Ei. Huvitu aju loomingust. Tere, head kuulajad, algab huvitaja ja tänases saates räägime vetikatest, kes on väidetavalt kõige lihtsamad organismid, aga mitte kõige rumalamad, pigem vaata, et kõige targemad ja kavalamad. Kuidas nad inimestele kasu toovad, kuhu paigutuvad sinivetikad, mille eest ikka jälle meid hoiatatakse, nii et vetikate teema meil avateema, seejärel aga räägime ka karuputkast ja sellest, kuidas seda ainsat niisugust põrutavat võõrliiki meil siis tõrjutakse täpsemalt. Ning saates on külas Krista Kaur Tallinna botaanikaaias ning annan singel keskkonnaministeeriumis tunni lõpus vaatamisele rannailma veetemperatuurid ja lipud, õigemini lipu värvid, mis siis randades lehvivad neil õhtul peaaegu igal pool olid rohelised, nüüd mõni punane sekkaga ja sellised on teemat minu nimi, Krista taim, head kuulamist. Praegu, kui silmad on kuumad, siis ma usun, et kõigi soojavereliste mõtted on seotud veega ja kust leiad jahutust, kus oleks mõnus hea olla. Kes aga vee äärde lähevad, need tahes-tahtmata puutuvad kokku vetikatega, kes on ka tänase saada peakangelasteks või nendeks, kellest juttu tegema hakkame. Ning mul on hea tervitada saates Krista Kauri Tallinna botaanikaaiast. Tere. Tere hommikust ja Ann singlit Keskkonnaministeeriumist. Tere. Minu esimene küsimus teile, et kas vetikad, kellest me teame ikka suhteliselt vähe, tegelikult tavainimesena on teenimatult jäänud kõrvale ja vähese tähelepanuta või ei olegi neist nagu suurt midagi rääkida, ainult hoiatada, et sinivetikas on kuskil rannas jälle, et ärge vete minge, saate naha peale põletus. Annad singel. Kindlasti saab vetikatest palju rohkem rääkida ja vetikate olulisusest. Et me peame paljusid paljusid asju iseenesestmõistetav tahaks, aga, aga mis meil on aga näiteks sinivetikad, kes tegelikult polegi vetikad, nad on pigem bakterid. Öeldakse, et nende ehitus on bakteri omaga käituvad nagu vetikad. Neid loetakse kõige vanemateks organismides maal ja fossiilileiud ulatuvad vast mitme miljardi aasta taha. Lausa ja, ja kiiresti tuleb ette ära öelda, ega nemad on olendid, kes tegelikult hakkasid fotosünteesima ehk siis tootma tegelikult hapniku ja ilma sinivetikat ta. Meie maa gaasiline koosseis oleks hoopis teistsugune. Täna on ikkagi hapnikupõhised, eluvormid valitsevad siin maal, aga selle andsid selle andsid meile kõigile sinivetikad. Aga miks on siis nii, et uudistesse pääsevad sinivetikad ainult halbade sõnumitega ja hoiatava näitena keegi pööra neile tähelepanu, kui meie õhutootjad. Vetikad on selline salapärane ja maagiline taimede grupp et, et nad ei hakka silma, nad on maa-alust kuskil veekogudes ookeanides, meredes ja, ja mis seal tegelikult toimub, seda väga palju ei teatagi. Isegi teadlaste rühmitused tänapäevalgi vaidlevad üksteisega, et kui vanad, siis vetikad on, kas kolm ja pool miljardit aastat või 2,7 miljardit aastat. Et see on põnev teema, igal juhul tasub uurimist ka väljaspool seda ohtlikku perioodi. Aga kuidas on lugu sellega, et vetikate käitumine, mis mul nagu kõrvakesed et iseenesest tundub, nagu ainult inimene võiks käituda, aga vetikat käituvad ja neil oleks nagu mingisugune mõte, et kuidas liikuda ja toimetada mis on seal? Jah, no tsüanobakterid tõesti kuuluvad bakterite hõimkonda, ehk siis need sinisinivetikad ja nendel on mitu paralleelnimetus nagu heal lapsel ikka ja nad on pisut teistsuguse ehitusega, et nad on siis proogarioodid, nii et nad on eel Toomsed või kusjuures vetikad on eukarioodid, nendel on ka siis rakutuum. Geneetiline informatsioon paikneb raku tuumas, nii et see on nende erinevus. Ja kuidas-küsimusele. Vetikad, kuidas nad käituvad, millele nad reageerivad ja kuidas siis mõtlevad või tulevikku prognoosivad. Ja noh, siin on tähtis see, et nad on ka üsna sarnase välimusega ja nad käituvad sarnaselt, neil on sarnane ökoloogiline roll näiteks nii vetikad kui tsüanobakterid kuuluvad fütoplanktoni koostisse ja, ja tänapäeval maa atmosfääri hapnikusisaldusest annavad nad 75 85 protsenti. Nii et me saaksime nende tegevus, et ta nii hästi hakkama siin maal ei saakski siin hakkama, ilma nendeta. Ja muidugi on vetikad ju ka mullas ja, ja tegelikult aitavad hoida ja hoiavadki mulla niiskust ja me ju räägime mullastki kui sellises suurte suurtest elusorganismide kogumist. Ja, ja seal on jällegi vetikatele põhiroll, et muld on selline, nagu ta on. Puhas võitletikaid kohata kas igal pool või on ka mõni paik, kus neid ei pruugi olla, ma ei tea, näiteks polaaraladel jää ja lumeväljadel. Ka liustikel võib leita teatud vetikaliike, isegi kuumaveeallikates suudavad vetikad elada, aga üks on väga tähtis nende elu elu juures, et nad kindlasti vajavad vett. Et nad kas nad elavad veekeskkonnas või siis mingis arengustaadiumis, nende elu ja areng olnud seotud veega. Neid võib leida puu tüvedelt, kividelt, ojadest, väikestest lampidest, mullapinnast, nagu, nagu te juba mainisite. Kuumavee allikad ka ekstreemsed kohad on nende poolt võetud ja kui me räägime Chano bakteritest ehk sinivetikatest nimi tuleb tegelikult sellest, et sinivetikatele, et kui, kui sinivetikad surevad kogum, siis rohelised plastid lagunevad ja jäävad alles sinised, seal on sinine pigmenti, sealt tegelikult tuleb ka Nende nimi, aga, aga kui me räägime jällegi sinivetikatest ehk siis nendest samadest bakteritest, siis siis mida ta vajab, miks teda, kui teda on palju, sa tahab soojust ja toitu ja soojust on meil just juulis-augustis praegu ja toitu too on meil Läänemeres paraku väga palju ja me räägime siin ju tegelikult sõjajärgsest väga intensiivses põllumajandusest ehk siis fosfaatides, mida ikkagi ääretult suurtes kogustes merre merre voolas. Sellele järgnes ju ka, ütleme siis noh, ma ei tea linna linnareostus, eks ole, pesupulbrit, fosfaadid jällegi sinivetikatest rääkides, et kui sa oled esimene, siis on sul tegelikult aeg piltlikult öeldes valmistuda läbi mõelda asjad ehk siis ehk siis nende üks suur omadus on ka õhulämmastiku sidumine, mida teised vetikad ei suuda ja saadesse lõhu lämmastikku. Ühesõnaga jõuab Ta võtab ta ka fosforit. Nii et, et tegemist on väga-väga hästi kohanenud organismidega. Tegelikult lisaks on neil võime Spetsiaalse spetsiaalse gaasiva kooliga, mida ta saab reguleerida, tõusta kõrgemale või madalamale, sinivetikad alati hõljuvad. Ja vaata, siin on on ka toredaid teste, kuidas teha kindlaks, kas neid just on sinivetikat, mis on, ütleme vadja, soomlastelt, mujaltki ka eesti keelde on need pakutud pulgatest purgi teist ja kui sa paned veekogus oleva rohelise hägu ja ta poole tunni pärast on pinnale tõusnud, siis ilmselt on tegemist hõljuvate sinivetikatega pulgaga, seda purki Zorgid. Ja nad ei klammerduda selle pulga külge. Tavalised vetikad on ikkagi üldjuhul kinnituvad millegile, nii et sealt ta leiab üles. Sealt saab ka vahet teha ja. Sinivetikas minule külge ei hakka, siis nagu sedasi või klammerdub. Kui klammerdub ei ole, ei ole sinivetikas ja need samati sinivetikas kätemürgid, millest räägitakse. Paljud mürgid vabanevad. Kui vetikad surevad, on, on võimalik toota neil ka mürke elu jooksul. Need on juba üsna tõsised mürgid, närvimürgid, maksa, mürgid lausa, aga, aga see ei ole ka üldse nii lihtne tegemist bakteritega. Nadi paljunevad kiiresti, mis tähendab seda, et erinevad liigid, umbes pooled toodavad mürkaineid aga samal ajal jällegi mitte kõik selle liigi isendid ei tooda erinevad tüved, erinevad ajad, erinevad hetked ja siin tuleb tegelikult veel kord rõhutada seda, et. Tegelikult mürgistusnähud tulevad selle mereveejärve vee sissejoomisel ikkagi ja nahaga kommunite naha kokkupuutel nahaga kokkupuutel sõltub päikese aktiivsusest ja muidugi sõltub inimese tundlikkusest tuleb seda öelda ja, ja, ja allergiatasemest, eks, aga, aga noh, ohud on eelkõige just loomadele, koerale või kariloomadele, kes joovad seda ja need nähud on juba juba liigesevalud. Palavik, kõhulahtisus, nii-öelda gripi gripi tundemärgid, tasakaal, tasakaaluhäired ja ega, ega siis tuleb ikka muidugi selgelt arsti arsti poole pöörduda, terviseametiga konsulteerida. Et mis see klassikaline soovitus on, esimene sama, mis seenemürgituse puhul. Aga, aga kindlasti ei ole, ei ole vaja karta. Ta ei ole vaja karta, sellepärast et noh, ega eestlased ei ole kommet hakata rohelist vett nüüd niimoodi kohe jooma. Ikka autoriteet ees ütleb, et tuleks juua. Ei, ei, ei ole kasuks ja, ja, ja muidugi noh, ja sealt seesama lugu ongi lastega, sest et lapsed ja lapsed ju ikka ühesõnaga küll saanud seda vett vaikselt ikka maitsevad või mingeid nalja teevad seal, nii et muidugi lapsed on ka tundlikumad, lapsed on kindlasti tundlikumad ka Harritustele nahale silmadele, aga ikka ära pesta kiiresti duši alla jaheda veega ja, ja mitte hõõruda rätikuga, kui selline tundlikkuse. Kuulge, aga kas keegi armastab ka sinivetikat süüa, kellele ta kuulub nagu toidulauale? Ja sinivetikat, no Aasia rahvad, hiinlased, jaapanlased on juba tuhandeid aastaid toitunud mitmetest vetikatest, aga siin tsüanobakterite hulka kuuluvad näiteks sellised vetikad, kes kuulsid varem perekonda spiruliina, selle nimel, neid tuntakse paremini. Tänasel päeval on siis selle perekonnanimi artlas, piiras aga spiruliina vetikatest toitunud ka iidsed asteegid muistsetel aegadel ja samuti ka Aafrikast. Tšaadi järvest on saadud spiruliina vetikat, mida on toiduks kasutatud ja ta on niivõrd unikaalse toitainelise koostisega, et teda ka NASA teadlased on uurinud ja, ja teda katsetatakse ka kosmonautide toidulisandina ja ka siis tulevikus tulevikutoiduna. Et kui me vaatame, kui hästi on need vetikad vastu pidanud, et neil peab olema ellujäämisstrateegia inimesed, püüavadki seda nüüd oma kasuks ära kasutada. Ja sel nädalavahetusel mul oli hea võimalus kohtuda ühe Hiina professori professor Kuuaam tema assistendiga ja nemad töötavad välja just selliste vahendit, mis hoiab inimesed terved, tasakaalus ja et nad ei vanane. Professor ise on üle 50 aasta vana, aga ta näeb välja 25 30, mitte rohkem. Nii et see neil juba töötad, nad on viimane toode, mis meil tuli, oli selline punaeetikakokteil Nad ise nimetavad seda hellitavalt kisselliks. Et, et see on hämmastav, et meil on väga palju õppida vetikatelt ja muidugi vetikate vetikad hakkavad aina rohkem iga päevaga ka eestlaste toidulauale tulema, nii et mul on siin kaasas ka mõned mõned vetikad sinuni noorilenoorile. Norri Lehto nüüd pruunvetikatest valmistatud pruunid talus on selline kaunis, need on küll erinevaid foneetikat, võivad olla mõnest sentimeetrist kuni 60 meetrini. Lihtsalt üks, üks üks suuremaid vetikaid kuulub ka pruunvetikate hulka. Kui palju on vetika erinevaid liike, võib perekondasid, mis on nagu kaardistatud ja millised neist siis süüa kõlbavad ja mille otstarvet juba praegu teatakse. Ja see on jälle selline koht, kus on ägedad teadlase teadusvaidlused, nii et no näiteks kas või võtame punavetikad ja nende juures öeldakse, no erinevate allikate alusel võib-olla mõned ütlevad, et on 4000 liiki, mõned allikad ütlevad, et 10000 liiki ainuüksi punavetikad ränivetikad 10000 kuni viis, 15000, nii et, et see on, on ikka kümnetest tuhandetest 1000 ette, neid on väga palju ja ilmselt ei ole ka kõiki veel üles leitud. Teil on laua peal, veel on vetikanäidiseid, esinejad on kuivanud. Nad ei ole vett saanud, kui nad vett saavad. Ma ei imestaks, kui need jalad alla võtavad ja ellu ärkavad. Ja siin on nüüd üks punavetika näide, tan üsna Leinud, aga Ragarit ikka teatakse temast siis tehakse mitmeid-mitmeid, maiustusi, aga teda kasutatakse ka meditsiinis nii värvipigmente kui seda kallerdavate omadust, tardainet. Et nii mikrobioloogias kui ka kui ka kui ka kosmeetikas ja erinevates tootmisharudes. Ja no eesti vetes muidugi, aga radareid, kassa ta tahab natukene soojemat kliimat, aga Eestis on selline vetikad nagu furdsel Laaria, millest tehaksegi force plaani ja tal on umbes samasugused omadused kallerdavad omadused, nagu siis aga Ragaril. Nii et, et ka Eesti meredes meie vetes võib leida põnevaid vetikaid, öeldakse, et Eestis on umbes 2500 vetikaliiki kõige tuntum nendest võib-olla põisadru pruunvetikate hulka kuuluv vetikas. Nii et mida siis inimesed on kasutanud ka oma põldudel väetisena, nii et inimesed, ka Eestis on läbi aegade püüdnud siiski vetikaid kasutada. Aga nende 2500 hulgast, mis meil siin veekogudes on, kui palju on siin selliseid, et millega nagu midagi teha ei oska, põisadru on tuttav meile, siis on veel üks adru, mis haiseb aeg-ajalt Pirita teel mis vetikas, see on ja, ja nii edasi ja nii edasi. Vetikatega on see lugu, ega ka, kui te kasutate neid toidulaual näiteks ka seesama spiruliina imelised oma masel ikka teadma, et ma ei võta niisama rifica, et pärast hakkab ka just nimelt, et vetikale on sellised tohutut puhastavad omadused, nii et mis on ka meie tervise osas, oli oluline. Ta taastab meie meie tasakaalu kehas puhastab meilgi kõik nii veresooned kui soola, nii et kogu meie organismi, aga samuti tal on isegi isegi on tehtud näiteks punaeetikatest selliseid vahendeid, mis aitavad radioaktiivseid ühendeid organismist väljutada, samuti ka raskmetallide väljutamist. Nad elavad ise meres-ookeanis, kus on raskele sodi, niiet. Seda me peamegi teadma, et me ise ei läheks siit Läänemerest vetikaid püüdma endale putru keetma nendest, et, et kui me ostame vetikad oma toidulauale, siis me teame kindlalt teadnud, kust nad pärit on, et on ka tänapäeval mitmeid vetikafarme, kus kasvatataksegi vetikaid toidulauale et kuna tal on selline omadus puhastada keskkonda, siis nad ka sealt nii ookeanides kui meredest imavad kõikvõimalikke, nii raskmetalle kui kõige muud. Annan singel keskkonnakoha pealt oleks ju imeline. Paned ühe vetika kasvama, ta imeb ja puhastab ära kõik need plastiksaared. Pluss kõik see sodi, mis meil siin Läänemeres on, on see võimalik, konseriaalne töötatakse selle nimel kindlasti ja kuhu siis vetikas pärast panna, kui ta on ennast plastikut täis söönud? No vot need need küsimused ongi, aga, aga, aga plastik nii ka needsamad väetised ja me ikkagi tegeleme ju negatiivses võtmes ikkagi tagajärgedega ja, ja miks neid vetikaid nii palju on, miks nii-öelda meri haiseb ikkagi ikkagi just nimelt Needsamad väetised, fosfaadid, mida, mida omal ajal noh, ühelt poolt ei, ei mõeldud läbi väga neid seoseid poolt ega ka väga ei ega ju väga ei muretsetud, et eks need teemad alles üheksakümnendatel tulid lauale ja hakati seoseid nägema, aga kindlasti nagu vetikat. Me teame veel väiksed, eks samad tsüanobakterid on ju üherakulised, nad moodustavad kogumeid ja, ja ega, ega noh on suur väljakutse tegelikult vetikat põnevaks rääkida. Nii et selles mõttes, ma usun kolleegid botaanikaaiast saavad seda teemat veel rohkem avada, võimalused on piiritud ja ikkagi karu või hunt on või põder, metskits, kes on inimese mõõtu, see kõnetab meid rohkem selline rohelist vett põnevaks teha või temast aru saada. See on hoopiski suurem väljakutse, aga jah, need võimalused on piiritud ja alles avastame neid. Praegu. Ja aga vetikate maailm on tõesti tohutult ilus ka, et kui nad lähemalt uurida näiteks punavetikaid, pruuneetikaid, kuidas neil vahet Vaata, kas tõesti värvi järgi, siis ainult üks on punane nii nagu valgusfoor ja teine on. Eks, eks see värvus on tuletatud tõesti talluse värvise värvuse järgi ja see sõltubki tõesti nendest värv pigmentidest, mis siis ühel või teisel vetikale on muidugi see värvus võib varieeruda päris palju, nii et punavetikad võivad olla nii roosades toonides, punastes restoranides kui kui ka lausa mustades toonides, see sõltub, missuguses vees sügavuses nad kasvavad. Nii et kuna vetikad võivad kasvada väga sügaval isegi e-kuni 200 meetrit ja, ja noh, tavaliselt 60 meetrit on selline tavaline sügavus, seal on sellised ilusad punased alusega punavetikad. Et see värvus on varieeruv ja see sõltub täiesti värbigmentidest, aga nagu me rääkisime tsüanobakteritest, siis nendel on ka selline selline pigment, mis võimaldab neil fotosünteesida väga väikese valguse intensiivsuse juures. See on ka üks nende sellise ellujäämisstrateegia võti, mille niiet näiteks rohelised taimed ja teised vetikad nagunii väikese valguse juures fotosünteesi ei suuda. Ühelt poolt hästi lihtsad üherakulised, aga teiselt poolt kõigeks valmistunud, võib öelda. Kas nende vetikate maailmas toimub ka muutusi, et nad õpivad kohanema, õpivad uusi oskusi juurde või on ka vetikate puhul täheldatud seda, et on teatud liigid, kes on kadunud. On selle kohta andmeid. Vetikate kohta andmeid väga palju üldse ei ole, kuna sageli nendele justaja algsematel kindlasti vetikatele kohanevad, muutuvad ja ongi teada, et ajalooliselt miks ei ole fossiilseid leide väga palju, sellepärast et algselt neile puudus mineraalne toes. Nii et ja krooneetikatel ka selliste karbonaad settetoest mineraalset kesta ei ole ja, ja selleks, et saaksime kivistisi, sellised pehmed alusega vetikad, et nad jääksid, nad peaksid väga kiiresti mattuma. Ma ei tea, kas siis muda alla või, või mingi mingi aine all, et, et neil näiteks hapniku ja bakterite juurdepääs oleks takistatud. Vastasel juhul see taluvuse päris kiiresti laguneb, see sõltub ka muidugi erinevatest vetikatest, mõni mõni laguneb kiiremini, mõni aeglasemalt. Nii et ajaloost on päris raske, nagu seda vetikate vetikate arengut ka jälgida. Aga, aga, aga on, jah, tänapäeval neid eetikat on, on arenenud sinnapoole, et neil see lubi Keston on tugevam. Nii et. Et kui keegi nüüd oma tiigis vaatab, et oi, tiik on vetikaid täis või nagu sedasi midagi ujub seal, kas seda peaks puhastama või selle üle pigem rõõmu tundma, et vähemalt on vesi puhas ja elu toimub. Kuidas sellega on? Noh, läks jällegi ega, ega ikka mõõdukas igal pool, et kui me tahame, et meil oleks tiikis, ma pean seda aeg-ajalt ikka puhastama, muidu ta ühel hetkel lihtsalt kasvab kinni. Et jäätisevetikatest algab, ta annab indikaator, et toitaineid on liiga palju, siis hakkab vetikas vohama. Kui vestikas hakkab vohama, siis kindlasti on toitained juba liiga palju. Vot siis ja meres, kuidas me võiks temasse suhtuda? Lugupidamisega? Kindlasti lugupidamisega ta on elusolend ja meil on nendelt palju õppida. Praegu alles teadustööd käivad ja uuritakse, kuidas sellega on. Just, küsin veel lõpetuseks ära, et kui palju neid erinevaid vetikaid on, mida me sööme, oli siis norin. On päris palju, kui me nüüd vaatame Jaapanist, on, seal on kõige-kõige suurem vetikate rühm, mida süüakse, on siis pruunvetikad seal on siis ka lehtadrulehtadru kaasas, on sellise küllaltki suure tallusega sellised suured plaadid, need kuivatatakse ja sellist kuivatatud talusest siis kas jahvatatakse jahu või kasutatakse köögiviljatoitude koostises. Aga, aga no neid on, ma ei oska teleseda arvu öelda, aga kindlasti on neid palju ja meie siin põhjamaal alles teeme esimesi samme nende tundmaõppimisel. Aga meil siin sellist vetikat ei kasva, mida kõlbaks süüa? No agariku tehakse sellest force Laariast, mida kasutatakse ka toiduainete tööstuses, marmelaadi tootmisel. Aga tingimused pole lihtsalt nii head jah, sageli just sellised noh, ka nii pruunid, iklike punavetikad, nad tahavad natukene soojemat keskkonda meil on liiga külm ja kõikumised temperatuuri kõikumised sageli vetikatele meeldi, punavetikas näiteks läheb ära sealt, kus on nii suured temperatuurikõikumised kui Eestis. Soe meeldib jälle sinivetikatele ja Vaikneni, et siin on jällegi saade võita ja võita ja kaotada, aga näiteks viis on, mida meiegi oli kasvataja, kindlasti sööme, riisi, kasvab vees ja ka mida, mida aasta edasi, seda selgem on see, et ikkagi riis saab oma lämmastikku ehk siis tegelikult toitained just kätte tänu sellele, et sealsamas ikkagi needsamad bakterid õhuhapniku kaudu lämmastikku omale võtavad ja sellega ka neid riisitaimi väetavad võib lihtsustatult öelda, et riisime, saime tanudki sinivetikatele. Päris kaval aitäh saatesse tulemast, Krista Kaur. Annan singel teiega. Me jätkame õige pea, oleme ära kuulanud kiri töölt laulu kus paremal meres on kividest kaar ja seejärel juba räägime me siis karuputke, aitäh. Aitäh. Enne seda hälli etnotule korlainete tee panema mere on kivile? Jah, Vasa lahe reaalluikede paar. Kui oli mul aastaid, kas neli või viis setuslases, rääkis kuna ning polnud joint ega tranti meeldi teha salaja ratamini, kus Pareda Ogierile kaar ja vasakul lahe Veeaa Lui. Leiutasin ei jookse merega ning pereni laus armastesto kolinud elama ees, nii ärimaa ei vii ükski vägi mind tantsima ka. Teised said mehele poistele maad täis, minagi põlgas lootsi metsa munal elada sellega koos, kes lainete tuleb ja õnne. Paremal kaar ja vasakul lahe reaa luid. Ja aasta läks halliks. Maalselgus viidanud, jätkasvasid ei muutu, vaid mina ja. Jäi ainsaks minule. Lähen ikka tab minule maal. FB-s tuleb mees, ei mõista data vaipa, riided õhtuti rannikul roos olla. Kapo. Olnudki meediastaar ja pasa pullover, nui. Kui kolin nord, valin lamperda sprei. Ran ja märkasin Seal panusel. Kui rannale kanni hulka peni õlakuid valgusta pannakse sinna juurde ja linnalained. Ta oli Jakoobus. Tere tempa vasakul pealuid. Niimoodi, ja nüüd jätkame juttu olnud singliga hoopis teisel teemal ja selleks on karuputk, mida praegu usinasti tõrjutakse ja samas on ta praegu ka võib-olla kõige ohtlikum, sest kui päike paistab, karuputk veel õitseb või tema maht peale satub, siis on häda ja viletsust üksjagu palju ja arsti juurde minek kindel. Millal Eestis hakati karuputke tõrjuma täiesti sedasi. Ametlikult. Ametlikult üle Eesti aastal 2005 selleks ajaks valmis ka esimene ohtlemis kava ja siis töö algas ja tegelikult üle 10 aasta on see töö toimunud ja täna me tõrjume ja see pind on umbes 2400 hektarit, kus tööd käivad. Ja samas samas toome, toome näite siitsamast kõrvalt, lõunanaabrilt lätlastelt, kes alustasid nüüd viimastel aastatel ja neil hinnatakse seda, kui meil 2000 hektarit kaks ja pool 1000 hektarit, siis neil umbes 100000 hektarit. Nii et mis tähendab see 10 veelgi rohkem aastat tõrjet. Et ja noh, kui me räägime sellest taimest, siis tegemist on ikkagi väga ja just seesama sõna invasiivne, eks tavaliselt me lähtume sellest, et kõik võõrliigid on, on kahjulikud tegelikult iga 100. nii-öelda taimest ka kastan, on võime öelda võõrliik aga, aga üks, üks üks 100-st on invasiivne, mis tähendab, et ta muudab tugevalt loodust ja tõrjub välja kohalikud liigid on kahjulik, nagu näiteks karuputke puhul tõesti inimestele, loomadele ja, ja keskkonnale tervenisti. Et see sõna invasiivne on siin ja üks karuputk, kui ta on täisvõimsuses öeldakse võitu Ta 100000 100000 seemet 10000 kindlasti nende seemnete idanemisvõime võib-olla 10 aastat. Mis tähendab, et see tõrje ongi 10 aastat pead sa tegema seiret juba likvideeritud koloonias ja, ja võtma võtma maha neid noor Juve Niile. Nii et see ongi pikk protsess, tegemist ongi, ongi pika protsessiga ja tegelikult on see probleem täna kogu Euroopa ees ja Aasiastama modaal ja aga, aga nii dekoratiivtaimena kui ka võib-olla ütleme siis põllumajanduses nagu silo, silo, potentsiaalse taimena. Aga kas kaheksakümnendatel, muidugi ta tuleb ka, ütleme, lõunamaa lõuna poolt Venemaa poolt, aga kindlasti ka Eestis katsetati teda kui, kui rektiivsed, silo taime näiteks. Aga, aga jah, kogu Euroopas on, on, toimetab temaga, otsitakse erinevaid erinevaid meetodeid ja, ja jällegi tundub, et et vaata, et neil hakkab varsti kõige rohkem kogemust olema, sest et paljuski paljuski ütleme nii ida kui ka Lääne-Euroopas, need on viimaste viimaste aastate, et teemad ja eks neid lahendusi, kuidas tõrjuda, ka otsitakse. Sest noh, ikkagi paljuski täna tõrjuda taimemürkidega kühva saatidega, mis tekitab omaette küsimusi, tean, et Norra katsetab praegu, katsetab praegu just nimelt nii-öelda keeva veega pihu keeva vee pihustamist, näis, kuidas, kuidas seal läheb. Loomulikult, kui koloonia on juba nõrgestatud või väiksem, siis tuleb mängu väljakaevamine ja juba noh, kindlasti hea on teha seda enne, kui needsamad seemned valmivad, eks ole, siis me pigem pigem tahtmatult levitame. Kuidas me Eestis seni oleme neid kolooniaid likvideerinud, on olnud Eesti Televisioonis dokumentaalfilm sellest, kuidas mehed käivad ja niidavad neid maha korjatakse kottidesse ja samas ka mürgitamine. Jah, see sõltubki, sest et see sõltubki ja keskkonnainvesteeringute keskus seda tegevust rahastab, keskkonnaamet seda tegevust korraldab. Meil on kaarti rakendustel on, on võimalik ka keskkonnaameti kodulehelt leida nende kolooniate paiknemine, inimesed saavad ka uurida, mis nende koduümbruses on jätkuvalt. Kutsume üles teavitama uutest kohtadest. Võibki öelda, et kui alustati, siis pindala oli umbes 1000 400500 hektarit. Täna me räägime 2400, aga see ei tähenda mitte seda, et vahepeal on asjad palju hullemaks läinud. Lihtsalt see teadlikkus on kasvanud, teavitatakse rohkem, käiakse ka rohkem niisugustes kohtades, kuhu nagu väga asja ei ole just mingisugust prahipaigad, muu selline, kuhu mis, mis lihtsalt on juurde tulnud. Kuna meil see valimisi kaks pool 1000 on objekti number, eks, et rohkem nüüd ka ka väga ei ole. Nii et, et aga tõepoolest, seal on kõik lahendused, ütleme mürgitamisest, niitmiseni, noorte taimede välja kaevamiseni ja ka maasse kündmiseni, aga tõepoolest need õisikud, et tuleb kas põletada või siis Ta sügavamale kui pool meetrit. Et muidu me lihtsalt jällegi tahtmatult levitame. Ja samas keskkonnaameti kodulehelt leiab ka leiab ka juhised tõrjumiseks soovitused, mida teha, kuidas teha ja samuti ka needsamad inimesed, kellega konsulteerida. Sellepärast et ega seal midagi üleloomulikku nüüd ka ei ole. Eks selles. Kange mürk, mida neile pannakse, miks ma seda küsin, on see, et alles hiljuti ka meil toimetusse tuli kiri selle kohta, kuidas ühes piirkonnas mürgitati, nii et ka kõrvalaed oli mürki täis ja inimesed olid mures, et taimed hakkasid ära kustuma. Ka seda nagu kontakt nõrk või ongi nii, et pihustamaga hulga ja siis või. Põhimõtteliselt võib-olla seid kõige rohkem kasutataksegi raundappi, eks, mis on ju ka tegelikult glüfosaadipõhine taimemürk ja, ja eks siin seesama lugu olegi, et näiteks mahe mahe mahealadel ju kindlasti ei kasutata mürke, samal ajal lasta kasvada invasiivsete võõrliiki, mis tegelikult kogu ilu välja kurnab. Ei ole ka, aga noh, maheala, nii et täna ongi positiivne liikumine sinna, et ühelt poolt ka näiteks omavalitsused, aga ka talunikud iseteadlikkus on kõvasti kasvanud ja, ja juba ise püüavad. Kui on tegemist väikese väikese koloonia Ühe kahe taimega, siis ikkagi kaevatakse üldjuhul need taimed ise välja, jälitatakse õigel ajal ära ja see tagab ka selle, et keegi võõras ei tule sinu maale toimetama. Aga, aga eks, eks ikka juhtub jällegi lahjema kogusega selle herbiltsiidiga tegelikult, et ega see koloonia, eriti kui ta on tugev, ei hävigi, et praktika on ikkagi see, et tihe koloonia mürgitatakse ja pärast juba tulevad leebemad meetodid, aga tegelikult kogu Euroopa praegu otsib, otsib neid lahendusi, sest et ega see siin on selge vastuolu sees. Aga, aga täna jah, ütleme, omavalitsuste ja ka ja ka inimeste teadlikkus on selgelt kasvanud. Juhised on olemas ja alati saab küsida nõu, saab rääkida oma lugu ära ja küllap siis juba kas soovitatakse või tullakse kohale, antakse nõu. Kas pannakse siis juba tõrjeplaani või kui on lihtsamad lahendused, lahendatakse asjad kohapeal. Aga millal on kõige parem aeg neid tõrjuda, kas on siis tõesti kesksuvi, kui juba need õiekobaraga moodustasid kevadel varakult või talvel? Kui on teada, siis ikkagi kevadel, kui taimel veel noor, siis tal on üks suur peajuur, ta ju kas tema elu elu elutsükkel ongi see, et kolm-neli-viis aastat ta kogub pea juurde toitaineid putk sarikaline nagu porgand, eks, ja kes on ka kaasa rikkaline tal peajuur ja sellel noorel taimel välja kaevata, peajuur lahti raiuda, jäta kuivama ja seal ei ole ka teha seda ikka. Ja seda ikka pilves ilmaga ja ja kanda pikki riideid, kindaid, neeti tema taimemahl, ütleme lihtsalt võtab ära naharakkude kaitsevõime päikesekiirguse eest UV-Est naharakud, tekivad villid, sest võivad jääda armid ja, ja paranemine on pikk protsess, ütleme nii, et ta hävitab naha võime kaitsta organismi päikese eest. Sest et ega see nahal on nahal on palju omadusi, mida ma tähele ei panegi, aga siis on kadunud, siis me paneme seda tähele küll. Ja jällegi seesama soovitus et kui selle karuputke on kas lapsed või, või, või ise ise kasvõi kogemata Ta kokku puututud, siis ikkagi ära pesta leige veega ja, ja paar päeva mitte olla päikese käes. Ja tõesti, kui need katisedõrjumist on tehtud, siis maksab need riided ka kindlasti pärast ära pesta, sest et see taimemahla riietele jääda ja ja seesama päikesepõletus võib tulla noh, piltlikult öeldes pilves ilmaga inimene puutub kokku kokku ei pane tähelegi seda asja ja järgmisel päeval päikese käest tulevad illit, nii et ka seda on juhtunud. Nii et see on jälle noh, ütleme niimoodi, et, et see ei ole selline tavaline tavaline kontakt loodusega, et lähed läbi nõgesepõõsasse, saad kõrvetada, et siin on ka järel järelnähud, nii et aga mitte midagi hullu siin ei ole, lihtsalt tuleb asjad läbi mõelda ja, ja ei, ei, ei maksa tunda ebamaist hirmu karuputke üle. Ei, no mul Seeba main hirm kohe juba tekkis pärast, mõtlesin, kui ma lähen kuskilt läbi, näiteks inimesed hakkavad metsas käima. Marjul seenel. Kuskil raiesmikel võib ütelda täiesti vabalt kasvada kus on linnud tassinud seemne või, või kuidas ta on levinud? On see võimalik nima? No nii kergesti, ta ei levi nii kergesti levi, et kui ta nüüd metsa satub, siis pigem pigem vahepeal kui lisasöötmist oli rohkem siis tõesti viljaga sattuda ka metsadesse, kui viidi loomadele loomadele metsa, sigadele või muudele loomadele, siis sööd, et siis ta jõudis tõesti nendele sea söötmisplatsidele, aga muidu, kus ta tavaliselt siis kasvab neil tema lugu ongi ju see, et ta on ikkagi aasia Aasia liik, Hamuurima. Ütleme, sellised piirkonnad, kus noh, ütleme niimoodi, et seal ongi loodus teistsugune, et seal on ta võrdne võrdsete seas, aga siin on ta nagu jah, kulli Gulliver libutide juures. Et seal ei ole niisuguseid suuri välju või, või ka nüüd ütleme Venemaal, kus me näeme ikkagi lõputa neid mittevälju hektareid ruutkilomeetrite ruutkilomeetrite järel on, on karuputke kaetud, et midagi niisugust tema päriskodus ei ole. Seal on kõik niisugused suured ja tugevad ja seal on ta lihtsalt üks võrdsete seas, aga aga siia sattunud Sul on, tal ei olegi vastast looduses või tal ei ole siin. Jah, keegi ei konkureeri temaga siia ei, ei, just sedasama. Sedasama mahl, nii et tegemist on tugeva tugeva tugeva liigiga, kellel siin ei ole. Ta ei kuulu siia. Kas Venemaa ka tõrjub, et ma mõtlen, et, et sealtpoolt on tal ka hea siiapoole astuma hakata, vaikselt Ki. Kui me siin ka kõik puhtaks saame, millalgi. Kas seal on nad võtnud ette selle, et tekst puhtaks? Täna täna ei tea, et oleks, aga, aga, ja eks iga aastaga läheb see hoopiski keerulisemaks ja hullemaks, kui me räägime tuhandetest ja tuhandetest seemnetest ja kümneaastasest säilivustsüklist, aga kindlasti see, mis, mis, mida meie teeme, on, on see, on õige, kasvõi see teadlikkuse kasv, sest et lõpuks kõik algab ikkagi ühest seemnest, eks ja, ja noh, näiteks Tallinna linn on, on omavalitsus, mis ise suure hulga karuputkesid tõrjub ja neid häid näiteid on, on palju. Et ega, ega teadlikkuse kasv, arusaam ja siis ei ole tegemist millegi millegi võimatuga. Nii et usun, eks need meie kogemused üha rohkem ja rohkem kuluvad ka ära, ütleme Lääne-Euroopas, kellel on taga ilutaim olnud ja seal tulevad ka mängu noh, ütleme, need eramaateemad ja, ja kõik muu, et, et mis, mis millega, millega läheb aega. Nii et et. Siis ei ole keegi hakanud ütlema, et minu eramaa, et lastaga kasvab siin. Ikkagi noh, alati iga juhtum on omanäoline, aga, aga näiteks on teada juhtumeid ta hea meetaim, tal on ka oma plussid, need ei ole kuidagi mesi kindlasti ei ole. Et paha, aga, aga näiteks on kokkuleppeid. Ma tean, mesinike kaid pärast õitsemist, Nad lõikavad kohe. Ühesõnaga taime maha, nii et, et saab ka, saab ka, niimoodi saab ka selliseid poolmeetodid, aga siis peavad inimesed väga täpselt teadma, millega nad toimetavad, aga ei, kindlasti on ta hea meetaim, lihtsalt seal. On palju mesi, meil pole häda midagi, lihtsalt see. Müügil karuputke mesis rohkem kõlab pisut imelikult, aga, aga kui, kui kaua see taim iseenesest oma juurest võib elada, kui on kupar pealt ära, kas ta on nagu üheaastane? Tavaliselt ta just nimelt, et tavaliselt, kui ta on piisavalt varusid kogunud ja õitsenud siis pärast seda üldjuhul saan aru, need taimed surevad. Aga kui teda niimoodi jõudumööda kiusata ja tal jälle mitte Ta õitseda lasta, siis ta kindlasti ikkagi läheb selle viimase viimase ta ikkagi siis elab ta ilmselt kauem, sest et ta ikka ühel hetkel tahab, tahaks õitseda, 800 kahjustatakse, siis saab teda kauem hoida kolm-neli aastat, siis on see Siis on ta oma 10 või 100000 järglast laiali paisanud ja sellega on tema kui konkreetse taimejärgu lõppevad. Et iseenesest oleks teda kaval hoida hetkeni, kuni hakkavad seemned tulema, siis kupar maha võtta, siis saab kogu kolooniast lahti, kui ei ole just vahepeal külvile. Kindlasti parem on ikkagi minna varem toimetama sinna, sest et kui ta on juba suureks kasvanud ka seesama taimemürkide kasutamine on suured lehed, siis ei pruugi algasvate noorteni Need mürgid jõuda. Et mis tähendab seda, et siis tuleb järgmine aasta jälle nendesamade mürkidega minna, et ikkagi varem kesksuvi, enne kui ta viljuda viljude jõuab, on ilmselt kõige kõige suurem efektiivsus või siis, kui ta juba tõesti on kuprad pole veel valminud, siis on ta pannud juba päris palju jõudu sinna oma juurest, nii et see on selline aeglasem kahjustamine. Jah, niimoodi. Aga muidu on kasulikum nendest eemale hoida. Inimestel, kes ei tunne, ei tea neid ja kohtuvad looduses. Ei, see ei ole koht jah, kus nüüd minna teda noppima või, või, või vaatama, et seal riiet jah, ütleme nii, et kui siis eesmärgipäraselt toimetada, aga, aga õigu imetleda, siis imetleda eemalt. Selge kas meil Eestis on veel mõni võõrliik, keda sedasi tõrjutakse või on plaanis hakata teda teadlikult? Tean, et Euroopas on, on üheks teemaks näiteks verev lemmmalts, ilus, suur, kõrgelemmas dekoratiivne, mida meil ka viimastel aastatel rohkem kasvatatakse ja see on tegemist taimega, mida, mis kindlasti võib-olla ka üsna üsna invasiivne taim. Aga karuputke kõrval kindlasti ei ole ta esimene natukene, aga ta kindlasti levib ja, ja, ja tegemist on ka üsna agressiivse taimega. Nii et verev lemmmalts on niisugune niisugune teine probleem, taim, aga tema otsest otsest kahjulikku mõju sellel inimesel ei ole, aga kindlasti muudab ta loodust. Aga jah, karuputke on esmaselt. Selge, ja teiste liikide puhul tasub meeles pidada seda, et kui te midagi olete omale aeda toonud või kedagi, siis jälgige ta sealt jooksu ei pane. Ja tõenäoliselt on ka teatud taimed, mis on keelatud. Kindlasti vähemalt looduses sellest täpselt nii aitäh saatesse tulemast. Annan singel Me jätkame nüüd skafaktoriga lugu vaarika ja seejärel vaatame, mis rannailma kohta on. Me võime teha mis tahes Tahes, mis. Kuidas kohtlevad kanda? Eino selles. Rannailm. Niimoodi need kiire pilka ilm. Ee kaldkriips, rannailm info peale ja mis ma siit näen, paljude andmed on veel eileõhtuse seisuga neid ma ei hakka teile ette lugema, sest eile õhtul oli ilm ilus, soe inimesed said ujumas käia vähemalt valdavates randades, mis siin on välja toodud, aga üllatus-üllatus, Anne kanalil Anne kanali juures lehvib punane lipp, vesi on küll 26 kraadi, aga miks seal punane lipp on? Aru ma ei saa. Ja Harku järve ääres vesi 25 kraadi, kollane lipp lehvib seal kakumäele, vesi 21 kraadi, kollane lipp on väljas ja rahvast on seal mingi 57 inimese ringi vähemalt pool tundi tagasi oli see niimoodi Kauksis. Roheline lipp lehvib vesi 23 kraadi ja vaatan ma siin veel Emajõelinna ujulas. 24 kraadi on vesi ja roheline lipp lehvib Narva-Jõesuus. Vesi 20 kraadi k roheline siit väljas ning paralepa rannas roheline lipp, 23 kraadi on vesi. Pärnu rannas on 21 kraadi vesi ja pikakaril ka üle pika aja roheline lipp. Reisi on 18 kraadi. Järelikult on tuul pöördunud ning ilm ja veetemperatuurid paremaks läinud, kuigi Stroomi rannas on vesi kõigest 15 kraadi ja punane lipp on seal väljas. Nii et Stroomi rand, ma vaatan, ei ole väga kaugel pikka karistaga vahe täiesti tuntav ja olemas on siis ühed temperatuurid ja näiteks Pirita ligi 17 kraadi, seal on küll kollane lipp, aga asi seegi. Vot niisugused, siis on temperatuurini erandades. Mina tänan teid kuulamast, soovin kena päeva kuulmiseni taas kõike head.