Intervjuu huvitava inimesega kahtlemata. Kuid selle ettevõtmine nõudis siiski mõningal määral mehe julgust. Kes teist oleks vabatahtlikult nõus seadma iseenese lugupeetud isikukarikat turisti pilgu ette? Pealgi pead küsimusi esitama, milline tegevus ei pruugi ka talle üldsegi meeltmööda olla. Pistad pärast Pikrisse, kuhu siis silmad täidad? Ent usutlejat võttis vastu üllatavalt heatahtlik ja sõbralik mees. Lubatakse esitleda Romulus, Tiitus, vabariigi teeneline kunstnik ja uue aasta viiendal päeval juubilar. Tema juubelinäitus on Tallinna kunstihoones. Kui kunstnik mikrofoni ees mõtlikult Sõnu ritta lükkis näis mulle, nagu veaks ta joont joone kõrvale. Kordilise realistlik joonistus, kord liialdav karikatuur, kord irooniline väljanaermine, kard, heatahtlik, šars. Esimene tutvus karikatuuriga tekkis mul õige varakult, see oli vist viie või kuueaastaselt kui ma nägin mingisugust saksa Furnaalis seeria Nalja pilti. Ta ei pannud mind otsekohe väga rõkkavad naerma, kuid rõõmu valmistas ta. Mis seal õieti kujutatud oli, seda täpselt ei, ei mäleta, aga joonistuslaad oli selline elav ja huvitav mis mulle meelde jäi. Ja kohe peale seda hakkasin ise proovima, kas ise ka ei oska niiviisi joonistada ja ei saa ütelda, tuli päris hästi välja. Nii et maha joonistamise peale olin ma juba siis võrdlemisi meister. Millal teie tegite oma esimese karikatuuri ja kelle pihta oma sõbra või vaenlase? Esimese karikatuuri tegin, nii veider kui see ei ole, võib-olla on see loomulik, tegin laialt tarbekauba pihta, nimelt saapa pihta. Vastas üle tänava elas kingsepp, kelle sildi peal oli kujutatud veesaabas. Seda veesaabast massis karigeerisin. Nähtavasti mulle ei meeldinud temal sildi peal olev kuju ja oma moonutasinud, aga ma ei tea, kas ta tuli parem välja või halvem. Olin siis neljaaastane. Ja järgmine, kus ma juba inimeste kallale läksin, nõnda ütelda. See oli koolis üks kooliõpetaja, oli selline veider tüüp oma kujult kui käitumise viisilt. Siis ma nägin esimene kord, et karikatuur teeb ka nalja. Või valmistab rõõmu välja arvatud muidugi asjaosaline ise, kes selle kätte sai ja, ja õige sünge tegumoega välja nägi. Pärast peale seda pidin ma seda ala paremini õppima hakkama. Mida see õpetaja õpetas? See oli saksa keel ja ilmneb, kui ma tagantjärele mõtlen, et see oli positiivne nähtus. Kuid Peab ütlema, et kui ma asusin kaasõpilaste kallale, siis seal ilmnes juba see suhtumine, mis hiljem ka terve eluaeg on mind jälitanud. Rahvale pakub lõbu, kuid see, keda sa puudutad, see saab su vaenlaseks. Nii paljudki kaasõpilased püüdsid, kes jõuga, kes mõnel muul teel au taas au taastada, aga peamiselt kättemaksuks. Paljude oma elu jooksul teinud karikatuur umbes. Raske on ütelda ka oma mõte on üks kolm-nelikümmend 1000, võib-olla on sama palju vaenlasi. Vaenlasi ei saa nii palju olla, sest konkreetseid tüüpe on seal võib-olla üks sajandik protsenti nende hulgas ja teised moodustavad rohkem sotsiaalse üldtüübi, kelle juures keegi ei tunne ennast puudutatud olevat, vaid osutab näpuga teise peale, et näed, et sa said pähe teise omataolise peale ja muidugi esiotsa ei olnud mul küll kavatsust karikatuuri peale jääda. Noorus oli siis vaimustatud Georg Lurich ja Aleksander Klumbergist. Ja suurem osa kaasõpilasi, kõik tahtis sportlaseks saada. No nii ka mina tegin kõik, mis vähegi võimalik, aga kont oli kehv ja ei tulnud välja, need sel alal ei olnud võimalik mitte leiba teenima hakata, aga pommi tõstsin ma suve läbi. Väga suure energiaga, nii et seljalihased katkestasin ära, iga päev panin kilo juure kuna ma elasin kõrvu omaaegse kolm ja meeskonnamehega kruusenbergiga ja selle pommid olid minu käsutuses. Sõerd lõpetas esiotsa selle karjääri, kuid huvi spordi vastu on mul siiamaani püsima jäänud, nii et peast just kõiki rekordis ei tea, aga enam-vähem sinnapoole. Nüüd üks huvitav kohtumine, see oli juhuslik, oli mul elukutseliste maadlejate softiga. Olin nimelt 13 aastane ja siirdusin Tallina kooli suvisel vaheajal, et omale saaparaha teenida. Seal maalisin Ma ühe ärimehe maja seest ja väljast ja minuga üheskoos kahjuks maaler. Ja oli vanem mees juba viiekümneaastane. Ja mina olin temale ja abiline näiteks katust värvides, tema katuse servadesse ei viitsinud surnima hakata, mina aga sain sellega hakkama, nii et ma värvisin, elu kardavad kohad. Kuna tema tegi nii keskmis tööd. Ühel õhtal, siis tahtis tema mulle ka nähtavasti ka omalt poolt teeneid osutada, ütles, et kas ma spordi vastu huvi tunnen. Et tema võiks mind sokutada Elukutseliste maadlejate Champianaadile, mis tol ajal Tallinnas Grand Marina suure eduga käisid, andis mulle siis lahkelt pileti. Ja kui ma siis õhta grandmarinasse läksin, selgus, et pilet oli mul esimeses reas. Väga piinlik oli sinna sinna ennast suunata, kuna tavaliselt olen harjunud igal pool istuma ikka viimases platsis. Ano sain sellega kuidagimoodi hakkama. Kui Championaat peale algas ja arbiiter välja tuli, smoking is siis nägin, et see on seesama minu, minu armas kolleeg ja, ja maalri selges mulle piletihankes. Ja alustas oma kõnet. Kohe algavad suured rahvusvahelised maadlused, mis on organiseeritud rahvusvaheliselt maadlejate liidu poolt Berliinis suurte kuld- ja hõbeaurahade rahaliste summade medaljongide peale paraade Aare ära läheb. Ja siis tulid välja tüki 10 mees võimsaid ja vägevat lihamäed. Hiljem, kui ma siis küsisin tema käest, et mikspärast tema niisugune peenikene mees luurichiga ühes maadelnud ja Aabergigajas terve Siberi Ameerikal läbi rännanud, nüüd siin maalritööd teeb, ütleb, et tema ei saa, ei tule teisiti välja, tema sööb liiga palju, võrreldes normaalse inimesega. Kas teil oli keskkooli päevil sõpru? Lõviosa tol ajal? Kooli nooruse läbikäimisest moodustas just klassiväline töö, kui seda nii võib nimetada seal inimeste hulka, kellega ma siis ja hiljem elus tihedalt kokku puutusin. Olivad Hando mugasto ja Evald Tammlaan. Tava oli tol ajal selline, et keskkoolides korraldati enne kooli suvepuhkusele minekut korraldati õpilaste näitus. No ja seal siis loomulikult esinesime koos mugastaja Tammlaan, sest Tammlaan oli loomult sama hea kunstnik, võib-olla kui kirjanik. Aga hiljem korraldasime mugastoga, kui juba Tartus kunstikoolis mugastu käis ja mina Postimehe toimetuse liige olin, korraldasime Rakveres näitusi tema monotüüpijat joonistustega ja mina karikatuuride, aga seal siis olime niivõrd jultunud eriti. Pean seda oma kohta ütlema. Korrigeerisin siis kõiki neid kooliõpetajaid, kes koolipäevadelt õpilaspäevadelt ei olnud, meile meeltmööda. Meenub juhtum, kus üks mitte väga nägus kolmeister oma karikatuuri juba esimesel näitusepäeval kalli raha eest ära ostis. Ainukene müük, mida ma olen üldse tolle aja näitustelt teinud, ostis ära, aga kasu ei olnud midagi, sest ma ei lubanud teda enne ära viia, kui näitas, lõppes esiotsa gümnaasiumi lõpetades töötasin kindlustusseltsi agendina. Hiljem töötasin maalri sellina ja, ja päris maal rina. Ja ühtlasi pidevalt proovisin ka karikatuure saada, ajalehtedele esijuhatas ajalehetoimetajad olivad hoopis hoopis hoopis vastu tulematumad kui majaperemehed, kes minu produktsiooni meelsasti vastavaid tsivad. Juhuse tõttu sattusin Rakveres virulase toimetusse kassapidajaks raamatupidajaks, ekspediitoriks ja jooksupoisiks kokku. Kuigi palk oli üks ja see sama. Aga minule seejuures olles oli mul rohkem vaba aega kui maalri sellina. Ja siis ma saatsin oma katsetusi Päevalehele ja ja Postimehele. Ja lõpuks üllatuseks leidsin, et tööd hakkasidki ilmuma. Siis hakkasin enesest juba väga palju pidama ja pühkisin Rakvere tolmu jalgadelt ja sõitsime ära Tartu. Ja pool aastat Tartus. Olles Postimehele tööd tehes tehti mulle ettepanek Postimehe toimetuse liikmeks hakata. No ja nii siis saigi minust elukutseline ajakirjanik, karikaturist. Missugune oli neil päevil kõrgut, turisti tööpäev? Kreekat turisti tööpäev oli peaaegu niisama nagu ta praegu on, arvatavast. Teed milla oskad ja teed niipalju kui kui tahad ja kui sisse läheb, on hea, kui ei lähe, on ka hea. Sest alati kõik, mis sisse läheb, jälle sugugi hea. Missuguseid huvitavaid kujusid, huvitavaid kohtumisi teie mäletate Postimehe toimetuse päevilt? Neid kohtumisi ja, ja huvitavaid inimesi. Neid on nii suur plejaad. Praegu ei tule mitte ühtegi meele, sest ajakirjanikuna kohtasin ma peaaegu kõigi eesti kultuuritegelastega ja kui siin jutustada, siis vast mõningast nii markantse mast episoodist, mis mulle meelde on jäänud. Toimetuse saalist läbi minnes märkasin kord laua ümber seisvate reporterite keskel kiilaspäist meest, kes seal midagi dikteeris. Eriti valjult rõhutas ta kirjavahemärke hanejalad, punkt, koolon, mõttekriips koma hiiu märg semikoolon. See käsutava häälega härra oligi Oskar Luts. Neli-viis korda aastas, kui Lutsul juhtus vaim koos raha hädaga peale tulema ilmuste Postimehe toimetusse, et mõnele reporterile dikteerida sealsamas formuleeritud följetoni. Oskar Lutsu jaoks oli alatiselt pankroti piiril rabelema. Postimehe omanik Jaan Tõnisson kehtestanud erilise staatuse. Lutsule honorar kohe käsikirja toomisel välja maksta. Nii tehtigi alati kasvõi talituse töötajate endi taskust. 1928. aastal Noor-Eesti algatusel sõlmiti leping, mille kohaselt pidime Lutsuga tegema reisid Kuressaarde. Reisitulemuseks pidi olema Oskar Lutsu teos, minu reis Kuressaarde. Romulus, Tiitus illustratsioonidega, avanssi poole honorari ulatuses taskus, väljusime kirjastusest. Luts oli ülevas meeleolus, vaat kui tore, et saab ennast pisut tuulutada. Kujuta ette, ise olen suur, Eesti rahvakirjanik, aga pole veel Kuressaares käinud. Päris häbi. Andsin kirjastusele isegi vabatahtlikult allkirja, et ma reisi kestel põrgulist ei puuduta. Vaadet saaga hiljaks ei jää, on aegsasti kohal. Nelja tunni pärast läheb Rom Pärnu, sealt põrutame järgmisel päeval laevaga Kuressaarde. Pärnus oli meil esimeseks mureks leida tuba, kus ööbida. Kõik hotellid olid aga suvitamise kõrghooaja tõttu viimseni täis tuubitud. Ainult Bristolis arvati, et õhtul võib-olla vabaneb üks tuba. Jätsime oma sumada, nende Šveits oli hooleks ja siirdusime mina randa, sest ilm oli kaunis ja meri tõmbas. Lutsaga lubas minna Sasteet soli poole. Mis mina seal rannas teen, kraega ei passi seal olla. Oskar Lutsul aga ei passi jälle olla kraeta. Mine aga julgesti, ootan sind õhtul Bristolis. Selles humoorikas väljenduses oli varjul üks põhjusi, miks Lutsu vitaalsus ja elurõõm pärast neljakümnendat eluaastat vähenema hakkas. Nimelt vastumeelsus füüsilise liikumise vastu, rääkimata mõnest minimaalsest Ki sportlikust harrastusest. Kui kaugele see Lutsu põlgus liikumist nõudva tegevuse vastu oli arenenud, seda näen kohe. Kui ma õhtul Bristulisse tulin, ei leidnud ma sealt lutsu ega tema sumadoni. Küsimusele, kuhu härra läks, ei osanud Schweitzer muud vastata, kui õlgu kehitada. Otsisin lutsu kõikjalt, kust aga iganes oskasin. Kuid ta oli kadunud nagu tina, tuhka ei ilmunud välja ka teisel ega kolmandal päeval. Ootasin nädal aega ja siis sõitsid mureliku südamega Tartu tagasi. Mis võis küll juhtunud olla? Esimene käik rongilt tuli kohe noor Eestisse, seal selgus saladus. Luts oli juba kolmandal päeval pärast meie ärasõitu kirjastusse ilmunud ja vandunud mind piitus jätnud võõrasse linna üksinda. Võõrastemajas olevat kõik toad kinni olnud ja vedur vilistanud jaamas nii müülitavalt kutsuvalt. Ma olen kuulnud tihtipeale, et öeldakse, humoristid üldiselt on kurvavõitu inimesed. Mina seda ei saa jagada. Olen oma kogemusest näinud, et kui oled tujust ära, siis ei tööta ka, pea peab olema hea tuju. Tervist peab korras olema ja mitte üks hea tuju võitlejad olema sel momendil vabastavalt rõõmsas meeleolus. Sellele mõeldes pean ma kõige märkimisväärsemaks inimeseks Oskar Lutsu, kes nagu ma oma küllaldaselt kogemusest tean, võis teha väga ja väga head huumori, olles ise õige sünges meeleolus siis üks teine juhtumine markantne juhtuminemis nähtavast noorusest, pommi tõstmine, see, see viis vägise kokku jälle jõumeestega. Jaan Jaago, seitsmekordne maailmameister, nagu ta ennast reklaamis esines kort Tartul Kaleviväljakul kus ainult üks paar oli tema ja keegi indulane. Hiljem selgus, et indulane oli päris eesti mees, ainult kange tee ja mõne muude rohtudega pruuniks värvitud. Selle matsi kohta, mis enne pooleli jäi ja pärast kordus kirjutas tolleaegne minu kolleeg Richard Janno följetoni, mis oli pealkirjastatud samurrama. Lugu seisnes selles, et et see mees, kellega Jaago maadles oli üle 60 ja Raimaatilist jalgadega nähtavasti ei seisnud maadlusajal hästi püsti, tahtis isegi pikali kukkuda ja selle juures oli Jaagolk kahekordne töö teda püsti hoida ja ühtlasi ka ja maha panna. Mahapanek muidugi õõnestus pärast päris hästi. Aga artikli peale oli Jaago väga tige. Mina mõtlesin, et lähen õige intervjueerindada, et mis tema mõtleb siuksest rumalast väljetonist, mis eesti maadluse kuulsuse Euroopasse viietne viisi Plameerib. Jaaguriibutas kätt ja käsi ajas mulle hirmu peale, see oli umbes nagu minu reis. Ja ütles, et tema tuleb Postimehe toimetusse seda asja õiendama. Ühtlasi kahtlustas tervet Postimehe toimetust. Teid tuleks kõiki koos matile panna. Kas teil mõni karikatuur ka sekeldusi on toonud? Päris lausa kohtu alla ma ei sattunud, aga väiksemaid konflikte ja neid oli, oli peaaegu vahetpidamata, eriti üliõpilaste poolt. Kuna karikatuuris, kui puudutasid negatiivseid nähtusi üliõpilaste peres, siis tavaliselt saineile korporatsiooni tekke lähe pandud. Ja niiviisi tundis terve korporatsioonide pere neid. Korporatsioon oli viis, kuus, seitse tükki Tartus. Kõik tundsid ennast puudutanud olevat ja tihtipeale avalikus kohas korporatsiooni noorliikmed, nõndanimetatud rebased püüdsid käsi külge ajada. Nii et vaevalt läks mõni kuu mööda, kus käsikähmlust ei, ei esinenud. Kõige drastilisemalt tuvast väljendati vabadussõjalaste rahvasuus vapside võimutsemise päevil, kus nad lootsid juba rahvahääletuse teel võimu haarata. Siis ütlesid mulle endised üliõpilased, kes vapside poole üle olid läinud. Et ega sinuga suurt muud ei tehta, kui tõmmatakse sind Jaan Tõnissoni õunapuu otsa rippuma. Aga kuna sa just väga verine vemp pole olnud, et siis jäetakse sul varbad maha. Aga nad ei saanud õnneks seda sedagi ähvardust täide viia. Ehk kui, siis hiljem juba, kui fašistlik okupatsioon. Eestisse levis. Missuguseks kujunes teie käekäik Saksa okupatsiooni saabudes 41. Kuu aega ma suutsin ennast siin ja seal varjata siis võeti mind kinni ja toimetati patareisse kus mulle plakatite ja karikatuuride eest mõisteti kolm aastat. Missuguseid plakateid või karikatuure teile süüks pandi? Üks peamine oli kahest joonisest koosnev plakat mille pealkiri oli fašismi ristisõda. Nõukogude Liidu vasta. Esimesel pildil oli kujutatud fašist, kes vedades enese järele ikestatud Euroopat suundub Nõukogude Liidu kallale, mis oli kujutav Kremli müürina. See oli ristisõja algus ja lõpp. Teine pilt oli kujutatud sellisena, et fašistil on nõukogude sõduritäheks ellas. Jaa, roopa härja kujul. Kujutatuna lööb talle sarved kurku. See ilmus siin 41. aasta sõja esimestel kuudel ja oli Tallinnas kõikjal välja kleebitud. Keda te oma tuttavatest kohtasite vanglaseinte vahel Vanglaseinte vahel oli tuttavaid õige rohkesti, aga aga nii vast üldtuntud tegelastest oli kunstnik Arkadi Laigo Nikolai kummits ja Evald Tammlaan. Näiliselt ühetooniline vanglaelu oli ometi täis nähtamatut pinget. Vaos hoitavad traagikat. Sekka vilksatas vahel mõni pisiseik, mille taga võis kummitada Haldem kõikidest surm. Olenevalt sellest, millise käitumise dikteeris inimesele tema karakter. 1943. aasta suvel tekkis meie kambris kahe vangi vahel terav sõnavahetus. Üldiselt harva ette tulev konflikt. Äkki üks meestest, endine töölisspordiliitu kuuluv poksija, keda kahtlustati nuhkimises, lõi Solari sihitud hoobiga teise mehe hingetuks. Sellele järgnenud üldises vaikuses plahvatas Tammlaan. Poisid anname kurradi nuhile. Niisugune üleskutse fašistide koonduslaagris oli võrdne mässuga SD vastu. Surma jäine hingus vallutas kambri, keegi ei liigutanud ennast. Pidev hirmu all elamine, alatoitlus ja unetus olid kõigilt julguse võtnud. Ent Tammlaan jalutas veel tüki aega raevukalt mööda kambrit, pilk kogu aeg lööma mehel, kes oli nurgas kaitsepoosi tõmbunud. Pärast seda vahejuhtumit ootasid kõik tammlaaneäraviimist. Tema ise aga käitus nii, nagu poleks midagi juhtunud. See harukordne külmaverelise tõi tamm Laanele jala pealt suure autoriteedi. Ja kummaline Tammlaan tee niidudki minema. Mõni päev hiljem leiti kapist raamatu vahelt pooleli jäänud ning läbikriipsutatud avaldus, milles teatati vangla direktsioonile, et Tammlaani ja see teine oimetuks löödud mees olevat kommunistid ning vihkavad teda kui inimest, kes on juba üdini uue korra pooldajaks ümber kasvanud. Nuhkuma kirja nähtavasti ei korranud. List kartis, et kui Tammlaan kaob, saab kogu vangla teada, mis mees ta ise on. Ainult nii on võimalik seletada asjaolu, miks Tammlaan seekord eluga pääses. Kui me need koos vaatame tagasi teie senisele loomingule siis ma tahaksin küsida. Kas On see kõik ära tasunud kõiki neid kannatusi ja vaevu ja, ja ähvardusi ja. Pean ütlema, et mõnesugune rahuldus siiski on, sellepärast et minul on dioogenese verd sees, et näha siit ilmast väga palju. Ei. Ta saadab Pariis vaadis elada, muidugi ka ei ta, kui vaat just kvaliteetne ka ei ole, vihma läbi laseb. Aga muidu mul suuri pretensioone eru osta ei ole, kui saaks ainult rahulise nurga ja rahuliselt oma oma tööd teha. Ja seda mul enam-vähem on olemas olnud. Ja isegi need need naha peale saamised, mis ma olen saanud surmale silma vaadanud mõned korrad. Need on ka omamoodi tasu asja eest, et sul oligi mingisugune mõju olnud sinu loomingul. Muidugi, kui pere surma mu käest küsitakse, siis võib-olla ma vastaks teisiti. Aga see ei ole minu võimuses. Järgmine küsimus seda ei tulegi. Eelmine vastus veeres nagu mõttetera ja pani jutule punkti. Palju Tõnu Romulus Tiitus. Viimaste aastate töökohta jäid küll pärimised pärimata aga see on meile nagunii tuttav. Pekrist, mesilasest ja mujalt tunneme neid kujusid, kes esindavad Tiituse karikatuuride tüübistiku. Vaatad neid tegelasi ja suu kisub naerule. Moigad naeratad turtsatud, muheleb naerusui või naerad lausa laginal, kuidas keegi. Naer on hävitav relv. Selle vastu võrdselt kaitsetud. Nii väikesed sulid kui selle maailma vägevad. Nii pisihuligaanid kui relvatöösturid, sõjaõhutajad, riigitegelased, demagoogid, naeran tugevam vihkamisest. Vihatavaga arvestame veel välja, naerdu on juba põrmus kadunud mees, kelle järelejäänud pärandus on teiste naer. Kuule, vaadake tuttavaid enese ümber. Palju on nende hulgas inimesi, kes suudaksid täis päeva jooksul korraks naerutuju tekitada. Palju neid on? Tänan intervjuu oli inimesega, kes on suutnud seda kolm pikka aastakümmet. Eks ta ole seda enam väärt.