Täna möödub 60 aastat Eesti silmapaistva näitleja ja näitejuhi NSV Liidu rahvakunstniku, Stalini preemia laureaadi Ants Lauteri sünnist. Heidame sel puhul põgusa pilgu Ants Lauteri eluteele ja 40 aastasele loomingulisele tegevusele. Kõigepealt anname sõna Ants Lauteri kauaaegsele kaastöötajale Eesti NSV rahvakunstnikule Stalini preemia laureaadile. Hugo Laurile. Palun, seltsimees Laur. NSV Liidu rahvakunstnikul Stalini preemia laureaadile Ants Lauter-il on suuri teeneid Eesti teatrikunsti arendamisel. Tema töödiaatri põllul hõlmab pikka perioodi esimesele imperialistliku üle maailmasõjale eelnenud aastaist kuni meie päevini, mil eesti rahvas ehitab uut elu nõukogude korra avaras tingimustes. Oma 60-st aastast on Ants Lauter 40 aastat pühendanud diaatrile, olles väsimatuks loovaks kunstnikuks teiste innustajaks ja teatrieluorganiseeriaks. Ants Lauter on palju kaasa aidanud mitme näitlejate põlvkonna kasvatamisel, kes praegu moodustavad väljapaistva osa Nõukogude Eesti lavakunstnike vanimast keskmisest ja nooremast kaabest. Ants Lauteri viljakas lavatöö algab sellest õhtust kui temale noorele talu poisile, kes esimees tulihingelise Fartin Brazi osas Shakespeare'i Hamletist leida esmakordselt särama rambituled. Uue Estonia teatrihoone avaetendusel. Algab pingeline töö tulvil otsinguid ja loomingulist põlemist. Suur tahtejõud ja armastus kunsti vastu aitavat järk-järgult ületada tõkked ja komistuskivid, mida on rohkesti kunstnikuteel kodanliku ühiskonna tingimustes. Tõusnud peagi juhtivaks näitlejaks ja lavastajaks tolleaegses Estonia Teatris võitleb Ants Lauter energiliselt ühtse ansambli ning ühiste kunstiliste tõekspidamiste eest. Ta sisendab teatritöötajaist ranget loomingulist distsipliinist mis oli esimeseks tingimuseks tõelise ansambli kujunemisel. Armastust ja nõudlikkust oma töö vastu. Võitluses oma kunstiliste tõekspidamiste eest tuli Ants Lauterile sageli lahinguid pidada diaatri Talle aegsete peremeestega raha ja võimumeestega kodanlikus Eestis, kes oma tahet ja labast maitset igati püüdsid teatri peale suruda. Viimastest päästis Eesti teatritöörahva võidukas juuni ülestõus 1940. aastal ja astumine Nõukogude vennasrahvaste sõbralikku perre eesti teatrikunstile avanesid agarad. Enda ja teiste vastu äärmiselt nõudliku kunstnikuna oli Ants Lauter juba varem uurinud Nõukogude diaatri eesrindlikud töömeetodit oli tutvunud Stanislavski õpetusega. Mitmekülgse teatrikunstnikuna lavastajana, näitlejanna läti juhina. Kunstilise sõnameistrina iseloomustavad lautorilt suur jälje kindlus põhjalikkus ja selgus. Nädi juhina annab ta näitlejale nappide seletustega edasi kõik vajaliku ja oskab suunata ta õigele teele, oodates seejuures alati ka näitlejapoolseid nõuandeid ja initsiatiivi. Paljud meie tänapäeva silmapaistvatest näitlejatest, nagu Eesti NSV teeneline kunstnik Kaarel Karm metal Ants Eskola ja paljud teised on oma lavalises arenemiskäigus saanud Ants Lauterile kindlaid ja suunavaid juhtnööre, säilitades seejuures oma kunstniku isikupära. Silmapaistvat on Ants Lauteri teened suure isamaasõja päevil. Ta tegi suurt tööd Eesti Näitlejate kaadri koondamisel ja ettevalmistamisel tööks taas vabastatud Nõukogude Eestis. Sageli viibis ta rindevõitlejate juures ja innustas leiduma patriootliku kunstilise sõnaga. Lavastas aktuaalseid lühinäidendeid ja võttis koguni ise sule kätte, et kirjutada kirglike rahvast, võitlusele innustavaid näidendeid. Nõukogude valitsus autasustas teda sel ajal Eesti NSV rahvakunstniku aunimetusega ning tööpunalipu ordeniga. Ants Lauteri ulatuslik tööl sõjajärgseil aastail on kõigile silmaga näha. Tema otsesel aktiivsel osavõtul toimus sõjatules hävinud Estonia teatrihoone taastamine kaunimana ja avaramana, kui see oli enne. Kuid veel tähtsam on Ants Lauteri väsimatu töö inimestega. Ta kogus kokku ja kasvatas fašistliku okupatsiooniaastail laiali paisatud ja hõrenenud teatrikaadreid. Samal ajal suhtus ta suure hoolega uutesse noortesse lavajõududesse aidates neil omandada realistliku lavakunstialuseid. Et see töö on kandnud tõsist vilja. Ka kunstniku ja Stalini preemia laureaadi austavad nimetused meie tema eakaaslased elus ja teatrilaval tema keskealised ja noored, õpilased ja töökaaslased. Soovime raugematu energiaga nooruslikule lava kunstnikule, kes praegu viibib Vanemuise kollektiiviga külaskäiguetendustel vabariigi maarajoonides. Südamest õnne ja jõudu edaspidiseks. Viljakaks loominguliseks. Ants Lauter sündis-Läänemaal Velise vallas kus möödusid ka tema lapsepõlveaastad. Järvakandis ministeeriumikoolis käies nägi ta naabervallas Raikkülas oma elu esimest näitemängu. Sealsed asjaarmastajad mängisid Rudolfi näidendit Vastuvõtt. Siitpeale tekkis noormees vastupandamatu soov Kaise laval esineda. See võimalus avaneski talle koolis, kus ta hakkas kaasa tegema näidendis ja esinema ilulugemistega. Ants Lauter mäletab veel praegugi hästi oma esimest esinemist krellovi valmiga. Dimiani kalasupp. Vapralt deklameeris, Väike-Ans. Söö, söömub, kallike, jäära ühti, häbene. Oi, kõht mul täis kurguni ei enam lähe ühtegi. Pärast ministeeriumikooli astus Ants Lauter Tallinna kaubanduskooli. Nüüd avanes teatrihuvilisel noormehele võimalus näha juba päris teatrit. Kui kõht vähegi lubas, siis teatripiletiraha tulid kokku hoida isalt saadud napist toidurahast. Jälgista vanas Estonias Väike-Tartu maanteel hinge kinni pidades. Kuningas liiri, Othellot lõbusad talupoega, pimeduse võimu Egmontid. Kui palju erutust, unetuid, öid ja uusi mõtteid andsid need etendused. Kangesti oleks tahtnud kaasa lüüa näiteringis kus näitemängu tegid suurimad poisid. Kuid need ütlesid, oled veel väike enne õppija, kasva. Aga soov mängida kasvas iga päevaga. Lõpuks võttis noor Lauter nõuks kasutada kavalust. Et tal teatriringkondades igasuguseid sidemeid puudusid, otsustas ta kirjutada näidendi ja viia see läbilugemiseks ja arvutamiseks Paul pinnale. Lootused sel teel oma südamesoovid ära pihtida. Näidend jäi aga pinnale üle andmata. Lauter kõndis kaua ta ukse taga edasi-tagasi julgemata, kellatamata ja tuli sama targalt koju tagasi. Alles peale kooli lõpetamist, kui Lauter asus tööle kohaliku keemiavabriku kontorisse, algas ihaldatud tegevus ja koguni kahel rindel. Tööst vabal ajal käib Lauter sauel, kus ta vend oli vallakirjutajaks. Nii juhtis ühtlasi kohaliku laulukoori ja näitekunstiharrastusi. Ta hakkas otsekohe venna trupis kaasa mängima ja peagi ka näitemänge juhtima. Sellest aga oli vähe. Ülekeevkirg lavakunsti järele pani Lauteri sellal esinema ka veel Tallinnas asuva saksa käsitööliste seltsi laval. Kuuda pääses oma töökoha kaudu tolleaegse muusikamehe Krulli abiga. Asjaarmastaja, näitleja ja näitejuhi elu lõpeb aga lautoril. Peagi. 1913. aastal juhtuvad tolleaegse Estonia näiti juhid Theodor Altermann ja Karl Juncols nägema noort lavaentusiasti Kapa-Kohilas kus saue trupp esitas parajasti mändmetsa näidendid. Neli päeva. Altermanni-le ja Juncoltsile. Noore Lauteri hoogne ja püüdlik mäng meeldis ja nad kutsusid ta Estoniasse inspitsiendiks. Ehkki uus töö tõotas majanduslikult senisest hoopis kitsamat elu võttis Ants Lauter ettepaneku rõõmuga vastu. See oli ju suur samm unistuste teostamise poole. TÖÖ suures teatris, pealegi veel sellises uues ja kaunis hoones, nagu seda oli vastvalminud Estonia teatrihoone. Mida veel võis soovida noore diaatrindusiasti süda? Juba õige pea pärast teatrisse tulemist hakkab Lauter mängima vastutavaid osi, sest senini juhtiv näitleja Theodor Altermann haigestus. Lauteri esineb Sanderina, Eduard Vilde pisuhännast näitleja Niesnamovina astrovski süüta süüdlastes ja paljudes teistes kandvamates rollides. Esimene loominguperiood ei saanud kaua kesta. Alanud esimene maailmasõda viis lautili kolmeks aastaks sõjaväkke. Aga kas sellest ajast pühendas noor lavakunstnik kõik vabad tunnid teatrolli? Pärast haavata saamist ja haigust määrati Lauteri Novgorodis asunud tagavaraüksusse, kus temast saab üks polgu teatri asutajaid. Hiljem kuni 1918. aastani mängib ta Novgorodi linnateatris. Lisaks sellele teatrialasele tagasilend, mis ta oli omandanud Estonia näiti juhtidelt Karl Juncoltsid, Theodor Altermanni õpib ta nüüd palju uut vene lavastajat Mihhail mastavoilt. Peale esimest maailmasõda on Ants Lauteri elutee peaaegu kogu 30 aasta jooksul pidevalt seotud Estonia teatriga. Üheaegselt täidab ta nii näitleja kui ka lavastaja näitejuhi ülesandeid. Koostab ja suunab teatri repertuaari, organiseerib loomingulise kollektiivi tööd, kasvatab oma kaastöötajaid, nõudlikku suhtumist lava kunstisse. Ta võitleb tingimuste eest, et raske ja vastutusrikas kunstiliste kujude kehastamise protsess. Laval kulgeks näitlejale võimalikult soodsaid tingimusi. Võitlus nende eesmärkide eest oli äge ja lõppes sagedasti ajutiste lüüasaamistega. Koos tolleaegse armastatud näitleja Toomas tonduga alustas ta lahingut teatri ülal pidavat seltsi juhatuse vastu kelle taotlused olid üsna kaugel tõelise lavakunstihuvidest. Raha ja võim ja ikkagi teiste käes ja nii tuli Lauterile ajutiseks Estoniast lahkuda. Ta töötab ühe poja lavastajana draamastuudios ja Pärnu Endlas. Seniks olid aga nõutud reformid Estonia siiski teostatud ja Lauter kutsutakse Tallinnasse tagasi. Kuulakem, mida jutustab Ants Lauteri tolleaegsest tööst Estonias, tema otsene õpilane ja kauaaegne töökaaslane Viktor Kingissepa nimelise Tallinna riikliku draamateatri üks armastatumaid näitlejaid Mitaluts. Tulin omaaegsesse teatrisse otse koolipingilt ja seetõttu on täna rõõm meenutada, et minu näitlejaks kujunemise aastad on tihedalt seotud Ants Lauteri suunava ja kasvatava tööga. Oma kutsetöösse kiindunud tõsise kunstnikuna oskas ta meeste teatrisse tulnud noortesse algusest peale sisendada suure kollektiivsustunde sügava austuse oma tööülesannete vastu ja lugupidamise kõigisse sellesse, mis toimus teatrilaval tõsise kunsti nimel. Maksab ainult meenutada, milline oli olukord teatris enne ja ka veel minu Estonias töötamise esimesel aastal. Näidendeid suures osas tühiseid jandikesi etendati enamasti viis või kuus korda erilise läbi loovuse puhul korda 10 proove. Trükiväljatoomiseks tehti kõige rohkem kaks ja pool nädalat. Etteütleja putkas istus vilunud sufflör ja lavale lükkas sind õigel ajal hea inspitsient. Teatril olid toa kulissid ja pehme mööbli komplekt ning näitlejad esinesid oma isiklikes riietes. Nii mängiti ühel hooajal oma kuni paarkümmend naljamängu läbi. Aga juba järgmisel hooajal sai Estonias juhtivaks näitejuhiks Lauter ja teater tegi kiire ning järsu pöörde. Kadusid lühikesed prooviperioodid, et ütleja kast ja juhuslikult proovide ajad repertuaaris hakkas üha väiksemat osa mängiva tõsine jant. Kõigist proovidest pidi nüüdsest peale osa võtma kogu etenduse kollektiiv. Hilinemine käis tolle kodukorras ettenähtud trahvi alla. Teatri kodukord töötati välja ja see jagati trükitud raamatukestena kõikidele teatri töötajatele. Proovide ajal hakkas proovisaalides valitsema vaikus, puhtus kadusid kolme jalaga toolid ja suitsupilve. Ka näitejuhil polnud enam õigust proovi ajal suitsetada. Selleks tehti tarvilikud vaheajad. Mindi eri ruumidesse ja kasutati seda aega, ühtlasi proovitavas stseeni põhjalikuks arutamiseks analüüsimiseks. Laatori lavaproovid kujunesid väga pingeliseks. Laval ja kõrvalruumides ei tohtinud kosta ainsatki kõrvalist heli. Lavale ilmumine üliriietes Kallossides proovi ajal söömine ja suitsetamine lavatehnilise personali askeldamine laval või sealt proovi ajal üle käimine oli suurim eksimus. Sellisel juhul katkestas Lauteri silmapilk proovi ja nõudis korra jaluleseadmist. Näitlejad ei hulkunud enam proovi ajal garderoobides kõrvalruumides, vaid istusid kõik selleks lavale asetatud toolidel ja süvenesid oma järgmisse etastesse kogu aeg proovi käiku jälgides. Luther oskas luua tööõhkkonna, mille vastu keegi vaielda ei saanud, sest need ühised pingutused kandsid viljaaitasid kasvatada oma töösse tõsiselt suhtuvaid inimesi, kunstnikke viisid teatrit edasi. Kõik see, mis ma praegu jutustasin neid tänapäeva noortele näitlejatele kahtlemata nii endastmõistetava jäljendaja taarsena, ilma milleta teatrit üldse ette kujutada ei saagi. Ei tohi aga unustada, et teatrinäitlejate seisund on tänapäeva nõukogude ühiskonnas tundmatuseni muutunud. Teatritöös tuginetakse nüüd tihedalt ja kindlalt suure vene ja nõukogude teatri kunstinku Stanislavski poolt välja töötatud eetika nõuetele. Ajal, millest mina jutustan, rajas sellisele eetikale Meie teatris teed Ants Lauter, kes hoolega tundma õppis kogu maailma diaatri kultuuri paremikku ja nõutas keset kõige sügavamat kodanliku aega endale võimaluse sõitega Nõukogude Liitu tutvunema Nõukogude teatritöömeetodite ja saavutustega. Sealt kõike kasulikku kaasa tuues kasvatas Lauter meid selleaegseid noori palju head, mida meil tänapäevases teatritöös hädasti vaja läheb on kahtlemata seotud Ants Lauteri suure isikliku eeskuju ja organiseerimise töö tulemustega. Väsimatu range koolsaja energilisena, kes nõudis iseeneselt ja teistelt äärmiselt hoolsati oma näitlejavõimete väljaarendamisel ja ülesannete täitmisel. Sellisena mäletan teda juba sellest ajast ja selline on ta ka praegu suurte kogemustega näitlejana ja lavastajana. Kodanliku teatri kitsastes tingimustes otsib Lauter teid draama kollektiivi kasvatamiseks näitlejate meisterlikkusest süvendamiseks, pöördudes sageli maailmakirjanduse klassika, Šexpyri, Marjääri. Sageli ilmuvad lavale eesti klassikute uuslavastused. Lauter tõttab tundma õppima kõike, mis on väärtusliku Tšehhi, Saksa-Austria, Itaalia, prantsuse, Soome, Rootsi, Taani ja Norra teatrites. Ta viibib 1928. 29. aastal mõnda aega Berliinis, kus jälgib proove, etendusi ja kuuleb loenguid kuulsa saksa lavakunstilooja. Kellest viimane asub hiljem elama ja töötama NSV Liidu kahel korral tibans Lauteri põhjalikku õppereci Nõukogude Liitu, et tundma õppida maailma parima vene teatri traditsioonidele kasvanud ja arenenud Nõukogude teatrit. Ajal, mil Nõukogude maa kultuurisaavutusi püüti eesti rahva eest hoida seitsme luku taga ja nende levitamine võrdus ränga poliitilise kuriteoga uurib Lauter tähelepanelikult kaasaja suurima lavakunstniku ja teatriteoreetiku Stanislavski süsteemi ja püüab saadud kogemusi rakendada Estonia draamatrupitööpraktikas. Nõukogude korra taaskehtestamine Eestis 1940. aasta suvel ja sellele järgnenud hoogsa ülesehitustööaasta, mis triaatri töötati sabas seni kujuteldamatult. Perspektiivid tõstis teatri tähtsaimate ühiskondlike asutuste esiritta ja seadis talle suured ning vastutusrikkad ülesanded rahvahulkade kasvatamise alal. Kõik see avaldab tõsist ja suunavat mõju ka Ants Lauteri kunstniku kasvule. Palju sellest, mille poole ta küll teadlikult küll stiihiliselt püüdnud mille eest pidanud ägedat võitlust saab nüüd teatris, käitumisnormiks. Estonias lavastuvad edukalt niisugused kaalukad lavateosed nagu korki ema Eduard Vilde side, Kitzbergi libahunt. Nõukogude rahva suure isamaasõja esimestel päevadel, 27. juunil 1941. aastal kirjutab Ants Lauter pealkirja all. Meie võidame. Õiglus, vabadus ja inimkonna õnnelik tulevik on meie pool õiglusetus Vägivald Jooriuse sundmeie vaenlaste fašistide poolt. Rakendame kõik oma jõud ja võitlusvaimustuse, et hävitada kallaletunge. Meie võidame, sest meie teame, mille eest me võitleme. Kindel meel, rahulik otsustavus ja vankumatu usk oma võimsusse. Neid omadusi on meile sotsialismimäe ustavale kodanikele nüüd vaja enam kui kunagi varem. Nendega heideldakse nüüd käte Insod tulevik. Ants Lauter läheb Nõukogude armeesse, kus ta Nõukogude valitsuse otsusega 1942. aasta algul demobiliseeritakse ja viiakse koos teiste Nõukogude risti kunstitöötajatega sõja päevil Jaroslavlis asunud Eesti riiklikesse. Siin saab Ants Lauteri draamatrupi organiseerija Janeti juht. Siin toimub Eesti näitlejate kaadrikogumine ja noorte professionaalne väljaõpetamine tulevaseks tööks taas vabastatud Nõukogude Eestis. Oma peamise tähelepanuAga pühendab Ants Lauter väsimatule rinde teenimisele sütitava kunstilise sõnaga. Ta võtab osa igast ansamblist rindele sõitvast kunstibrigaadist. Igal sõidul anti 70 kuni kaheksa küll mitmesugust kontserti, sageli kolm kuni neli etendust päevas. Esitati lühemaid näidendeid ja katkendeid pikemast lavateostest. Palju luges Lauter, võitlus luulet, Nõukogude Eesti kirjanikke Isamaasõjaaegsest loomingust ja eesti klassikas. Eriti meeldisid eestlastest rinde võitlejaile katkendid rahva eeposest Kalevipoeg, mida Lauter esitas õige sageli sügava kaasaelamisega ette kantud lood kalevite kange poja mehisest võitlusest innustasid nõukogude armee sõjamehi isamaasõja rinnetel, aeda kinnitasid neis vankumatut, usku lõplikku võidusse. Luule olla ürgalt Viruradadel võti, kaasa võime kannupoisiks kangemaida 50 60 kuresaares Ada, teisi haare laadi. Lõppnännid veed lumine. Toa tuule kiiva kambri liike Kaavede ja varre pilve paingudes sängid raeRankadelt jeedee. RU laiudel. Ants Lauterile nagu paljudel teistelgi kujundus ja kunstitöötajail tuli sõja päevil tegeleda mitmel rindel. Kui kirjanikud ei jõutud anda nii palju luuletusi ja näidendeid, nagu vajasid näitlejate rindebrigaadi, tuli pahatihti näitlejal endil see lünk täita. Nii sündisid Ants Lauteri kolm isamaasõja teemalist lühinäidendit. Naised sides ja hirmu, silmad. 1943. aastal suunab Nõukogude Eesti valitsus Ants Lauteri Moskvasse tundma õppima Maksim Gorki-nimelise Moskva akadeemilise kunstiteatri õppestuudiotööd et saadud kogemusi rakendada Nõukogude Eesti noored teatripõlvkonna kasvatamisel. Ja suure isamaasõja lõppedes, kui Lauterile langeb suurt TÖÖ fašistliku okupatsiooni poolt laiali paisatud näitlejate kaadri koondamisel teatrihoone taastamisel paljude lavastuste juhtimisel ja vastutavate näitlejaülesannete täitmisel. Lõiata ikka mahti pühendada osa oma ajast ja energiast noorte näitlejate kasvatamisele. Mitmekülgse ja alati uut otsivat kunstnikuna. On Ants Lauter 40 tööaasta jooksul loonud Pikarja teatri külastajaile meelde jäänud elulisi karakterkujusid. Tema poolt mängitud osade loetelu ulatub sadadesse, vähem pole ka tema lavastatud näidendite arv. Palju rolle on loonud Lauteri eesti klassikalistes näidendites nagu jalaka Jaan Kitzbergi tüve talust piibeleht ja sander, Eduard Vilde pisuhännast. Vana ilves sidest leos, saaled tabamata imest. Korduvalt on Lauteri esitanud Šexpyri repertuaaris, keda ta ka ise on rohkesti lavastanud. Hamletist on esinenud Ants Lauter, nii nimiosas Taani printsina Kuiga kuningana. Ants Lauterile kuulub ka Othello lavastus ja esinemine selle nimiosas ning mitmed teised Sekspiri lavastused. Vanema põlve teatrikülastajad mäletavad lautorid Schilleri röövlid, kes Ibseni peer kõndina sigaruna Pumošee, Figaro pulmast ja paljudes teistes suurepärastes klassikalistes osades. Nõukogude võimu aastal, eriti pärast suurt isamaasõda, mil eesti teatrile said laialdaselt kättesaadavaks vene ja nõukogude klassikalise dramaturgia väärtteosed ja nõukogude autorite tänapäevateemalised näidendid, on Ants Lauteri juhtimisel Estonias lavale tulnud sellised lavateosed nagu. Simonovi vene inimesed ja vene küsimus. Lawrynjovi nende ees, kes merel suure vene kirjaniku Gogoli juubeliks lavastas Ants Lauter Tallinna riiklikus Draamateatris. Tema surematu revidendi ei saa märkimata jätta. Ants Lauteri silmapaistvaid näitleja saavutasid draamateatri laval. Kuude asus tööle pärast Estonia draama kollektiivi ühinemist draamateatriga. Teatrikülastajad võtsid soojalt vastu Lauteri loodud pikatoimelise Soome kehvtalupoja Einari Elmar kriini jutustuse järgi seatud näidendis tuul lõunast professor truugnikovi kuju, Simonovi näidendis võõras vari. Teravas statiiliga antud advokaat paralepa. Tammsaare Särevi pankrotis. Need on ainult üksikud huvitavate lavakujude pikast reast. Alates 1951.-st aastast töötab Ants Lauter riiklikus Teatris Vanemuine, kust ta käesoleval ajal on peanäitejuhiks. Tema lavastusel on teatrikülastajad näinud niisuguseid draamateoseid nagu läti klassiku Rainise puhu tuul. Teekaaslane pingelisel, lavastajatöö ja teatrijuhtimise kõrval jätkub Ants Lauterile aega luuaga näitlejana üha uusi lavakujusid. Riigiametniku bürokraatlik arend dramatiseeringus Anna Karenina järgi. Eriti väljapaistvalt esines Ants Lauter väikeses voorunovi rollis Višnierski näidendis unustamatud 1919. aasta, mille eest talle omistati Stalini preemia. Jälgige nüüd helivõtetelt katkendeid NSV Liidu rahvakunstniku, Stalini preemia laureaadi Ants Lauteri viimaste aastate näitleja loomingust. Üheks huvitavamaks Ants Lauteri loodud lavakujuks on kuningas Claudius. Kuningas Claudius on Hamleti onu, kes alatult mõrvab oma venna Taani kuninga Jahamlytiisa ning pärib tema trooni ja kuningana. Hamleti ema. Ants Lauter toob Claudius kujus esile selle vennatapja, vastiku künismi ja variserlikkuse julmuse jätavad püüde otsida oma kuritegude lunastus ristiusus. Nii tõuseb selle kuju avaraks üldistuseks Fjotalismi õelast maailmas, mille vastu võitles suur humanist. Sheczpi. Kuulake Claudius monoloogi Ants Lauteri esituses. Muus või on jälk? Kui seda neetud kätt veel paksemalt, kui käe Iidee kataks venna verid kas pole heldest taevasse vihmakõlad seda valgeks nagu lumi. Mis jaoks on halatutus? Culpa tal nägu ei julge näidata. Tõstan pilgud siis võtta, et on olnud. Kuid. Sootuks teist laadi on hotellu kujuzeczpyri samanimelisest tragöödiast. See on puhta hingega inimesi. Lapselikult usaldab vapper sõjamees jäägitult, armastab ta Desdemonat ja usub temasse piiritult. Ja kui tema ümber põimitakse räpaste intriigide võrku, ei taha ta neid kaua uskuda ja tõrjub tagasi kahtlused, mida püütakse talle sisendada. End kohutavana hotellow, viha ja kättemaks, kui talle näib, et ta on tõesti moonas ja seega üldse inimestes tehtunud. Järgnevas stseenis hotellust kuulate, kuidas hotell olla. Autori hääl on algul rahulik. Tasakaalukas, me tajume selle inimese suurt mõistus, mehisus ja sügavat kindumist oma armastatusse. Kord-korralt kasvab temas kahtlus ja me kuuleme, tema hääles teravad lõikavad valu mis rebestab potellu hingi. Ent ta suudab end veel valitseda. Veel ei ole ta kaotanud usku inimestesse, kes on talle kriigi õilsa ja kauni kehastus. Usku tõstemonasse. Seen Sekspiri hotellust riikliku teatri Estonia lavastuses. Nimiosas Ants Lauter täiesti moona osas. Heli viisime. Emilia Katrin Välbe. Tähendust kaadriks teen mul Puttide istublu. Oleks maur truu, õilis vanatusest vaba, mis vaenud tiivast meed talli jätkuks teistele halba mõelda. Ja sina võiti eelide. See kinkis mu sydame. Kuid need tõotused, mis mu kutsel varsti külastati. Mul pole seda ühistööst. Ja, ja tõesti, minu isand hulka ju selle räti sai mu ema mustlasnaiselt nõiduritud kes peaaegu luges inimeste mõtteid. Ei, ta ütles, et kurat, tal alles jääb siis kaitsvat seda koorma. Siis külverstuvatest isad, silm ning lendavat ta vaim uute Weeksusteltima. Ema andis ta surres mulle minu jaoks. Miks te räägite nii ägedalt ja oskavad vaid oleks läinud kas pole põdevast hoid, kuidas ta pole kadunud. Aga kui ta oliks, mis ida poli kadunud usk ei luba ja tindi. Te püüate mu palgist põigelda. Palun pange Amiitifikassi murret, mu süda aimab jätki ja Diaali liia Mobivamat rätsi, kõneleme Carti rats. Tõesti. Peandid. Heitikus tõesti imet. Mind õnnitut, mad akaad. Viimaste aastate loomingust on Ants Lauterile üks ulatusliku maid Kareenini kuju Lev Tolstoi, Anna Karenina dramatiseeringus. Selles kujus suutis näitleja anda Tsaari-Venemaa bürokraatliku riigiaparaadi tüüpilise esindaja hingetu automaadi keda huvitab ainult karjäär, teenistusredelil oma egoismi, ige, silmakirjalikkuse, hingelise tuimusega lämmatab ta Einberg kõike elavat. Kareenini hingetus, südametust ja vaimset piiratust varjab tema väliselt väärikas käitumine ja esinemine. Kuidas meil kõigil on kalduvus nende julmade etenduste vahel talviseks mämmercam? Ma ei saa aru, ma pean teile ütlema. Ma pean teile ütleme, et käitusite täna ebaviisakalt. Kuidas ma ebaviisakalt käitusin? Mida teie peate ebaviisakaks, seda ahastust, mida teie ei suutnud peita ühe ratsaniku mahakukkumis. Aga võib olla ma eksin, sel juhul ma palun mind vabandada. Ma avastasin ja ei saa olla ahastamata. Ma kuulan teid ja mõtlen teemad. Ma armastan teda, ei ole tema armuke, ma ei suuda seda kannatada, ma kardan. Vihkan teid. Tol korral ütles süüa, tähendab mina ei ole kohustatud seda, tead, ma näitan, kõik naised ei ole nii head, kui teie vutaksid oma meestele teatama. Nii meeldivat uudist. Et meie suhted peavad olema sellised, millised nad alati on olnud, jääd ainult sel juhul, kui teie ennast kompromiteerinud, olen ma sunnitud tarvitusele võtma abinõusid oma au kaitseks. Aga meie suhted ei võimes jääda sellisteks, nagu nad alati on olnud. Ma ei saa olla naine, kui ma arvan, on see eluviis, mille te olete valinud, kae, astunud teie elukäsitluses. Ma austan või põlgan see barrel üht või teist austanud minevikku, kuid palgal olev pikku. Et ma olin kaugel sellest interpretatsioonis, mis te andsite minu sõnadel. Muidu ma mõista, kuidas te Köst tunni ees see, et teatate mehele kohe oma truuduse, sest ei näe selles mitte midagi laiduväärset, nagu näeb. Kuidas teie peate laiduväärseks naise kohuste täitmist, mis oma mee vastu lekstreeriks tähendreid. Mis te minust tahate, ma tahan, et ma seda inimest oma kodus enam ei kohtaks. Käsituksuta nii et teenijad ja seltskond võiks süüdistada. Et teda enam ei kataks. Ääruvatavust poole sõda pääl. Selle eest te saate kasutada aunaise õigusi. Kui siin ilm selle kohuseid täitmata käik huvitavaks näitlejatööks oli autoril kahtlemata ka professor aktsiomovi osa afina kirvi näidendis Mašeke professoriks Jomo andekas teadlane, kes on täielikult andunud oma uurimistööle ja ei taha midagi teada teda ümbritsevast maailmast. Üksildus on teinud ta karedaks sõna traks Umbuslikuks inimeste vastu. Uue elu toob tema majja lapselaps Mašaki. Armastus Masha vastu on see, mis teeb vana professoris südame vastuvõtlikuks kõigile ilusale ja heale. Ta hakkab elama täisverelist, sisukat elu hakkab tajuma ja mõistma kogu sotsialistliku kodumaa kogu rahva suurt elu. Järgnevas stseenis kuulete, kuidas aktsiomovi lautoris hakkab sulama jää. Kuidas vana professori kareda kestald hakkab aegamööda lahti kooruma soe ja osavõtlik süda. Maasakese osas kuulite näitleja Velda otsust. Tere õhtust. Käisid jalutamas? Jah? Tegin siin on üks sellenimeline Rumma ja. Luu teil oli vist väga vastumeelt ema juurest ära tulla. Ma ise palusin etama ära, saadaks. Miks ema mees? Emal oli raske minuga? Ta nuttis üha, ei teadnud, mis minuga teha. Siis ma ütlesin talle, et ta mu ära saadaks. Teejuht. Ta hakkas nutma, maga pärast nõustus. Ja nii ma siis sõitsingi lubagi toitunud jummel sugugi tundsin küll. Isa jutustas mulle teist panni. Süle löömas kõigle ülema töö, Diaal algate elu. Homseks on suu. Jah, aga ta ei jutustanud õigesti Masha maali igav ja tüütab palal meeli. Ma tean ise paremini. Kas siis teie olete ka üksildane laps? Rõhkkond minu juurest ära läinud. Kuhu? Mina suure. Aga sina elad? Mis maailmas ka ei juhtuks, elu ei saa seisma jääda. Sõda tuleb risti meelespidada. Seeslakad kartma, seda, mis tuleb paratamatult. Minul on mõnikord juba tahtmine ulguda jammi elan ärgata mikst, vanaisa, miks? Elu väsitab mõnikord laps? Et kui inimene on vana? Mis sul tarvis? Ma mõtlesin, et mind tarvis ei ole. Ma mõtlesin, et ma segan teid sellega siiasõit. Küllap Phelan maas küünla, pööra. Riikliku teatri Vanemuine üheks viimaseks lavastuseks On August Jakobsoni näidend viirastused, mis on kirjutatud kodanliku diktatuuri lõpuaastail. Sügavalt tungides tegelaste hingeellu käsitleb kirjanik sellest teosest perekonna ja armastuse probleemi. Suhtub kriitiliselt kodanluse moraali. Villak tuleb oma väimehe doktor lepiku juure, et teatada viimasele tõde tema perekonnaelust. Doktor Lepik osa täidab näitleja Helend Peep. Armas aeg, missugune kergemeelsus ise pühast oleksid mulle järele saata. Tulla, aga selle asemel siia aga võtaks otse ootetoakapp. Ma ütleksin, et see pole enam kerge meelsuski, vaid lausa hoolimatus. Tahtsin sinuga rääkida. Päris segamatult ja rääkimine oli niivõrd tähtis, et sa ei võinud seda paari päeva võrra edasi lükata. Milles asi seisab sinus endas ja sinu perekonnas? Eriti sinul naises? Tares. Edasi täpsemalt ma kaalusin seda küsimust igast küljest. Ja arvasin ma pean rääkima, sest muidu juhtub õnnetus. Ma loodan, et seda kõike liiga traagiliselt ja püüad juba sündinu kalli. Ei sa ei ole ju enam noor poiss, kes annab sedalaadi asja olnud liiga suured täkkimist. Kas sa usud ja usaldad väga seda? Kaabli? Sa mõtled kolonelleitnant Vainot? Ometi ei ole seal mitte midagi ette võtnud. Öeldu maksma. Ena sinu naise isa, pean nutma peale kaeba japs. Vot siis midagi tomati pealt, kuidas siis suli perekonda lõhub ja su lastelt nende ema varastada. Isa, palun sind. Ühtlaselt, sulle ei liialda, kõik läheb hästi. Ei maksa ülearu kiirustada sellistest olukordadest igasugu loomi, teistel sellest midagi rääkida. Ma ei suuda. Sai Diaabist. Ta käib ju tema juures ja nad kohtuvad. Selles oli arutamis. Ärkril kui mitte sina ise siis tahan mina, mees, kes talle ta õige koha kätte näitab. Ma lähen ta juurde ta koopasse ja lasen ta maha. Nagu koer, isa veel kord palusid. Ära piina ennast. Ahustu. Sina pole ju mitte millegagi mu ees süüdlane, kuigi sa ise näinud seda uskuvat eelitud ammugi kõigepealt minu naine. Ja alles siis sinu tütar Bly. Nüüd aga oli kena ja mine ilusti, milles oma tuppa. Sa ju lähed, eks ole. Ah sa siis loodad tõesti, et ei juhtu midagi, päris? Loodan. Kui ütleksin, eritele pahuksinud ära tee seda, küllap ma ise. Miks sa siis arvad, tõesti? Tõesti arvad? Arvan küll. Leene. Paul juhataja härra doktor ülesse oma tuppa ja andke talle midagi kajastavad. Pahanda? Ants Lauter on jõudnud loomingulise küpsuse, ikka soovime talle sel puhul ka järgnevateks aastaiks raugematud indu ja lakkamatut loomingulist põlemist. Seda tõelise kunstniku alati otsivat ja saavutatuga mitte kunagi rahule jäävad hingi. Kõike seda, mis on olnud omane Ants Lauterile kui kunstnikule ja inimesele seniajani. Teatrikülastajad ootavad aga Ants Lauterile ka edaspidi sügavalt elulisi lavakujusid ja huvitavaid erutavaid lavastusi mis peegeldaksid elu kogu selle mitmekesise rikkuses ja täiuses. Eriti aga ootame me lavakujusid ja etendusi, mis jutustasid meie nõukogude tegelikkusest ja meie suurepärastest inimestest uue ühiskonnaehitajatest.