Hiljuti sai Kirjanike Liidu juhatus peatäie naerda kuigi naermiseks Kui õieti mingit põhjust asjaolud olid igati tõelised ja tõemeelsed. Mul ei olnud kahjuks juhust olla selle naermise juures, kuid mulle sai osaks õnn ja au anda välja vastav paber, mille alusel naermine toimus. Nimelt võeti hiljuti ENSV Kirjanike Liidu liikmeks vastu Enn Vetemaa lühiromaani monument, autor ja noor luuletaja. Ja mul oli rõõm olla üksta soovitajaid. Nii et ma usun, et mu tänanegi sõnavõtt on selle läbi mõneti põhjendatud ning tahab olla nagu selle ürituse täiendatud ja laiendatud variant nüüd juba veidi laiemale kuulajaskonnale. Ma mõtlesin enne selle soovituse kirjutamist mitu head päeva, mida soovituses öelda. Kuigi kolleegide soovitused loomingulise liidu liikmeks vastuvõtmisel, onju tühi formaalsus, arvesse tulevad, on vastuvõetava enda kirjalikud soovituskirjad Ta enda teosed. Kuid siiski on meeldiv olla osanik meeldiva inimese meeldivate elujuhtumite juures. Kirjutasin siis lõpuks. Nii. Tunnen Enn Vetemaad alates 1936.-st aastast kui energilist ja teovõimelist inimest ning alates 1956.-st aastast kui andekat ja omapärast luuletajat ning Frosaisti soovitan Enn Vetemaa vastu võtta Kirjanike Liidu liikmeks. Ma arvan, et kasu vastuvõetava ja vastuvõtja suhte fikseerimise ston vastastikune Kirjanike Liidu juhatusele ei tundunud naerma ajav soovituse. Viimane lause kasu kahepoolsuses ei olnud nähtavasti kellelgi kahtlust. Enn Vetemaa oli oma mitmekülgseid võimeid kirjanduses selleks küllaldaselt demonstreerinud. Kasu kahepoolsust kinnitas hiljem muide ka see haruldane juhtum, et nii verivärske liige valiti kirjanike kongressi poolt mõni nädal hiljem Kirjanike Liidu juhatusse. Värskeid jõude nähtavasti ei ole vaja soovituste kaudu tutvustada, nii tutvustab nende endi aktiivne energilisus. Naeruväärsed tundusid ainult daatumit minu tookordses soovituses. Nimelt Enn Vetemaa on sündinud 20. juunil 1936. Meie alguses ühepoolne ja õige pea juba vastastikune tutvus algas aga umbes 1936. aasta septembris, mis passi maja hoovil Väike-Ameerika tänav number 32. Ja ma ei saaks öelda, et ma tookord seda imelikku asutud, et inimese last vaadates oma kaheksa-aastases olemises oleksin olnud vähem rabatud issanda maailma mitmekesisusest kui 20 aastat hiljem 20 kaheksaselt, kui ma olin ise vastselt pandud Kirjanike Liidu luulekonsultandi ametisse ja kui ilmus kui ilmutus oma värskete värssidega mu ette värske TPI tudeng Enn Vetemaa. Vetemaal on endal luuletus, mis algab ridadega, mis et loodud olend püsimatuks mul endas kõige kallim on, see joon. Mulle tundub, et see autokarakteristik on õige tabav, täheldatud iseloomujoon avaldus noores poeedis jumala eest juba sündimisest peale. Ma võin seda oma kaheksa-aastase paraku küll ainult ealise edumaa tõttu julgesti kinnitada. Ja see iseloomuomadus on värsket kirjanike liidu liiget heitnud mängeldes õige mitmetesse mitmetesse olekutesse. Ma mäletan ja ma olen seda mälestust ka hiljem teatmeliselt kinnistanud, et enne tema isa oli ja on arhitekt. Ja lase jõmpsikana täis praegune prosaist ja luuletaja meie ühisel huvil Väike-Ameerika tänav 32 mingi tukk uljalt püsti ning haamer ja tangid potentsiaalse tehnikamehe, püsitunnusena või ka siis perekondlike pärilike eelduste ja vaimse orientatsiooni sümbolina pihus. Ma mäletan, et ta ei andnud neid pihust isegi siis, kui tema koos isa-emaga 1938. aasta laulupeole läks, kuhu minu vanemad mind kaasa ei võtnud. Ta isa ema tunnustasid neid tööriistu ta käes igati. Ma mäletan, et, et nad tundsid tagantjärele mõeldes muidugi täiesti põhjendatult hirmu pigem selle ees, et meie hoovi minuvanused ikka Natid emalikus õrnuses nende väeti poja sülest kivist jalgteele lasevad trantsatada või siis üles tassides ära venitavad. Kui, et see noor kodanik endale ise eelpool mainitud instrumentidega häda võiks teha. Niisiis pidi minu kujutluses sellest meie hoovi väikesest jõmmist, kes vahepeal muu tegelikult vaatepiirilt kauaks oli kadunud ilmtingimata saama insener või arhitekt või vähemalt mehaanik. Enn Vetemaaema kirjanduslikust, andest ja harrastustest ma tookord muidugi midagi ei teadnud ja tema novelle olen ma kohanud ajakirjanduses hoopis hiljem. Nii et ma olin juba selle tõttu väga üllatatud. Kui Kirjanike Liitu ilmus aastal 1958 noorvete maa värsimapp kaenla all. Tangilikud ja vasarlikud ended, ei jäänud Vetemaa saatusest siiski mitte päris täituma. Selles mõttes on ta tõeline 20. sajandi poeet. Ta on hästi kodus meie aastasajale loomuomases ja paratamatus tehnikamaailmas. Sest 1959. aastal lõpetas ta Tallinna Polütehnilise Instituudi keemiamäeteaduskonna paberi- ja tselluloositehnoloogia erialal. Ja töötas siis mõnda aega ka Tallinna paberivabrikus. Tegi siis nii-öelda endale ise paberit, kuhu, kuhu tööstusest ja tööst ammendatud muljed kirja panna kui seda asjani veidi lihtsustatult sõnastada. Vahemärkusena olgu öeldud, mulle tundub üldse TPI keemiamäeteaduskond on märksa edukam olnud Eesti Kirjanike formeerimisel ja ja produtseerimisel kui näiteks korki nimeline kirjandusinstituut Moskvas. Viimasest on seni luuletajana välja tulnud ainult üks mees Mats traatkeemiateaduskonda. Ta on andnud kaks luuletajat Beekmanni ja Vetemaa nii-öelda ühiskondlikus korras ja peale selle veel proosamehe, Valttani. Enn Vetemaal on aga kirjanduse ja paberikeemia kõrval veel kolmaski eriala, nimelt ta lõpetas mullu Tallinna konservatooriumis kompositsiooniklassi, niisiis ka muusik. Ma ei paneks kogu seda mitmekülgsust ja vaimset uudishimulik, kust ainult soodsate ühiskondlike tingimuste arvele, mis muidugi kahtlemata ühe loomuliku eeldusena on ka väga olulised. Kuid vähemalt niisama oluline on, on Vetemaa puhul vististi olnud küll kultuurihuviline ja kunsti harrastav kodu. Seda eeskätt vanematekodu, aga traditsiooni jätkamisena juba kada oma värske perekond, ta naine on kuuldavasti kunstiüliõpilane. Niisiis on perekonnas kokku esindatud kõik kaunid kunstid. Kuid põhiteguriks näib selles mitmekülgsuse taotluses ja laiahaardelisus ess olevat siiski ta enda rahutu, uudishimulik ja, ja vaimselt erkloomus. Vetemaa on kõige õppimise kõrval töötanud mõnda aega ka ajakirjanikuna, nimelt küsimuste ja vastuste toimetuses. Ja ajakirjaniku amet on ju töö, mis annab Heldel käel juurde elukogemust. Ja praegu töötab ta ka sellisel kohal, nimelt televisioonis, autorina ja toimetajana. Hiljuti võeti ta muide sealses algorganisatsioonis vastu kommunistliku partei liikmeks. Niisiis on Enn Vetemaa noor poeet ja prosaist, kes on võimeline tegema ise paberi sellise täis kirjutama seotud või sidumata kõnes looma juurde muusika lavastama ära telelaval kui teose vorm seda nõuab ja vaimukalt vastama kriitikute nurimisele ajakirjanduse kaudu. Üldsus tunneb Petemaat küllap vist eeskätt kui prosaisti kui romaani monumente, autorit troosat loetakse ju alati meelsamini ja, ja monument on mõnest küljest võib-olla küpsem teos kui ved tema esikkogu. 1962. aasta luule kassetis ilmunud värsivihik häälemurre ja juba monumendi 20 tuhandeline tiraaž eeldab ise laiemat tuntuks saamist. Monument käratas uhkesti. Vaidlusi tekitas elevust aktuaalsete ühiskondlike probleemidega ja tabavalt kujutatud ebakangelastega, kes meie igapäevases elus paraku ikka veel sageli kangelast mängivad. Sven Voore ja Magnus tee on saanud aasta jooksul, mis raamatu ilmumisest möödas, peaaegu üldnimeks. Monumenti on mainitud kümneid kordi nii meie proosa aktiivas kui passiivas, olenevalt mainiast. Aga kirjanikke, kongressi aruanded märkisid monumenti viimaste aastate proosa suuremate õnnestumiste hulgas. Enn Vetemaa on ka enne proosat kirjutanud ja mitmete novellid on auhindagi saanud, aga seni on monument ta proosateostest kahtlemata kõige tugevam. Jääb loota, et ta selle tippu ületab uue romaaniga, mille kirjutamine tal hakkab kuuldavasti lõpule saama ja mis kannab pealkirja väsimus. Kuid tahaks täna veel tema kui Prosa Eesti ja ja kodaniku kõrval kõnelda eeskätt vetemaast kui luuletajast sest peale esikkogu on ta avaldanud hiljem rohkesti värsse ajakirjanduses ning trükkimist ootab juba teise luuletuskogu käsikiri. Luuletajana on Vetemaa, humorist ja filosoof. See eesti luules nii ebatavaline ühendus on andnud terve hulga särtsu ja sädemeid pilduvat tulemusi. Suur osa vett tema luuletusi ei ole väliselt sugugi tõsiseltvõetavad. Irooniline või, või siis eneseirooniline põhitoon on tal enamasti rüütatud Riini perpallide või kujundi direlite lustakas karnevali mängu ja see petab ja peibutab esimesel hetkel ära. Kui aga luuletuse loetud või kuuldud, hakkab kuulajas lugejas miski ometi kuidagi kripeldama ja idu ajama. Vetemaa on omamoodi eesti pre väär. Kelle mõistvat lapergust naeratust meil tõesti juba ammu-ammu oli hädasti vaja. Meil oli täna autoriga kokkulepe, et ta omahäälselt tutvustab meile oma värsse. Ma usun, et suuremad kiidusõnad aadressil on mul juba öeldud ja me võime autori kuuldekaugusse lasta ja palume tal eelöeldu selgituseks ja toetuseks lugeda ette luuletuse eit jalgratasmägi. Järsule mäele, kus tuuleveski liistakas loojuvad päikest tuhiseb sirgeimat jutti pidi kuue puudoneid. Oi, sina kurask, kui Stabedavalisid vajutab, tagaratas, lööb ehmunult kaheksaid hingetuks istutud sadul. Kuna rail luksatab lämbuvalt poisina kuraskustabedavalisid vajutama. Maieszteetlikult, kaldub koloss pisut hüvale, pisut kurale sõtkumis rütmis maarjamaa maarjamaa. Madalaks jäävad kõik mäed sinu kulda, veart tütarde jalus, kes veel kuuekümneselt nõnda Atsakad on ja tuult Brunnis kleidiga. Paeluvad on veteluules ta värss, nägemuste värsked ja ootamatud vaatenurgad. Need ülendavad nõtke pöördega nauditavaks luuleks igava ja, ja kulunudki aine. Kui palju me oleme näiteks kuulnud meie massilise agitatsiooni ja propagandatöö mahajäämusest? See tundub juba lausa igava seinalehe teemana, millest kõik poeetiline, kui seda seal üldse leidub, on igat kanti ammendatud pikeri või, või mõne muu sellise lehe sametise satiirinurgas. Siin leiab aga vetemaati värske rakursi ja kurglik, tüütu tõsiasi saab uudse käsitluse ning on lustakas naeruväärsuse sätti hoopis põhjalikumalt lahatud. Kui mõnes teravas artiklis või vihases satiirilise salmis võiks olla. Ei saa ka öelda, et ainult hukkamõistja taunimine oleks vete maale omane. Omane, on ta luuletustes ka positiivse poeetilise elamuse humoristlik värsitalletus Vettima värsson värske ja erksõnavara valikult juba ta 50.-te aastate luuleloomingus, kus sisu tunduks esialgu nagu vähema kaaluga rõõmustab kõrva elegantne riim ja leksikaalne kulumatus poleks sellest ülemäärane siinkohal mainida, kas või häälemurde esimest luuletust, hull punik. See luuletus on Vetemaa värsiloomingu Fifriks ka veel teises mõttes. Nimelt son mänglev luuletus, seda nii sonetivormi kui ka kui ka poeetilise sisu poolest. Ja mänglevus on jäänud vete-emale loomuomaseks siiamaani kuigi son hiljem asunud hoopis suurema, sisulise tuumakuse teenistusse. Ma arvan, et wet tema luule arengujoonte visandamisel poleks hullu Puniku kuulamine ülearune. Sahvris leivaviilu võitma määrin. Ja siis kalpsan jälle läbi rohuvesi, lirtsub jalge all ja ohulilled vihtlevad mu sääri. Püksitorud üles vaja kääri. Lippan otse läbi konna lohu liivamäele, kus mu kasetohu loomad karjas on hulk sigu, lehmi, jääri, mättail helgib jänes, villa tutt, aitäh. Eks ma arvanud mõnda väeti tutte jälle. Buzeldud on väänkael punik, küll on alles sunnikuga jahti. Korralik ta hull on ainult kuni ise peadma tõpra karjas vahti. Kõigest eel kõneldust ei tule järeldada, et mänglev või irooni humoristliku käsitlus on vetema luules ainuvaldav. Tal on ka tõsiseid värsse nagu esimene buss Apoteeoo sünnilinnale või kaasaegne, milles visandatakse tööstusmaastikke või kujutatakse autori enda tööelamusi. Kuid mänglev huumor pluss hullutavad rakursi uperpallid tõsiseltvõetava sisu juurde on talle kõige iseloomulikumad ja näopärasemad. Teisest, sellest tõsisest laadist kuulakem, aga nüüd luuletust kaasaegne. Toetanud hõõguvad Watsot betoonile. Äginal neelavad kõrgahjud punakat maaki puhvri Nogina lööst logiseb lõputuid tooraine ronge. Vaarikapunaselt hõõguva südaöötaeva all lähevad neiud ühiselamu poole. Säärikuid Bladisemas poril. Neiud laulavad. Olen natuke kohmetunud, ronides raudselt treppidel. Millegipärast ikka veel käes, hoian värava luba. Pisut häbi on ka, sest eile kirjutasin soneti võilillest ja kolmest liblikatest. Äkki mind, valguse tulv lööb pimedaks, olen sattunud kuhugi uksele, nõjatuni ehmunult piidale, kuuldes, kuis kähinal hingavad katlad. Tuulehoost kulmudele tunnen hiigelvõllide tantsu. Ja kui ma jälle nägijaks saanud, pole siin higiseid õlisid, mehi hüüdmas ja jooksmas lülitus tahvli tulede valgel istub kõhn hallpäine naine ja tikib kuldse punase lõngaga lapsepõlvele kukke kelleks veel kasvab kord laps, kui ta põlled on tikitud. Selliste hiiglaste karjas. Huvitavad on Vetemaa muusika meelisklused kui need, nii võiks nimetada muusika meelisklused värssides. Kui häälemurde sellel laadilised palad olid ehk veidi Literatuursed siis võlus mind vetema uute luuletuste seas just üks selline lustakas välja mõelduslikus aitab siin avad asja sisu. See oli luuletus isemajandav komponistvast seltsimees ved, tema loeks neile ka selle ette. Johann Sebastian Bach, 20 lapse isa tõusis sel hommikul auaegu üles, kuid oleks meelsasti võtnud veel unele. Lisa magusast magas noorte pahhide neljakordne kvintett. Johann Sebastian haigutas täie suuga ja mõtles murelikult, et täna tuleb kirjutada üks topelt fuga kroonprintsi homsete pidustuste jaoks. Läks siis kaevule ja pesi end, et une roidumus kaoks. Istus töölaua taha Isemajandav kompanist, viipas kohale nootide kaardiväe. Need on alati ja kõikjal olemas ning ei lõpe kunagi otsa. Ja andis kõigile käsud kätte. Sina esimese okta viree, lähed sel korral kõigepealt flööti ja poed sealt kunstipäraselt läbi. Oi kui hea, ma olen sageli olnud flöögis, seal on nii tore sahistada. Aga sina, lao võtall ja kõdistas teda kirglikult südanalt. Ja sind, faa Matsutab tänafagot. Kõik jäid nõusse. Siis tegi kindral Bach nootide kaardi välja ranget rividrilli. Nad rivistasid nii ja naa, jälle naa ja nii ja väga keeruliselt ja isegi pea alaspidi. Paksud pool noodid läksid päris higiseks, kohe. Õhtuks sai valmis topelt fuga. Eile kuulasime seda naisega, kontserdisaal oli rahvast täis, Jankel ja Mariann olid seal ka. Üks tüse tädi kuulase läks härdaks, sest talle tuli meelde kadunud Voldemar tubli pritsimees. Tõepoolest, huvitav jah, kuidas küll pohh, mõtles ta. Ühele tüdrukule tuli meelde pikk poiss ja kuu ja hirvepark. Tõepoolest huvitav jah, kuidas küll Bach mõtestab. Ühele karguga mehele tuli meelde, kuidas ta relvaga käes võitles ammu-ammu punaväes ja valgete pihta kuulipritsis täristas ta, selg läks sirgu ja kannad kokku. Vasprikas Vopolinen, tavalises komandör. Mõtestame helistas tõepoolest, huvitav jah, kuidas küll Bach. Aga noodid mõtlesid Reeminurile ja veelgi rohkem ise majandavale komponistile. Kui hästi me temaga läbi saime. Ja suured pool noodid valgusid pisaraid täis just nagu silmad. Need, tema on rakendanud oma annet ka poeesia ja muusika vahevormide viljelemisel. Aga kuna mul ei ole olnud juhust Kuulatada raadio poeemeegaga tekste oratooriumile maailmasamm ja deklamatooriumile Karl Marx. Siis oleks jutt ehk veidi professionaalsem ja tõhusam kui annaksime lõpuks veel sõna- Enn Vetemaal endale oma tegude kiitmiseks või siis veel mõne luuletuse. Ettelugemiseks Heino, mis, mis tegusasin nüüd, kiita pole suurt kiita midagi, aga kaks niisugust katsetust ma tegin küll raadio põimida loomiseks. Nimelt ma see mõte tuli nagu kahest kohast. Esiteks raadios loetakse nagunii palju värsse, et kas ei saaks kuidagimoodi siis helitehniliselt seda asja huvitavamalt korrata, sest näiteks ütleme, lastesaadetes on olemas Buratino hääl ja raadiovõimalused võimaldavad hääli muuta, teha teistsuguseks ja ma uskusin, et see annab ka mingisugust niisugust sisulist efekti. Nii et see ei olnud siis mitte ainult niisugune helitaust, vaid seal ka Häält oli ka kuidagi teisendatud, ausalt öelda küll, kaunis vähe, sest et ei olnud niisuguseid võimalusi, aga plaanid olid küll ja seal sai mõningaid niisuguseid topeltkajasid asju kasutatud, nii et natuke oli hääled ka ikka teistmoodi. Aga praktiliselt vaat seesama häda, mis on noortel heliloojatel, Te ei saa elektromuusikat konkreetset muusikat ei saa teha lihtsalt tehnilise arsenali nõrkuse pärast. See segas mind ka, sest et noh, ei ole kogemusi, ei ole vastavaid riistu veel väga niisugune uus ja huvitav ala, milles tasuks veel Tasuks tasuks küll teha, tasuks küll teha, nimelt siin on üks moment veel, mis on võib-olla huvitav. Sest et näiteks luuletus luule üldse on niisugune homofooniline kunst selles mõttes, et läheb üks luulerida korraga. Aga raadioluule või raadio põhjem võimaldaks katsetada vähemalt teha luulet Polifooniliseks näiteks siis nii luuleorkester. Midagi niisugust jah, seda on küll kole raske, sest et siis need kõik lugejad peavad lugema nii koos mida näitlejatel paraku võtab väga palju vaeva. Aga niisugused mõned asjad annavad tulemusi küll näiteks kujutleme, et on mingisugune sügist pilt ja panna sinna taha näiteks õhinal suur koor lugema midagi taolist, näiteks et vahtrate vahtralehtede langemine, uduvihm, uduvihm, vahtralehtede langemine ja siis selle peale näiteks siis niisugune soolo häälissegist kirjeldaks, taika mõningaid efekti annab küll, see oleks niisugune koorilaulu paralleelnähtusi, mida ta meloodia, midagi taolist ja vahest on päris huvitav, isegi kui ütleme, see luuleansambel või koor isegi räägib päris teist teksti siis võid, niuksed, niuksed, huvitavad institutsioonid võivad tekkida, kui kaks eri asja, nagu läheb korraga. No see kõik nõuab palju niisugust, palju katsetamist ja see on niisugune. Tundub, et see oleks jah vist ühe uue raadiovestluse teema. Mulle näib ka ja aga võib-olla täna oleksin isu mõnda, et just ette lugeda seda. Lõpetuseks nüüd läks jutt nagu kole tõsiseks ja ja sinu oma kontseptsioonid rääkisid minust küll siukest lõbusamalt inimesest. Selles mõttes. Nüüd ma siis näiteks püüaksin lugeda ühe luuletusega lõpumis, ehk oleks natukene lõbusam. See on üks ilma pealkirjata luuletus. Mis õnn, et loodud olen püsimatuks. Mul endast kõige kallim on see joon. Ta on mu paradiisiks ja mu pärispatu üks ta kallal kihvad murrab. Suur šabloon. Mul meeldib koidu aegu ihuüksi piimvalgest hargamusest, jumal treida. Talla õhtul viiki panna püksid ja pühaduse hukust. Brassi põhjus leida. Kord linnast, tüdinen ta tühja lärmiga. Maaelu saab mu silmist täiusele sillaks kuid varsti naise huulevärviga kõik karsked, ane moonid, Võõdpan erelillaks. Jah, püsimatus on mu pärispatuks, kuid olen õnnelik, et loodud püsimatuks.