Raamatut avades avatuse rohkem kui ukserändaja palvel. Kes tulnud on tundmatut teed raamatut avades oma südamed, ukse kostab kui koputus. Enese lahti sa teed. Raamat ei lähe, kui teekäija istet kord võttes unenäo kombel ei kao tema taotluste tung kauemaks, otsib ta tuge su hinges ja mõttes. Sõnada sees on, kui puhkeda pakitseb puuk. Raamatuid on nagu rahvaidki aegade teedel vaikima sunnitud sõnad kui ahelais käed, sõnad, kui see Tuhalised jahtuvaid reedel. Lehvitsed loed, kuni leekide lõkendust näed. Raamatu kutsumus, aega on eneses kahanda murena muredest, rõõmuna õigest ja heast näha, näidata, leida ja võtta, et anda lihtsalt nii olla kui üks meie eneste seast. Võitluste raskuses relvaks peab olema raamat hingama elama, kasvama rahvaga koos kaotuste kurbmängu, võitude kangelast, raamat kätkeb ta hääletus sõnada. Raamatuhaavad ja sõbranna tahab ta kõiges olla su südamed, peegel Su mõtlesime tiin mõttele, mis oma otsingus julges ja õiges purjena pingule tõuseb. Ja edasi viib. Täna me tähistame meie vabariigi teenelise kirjaniku Mart Raua kuuekümnendat sünnipäeva randa, kui Nõukogude Eesti üht väljapaistvamad kirjaliku tuntakse ja armastatakse kõikjal meie vabariigis. Teda loeti palju enne juubelipäevi ja loetakse palju ka pärast juubelit. Tema suveöö ilmsi läheb endise menuga ja kingib teatrisõpradele ikka uuesti rõõmsa ning mõtlemapaneva õhtu. Veelgi rohkem mart rauda kui palju tõlgitud autoreid tuntakse kaugel väljaspool meie vabariigipiire ja tema lugejaid leidub Raudna jõest Neeva jõeni, Raudla jõest, Moskva jõeni ja edasi kuni Vaikse ookeani kallastel. Peaaegu veerandsada raamatut kannab kaanel Mart Raua nimed. Alles hiljuti võtsime kätte tema valitud teoste esimese köite luuleraamat, omalaadse aruande, andeka luuletaja tööst ja arenguteest. Me tunneme ja hindame kõrgelt tema romaane, kirves ja kuulja turg, tema novelle, kus julgelt vaadatakse elule silmast silma ja kus raud kaproza istina jääb alati poeediks. Raud, kes jäägitult ja kõhklusteta läks kaasa nõukogude võimuga ja kelle luuletaja Dale'i leil aastal omandas erilise särav oli üks meie esimesi õpetajaid, kelle luuletusi teadsime peast ja kes näitas meile, et sulg on võrdne. Ei, siis ega hiljem pole raud otsinud neutraalse kõrvaltvaataja tuulevaikseid Nure nurgakesi. Meie maamured on tema kirjanikukommunisti mured, meie rahvarõõmud, tema rõõmud, meie riigi sammud tuleviku poole, tema isiklikuks edasiminekuks. Me tunneme mart rauda juba palju aastaid armastama tema raamatuid. Ent mõnikord tekib salajane mõte, et meie kirjanduse üldpilt oleks palju vaesem, kui seal puuduks veel üks trükimusta nägemata ja kaante vahele köitmata osa Raua loomingust. Tema suuline looming, viguri jutud, mis tahes-tahtmata äratavad kõige ausamad kadedust. Et sääraseid hambamehi nagu raund kohtub meie karmil tuulisel maal võib-olla üks kord 10 aasta jooksul. Ja kuigi juubelipäeval pole kombeks esitada juubilar pretensioone, loodame ometi, et need toredad lood, kus tõde ja nali vendadena kõrvuti astuvad, leiavad tee kanni juubilar juubilari uutesse teostesse, mida rahvas nii väga ootab. Selleks soovime talle ja tervist ja suurid kalu. Äld, malepartnereid ja kõige tähtsam teravat ning nobedad, sulge ja uut algavat loomingulist aastakümmet, mille lõpul meil kogunenud ütlesime jälle uueks juubeliks. See soe aplaus on jäädvustatud helilindile möödunud laupäeval. 14. septembril, päeval, mil Eesti NSV teeneline kirjanik Mart raud sai kuuekümneaastaseks Kirjanike Maja saali, kogunesid sel õhtul Mart Raua töö ja loomingukaaslased et kuulata kirjandusteadlase Endel nirgi ettekannet luuletaja elust ja loomingust. Austria juubilari saada elamust tema luulest näitlejate esituses. Kuid seesama pidi veel teiselgi õhtul mahutama neid, kes imetlevad Mart Raua kirjaniku talent. Nimelt oli 18. septembril selle sügise esimene kirjanduslik kolmapäev. Seegi oli pühendatud Mart Raua juubelile. Õhtule pääseda soovijaid oli palju ja kindlasti mõned teisedki meie praeguse saate kuulajad pidid piletist ilma jääma. Nii me siis kutsumegi teid nüüd koos helilindi abil tagasi vaatama, nendele kahele õhtule kuulama põimikut, kõnedest tervitustest ja sinna vahele sõlmitud luuled. Palun istuge mugavamalt ja püüdke ette kujutada. Oleme koos valges sumisevast saalis piduliku õhtu alguse ootel. Kõnepuldil vaasis leegitsevad punased sügisesed nelgid. Ja siis alustab kirjanik Ellen Niit. 60 aastat sünnist ja 45 lavategevuse algusest umbes niiviisi seda öeldakse. Ainult et Mart rauaga seoses näivad mõlemad daatumid õige uskumatud. Eriti esimene. Selle sajandi kirjanduslikud sündmused kipuvad üldse tunduma niivõrd tänased, et ei tahaks nagu uskuda käsiloleva aasta numbridki. Raua puhul mõjub ka see, et ollakse harjunud ütlema Eesti NSV teeneline kirjanik ja mulje ta loetavamatest raamatutest ja on niivõrd tänane, et raske on ta esimesi katsetusi kujutleda kuskile Siuru ja Tarapida aja piirimaile. Aga eks ole ju teisedki meie aja luule tuntud nimed sealt ning veel varasemastki alanud Kärner, Semper, Barbarus, muide on Mart raud, Barbaruse naabrimees. Geograafilises mõttes. Nii kauged, kui nad oma loomingu poolest teineteisest on olnudki, olid nende sünnikohad otse õuedzi. Kuus. Kiisa talu Heimtalis ja Aidu vanasse taluserval asuv rauakülapood. Johannes Vares ei olnud veel Barbarus. Kui sündis naabrist poemehe ja küla Rätsepa annus Raua ja tema naise Liisa teine poeg Martin. Siis kui raud sündis, oli noor vares kiisa jukust juba sirgunud Pärnu gümnaasiumi õpilaseks. Kui rauast sai poiss oli naabri Juku juba gümnaasiumi vanemate klasside õpilane, tõrges ja aatlev, nagu tol ajal moeks juba 1905. aasta meeleoludest kaasa kistud juba põrandaaluste õpilasringide liige ja omamoodi pahempoolne raud seal kõrval oli siis alles Vello karmi ja rangelt praktilise poemehe ning ta küllalt haritud ning avarama olekuga naise noorem võsu. Aga ka juba fantaseerin ja mõttes lugusid heietav, käärivad ajad maailmakorralduses ning uued tuhinad kultuurielus käisid aga temast veel mööda. Aga nad olid juba olemas kuskil ta lähedal ja kõrval poeliste arutamistes ja seletamistes ning poes ja poemann jalga puhkavate inimeste ja aja viitjate tudes. Ning hilisema kirjamehe enda sõnade järgi on ta suur kiindumus elavasse sõnasse just sellel ajal alguse saanud. Ja küllap sealt pärinebki see väledaja tabava suuga raud, keda ta sõbrad tänaseni sellisena tunnevad. Esialgu oli ta ka romantilise hingega tundlik laps, kelleks ta mõneti on jäänud ka tänaseni. Aga juba 1918. aastal jõuab Martin raud oma endise naabri ja tulevase kolleegi Fata murdaanast esikkogule esik luuletusega kannule. See luuletus ilmub koolinoorsooajakirjas uudismaa 1918. aastal ja kannab pealkirja sügisnukrus. Luuletus on oma kahes eri ilmelises osas lausa sümboolselt kaheendeline üks pool, uus, romantiliselt muutse külaline, teine Juhan Liivi moodi lihtne ja sukestiivne. Oma kangastustest aga ei näe 15 aastane koolipoiss sel ajal veel Fata Murganadki. Ometi on saadud juba mõnesugust koolitust Heimtali valla ning Paistu ja Viljandi kihelkonnakoolides ja jõutud Viljandi poeglaste gümnaasiumi välja ning pole head mõjutajad ja suunajadki väljastpoolt kirjasõna olemata olnud. Esimene maailmasõda oli annus rauakülapoe tühjaks pigistanud ja kuna ei olnud midagi müüa, siis tuli muul kombel perele elatist otsida. Ning annus raud rendib samast lähedalt Heimtali mõisaservalt liivase kandi koha ja hakkab elatuma sellest. Kodanliku maareformi ajal vormistatakse sellest kandi kohast ühes tükis asundustalu. Kääriku. Need asjaolud väärivad nii pikka meenutamist selle tõttu, et just sellest paigast on saanud raua, paljude hilisemate proosa ja luuleteoste taust või näitelava soiste käärudega. Raudna jõgi. Ürgoru maaliliste kallastega metsad veidi kaugemal, suurvete voogamine ja sügisesed kahutanud põllud või karjamaad. Talu poolt kaldanõlva kuused ja sarapikku tukad, karjapõlised uitmised nende vahel ning mehe heagi. Jalutuskäigud virvendavad väga paljudes raua hilisemates värssides. Metsmaja lähedal on armastasin. Ta pakuksi nagu hoiaksin. Ta kaitse all su aega tuul ei väsi. Lill õitseb, mättaid ladvas, laulab linn. Rihm elu on nii mitmepalgne kuldrüüs, kord võistlevad seal kask ja ta Härmegi ei ole miski. Ja kevadel Kädal mar nooreks ta. Kõik kõige armsam on ta suveajal kui sina lapsi huikab. Kämbla suumetsmaasikate lõhn on vastukajamaa müdiseb. Nad tulevad kui tuum. 1924. aastal jõuab Tartu raamatupoodide akendele noore Mart Raua esikkogu kangastused. See on Wiiralti une näoliku kaanega ja selle sisugi on kummaline segu uus, romantiliselt üle pingutatud intelligendid radismist ja tasasest maapoisi nukrusest. Kirjutaja ise on kogu ilmumise aja pill juba värske tudengi Hakatus ja Tartu muusikakooli õpilane. Kui raud praegu oma vastesse luuleraamatusse valib kangastustest ainult kaks luuletust veeringu ja kurdunud kase nüüdsete pealkirjadega lubjang ja sügisnukrus siis on see vist küll enesekriitiline liialdus. On ju kangastused küll kohati täis fraasi ja poosi üle tundlevad ahastuse, melanhoolsuse ja enesesse pürgimisega liialt dekoratiivsed looduspiltides ning trummipõrin aselt sõnakad rõõmu tuhi näis. Kuid siiski leidub siin mitmeid õnnestumisi. Romantika, ainevallas ja tunde laadis valita oma luuletuste taustaks sageli ö küll tähise, küll tähitu ja tuulise küll suve valge, küll tali tuisuse, aga ka veeretavad loojangud ja. Kallid kuulajad, me katkestame siinkohal Ellen Niidu sisuka ettekande. Raadiosaate piiratud aeg lihtsalt ei luba meil kõike kahel kirjandusõhtul toimunut edasi anda, kuid me palume Ellen Niitu endale heaks teejuhiks läbi Mart Raua loomingutee tänases saates veel pisut hiljemgi. Ja me teame kõrvuti värsside loomisega. Esimesele kogule järgnesid 1925. aastal Äitsmik ja 1927. aastal Rusemed. Hakas Mart Raudsulge proovima ka proosa alal romaanid uued inimesed 1925 videvikus varavalgeni 1927 Tuulte teedel 1928 kirves ja kuu 1935 turg aastal 1937 lisaks romaanidele novellikogu õhtused kajad. Nii on see lühidalt. Romaanid, kirves ja kuu ning turg näitasid rauda küpse proseistina toreda humoristina terava satiiri, kuna. 1940. aasta kirjanik astub kindlameelselt rahva poolele. Ta looming saab uue sisu ja uue hoo. Just sõja päevil lööb eredalt õitsele Mart Raua poeedi anne ajalehes kommunist ilmub esimestel sõjapäevadel üleskutse relvile rahvas ise võitlus Mart Raudhävituspataljonis hiljem oli nõukogude tagalas Tšeljabinskis Kuiboshevis Moskvas. Muide eriti tihedad olid tema sidemed raadioga Kuiboshevis asuva raadiokomitee kaudu, kõlas tema hääl, luges rindeteateid, võitlus värsse keda suudaks külmaks jätta näiteks lihtne, kuid suvestiivne sõjapiltkiri rindelt. Nad olid pöördumas just põigu nurga taha poest tulles tütarlaps ja väikevend. Et rahva rutus, tiim ei loksuks maha. Nad hästi Ligist heinu hoidsid end. Siis hakkab korraga, kui ilmsi ime, ser raadioga leivamaja nurk. Nii valjuhäälselt süüdis nende nime. Et kukkus käest, läks katki, piimapurk. Te pole minust kuulnud ammu aegu. Ei ühtki sõna. Rutajad ei näe, mis elustub neil lastes silmis prae kuni õde haarab käte, venna käe. Jätkub sõnumit. Kui rinne murdus. Jaa, tuleliin jäi meie vahele. Näe lapsi, kahe aasta lein ja kurbus saab samas õnniks leile kaheni. Teid suudlen, kallistades hoian süles veel laul sõbraadiu. Siin laulab taas. Nii nende isa tõusis surnuist üles siinsamas, kus vetiinia killud maas. Sõjajärgseil aastail töötab Mart RaudTallinas kirjanikuna ja ajakirjanikuna toimetab mõnda aega ajakirja looming. Võtab osa Kirjanike Liidu juhatuse tööst. Üksteise järel ilmuvad luuletuskogud, uued sillad, kaks astjat näidend, karastus, luuletuskogud, valimispäeviks valitud luuletused, jõud ja valgus, kõik teed. Novellikogu silmast silma, jutustus igaviku lävel. Luuletuskogu laulud ei lõpe. Näidend suveöö ilmsi aastat 1953 kuni 60 on uueks otsimisrõõmu ja leidude ning avastuste ajal. Kas selle materiaalse eks kunstiliseks tulemuseks on tagasihoidlikult hallikaaneline värsiraamat laulud ei lõpe. 1960. Siinkohal lubage jälle kõnelda luuletustel endil. Kirjandusõhtu kontsertosa oligi koostatud põhiliselt viimase kogu luuletustest. Toome kaks lüürilise luule näidet, sügis ja pähklid. Tulime seekord nii sügisel hilja. Millest siin rõõmu võiks leida, sumi? Mets juba raagus jõikega vilja. Juba Koneraid kahutab tee. Kuradi mulluses viie sõites sätendas puhati pidulik tall. Suvel, kui tulid siis aeduli õites. Nüüd mitte midagi. Tühjuslan isandaks põldude inimes. Vaikuselagedus, lõpp, kõik tööd. Jõgi on udus ja taevas jääb pilve. Päevad on päikseta, tähtan. Möldre, nad on hilissügise ilmad. Just nagu polekski tutakse. Kuidas küll rõõmsamaks saada, su silmad? Asjata hommik näib otsivat nõu. Vaikides nukrust Me varjame endas. Siis aga kehtede arvata võis. Härmatan pihlakaoksale lendas leevike lumiste lakitradi õis. Kell tiksub tuttavalt ja ahi köeb. Kuid sind ei ole täna selles kambris. Mu ees on lõkendamas suured söed ja teine tuli põleb vanas lambis. Meil tänane on veidi tähtsam päev. Ja minul sulle tean, on mitmed võlad. Kuid käed ei ulata ja silm ei näe. Nii nagu mõnes vanas laulus kõlab. Teeb sula liiga visalt, liugleb suusku, tegin ringi, taevas pilves püsis. Kuid tundsin ikkagi, et iga kuusk, mis vastu tuli, sinu järgi küsis. Ei ole ilmu ega aastaaegu, mis mälestuste kaudu meid ei seoks. Nii väga meeles oled mulga praegu. Et nagu hoiaksin sukk jätma teos. Kuid siis mul tuli võtta ahjuroop, see miskit müksas kord. Ja kohe tabas mu põlvi kõlisedes kerge hoop. Sul pähklikott nii mulle sülle 100.. Ma tean, kus ta nad tõid ja põõsaid tean, kus ringi kahlasid, kord vihmakastes su käes nad vaikselt painutasin pead ja rõõmsalt noogutasid lahti lastes. Ekskirjad käis eks varsti jälle näe, kuid seekord lahus videviku peale. Ja kuna meil on täna tähtsam päev, sa tõsta klaas naturel pähkli peale. On tunne, et Mart Raua luule ei vaja veel kokkuvõtet, veel on selles selgumas ja idanemas mitmed uued eud. Viimaste aastate raud on elav ja rahutu elutark ja lapsemeelselt puhte tundeline. On mitte ainult soovida, vaid ka loota, et ta viimase kogu pealkiri ka ta enda kohta veel pikaks ajaks paika peaks. Nüüd astub lavale juubilar ise. Ta loeb oma luuletuse, tammed. Järgides Svetlana kärmeid, samm, lähen mina vaatamata Tamm, ainult see tal sõjaeelsest ajast olevat veel alles isa majas. Muud, mis mäletan, ei ole, heitleb kuus on kodu, parašenko, tütreid, ainult tamm. Ta teab, et see on sama, kuigi meeles, seisis kõrgemana. Vanal puudi süda ladva, raius tulekahju, kärpis võra, laius tüvest Kyon kistud suured tükid, kuid ta elab, võrsub plekke, lükid. Värsked võrsed, katlatalda, haavad koordi kasvab, seletab spekla. Sellest Tammes olnud korta hälgi. Praegu võib veel näha väegi jälgi. Ja ta haarab oma hälli oksa, hüppab sellelt üles tamme otsa toetades kord varbad tüvekoorde tõmbab Enn lehestiku noorde osavalt, kui orav üles saata. Alles läks juba ladvast, vaatab vahtra sinna, sirutab ta käega stepiavarustesse päripäeva. Tean ju ennegi, et siit see algab. Kaitsemetsavööndi noored salda täpselt reas on iga pesa seest sirgemal. Tei. Noolegagi lase vööndi servakatsiatest lokka kibuvits, jalg tõstab oma okkad, nende kõrvalsaared ja vahtrad. Nõnda segi kasvada tahta. Aga teiste keskel teiste vahel põimub mitmekordne tamme jahe. Ainult kahe talve lumevesi siin kastnud noorte puude pesi. Kuid nii kaugele, kui silm siit kannab, istanduse liin end tunda annab. Põld ja põõsad on küll sama jume, aga tamme lehestik on tume. Punapruun jalt barri päriksegi riivab nende rinne silmapiir peal, nad on Svetlana, ülalt lõikab Pille peatajat ja põua võitjad. Seal nad on ka minu tammed ained, mitmed korvitäie kleiti, Tsaine niita tõrud põlletäite viisi korjasin maneidjasteti viisil. Las ta tunneb rõõmu oma lastest, kui nad koidust sätendavad kastes. Täna tammi näitamas, Vetla. Hästi paranenud on taha. Ja need noored sinu maha pandud kaugele kord nende Kovim kandub pilved ja, ja põua võitjad enam mürsu Laponey täi laita tüve saga rind näiv ringi järgi kommunismi kasvu aastaid, märgid. 60 aastat ja 60 õnnitlustelegrammi. Eesti NSV Ministrite nõukogu, kultuuriministeerium, Viljandi esimese keskkoolipere sirbi ja vasara toimetus. Korki nimeline Tallinna keskraamatukogu riiklik akadeemiline meeskoor, Tartu riikliku ülikooli eesti kirjanduse kateeder. Kolleegid Riiast, Ukrainas, Leningradis kõiki tervitustelegramme ei ütle ette lugeda. Kirjanike nimel surub kätt Paul Rummo. Teiste õnnesoovijate hulgas on näitleja Ruut Tarmo. Armas luuletaja ja dramaturg Mart laulda. Ma tahan seda öelda. Et luule, mis tuleb autoli luuletaja südamest, see läheb Lucia südamesse. Siin räägiti neist luuletustest, mida sa oled kirjutanud Nõukogude Liidu tagalas. Ja mina olen neid lugenud. Neid pildus alla lennuk ülevalt sinu ja Jaan Kärneri luuletusi. Ma olen kinni püüdnud, olen lugenud, olen nüüd õppinud, on ette kandnud. Mispärast sellepärast, et need tungisid mu südamesse. Minul oli õnn mängida viimases näidendis, mis olnud kirjutanud suve ilmsi. Karma taavetit. Kuulete praegu katkend näidendist suve ilmsi, mis oli ka pidulikku kirjandusõhtu kavas. Oh ei riigi ega edu. Ja veidi lähemalt, mis imelile BTW lähevad Hiinale hulka panna. Kuid puudel siiski hinge raskeks tegi. Suur suvi lõhnab märksa veel v-o avarust. Kui palju värsket õhku. Kuid vaata ennast, vanad patud õhku. Et ikkagi, et jällegi, kas see sul silindril püksitaskus, Vulpsuti? Ma ronin üle mulgu singi, ihkab seltsi leida, mõtlen, tulgu, mis tuleb. Nüüd ei annab ikka veel mõni samm. Ja armas lahke õue minu ees metsavahi maja ja ostiski kui koeraga äärmiselt töid, kuid metsa lahti polnud, kodus hunt leer turja turri, augu pinudelettide tigedalt. Moodsin varjukuuriukse lahti. Ja ümber vaadetas seal tigedalt, näen, kuidas noorik väntab kärje purre. Sõnajärje saab enda kätte, Gustav Ernesaks. Jürgen Ligi nime teatavasti meie muusika kullafondi kuulub vägapalju vokaalteoseid. Paljud baseeruvad tugeval rahvusel alusel. Tekstitekstid on kirjutanud Rannarauda ja need ei ole meil vana vanaks rauaks, vaid paraneb. Ma hea meelega näeksin ja tunne rõõmu ihkasin, uutelt laulis kunagi lõppe Su otse nurgete ütlemistest ja muidugi ka malepartiklist. Eks mul oleks öelda ennekõike muud üks lühike ja selge sõna. Aitäh. Mis puutub minu seesmise enesetundesse praegu, siis ma ei saa meelde tuletamata jätta seda, et oma tänase päeva eel kuulsin mina õigel ajal ühe õige sõna. Üks minu kirjanduslikke sõpru ja kolleege, kes praegu siin teie hulgas istub tutvustas mulle Poola poeedi Julius tuvimi. Aporisme poola poeet mõtleb ja ütleb ja kirjutab ühel puhul järgmiselt. Kui oleks võimalik. Luuletajate. Andeid. Kokku osta selle hinnaga mis nad tõeliselt väärt on ja edasi müüa selle hinnaga, mis nad ise arvavad end väärt olevat. Küll võiks hirmsat äri teha. See õigel ajal minuni jõudnud õige sõna valmistas mind hästi ette tänaseks soojaks ja pidulikuks kokkusaamiseks kolleegidega sõpradega lugejatega ja ka edaspidi. Ma püüan oma kaugelt Poola kolleegilt tõsist õpetust võtta. Ja nii endasse ja oma töösse suhtuda. Et see kujutletud ärimees minu juurde rutates mitte väga rikkaks ei läheks. Ma räägiksin teile mõne sõnaga sellest, mis ma Mõne päeva eest avastasin ja me õieti meelde tuletasin oma oma esimese teosena. See ei ole kirjutatud ega ei saagi kirjutatud olla, sest kirjutada oma sel ajal ei mõistnud. Lugu oli järgmine. Õuel kogunesid tihti õhtuti külamehed, peremehed, nooremad ja vanemad mehed et harjutada oma Kaheraldsetestaabi püssidest jahimeheliku märkilaskmist. Selleks võeti, ütleme, näitex, kibe Peetri kaabu ja visati kõigest jõust otse vastu taevast üles. Ja kui ta siis hakkas tagasi laskuma, käis põmm-põmm ja pärast loeti haavliauke ja vaadati, kes oli paremini tabanud. Mina seda asja parajalt paugu Vartmise distantsilt vaadates leidsin korraga enda niisuguselt mõttelt. Et kas ikka kaabud kui ta pead sees ei ole. Et kas ta ei ole ikka üks, üks rumal oled? Iga lind, iga vares ja iga Teder kui püsson, tema pole sihitud ja kui pauk on tulemas ühelgi juhul ei liigu püssi suunas, vaid kindlasti vastupidi. Aga kaabu. Et tal pead sees ei ole. Kuku otse ja sihikindlalt sinnapoole, kust pauk iga silmapilk on. Ma ei jäänud tookord selle selle mõtteni, mõtlesin välja nende meeste jaoks nende kaabuküttide jaoks veel niisuguse üllatuse. Aga kui kaabu siiski äkki aru pähe võtab ja kõigi elavate lindude kombel püssipaugu ähvardused vastupidises suunas põgenema pistab. Jai kukkugi tagasi läheb ja läheb ja ei tulegi tagasi. Et küll siis mehed võivad, küll siis mehed võivad imestada kuhugi Peetrile. Armas Lembit Remmelgas, kui sa ei oleks mulle õigel ajal seda õiget sõna andnud siis võib-olla ma oleks seda fantaseeringut meelde tuletades rinna ette sirutanud ja öelnud, praegu siin teie ees. Teate, seltsimehed, mina viieaastase Fanta söörina alustasin oma kirjanduslikku tegevust kosmose vallutamise teemaga. See sõbralik ja tore päev mulle kasuks tulnud. Ma kontrollin ennast edaspidi veelgi järjekindlamalt. Püüan endale võtta jõukohased ülesanded ja loodan et ma midagi neist headest kavatsustest, mis minus olemas on, et ma neist mõndagi lõpetada, jõuan. Palju tänu veel kord kõigile kolleegidele palju tänu neile aktiivsetele lugejatele, kes elavalt ja teravalt reageerivat kirjanikutööle palju, palju, südamlikku ja siirast, tänu, mida ma ütlen hea ja rahuliku tundega. Edasise töö eel, mida ma jätkata tahan jätkata, loob. Kirjandusõhtu on lõppenud tühjaks jäänud. Saalist kustuvad tuled. Tuli aga süttib nii mõneski aknas ja hellalt, kui aaret hoiavad käed raamatut. Sest selle kaante vahele on talletatud nii palju kõigile lähedast arusaadavat kallist. Lugejad jäävad ootama