Vikkerraadio tere, head kuulajad ja kaunist hommikut huvitaja saates räägime me täna pärimusmeditsiinist ehk sellest, millised on vanad ravivõtted, milliseid ravimeetodeid on kasutusel veel tänapäevalgi ja kui palju toona kasutatud näiteks taimedes on saanud kinnitusega teadlaste poolt. Külas on meel proviisor, Tartu Ülikooli õppejõud, teadlane, ravimtaimede uurija ja publitsist professor Ain Raal. Vanasõna. Kui töö tehtud, siis aega puhata. Tagamaadest räägib meelaga folklorist Risto Järv ning muusik, et metsateel Lauri õunapuu tutvustab meile täna saates üht vana vana päritud lugu, mille pealkirjaks võiks olla. Istusin Pedja jõe kaldal, kuidas see lugu sündis, mis sellega kõik seotud. Ta on sellest Lauri õunapuu, meile räägib. Kuuleme ka katkeid Eesti rahvaluule arhiivist. Niisugused on teemad täna minu nimi, Krista taim ja head kuulamist. Euroopa kultuuripärandiaasta. A. Head kuulajad ja tänases saates räägime me pärimusmeditsiinist ning Tartu stuudios on Tartu Ülikooli õppejõud, teadlane, ravimtaimede uurija, publitsist professor Ain Raal. Tere. Tere. Öelge palun, millised on teadaolevalt vanimad sellised pärimuslikud, rahvameditsiinivõtted või taimed või mida kasutasid meie esivanemad, ütleme 100 150 aastat tagasi? Kui ajas tagasi minna nii kaugele kui suudame ulatuda, siis ega siin päris täpset tõestust ei ole, aga aga paistab küll nõndamoodi, et eks need kõige vanemad ravimeetodid on olnud ikkagi seotud sõnaga. Need on olnud loitsud. Need on olnud palved ja sellega kindlasti on kaasas käinud ka ohverdamised ja tegelikult huvitavat, ega inimese olemus ei olegi muutunud, et et ka tänapäeval on umbes samamoodi. Et küsi nõu arstilt ja apteekrilt, maksa raha ära ja ja siis olgu toime olla ja kohe. Sedalaadi inimesed, kes teiste ravimisega tegelevad, vähemasti neile nõugi annavad, on olnud aegade algusest ja jäävad, sest põhjus on ju imelihtne. Teistel kogukonna liikmetel on seda vaja. Aga kes olid peamised ravijad, naised, mehed? Siin on pilt õige erinev, tegelikult me näeme, et selline ravimisega ravimitealane tegevus on olnud omamoodi ikkagi saadetud teatud spetsialiseerumist. Et päris sellist pilti me ei näe, et keegi nüüd valdas mis tahes kõiki ravimeetodeid seinast seina vaid ikkagi, kes millega tegi, tegeles, kes oli roosiarstina tuntud, kes oskas sõnadega teisi lohutada, leevendada, kes läks sünnitaja b, kes valdas hästi oskust nahahaigusi leevendada ja nõnda edasi. Aga seal ei olnud seda, et pidi olema teatud vanuses naine või mees, saama mõne ilmutuse või siis keegi andis oma oskused edasi. Kindlasti on sedalaadi oskused ka peresiseselt või suguvõsasiseselt siis niimoodi põlvest põlve edasi kandunud, aga tegelikult teinekord võis külakogukond las ravitseja saada ka mõnes mõttes üsna ootamatute asjaolude tõttu. Näiteks minu enda emapoolne vana vanaema oli pat külas tuntud roosiarstina ja sugugi mitte sellepärast, et tal oleks nad olnud mingisugused erilised võimed või teadmised, et vaid põhjusel imelihtne peres oli palju lapsi sealhulgas kooliskäijaid, lapsi ja nendel oli palju koolivihik. Aga selleks, et Roosi ravida tolleaegsete arusaamade järgi läks tarvis just nimelt seda koolivihiku kaant, mis siis kaeti pliiatsi grafiidiga ja pandi sinna haige koha peale, nii et tegelikult vihiku kaante olemasolu määras minu vanaema staatuse Roosiarstina. Aga tulemusi oli? Olevat olnud käidi rohkem kui kolm korda. Vaat siin tulebki see mängu, see põnev pärimuse lugu, et et inimesed on rääkinud, on abi saanud ja teate, mina olen kuulnud lapsepõlve süste, teistsugust lugu, räägin teile ka selle ära, kuidas kommenteerite. Nimelt eeldak, öeldi, arvati, et inimene, kes leiab vainuköie ja selle väikse sõrmega lahti arutab, seisavad endale võimed. Kui vainuköis on punast värvi, saab ravida verehaigusi, kui valget värvi, siis luuhaigusi. Ja sedasamasugust lugu on minule ka minu vanatädi rääkinud ja ei jõudnud tema elu lõpuni ära kahetseda. Ta vainuköit küll nägijaga, selle loo sai teada alles hiljem ja nõnda jäidel tookordse niinimetatud köis siis lahti arutamata ja ega saanudki ta teada, kas tõsi või vale. See lugu on. Aga ega vist seda ei teata tänapäevani. Või kui palju on tänapäeval neid asju, mis nagu ütlevad, et ja midagi seal on teadus ei ole võib-olla seda väga palju uurinud, aga näed, on toiminud. Eks siin on ju alati rahvameditsiinil ja pärimusmeditsiinil. Nii nagu tänapäevalgi on alati sellised erinevad tasandid, üks on siis selline ratsionaalne tasand, kus ikkagi selle ravitulemuse määrab ära, nagu ravimtaimedest räägime näiteks või või loomsed ravivahenditest, siis määravad ära need ühendid, ained, molekulid, mis nendes looduslikes vahendites on. Ja need teevad oma töö. Kindlasti on ka niisugune psühholoogiline tasand, inimene tahab terveks saada, ta usub rohuvõimu sisse ja ta usub ravitsejasse. Et paljud tervenemisprotsessid ongi, ongi psühhosomaatilised. Ja kindlasti muidugi pärimusmeditsiini juures on hästi tugevalt mõjumas ka niisugused usundilised motiivid. Kus siis nüüd sarnast ravitakse sarnasega ja tõbi mingu sinna, kust ta tulnud on ja nii nii nagu sina mulle, nii, mina sulle ja, ja nõnda edasi. Aga oskate te öelda, kuidas võis olla see vanal ajal, kui ei olnud veel keemikuid või kui ei olnud võetud veel taimi lahti osadeks nende toimeainete põhjal, kuidas neid tundma õpiti ja mismoodi need teadmised siis tekkisid ja kinnistusid, et hakati taimi tundma teades siis, et see rohi peata pere, see on põletiku vastu. Hea oli see katse-eksitus, meetod võiks. Kui me nüüd räägime päris kogu inimkonna kõige kaugematest aegadest, siis eks see oli ikkagi toitumisega seotud, et rännates ühest paigast teise tuli ju ennast ja teisi toita ja selle käigus täheldati siis eripärasid, toimeid, aga kui me läheme ajas natukene lähemale ja mõtleme siin Eestile, siis distaaskord, ma pean näiteks tooma oma vanaemaga, aga seekord isapoolse. Tema oli juba õige vana naine, umbes 70 aastane. Kui tal tuli Tartusse tulla songaoperatsioonile ja neid kilomeetreid või verstasid, nagu tookord öeldi, kogunes tervelt 70. Ja see oligi 70-l aastase inimese kogu elu kõige pikem reis 70 kilomeetrit 70 eluaasta jooksul siia kõrvale ma võin oma lapselapse tuua, kes, kes vähem kui kaheaastaselt reisis juba mitu 1000 kilomeetrit. Ehk mis ma tahan öelda, on see, et inimesed olid paiksed, nad olid väga-väga, nad olid lausa uskumatult vaiksed ja siin haigusi ravides leevendades toimiski see vana printsiip, mille kohta öeldakse, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Nii et seesama paikne inimene ta olekski piltlikult öeldes ja päriselt ka oma taluuksest välja õue. Ta vaatas, mis tal seal ümbruskonnas käepärast võtta on. Ta läks ka metsa ja sealt tuligi abi. Aga need teadmised siis talletati suuliselt ikkagi, et selle taimega sain selle asja vastu abi ja rääkisin seda oma perele edasi, et kui suguvõsa pidigi, löövad haigused välja või tõved, et, et sellega saab abi. Jah, ikka, see on selline suuline pärimus, mis rändas perest peres niimoodi põlvest põlve ka kindlasti ka külakogukonnas ja, ja natukene laiemaltki ja eks natukene muidugi loeti sinna kirjandust ka juurde, kasvõi kalendrikirjandus on ju sellist, meie esivanemad, Korovi, Rovi tarkust natukene suunab, mõju olnud ja muidugi hiljem on siis tekkinud juba juba päris linnad linnast tulnud tohtrid ja õpetatud apteekrit, kes on ka inimestele nõu andnud ja, ja tegelikult, ega see pärimusmeditsiini teaduslik meditsiin ongi teineteisega hästi-hästi tihedasti läbi põimunud ja teinekord ei saa arugi, et kus üks algab ja ja, ja, või kus kus üks lõpeb ja teine algab. Sest tegelikult on selle pärimusmeditsiiniga ju nõndamoodi, et me nimetame seda etnomeditsiiniks või rahvameditsiiniks, see tegelikult ju tekibki koos rahvaga ja täpselt samuti ta kestab nii kaua, kui kestab rahvas. Nii et see pärimusmeditsiin on meil kogu aeg olemas ja täpselt samamoodi nii kuskil laante sügavuses kui ka Tallinnas, mustamäel või Tartus. Annelinnas. Öelge, millised on olnud kõige levinumad ravimtaimed, mida on ikkagi Eestis kasutatud? Eks siin on vastus jälle seesama, et aga minge maal olles majast õue, vaadake, mis kasvab aias, mis kasvab aia taga, mis kasvab metsas. Ja need ongi jaa, noh, ütleme, et need on siis sellised nii-öelda tavalise inimese taimed, aga, aga kui me vaatame nüüd siis selliste ravitsejate tegevust, siis püüame, püüame, arvame, et nemad, nad teadsid mingeid väga erilisi retsepte, millel mingi tohutu huvitavad kombinatsioonid on ja enneolematut sünergiat tekivad siis siis tegelikult pigem sa isegi nii ei ole. Et olles just nende ravitsejate ravimtaimedega pikka aega tegelenud, kulus mul jah, suhteliselt kaua, kui ma, kui ma sain aru ühest, ühest lihtsast asjast. Ja selle võib välja öelda nõndamoodi, et nende ravitsejate või taimetarkade saladus seisnes selles, et mingit saladust ei olnudki. Ehk tegelikult nad kasutasidki inimeste tervisehädade leevendamisel selliseid kõige tavalisemaid, laialt levinud taimi. Ja kui me vaatame nüüd seda tänapäeva pilguga, et mis mõju nendel on siis tegelikult see mõju on peaasjalikult suunatud sellele, et korrastada inimeste ainevahetus just ja korras, ainevahetus ongi igasuguse tervendamise ja tervise alus. Ometi on olnud lugusid, kus kasutatakse mürgiseid taimi ikka natukene seda ja natukene toda, kuidas see kogu kõlab, et või me lihtsalt ei tea neid juhuseid, kus inimesed on lihtsalt ära surnud, sellepärast et on nagu natuke liiga palju mürgist taime saanud. Ühe ravimtaime või täpselt samamoodi ka ravimi tervendav mõju tuleb ilmsiks ainult siis, kui on täidetud kaks tingimust. Esimene on see, et õige asja puhul kasutatakse õiget asja. Võtame piltlikult. Me soovime seinale kinnitada pildi, milleks tuleb üks väike nael ja seina. Me ei saa teha seda saega või peitliga, meil on haamrit vaja õiget asja õige töö jaoks. Ja teine asi, mida me tihti kipume unustama ja mille ununemist no siis tegelikult juba teadmatusest lähtudes tuli, on see, et meil on vaja õiget tugevust. Nael ei lähe kuidagi seina, kui me teda haamriga silitama ei maksa ka liiga kõvasti lüüa. Ja nii on kõikide nende ravimtaimede, homöopaatia ja muude asjadega ka, et on vaja õiget asja õiget tugevust, ehk siis antud juhul õiget annuse suurust õiget aine kogust. Toona, kui ei olnud keemikuid, ei olnud laboreid, kuidas need kindlaks määrata, et kui palju midagi on hea ja kui palju ei ole. Aga ega see ei erine näiteks leiva küpsetamist, ega siis ei olnud ka ju kõrgharitud toidutehnoloogiaga, leib, tehti valmis ja küpsus suurepäraselt. See oli kogemuslik siin nagunii, nagu on, on rahvameditsiini tegelikult ju kogemusele toetuv. Aga kui palju siin nüüd omavahel kokku kõlavad kogemuslik ja teaduspõhine meditsiin. Nad on kogu aeg teineteist toetanud ja teineteise sisse väga põhjalikult sulanud, et kui me siin nüüd ütleksime, et, et see on nagu ühe medali kaks külge, siis see kindlasti oleks vale ettekujutus, sellepärast et need medalil, need küljed on ju väga täpselt eristatavad, aga siin on pigem ollakse nagu siis nagu kahe metallisulam. Millesse see medal kui kui, kui etnomeditsiin on nii-öelda siis tehtud võid kokku sulandunud aegade jooksul. Aga võib-olla mõned näited, et kus on kogemuspõhine meditsiin ja ja teaduspõhine ajavad ühte asja ja tõestanud ära, et näiteks saialill jah, talongi, need toimed, et inimesed juba proovisid, Ta töötas ja nüüd on ka teadus, tunnistab, et teada sisaldab neid neid asju ja neil on selline toime. Siis võiks ju, enamus ravimeid, mida me kasutame, põhineb taimedel. Jah, eks ravimid on algselt ikkagi taimedest sündinud üldse looduslikest saadustest aga näite võiks tuua selle kohta Ta, kuidas selline rahvameditsiini usundiline pool on viinud samale tulemusele, mida, mida teaduski kinnitab. Võtame sellise taime nagu kadakas kadakaviljadel on üsna omapärane, märg ja ja see on nüüd nagu selle mari käbisoomuste kokkukasvamise koht mis meenutab tegelikult natukene Mercedese märki. Aga meie esivanemad on arvanud, et et loodus või looja või kuidas iganes, me nimetame neid kõrgemaid jõudusid, on kadaka niinimetatud marja ära märg kinod ja meile juhatust andnud, et tegu on sellise hästiväelise ravivahendiga, millega võib siis ära hoida kõike halba mitte ainult haiguste mõttes, vaid vaid kõige halva mõttes, kuni siis vana kurjani endani välja. Ja siit on nüüd tulnud komme siis ka kambreid suitsutada kah okstega. Ja kui me vaatame nüüd sellele tegevusele tänapäeva pilguga, siis tõepoolest kadakas on ju päris palju eeterlikku õli sisaldumas ja eeterlik õli hulgas omakorda näiteks on kaks pini nii alfa ja beeta mis on päris tugevad ja laias skaalas antibakteriaalse toimega. Et nii ta on, et vähemasti sellistest patogeensetest bakteritest tuleneda võivaid haigusi tõesti, kadakas hoiab eemale. Või teine näide siis must pässik, mis on tuntud ka kasekäsna? Siin oli ju väga laialt levinud mitte ainult Eestis, vaid loodusrahvastel üldse aru saame sarnast ravida sarnasega ja kui nüüd nähti, et kasel on niisugune kasvajataoline moodustis siis tekkis sealt kohe mõte rakendada seda inimestel, kellel on vähk. Ja tegelikult rahvameditsiinis täheldati Ki teatud juhtudel positiivset mõju vähi korral ja ka tänapäeva uuringud näitavad töö tõepoolest mustas väsikus on toimeaineid, mis tõesti takistavad vähirakkude paljunemist. Olen ka ise selliste uuringutega tegelenud, aga muidugi tuleb lisada, et ega ta selline universaal liigne vahend ei ole, et sõltub ikkagi siis, missuguse vähirakkudega meil tegu on, et kindlasti, et kõiksuguse vähi korral ta ei mõju ja muidugi tuleb lisada, et see mõju kuigi on olemas, aga ta siiski paraku ei ole, aga kuigi tugev pärimusmeditsiini võetakse täie tõsidusega kui me vaatame üldse meie planeedi kõrgemat taimestikku, neid liike on kuskil ligi 300000 siis nendest fütokeemilises mõttes jaga bioloogilise aktiivsuse mõttes on piisava põhjalikkusega läbi uuritud umbes 10 protsenti. Aga see tähendab ju seda, et põhiline, lausa 90 protsenti on uurimata. Ja nüüd ongi siis küsimus selles, et, et kuidas me nüüd selle järgi jääva 90 protsendi nii-öelda kallale tormama, et kust otsast me valime mida uurida, ja siis ongi nagu, nagu kolm lähenemisprintsiipi, millest üks väga oluline ongi etnomeditsiinikogemustest, et kui ikkagi läbi aegade inimesed on saanud abi millegi ravimisel mingi taimega, siis võiks arvata, et seal võiksid olla ka mingisugused ained mida oleks siis mõistlik uurida. Ja tihtilugu me näeme, et et noh, meditsiinil on täiesti oma alus olemas ja ma ka ise olen oma oma teekonda teadlase ja õppejõuna alustanud just sellest, et kuna kummel oli minu esimene teadusteema, siis ma alustasin just etnomeditsiinist vaatasin läbi kogu pärimusliku siin Tartus kirjandusmuuseumis ja sealt tekkisid siis uurimishüpoteesid, mis tegelikult täiel määral leidsid kinnitust edasiste analüüside käigus. Nii et see töötab, aga muidugi tuleb vaadata kriitiliselt. Võib-olla mõni näide kriitilisusest, sest eks me vahel ju oleme liigselt usaldavad kõige suhtes ja ja noh, kui keegi ütleb, et ta teab kõike, siis meil tekib soov kiusatus uskuda, et ju see nii on, aga millal võiks olla kriitiline või mille suhtes? Üks suur segaduste allikas, kui me vaatame nüüd neid taimeravimtaimedega seotud pärimusi, on nende rahvapärased nimed. Ja ma usun, et kõik on kuulnud sellist taime, mida, mida kutsutakse jaanililleks. Aga öelge mulle nüüd, mis, mis sa jaanilill siis õieti on? Kui nüüd need vastused hakkaks laekuma, siis päris kindlasti. Me, ja me tõdeme seda, et üks nimetab ühte ja teine teist ja seitsmes seitsmendat ehk tegelikult sellist asja nagu jaanilill ei olegi olemas, et rahvas on nõndamoodi nimetanud erinevaid taimi, mis õitsevad jaanipäeva paiku või võtame kasvõi naistepuna, aga naistepunapuhul on kasutusel olnud erinevaid nimetusi ja kui me nüüd võtaksime alati sellist pärimust täht-tähelt ja ja usuksime ilma süvenemata, siis tekiks tekiks palju segadusi, me võtaksime siis vale taime või või vähemalt valel puhul. Kuidas tundub praegu inimeste taimede tundmine üldse et kui veel 100 aastat tagasi suur osa Eesti elanikest elaski maal ja nad teadsid, kes kus kasvab, kes, kus elab siis praegu ravimtaimi nähakse paljuski apteegis müügil ja sellega on asi asi piirdub, et kuidas ta looduses võiks välja näha? Ma ei tea, kui palju neid inimesi on, kes teavad kui lihtsamad ja kõrvale jätta. Paraku ta nii on, et inimesed on ka meil Eestis loodusest üha enam võõrandumas ja võõrandumas ja eks selle tõttu niisugust taimede tundmist jääb ka vähemaks, aga samas tekib jälle või ongi tekkinud selline. Looduslähedaste inimeste kogukond, kes jällegi siis suurepäraselt seda valdab. Aga see, et meil on ravimtaimed apteegis saadaval, on tegelikult päris unikaalne ja, ja õigupoolest kõige vahva. Sest ega, ega Euroopas neid maid väga palju ei olegi, kus ravimtaimi võib apteegist osta, meile tundub see loomulik, et ta ka loomulikult on ravimtaimed apteegis, kuidas siis muidu. Aga, aga teistes riikides on pigem siis siis nendest ikkagi valmistatud tööstuslikud preparaadid saadaval mitte siis need kuivatatud ravimtaimed nagu meil, nii et see on üks märk sellest, mille üle tihti välismaalased imestavad, et oi, et teil on ravimtaimede apteegis, et te olete küll umbes nagu sellised pool nõiad. Too aga seal kadusse, siis võite ammu ära, mul on tunne. Jah, see võõrandumine on toimunud varem, on toimunud kiiremini. Aga öelge, kas meil ka praegu toimub mingi mingi ka, ühelt poolt ütlete küll, et looduslähedasi inimesi tuleb juurde, kes kogukondlikud teavad, oskavad, aga teiselt poolt see võõrandumine, et kui ka mulle räägitakse, et vot sinu suguvõsas keegi keegi tegi sedasi see toimib, siis enam nagu ei usuta, et tekib nagu uus, mingi uue aja pärimus või et me usume teatud ravimifirmade asju, vot need toimivad. Või, või kas see on siin mingit sellist nihet, et ka selle meditsiiniline pärimus muutub ja muutub, nii et vanad kaovad ära, teadmised ja asemele tulevad uued, mis võivad ka õige pea kaduda. Selle kohta öeldakse tõesti nii, et loodus tühja kohta ei salli ja inimese niisugune psühholoogiline maastik samamoodi. Eks on ju ju meissegi jätnud üsna olulise jälje need ravimid, mis nõukogude seal olid saadaval ja ja nende ärakadumine on võib-olla tekitanud mõnedest niisugust nostalgiat või võib-olla protestigi, et et näed, et nüüd on need need head head vahendid ära kadunud, aga, aga see on lihtsalt selline psühholoogiline nähtus, et et tegelikult lõppkokkuvõttes on, on läinud meil ikkagi asi tunduvalt paremaks. Oleme, oleme saanud kasutada järjest paremaid ja paremaid ravimeid ja sellel on kahtlemata oma raudne osa. Miks ju inimeste keskmine eluiga märgatavalt pikenenud? Ain Raal, aga kui see proviisoreide koolitada, kui palju seal neile räägitakse sellest vanast pärimusmeditsiinist ja sellest, et on hea teada ka asju, mis toimusid enne suurt meditsiinirevolutsioonis. Piisavalt palju. Ma ise farmakrognoosi õppejõuna õpetadagi tudengitele seda teadmist, mis puudutab siis ravimite looduslikke allikaid, esmajoones ravimtaimi, ja peale selle käsitleme Me proviisoriõppes ka farmaatsia ajalugu, kus me vägagi põhjalikult räägime ka pärimusmeditsiinist ja ja üldse primitiivsuses primitiivset meditsiinist, sest tegelikult on ju nii, et see tuntud lause, et kui sa seda minevikku ei mäleta, siis sa ei mõista ka seda, mis, mis olevikus on ja mis tulevikus võiks tulla. Aga kuidas on lood selle skepsisega, et arvatakse, et kõik on ära ostetud suurte ravimifirmade poolt ja enam ei olegi midagi, mis oleks päris hea, õige tõene. Eks ikka tekib inimestel igasuguseid arvamusi ja vandenõuteooriaid nüüd öelda, et need valed on, ei ole mingit mõtet, sest kes soovib neid uskuda, see usub edasi ja see on, see on tema õigus, aga, aga mida ma tahaks rõhutada, on see, et et kui me räägime sellisest pärimusmeditsiini ohtlikkusest, siis siis ohtlikud ei ole. Mitte need väga üksikud niisugused väärõpetused, mida me sealt rahvapärimusest võime leida, no näiteks, et paneme vere urma rohupiimmahla kae korral silma vaid, vaid tegelikult täiesti uued ja väga suured ohud on praegu võrsunud seoses internetiga internetikogukondadega sellise kiire infovahetusega ka selles nõndanimetatud näoraamatusse, muudes kanalites ja ja kohati neid nii-öelda õpetusi ja nõuandeid lugedes tuleb ikka päris kohe hirm peale kus siis keegi kurdab oma mõnda tervisehäda või paneb pildi välja ja kohe leidub kamaluga neid inimesi, kes pulbitseb sisemisest enesekindlusest ja annavad nõu mida lugedes tõusevad ikkagi juuksed kohati peas püsti ja kus kiiresti tuleks EMOsse minna, nii et ohud on, ohud on pigem pigem seal, et usaldame ikkagi professionaalseid nõuandeid. Öelge, aga kas kõik taimed on ravitoimega? See on niisugune küsimus, et sellele selget vastust ei ole. Isegi et vastus on täitsa olemas. Absoluutselt kõik taimed sisaldavad mingeid bioloogilise aktiivsusega ained, iseküsimus on selles, et missugune see ainete kooslus on ja kas pääseks ka mõjule meie tervist positiivselt mõjustama. Aga kui me vaatame üldse taimede arvu, mida meie rahvameditsiinis on omal ajal kasutatud kuni tänapäevani välja, siis olen sellesse nimekirja saanud, no umbes 400 taimeliiki erinevat. Ja kui me nüüd tänapäeva tuleme, siis Eestis kasvab meil umbes sadakond tõsiseltvõetavat ravimtaime ja kui me nendest 100-st jätame kõrvale nüüd need, mis on siis kultiveeritavad või, või meile siia sisse toodud introtseerin introdutseeritud siis jääb järgi umbes sellist 80 tõsist ravimtaime, nii et tegelikult, ega need ei olegi nii vähe. Aga kui kellelgi on huvi, siis kuidas selle maailmaga tutvust luua, kindlasti on raamatut, mida lugeda. No interneti ei maksa alati usaldada, sest seal on nagu palju nõuandjaid, kes sa oled, mida, mida kõike anda. Kuidas ennast viia kurssi selle maailmaga, mis võib olla ka lihtsalt põnev, mitte et sa peaksid arstiks hakkama kohe või proviisoriks, aga et oskad ennast natuke aidata ja ja ütleme korrastada, võib-olla on parem isana. No siin kipub nii olema nagu raja Teele aga et, et kõigepealt soovitaksin ma iseennast. Ehk tegelikult võiks ikka jah, vaadata natukene sellist akadeemilise taustaga autorid ja kirjandust ja ja võib-olla pidades silmas ka siis seda pärimusliku poolt. Ma soovitaksin raamatut 101 Eesti ravimtaime. Seda sellepärast, et see on selline hästi teaduspõhine ja seal on justkui püütud avada seda pärimusliku külge. Et on materjale, kus vaadata ennast kursi, aga kui nüüd vaadata suvele otsa, siis mõne hea tee jaoks, äkki oskate soovitada paar taime, mis tagaks võib-olla hea rahuliku meelekorras seedimise see on siis nagu siis ka meelele hea ja hea tujuga. Kas on mõned sellised universaalsed? Tänavune kevad meil kappab üsna kiiresti ja siin-seal põdrakanep õitseb, mis tavaliselt küll küll juuli alguses õide puhkeb. Aga põdrakanep on üks, üks huvitav ja tore taim ja võiksin soovitada teile põdrakanep piki teed proovida. See on päris hea maitsega ja sellise hea universaalse ainevahetust korrastava toimega ja, ja kes tahab natukene rohkem vaeva näha, see võiks siis põdrakanepi lehtiga fermenteerida. Et seda tuleks siis teha, nüüd nõndamoodi, et võtame värsked lehed, tõmbed mõne niimoodi peo, vahel tõmbamine, trulli või kortsu. Paneme klaaspurki ja purgile kaaspeole ning jätame selle purgi päikesega. Kuskil paar-kolm tundi on täitsa piisav aeg ja te näete, et purgi sisekülgedele tekivad siis niisugused veepiisad ja see materjal, taimne materjal läheb tumedamaks, siis ongi ta fermenteerinud nüüd purk lahti taime lehed kuivama ja kui see materjal on ära kuivanud, siis sellest tehtud tee on õige õige sarnane sellele päris mustale teele. Ja päris mõnusalt korrastab ainevahetust. Aga muidu, kui panna värskeid rohelisi lehti, siis veetemperatuur ei tohiks olla mitte päris 100. Võiks ikka olla kuuma veega need ained ekstrafeeruvat paremini välja. Selge, nii et saab sellise rahuliku teede ja aitäh saatesse tulemast. Professor Ain Raal ja jõudu jaksu inimeste harimisele. Aitäh ja head tervist. Kui ilma sündi me siis on luu kui ilma siin, niisiis on tema ruuma juuni juulikuu sees on kange hirm, et ma seda ju tal oli, kuu sees on ka hirmeetva kestal ju maastur sissegi sirgub suuremaks ja kaasabil ka tema sissegi sirgub suuremaks ja kasva Vicagang maks. See, et ta ja kantsli pääl, see ka seal elab ta ja kantsli pääl kuulutab seal rahvas ja tema Looveendeid Ooto koole. No jätke maa loo veenda, ei kaota kõrgus komaale. Ärge ostke maalastega iksele barri. Olete kaitse põrgu poole koole. Vaat see on mees, kes koos käitaade. Oi ei kantselei raudmees käesolev resurss käinud ja relvarahu ja. Ei. Ole. Kass ja koer ja kui ta Ei hoida koer ja kass. Ja. Et tema aju ja teele Vanasõnad on kuldsed sõnad. Head kuulajad ja tänane vanasena kõlab nii. Kui töö on tehtud, siis aega puhata ja Tartu stuudios on meil Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja Risto järv. Kuidas on selle vanasõnaga lood? Selle vanasõnad on nii, et paljudel eestlastel on ju juulikuus kindlasti puhkus, huvitaja saade küll jätkab suvi läbi, aga need, kes käivad regulaarsel tööl, need teevad ikka aeg-ajalt puhkust võtma ja selles suhtes on paslik seda vanusena meenutada. Tõsi küll, rahvuslik stereotüüp ju väidab, et eestlased iseloomustab ainult töö ja töö teeb tööd kogu aeg ja nii võib-olla polegi kummaline, et kuigi sellest vanasõnast, mis akadeemilises väljaandes skonnad tüübinumbrit 12475, kui töö on tehtud, siis on aega puhata. On küll 106 kirjapanekut, vähemalt rattur arhiivis kuid neis rahva ehtsateks on vanasõnaväljaande koostajate hinnangul arvatud ainult 10, ülejäänud on siis raamatutest muu materjali seas sellised ümberkirjutused ja tõepoolest kooliraamatutes on seda vanasõna kogu aeg läbi aja korratud ja Eesti trükistest võib leida sellega ühest varasemast vanasõnavaramust. Anton Thor Helle grammatikast Kursketvast always. Plahe lühike sissejuhatus eesti keelde, kus ära toodud 595 valasena seas seisab üsna äratuntavalt kujul. Kui töö on tehtud, siis on hea hingata. Sealtpeale ongi siis seda erinevates grammatikates ja kooliõpikutes kasutatud. Selles vanasõnas siin on viide küll mitte puhkamisele hingamisele, aga eks seesama hingetõmbamine väike vahe pikale tööle on see, mis sünonüümidena kasutusel puhkuse kohta on. Ja nii me leiame veel teisegi, samuti suhteliselt väikese vanasõna üleskirjutuste arvuga vanasõna tõmba hinge ja tee tööd või siis teistpidi sõnastuses tee tööd ja tõmba hinge, nagu näiteks Vändrast 1940. aastal üles kirjutatud on. Nagu vanasõnadel ikka, nii leidub selle vanasõna puhul ka erinevaid Parieerumisi. Kui töö on tehtud, siis näe, hingata deta töö perra oma hingata või töö järele magus hingata või kui töö on tehtud, siis on magus puhata see arv, lihtsaid vanasõna kirjapanekuid sõnana uurijate arvates, mis siis otseselt rahvatraditsioonis pärit ei ole, väga suur ja nii pole ime, et tihtipeale me leiame eesti ütlustest pigem just selliseid vanasõna, kus see puhkuse osa tundub ikkagi üsna teisejärguline ja, ja pigem Est rõhutatakse selle töö olulisust, noh näiteks kas või selline ütlus, mis on Jüri kihelkonnast kirja pandud. Kui tükk aega tööd on tehtud, siis puhkama jäädes öeldakse kord puhkada jälle nühkada. Jaan salverk, 1896. aastal on Jakob Hurdale sellise kirjapaneku saatnud. Või siis teine näide, mis samuti vanasõnana kirja pandud on punasena tüübina, kui ma puhkan, siis ma roostetan Kuusalu kihelkonnast. Et kui vaadata arvuliselt eesti vanasõnu, mis käsitlevad tööd ja puhkust või siis seda sünonüümsed variante nagu hingamist või või ka magamist, et siis me näeme tõesti, et enamik neist variantidest ikka rõhutab töö olulisest ja nii pole ime, et meie vanasõnavaramus On selliseid vanasõnad nagu, et alles haudas aega puhata või küll siis puhata saab, kui kuue laua vahel ollakse. Aga eks see on selles mõttes mõistetav ka vanasõnad on ju ikka läbi aja püüdnud natukene ka motiveerida ja ju see töö on läbi aja ikka, mis meie esivanematel on olnud suuresti selline põllutöö olnud piisavalt raske ja, ja väsinud. Et sellist otsest puhkuseaega ju vanal talu peremehel või naisel ei olnudki. Kui see puhkepaus ka oli, siis tuli ka uni. Nii me leiamegi tõesti mitmeid vanasõnu sellest, kuidas töötegija uni on magus või või siis et töö tegija, leib ja uni magus. Juba piiblis koguja raamatus on ütelus töötegija uni on magus, mis on jõudnud ka meie rahvatraditsiooni ja ja vanasõnade hulka, nii et, et selles suhtes võib öelda, et kuigi neid üleskirjutusi, mis puhkama, puhkuse vajalikkust rõhutavad, on vähe, neid siiski on ja võib-olla tänasele eestlasele sobitki. Kokkuvõtlikult üks ilus vanasõna Rõuge kihelkonnast, Eiki Ojansu kirjapanekust. Haigum tööteta, haigo magada, haigum, kõnelda, haigum, Vaik olla igal asjal oma aeg. Aitäh folklorist Risto Järv. Alati on tubli mees. Veel ka kummarda sai tundma tööroos selga. Ja kui see laul meil korda räim ei jäägi ja, ja kui see laul meil korda läeb, ei meie kimpu. Ta on vee, ma ei, sama sats tuli vastu kärkides kui koorie. Nõnda see, ma siis ei saanud, see tal. Sünnib kodus kirikus, kuid mitte, ma ei saa. Mats alati on tubli mees, ei tahagi ka. Taas saksa seid roosseil. Ja kui seal mäel koorivad ala Jõgi ja kui seal on veel korda läheb, ei meiegi. Meil on Tartu stuudios ootamas juba muusik ning arhailise meestelaulu seltsi kokkukutsuja Lauri õunapuu, et tutvustada meile järjekordset lugu Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist, mis on teda inspireerinud. Justament tänaseks päritud lauluks on muidugi loomulikult, nagu ütlesime jällegi Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist TEMA põhjastutest vara salvedest. Jällegi väga tuntud lugu. Mina kuulsin seda esimest korda oma headelt tuttavatelt, kes laulsid seda laulu kindlalt kui Piusa jõe laulu. Piusa jõgi on ju see jõgi, mis tõmbab ilusa joone seto ja võrumaa vahele. Kes ühel pool, see on seto, kes teisel pool, see võrace minu kodukandis Võrumaal on see üks neist kohustuslikest lauludest, mida alati tuleb laulda. Mäletan sõbra vanaema, kel alati tulid pisarad silma, seda laulu kuuldes niivõrd liigutesto mälestusi täis meloodia teda. Aga täna laulab meile hoopis Helmi Kaljula, vana tänavakülast Tallinnas elanud vana Reti töötaja raadioosade distantsi peal. Nii et lõpuks ometi saab Helmi raadiovalmistamise juurest päris raadiosse. Helmi laulab aga hoopis Pedja jõest ja salvestanud on hilja Kokamägi 71. aastal. Nagu me rääkisime, on selle laulu ukse vahelt sisse trüginud üsna mitu jõge. Piusa, Pedja, Paala ja muidugi koiva. Istun Koiva jõe kaldal. Margus Põldsepp, untsakad ja lõõtsavägilane mäletab oma sugulasi, laulnud olevat koguni istun koivad jõe kaldal. Koiva on kahtlemata kaunis jõgi, ka eestlased saavad ju piiri ääres selle Lätti pikima jõe ilu nautida. Lätlastelt olemegi tolle laulu saanud peaaegu nii nagu koiva. Ehk Gauja puudutab korra eestimaad, eksleb see laul samuti Eesti ning Läti vahel, puudutades korra üht korreteist kallast. Naasus kaistuudieedu ehk mõned ilusad lilled või Gauja smaala Koiva kaldad. Selle tekst ilmus pea praegusel kujul aastal 1890 Lätis ajakirjas Vals mille teksti looja oli meilegi tuntud ning Tartus usuteadust õppinud. Vastuoluline poliitkukel Andri Ossiniedra ilmselt tema tegelaskuju, vajasin pikemat seletamist. Koiva ehk Pedja või kui soovite, siis Piusa jõe laulu meloodia on loonud aga saksa helilooja Franz Abd kelle teosed olid ülipopulaarsed ka meie esimestel baltisaksa laulupidudel 1857. aastal Tallinnas samal sajandil, 61. aastal Riias ja 66. Tallinnas Nende laulupidudel. Ning neil esitusele tulnud lauludel oli ka ju meile kui suurele laulupeorahvale või laulurahvale väga-väga suur mõju. Esimest korda trükitaksegi meie laulu meloodia nootidesse baltisaksa laulukogumikus Valtisserreliider krantsaastal 1882 ja 1886 ent sootuks teiste sõnadega toomingaõite asemel on vees hoopis liiliad. Ja laul kannab pealkirja liilia teksti autoriks Christoph von Schmitt. Liilia luuletus, mis unistab olla sama puhas kui liilia ilmub Saksamaal juba 19. sajandi algul. Ent tagasi muidugi Baltimaadele päritud laulu pärima. 1908. Aastal ilmub Pavlus Jurje ansi kogumikust Jeesmas Jelyyljest tõlge läti keelde, mille autoriks on ei keegi muu kui läti eestlane Martin lapp ehk lätipäraselt lappas Martins lappi Martini tõlge, ent hääbub vaikselt aegade hämarusse. Kui segastel asjaoludel tuleb mängu Koiva jõgi ning liilijatest saavad taas toomingad. Kes need toomingad aga Lätist meile tõi, oli see Andrius Martin või keegi kolmas? See jääb siiani saladuseks. Säh sulle lugu. Ahjaa. Meie laulu meloodiat teatakse Viljandis hoopis ise äraliste sõnadega. Nimelt on see laul Viljandi kantsid ehk Viljandi varemed. Tumedalt paistavad müürid Viljandi varem, et seal see aga on jällegi hoopis üks täiesti teine lugu. Aitäh Lauri õunapuu. Ja ongi tänaseks meil saade läbi saanud, minu nimi Krista Raidma, tänan teid kuulamast ja soovitan kindlasti järele kuulata veel ka teisi päritud lugusid huvitaja kodulehekülje pealt arhiivismi huvide lehele ja sealt edasi leiate juba need lood ja laulud kuulmiseni juba homme.