Mis on see luuletaja, luule? See on, kui mõtled elule ja millelegi muule. Mis on see inimese osa siin laias ilmas end mitte ära magada. Pea seda silmas. Tere õhtust, siin toimetaja maris Johannes tiibadega raamat. See on Jüri Üdi luulekogu, mis ilmunud äsja 2007. aasta kevadel koostanud Hasso Krull. Tiibadega raamatus on ära trükitud Märt Laarmani linool lõikelised illustratsioonid plokk raamatule realistliku inglilaul tiibadega raamat koostamise kultuuriloolisi Finesse jagavad meiega asjaosalised asjatundjad Hasso Krull ja Jüri Hain. Jüri Üdi tekste loevad Marius Peterson, Jaak Prints. See salvestus on pärit avalikult õhtult Kirjanike Majas seitsmendal märtsil 2007. aastal. Juhan Viiding kõneleb meiega samuti heliplaadilt. Aga õhtu juhatab sisse Mati Sirkeli. Lühike kommentaar. Raamat, millest me täna rääkima hakkame, ulatub tagasi juba kaugemale kui 30 aastat. Juhani esimene eksklusiivtrükis mis sisaldub selles raamatus talle isegi nime andnud silmas juba aastal 68. Esimene raamat Närvitrükk ilmus 71. Ja ma ei uskunud oma silmi ega mälu, kui leidsin, et raamat Ma olin Jüri Üdi ilmus juba 76. Nii et tegelikult see plahvatuslik Jüri Üdi rollis olemine kestis kõigest kuus aastat. Pluss-miinus ja vaadates praegu nüüd juba tõesti võiks öelda, et klassikalise distantsi tagant tagasi on minu meelest aeg aega olnud piisavalt et luuletused on teinud läbi oma, kui võiks öelda ka igaviku proovi. Ja ma arvan, et ma ei ole siin saalis ainus, kes leiab olles nad nüüd värskelt taas üle lugenud, et aeg on Johani hääle Aina vägevamat kõlama pannud ja aina rohkem selgitanud seda tegelikku tuuma, mis oli nii Jüri üdis mainitud aja jooksul kui Juhan Viidingust pärast seda. Ja leian, et väga raske on kõikidest aastaarvudest hoolimata nende kahe nime vahel mingisugust piiri tõmmata. Igal juhul jääb see väga tinglikuks. Juhan Viiding kõikides morallides jäi endale truuks ka teise nime all kirjutades. Minu meelest. Ja vaadates praeguse segase aja mõningaid kui võiks öelda postmodernistlikke ponnistusi siis Johani mõõdupuuga mõõtes võiks nii mõnelgi ehk natuke häbi hakata. Ma alles noor, kuid teisest siin veel suurivaevu talu nürid. Ja olen vältinud süda meelega siit nii mõndagi eluaegset üritust. Doomino ei paku mulle lusti. Sest ma ei tea, kes ründab laua alt. Neis kivides hauakive musti, mis pan nõrmahhaa juba jäädavalt. Siis linnuriis märkan papagoi isi. Jah, äkki kesku, see on tuttav. Ma nagu unes, ütle tere, poisid. No tere, Johan, kostab riiuli. See kõik on võigas, kui jutu käi muus. Ma juba suudan mõtteid. On täna ka heast lõikan müüjat, kus, Neli või kuus. Kes sai nad papagoid, eks moondad. Kultuurivestlusel Reva kuulan hinge kinni püüda. Teemingesin ning neilt ka, mis mõte on meie laulu? See raamat, mis täna meil siin on laua peal valgete kaantega nimeks sitaadiline tiibadega raamat, see on Jüri Üdi nime all ja ta viitab siis natukene tagasi tollele õhemale, aga mahult mitte väga erinevale raamatule, mis, mis ilmus jah, 70.-te lõpus. Ma olin Jüri Üdi, pärast seda ilmusid mitmed need luuletused uuesti Juhan Viidingu nime all. Ja siis võiks üldse küsida muidugi, et mille pärast seda pseudonüümi tänapäeval alal hoida. Nüüd nii palju kui mina tean, Jüri Üdi nimest Juhan Viiding loobus oma tekstide pealisena peamiselt sellepärast, et see hakkas segi minema tema isikuga. Ühesõnaga kogu see mäng, mis tegelikult selles nimes peitub, tegemist on siis niisuguse nagu pooleldi fiktiivse autoriga, kes on nagu pooleldi raamatus sees ja pooleldi sealt väljas see mäng ähvardas kaduda ja siis tõepoolest oli õige liigutus avaldada esialgu noh, isegi päris päris sarnaseid luuletusi oma kodanikunime all, samal ajal see, et Jüri Üdi oli niisugune täiesti omaette figuur, mingisuguse oma, noh, mina ütleksin nagu sellise realistliku inglitämbriga ja auraga, seda ikkagi Juhan Viiding ei eitanud kindlasti mitte seda raamatut koostades. Ja kui ma hakkasin seda praegust valikut Jüriidi valikut kokku panema, siis üks mõte on, mul oligi nii et ma nägin seda nagu sellise perspek tiivina figuuride perspektiivina. Ilmub kõigepealt üdi siis see teine poolfiktiivne figuur või täitsa fiktiivne, kuidas keegi soovib, keda ta nimetavat Kraukliseks keda ta ise on pidevalt kõrvalt jälginud siis veel kaugemale, päris 60.-te aastate lõpu juba sinna tuleb midagi veel ja see midagi on, et ka tegelikult siin selles raamatus olemas Märt Laarmani linoollõigetega illustreeritud ja, ja omal ajal ka trükitud realistliku inglilaul sõnaga see realistliku ingli, kas siis figuur, mingisugune hingus, see nagu puhub ka siiapoole need figuurid ise. See rauklid, kes illub mõnedes luuletustes, need on peaaegu kõik ühe erandiga, on tiibadega raamatus. Ma ütlen Krauklis sellist teist ei kohta. Kui palju mõtteid ja mis tujusid. Läti nimega luuletaja ta päris isa kunagi kõnele või siis vahendatakse mõnesid tema sõnu niimoodi lühidalt kaudselt tavaliselt selle üdi suu läbi paistab toimuvat, kes teda kõrvalt jälgib, ta kaob või hajub kuidagi niimoodi ära, aga kogu see vabaduse teema süüdi luules ka otsesõnu tihtipeale välja lööb, seda rauklis kehastab niimoodi alistamatult ja ja vastupandamatut ta nagu selle küsimuse kõvale tuumale väga lähedal. Noh, võiks öelda, et ta on selline anarhistlik luuletaja. Minu meelest nüüd üdi ei ole päris selline, ta on nagu distantsil taan tublisti intra Verdsem, mulle tundub, et ta on ka intevõrdsen, kui Juhan Viiding selle välja näiteks selles tekstis, mis algab sõnadega, ma armastan Juhan Viidingut, kus siis Üdi silmade läbi teda preteeritakse. Pealkiri on küll autoportree, selgituseks. See üdi on siis niisugune figuur, kes ei ole lihalikult ju kunagi päris niimoodi elanud nagu Juhan Viiding, teisest küljest, kuna ta ei ole päris inimene, ta on selle ingli ja inimese vahepeal siis ta ei ole saanud ka niimoodi inimese kombel lahkuda. Et tal on mingi mingi teine staatus. Ja see on tõesti tõsi, et et selles meie praeguses ajas nagu mõnedki laused kõlamat millegipärast täitsa uuena. Anonüümse daami Krauklise eleegia. Ma ütlen Krauklis, sellist teist ei kohta. Kui palju mõtteid ja mis tujusid? Mu ihul pole suudlemata kohta. Ta hingeõhus, päevad ujusid. Ta sall siin toolil, ise ta nii kauge, hull, kahvatu. Nii tuttav, võõras tõug. Ta ime, sõrmed veeresid mu lauge mu nõrku jalgu, ehmatas ta lõug. See oli aeg, mil tema luulet kandus nii paljudesse südametesse. Kui poel osa ääresest aurik randust. Lõid sügistormid meie vetesse. Ei enam soov kauaks pimestatud. Ma olen temast mehest Krauklisest. Kas saame teada, mis on meie patud kes ilmub elulõngakera seest? Ma ise mõtlesin, et et ma niimoodi jah, mitte siis üksnes üdi pärast Juhan Viidingu pärast niikuinii. Aga Velga Kraukkelise auks sele analüüsistliku luuletaja auks, kes slaiditekstides elab, need mõned fraasid, ma ütlen, et tsitaadid lohesid tervikuna ette, ma pühendan need taani ana žestidele Kopenhaagenis on teatavasti rahutu ja, ja pärast selle sümptomassiivseti lammutamist seal on tõesti jama ja ma tunnen ennast kuidagi imelikult, et politsei siin ühes Euroopa Liidu riigis tungib mingi organisatsiooni kontorisse, kes tegeleb poliitvangide õiguste kaitsmisega. Ma mõtlen siis seda, kuidas öelda ABC Enarkist läkros, kuidas soovite, see tekitab rahutust sellist, sellist Hüdiliku või, või Krauklusliku ja siis Kopenhaageni tänasele pühendatud tsitaadid. Mulle on öeldud tee värsse, mis see sinu asi on? Mismoodi masin määrib oma kruvi, mismoodi masin oma mutrit toidab, kas tõesti inimene on see ainus huvi ja vabadusse ainus leek, mis laidab? On ju veel tähtsam. Õrnad Abasuurid, firma tuled, kamin, uksekell. Kas nõrgameelsus elu, mida uurid, on tõesti väärt, et olla südamel? Kui ilmub leht, saab teada, kes olid pea vastu veel need mõnikümmend talvepea vastu veel mõnikümmend talve. Kui ilmuv leht loeme, kas olid. Siin, vastas Jüri jutt. Meil on kaubanduslik välimus. Meil on loomulikult väga tinglik sõna. Sina, lugupeetav, seda ju ei loe ja kui loed, saad liiga ruttu aru, aru saad, et sind ei puutu. On kaubanduslik välimus. Ma olen vabameelne, meie sisemus. Ja kõige mõõt on kadedusemäär. See, mida tundku teine elav laip. Ja siin Euraasia kitsas esikus kus miskipärast puudub tõmbetuul, on maha pandud sümbol, mitte vaip on vaasi pandud sümbol. Mittelill on suhu pandud sümbol, mitte piip. On häälestatud sümbol, mitte pill. Ja kostab viiul, mitte muusika. Ma ei kirjuta vastikuid ridu. Ma ei kirjuta nastikuid ridu. Ma kirjutan rästikuid ridu. Suureil rästikuid, ridu. Veski poiss. Marostetasin siis, kui suvi jõudis ja vikad kõlksus nüriks vastu kive. Mees järvel tõmbas lõõtsa nagu jõudis ja ma ei suuda öelda tema nime. Kuid sinu nime mäletan ma vihmas ja Vikerkaares, mäletan ja jääs. See viskleb igas rattas, igas rihmas. Su sõnub, eksleb pragunenud pääs. Mind juukseidpidi kaasa viib üks mürin ja rihmad tõmbavad mu vanasse süsteemi. Des toob mu päitsesse, kui veskisse ma suren. Su pluusi alt kaks valget krüsanteeme. Nagu loomad ütlevad hääd aega tõstes oma koonud vastu taevast. Nii sust lähen lausumata muudkui, et ikka mõtlen valges laevas, tõstes oma koonu vastu taevast. Kes on armastus, ma jälle küsin. Õed on igavesel aasta laadal. Ise mõtlen, miks ma alles püsin? Ma ei lähe, linased on jalad, pääson, puurid, igas neist hüven tilgub vett, kord mädanevad talad kuiva püdi. Aga mina jään sosistama sinu sisse, sõna, milles kõik, mil pole tähendust. Lähed mere kaldale, nutta süles, ainult miljon lahendust. Laul sügavast püünist. Veel on männilatvades väikeste poistepesad. Öödes päevades lõdvades tuulevarjus on isad. Emad lendavad salaja mändide kohale. Ema on pisaravalaja noorele kehale. Poegne kauguses laevu, laev ikka pähklikoor, männina maasse, kaevu. Seni kui oled noor, talviti põimiti püünist võrku, jäid sinagi laulu sügavas düünist, kuulete kunagi männina kooldu kiiva. Siis sa jääd elama. Tuules tuiskavat liivakella pean valama. Emadeparv sai hukka. Mis sai pojast ja isast? Raiuti metsatuka ja nad kukkusid pesast. Ärge uskuge hulle, nende rabedas vihas. Taevas tiirutab kulle, kitsendav vaikus kehas. Ministeeriumist saadeti psühholoog psühholoog, maasikas, astus klassi, silm oli pidulik, vaatas uurivalt esimest klassi, klass oli pidulik. Iga särgike värskelt pestud paelake triigitud. Lapsed istusid nagu kästud, näis, kuhu liigitud. Psühholoog maasikas annab teada, kes see on tasemel ettepoole see istuma seada endiste asemel hoopis arenenud lapsel minna teise klassi on luba. Üsna varsti lähevad sinna kohe järgmine tuba. Testis küsiti, mille poolest erineb lennukist lind? Lapsed kõigist pealinna koolest, maasikas teavad sind, keegi ütles lennuki tiivad paigal on, suurt ei liigu. Linnul liiguvad, teda viivad maasikas, ütles viigu, see pole hoopiski peamine, vaid üks on eluta asi, teisel on elusa teadmine, verd on ja Sulekesi. Heino arvas, et linnul pole viisnurgas tiival lugu, aga lennumasinal pole jälle niisugust pugu, kellel linnul on rõngas jalas, see on list abielus, arvas tilluke aste alas. Aga see polnud ilus psühholoog, maasika meeles, kes puldis vastuseid soris. Lapsed võilille pärgades, lõputus koridoris. Ükskord kõndis pargis neiu. Temal oli seljas ja käes ja jalas. Seljas oli tal must kombine ja mantel. Mantli krae oli rebasenahast. Tal oli sinine sametkleit. Huuled olid tal värvitud. Tal olid punase lakiga lakitud küüned. Tal oli roheline käekott. Jalas olid tal kapronsukad ja kõrge kontsaga kingad. Sellel neiul oli mees. Sellel mehel oli seljas ja jalas. Seljas oli tal pintsak ja püksid ning mantel ja lips. Peas oli tal kaabu. Jalas olid tal kingad. Neil oli ilus korter, kolm tuba ja üks köök. Toad on neil ilusti sisustatud. Neil on diivanid ja tugitoolid, puhvet, televiisor, raadio, klaver. Neil on tolmuimeja ja isiklik Pobeda. See neiu oli kohviku ettekandja. Neil on üks kord nädalas seapraad. See neiu ei suitseta ega joo. Nad on väga sümpaatsed. Neil on WC ja vannituba. Neil oli see reede vann. 16. septembril pani see neiu lõhnaõli. See mees kartis koera. See neiu läks teatrisse ja ta kapronsukad hakkasid rebenema. Ja neiu karjatas. Ühesõnaga, neil oli hea elu. Üks korralik pere ei taha, et minnakse salaja siis lõunat ei saada, teha liha, kooke ja kala ja. Mu isa läks kodunt välja 10 aastat tagasi ja seniajani pole ta saabunud tagasi. Ta mõnikord ilmub mulle ja me valu on väga suur. Ta tahab midagi öelda. Kuid ta näeb, et ma olen suur. Ta näeb, et ma olen vana ja ainult vaatab, nii et ta nägu näen jahtuvana ega saa seda tagasi. Mu isa, mu armas isa, kes ikkagi valvad meid. Palun too meie majja tasa oma metsade salateid. Ja mõnikord ilmu mulle, kui kurbus on liiga suur ja taha midagi öelda. Ära näe, nagu oleksin suur. Suvest sügisesse mitte ainult mina. Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha, jälle kukub asju diivanite taha. Liikumatult istun iseenda süles, pole mingit soovi võtta asju üles. Raamat. Ema avavihik ka ei sulge. Hirm on see, kui enam kartagi ei julge, kui on ühes päevas kümneid kordi Surdud. Ära ole ülbe, nii ka sina murdud. Kelle sahtli prahti turule ma tõin oma vaevast lahti. Trummi lõhki lõin. Nüüd on trumm ja pulgad, suured panused seal, kus rahvahulgad, lustijanused. Seal, kus Läänemere lained randusid. Sinna lustivere mehed, mandusid. Taevas kisub kõrgeks. Sügis astub maha. Jälle kukub asju diivanite taha. Kirjake naisele. Ma sõidan ära kodulinnast suurest provintsilinna andma etendust. Näe, jälle lahkun naise lapse juurest. Kuid oh siis seda rõõmsat üllatust, kui näen neid kauni esmaspäeva hakul. Kui kohtun Võsu rannas perega, naist suudlen huulde juba lävepakul ja tütrele teen pai ja tere ka. Siis vaatan, mida nalja tütar teeb või mis juttu räägib, mida seletab siis naine, küsib, kas see vesi keeb või? Keep küll. Ja laps mind ikka mäletab. Mis siis, et olin Viljandis ja Tartus ei amet, küsi elu sihuke. Siis kaob mu väike ununemis kartus, kui minu peos on tütre pihuke. Veereva elu ragin, kõik ikka igavikku. Puutreppi tuttav nagin, ma kohtan päkapikumännimetsas homme kell kolmveerand 12. Ja meil on kena komme suudelda, teineteistpuude tüved on soojad. Soe on päkapikk. Kusagil on looja, miski on igavik. Paljusõnaline, aga tõsi. Ah, nii on lood. Miks sa mulle varem ei öelnud? Miks sa seda minu eest kogu aeg varjasid? Et sa tegelikult oledki selline, et sa oled selline tegelikult. Kuigi seda oli arvata. Tegelikult oli see ammu teada. Kui sa teada tahad, siis kõik teadsid, et sinust ei saa asja. Ma ütlesin juba kooliajal, et sellele poisile on vaja uut ja vana. See on täiesti seaduspärane. Tema probleemidki on samad, mis siis? Lõpmatus. Surematus. Avatud laul. Ei, vasak käsi, tea, mis tegi parem. See teadmine on kolmandamas käes. Sa seda aima võimalikult varem. Siis leiad ukse läbipaistvas mäes. Kõik eelnenu on hiigelkupli põues, ka sinna alla paistab päikene. See klaas teeb suureks kõik, mis siseõues, mis on küll suur, kuid väga väikene. Sa märkad hallust, mis ei haju ära, SUUR sisin, pikki päevi lühendab. Kuid kolmas käsikupli tõstab ära. Ja teised kaks niiviisi ühendab. Sind huvitanud on kultuurikulg. Mind, vabadus on huvitanud väga. Kõik sobib neile kõigile ühtviisi. See teadmine ei sobi sageli. Seletus. Üks mees läheb kodust välja. Ja välk lööb ta peast läbi. Kodu läheb põlema. Lilleke on viltu. Leinakask on murdumas. Mets põleb. Vihma sajab. Kõnet Sisemaal. Minu enese lehitsemine on nagu iseenese õnneks valamine. Nagu paastu oli kallamine laastutulle. See on protsess enese vastu iseenese poolt. Kõik, mis teen, on lõputu eelmäng. Elusuuruse pildi, eluaegne joonistamine eluaegses vangistuses. Eeltöö sisemaale jõudmiseks. Seal Sisemaal pean pidama need kõned, ühekordsed kõned vabadusest. Ja ainult need, kes mind lõpuni kuulavad, on vabad. Neile annan siis oma vabaduse, mis minust läbi lendas. Jääb liikumatult suvisesse sooja ka inimene, see, kes hüüdis teist. Kas tõesti pole külma ega sooja meil sellest, mida tema mõtleb meist? Hull mälestus mind ära enam puutu, kõik, mis on möödas, tardub ega muutu maa, sumisesin vastu aknaruutu kui aknad, aga ära õitses pärn. Ja mida mõtled temal sa ise? Ja mida mõtlen mina tema all? Kes enda kanda võtab, vastamise jääb elama vaid selle koorma all. 2007. aasta kevadel ilmunud Jüri Üdi tiibadega raamat on meie tänase saate põhjus. Selles raamatus ilmus taas kord realistliku inglilaul mis võib kokku Juhan Viidingu ja kunstnik Märt Laarmani. Konteksti avab kunstiteadlane Jüri Hain. Räägime täna esmajoones Juhanist Juhan Viidingust juriidist ja samas see raamat, mida me täna esitleme, TEMA üdi kese on realistliku inglilaul Märt Laarmani poolt raamatuks tehtud 1968. aastal. Juhani 20.-ks sünnipäevaks. See raamat on üks meie jaoks hästi nähtav lausa kombatav Ühendus Märt Laarmani ja Jüri Üdi vahel. Kuid seosed nendevahelised algasid muidugi palju varem ning kestsid palju kauem ning omasid mõlema jaoks tähtsust. Ja seejuures ei maksaks eriti rõhutada sugulust. Ka see on oluline, kuid mitte peamine, sest Märt Laarmani ei olnud raamatu tegemise ajendiks mitte sugulus, vaid see, et ta oli ära tundnud ühe poeetilise ande. See on kummaline selles mõttes, et hea vahe ju nende kahe inimese vahel oli täpselt 52 aastat mis isegi onu ja õepoja vahelise ja vahena on kaunis suur. Ometi see vaimline kontakt oli väga lähedane ja seda arvamist toetab noor Jüri Üdi sellega, et oma luulekogu käekäik pühendab Märt laarmannile. Ja teiseks, seesama kogu sisaldab ka otsese viite Märt Laarmani loomingule. Et see looming on Jüri Üdi olnud oluline. Nimelt Märt Laarmani enda luulekogu külmad Rubayyd, mis 1939. aastal ilmus külmad Rubayyd algavad nii ja ma tean, et kord mu põrmust kasvab õisi puus. Et zombi sattununa tehakse must kruus öös, juuni roosas puu all istujail juua, Kell pilk on teise pilgus suu üksteise suus. Niisiis Märt Laarmann algab. Ma tean, et kord mu põrmust kasvab õisi puus. Jüri Üdi tõstab kursiivis esile selle rea, mis kõlab nii, ta teab, et korta põrmust kasvab õisi puus. Ja edasi ütleb muust ilmast äraminekuni teadlik ja ilmast ilma muutumatu mees, mu isand, õpetaja, süngevõitu, aadlik, seal kaetud päi, ta seisab jalad vees. Ja see isik on loomulikult Märt Laarmann. Edasi enne järgmist nelikut on kirjas, ta teab, et korta põrmust kasvab, nõges maas ja siis kordab ta oma nelikut ühe reavahetusega muust ilmast äraminekuni teadlik ja ilmast ilma muutumatu mees, seal kaetud, täida seisab jalad vees. Mu isand, õpetaja, süngevõitu aadlik. Seejuures sõna õpetaja on jüriöö til esile tõsta. Ega see on kirjutatud suure tähega asi, mis tema puhul muidugi vägagi haruldane on. Niisiis, mis tähendust omas? Märt Laarmann? Juhanile vastus on. Mitte kunsti, vaid eelkõige kirjanduse kirjanduse tundmise, raamatu tegemise kaudu ja muidugi luuletamisest külmad Rubayyd noort Juhanit ükskõikseks ei jätnud. Algusest lõpuni käidud Undi vaid kordan, lubades tuba, edasi ta ka siis. Vanema daami ja humanitaarnii. Kordan, avad mul maiustusi Jahake. Rolleriga? Olla. Mõnikord annavad maiustusi ja Märt Laarmann alustas esimese Eesti blogi raamatu tegemist, milleks sai Marie Underi käik tuultesse 1936. aastal, see oli eesti raamatukultuuris eesti kultuuris eriline nähtus. Ja kogu see tegevus oli Juhanile väga hästi tuttav Juhani poolt väga noorelt omandatud. Sest Märt Laarmann peale kõige muu oli õpetaja sele minevikulise vaimuilma kajastus, kui nii võib öelda, oli see, mis esmajoones mõjus kujundas Johanit, kuid Juhan oli haaratud ka sellest poolest, mis parasjagu toimus. Millega Märt Laarmann hetkel tegeles, millised probleemid olid kunstniku ja mitte ainult kunstniku, vaid ka tõlkija ja literaat i puhul esil. Siis kui Juhan juba ise oli asunud kirjandusliku loomingu teele ja see külg on see, millele ma tahaksin paar sõna selles mõttes pühendada, et me aru saaksime, millises, millisest kontekstist siis Märt Laarmani jaoks kasvas välja see raamat realistliku inglilaul tegi ta realistliku inglilaulu kahesuguses vormistuses see tähendab jaapani paberile trükitult kõvaköitelise Ena ning lihtsamale paberile trükitud ning paber köitelisena realistliku inglilaulu on tehtud. Ma arvan, vähemalt viis tükki raamatuna kõvakaanelise raamatuna ja taolisi pehmekaanelise. Ma arvan, et 15, nii et vähemalt 20 peaks olema neid realistliku inglilaule. Mis on siis kõige suurem tiraaž nendest 60.-te aastate ja ka 70.-te alguse linoolis bloki raamatutes, mida ta tegi? Neid oli vähe, kes sellest tegevusest üldse väljapool osa said. Juhan kõige rohkem. Ja nüüd kaks asja veel. Kui isand õpetaja seisis, jalad vees, mis see siis tähendab, see tähendab, et oli tabatud see hetk, mis kordus ja kordus igal suvel Ahja jõe ülemjooksul, valgemetsas, kus Märt Laarmann lendõngega püüdis forelli. Ta ise kala ei söönud. Muuseas mis puutub sellesse, et vihjatud oli, ta teeb seda kaetud peaga, siis Märt Laarmann oli mees, keda võis näha ka ilma barretita, kuid kõige tähtsamaid asju tegigi ta kindlasti barett peas ja neist kaheks kõige tähtsamaks asjaks olid kalapüüdmine ning graafiliste tõmmist esmajoones siis plokiraamatute tõmmiste tegemine siis panid alati Barretti pähe, kui ta neid toimetusi toimetustega tegeles. Taevas kisub kõrgeks, söögis astuma, jälle kukubassi, diivanid ta liikumatult istuma, iseenda süü. Pole mingit zoomi, võtan asju. Raamat ei maga, füüsika ei sulge. Hirm on see, kui kartagi ei, juhul kui on ühes päevas kümneid kordi surnud. Ära ole nii kasina Purdud, kelle nahk oli prahti turule, ma tõin oma vaevast lahti, trummi lõhki lõi, nüüd on trumm ja kui suured panused seal, kus rahva hui lusti ja loose. Taevas kisub kõrgeks, söögi säästub. Jälle kukub asju, diivanid ta. Täna õhtul olime Kirjanike Liidu musta laega saalis, kus 2007. aasta kevadel esitleti Jüri Üdi tiibadega raamatut. Kõnelesid kirjandusteadlane ja luuletaja Hasso Krull, kunstiteadlane Jüri Hain. Ja tekste lugesid näitlejad Marius Peterson ning Jaak Prints. Üdi Viidingu hääl saatis meid heliplaadilt. Näguga kitarriduo Kristo Käo, Jorma Puusaag. Aitäh Riina viidingule, kes lahkelt lubas raadiomikrofoni raamatuesitlusele. Helirežissöör musta laega saalis oli Külli tüli ja kõike hääd sooviksid toimetaja maris Johannes.