Tähelepanu erisaade noortele lastele ja mudilastele. Tänu noorte raadiost tavalisest eriline päev. Meie lugupeetaval armsal raadioonul. Jaan Rummol on sünnipäev. Ja veel niisugune sünnipäev saab märkida ümmarguse arvuga 50. Palju aastaid on seltsimees Jaan Rummo noorteraadiotoimetajana korraldanud ja saatnud eetri kaudu lastele küll muinasjutte vestlusi, jutte, kuuldemänge, reportaaže, laule ja mänge. Alates aastast 1936 kuni tänapäevani on ta sihikindlalt arendanud noortesaadete sisu kasvatuslikus suunas arendanud saadete vormi, kasvatanud kaastööliste ridu. Saated noortele lastele ja mudilastele on saanud tähtsaks teguriks meie noorte kasvatustöös. Noored on tänulikult hinnanud meie tänast juubilari, kes enamikule on tuntuks saanud küll häälelt kaudu mikrofoni, kuid keda paljud ei ole isiklikult kohanud. Ent sige laste ja raadioonuga on olnud siiski tihe, sest ekskirjad aita seal, kus suuliselt ei saa juttu ajada raadioonu, vestled lastega ja laseb teisi vestelda läbi mikrofoni. Aga lapsed ei jää võlgu, nad saadavad oma arvamised onule kirja teel. Nii on tekkinud nende vahel aja jooksul side, mis tugineb üksteise mõistmisele arusaamisele ja hindamisele. Lastel on suur tänutunne selle vastu, kes aina kamalaga annab ja kelle jutu paunal ei ole põhja. Küll oleks kole, kui raadioonuga midagi juhtuks, mõtles kord, väike tüdruk kuulis raadioonu mikrofoni juures köhatamas. Ta saatis kohe lapselikult muretsema kirja teel küsimuse raadioonu, ega sa haigeks ei jää. Aga raadioonu ei jäänud haigeks, polnud aega jääda. Kes oleks siis lastele jutte ja muusikat saatnud? Nii väsimatult kasvatajana ja noorteraadiotoimetajana hoolitses ta päevast päeva laste eest. Ning täna oma juubelipäeval võid ta tagasi vaadata töö hulgale, mille suurus väärib täit rahulolu endaga. Täna kogunenud ringhäälingusse noori, kes tahavad öelda mikrofoni kaudu tervitusi raadioonule. Annan esiteks sõna miraldamaidlale, kes aastaid tagasi oli üks noorte raadios esinejaid ja kes isiklikult kohtas raadioonu. Nüüd on ta juba suureks kasvanud, ent ei ole unustanud neid hetki, mis andis talle lapsepõlves raadiotund. Olin päris väike koolitüdruk, vanust täpselt ei mäleta enam, kuid tean, et olin suur sõber, raadioaparaadiga ühtki laste tungima vahele ei jätnud. Teadsin juba tol ajal, et lastesaadete koostaja oli onu ruma aga ei olnud teda veel näinud, kuulnud küll siis ühel hommikul koolis. Klassijuhataja ütles, et Anu Rummo oli palunud mind ja teisi õpilasi, ent külastada ringhäälingus. Läksime ootusärevil sinna. Onu Rummo andis mulle ülesandeks lauda lastetunnis ühe Laanukede ja lugeda luuletuse. Olin väga rõõmus ja uhke sellele kuid mikrofoni ees ei tulnud ärevusse ühtki häält mu suust ja siis mäletan päris selgesti, kuidas onu ruma mulle oma rahulikul viisil paar julgustavat sõna ütles, oma käe mu õlale pani ja ma tundsin end kohe nii julgelt ja koduselt, et oma ülesande täitsin nii hästi, kui suutsin. Mul jäi meelde. Ning ärevuse Silabilkudel meenus mulle alati hetk mikrofoni ees, kus seltsimees rummu paari rahuliku sõnaga jama usaldusliku viisiga äratas minustki eneseusalduse. Nüüd on ringhäälingutöö saanud minu kutsetööks. Kui aasta-poolteist tagasi siia tööle tulin ja esimestel päevadel uuel kohal end koduselt ei tundnud, siis on jällegi seltsimees Rummase. Kes mulle abivalmilt ringhäälingumaja koduseks muutis? Tema andis mulle võimaluse katsetada esimese reportaažiga soli reportaaž pioneeride paraadist abistas mind igati selle juures ja tulingi sellega toime ka pärast sõda on seltsimees Romole tihti nõu andnud ja paljusidki raskeid ülesandeid. Olen pärast seda täitnud juba sellest lihtsast teadmisest peidetuna, et vajaduse korral olnud kõrval seltsimees ruma abistab julgustav käsi. Seltsimees Rumma, soovin teile palju-palju õnne. Soovin, et veel aastakümneteks jääksite ringhäälingusse ja abistaksite meid nooremaid, oma rahuliku ja tasakaaluka sõnaga. Omaeneseusaldus kasvatava juuresolekuga. Noorte esindajana kõneleb Sally kuum. Tulnud tänase tähtaja pool mikrofoni, et, et öelda, et tervitasime jäämsele raadioonule. Jaan Rummo nimi on saanud neile noortele tuttavaks juba maast madalast mille Ale oskasime keerata raadionuppu. Meie noorte ühiseks sooviks on, et raadioonu Jaan Rummo viibiks meie keskel veel kaua. Soovin enese ja kõigi noorte nimel teile palju jõudu ja tervist. Laste nimel on tervitama tulnud Kädi tuima. Tervitusi sünnipäeva puhul käsitan luuletuse raadioonupoeg rõõmu teinud Mulmine rõõmu lastesaadete. Täna esinen ma sulle tänu ütlem kõige TÄNA istusina koduks mäge, saare käigi, sea kuule siis, kas minu oskust esineda on ka hea? Täna on sinu sünnipäeval, Meie vestleme sina puuka jäägis jälle neile muinasjutte, loe Soone sulle, neil on palju ikka terveks rõõmsaks jää. Ära unusta meid lapsi sinuni, tutte, ootame. Peep tuima, neil on raadioonule poiste nimel midagi öelda. Siis on tulnud meile veel üks kiri tartust. Suuremad lapsed mäletavad kindlasti Peep paralepa, kes mõned aastad tagasi esines noorte raadios, teeb täitsamehe nime all. Temalt ongi järgmise sisuga kiri. Tervitan sind, Jaan Rummo, tuhandete mudilaste laste ja noorte armastatud raadioonu. Peaaegu 10 aastat on möödunud meie esimesest kohtumisest mikrofoni ees. See oli 21. aprillil 1938. aastal mudilaste tunnis. Olin tollal kaheksa-aastane poisike ja käisin esimest aastat koolis. Mäletad raadioonu, kes mind sinu juurde tõi? See oli koer, sinu koer Pimpa. Ühel päeval, kui tulin koolist, nägin üle turuplatsi tulevat ilusat suurt koera. Koerad on mulle alati meeldinud ja ma armastan neid väga, kuid tollal ma kartsin sääraseid suuri koeri, nagu oli bimbo. Seisatusin ja vaatasin, kuhu poole ta läheb. Ta tuli otse minu poole. Mul oli algul hea meel, aga kui ta lähedale jõudis, kartsin, et ta mind hammustab. Koeraga, limpsab keelega mu käsi ja hakkas nõutsuma. Siis ma mõistsin, et ta ei kavatsegi mind hammustada. Ma silitasin teda ja patsutasin õrnalt turjale. Tema liputas saba ja olimegi sõbrad. Siis tulid sina Radionova lahkena naeratavana. Küsisid mu nime ja pärisid, mida mõistan ja kelleks tahan saada. Ma vastasin, et olen p, paralep, oskan palju laule, mänge ja tean hulga naljalugusid. Sa naeratasid jälle ja ütlesid, et ma olen täitsamees. Vesteldes sinuga. Siis sa õpetasid mind esinema, raadius ja minust sai vestleja vembumees Peep täitsamees kelle lugusid jälgisid mitmel aastal mudilased, kuulajad. Tänu sinule armastatud raadioonu olen õppinud õieti hindama tööd, kohusetunnet, õiglust, sõprust ja seltsimehelikkust. Nüüd olen juba nii suur, et kavatsen astuda Tartu riikliku ülikooli. Minu parimad soovid Sulle, Jaan Rummo, sinu 50. sünnipäeva puhul. Kõige väiksemate raadiokuulajate mudilaste nimel annad oma tervituse Maregustel. Kallis raadioonu sünnipäevaks olle tervitusi itaan. Mudilaste nimel, sulle laulan veel. Et paljugi oleks veel sõnavõtjaid, seepärast kõik raadiolapsed ütlevad oma tervitused ühiselt, laulus.