikatuse. Ja kuna katust ei olnud, siis oli kõik läbi sadanud ja selle aja jooksul juba jõudnud kõvasti ära mädaneda või mädanema hakata. Nii et hooned olid küll püsti, aga kui me hiljem siis tegema hakkasime, siis tuli muidugi väga palju lammutada, praktiliselt jäid üles ainult see, mis olid seal kiviseinad ja ja praktiliselt kõik platside peal ja ümberringi oli näha koendus, pommilehtrid olid, andis seal täita väljakute peal veel mitu aastat tagantjärele sellepärast et pommilehter on niisugune, saad aidata ära küll, aga ta vajub jälle. Jälle vajub ja järgmine aasta täidab ikka veel vajub. Nii et paar-kolm aastat, enne kui sa selle augu üks kord siledaks saada, pidevalt neli väljakut, saime siis esimese sele 45. aastaga seal mängukorda ja, ja läks siis jah, nii kõigi eeltööde tegemiseks ja tennishalli taastamiseks sellepärast et ei olnud ju seal riiete ruumega, ei olnud talviste harjutamisvõimalustega ja ka mitte midagi. Enne sõda jäi teil majandusteaduskond pooleli, kas te jätkasite õpinguid? Jah, jätkasin küll. Mul oli jah, just pool oli tehtud ja ja teine pool jah, siin selle töö kõrval selle töö ja sporditegemise kõrval siiski ma neid õpinguid hooletusse jätnud ja ja kuna asi oli ju selles mõttes hea, et majandusteaduskond toodi üle Tallina, Tartus oleks olnud, siis võib-olla ma ei kujutaks seda ette, mis sealt oleks saanud. Aga kuna see Tallinnas oli, noh, siis oli Toompeal ja ligidal käia ka ja ja nii, et 48. aastal ma lõpetasin selle ka muu tegevuse kõrvalt nagu. Ja astusite kohe teise kõrgkooli. Eino päris kohe astun, paar aastat oli vahet. Kaks aastat oli vahet, ma astusin jah, kehakultuuri juba siis kaugõppe teel Tartusse õppima, see läks nii lesk AfD õppepunkti nime all, aga muidugi kogu töö toimus Tartus õppimine ja need sessioonid ja nii edasi ja eksamid, nii et see oli 50. aastal lõpetasite 50 454 ja ja seda liini jätkates siis tuleks nagu rääkida juba teaduslikust tööst. Väitekirja kaitsmisest jah, väitekirja kui niisugust ma ei olegi kunagi kirjutanud. Ehkki ma muidugi kaitsesin seda väitekirja nime all, tegelikult on nii, et ma kaitsesin oma raamatut väitekirjana tennisesõpru ja kirjutasin tenniseõpiku, kuna, kuna oli lihtsalt oli äärmine vajadus oli, oli õpiku järele, tennist hakati meil mängima küllalt palju, tennis oli väga populaarne kohe pärast sõda. Küllalt kiiresti täienesid tennisistide read ja oli, oli hädavajalik, oli ka omada mingisugust õpikut selle kohta ja 51. aastal ilmus siis esimene esimene õpik. Ja, ja siis 62. aastal juba teine õpik, kus oli võimalik käsitada probleeme laiemalt, rääkida ka rahvusvahelistest kogemustest ja rahvusvahelisest praktikast ja nii edasi ja maailma paremate mängijate mängust, me olime neid juba siis ise näinud Wimbledonis ja nii edasi. Ja olime juba asunud. Nõukogude tennis oli asunud maailma tenniseareenile ja mina olin ka selle nii-ütelda selle asumise juures ja kõigest sellest ise osa võtnud. Nii et see 62. aastal ilmus juba niisugune tunduvalt põhjalikum õpik ja ja muudkui ma seda kirjutasin, mul ei olnud meeleski või mõtteski, et see midagi seda seostada nagu teadusliku tööga. Aga jah, siis kerkis niisugune moment üles. Nojah, et seltsimees, mõtlik me ka kõigile tuntud spordipedagoog oli esimene, kes teaduslikku tööd tegi kehakultuuri alal, kes sai kraadi ja kellele ühtlase tehti kohustuseks või ülesandeks nii meie kehakultuurikaadreid nagu edasi arendada ja teadust hakata üldse arendama meile kehakultuurikaadris eas ja tema siis muidugi hakkas neid inimesi otsima ja vaatama, kes võiksid teha, ja mina olin seal ka ühed esimeste seas, kes siis kellele ta ka tegi ettepaneku ütles, et sul on raamat olemas ja et võib-olla see raamat ehk peaks kannatama selle dissertatsiooni välja. No ja eks ma siis selle nii-ütelda selle õnge läksin ja, ja siis Nahkuni niimodi soovitati ja konsulteerisin seal Moskva seltsimeestega ka. Töö oli mul nagu olemas, juba dissertatsioone oli olemas, sinna midagi juurde ei kirjutanud ega maha ei tõmmanud. See läks täitsa nii sajaprotsendiliselt, nii nagu ta oli. Aga tuli siis teha muidugi need vastavad eksamid, jah, ja nii edasi, mis sinna juurde käib. Aga kirjutada muidugi on tulnud palju ja sellepärast, et kirjutada, on siiski vaja asja uurida ja ka teistele teatavaks teha ja nii see asi on kestnud. Kast juba tegevsportlasena alustasite treeneritööd? Nojah, see on nüüd niisugune pool naljajutt, aga aga mina ikka, kui küsitakse, et millal see algas, minu pikaajaline treeneri töö. Siis ma ütlen niimoodi, et minu esimene treeneri amet, Ta on olnud korvpallis. Nii nagu ma muidugi ammu enne tennist, tennis oli praktiliselt viimane ala, mida ma harrastama hakkasin ja kõiki teisi oli ennem tehtud ja, ja, ja tuligi niimoodi muidugi välja ka, et korvpallitreener olin ma vist peaaegu ennem, kui kui ma üldse tennist mängima hakkasin. Või igatahes tennise algaastatel nii, no kus see oli siis see? Ma võin ennast nii jutumärkides ja ma ütlen poolnaljaga nimetada Lõssov esimeseks treeneriks koitjärve laagrist, seal olid nii need poisid jaotatud Karl luttideks luttideks, karlutid olid need vanad laagrikalad juba, kes olid ikka mitu head aastat laagris olnud ja natuke vanemad ka juba seal kuskil nelja 15 aastased nisukesed, lutid, no need olid siis need pisikesed Need, kes seal esimest aastat tulid seal kuskil 10 11 aastased või võib-olla 12 aastane, kui ta esimest korda tuli. See oli põhiliselt noortelaager, Uniline ütleme keskeltläbi nii, kuni kooliajani seal välja seal kuni 18 aastani või nii ma olin kuus aastat seal 31 kuni kolm, kuus ja mina olin seal Kazis paras karlutt, noh, ma ei tea, mis aastal see siis võis olla seal kuskil 33 neli või midagi nii. Ja siis anti mulle ülesanne siis korvpalli siis õpetada noorematele seal. Ja ma mäletan, et tuli siis üks noortegrupp algajate grupp seal, kes seal siis olid sellel aastal seal tulnud ja ja mina siis neid õpetasin, olid seal kaks venda Lõssovid ja need olid hästi terased poisid, lõikest kasvu, aga hästi terased muidugi John Lõzov eriti torkas silma ja, ja nii, ja mina siis noh, natuke aega nendele seal siis seal laagris seda, seda neid korvpalliaabitsatõdesid õpetasin ja nii Reinzis ütelda, et sealtmaalt siis jutumärkides algas minu treeneri tegevus, aga tõsiselt hakkas ta muidugi no kohe pärast sõda. Ja ta langes muidugi ühte sporditegemisega, sellepärast et sporti sai tehtud ise ka aktiivselt ju väga paljudel aladel ka veel pärast sõda kuni kuni 50. aastate alguseni välja tennist ja hokit ja mängisin ka korvpalli ja võrkpalli ja võrkpallis tulime isegi 48 aastal Tallinna dünamo tuli eesti esimeseks karikavõitjaks võrkpallis. Põhitähelepanu läks ehituse peale teni salli taastamise peale ja seda treeneritööd sai õige vähe teha. Sellest ajast peale niukseid noori on väga vähe, kes siis algasid, aga nagu tennis on valmis sai, see oli 47. Alguses kohe talvel, siis pärast seda läks ikka täitsa niukseks noorte otsimiseks ja, ja Reidideks mööda koole ja suurte kursuste organiseerimiseks ja täielik treeneri töö läks lahti ja, ja tegelik, see minu tegevus oligi treeneri töö sellepärast oma võistlemine seda sai muidugi tehtud veel mitmeid aastaid ja mitmel alal. Aga ega selleks õieti trenni ta kui niisugust võimalust eriti süstemaatiliselt omal ei olnud, see oli selle töö kõrvalt. Ühesõnaga algas tegevus, mida võiks ehk nimetada eesti tennisekoolkonna rajamiseks. No võib-olla jah, mingil määral, millel hakkasid tulemused paistma ja missugused on Vlad Eesti tennise kõige paremad ajad aastad. Tulemused, no esimesed tulemused hakkasid paistma juba 49. aastal, kui esimesed ütelda Nõukogude Liidu noortetšempionid minu õpilastest olid Velve kaaman, hilisem Tamm ja Harri Kalamäe, kes segapaarismängus tulid Nõukogude liidu noore tšempioniks ja ja siis üksikmängudes ka juba näitasid päris häid tagajärgi olid seal täitsa esimeste seas. Nii et see oli nüüd esimene ja pärast seda hakkas neid, sealt neid, neid noortetšempion hakkas seal tulema nii üsna pidevalt. Aga tennises muidugi peab ütlema, et vanade klassist täis kaste klassis tagajärgedeni õuna, see võtab ikka hulk aastaid aega, nii et siin meie paremad aastad olid ja kuuekümnendad aastad. Siis me jõudsime. Kuuenda aasta alguseks me jõudsime jah, täitsa nii liidu Liidu tippu. Ja siis saadi võistkondlik esikohti ja, ja meistrivõistlustel Me võitsime järjest kolm korda Nõukogude Liidu meistrivõistlused, soli 1000 900 võistkondlikud võistlused 1961 63 ja 65 63, selle juures oli rahvaste spartakiaad. Ja üleaastane toimusid iga aasta ei toimunud võistkondlik esivõistlusi ja peale selle võitsime mitu korda veel samal ajal ka sisemeistrivõistlused. Nii et sel sel ajal oli jah, Eesti tennisevõistkond. Jaga üksikud mängijad muidugi selle juures ilmas ei saaks olla, olid vaidlematult nii liidu liidu tennise tipus Noh, ja tahaks niipalju ütelda, et need 60.-te aastate tulemused muidugi rajanevad juba mitmete treenerite tööl. Alguses jah, tõepoolest mina olin ainukene siin esimesed aastad, aga tasapisi hakkas inimesi juurde tulema ja mul on ainult hea meel märkida, et et kolm Eesti teenelist treenerit on minu õpilased kes olid ka noorest pärast tublid mängijad, seesama kalane Leo Kivi ja Jüri Põldoja. Milliseid huvitavaid rahvusvahelisi tennise suurüritusi on teil võimalus kaasa teha või jälgida? No ma olen näinud peaaegu kõiki maailma suuremaid võistlusi ja kui me räägime näiteks suurest Slemmist teatavasti neli maailma suurimad võistlust, Inglismaa lahtised Wimbledonis, Prantsusmaa lahtised, Pariisis. Ameerika Ühendriikide lahtised New Yorgis ja Austraalia lahtised, mis pidamiskoht seal muud dub, see ei ole alati enamusena Melbourne'is, kuid mitte alati. Siis mul on nad kõik nähtud ja mitmed on mitmel korral nähtud, välja arvatud Austraalia. Austraalias ma küll ei ole käinud.