Ma kardan minna selle kollase maja ette. Aarne seisab seal võib olla praegugi ja tal on raske silma vaadata. Ma ei tea, hästi, miks ta nii tegi. Võib-olla oli see vale, aga ta pidi nii tegema. Ma andestan talle. Sest kunagi tuleb päev, kus ta saab ise teada, mida mõtles seal maja ees, kui päike looja läks. Ma tunnen teda hästi. Ta istus minu kõrval koolipingis, ta tundis koos minuga tühja kõhtu, suudles koos minuga maiat. Lõpuaktusel me kohtume jälle. Siis räägime paljudest asjadest senikaua, kuni päike tõuseb. Lõpuaktused on poolteist aastat mööda läinud. Päike on tõusnud selgesse suve, taevaste ja talvehommikusse mõnikord koguni mitmest päevast pilvede taha jäänud. Ja keerulisi asju on nii mõnelgi korral ehast koiduni sirgeks rääkida. Mati Undi esimene raamat autori poolt naiivseks romaaniks nimetatud hüvasti kollane kass jõudis novembris lugejani. Kuulete Tartu riikliku ülikooli pressiklubi liikmed, ela Liimeon, intervjuud Mati hundiga. Raamatut tänapäeva keskkooliõpilaste elust meil seni ei olnud. Esimesed tipa-tapasammud said sellega astutud. Abiturient Aarne põeb oma eale nii iseloomuliku maailma parandamise valu. Ta armastab kunsti ja Maiet ning sihib oma relvad toimuse ja ükskõiksuse vastu. Tädi Ida tolmunud toa vastu, mille aknad isegi kevaded ja suved ei ava. Protest kõige vastu, millega 18 aastane nooruk rahul ei ole. Jah, tegelikult mul ei olnudki, vist kavatses kirjutada romaani. See juhtus niiviisi, et meil oli klassis kirjand. Ma ei mäleta enam, mis selle pealkiri oli, vist. Ma hakkasin kirjutama ja siis äkki tundus mulle, et see, mis ma kirjutada tahan, ei mahu sinna vihikusse ära. Võtsin vihiku koju kaasaja siis, kui ma nalja pärast ikka algul edasi töötasin, siis siis paistis, et sellest tuleb mitusada lehekülge. Ja nii ma siis kirjutasin selle asjakese valmis. Ja nagu ma ühes kohas juba olen öelnud, ma tea, kas on õige, et just mina ta kirjutasin. On muidugi selge, et niisugune raamat pidi tulema. Ta oli lihtsalt vajaja, keegi pidi ta kirjutama, võib-olla õige auto istub ta kuskil vabariigis ja kuulab aga kahjuks vait ja seepärast pidin mina selle raamat aja kirjutama halvasti, kui hästi ta välja tuli. Nüüd tagantjärele lugedes ma ei tea, tundub kuidagi teistmoodi, ta mulle üldse ei meeldi muidugi see on iseasi. Ta sai tol korral täiesti puhta südamega kirjutatud ja enda arvates väga ausalt, nüüd kui ma loen, siis näikse kõik iroonia. No ma ei tea, mis pääst irooniana mitte paha irooniana selle nooruse rahutuse üle, aga see lahutus muidugi on ja jääb alatiseks. Mati Unt on Tartu riikliku ülikooli eesti keele ja kirjanduse osakonna üliõpilane. Me oleme kursusekaaslased. Kui meie kursus esimesel tudengi sügisel auditooriumis kokku sai leidis igaüks enda ümbert 49 elavat mõistatust. Nüüd on osa lahendusi juba kätte leitud. Mida te küsiksite inimeselt, keda te tahaksite tundma õppida? Ma teadsin, et Mati Unt on Orautor ja sellepärast ma küsin Matti, mida sa armastad Kirjanduses? See on niisugune imelik küsimus ja sellele on täitsa peaaegu võimatu vastata, aga kuna kombeks on siis küsimusi esitada, siis muidugi pean vastama. Jah, võib-olla tuleks eraldi vastata siis näiteks luule ja proosa kohta, mulle meeldivad väga mõned luuletajad näiteks võib-olla ja näiteks eesti luuletajaks, et võib-olla kõige rohkem sang oma niisuguse tallede aususe pärast. Ja. Mulle meeldivad muidugi noored luuletajad, aga need on minu sõbrad ja ma ei tea, kui, kui, kui objektiivne saab olla siin mu seisukoht. Põõsast maa üle kõige on ikka armastanud meie oma Tammsaaret seal eemas, lähedane. Ja väljastpoolt nagu ikka öeldakse vist kah, et Hemingway demann, ta ei meeldi mulle mitte alati, aga aga mul on tunne, et ma teda kritiseerida ei tohigi, et on niisugune kolass, kuid ainult sellele ei tohi külge hakata. Viimasel ajal meeldib mulle üle kõige Bell. Kirjandus on inimestest ja inimestele. Mida sa hindad oma kaaslastest? Ausust, mis sulle kõige vastumeelsemad? Kõige vastumeelsem. Jah, võib-olla ma unustasin ühe asja ära, mis mulle kõige rohkem veel meeldib. Ma ei taha, et inimesed vanaks saaksid. Ja sellepärast mulle meeldib, ei meeldi enneaegne vananemine ja rahutuse kadu või kuidas tohib ütelda? Sinu raamatus on palju meeleolukaid, looduskirjeldusi. Kas sa oled pärit Maardu linnast ja miks siin nende kirjutamisel inspireeris? Ma olen pärit maalt, ma olen seal kuni 14. eluaastani, siis kolisin küll linna, aga mingid sidemed loodusega ikka jäid. Ja seniajani, kui mul ikka midagi viga on või kurbus, siis ma lähen ikka tagasi looduse rüppe kuningaid öelda. Kas sa enne romaani kirjutamist ka midagi kirjutanud oled? Ei tea, ma midagi suurt ei ole kirjutanud kui sellist kümnendas klassis, kui ma keevitasin esimest korda midagi, Need asjakesed ilmusid, naases, võimalik, et keskkoolipingis on mitmeid romaane sündinud. Aga ma arvan, et enamus neist on ikka sahtlinurka jäänud. Mati Undi raamat jõudis läbi Trükikoja uuesti koolipinki. Et igas klassis oli oma tarned ja maiad nii oma õpetaja Kornel. Tädi iidasidki, pole kellelgi kindlasti vaja kaugelt otsima minna. Midagi eriskummalist pole raamatu ühestki tegelast kujus üheski vestluses ega situatsioonis. Parun osanud rõhutada kõige iseloomulikum ja ma arvan, et sellepärast oleme Miki kuulnud nii palju ütlusi. Kõik on täpselt nii, nagu meie koolis. Võib-olla on see tõsise ütlus, teeb mulle head meelt, aga koolielu on niisugune kirjanduslik aine, mida ei ole senini avastatud. Veel näib, et näiteks ühe klassi ühest aastast võiks kirjutada terve epopöa ja, aga siis ma olin noor ja loll ja ma ei osanud seda töötada ja neid on neile niisugune asi, et et kui ma nüüd võib-olla oskaks kaheldav, kui ma nüüd oskaks, siis on see nagu meelest minemas. Nii raske. Kas sa ei tahaks lugeda mõnd katkendit? Nojah. Komsomolikoosolekul rääkis keegi mees kommunistliku töödekaadidest. Tal oli vaikne kähise hääl ja teda oli raske kuulata. Mees rääkis vaba aja veetmisest. Puhketundidel on meil vaikne, kultuurne, me loeme koos ajalehte, mängime kabet. Ivo lahendas oma peaalne kõrva juurde ja sosistas. Kuule, küsi, kas nad ise lugeda ei oska või ole tasaselt salajane. Ivol oli siiski õigus. Võib hulluks minna, kui päevad, nädalad ja kuud, naine vaikne, rahulik ja kultuurne. Puuduvad mured ja ajalehti, loetakse valjusti. Et on siis kommunism, selline Aarne, pöördusin tehku poole. Kuule, ütle mulle, kas kommunismi ajal hakkame me elama vaikselt ja kultuurselt. Indeki märganud Aarne esimesi sõnu ja küsis ausalmatuses, mida, mida? No lihtsalt seda, see mees räägib tulevikust, tan tuleviku esindaja. Ma ütlen sulle päris ausalt, mulle meeldib kommunis. Tuleviku esindaja jutt ajab mind naerma. Ütle, olen ma lihtsalt lühinägelik? Sul on õigus naerda, sa oled sündinud aastal 1943. Kuidas me oleme etapp saadav, asume kahe maailma piiril. Indrakeibutas palju tähendavalt sõrme, sellepärast ma ei mõistagi paljusid asju. Meie järglased enam ei naera. Meiega koos tuleb välja viimane kahtlus. Usute, et kõik nii lihtsalt läheb ja meile andestab ajalugu. Hindrek naeratas aun, aga ei suutnud sellega leppida. Mis mõtet on mul siis elada, olen ma ajalookerjus, mingisugune pooltoode? Kuule, võib-olla ma olen üks ebatäiuslike inimeste kallas. Ära küsi, kust mina tean. Sellest mehest saan ma muide ahuta ei tea isegi, mida tahab. Temal on tähtis, et elu oleks rahulik. Saan aruanne, noogutas, pead, Soodon kuivendatud, mäleta Jaaniga üle vaadatud tänavate sele valged majad. Armukadedust ei ole, pisaraid ei ole, kõik naeratavad mõtlikult, täiuslikud kehad, antiikriietuses liiguvad nõtkelt ringi. Eks. Indrek pesines ära liialda vulgaliseerimine, mille järgi sa teed mingisugused üldistused selle mehe jutu järgi? No ei loe kasvõi mõni meie fantastiline romaan. Mis neil siis viga on, küsisin Terk. Helge elu. Ma ei saa sinust aru. Sulle ei meeldi selline eluajal ei kavatsenud alla anda, aga mured peavad jääma. Võib-olla peamiselt raketimured või siis mingisugused saladuslikult moved ütleme, saavad, kas on võimalik kirjutada ka maali inimesest aastal 2930 inimesest toa tuhvlites ütleme ühissöögimaja koka kodusest elust. Kas on tingimata vaja selliseid atribuute nagu maketid? Ei oska keegi kirjutada? Sellel maalil pole mõtet, muigas Indrek. Kuidas? Seda pole kellelegi vaja? Ta müksas sõpra küünarnukiga sosistas. Oleme tasadirektor vahed juba veerand tundi siia poole. Me oleme nüüd rääkinud sinust sinu romaanis kirjandusest, aga nagu igal inimesel ning sinul ilmselt veel muid huvialasid. See on niisugune imelik tunne, mikrofoni ees istuda ja rääkida nii nagu sa midagi oleks, aga kuna sa küsid juba siis lastama, jah, mulle meeldib. Kõik inimlik on kaunid kunstid meeldivad mulle eriti teater ja kino, milles võib näha võib-olla kõige üle tulevikupärasemaid kunste. Hüvasti, kollane kass ilmus almanahhi numbrina. Kas ta jääbki ainult nende kaante vahele või saab temast midagi ka edaspidi? Kes seda teab? Tallinnas oli juttu, et võib-olla annaks ka riiklike kirjastuste välja. See oleks muidugi mõeldav, kui teda natuke viimistleda ka viimistlemiseks on ka niisugune asi, et ei tahaks, tahaks nüüd oma 20 aastast mina sina seitsmeteistkümnenda aastase hulka toppida aga seda vist tuleb tehasest, raamat on ikkagi kihutad keskkooliõpilastele ja ja mis kasu tast siis olgu keskkooli õpilast, seda lugeda saaks?