Vikkerraadio tere, head kuulajad, täna räägime nukkudest, eks nukkudega ole meil kõigil oma mingi teatud side emotsionaalne. Ja tänasest, kas me räägime sellest, mismoodi nukud ajalooliselt välja kujunesid, õigemini nukutööstuse ajaloos tuleb meil juttu ning saates on külas ajalooline kirjanik Milvi Martina Piir, kellega siis võtame ette sellise väikese mõtterännaku, et mis moodi need asjad olid? Tänane vanasõna on hääd teguria, ka teed endale räägib sellest folklorist Risto Järv ning muusik metsadel. Lauri õunu tutvustab meil Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist pärit laulu. Sultan on kuningas, niisugused teemad täna minu nimi, Krista taim. Soovin teile head kuulamist. Euroopa kultuuripärandiaasta. Aga laskus Draken. Kest laula, ta ei nõustunud nende seas. Kas olen halvem või parem, meespitledad jääb jahti. Portreeviis, mis ühtemoodi iga, aga ma olen. Kes laulab. Nüüd ei lenda ja kõik kõik, et ja kõik jäätmi. Ma ei maininud, kas on tarvis leida kav? Mõtlesin. Kust on ju tõesti VAID laulda, ma küllap seemnest. Torti on minu viis vististi moodi, Iida, olime leidnud Krista Aru, nüüd võid kõik ja kõik ja puha ja küünelaki. Ainult, kas veis leida kart laskmata? Kus on ju tõesti VAID laulda maa ja küllaltki näitajad ja usk on ju tõesti väita, olge nüüd ülesse. Ja usk on ju tõesti VAID laulda. Head kuulajad tänases huvitaja saates räägime Me nukkudest nukud, need vanimad inimese kujutised, mis on inspireerinud, ei olnud mänguallikaks lastele, samas mitte ainult nad on olnud ka religioossed, rituaalsed tegelased vahel isegi kasutatud neid nõiduse jaoks, ühesõnaga salapärased tegelased ja nende ajalugu on siis see, millele tahaks põgusalt pilku heita. Tõenäoliselt me väga kaugele ajas tagasi ei vaata, aga natukene siiski. Ja tänane külaline on ajaloolane, kirjanik Milvi Martina piirdele. Tervist. Sa oled hea rääkija selles mõttes, et ajaloolasena seal teadmised ja kirjanikuna, fantaasiat ja nukud ongi just see maailm, kus ma arvan, et nende ajaloole saab läheneda ka teatava fantaasianurga alt, sest ma ei usu, et on teada, milline oli maailma esimene nukk ja see oleks ka kuskil säilinud. Või ma eksin? Kõige esimene tõenäoliselt säilinud ei ole ja see teebki asja raskeks, kui miski ei ole säilinud, noh siis me ju ei saagi temast midagi teada. Aga nukud on ilmselt saatnud inimesi, no vähemalt kogu tsiviliseeritud ajaloo jooksul ja noh, eks neid ole säilinud ka varasemast ajast, eks ta oleneb ju materjalist, millest neid on tehtud, savine, pokud, puunukud noh, võivad ju tõesti olla säilinud mõningates vanades haudades. Aga noh, need on sellised kurioosumeid ja nende väga vanade nukkude puhul on ka see probleem, et tegelikult me ei tea täpselt, milleks neid kasutada. Neil võis olla mingi tõsine religioosne tähendus, võib-olla kasutati ravimiseks me ei tea, kas nad olid lihtsalt, et lastele mängimiseks sest nukk on ikkagi inimese mudel, sellisena ta arusaadavalt kannab niisugust mingit salapärast hingust, et võib-olla ta ei olegi nii elutu, nagu ta välja näeb. Võimalik, et, et päris vanadel aegadel nukke ei antudki lastele mängida, võib-olla neid peeti isegi ohtlikuks laste jaoks või olid nad lihtsalt kuidagimoodi liiga tähtsad selleks, et et anda neid põimida kätte. Nii et me tegelikult ei tea seda funktsiooni päris vanadest aegadest. Aga millal said nukud funktsiooni, kui näitlejad on selle kohta teada, et ütleme, nukuteatriajalugu on ju väga hästi väljas ka meil siin Tallinnas nukuteatris ja saab igaüks minna ise, vaadata neid nukke, mida on võimalik vaadata ja näha, aga kust ajalooliselt paikneb, kuidas nad on lavale tulnud? No nukuteater on osa üldisest teatri ajaloost, kui juba inimesel tuleb pähe mõte, et hakata mingit lugu etendama elus inimestega, siis on ainult sammukene sealt edasi, et teha seda puudega inimeste mudelite või vastupidi või ka vastupidi, võib-olla oli vastupidi, ma ei usu, et meil on võimalik seda enam tagantjärele kuidagi kindlaks teha. Nii et ses suhtes nukkudega on mängitud. Aga jällegi kuivõrd sellised vanad noh, ütleme nukuetendused. Et kuivõrd need olid nüüd ainuke meelelahutus ja ainult mäng, et küllap nad ikkagi kandsid tõsist usulist tähendust ja, ja võib-olla noh, omal ajal seda niidaga mänguna ei, ei võetudki, et see oli osa võib-olla rituaalist mingist jumalateenistusest sellistest usulistest arusaamistest. Millal jõudis? Sitaga nukkude lastetuppa, kui pikk see ajalugu on just see, mida me teame ja nukkudega seostame praegu kaasal. Võiks ju arvata, et kui jõgi nukk on leitud näiteks lapse hauast küllap siis laps temaga ikkagi ka mängis lihtsalt rõõmu pärast lõbu pärast, nii nagu tänapäeva lapsedki mängivad nukkudega ilma et nad omistaksid sellele mingisugust lisatähendust. Aga kuna see nukkude teema on, on niivõrd avar selleks, et temast üldse rääkida. Lühidalt me peame ju kuidagimoodi püüdma seda ajas ja ruumis ikkagi paika panna. Ja selle tõttu ma mõtlen, et me võiksime silo ette manada need nukud, kellega me kõik oleme harjunud oma lapsepõlves mängima, noh, võib-olla siis ma ei tea, kuhu kellelegi lapsepõlv jääb võib-olla viimase 50 aasta sisse näiteks ja rääkida nende nukkude ajaloost, et see oleks siis võib-olla ütleme viimased kolm sajandit, sestsaadik, kui, kui me saame rääkida nukutööstusest ja kui tõepoolest nukkudel valdavalt ongi niisugune mängu ja meelelahutuse tähendus ja see ajalugu ulatub siis 300 raha, kui otsustati, et teeme nüüd rohkem neid ei hakka valima, ütleme kusagilt seitsmeteistkümnenda sajandi buss, kus me võime rääkida nukkude tootmisest, ehkki loomulikult alguses oli see ikkagi selline noh, need olid monufaktuurid heal juhul pigem võib-olla isegi selline kodutööndus, et käsitöölised lihtsalt kududes kodudes tegid. Aga selle erinevusega, et mitte ainult lihtsalt oma pere jaoks või oma sugulaste naabrite jaoks vaid ikkagi nagu majast väljapoole müügiks need kõige tegijam maa oli kindlasti Saksamaa, Saksamaal sai Saise nukkude noh, ütleme ikkagi tootmine, ta kasvas välja sellistest keskaegsete, sest noh, käsitöö gildidest noh, lihtsalt arengu käigus spetsialiseeruti üha enam kuni kuni tekkisid täitsa omaette nagu nukumeistrid, nukuvalmistajad ja selline linn nagu Sonneberg Asupteeringis Baieri piiri lähedal. See oli väga pikka aega ikka paar sajandit oli selline tõsine nagu nuku valmistamise keskus ja võib-olla eriti veel turundamise keskus. Et sinna tulid kokku need nukud siis erinevatest Saksamaapiirkondadest ja selle soone Bergi kaudu siis toimus toimuvasse turundamine üle terve Euroopa saksa nukud olid odavad, odavamad kui teistes maades suudeti neid valmistada ja neid eksporditi Inglismaale, Prantsusmaale, Itaaliasse, nii et noh, sealt see tohutu kvantiteet tuligi ja saksa nukud olid ka küllaltki kvaliteetsed. Ega neil viga iseenesest ei olnud. Et, et see on nagu põhjus, miks me võime tõesti rääkida tootmisest, kasutada seda sõna kuigi jah, neid valmistati pigem kodutöönduslikult. Sellel nädalal. Mulle meelde Victor Hugo raamat hüljatud ja üks episood, kus on tüdruku sett ja, ja ta seisab poe akna ees ja vaatab seal ühte imelist imelist nukku. Selle kirjeldus. Ma hetkel ei suuda seda meenutada, aga mul on silmade Siimaskopi võrratu illustratsioon sellele raamatule, mis anti siis ka väikse lasteraamatuna välja. See võis olla too aeg. See on natukene hilisem hilisema aeg ja seal tulevad mängu teatud Prantsusmaa eripärad ka. Ma jõuaksin selle juurde hetk hiljem ja kui tohib, et tuleks ikkagi praegu nende Saksamaa nukkude juurde tagasi kõige vanemad nukud olid puunukud. Nad kas nikerdati käsitsi või kadreiti sellisel noh, jalgadega ringi aetavalt treipingil ja nägu maaliti pähe mõnedel halvematel juhtudel ka värvilisest klaasist pandigi klaasikillukesed niimoodi süvendati puidu sisse, käed-jalad võisid Kuda, et niipalju siiski seda seda liikuvust oli, et noh, puuriti kaugkehast läbi ja siis need jäsemed siis kinnitati niimoodi noh, läbi läbi puidu siis mingisuguse nööriga Saksamaal valmistati tegelikult päris paljuga nukuosi, mis läksid teistesse maadesse, kus neid siis rõivastati ja, ja viimistleti, nii nagu kohalikud tavad ja traditsioonid ette nägid ja kohalik maitse soosis. Ja põhjused, miks see Saksamaal näiteks valmistati väga palju noh, nii-öelda alasti nukke, et no kellel ei pandudki midagi nii-öelda selga. Et just sellepärast, et nad olid nii-öelda nukutoorikud kusagil 1800 kolmekümnendad talaastatel tulid vahanukud ja vot siinkohal minule meenuvad onu Remuse jutud, kus kes see nüüd oligi, rebasonovist, tegi vahast nuku või selleks, et jänkuonu püüda ta omal ajal, kas ta juttu sai kuulatud lapsena, siis muidugi ei saanud aru, miks nukkudeks vahast olema, aga noh, nüüd nüüd on kõik juba märksa selgem, miks ta vahast oli vahanukud. Jah, seal tehti siis vahast ainult pea, kael ja dekoltee, see on ka väga oluline, sellepärast et noh, kui tegemist oli naisnukuga, siis võis talli olla niisugune noh, avara väljalõikega kleiti seljast ja siis alajäsemed, et käed kuni küünarvarrel jah, küünarnukini. Ja siis jalad kuni põlveni ja puha, sai paremini vormida, et need siin sellistel taob, nukkude puhul on isegi aru saada, et et jalalabad on vormitud kontsakingade kandmiseks isegi nii peenelt. Ja nagu jällegi muidugi maaliti ja aga tõeline selline. No ütleme, buum nukubuum läks lahti siis, kui Saksamaa portselanivabrikut hakkasid tegema portselannukke. Kasutati neid samu vorme, mida vahanukkude jaokski. Ja jällegi pea kael ja dekoltee ja siis alajäsemed keha oli siis millestki muust tavaliselt kangast ja siis topiti täis kas, kas mererohtu või, või villa või, või mingisuguseid muid loomakarvu isegi kur näiteks võis kasutada see tegi siis noh, ütleme nuku välimuse palju kenamaks. Alguses olid need portselannukud sellised läikivad nagu portselannõud, sest needsamad needsamad portselanivabrikut neid või manufaktuuris neid valmistasidki. Aga peagi leiutati selline noh, teistmoodi materjal mida siis nimetatakse, kas biskviit, portselani, X või mõnes mõnel juhul kapikeeks mis oli mat ja, ja see oli nagu noh, kenam nuku jaoks ja ja võib-olla noh, nagu ka elutruum ja, ja selline realistlikum ja siis värviti sinna peale, siis põsed ja silmad ja, ja maksis suu ja selliseid niuke siis siis riietati vastavalt ajastu moele. Et ahi võib neid olla. Ja, ja nüüd juba küll me hakkame jõudma sellesse aega, kus need portselannukud muutusid tohutult populaarseks, nad praktiliselt tõrjusid välja kõik muu, et ütleme ümmarguselt aastatel 1860 kuni 1940 et ikkagi ligemale sajandi jooksul olid nukud portselanist ja, ja väga kaunid juuksed, tõsi küll, sageli kaob alati portselanist ja mõnikord isegi peaga Need kübarad, näiteks. Et see oli ka põhjus, miks no kuna need vormid ei muutunud, siis võisid need omaaegsed soengud ja kübarad säilida veel aastakümneid pärast seda, kui nad reaalselt enam moes ei olnud ja keegi neid ei kandnud. Et selles mõttes, nagu see, see nukkude valuvormid on ikka kaunikesti konservatiivsed olnud läbi aja. Aga noh, muidugi, eks hiljem õpiti ka nukkudele juukseid tähele panema kas päris inimjuustest või, või loomakarvadest muhe äärist näiteks. Nii et seega pehmendas nende sellist üldist väljanägemist ja tegi, tegi nad elutruumaks. Aga nüüd, kui nüüd nendest prantsuse nukkudest rääkida igal maal on ka mingisugune oma eripära, et kui nagu Saksamaalt laias laastus tulid toorikud tuli see algmaterjal ja noh, loomulikult Saksamaal tehti ka päris valmis nokkega, siis ei olnud nii, et nad ainult need eksportisid nukuosi või siis noh, neid noh, nii-öelda alasti pakkusid. Et seal ikka toimus ka tõsine innovatsioon. Aga näiteks Prantsusmaa eripäraks oligi see, et prantsuse oma nukutegijaid oli tegelikult väga vähe, Nad ei suutnud eriliselt konkureerida selle saksa odava ja suht kvaliteetse toodanguga. Aga samas prantsuse oma nukumeistrid tegid noo fantastiliselt kvaliteetset tööd. Ja nüüd kindlasti see Konukk kuuluks ka kirjelduse järgi sellesse kategooriasse, et praegugi näiteks kollektsionääride hulgas kõige rohkem on hinnatud prantsuse nukud kusagilt 1880. aasta ümbert. Et nad olid väga kaunid. Nende hiinistlemisse panustasid ka tolleaegset kuulsat prantsuse moemajad, kes panid oma pesu õmblejad tööle, et õmmeldi kudele selga viimase moe järgi kleidid, kleidid, terve garderoob, täisgarderoobi ja niimoodi neid müüdigi poes, et nukkudel oli kaasas terve selline nagu kirstutäis või, või kastitäis rõivaid. Noh, mis siis noh, olid, olid nii päevased, päevane riietus kui õhturiietus, kui ka ööri. Kõik oli olemas, mantlid, kingad, käekotid, Tiid, kindad, kübarad, sallid, aluspesu 1800. Jah, 19. sajandi teine pool 20. sajandi algus ja vähe sellest oli ka täitsa oma. Selline nukuaksessuaaride tootmine, miniatuursed, tualett-tarbed, mis käisid kaasa juukseharjad, peeglid, tualettlauad ja siit edasi, noh on on ju ainult üks sambel nukumööblinuku majadeni, mis on täitsa omaette teema, ärme sinna praegu Ja jah, ja see kõik kestis, kestis ikka tugevalt, ütleme esimese maailmasõjani. Mis see kõik maksis, et selline nukk endale osta, seda lubada vist endale väheseks. Ilu kõrgelt maksisse palju, kui see vaene koset käis ainult vaatamas poe akna taga kogu seda ilu. Jah, tõenäoliselt need töölislapsed risti agulilapsed sellist uhkust endale lubada ei saanud ja nad said mängida jätkuvalt edasi. Kas kaltsunukuna asi, spoon, kaltsunukud, puunukud, võib-olla vahanukud, kellele kätte juhtus, savinukud võidi ju ise teha ikka peredes ja tehti ise ka tänapäeval tehakse mõnikord ise käsitöönukkusid oma pere lastele. Novot, itaalia nukkude puhul näiteks oli see huvitav asi, et selline tugevate katoliiklike traditsioonidega maa et seal oli kombeks viia nukkusid kirikusse. Ja need olid siis nagu sellised väiksed pühendus, kingitused. No ütleme, keegi seal palus, palus haige vanaema eest viis sellise emmekese kujulise nuku või keegi ootas poega või abikaasat kaugelt reisilt koju. Viis noh siis sellise mees nukukese. Nonii, nagu Meie oleme pigem harjunud võib-olla panema küünlaid kirikus põlema. Et siis Itaaliasse, varem oli see komme tiidiga niukseid nukukesi. Ja sellega on ju tugevasti seotud ka see jõulusõimede valmistamise komme. Katoliiklikus maades, eriti Komoid piiblis seene loomulikult, aga eelkõige just just seda Jeesuse sündi on on kujutatud, et jõulude puhul on see ju alati väljas olnud noh, kirikutes kindlasti, aga ka muudes avalikes paikades, et et kus on siis tehtud selline kas, kas küla või linnas seen ja seal on palju inimesi ja palju loomi ja siis mingi maalitud selline kena panoraam, kus on mäed ja pilved ja ja noh, need kujukesed on siis kostümeeritud ja talumajad või linnamajad ja et Itaalias on nagu selline vahanukutraditsioon hästi hästi tugev olnud, et see on nagu noh, tema eripära. No kui Inglismaast rääkida siis seal vast selline huvitav joon, mis seal oli, missugused rändkaubitseja nukud et kujutatigi rändkaubitsejad, et need olid siis kas tüdrukud või noored naised ja neid siis kujutati kas kas suurte korvidega või siis sellise müügilauaga kandelauaga, mis rippus kaelas niimoodi ees kõhu peal kus nagu väikeseid, kus oli siis igasugust pudi-padi ja majapidamistarbed, et noh, niisugused kaubitseja vot siis oli, oli olid, olid seal sellised populaarsed. Et noh, ilmselgelt nad peegeldavad ka sellist noh, 19. sajandi olustikku, kus eriti maakohtades, poodi oli vähe. Need asusid kaugel üksteisest. Rändkaubitsejad olid ikkagi olulised tegelased tolleaegses ühiskonnas. On üks huvitav kategooria rel matrjoška nukud ja vene nukud. Et see on ka niisugune noh, omapärane ma ei oskagi öelda, kust, kust see need tuleb, et, et ühesugused peita üksteise sisse ühesugused nukud, kes muutuvad järjest nagu väiksemaks. Aga vot seda, seda kommet jällegi Euroopas ei ole olnud. Vot see on nagu, nagu huvitav. Need jäid Venemaale ja oli see nagu vene traditsioon, et kuskilt sealt vene vene käsitöölised on, on sellise nukutüübi välja nagu arendanud ja ja see on nagu jäänud hästi tugevalt selliseks vene noh, kultuuri üheks sümboliks. Huvitav, et nukke on täiesti erinevaid, selles mõttes erinevaid, et nende otstarve seal teine on nukke, millega on võimalik mängida on nukke, mis tõesti käivad üksteise sisse noole matrjoškad ja lõpuks on nii kallid nukkude, neid tõenäoliselt ainult vaadati. Kui ta on olnud ju ka mannekeenid, nende funktsioon üks funktsioon on olnud ka see, et näiteks demonstreerida viimaseid moe suundumusi seda tõenäoliselt Prantsusmaal ka mujal, võib-olla just eriti mujal, sellepärast et noh, lõppude lõpuks mood ju loodi Prantsusmaal, aga no kuidas, kuidas siis teistes maades sellest teada saadi, tõmmati nukkudele mudelid selga ja mannekeenid levisid. Peeter Esimese kohta on ju teada, et kui ta andis korralduse, et vene bojaaride habemed maha ajama, jaganud ma Lääne rõivaid, siis nad olid või pandi seal Kremli värava ette, pandi püsti puust mannekeenid mille pealt siis inimesed said tulla ja vaadata seal hollandi-eestilis rõivastust ja saksa stiilis rõivastus ja noh, kus nad ikka mujalt seda teada said. Etnotrikki kunstica ei levinud nii väga eriti Venemaal tol ajal tänapäeva nukud muidugi sestsaadik kui algas plasti ajastu on muidugi portselan unustatud ja erinevaid, siis plaste on, on kasutatud siin vinüüli ja tsellu, loid ja polüuretaan ja need nukud on muidugi sisse tõttu muutunud odavamaks ja on tekkinud, et noh, igasuguseid selliseid uusi suundumusi nukukunstis ja nukutööstuses. Et erinevad nukufirmad on püüdnud leida sellist mingit oma käekirja või, või eristuda teistest, et disainida seda nukkude välimust, anda nukkudele nimesid, noh, barbi on, on vist kõige tuntum näide, aga noh, Barbil on olnud ka palju eelkäijaid. Keda siis on noh, näiteks tolle aja tuntud moeloojad on neid rõivastunud meeriku ant näiteks. Ja, ja paljud teised. Ah jaa, nukkudele on olnud ka tegelikult selline nagu portree line. Moment juures. Üks Inglismaa. Nukumeistrite perekond, Montonaarid, nendel näiteks oli kuninglik soosik ja nemad lõid oma nukk kuninganna Victoria laste noh, portreede põhjal näiteks. Aga selline noh, kuidas öelda kuulsuste ekspluateerimine nukutööstuses on vast pigem omane ikkagi ameerika nukutööstusele. No näiteks no reklaamis on ju kasutatud juba 20. sajandi alguses loodi selline nukk, keda nimetatigi kämpelgid teda siis kasutati Campbelli purgisupireklaamiks seesama kämp millest, millest siis hiljem sai niisugune popkunsti suur ikooniline sümbol või näiteks presidentidest ikka tehtud Kennedy näiteks? No see, seda me muidugi teame, kuidas Jacky Kennedy omal ajal mõjutas barbi välimust. Ja noh, palju palju niisuguseid näiteid veel, et kus, kus teatud sellised kuulsused erinevatelt elualadelt on siis ära kasutatud nuku nukutööstuses. Kui palju nukutööstus või inimesed mõelnud selle üle, tahaks nüüd sellele lukule anda ka hinge ja liikumist sisse. Ehk siis juhime oma juttu mehhaaniliste nukkude poole. Ja mehhaanilised nukud Prantsusmaal näiteks kellassepp Charles tainer valmistas mehaanilisi Luke, kes siis noh, nii-öelda rääkisid ja kõndisid nii-öelda selles mõttes, et tegelikult pandi nukkudele alla platvorm, kolmerattaline platvormid, nad veeresid selle peale, et sai võtmega üles keerata nagu kellavärki ja siis ja siis veeres mööda lauda või põrandat, noh, ta otseselt ei sammunud, aga no ikkagi liiklus, et et selles mõttes kõndiv või siis kõhtu pandi teatud selline mehhanism, et kui vajutada, siis nukk oli võimeline häälitsema, mis kõlas umbes nagu mamma hea fantaasia juures. Aga võib-olla mida veel ütelda on see, et meie ilmselt peame enesestmõistetavaks seda, et nukk kujutab last, kui ta siis kujutab teismelist või, või noort täiskasvanut, et see on siis mingi viimase aja mood või nii tegelikult ei ole, tegelikult on just vastupidi. Et need varasemad nukud ebaselt puunukkude ajast saadik, need on olnud kõike ikkagi daamid ja härrasmehed. Et rõivastatud oma jaa, moe järgi soenguid seatud, nii nagu tolleaegne moode ette nägi, pitsid, satsid kõik kõik täpselt nii, nagu nagu peab. See kestis ikkagi päris kaua, et need laps, nukud või seed nagu nuku välimus nooreneb täiskasvanust näiteks beebi nooreks tüdruk Ok siis edasi lapseks, lõpuks beebiks beebinukud. See on ikkagi, ütleme selline areng 19. sajandi jooksul ja see on väga tugevasti seotud lapsepõlve ajalooga ehk sellega, kuidas me oleme mõistnud lapsepõlve. See on jälle täitsa omaette jutt, ma ei julge sellesse väga-väga siin süveneda. Aga, aga noh, lühidalt öeldes, et suurem osa ajaloo vältel ei ole lapsepõlve peetud mingisuguseks omanikuks, et noh, ütleme inimeluetapiks, mis vajaks mingit erilist tähelepanu, erilist kohtlemist või, või mingit erilist kasvatust. Lihtsalt laps on olnud noh, natukene väiksem, natukene nõrgem kui täiskasvanud inimene aga väga kaua ei olnud ju isegi spetsiaalselt lasterõivastust, aga 19. sajand on, siis on siis see aeg, kus kus järk-järgult hakatakse jõudma selleni, et laps on siiski midagi muud kui miniatuurne täiskasvanu. Et teda peab teistmoodi kohtlema. Noh, okei, alati need arusaamised lapse kohtlemisest, noh ei, ei vasta meie praegustele arusaamadele, pigem võib-olla tõstaksid meil juuksed püsti. Aga no vähemasti vähemasti see see idee, et lapsepõlv on midagi erilist, mingi eriline eluetapp ja koos sellega, noh, on siis tekkinud ka noh, lastekirjandus, lastele mõeldud ajakirjad noh, mänguasjad on üha enam, kaasa arvatud nukud siis muutunud laste selliseks meelelahutusesemed näiteks või ajaveetmise esemeteks, et kaotanud üha rohkem oma sellist religioosset tähendust, mis neil võib-olla veel oli natuke säilinud. Nii et, et see nukkude areng on olnud jah, vastupidine täiskasvanust lapseks edasi beebiks. Ja omal ajal, kui need beebinukud, siis tulid sisse, tundus tohutult selline uus ja ja, ja innovaatiline idee ja see oli, see oli tohutu, beebinud kudebuum, igaüks tahtis endale beebinuku, et teada on seotud selle lapsepõlve arusaamadega lapsepõlve arengust, lapsepõlve kujunemisest. Et mida, mida, mida lapsepõlve tähendab üldse üldse see idee, et laps vajab omasuguste seltsi noh, kaasa arvatud siis ka nukud võiksid olla nagu lapsed. Aga see, et nukud on läinud nii massidesse ja enam ei ole nii, et kodus on üks kaks nukku, vaid tihti on neil nagu kastide viisi siis kas see on kuidagi ka vähendanud nukkude väär? Kodust eks kollektsionääri vaade ju erinebki igapäevasest igapäevase nuku kasutaja lähenemisest. Et noh, loomulikult kõik, mida saab, liiga palju see devalveerub aga kollektsionääride hulgas ja nukukollektsioonid või nukukogud võivad muidugi olla väga-väga erinevad juba see, et noh, mis on selle kollektsiooni moodustamise printsiip või kriteerium, mille järgi kogu ja valib need nukud endale. Et selleks põhimõtteliselt võib ju olla ka lihtsalt mingisugune lapsepõlve nostalgia inimene võib ju koguda, et mis, mis näiteks sarnanevad tema lapsepõlvenukkudega või või meenutavad seda, et inimene võib koguda näiteks teatud ajastu teatud tüüpi nukk, teatud nukumeistri valmistatud nukke. Neid nukukogusid võidakse alustada juba lapsepõlves. Neid võidakse alustada ka täiskasvanuna. Võib-olla mõnikord mõne, ma tean, et mõne nukukollektsiooni aluseks on ka lihtsalt see, et, et kunagi on kas kingituseks saadud mingisugune nukk ja noh, selle baasilt on hakatud seda kollektsiooni edasi arendama või näiteks on perekonnas juba pärandanud edasi mõni mõne põlvkonna jooksul, nii et tal endal on juba tekkinud mingi rariteetne väärtus. Ja siis hakata hakata talle nii-öelda sobilikke seltsilisi otsima. Martina teise kohutanuke, see kogu on mõni alles lapsepõlvest, ei ola Olga jala peal tunnistada, tunnistama. Ma kogun siile, mul on neli tükki neid. Võib-olla lähevad need nuppude alla. Ma väga tänan saatesse tulemast ja sellest rääkimas ning kellel on huvi nukkude vastu, siis suvi on ees, külastage kindlasti nukumuuseumi, vaadake mänguasjade muuseumisse ja kui näete kuskil mõnd vana unarusse jäetud nuku tehke ta korda, andke talle uus elu ja võib-olla ta soovib kellegi kollektsiooni. Laiali. Ei käinud. Oodake. Vanasõnad on kuldsed sõnad. Tänane vanasõna kõlab nii, tee hääd, tee kurja, kõik teed iseendale. Täna on saates külas folklorist Risto Järv ja see vanasõna on tuntud teha kõigile Mooson. Jah, see tõdemus kõlab ju iseenesest tõesti üsna selliselt lihtsalt ja argielus tuttavalt ka eesti vanasõnade akadeemilises väljaandes on sellest 65 üleskirjutust tüübi numbriks 1144. Mõnigi kord on ka selle vanasõna puhul kirjapanijat kommenteerinud, mida nad selle vanasõnaga toon, kuigi tegelikult tuleb see ju lausest ilusasti välja, aga siiski leiame kirjapanekuid nagu näiteks Võnnu kihelkonnast. Jaan Moody's toona siis moodisse on kirjutanud, mis sa teed, teed enesele kas head või halba tõiseleide midagi, kõik saab enesele uppuseks 1895. aastal või siis sealt sammast lähedalt Räpina kihelkonnast Taaniel Leps on tihe, hääd või halba, kõik pidid hindale. Mõnigi kord on ka pisut poeetilise maitset kirjapanekuid Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaarhiivist leida. Näiteks Salme Karro kirjutis Vändra maalt, et teid head või kurjade tika endale inimesele jääb tegude vari. Jonda kraltsof Kuusalus 1971. aastal täitsa head või teed sa kurje, seda teed kise omale, see tuleb omale missa, teisele ilmsüüta soovid või vannud teist ilma süüta tänapäeva inimesele Eestis kindlasti peale selle, et tõesti tuntud sellise piibeliku tõdemusega ilmselt ka märksõna karma on see, mis sedasama ütlust ilmekalt, et iseloomustab mis iganes endast välja laseme, see meie juurde tagasi pöördub ja seepärast pole ime, et seda vanasõna teadaolevalt, nagu me vanasõna kirjapanekutes rahval arhiivis näeme, on näiteks ka mitmed saatjat seostanud just et nende isa on seda neile rääkinud. Arnold piir, hilisem ajakirjanik, 54. aastal on kirja pannud isa ütluse teede hääd ehk teed kurja teed ikka iseenesele ja mõnigi kord on nende vanasõnade juures ka selline lugu, mis kirjeldab siis reaalelus toimunut. Ka neid leiab folkloristika osakonna kartoteekides kirjandusmuuseumis päris mitmeid, näiteks Hargla kihelkonnast Mõnistest Alfred Lepp. Ta on kommenteerinud, mis Tiituudid endale ütles. Nõukogude armee kolhoosnik töö juures, arvestades teise inimese käitumist. Või folklorist Ellen Liiv 1983. aastal Maarja-Magdaleena kihelkonnas. Jaht, mis teete endale, siin oli üks väga paha ametimees, küülitaja mets, seadjaid, Sõid jahi ajal ära maeti ühte hauda pojaga. Nii et selle vanasõnaga sellised õpetlikud lood mõnikord seostuvad ja nii nagu rahvajutud vanasõnu ja vanasõnades väljendatud mõtet, et mõnikord ilmekalt kokkuvõtvalt kasutavad selle jutu lõpetuses. Nii, tegelikult me leiame sedasama vanasõnade haa, tehti kurjavõtjad iseenesele sageli kokku võtvana ka muinasjutt, mis teed, teed endale legendilise muinasjuttu, mis tüvinumbrit 1837 Tekstist jutud nõndavõrd pikale, aga ühe sellise lühema näite jutust, kus sedasama vanasõna või ütlus, tõdemus kasutatud on juures Aleksander Rebergilt, Haljala kihelkonnas 1892. aastal on ta kirja pannud ja Jakob Hurdale saatnud teksti, kuidas sant, kes ühes mõisas tihti kerjamas käis ja kui ta seal lauldes puudus tuli, siis oli ikka alati kasutanud selliseid sõnu headeks tee kurja ikka teede enesele ikka kordade kordas ja siis sai proual nende sõnade peale süda lõbuks täis. Siis ta küpsetas sandile väga ilusa teene leivavakku ja pani taignale kihti sekka ja sant läks siis mõisast ühte kõrtsi. Aga sinna tuli üks noor ohvitser ja see küsis ka kõrtsmiku käest, peent leiba, võid ja mune. Vürtsimäel peent leiba ei olnud. Saint, kes parajasti seal kõrtsis oli, ütles, et temal on, ta võib selle ande vahetada ja võitiski kõrtsmik sandilt peene leevaku andis selle vastu saia. Ohvitser sõi-sõi ja korraga tundis kanget valu ja suri vähe aja pärast. Sant võeti siis kinni ja küsiti, et kust ta selle peene leivapakku oli saanud, temaga ütlesid, mõisaproua andis proua ja härra oli ka selle vaheajal mõisas sinna jõudnud ja siis ehmatasin ära, sest surnud mees oli nende enda poeg. Proua saadeti Siberisse. Sellised muinasjutud, mis tihtipeale sedasama vanasõna alguses kasutavate tihti kui tihtipeale päris. Rahvajutupoeetika loomaseid koledad kujutluspilt maalivad teevad selle vanasõna meile piltlikult selgeks ja, ning rahvapärimusi sageli asja seletatud piltlikult ja seepärast pole ka ime, et meie vanasõna teistes vanasõnatüüpides leiame ka vasteid, mis pigem soovitavad ikka järele mõtlema enda tegudele. Nonii, naiteks võime leida vanasõna tüüpe nagu misse, heaga ei saa seda paha kala, püüa või kes armastust külvab, see armastust lõikab teie head siis leia, tead või kes head otsib, see paremat leiab. Varitud laul nüüd aga laulude ja muusika juurde vanad laulud, vanad salvestused ning ka täna valib neile loom valinud meile loo muusik eesti arhailise meestelaulu seltsi kokkukutsuja Lauri õuna. Tere, tere. Kust mujalt on meie tänanegi päritud laul, kui ikka Eesti Kirjandusmuuseumi, Eesti rahvaluule arhiivist. Tänase väga paljudele eestlastele tuntud lauluga on plaanis paisata õhku enneolematult palju küsimusi sest kaljukindlat ei ole ju laulude levikus miskitki. Ning iga küsimus nõuab kunagi vastust. Mina kuulsin seda laulu esimest korda sõpradelt, tudengitelt. Meie keskis oli tegu ääretult populaarse peo lauluga millele hetkede pärituules sai Salmegi juurde leiutatud. Et ikka laul lühikeseks ei jääks. Ent tänasel salvestusel laulab meile Tartus sündinud Salme Kiisler, hüüdnimega ka sääsk. Viimane nimi jäi Salmele külge tema esimesest mehest salme. Muuseas peaks olema minu andmete järgi Andrus Ansipi sugulane. Aga kuulame parem lugu tõenäoliselt Abdul Hamid teisest. Seal Türgis on, nüüd ma seal Türgis on üks maa seal Türgis on üks ilus maa jai aasale Türgis on üks maa, kes on seal koolinga, kes on seal koolin, kaos. Kes on selle Türgis koolina, see jai aparaadis on seal koolingavers seal sultalcooninga, seal sultan, kuningas, seal türgi sultan koolingaase Jay Abhaasia result alkoholiga tal seitse saada raist. Ta oli seitse saadaranist, tal 700 türgi naiste jai seitse saada lohist, mis teevad naised tal mis teevad naiseta on listeeria türgi naiseta ja oi, aga mis neelad, naised on? Toob aga nad teevad türgi tuubakaadi, jai alad, teevad tuubaga, mis saab, sest toob, aga mis saab siis tubakast, mis saab siis türgi tuuba, kaaste jai, aga mis saab, sest toob aknast sest saab üksiilus soid, sest saab üks ilus suid. Sest saadakseerus Türgisoidzee jai Abhaasiast saab. Õppisin mina sealt afgaanist tulnud inimestelt nende nende lastelt, tähendab, ja nemad ise olid vanad. Nemad ründasid siit välja, 100 aastat tagasi läksid sinna Türgi piiriääre. Mis linnadel on karsi linn. Ma tulidki karsi linna läksid siit siin oli väga raske elada, inimestel tööd ei olnud ja nälg oli ja tohutult vilets oli tsaariaeg. Ja siis neile anti luba karsi karsti minna, seal oli ruuni leid, läks mitukümmend perekonda Tartusse Tallinnast ja ma ei tea kus treial. Ja kargi linnast antidele natuke maad eemale, palju metsa ja maad tehke mis tahate nendega. Ja risu raha anti neile ka siit nagu välja arendajatelutakse ikka. Nemad seal ta ka sealt muidugi saadeti Venemaalt. Ja nemad siis tegid omale kõik majad sinna ülesse, neile anti raha võimalus asuda ja asutasid silla Eesti külamaja tihitasid ja siis põllud tüdid. Ja mõne aasta jooksul elasid päris rikkalt loomi, oli nelja kõiki ja selle külaliini loo vene keeles oli loova Estonia uus Estonia küla jäse külal praega olemas. Ja siis nemad lõid need laulud seal nad olid Türgi piiriäärse tegid türgi lauluga omale. Kuus Estonia ehk Novo Est on ka küla oli tõesti kunagi uhke külakarsi linna lähistel kus asuti elama 1886. aastal. Põhiline välja rändajaskond oli Rägavere vallast Põlula mõisast kuid ka mujalt. Küla algusaegadel oli Novo Estonkas koguni 282 hinge. Ent esimese maailmasõja puhkedes tuli senine elupaik maha jätma. Ning isegi kui mõned perekonnad sai hiljem kodukülla tagasi pöörduda, ei saabunud hiilgeajad kunagi uus Estonia eestlusele. Aastal 2002 oli seal teadupärast veel neli eesti nimega kodanikku, kellest vaid üks Olga Albuk mõistis eesti keelt kõnelda. Esimest korda on meil sultani laul kirja pandud ilmselt seoses esimeste kontaktidega UUS Estoniast karsi lähistelt juba neli aastat pärast maa põgenike Eestist lahkumist aastal 1889, kus Jaak Kornak on Jakob Hurdale saatnud Märjamaalt häbenemata Ta kena teksti sellest, kuidas Türgis on üks maa, kus sultani seitse naist koristavad põllult tubakat, millest saab üllataval kombel hoopis koolipoiss, kes peab omale selgeks õppima türgi p. G. Ning muud ei midagi. On see nüüd Kreeka või Türgi tähestiku algmed, eks seda peate ise otsustama, aga jõudsimegi lauluga Türgist otse Eesti tagasi nüüd põrutame otse sirgjoont pidi Edasi. Kopenhaagenis 26. kuni 30. augustil aastal 1931 laulab Victor kompe seatud laulu Türgima sisse Eesti üks omaaegseid esilaulikuid Aleksander Arder. Kiiresti saab lugu kuulsamaks kui kunagi varem. Aeg on ka edasi läinud ning laulus olev koolipoiss, kes õpib tähestikku, jääb omapäi ning rahvasuus leiutatakse laulule uus lõbki. Sest Tartu tubakavabrik sultan floor toodab sulaselgelt türgi tubakat. Nii lauldakse tudengite hulgas kindlalt, sultan on tubakas. Aga viis, see on muidugi meile kõigile tuntud kuulbarsi eesistatud laul, oh talveaeg, ehk hilisem 20.-te lõpust tuntud, oh kuusepuu, oh kuusepuu kui haljad on su oksad, mida me kõik, eestlased ju teame olevat saksa rahvalaulu oodanne Baum mille teksti juured ulatuvad 16.-sse sajandisse. Ent see on juba jällegi täiesti teine tubakas. Ahja ja kuusepuu rahvaviis ise olla pärit vanast tudengilaulust. Lauri ker Horaatius. Kui kaugele aga viimase alged ulatuvad, kes seda teab? Igal juhul lauldakse juba 19. sajandi keskel Ameerika ühendriikidest sisserändajate ning muidugi tubakakasvatajate maal uhkelt meie, ülejäänud, ma ei, me ülejäänud või mütsiga, on May mütsiga. Kas Novo Esztonkast esimese maailmasõja aegu jalga lasknud, kes Ameerika mandrile jõudsid seal tuttava viisi eest leidsid, jääb aga küsimuseks. Säh sulle siis tubakat. Aga ta on söönud käe, nüüd aga ta. Ka pooleli. Ta laeval oli Kaire. Koera. Reegel. Et. Ana. Meene ja. Ja ta ja ta. Ja ta. Käest tööd. Head kuulajad ja selline sai tänane saade. Tänan teid kuulamast, minu nimi. Krista räim, soovin kõike head kuulmiseni. Septembris.