Vikerraadio head kuulajad, algab huvitaja saade ning tänases saates räägime me pärlist tõelisest pärlist. Nimelt 22. juulil täitub 300 aastat Kadrioru lossi ja pargiansambli rajamisest. Teeme täna juttu Kadrioru kunstimuuseumi seinte vahel olevast kultuuripärandist ning külla tuleb Kadrioru kunstimuuseumi ja Mikkeli muuseumi direktor Aleksandra murret. Ja reedel avatakse Kadrioru kunstimuuseumis näitus Kadriorg 300 valitsejad, supelsaksad ja kunstnikud. Teeme ka sellest juttu, et mida seal näha saab ja kõigile Kadrioru huvilistele veel nii palju teadmiseks, et täna Peeter Helme saates räägitakse samuti kadriorust ja kirjandusest täpsemalt, mis sellega seotud. Aga küll jõuame ka selleni. Veerevale kivile ei kasvasamale, see on vanasõna, millest räägib neile täna lähemalt folklorist Risto Järv, muusik Metsatöll Lauri õunapuu tutvustab meile aga seda järjekordset väärt lugu Eesti rahvaluule arhiivist ja loo nimeks on pinna, kuuleme, kuidas see sündis, kus ta on inspiratsiooni saanud ja muidugi ilusti vana vana esitlust. Niisugused on teemad täna minuni meetristadainja head kuulamist. Euroopa. Kultuuripärandiaasta. Vale. Olla. Vale. Vale. Pühapäeval täitub 300 aastat Kadrioru lossi ja pargiansambli rajamisest. Kui need mõttes minna sinna 300 aasta tagusesse aega, siis pilt võis olla päris huvitav ja ja võib-olla veider Ki meie silmale, et mis siis täpselt toimus ja kuidas see oli täna kadriorust räägime sest 300 aastat see on väärikas aeg ja Kadrioru loss ja kõik see ansambel koos oma muuseumitega on tõeline pärliväärtus meil saates külas Kadrioru kunstimuuseumi kerimuuseumi direktor Aleksandra murreder. Tere. Paluks teil teha fantaasias väikese rännaku 300 aasta tagusesse aega. Kuidas võis sündida? Ja Kadriorg oli siis väga, usun, et maaliline. Midagi selline sinna viimsi looduse poole sarnaste rahnud kadakate kat, üksikud puudesalud, väiksed, et. Paremini halvemini säilinud suvemajakesed, raehärrade suvemajad ja siis pikka kasvu mees, kel natuke lühemat kasvu arhitekti juures ja kaaskond Peeter esimene saabus Kadriorgu praegusesse Kadriorgu sellesse kohta, mida nimetati toona Phonentaaliks või, ja Peeter kutsus seda metsa tukaks. Revali lähistel. Saabusid kos itaallasest Ta arhitektiga Nicolomiketiga, kes enne seda oli kutsutud välja Roomast, saabus siia Läänemere kaldale ja määrasid asukoha, kus pidi ehitatud olema keiserlik või tsaari residents regulaaraed ja siis mida ümbritses inglise stiilis vabapark. Ehk siis see projekt ei tähendanud lihtsalt, et maja ehitamist ja lillepeenarde rajamist, vaid see oli sekkumine, maastikusse veeti välja sadu või tuhandeid. Rahnasid kujundati ümbermaastikku, tugevdati astmelisest, mis selles kohas on ja sellest sai, toodi sadu ja sadu puid, mida ümber asuvatest mõisat metsadest välja otsiti ja noored puude talvel kohale toodi. Ehitati ja siis alustati lossi ehitamist, ehk siis 300 aastat tagasi oli seal, ütleme väga rahulik. Suslik veel, aga siis läks asi käest ära, aga hakkas loomine pihta. Ja siis hakkas just pärli loomine loodusest nagu igasugusest teisest looduslikust paigast kujunes koht, mis on ainulaadne ja seda erinevates Mis teeb Kadrioru pärandi mõistes unikaalseks ja meie jaoks nii väga oluliseks? Ja Kadriorus on mitmeid asju, mis on Eesti jaoks ainulaadsed. Et Kadriorg on Eesti ainus loss, ainus barokkklass, Ainos keiserlik residents, mis Eestis asub? Kui me räägime ja see on kõige põhjapoolsem Itaalia Kaheksateistkümnenda sajandi arhitekti ehitatud hoone itaalia arhitektuuristiilis ehk siis seda on tunda ka lossikasutuses, et itaallane tuli, arvestades oma kliimaga ja lossis praegugi on väga palju aknaid, aga ehitamise ajal oli veel rohkem rohkem mis algselt olid ühekordsed ja mistõttu mitte suvel oli seal väga külm ja aja jooksul muudeti, täiendati lossi, tehti teda kohaliku kliima ja kultuuriümbrust ümbritseva kultuuriga, nagu rohkem kooskõlla viidi. Ja Kadrioru loss on ka ainulaadne, kui me mõtleme laiemalt, mõtleme vene ajaloo ja kultuuri ja kunstipärandile 18. sajandi alguses. Peeter esimese ajastu, et sellest ajast nii terviklikult säilinud arhitektuuripärandit on samuti väga vähe. Kadrioru lossi peasaal on selline koht, mis on, ma arvan, ainuke nii suures ulatuses säilinud originaalselt kujul säilinud pidulik interjöör Peetri ajast, sest Peterburis mitmed lossid on pärast sõda respiraatorite poolt praktiliselt uuesti ehitatud. Või siis või siis olid lossid 18. sajandi teisel poolel uhked keisrinna Elizabethi ja Katariina teise ajal muudetud ja ümber ehitatud uhkemaks kuldsamaks tõestamaks. Aga meil on jah, see, mis on tagasihoidlikum, võib olla. Ma ei tea Peterhohvika võrreldes, aga siin on just see me saame näha seda, mis seal päriselt säilijad ja näha mitte ainult lavastatud 18. sajandi taaselustatud vaid kõiki ajastuid. Ja ma arvan, et Kadrioru võlu on selles selles elus, mis siin on. Sest ta ei tardu, ei muutu, milleks mälestusmärgiks iseendale, vaid elab edasi ja praegune kunstimuuseumi funktsioon on jällegi see intensiivne kaasaegne praegustele inimestele vajalikke elu, mis seda täidab, lisab väärtust selle arhitektuuri kunstipärandile, mida ta endast kujutab. Samas kunstimuuseum tutvustab, säilitab ja kogub vanemate väliskunst, et ta ei ole nagu moodsa kunsti muuseum. Ja aga see on, ongi Kadrioru kunstimuuseumi üks suurimaid eesmärke tuua vana kunst kaasaegsele inimesele lähemale. Sellepärast et kunstvõime klišeelikult öelda kuist aega, vaata kunst, igavene ars, longa vita, preili, sest aga see tähendab, et vanameistrite loomingust, kui see on geniaalsed kunstnike taiesed sisaldavat midagi sellist, mis on ka meile praegu oluline. Aga lihtsalt me peame oskama küsida oma küsimusi ja leida vastuseid või seda energiat. Selle loominguenergiat, mis nendest peitub. Ja muidugi vanad maalid, vanad skulptuurid, gravjöörid räägivad meile omast ajast ja kui ajaloost muidugi õppida ei saa, küll aga leida lohutust saab. Millised on kõige vanemad säilinud ürikud, maalid, käsikirjad, mis on Kadriorus meil on, algab meie kogu 16.-st sajandist, mida me eks planeerime ja siin taks valla esile tuua, kui või me räägime, milliseid kõigest kõigest, et meil on üks väga huvitav DAF maal, mis on meie Madalmaade kunstikollektsiooni vanim teos ja millele on tehtud väga põhjalikke uuringuid ja eraldi pühendatud näitus. See on suuremõõtmeline tahvel puittahvel, millel on kujutatud. Keerulise süžeega maali pealkirjaga kaubitsejate templist väljaajamine ja mille loomine on seotud Hieronymus Boschi nimega. Ja selliseid taolisi maale sarnase pildiga maale on neli maailmas säilinud ja Selta maalikas saadab, koguneb kui uurimustöö. Mis me kuraator Greta Koppeli ette ees juhtimi juhtimisel toimus aastaid tagasi on siis ka sellisel multimeediaekraanil talletatud ja inimesed saavad sukelduda pildi sisse pilli ajalukku ja piltkiht kihi haaval ma nähtava värvipinna alla, mida võimaldavad tänapäeva tehnoloogiaid, ehk siis see on meie muuseumi ainus tehnoloogiline nii-öelda. No ma ei saa, ütleb vidinaga, niimoodi öeldakse. Aga see ei ole see tehnoloogia tehnoloogia pärast, vaid selline lahendus, mis lubab inimestel näha nähtamatut, kui palju on kogus töid. Et meil on maalikogu sisaldab üle 1000 ühiku, millest ütleme praegu Ballon natuke alla 200 eksponeeritud ja graafikakogu on arvuliselt kõige suurem. See ulatub 3000 juurde ja 200 ringis on meie skulptuuri kollektsioon. Ja mis hõlmab kunstiteosed 16 10.-st sajandist kuni 20. sajandi esimese pooleni. Aleksander mure aga millal sai lossist muuseum või millal hakkas ta nagu täitma seda funktsiooni, mis tal praegu on, kuidas see kujunes? Ja see on põnev lugu 20 sajandi algusesse, murranguline revolutsioonijärgne aeg, vaid tegelikult murrang algas juba esimese maailmasõjaga, kui maailm variseb kokku. Kogu impeerium variseb kokku, kui tekivad võimalused Eesti vabariigi loomiseks ja seega saab teoks. Ja Kadrioru loss, mis oli 200 aastat olnud keiserlik residents, mida kasutasid kohalikud kubernerid, suveresidents, tee on, oli ühtäkki jäänud tühjaks omanikuta, see anti ajutise valitsuse otsusega Tallinna linnale. Aga novembrist 1917 kolisid või tungisid sinna sisse teed ja, ja töölised jess veetsid seal noh, alla aasta ja pärast seda lõppes kogu keiserliku residentsi hiilgus. Ehk siis, kui Eesti vabariigi võimud lossi üle võtsid, ei olnud seal üht ainsamatki mööblitüki, aga no maalidest rääkimata. Maalid olid seal hästi suuremõõtmelised. Ja neid õnneks ei tahetud. Need leiti hiljem kõrvalhoonetes ja praegugi kaunistavad meie muuseumi ekspositsiooni. Nikolai esimese tütarde portreed ja kumus on küügelgeni maalitud Tallinna vaated, mis kaunistasid meie lossi, aga seda interjööri, mööblit ja sisustust, portselani fajanssi, kõik kõik vaipu ja lugematul arvul toole. Diivaneid tõmbasid, peegleid enam ei ole ja me ei tea, kuidas nad välja nägid. Meelelainet pikad loendid, inventari loendit, tsaariajast ja seetõttu Kadrioru lossis interjööri muuseumis loss-muuseumis ei ole. Ja Eesti vabariik mõtles, et mida lossiga teha. Loss oli väga kulukas, kõik tahtsid sellest lahti saada, sest et sedapidi kütma ja puid võttis kohutaval koguses kohust kohutavas koguses. Ja 19. aastal kolis sinna August Veidenberg. Talle anti merepoolne tiibhoone ja siis algas kunsti kolimine lossi Veidenberg kolis sinna oma ateljee kõik oma marmorit ja kipsid ja tal oli suurejooneline unistus Täita Kadrioru park, oma skulptuuride käed, kõik tema eskiisid ja kipsid saavate raiutud marmorisse ja Kadrioru pargi siis teeradade. Siis ristumistel seisaksid temast tuurid. See suur plaan ei saanud teoks, aga küll, aga tema skulptuurid täitsid Kadrioru lossi peasaali teisi ruume. Ja 21. aastal kolliski lossi muuseum toona siis muuseumi Tallinn Tallinna Eesti Muuseumiühingu nime all. Ei, mis algselt sisaldas kõike rahvakunsti õllekappadest, tikandite vaipadest, kuni siis. Saanide ja muude siis asjadeni, aga ka jaga kunsti seda, mida päästeti mõisatest tühjadena ehk siis kulukultuuri ja kunstipärandi päästmiskomiteed. Korjasid seda, mis, mida päästal pässi, seda, mida päästants andis, mida see kaasa ei võtnud ja parunite jah, kolisid pikka aega ja seemned seisis tühjades hoonetes. Siis ja oli lõunakomitee, mis, mille asjad viidi Tartusse praeguses ERMi ja põhjakomitee Põhja-Eesti siis toimkonda, mis tõi Tallinnas muuseumisse, millele eraldati siis Kadrioru lossi ruumid. Ja kaua mõeldi, et mis tüüpi see muuseum peaks olema, toimusid ajutised näitused, kunstinäitused kuskil, vaja midagi kuskile oma töid näidata. Ja alles 27. aastal sündis esimene täiema mahus kunsti väljapanek Kadrioru lossis ja siis oli lõplik otsus, et rahvakunsti ja rahvakultuuri hoidjaks ja eksponeerimise propa propageereks saab Tartu muuseum ja Tallinnasse tuleb siis kunstimuuseum. Ei, siis juba jõudsid pead. Peatselt jõudsid ekspositsiooniga Venemaalt ostetud kunstiteosed, mis täiendasid siis kohalikes kunstikogudest pärit. Et siis vanemad kunsti lisandus Eesti kunstipärand, hakati ostma kunstnikelt töid. Ja Kadrioru loss oligi Eesti kunstimuuseumi ainsaks hooneks. 29. aastani, kui Eestisse tuli Rootsi kuningas Gustaf, viies ja noor vabariik. Muretsedes kuu nii kõrget külalist majutada, otsustas kunstimuuseumi välja kolida Narva maantee alguses asuvasse hoonesse ja Kadrioru lossis sai riigipea residents ja seda ta oli kuni teise maailma lõpuni. Küll aga riigipead ja riigi korrata vahetusid dramaatilise kiirusega. Ja kui aga, kui me täna tänaseks teemaks on muuseum, siis 46.-st aastast alates jälle oli lossis muuseum. Aga vahepeal Kadrioru piirkonna kui kunstiga seotud piirkonna selle maine tugevdamisele, et aitasid kaasa mitte ainult kunstimuuseumis, avas seal uksed vaid enne seda kolisid sinna ka kunstnikud. Võib öelda, et Kadriorus lase kunstnike koloonia. Jaan Koort ehitas oma ateljee tallihoonesse Peetri maja juures tõi sinna oma loomad, lõi seal oma kuulsad skulptuurid, et see on. Ma arvan, et Tallinnas ei ole ühtegi inimest, kes koordi kitsaid metskitse ei tunneks. Et see metskitse elas Kadriorus ja tema seal, tema portree. Peale kitse olid tal ka öökull ja kaaren. Ja muud loomad käisid tal külas ja elasid kassotsionaalselt. Seal elas karjas elasse Johannes Greenberg. Tänu temale on meil nüüd jääkeldri ülemine korrus kus on sisse erinevad tähtsad kohtumised, on toimunud. Siis ka elas August Jansen ja mitmed teised kunstnikud, kes seal Kadriorgu kujutanud, ehk siis Kadriorg kui kunstnike koht ja siis, kui seal oli kunstimuuseum, mis oli ainsaks esialgu ainsaks kunstikeskuseks, kus toimusid erinevad, näitas, et ja, ja Eeemmlaskonna kogunemispaigaks kujunes. Ja selline intensiivne ka kaasaegse kunstielu oli Kadrioru lossis. Kui ta kunstimuuseumina funktsioneeris ka viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel. Ja see siis siis aastakümnetega täitus loss, väike loss kunstiteostega, nii et järjest suleti ekspositsiooniruumid, sest oli vaja teha hoidlaid töötajate töötingimustel hästi kitsalt, et pööningul. Eksponaatide mööbel eksponaatide vahel ja peal sai kuskil nurkades tööd teha. Ja lõpuks 90.-te alguseks oli loss nii pungil täis et tehniliselt amortiseerunud tross pidi sulgema. Ja siis on meie kunstielus selline pikk aeg. Ligi 10 aastat oli loss suletud ja, ja sattus ka unarusse seal traditsioon, kuidas lossis kunstinäitustel käia ja aastal 2000 siis avati Kadrioru kunstimuuseum. Ja siis juba tehti otseselt mitte. Igasugune kaasaegset kunsti on ajaloolises hoones väga keeruline esitada selleks nüüd kumu ja selleks ehitleti koos selleks hakati mõtle plaanima ja kumu ehitamist ja Kadrioru lossi jaoks jäi see kunst mis sobib ajastu poolest mõõtmete poolest, oma hõngu poolest, et vanemat kunsti eksponeerida. Lossis on väga hea ja soodne, sest keskkond võimendab ja aitab teoste vaatamisest. Seitsmeteistkümnendal 18. sajandil keegi, kui ükski kunstnik ei maalinud muuseumi jaoks oma teoseid vaid siiski kirikusse, interjööri, lassi Sis kõrgeri majja. Ja valges kuubis, selliseid väganekdraalsetel seintel on oma keskkonnast välja tõmmatud ja ma arvan, et vanemat kunsti lähemale tuua aitab väga hästi see Kadrioru loss, keskkond kui, mis ise on kunstiteosed meie kogu. Üksus number üks on last ise ja niimoodi on ka muuseumi tegevus planeeritud, et me räägime ja tutvustame lossi, klassi ajalugu, seda, mida me ei näe. Aga me teame ja selle teadmine rikastab meie silmi. Näeme rohkem, kui me teame. Ja Kadrioru lossi peasaal on Gesamtkunstwerk ühisselline kunsti. Ta teos, kus on ühendatud skulptuur maal, arhitektuur, et see kogu tervik, harmoonia ja siis kunstiteos teosed Madalmaadest Venemaalt vene kunstnikelt saksa, itaalia kunsti saame näidata või näitab oma muuseumis ja teeme ajutisi näitusi, mis siis toovad Eestisse kultuuri, kunstipärandit teistest muuseumidest, teistest maadest Aivazovski ja aga tahaks rääkida veel ka sellest, mida nüüd näha saab, avatakse uus näitus, pühapäeval jäävad kõik vaadata, laupäeval on avamine. Et me juba laupäevast saab näha, selge, siis me see näitus on, pühendus kadriorule näitus Kadriorg 300, mis ütlebki. Et pühendatud on ta lossile pargile ja seal elanud, käinud, töötanud inimestele. Minevikku ei saa taasluua, me ei saa uuesti ellu äratada seda, mida enam ei ole. Aga me saame inimesteni viia teadmise ja tunde, et kunagi elu siin Kadriorus oli teistsugune ja otstarve nendel ruumidel. Nendel parkial leedel ja nende tajumine olin eelmistel sajanditel meie omadest mõnevõrra erinev ja seetõttu atmosfääri loomiseks ongi näitusele toodud. Kunstiteosed on tsaariportreed, on kaunite daamide portreed, kes võisid Kadriorus ja Kadrioru alal asunud spaades ja pargis jalutada ja seal viibida on ajaloolise dokumenditeek, kaardid, ehitusjoonistused, arhitektide aruande joonistused on krabüürid, mis on nagu meie mõttes vanaaja ajakirjandus, mis fikseerisid seda, mis toimus parasjagu head, mida sai näha. Siis on kunstiteosed, mis on Kadriorus loodud, ehk siis kunstnike, Eesti kunsti, 20.-te 30.-te aastatel maalitud tud Kadrioru pargivaated, Jaan Koorti skulptuurid tema armsatest loomadest. Siis on Teosed, mis on jäänud Ajast, kui Kadriorg oli Konstantin Pätsi residents ja see oli riigipea esindus, riigipea elupaiga ja esindusfunktsioone täitis ja siis need esinduskunstiteosed on ka välja toodud koos filmi kaadritega dokumentaalfilmides ja siis saadetes sellest ajastust, et tuua helis ja pildis liikuvas pildis seda aega, mida me saame juba sellisel kujul ka taaselustada. Ja kõik, kõige selle vahel on kostüümid, ajaloolised kostüümid 18.-st 19.-st 20.-st sajandist. Sest nagu öeldakse, et mood on kõige inimlikum kunst ehk siis see on kunst, mis väljendab inimeste harjumusi, mille kaudu me näeme väärtushinnanguid. Elustiile ja kostüümid on tulnud Aleksandr passi moeajaloolisemasse, Aleksandr Vassiljevi fondist. Ja osad on Eesti muuseumides väiteks Eduard Vilde isiklik ülikond. Need kihistused on ääretult põnevad, mis on Kadriorgu ladestunud ja kõigest 300 aastaga mõelda vaid, kui see ajalugu oleks 1300, mis siis võiks kõik olla. Jah, oleneb ju sellest, kuidas mis kasutus on lossi või seal asupaigal. Kuna iga omanik, kes vahetuse vahetused elustiilide tõi, midagi oma kohandas ja kohendas Kadriorgu vastavalt uue aja nõuetele, siis ja kõik see on osaliselt ka säilinud ja seetõttu me saame rääkida. Tsaari esindas trossist spaa Tallinnas kui kuurortlinnast, mille keskuseks oli Kadriorg siis me saame rääkida kunstnike, kirjanike linnakust Kadriorus, boheeemmlaste kogunemispaigast, siis valitseja linna. Selline kodanluse väär, väär väärik kaks rahulikuks linnaosaks Kadriorgu, mis on seotud võimu kese võimu ja kunsti segunemine ongi sellest 20 sajandi algusest peale ka praegu paljud välismaalt tulevate inimeste üllatuvad, et kuidas teil on siin Kadrioru kunstimuuseum, lossis kõrval on Mikkeli muuseum, mis asub endise köögimajas, siis kumu kunstimuuseumi suur ja uhke hoonekum. Suurte näitustega kõrval on presidendiresidents. Kas nii avatult, nii lahtiselt, kõik saab olla, aga see on eesti elamise võlu, et me kõik oleme lähedal teineteisele ja ei ole kõrgeid seinu, müüre kaitsev vallikraave. Vaid võim ja vaim saavad sõbralikult kõrvuti eksisteerida, teineteist täiendada. Ma väga tänan. Teid Alexandra murre, Kadrioru kunstimuuseumi direktor saatesse tulemast ja sellest kõigest rääkimast, see on ääretult põnev ja vääriks veel ka pika sarjaga üks sari, meil on kallis Kadriorg, mis algas juba siis esmaspäeval. Kaks saadet on olnud täna kolmas saade, Peeter Helme teeb seda ja täna tuleb juttu kadriorust ja kirjandusest ning homne saade kadriorust ja parkides ka kõik sellest. Kus elavad, milliseid loome võib kohata koordi kitsa enamik või äkki on kitsedel? Ei teata, ükskord oli meil karupoeg eksinud Kadrioru parki, aga siis politsei eelistas kõikidele, palus muuseumi külastajatel hoida need sees, kuni ka see eksinud karuke ära viidi, aga püsivalt elavad ikka väiksemad loomad meil siin. Selge veel kord aitäh ja head kuulajad, Kadriorg väärib külastamist, kes pole veel sel aastal seal käinud mingil põhjusel, siis tehke seda kindlasti ja nädalavahetusel on suured pidustused tulemas. Me jätkame siit nüüd ansambliga Kruuv ja seejärel juba tuleb juttu vanasõnast veerivale kivile ei kasva sammal. Seeria maagiline piir. Täis meie ema oma linnas käib. Tame ta talle järele. Saame ta veel järele. Üks. Miinus üles käis ja nüüd minuga Niila, meie maailma oma viimase päeva. Taganeda. Mis jääb järele ja? Vaatame. Siis. Mis jääb järele? Tahaks ka läheneda. See on loogiline, oli terve tänavatäis viina meie maailma maalimas. Vanasõnad on kuldsed sõnad. Tänane vanasõna kõlab nii, et veerevale kivile ei kasva sammal ja meil on saates külas Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja folklorist Risto Järv mida selle vanasõnaga on mõeldud ja kui palju on sellel erinevaid siis varjundeid. Erinevaid varjundeid on sellel vanasõnal väga palju. See vanasena veereval kivil ei ole sammalt, mis kannab tüübinumbrit 13914 ja vanasõnade akadeemilises väljaandes on sellest 210 rahvaehtsat kirjapanekud. Tuntud on see Eesti kontekstis tõesti väga ammusest ajast juba Anton Thor Helle grammatikas 1732. aastal Kursketvast always režinsplahve lühike sissejuhatus eesti keelde on see vanasõna ära toodud ja selle vanasõna puhul on huvitav, kõnekas ka see, et suures hulgas sellest rohkema 600-st variandist vähemalt kuuendikus on tegelikult ka vanasõna kirjapanijad ise kommenteerinud, seletanud see pole sugugi mitte tavaline kõigi vanasõnade puhul. Võib-olla esimene asi, mis paljudele pähe tuleb, ongi siis see, et kui kui liikuda rännata, siis ei saa koguda näiteks rikkust. 1893. aastal jõhvist Paulus Paurman sõnastanud nii veerevalti veel ei ole sammalt pääl hulku ja inimene ei saa rikkaks või siis tihtipeale selle ringiliikumise uue ja parema otsimisega ei ole muidugi mõeldud meie rändamist ringi käimist, vaid eriti varasemas ajas eesti vanasõnade kontekstis. Näiteks just ühest kohast teise minemist ja 1940. aastal on Oscar trepp Karja kihelkonnast oma külast kirjutanud pikemalt veereva kivi pääle ei kasu sammalt. Seletus vanasti mõisa rendikohtade pidamise aegu oli neid peremehi küll, kes iga aasta kui kohapeale läksid, need olid aga ka need kõige vaesemad. Iga aasta läks kolimisega mõni asi katki või kodus ja nende nad vaesed seisid. Teine mees aga elas ühe koha peal edasi. Ehk küll maksud suured olid, aga näedsa Pitka pääle korjas ikka midagi vana ja ümber ka. Selliseid seletusi on üsna arvukalt. Jaa, tundubki esmalt, et nagu sellist ringiliikumist ja püsimatu olemist, on justkui selle vanasõnaga sageli ette heidetud näiteks helme endisest kihelkonnast, 1956. aastal veeriale kivile kasvada sammalt öeldakse, püsimatu kohta oli tarvitusel, vareme tarvitatakse ka. Praegu on Peedu piilmes sõnastanud aga päris paljudes vanasõna kirjapanekutes rahvusarhiivis. Me näeme tegelikult ka seda mida on väga ilmekalt, et kirja pannud juba 1938. aastal üks rahvaluule kogujatest Albrecht Rootalu põllumees Haljala kihelkonnast veerev kivi selga ei kasva sammalt. Sel vanasõnal oli kaks tähendust rändale inimene. Kivi ei saa endale varandust sammalt koguda, aga veerekivi on alati puhas ja ilus, samuti ka liikuv inimene. Seisel kivis ammendub samuti ka inimene, kes ainult ühe koha peal elab, jääb ajast maha. Mitmed vanasõna kasutajad ja tõlgendajad, kes oma kaastöid rahvaluulekorjanduse käigus on, on saatnud, on siis kommenteerinud sarnaselt nagu näiteks teine näide Edurmaasikult Tori kihelkonnast. Inimene, kes palju liigub, ei muutu tuimaks, vaid on reibas ja nooruslik. Ilmselgelt tänapäeval tundubki, et, et mõlemad selle vanasõna tähendusvarjendid võivad olla päris edukalt kasutatavad. Eks see kujund, mis selles vanasõnas on, sellest kivist, kujutame, ütleks ja eestlastel on ka arvatud, et rändrahn, mida tõesti ise hästi kujutame ette selline suur sammaldunud kivi, kes tõesti rahus seisab, et kui seekord liikuma hakkab, et siis midagi olulist peab ikkagi maailmas juhtuma, nii et see kujund, mis Eestis on näiteks tuttav lauludes olgu-olgu Ruja laulus Vladislav Koržetsi sõnadele, mis on terve albumi Kiviveer, et osa või Marju Läniku laul leelo tungla sõnadele kus siis ka on öeldud, rattad eeldavad, ei tee verdanud Sammeldanud kivina jää või, või Paul Rummo terve luuleraamatuid sedasama kujundit on väga-väga palju Eestis kasutatud ja kui me selle vanasõna rahvusvahelist tausta näeme, et siis noh, varasemad uurimused on arvanud, et tõesti, see paigutab juba Lõuna-Euroopasse on seostatud antiikajaga. Ja kuigi osad uurijad on arvanud, et pigem ta pärineb ikkagi hilisemast ajast, et tõesti ka ka ingliskeelses kultuuris on ju see veereva kivi kujund hästi tuntud ja olgu kasvõi Bob Dylani laulu või, või ansambli Rolling Stones nimest meile kõigile hästi tuntud sellest vanasõnast on arvukalt väga arvukalt tõlgendusi rahvaluule arhiivis, siis minu jaoks on üks väga oluline tore kirjutada siis olnud ka akadeemik Arvo Krikmann nilt, kelle nime nendes vanusena minutites oleme palju maininud, kuna tema juhitud vanasõnade töörühma töö on tõesti olnud väga mõjukas ja esma disalus, tänu millele me siin nii rõõmsasti rääkida saame. Nimelt on Arvo Krikmann kirjutanud kogumikus keel, mida me harime 1956. aastal. Just sellesama vanasõna nimega veerekivi ei sammaldu nimega artikli, kus ta tõdeb nii seda, kui vana sa oled üldse võivad olla poolt määramatult tähendada eri asju ja, ja loomulikult sõltub nii vanasõna tähenduspotentsiaalis, kuidas teda kasutada võidakse kasutajast endast, aga samuti sõltub ka sellest, kes siis vanasõna kuulja lugeja vastuvõtja on ja nii totu seal oma kirjutises ilmekalt välja, et põhjendusi siin ei saa lisada, huvi pakub, siis vaadake järgi, kuidas selle vanasõnaga võib teha väga erinevaid asju, peale selle ta midagi justkui väidab ja hindab kas heaks või pahaks, eks see, nagu nägime ka vastandlikult võib selle vanasõnaga olla, siis võib selle vanasõnaga samuti näiteks lohud teda või õigustada või vabandada või parastada või teha etteheiteid või avaldada kahetsust. Nii et kinnitavuse, et vanasõnad nagu pärimus üldse on ikka üks võimas värk küll. Aitäh folklorist Risto Järv. Sa ju mu kuupäeva? Ma jaa kuule, kuis kood, soov see sassi ka ja minul. Meenuga leek, kui ta ei too ju kui ta ei too ju. M ka seal maa ja soo see. Sa ära ei tunne, et see ilmamoos daame. Minul oli käe ja minuga leeke, kuid ei too ju kui tuul. Siinuta iga voose Elo sea, siin haavatku see koosa. Minul oke ja meenuga leek kui ta edu ju. Kui ta ei too ju. Ta see oli nii maa Ja söödu. Ma minule oke ta minuga, leek, kui ta ei too ju kui täidu. Päritud laul on aeg kuulata taas ühte vana, väärikat ja põnevat lugu ning kuuldega jutusele juurde. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist on loo valinud arhailise meestelaulu seltsi kokkukutsuja muusik Lauri õunapuu. Tere, tere, tänane laul, nagu just ütlesime, on muidugi Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist aga mina mäletan seda laulu hoopis oma lapsepõlvest, kui mu vanaema Erna seda lastele ülimõjusalt, et kuulda ja laulda lasi. Ma mäletan, et mul oli täpselt silme ees, mida ja kuidas, kas seal laululoos toimetas. Ilmselt on ka väga paljudele teistele eestlastele tolauldutav, ei hakkagi tolle pärast siia pikka sissejuhatust tegema. Kuulame parem lugu. Me kuulsime laulu Haapsalu kandist Kirna külast Helju Altmetsa esituses. Johannes Piirsoo, kes on ka salvestaja, saatis Helju laulu akordionil. Laul on muidugi kõigile tuntud tantsulugu pinna, mida praegugi hoogsalt tantsitakse meie tantsuklubides ikka samm ette, samm taha ja kükakil maha. Ja pole ime, et see tants oli pool sajandit tagasi niivõrd populaarne et isegi Vladimir Beekmanni luuletuses tantsisid vihmaussid pinnat. Tudengite tantsuõhtutel tantsiti pinnat varaste hommikutundideni. Ikka ja jälle uusi tabavaid salme juurde luuletades. Näiteks üks põhimotiiv. On tulnud Räpina isehakanud keiser, maailma valitseja kuninga ning andeka kultuuritegelase laul elusest patraia aastast 1901, mis läks umbes nõnda kui aknast välja vaatasin, ma kõik taevas oli lilla, üks seto valge ruunaga, kord sõitis üle silla ja nagu me kuulsime Helju laulust, siis sõitis üle Kivisilla hoopis mingi noormees ja veel minu pruudiga mille peale võib tõesti varastel hommikutundidel jaurata, et tule välja saad lüüa. Ning kui mattakas vastu pudrumulk tuleb, võid seda hammaste segust ollust molu vahel ka tangupudru söömiseks kutsuda. Kui kehvasti läheb. Hiljem saab aga tollest üle Kivisilla kõndivast mehest juba miilits kes nurga taga hiilib ning tangupudrust targu kaugele hoiab piirduses vaid trahviraha korjamisega üle silla minemast kassist. Me juba teame, kas seda kõike Tartus toimuvat ei osanud küll keegi ette kujutada. Kui 1905. aastal kirjutas-Prantsusmaal jootšovillaar laulusõnad löö Navigator millele noor kompanist Vincent Scotto kirjutas meloodia ning aastakene hiljem tellis Hendrik Kristiinilt uue lüürika, kus navigaator ist sai hoopis noorsõdur tonkina provintsis sõdurpoisi, häbelikust, armastatust, saia ka läbi Venemaa hoopis kita Janka ehk Eestis hoopiski minu väikene hiina plika. Hiinaplikast pinnani oli aga veel mõni aastakene tantsusammul liikuda. Öeldakse ju, et kui sa juba laulu sisse oled pandud ega seal enam välja ei saa. Ent võta näpust. Hiina plika tegid olles laulus sääred. Nimelt jooksis 1936 kuni 37 aastal kogu Euroopa kinodes kõrvuti kaks ülimenukat uut filmi. Roberta Leonardi greid Sigveld ja Charlie Chaplini Modern Times. Ning nagu tolleaegsetele filmidele kohane oli filmis ülitähtis koht muusikal. Mõlemast filmist jäi pea kogu Euroopa hitti sõelale pidama kaks laulu. Filmist Kreitzykwild Anna Heldi lauldud lappeti tonkinoa sõnadel. Tiina Chaplin tegi muidugi sõnad ümber, sest see nõudis seda Chopini, mäleta ühtäkki kuidagi õigeid sõnu ning ta laulab seda, mis näiliselt pähe tuleb ja veidi mingisugust prantsuse itaalia keele segu meenutab. Need kaks hitti olid niivõrd suure läbilöögiga, et meie lõunanaabrid lätlased keetsid nad ühes pajas kokku. Talis matissi seades ilmub 1937. aastal noot ning plaadistatud lugu mis sisaldab mõlemat meloodiat. Nii saabki ühtäkki väikesest Hiina plikast hoopis titiina ehk lihtsalt rahvalikult eestipäraselt. Tinna. Säh sulle lugu, ühtlasi lahendasime ka meie etümoloogiasõnastiku mõistatuse, kus sõna Tinna on siiani märgitud kui küttimisega ringmängutants. Tundmatu päritoluga tüvi. Ahjaa, on olemas veel üks teine eesti tants, pinna, millele oma viis ning sõnadki sõnad kahjuks aga võib-olla eetriavarustesse väga ei sobi, aga tootants oli kasutusel vangide hulgas, kus üks tantsija tihti naerualune pidi tantsima sigarettide ning söögi eest üks käsi pealael, teine sabaks taga tantsima kummalist rohmakad, tantsu. Aga see on juba hoopis üks täiesti teine lugu. Aitäh tänaseks Lauri õunapuu ja kuulmiseni juba järgmisel nädalal. Ühtlasi ütlen teile ka seda, et kõik päritud lood ja laulud on meil ka järelkuulatavad, aga selleks tuleb siis minna huvitaja, saate kodulehekülje peale ja sealt siis nad ka leiab. Tänaseks on saade läbi, meil unime, Krista taim, ma tänan teid kuulamast ja kohtun teiega juba homme ning homme räägime natukene taludest talude päevadest ning ka sellest, mismoodi siis tänavune suvi ja kuumalaine on põllumeestele mõjunud. Niisugused teemad homme kõike head teile kuulmiseni.