Ma ütlen laulus, ma ei taha surra, mu laulan, parim minust, tema jääb. Nii on soovinud naar ning meie mälestuses alati nooreks jääb luuletaja Ilmi Kolla ühesena kunsti küpsematest luuletustest. Nukrad hetked. Ilmi kollet ei ole enam tükk aega meie hulgas. Ta suri nõmmel kivimäe haiglas 10 aastat tagasi. 18. detsembril. Kolme aastat pärast ta surma andis riiklik kirjastus välja tillukese 41-st luuletusest koosneva Lässi vihiku. Selle esines, kirjutab Ilmi Kolla, sõbratar ja luuletuste trükikorda seadja lehti metsalt. Tookord ei teinud valu mitte niivõrd see, et temast järele veel vähe laule teadsin. Ta oleks võinud luua neid rohkem ja paremaid kui teadmine, et inimesed, keda ta armastas kogu oma südamejõuga ta paratamatult unustavad. Mulle näis, et just see oleks väga ebaõiglane. Ilmunud luulevihik andis põhjust meelerahuks. Nüüd aga tean, et Ilmi Kolla töö on jätnud siiski meie kirjandusse mingi jälje ning see on hea jälg. 3000 eksemplari. Luuletusi on seitsme aasta jooksul, mis meid nende ilmumisest eraldab sõna otseses mõttes läbi loetud ning terve eksemplar on saanud tikutulega tagaotsitavaks harulduseks. See ongi, miks täna raadio vahendusel luulesõpradele lugemiseks valisime Ilmi Kolla värsid. Nii need, mis lugejatele juba trükisõna kaudu on tuntuks armsaks saanud kui ka need, mis veel käsikirjades kirjastamist ootavad. Õige pisut tahaksime aga ka pühendada tähelepanu lauljade loojale endale tõelise kunsti sündi. Ja tõelise kunstniku Sindi on ikka peetud pisut imepäraseks Ilmi kollast järelejäänud paberid ta lapselikult avameelselt pihtimused. Teda kujunenud tegurite selgesti Piriteldav konkreetsust tekitavad meis aleti veendumuse et moodsardiks mitte üksi ei sünnita. Vaika kujunetakse mitmesuguste soodsate mõjutuste ristamises Ilmi Kolla, rajades nooruses ta lapsepõlves kooli astudes nii mõndagi, mis on lausa väljakutseks Mozarti sünniks. Sündinud Pärnus neljandal juunikuu pühapäeval 1933. aastal Posti ametlikus, tema ja puutöölisest isa esimese tütrena pani ta õnneks kasvada kodus, kus armastati ilu ja osati seda enda ümber luua. Kivi tänava kodu. Pärnus meenub plika aastatesse jõudnud ilmile lausa paradiisiaiana. Seal oli oma aed-õunapuud lilled, kreegid, vaarikad, palju marju, ilupuid, keldrimägi, minu liivakast, valged sirelid, palju muru ja päikest, kus mängides veetsin terved suvepäevad hommikust õhtuni. Aga seda ilu, mis oli leida Surju kanarbiku Nõmmedes niidu metsa tammede all. Pärnu Vallikraavi Käärades ja valge liiva ja sinise merejoonel Pärnu lahe ääres õpetas ilmite armastama isa, kes pühendas tütrele palju pikki tunde ka head. Ta oskas ta lastega ajada küll metsast ja maast, küll loomadest ja jahist, jutustab ilmi ema, kes enese ütleb olevat rohkem tõsise ja vähesema jutuga inimese sõnakunsti sele rahvalikus, ilus ja mõnus ilmi lapsepõlvepäevades, seda vanaema. Vanaema on ikkagi minu kõige parem sõber ei ole lõpu tema muinasjuttudele lauludel. Ma olen 100 korda kuulnud jubeda laule sellest, kuidas saareid linna sõitsid ja neiu neid lillede tagant piilus. Või siis laulu koledast sõjast ja mõõgad ärinast. Kuid ikka ja ikka tahame neid kuulda, sest neid laulab vanaema ja nii nagu vanaema ei oska keegi laulda. Sõna kunst tuli aga ilmile nagu moodsa lapsi ei olnud ikka ka lasteraadio teel. Raadiost kuulan kuuldemänge ja lastelaule, aga need pole nii ilusad, kui vanaemad, peatab väikesena sõber. End kodus olid ka lasteraamatud kuldne kodu, palmi, kodumuru, Sukowske muinasjutte lastele. Need jäeti peaaegu terve perega peast. Aga õhtuti voodis mängite oma loomingulist triini mängu. Üks ütles mingisugust sõna ja teine pidi vastav Riimsena, ütleme kes kõige leidlikum oli, oli võitja. Mis siis ime, kui säärased harrastused viisid jõudu proovima sõnakunstivõistlustele ka väljaspool kodu ja laste hakkasid auhinnad tulema, sädeme laste kirjandite võistlustelt. Esialgsed harrastused olid proosas saadustesse kirjandushuviline eesti keele õpetaja Helle Arro, kes oskas toredate lastepäraste kirjandi teemadega lapsi oma loomingule innustada. Kui ilmineri 14 aastane, oli eneseväljendustung ta nii jäägitult haaranud, et kirjutamisete polnud enam õiget elu. Aida lakas raamat põlvedel ja karjamaal käharaga seal pälvib tervelt 36 leheküljeline jutustus suvelil peategelaseks omaenda seitsme aastane väike veli seljal noore auto saatnud ei kellelegi teisele kui Friedebert Tuglase endale koos ime tõsise ja imeliigutava kaaskirjaga. Ma ei tea, mul pole aimugi, mida peab sisaldama üks kirjanduslik teos. Et olla trikki kõlbulik. Kas peab selleks auto ise maksma, et saada oma teos trükkida? Sellest lugesin Oskar Lutsu mälestustes. Kui rumal nüüd juba räägime, nagu oleks tõesti mu teos, trüki kõlbuline seda iial uskuda. Siiski julgen teid paluda, vaadake mu töökohad läbi. Ja kui võimalik, otsustage. Ja kuigi jutustas ilmselt üsna õigesti, otsustasite trükiks veel mitte päris valmis olevaks, on ameti lausa üllatav jälgida neid naari silmi. Nii palju anname ümbruses tasemed tähele panna ja neid noori kõrvu, mis nii paljon jõudnud tabada. Varsti läheb aga ilmiliana päri sõnale värsside kirjutamisele. Surju kooli kuuenda ja seitsmenda klassi õpilasena pälvital terve vihik täisluuletusi tervelt 68 laulu, kõik hoolikalt ruuduliste vihikusse ümber kirjutatud noorega, siirad laulud loodusest, sõprusest, kodumaast, tööst, kodust, koolist ja muidugi armastusest, Talest lüürikute lemmikust. Kirjanduslikus kontsultantideks, Juhan Liiv, Lydia Koidula Torn, Ühe Puškin, lärmata Under, Sütiste ja Nõukogude Eesti poeedid, eriti suure isamaasõjaaegne luule. Ent väga vale oleks öelda, et ilmi kalla algus on ainult Heljenduslik, ei, seda kaugeltki mitte. Eeskujud paistavad läbi ainult üksikutest värssidest. Tulemused võluvad, aga seal, kus poeetiline tunne avaldub siira vahenditusega. Seal Ilmi Kolla pärisele. Ta luule paremik, samalaadne värss, kroonika, värss, pihtimused, kuulakem, selle mõningaid lehekülgi. Valgus seda helendus, valgust, palju sära, helgust. See on nagu uue algus uute teedes selgus. Tulvil päikest täis tuba, sinu juuksed, silmad. Kas on tõesti jõudnud juba kevadised ilmad? Väljas, soojustaevasina? Kõikjal, ainult valgus? Usun uskumatult mina. See on selle algus. Selle, mis loob uueks hinge, rõõmu, külvab, külib kevadele vastu. Mingem ootel, avasüli. Võlur. See on kevadise muret tuulde pühid. Päiksekiire lustilise südamesse, sihi. Kõik on rõõmus, kõik on hele. Peitu ei saa, astu saabuvale kevadele naerdes tõttan vastu. Nii laulis Ilmi Kolla kevadest 26. veebruaril 1009 48. aastal ühest hele soojast päikesekiirest inspireerituna, mis läbi talve lõppu suutis luua illusiooni kevadest. Kuulakem, kuidas laula pilvi kalle kevadest üheksandal mail samal aastal? Kuulake, jälgige, kuidas koos kevade sissemurruga lähevad õide Ilmi Kolla värsid. Kuidas värskonkretiseerud koos kevade endaga kritiseerimisega kui vähenditon, tunnetus. Minu kevad akna taga kevadõites Toomehelbeid, puista tuul, kevade meel ja hinge võites lausa narrid laulud suult. Kevade meelitab ja huikab, päike suudleb silmi, juust imekiirelt välja, hõikab õiepungad igast puust tasakesi akna avanud välja tulla. Mõisa. Mul on kindel tööde kava. Palju tuleb õppida. Toomingad, õied, valged, tasa raputad neid, tuul, väiksest pruunid venna palged, imekaunil kevadkuul tööde rütmis minu kevad, täikses õpingute lõõr. Ilma kevadiseks teevad tööd ja nendes siiras rõõm. Oodake veel, õied valged, ehkki eksamit muleel, tulin aeda koiduvalgel hämariku öisel teel kastes lõhnavate õite hulka, hetkeks surun suu, toome helded, kuidas. Aiast toome õisi sadu lumivalgeid, lõhnavaid. Ilmi Kolla noor algus pakub veel nii mõnegi üllatuse eriti näppide läkooniliste mõttesalmide vallast. Näiteks kiitjaile. Palju juttu, palju sõnu tehtud, mitte midagi, kaevad hiiglasuured, mõtted väheldavale, sedagi vaikselt, tööta, küllap näevad tulemustest isegi tööta tasa kiitlemata, rutem jõuad edasi. Aga mis kõige rohkem üllatab, on huumor väga harva kohatav naiste hoopis arvaga plika vahtu luuletaja Teie juures. Jälgige, missuguse nakatav üle meelikkusega kujuta Filmi kallama värsk teekonda ellu pärandas. Mulle ei ole suur, kõike üsna väike käsikohver. Ma ei ole iseenda vära kapitali ohver kohvris üsna kerge. Treimi peotäis pehmeid värsijalgu. Nende päris kindlalt võtan ette elu, reisi algust. Polegi heli, pole vaeva, kuhu panna varavirnad Tõmatuks, minust jäävad hoiuruumid, kärud varnad, puhkepaigas kohvrist võtta peoga pehmeid salmi, tõlge terve reisi, moonia, vara, kohtegandaalses mulgi värssi näältes, glaksin sillad, treenistrollin raudselt rajad iseenda rütmis tahan ehitada teed ja majad, rauaks lähevad õrnad suled, terasexabriini raskus. Ja ma tean, et raudne rikkus on mu kohvris Armo taskus. 1953. ja 1954. aasta märgivad tõsist tõusu Ilmi Kolla loomingus. Ilmi Kolla otsib liitu Eesti klassikalisi luule heade traditsioonidega iluga. Trotsisid needama kirjanduslikke konsultante, kes oma ühe Külsusega luulet jäigastasid. Säilitab Aga truuduse ja armastuse oma komsomolipileti jama seesuguste õpetajate eeskujude vastu, nagu taasta Kotsiaagi. Nii oma südames kui kama värssides. Nüüd meid, raamat enesega kisub kõde väikselt luuletusi, loeb aga minule oma jutu sisust hakad kordamisi, külm ja soe on, kui rätsutaks kortse, räägin siia. Ergul tuli algsel hobusel, et meid tolle võitlusesse viia katsevõidule ja kõige eel Oissar Paavel, Kustas, seltsimehed uskusid ja armastasid sind. Pole ime, et nüüd mindki ühes kutsud raamatust subvõitlusinud. Taas saavutavad Ilmi Kolla Värsid südamlikkuse kujutluspildi Äreduse ja konkreetse, kui ta laulab talle omastest ja hästi tuntutest küla postelionist armsast kooli teeniast, vanast õpetajast emast-isast. Esimesel septembril 1000 953. aastal saab Ilmi kollast Pärne universaalkaupluse müüjaõpilane. Esimese töökuu õnnestumiste ebaõnnestumise pinnalt kasvab välja autobiograafilise koega luuletus ehitustarvete poes. Ilmi korralikult kaasakiskuv oma südamlike inimsuhete kujutamisega. Ei ole. Kauneid kangaid meie letil ja teoste gaasiriiulilt ei loe. Kuid papinaelad, rauasaed ja ketid ja värvimuld on saada meie poes on sõna kassa helendavat klaasil. Seal istub naine tõsine ja hall. Seal arvelaud ja tillukeses faasis paar õitsvad oksad tema pilgu all. Ma alles õpin selles äris müüjaks ei ole kerge, algul ükski tee. Ja vahel tundub kuidas käib, püüaks, ei suuda, ikka ei oska, veel. On mitmes millimeetris rauapuure ja vindipulki tuleb tunda peast. Kuidas sa ka kõiki neid ei uuriks. Kuid Misson, Sneitzer. Ei ole meistriks sündinud ju keegi. Kuid mina siiski veidi araks lõin, sest samas äris vanemad kolleegid just nagu iseendas teadsid kõik, neist igaüks mulle õpetusi jagas. Ja nad on karmid. Mulle tundus nii need teised müüjad meie leti tagant kuid kõige enam tõsine kassiir. Kord juhtus nii, Läksin veidi segi. Mustjas ollus oli minusi. Ta karmilt mulle etteheiteid tegi, et lohakalt ja hoolimatult müüd. Tal oli õigus. Minul oli häbi ja oli raske ennast hoida vaos. Ma jooksin poest ja koridorist läbi, et ennast tühjaks nutta, kaubalaos. Kaks sooja kätt siis minu ümber põimus. Manidel mõttes seda hetke näen. Ja siis ma tundsin rääkimatult võimul. Kas siiril on oma ema käe? Ta hoidis mind ja minu juukseid paitas ja kordas tütar üle saama, pead seal rai. Sind tõesti aitas. Ma nutsin rohkem. Kuid mul oli hea. Sealt tagasi, ma läksin püsti peaga. Pood paistis mulle uues valguses. Ma eksisin, kuid kõikjal õppes heaga, eks kõike ette tule alguses. Mu eksitus ei ole kahjuks seegi on tarvis õppida ju igalt poolt. Mu ümber on mu vanemad kolleegid, jälis need, märkan nende hoolt. Ka poesson oskanist ja südant vaja, kui kaalun naelu värvimulda, toon sest minult ostma tuleb ehitaja, kes meie kaubast tõelist ilu loob. Ent TÖÖ kuud universaalmagasini asutavad üle jõu käivaks noorele tähes ilmsele müüjatärile. Novembri lõpus võtab tuberkuloos ähvardava kuju surma kondine särm koputab novembrikuu kõle kätte, akende taga. Aga elu ikka nii suur ja tuge. Ühel kurval tunnil jooksevad ahastus, unistused, lootused ja mure pärssidesse valgel. Paberil sünnivad nukrad hetked. Need värvid taevas, ehapurk, Burkuma. Vaatlen aknast seda loojangut. Seal vastu valgus, tühjad oksavõred. Nüüd läigib Uibu Eha paiste käes. Ja taevas hõõgub palavikus põled ta sülle, sured sügisene päev. Ma olin ise nagu õhtukuma. Veel tuksub minus iga verepiisk preilil andma kuid pole teada, kunas mind hämar vaikus enesega Vilb. Ma hajunud, varsti jäid taastu iialgi missess. Igal koidule ärkab päev. Võib-olla mina seda siis ei näe. Ja ainult minu unistuste udu veel lehvib nende õunapuude all. Kui kevade on hämaruse kudunud ja leebe taevas kumab üleval. Mammad laulud jätan siiski siia neist mesilased sumisegu puul neid mööda kõrget kevadlaotust viia. Lõulauluga võib lõunakaare tuul. Siiski kahju, mul on sinust kevad. Kui ma sind enam kunagi ei näe. Sa tulid ikka siia sädelema? Sa oled möödapääsmatu, kuid päev. Mul pole jumalat. Kuid harda, palve, suur loodust, sinu altarile tool. Mõlema tähelegi selleks üheks talveks. Mulanna jõudu kevadeni veel. Veel tahaks näha, kuidas õitseb sirelkuist. Salus. Ööbikud on ärevil. Igatsused minut, kuumad kired, siis saaksid luuleks valgel paberil. Veel tahan joosta Kohavast randa. On kerge kevadine jalast. Kuid praegugi ta õhkub. Taksub paljult. Ta anub, nõuad elust veel ja veel. Ma ütlen, laulus ma ei taha surra. Mu laul on parim minust. Tema jääb. Kuid minus soovi tõelisus Timur. Nalin jõuetud tahtedes. Näe praegu metsa taha, tõlkes suri. Mis aitaks meie? Ära mine veel. Loodus andis Ilmi kallale Päivi rohkem kui ühe kevadine. Ta kinkis talle suure suve ja pihianarialise sügise mille muljete jagad meiega oma värssides. Pihlakate all õhk sügisel on läbipaistvalt puhas ja linna serval pihlakais alleed kuldmetsad, kaugel, tühjad, nüüd on luhad ja koltunud rohus kauged põlluteed. Siin tootena neid pihlapuude varjus veel selged õhtud, sügisesel kuul on loojunud päev ja puneb raskeid, Marju samme pole veel. On ainult tuul. Kuid siis sa tuled omane ja tuttav, kes kuldseid lehti, kaugelt ma sind näen. Ma sulle jooksujalu vastu ruttan, suures õnnes vaikselt annan käed. Ja minu süda täikesenal hoidab. Kuid pihlamari suudlust ootab suu. Ei suuda rõõmu enesele hoida. Ei suuda jahtuda, tas sügiskuul. Juuli lõpust kuni oma elu viimase päevani veetis Ilmi Kolla Kivimäe haiglas valmistus raskele operatsioonile, püüdis ennast paksuks ja tugevaks süüa, püüdis aida püsti pea ja hea tuju. Ta suutis Haide ennast iseenda ja maailmaga tasakaalus. Mäles värstidesse oma sanatooriumi päevade tillukesed rõõmud ja mured. Sest ta uskus, et see on mööduv etata elus. Sageli neid uduvihma sajab. Sügis, laiutab end Kivimäel. Pikki õhtuid, tule teete majas laisavõitu mugavuse käes. Muidugi meil raskeid hetki tuleb, mõnel möödas need kuid teisel ees. Aga kurta oleks hoopis vale. Parem mängi meile pillimees. Ja kui väsib vahest muutlik sadu sügistaevas tähti setteid täis siis on noorus terves majas kadunud. Metsaradadel ta rõõmsalt käid. Kuldsed lehed sahisevad rajal. Käid ja mõtled sõpradega siin. Et kord ikka sellest haiglamajast teemeid tõelisesse ellu viid. Tõelisesse ellu polnud Ilmi Kolla jaoks enam ust. Organism ei pidanud vastu raskele operatsioonile. Tuli hämar vaikus ja viis noore luuletaja endaga. Ta maeti Surju maa kalmistule oma lapsepõlvekodu lähedusse. Ta ei tahtnud surra lauludes ja ta ei surnud. Laul. Parim osa poeedist on ja jääb.