Ei. Huvita ja hoia raadio. Tere, head raadiokuulajad, algab huvitaja Aia raadio. Tänases saates on külas mädapea mõisa ja sealse kollektsioonaia perenaine Maarika Vartla teemaks aed-leeklillede floksid ning mädapea mõisas. Kolmandal ja neljandal augustil toimuvad kolmandad rahvusvaheliselt loksi päevad. Oleme ka raadiokuulajate küsimusi telefonil 611 40 40. Küsimuse saab postitada ka huvitaja saate veebilehele. Räägime veel teistest nädala üritustest ning vaatame üle ka rannailma. Mina olen Eeva Luigas, hetkel siis saatejuht ja ka ajakirja peatoimetaja. Ning järgmise muusikapalaga tervitame me koos Marika Vartlaga täna tänast sünnipäeva last, kelleks on Aarnega tuntud aiandustegelane Aiaraamatute autor ja tema sulest on ilmunud ka floksi raamat. Palju õnne sünnipäevaks, Aarne. Linnaga. Puudutavad maad. Ei? Ei. Ei me. Tere taas kõigile raadiokuulajale sättele. Tänases saates on külas mädapea mõisa perenaine ja sealse kollektsioonaia perenaine Maarika Vartla. Tere, Maarika. Tere ei räägi, kus asub mädapea mõis ja, ja mis printsiipidel sa oled selle kollektsioonaia kokku pannud, mis taimeliikidest see koosneb? Tere veel kord lugupeetud raadiokuulajad ja floksi huvilised. Jagan teiega täna oma kogemusi loksi kasvatuses ja loodan, et need teadmised aitavad suurendada rõõmu oma aias, kasvatades erinevaid Loxisur. Mädapea mõis on väga vana. Ta asub Rakverest kuus kilomeetrit ja inimese jalg on sinna astunud juba muinasajal. Ja see jalg astub ka praegu mädapea mõisa hoovis ringi, nii et elu kui pikalt. Kollektsioonaeda. Mõisas hakkasime rajama 2002 2014, siis kui sa oled istutatud esimesed 60 sorti ja need olid pärit firmast Aiasõber Lembit Kaarma poolt. Ja need olid siis floksid ja need olid floksid, sest Lembit luges ka meile loengu Rakveres kollektsioonaia rajamisest ja pidamisest. Ja kuna ma olen sellisest aialembusest perest pärit, siis esimesena Leicki mulle pähe fraks. Aga täpsustame nüüd, et need on need aed-leeklilled, need loksid, mis õitsevad suve teises pooles. Jah, need kõrgeks? Jah, kõrged floksid on ka suvel õitsevad floksid, nende liik on makulaata, sügise poole õitsevad floksid on paniku laadad. Selge, väga täpselt, aga, aga ma tean, et sa lisaks bloksidele on sul ka teisi kollektsioone. Kui floksi kollektsioon sortide arvult ulatub praegu kuskil 1003 natuke üle 1300 siis väiksemal määral on meil esindatud sirelid. Neid on kuskil 100 sordi ringis ja ka pojengid, mida on siis kuskil 150 sorti. Räägi, mis see suurem eesmärk, miks sa, miks sa tahad kollektsioonaeda rajada ja sellist ütleme niimoodi siis taimekasvatust ja seda nende tutvustust edendada? No kõigepealt iga aed vajab ju oma lille, oma lilli, oma mõtte, et oma filosoofiat ja mõisaaed seisis väga kaua tühjana ja arendamata sellepärast kaunistuseks olid ainult vanad puud, mis üle 100 aasta vanad ja ka need olid kaunid ja ilusad. Aga ikkagi see loeng pani mu mõtted liikuma ja esimesed 60 sorti istutades tuli huvi suurem. Eks mõisamaad on vist nii suured, et istutad 60 maha ja nagu polegi midagi istutatud. Isegi 1350 polegi nagu midagi, sellepärast et mõisaaed ise on kuus hektarit. Ja nendest lokse kollektsioonidest veel nii palju, et miks siis ikkagi see floks, et kui need esimesed said maha istutada, satud, siis tekkis nagu sügavam huvi uurida floksi kui sellist lähemalt ja tungida sellesse maailma. Ja Eestile tiir peale tehes ma ei saanudki rohkem kui natukene üle 100 sordi. Aga iga asi areneb ja arenedes jõudsin ka mina üle piiri Venemaale, mis oli muidugi täiest täiesti plahvatuslik. Vaate vaatenurk minu jaoks sellepärast, et ei pidanud olema üldse aianduskooli lõpetaja mingi suure diplomi omanik, vaid isegi isegi selliseid pensionärid, kes olid töötanud hoopis teistsugustel, töökohtadel tegelesid tugevalt hästi ja väga edukalt uute sortide aretamisega. Et siis lilled on nagu tegelikult meie kõigi oma ja me võime nendega tegeleda. Ime ja me peame ja meie ei tohi karta, ma just sellega tahan öelda seda, et ei ole üldse nii väga hull, et oi, et ma ei tea sellest mitte midagi, eks ole, see on kapsas ja see on nelk tegelikult ka ühe lillemaailma sisse elada, on see niivõrd huvitav maailm ja Venemaa poolt veel nii palju, et väga lahkelt õpetad. D väga lahkelt aidati. Väga palju anti nõu, aidati jõu ja nõuga, nii et suured tänud nagu nendele aretajad mõttele. Et olge julged ja tehke ka. Ja kui vene aretajad küsisid, mis asja teie seal Eestis teete? 50 aastat tagasi tuli teil esimene sort Helmi puur. Ja võõras tammepuu on tehtud kuuekümnendatel aastatel. Niisiis oli tükk tükk aastakümneid tühja maad siis lõpuks tuli aretaja kollektsionääri Sulev Savisaar aiast sort Sulev. Siis tänu Aarne kähri teravale silmale ja Elle aase kaunile aiale tuli sealt sort Pangodi punane. Nii jälle kõik. No siis oligi mõte see, et no nüüd tuleb ikka sellele asjale jalad alla panna ja asi käima lükata ja esimesed rahvusvahelised floksi päevad olidki selleks nagu üles kutsutud, et natukene teadmisi anda, huvituda lasta inimestel ja näidata, kui suurepärane lill on floks oma liikidega hakkab õitsema kevadel ja lõpetab lumega. Selge, sa mainisid siin Venemaad, aga räägi, kui ikkagi 1300 sorti on koos, siis neid päritolu maid peab olema rohkem. Kust on siis need sinu sordid veel päri? On kindlasti on neid maid rohkem. Kuigi Venemaad peetakse praegu ikkagi maailma esimaaks loksid haaratamisel, sest nende sordid on terved, tugevad talvele vastupidavad ka sellele Hermsale kuumale, mis meid see aasta on nagu üllatus, tänud. Aga minu sordid on meil päri Austriast, Saksamaalt, Hollandist, Inglismaalt ja üldse. Floks on ju pärit Ameerikast oma oma kodumaalt ja Euroopasse jõudes olid esimesed aretaja aretaja maad ikkagi Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia, et sealt on ka Eestisse esimesed vanad sordid tulnud 1900. alguses ekse floksan siis saanud ka taluaedades on leidnud tee just mõisaaedadest. No kindlasti, sest kes ikka reisis, kui mitte mõisnikud ja toodi ju kaasama aedade ehtimiseks igasuguseid uusi taimi Euroopast ja siis kohalikud aednik natuke rohisid oma tarbeks välja vast. No kuis linnud viisif. Kuidas keegi põhjendas oma floksi saamist aeda, linnud viisid seemneid, see juba ongi ju sordiaretus. Räägi siis mõne sõnaga kuulajale, et kuidas see siis täpselt käib. Et mida ikka siis peaks tegema, mida siis peaks tegema, kui mina tahan nüüd uut sorti äratada, et kas sellest piisab koma kaks tükki kõrvuti, panen. Seemne saamiseks ehk piis, ahah, ehk piisab, kõik luksid, ei anna edukalt seemneid ja paljud inimesed ei teagi, missugune Ansloksi seeme. Et millegipärast Hollandi sordid on väheste seemnetega, Vene sordid annavad rohkem ilusaid suuri seemneid. Ja kui ma nüüd selle seemnesaan ja ma kuivatan ta ära ja külvandaga maha siis see, mis sealt kasvab, ei ole sort sõnalasseemik. Ahah, jaa, külvama peab neid seemneid ikka tuhandeid, et saada võib-olla mõni sordikandidaat. Sesseemik läheb vaatluse alla vähemalt kolm-neli aastat enne kui temast saab sort või võib nimetada sordiks. Selge, aga ma täpsustan korraks, et see käib siis niimoodi, et et nad peavad ikka, nad on tuul, tolmlejad või putuk, don tuuldolmlejad, see tähendab siis seda, et sa pead tegelikult valima väga täpselt, keda sa kellega tolmeldavad. Et isa, ema peab välja elada just jah. Aga kahest ikkagi on vähe, et teha nüüd õhusi, seemikuid. Et mikspärast, nii palju on ka meie aias neid sorte on just see, et võimalikult palju seda tõumaterjali igalt poolt kokku korjata, korralik baas luua ja vastavalt sellele, kuidas nad meie kliimas ja maal käituvad hakata siis hiljem nagu seda kokku istutamist kujundama, teades, mis tulemuse poole püüdleb. Aga millise tulemuse poole siis püüeldakse, et mis, mis on see edasiviiv jõud, miks ma peaksin tahtma nagu uut sorti värv, lõhn, haiguskindlus, mis need on? Kõik ei pea üldse ise tahtma, sa võid sellega osta, aga kui on huvi ja tahtmist midagi luua midagi oma kätega teha, siis on see väga tänuväärne töö. No selge, ma tean, et sina oled ka aretanud uusi sorte, aga mis, mis, mis asju, kõik on võimalik sordiaretusega ühele taimele nagu, mis, mis boonuseid on võimalik. Kas need on suured õied, väikse tõi jääd, et mis on siis, mis või mis kriteeriumid on need, mis teevad ühest uuest sordist hea sort? Nii, kõigepealt ma täpsustan, mina ei ole saanud veel sorte mullale, see mitte helge ison. Sordikandidaadil on veel nii vähe sellest möödas. Ja igal aastal inimesed näevad seda, aga segame õliga maha kukkunud seeme ei ole selge, nii, sa tahad teada, missugune floks või missugune sort on ilus jah. Selleks on oma parameetrid, jama, kriteeriumid, ideaalse floksi parameetrid oleksid tugevad, sirged varred, mida ei pea toestama, sest see on tülikas, täpselt ilus, rikkalik lehestik, mis ei lähe nagu alt ei lähe lähe, vars ei lähe alt tühjaks ja mis on roheline ja rikkalik, lõpuni. Lühike õiekael, et õie ees ei vajuks norgu halva ilma tõttu. Kui ta on väga pika kaela otsas, siis tuuled ja vihmad lihtsalt löövad ta maha ja ta võib mitte taastuda ega tõusta Nietzsche õiekael võimalikult lühike, selge, tiheda struktuuriga kroonlehed. Kui me vaatame Venemaa-poolseid sorte, siis nad on väga tiheda tekstuuriga sellised paksud tugevad. Kui me vaatame Euroopa eriti Saksamaa omasid, siis nad on väga õhukesed tuulega kergelt kaasa minevad ja vihmaga inetuks muutuvad. Stabiilne värvus Heib leegi päikeseks ega kaota värviga hõlma ilmutatud, see tähendab, et sa saad istutada nii poolvarjuga päikesesse ahhaa, et see nii ei sõltu, nendest ei sõltuks siis tingi Neia, et värv ei jookseks pealt maha, ütleme nii. Ja pikaealisus, mis tähendab seda, et ei vaja tihedalt noorenduskuuri, kuiv loksi puhmikut nelja-viie aasta tagant jagad või jagad kolme aasta tagant või seitsme aasta tagant, on suur vahe tõesti, et oleks jälle vähem tööd individuaalsus äratuntavad, et kui sa vaatad talle otsa, sa ütled kohe, tunned ära, näed, see sort, sest mitme 1000 sordi hulgas ausalt öeldes peale vaadates igalühel ütle kesta ja pikk või korduv õitseaeg. Et kas ta õitseb hästi pika perioodi või ta õitseb kevadel-suvel varem lõikad pärast õied ära peale õitsemist ja ta õitseb sügisel teist korda veel paljut püsililli ja utsitada ja selline sort on Eesti omadest eesti piiga ahhaa. Hea, isepuhastusvõime vanadest õitest, et kuivloks õitseb ära, et õied kukuvad ilusti maha, ta puhastab ennast ise ära, mitte jää ripnema. Ja kindlasti floksidele nii omane aroom. See oli nii, et enamus ilusaks peetavaks floksi tingimusteks on see, et võimalikult vähem töödega, et laiskus on edasi viirusjõus ja vihtsaka õitseajaga mängida, et kes on siis varasema hilja ja, ja no võib öelda, varased keskmise õitse, aga hilised mujal maailmas jagatakse veel keskvarane ja keskhiline, aga viis on nagu liiga palju, sest vastavalt ilmadele kõik muutub. Räägime lehestikust. Tegelikult mina olen näinud ja väga rikkalikult sinu floksi kollektsioonaias ka selliseid okse, kellel tuleb nagu see noor võrse nagu puna, kas ja, ja mõned lehedkem punakad, kas see on ka mingid mingi nägu kriteerium, mida võiks taga ajada? No see on maitse küsimus ja ütleme, teadmiste küsimus ka. Et on olnud prouasid, kes teisele müksab ja ütleb, et ära seda võta, vaata, seal on vars punane ja leheotsad ka, et see võib olla haige. Tegelikult on selliseid sorte ja need on väga kaunid sordid, sellepärast et kui ta juba kevadel tuleb maast mullast välja, siis juba kaunistata peenart ja seda lõpuni välja. Aga räägime veel õie kujust. Et väga popid on viimasel ajal ju sordid, mis ei Avagina koi, Budovnik tuleb esimesena, on mul nagu meelde. No Venemaal on jah, Butooniksast punud on, tähendab punga ja see sort üldse seemned ei anna, teda jagatakse ainult juure kaudu puhmiku jagamise teel. Aga on olemas veel hollandlaste feelingut, mis on aretatud selleks Floristide jaoks kimpu. Siis on meie hulka rändleedi koidu, Reinoppi nats kai, oi minu lemmik sort ja see on tõeliselt ilus sorted. Kui hollandlased on kõike muud värvi saanud nii väikese, peaaegu mitte avaneva õiega, siis sort on nüüd sinise tooniga lilla ja sinised nagu ta on nagu öö. Õige, õige imeja nainskaied, tervitame siin ka koidu Reinopid, kellel on oma kena väike kollektsioonaed ja ma peaks ütlema, et tema naid Sky inglisekeelne nimi on sellepärast, et maailmas paremini müüa, eks ole ju. Aga kes on korra sedasorti näinud? Minul õnnestus käia mädapea mõisa floksi päevadel kui Koidu Reinupi seda, kas siis seemikut või sortli juba seemikut seening veel just hoiame veel aasta seemikuna esitles ja ma sattusin järgmine päev Koidu Reinupi aeda ja ma tundsin kohe selle taime ära. Need kriteeriumid olid ja ilus just nii et kuulame siin ühe muusikapala, millega me siis tervitame Koidu Reinupi. Teeme nii. Huvitaja hoia raadio. Tere tulemast tagasi saatesse tänase huvitajaia raadioteema on siis aed-leeklilled ehk floksid ja külas on mädapea mõisa ja sealse kollektsioonaia perenaine mari. Nüüd ootame küsimusi just floksidest, aga võib ka teistele põletavate laianduslikel teemadel telefonil siis 611 40 40 611 40 40. Ootame teie küsimusi? Mina küsin nüüd Maarika käest kõigepealt veel nendest avanevate õitega floksidest, et natuke juttu jäi meil veel üle, nii. Vaarika jätkab sellel teemal. Ma tulin eelmine nädala lõpus Sankt-Peterburi floksi näituselt ja sinna oli ilmunud esitlusele sarnane floks Koidu Reinupi näits kaiga. Ja mul oli südamest hea meel, et meie jõudsime enne ikkagi selle siin Eestis avaldada ja teha, et ei läinud nii suure aretaja pihku ja ainult selline sort Jelena konstantiinova, kes oli selle välja toonud, et õnnitlused koidule ja õnnitlused Eestile, et me jõudsime väga teisest sordist. Pabialetto tahaks rääkida seda, et see on nüüd Hollandist pärit sort kollane, esimene kollane. Aga ta on väga hilja õitsev ja teda võib pidada pool, mitte avanevaks, sest eelmine aasta õitsema ta üldse ei jõudnudki minna. See aasta võib-olla ta näitab siis köie ära, et noh, seda võib võtta nii ja naa. Aga selle sordi puhul sama samamoodi nimetus Paabi letonia väga vedelik. Ja tõesti tunduvalt tunduvalt palju aastaid varem on tulnud ka Venemaalt välja sort pabeli eto, mis ei ole sugugi kollane, aga mis on tõeliselt uhke puhmik. Ja näha nüüd samasugust nimetust Hollandi sordil oli natuke kummaline et kõik ei ole tšello. Küllaltki ei ole kuld, mis hiilgab, helge, aga meil on esimene helistaja liini, kuuleme küsimust. Tere, olete eetris. No kes meist vastab Maarika, sätin oma, vastan teile yle likvideerimise, kes ei ole nüüd küll põhjust, sellepärast et see on nii tavaline mure, mis võib tekkida floksidega. Proksidel peab olema siis kõigepealt tagatud vesi, tuul ja päike. Aga see aasta on täiesti kummaline ka lillede jaoks, kindlasti nad on stressis, elavad seda kohutavat kuumust üle. Jahukaste tekkimine näitab ka seda, et lilledel ei ole kõik vajalik olemas mida teha, no kui ta juba on vallutanud, siis ei ole praegu enam suurt midagi teha, aga kindlasti peaksid. Peaksid sügise poole natukene tuhaga maad puhastama ja võib-olla ka praegu vartele peale viskama. Kevadel on vaja kindlasti teha ära pritsimine, sellepärast et ikkagi teatud eosed jäävad alles ja võib uuesti järgmisel aastal see välja lüüa. Et mu oma kogemuse põhjal ka enne esimest suurt floksi päeva tegin pritsimise ära ja mul ei olnud vaja seda edasi teha kolmel aastal ja tõesti sellel aastal, sellise ilma tõttu on ka minul nõrgemad puhmikud löönud halli. Nii et see mure on mööduv. Ma arvan ka, et tegelikult on ju, ega iga hai, seepärast, mis teatud tänu ilmastikutingimustele välja lööb, ei pea neid päriselt meelt heitma, et haigused ja kahjurid on tegelikult, et mõnes mõttes osa aiaelust ja järgmisel aastal on meil hoopis teistsugused ilmastikutingimused ja võib-olla hoopis teistsugune olukord jälle aias, et kindlasti ma ei soovi Ta mingi haiguspuhang ühekordse esmakordse suurema haiguspuhangu pärast hakata ta nüüd hävitama midagi, eks ju. Samas kui floksid on kaua ühe koha peal võiks vaadata ju seda, et äkki nad on liiga tihedalt. Et äkki pea kas neile kuidagi õhuruumi kahele tekitama, et, et siis kui ikkagi tuul ja päike ja õhk liigub läbi ja et ei jääks liigniiskuses. Aga samas ei tohi ka jääda liiga kuivaks. Et neid haiguste vallandajaid on ikkagi mitmeid. Ja, ja, ja Marika, oskad sina veel midagi lisada, ma lisaksin veel seda, et kuna floksi juured on väga maapinna lähedal siis talvel võib juhtuda, et külm võtab ära, on olnud aastaid, aga see ei ole tavaline, aga see aasta on nüüd selline. Lihtsalt päike kõrvetas, aga need noored juured ära, mis on pinna lähedal ja ka kastma, peab väga õigesti. Floksi ei tohi sortsutada, nii et ma ainult lasen iga päev natuke vett peale. Ega juur ei ole rumal, juur tõuseb sinnapoole, kus ta v saab kastma, peate nii, et kastate läbi ja juur saab vee altpoolt, siis läheb ta ka sügavamale ja päikese eest kaitstud. Võimlejad Temultsima. Selge. Me rääkisime tegelikult nendest erinevatest õitega öödest. Minul on selline küsimus, et looduses on üsna harva nende kultuurtaimedel niisugust puhast sinist õit lärmi. Kas Me floksid, võime leida mõnedel sortidel just sinist värvi? Siniseid flokse looduses ei eksisteeri, kuid aias on nad olemas. Kuidas siis see võimalik? Saladus peitub selles, et osa sorte muudab õhtuhämaruses oma tooni. Sirelilillad muutuvad helesinisteks purpurlilla taga sinisteks. Selline sordi omadus on väga efektne ja alati köitnud sellektsionääride tähelepanu. Nad on püüelnud sinnapoole, et ikka võimalikult sinist saada, sest see on ju nii efektne värv. See on väga, väga raske ülesanne, ütlen veel kord, sest säilima peavad selle värvuse püüdlemisel ka teised väärtuslikud sordiomadused nagu isikusuuruse tihedus, puhmiku, kuju, värvikindlus ja nii edasi. Selline aretustöö ei kanna iga kord vilja näiteks vana sortle mahti aretajaks kuusia kaaneman vahetab oma päevase purpurlilla tooni õhtul meeldiva helesinise vastu kuid tema kroonlehtede tekstuur on õhuke, nii nagu ma saksa floksidest rääkisid. Ja õied riknevad vihmaga ja kirka päikese korral nad kleepuvad. Kaasaegsetest sortidest võib-olla kõige huvitavamad on jorna ja moore aretaja JÜRI Repjov. Tegemist on tõelise tumesinise värvusega. Päikese käes on selle sordi õied küll lillad, aga hämaras tumesinised. Nii et selle peale saab öelda seda, et aeda tuleb minna õigel ajal. Mida sinisemat floksi näha, seda hämarama õhtuga minna, et floksid on kameeleon, neid kutsutakse selleks selliseks sellepärast et nad siis muudavad oma värvi. Aga veel kord viimasel Sankt-Peterburi näitusel Juri Markovski taia vastas, et tema aias on sellel aastal veel sellised sinised floksid juba tekkinud, mis on ka päevasel ajal sinised. Aga kuna nad on vaatluse all, siis sordinimesid ega kui sorti sellist veel ei ole, aga tulemas on selge, eks see, eks see värvus ongi, et kas ta on, kas ta on helesinine, tumesinine siin noh, neid neid sinise ja lilla varjundeid on ju tegelikult päris palju. Võtame järgmise helistaja. Tere, olete eetris. Tere päevast, tere, minul on hoopis küsimus pojengide kohta. Eelmisel aastal tuvastas mingi laiksuse, lisaks on ring ja teine on mingi teine laiksus ja ma kaevasin selle põõsa välja. Ja kuna mul põõsad reas, siis praegu mind huvitaks see, mis ma pean tegema selle mullaga, mis selle, kust ma ta välja kaevasin, et kas ma pean vahetama või. Aitäh küsimuse eest, et Marika parklas sosistas mulle, et alati võib et tegelikult, et kui me ikkagi märkame taimedel haigusi siis siis selliste on, on teatud haigusi, mida ikkagi tuleb ravida ja, ja minul on augustikuu seas tuleb külla Eneli käger, kes oskab, et vastata kõikidele väetamist ja, ja taimehaigusi ja, ja nende vältimist ja ravimist puudutavatele küsimustele. Et, et ma, mina ei oska praegu täpselt sellele teemale head vastust anda. Küll aga, aga, aga kuulan, kuulake augustis 13. vastu oli see kuube, kui ma Eneli kägerialen külla kutsunud. Ja siis leiame ka sellele küsimusele vastuse. Aga võtame praegu uue helistaja. Halloo. Ei ole, räägime siis mul on siin 100 küsimust selle Maarika ja, ja räägime igaks juhuks ära nüüd inimestele, et milliseid kasvutingimusi tegelikult saaksid, tahavad mis on, milline peaks olema see kasvukoht, kus loksid ennast hästi tunnevad. Nagu ma juba eelnevalt ütlesin, et floksidel on kolm suurt soovi tuul, päike ja vesi, et sellega peab siis arvestama. Kui tahate ilusaid suuri lopsakaid, õisi, tugevaid puhmikuid saada, siis peab olema ka toitaineterikas muld. Olen katsetanud ka kiviklibu kasvatamist, liivaseguse mullas, kasvatamist kasvab, midagi ei ole viga, aga kõrgus ja puhmiku suurus kannatavad. Nii et floks on selline, et ta kasvab väga paljudes tingimustes. Aga kõik oleneb sellest, missugune eesmärk sul temaga on, et kas sa katsetad, kas ta jääb ellu või sa tahad saada aia ilu. Et sellest siis on tingitud ka selle kasvukohavalik, kindlasti ei tohi olla varjus, loks tahab ikkagi saada päikest, aga sealjuures ei tohi ta olla lauspäikeses. Ah et kuna paljud sordid kaotavad päikese käes oma efektsust jaama tugevat tooni, siis päike, Jako vahel kerge vari? Kas tegelikult on ju sordiaretuses ka väga oluline just see haiguskindlus, eks ole ju, et, et need uuemad sordid aretatakse ikkagi haiguskindlamad? Jah, kõik õige haaratakse ja nii räägitakse ja nii ka võib-olla on, aga oma kogemustest ütlen ma nii, et kui on terve, siis on aed terve ja kui tuleb ikkagi haigus sisse, siis levita ikka kõikidele selge, selge, aga ta ei ole siis ütleme, see ei ole primaarne. Jah, vanad sordid on väga vastutundlik vastuvõtlikud nihu, kastele uuemad ei ole. Aga kui seen levib, rekka levib räägib minu aias on rohkem sellised kõrgemad aed-leeklilled, aga, aga peaks olema ju ka selliseid madalaid sorte, on sul mõni nimetada? Mul on nimed, Ta ta hästi kõrgeid teile ja, ja mulle nimetada ka madalamaid meil, millest me alustame, alustame kõrgetest, kuna sinul oli ka kõrge ja siis praegu minu aias kõige kõrgem on vene sort ooseronnad, Jesper. Ja selle kõrgus on meeter 50, kui nimetas seitse, 10. Oi-oi, mis õievärv on. Õievärv on hele, hästi hele, hallikas sinakas Alkjas tagada see on Oksana Kudrjavtsevi sort Sankt Peterburist siis veel kõrged on utoopia Hollandist meeter 50, Alpiskajani putka meeter 50. Famiilija Berger sakslaste oma meeter 60 ja Eesti sortidest nimetaksin kartuliõismeeter 40 ja törts meeter 40 ja nende kahe sordi aretaja on meil Merike. Ma võtaks vahele ühe kuulaja küsimuse. Pere näete meie eetris. Tere, mina tahtsin kysida temaini seid, depretsisite oma flokse. Tahaks teada, millega te pritsesite. Aitäh, mina pritsisin sellise vahendiga nagu topaas. Selge, nii et tasub haigusi, haiguste puhul seda vahendit kasutab ja kui ma kuulan teiste teiste kogemusi ja ka ise katsetan, siis osa pritsib vahel ka Fairiga. Ah nii kummaline kui see ka ei ole ja isegi lisatakse Fairytopaazi segusse, aga see on siis sellepärast, et see seepe tegelikult sulgeb vähene igasuguste seene. Puhastab, ravib jah ja ta nägu katab selle kilega, et see on see põhjus, aga jätkame nüüd madalate sortidega, palun. Nii madalate sortide juures on kõige iseloomulik madal kõrgus parajastele floksidele. Need on seeriast ööli nööli Purpel vööri reed öö oli, tähendab, on varajane ja tõid hakkavad õitsema kohe peale Macolatasid. Või siis nendega koos isegi kõik oleneb ilmadest. Nii sortide poolest veel. On olemas pordiori bee lõi kuni 50 miini peal, mis on 35 ainult väga erilise lehega väga kriite, valge ääre floks, ideaalne. Siis on Galina kerefort Irene mast myya Ruiz, need on kõik kuskil 40 kuni 50. Ja sort tiaara 45 kuni 55. Selle sordi puhul veel nii palju, et paljud peavad teda topeltõiega sordiks tegelikult topeltõis, tal ei ole vait, kroonleht on keerdunud nii palju rulli ja kokku, et ta tekitab tunde, nagu oleks topeltõiega see ka veel, et ei ole lihtsalt et, et need kroonlehed võivad olla ka erineva kujuga nakutel nupus, garand nagu ju ka siis nad võivad olla keerdunud, kus siis nad võivad olla keerdunud poole, siis võivad olla nad lihtsalt Pöör tunud. Nad võivad kõiki asju teha, mis neil pähe sulle. Ma sain aru, et väga paljusid neid sorte saab, et näha ka sinu mädapea mõisakollektsioonaias. Aeg on sealmaal, et tutvustame natukene neid floksi päevi, mis sul mis kuupäevadel need täpsemalt on. Need on nüüd reedel-laupäeval, kolmas neljas august. Ja kolmandal augustil alustame kell neli, siis me avame seekord ka floksi näituse, muidu meil avasime selle laupäeval. Et lihtsalt kauem seda ilu näha, otsustasime kaks päeva näitus lahti hoida, siis on meil väike kontsert ja ka müügiplats on avatud. Laupäeval on meil siis suurem üritus, meile tulevad Venemaa külalised, Sankt-Peterburi floksi, näituse korraldaja Svetlana Voronina äia aretaja Juri Markovski, kelle flokste saab ju võitis eelmine aasta rahva lemmiku esikoha. Laulab meel lemmikmees Karl Madis ja avastada müügiplats kollektsioon plats tehakse mõisaekskursiooni aia ekskursiooni. Kui mitut sorti, mis sinu aias kasvab huvilised kausta saavad, sest et kes kohale tulevad, need nähtavasti ilma floksid, ta ei lahku. No me hakkasime juba flokse potte panema. Ma veel täpset arvu öelda ei oska, aga me ikka üritame 100 juurde jõuda ahhaa, nii et nii madalaid kui kõrgeid või kui jah kõike sorte kokku. Kui huvilised nüüd mädapea mõisa tulevad vaatama, kas loksid ikka veel õitsevad ka? No me ise kartsime, et me kogume ainult seemneid sellel aastal, kui eelmine aasta oli väga suur mure, kas ikka vara õitsevad, floksid jõuavad avaneda, siis see aasta on väga suur mure, et keskaja õitsejad ei õitseks ära. Õitsevad ikka, ega looduse vastu ei saa, eks ole, igas aias praegu nii, aga võtame jälle halva asja hea külje, et see aasta me näeme lihtsalt hili hiljem õitsvaid flokse, mida me eelmine aasta mingil juhul ei näinud just, sest eelmine aasta oli meil vara õitsevad ainult vara õitsevad, loksid olid näitusel väljas ja, ja palju on siis sel aastal neid eesti uusi seemikuid, ütleme õigesti, kas on mõni uus selline leitseemikutest ka tulemas, mida võid näha? No ma väga loodan, ma nüüd kõike uudiseid päris ei avalda, jagame midagi üllatusmomendiks ka, aga 10 15 ikka paneme välja eraldi laua peale, nii nagu eelmine aastagi oli. Et, et see on ainult tervitatav nähe ja, ja Ma loodan, et see ikka paneb teid ka seemne mulda panema. Et teil on ka tegelikult selline hääletusala. Et kui need loksi sordid on kõik väljas seal mädapea mõisa saalis, siis vist rahvas saab ka ju lemmikut hääletada? Jah, rahval on palun lause lemmik hääletada ja meil oli esimestel aastatel selline nööbisüsteem, et sai nööbi panna oma lemmik sordijuurt, kas enam ei ole ja kui meil ei olnud nüüd pojengipäeval nööbisüsteemi, siis kes meil olid käinud, küsisid, aga kus on nööbid, nii et me toome nööbid tagasi ja see kuulajatele teadmiseks siis, et iga iga hääletaja saab siis vist Viisne või, ja nööbid on, on arvel. Nööbid on arvel, nööbid on igasugused väga palju äratundmist leidvad ja iga sordi kõrval on siis tops? Jah, jah, nime ja aretaja arendajaga ja siis pärast loete nööbid kokku ja kuulutame välja, kes siis eelmisel aastal võidu sai. Eelmine aasta oli siis Jüri, Markovskijade saab ju selge ja eelmine aasta olid siis teised loksi päevad ja üle-eelmine olid siis esimesed, kes see siis selle esimese krooni ravis. Kõige esimesel võitis Helmi puur, ma arvan, et see oli nii rahvuslik ja nii nostalgiline ja, ja noh nii positiivne. Kas, kas sa oled mõelnud ka või teil ongi juba niimoodi, et me see eesti sort teede- ja, ja see imikute laud, kas seal käib mingi oma võistlus? Ma arvan, et meil on veel võistelda vara, sellepärast et sorditegemine ja seemiku jälgimine kontrollimine võtab ikkagi aega aga see näitab lihtsalt, et me oleme sellele õla alla pannud ja selle asja liikuma saanud. Ja me oleme juba selles mõttes arvestatavad, et Me oleme üleval ka Venemaa floksi aretajate liidu leheküljel, oma kuulutuste ja oma uudistega. Me oleme ka juba Austriasse Rastriendist tuntud, me oleme ka Berliinis loksi sõprade hulgas tuntud, nii et oleme eesti eesti leiba nime andnud loksiga, et me liigume. Ma saan aru, et, et on oodata aga suisa välismaa külalisi. No välismaa ongi meil siis praegu, nüüd Venemaa eelmine aasta meil oli ka Venemaa ja Läti ja see aasta saime nagu kokkulepe Austriast, et järgmine aasta on meil siis säärast romanik. Christian Kress tuleb loengut pidama. Sellel aastal oli siis Jüri Markovski ja tema teemaks on kuidas teha oma aed, nii et sega eakal, inimesel oleks positiivne, mitte mure kaelas ja mitte pahandada laste pärast, kes ei aita. Ja see on väga õpetlik loeng JÜRI Markovskilt, see on väga oluline teema, sest et meie lapsed võivad ju valida hoopis teise eriala nagu meie paljud oleme valinud oma vanematest erineva eriala. Räägi, palju seal inimesi ja oodata on ja kas, kas on ka mingi sissepääsu tasu? Sissepääsu tasu on meil kaks euri šansi jaanpoolne, no eelmine aasta oli veel euro, aga me ei tule lihtsalt oma kuludega välja, kahjuks. Et meil on kaks eurot ja ta on suuremaks läinud kulud ka suuremad. Ja mõlemil aastal on olnud ligi 1000 inimest, ma ei tea, kas sellel aastal tuleb rohkem või tuleb vähem, eks ole näha. Ja sest tegelikult on aia ürit konkureerivaid aiaüritusi on õnneks veel õnneks veel. Ja, ja praegu ma ma lühidalt tutvustangi näinud, kõige kuulsam vast aiaüritus ja ma arvan, et ka kõige eakam on lilleralli siis neljandal augustil Harjumaal Kose kõrval on selline tore küla Karla küla, ma olen oma aia raadiosaadetes mitmeid kordi d teavitanud sealsetest erinevatest aiaüritustest, mida üks või teine aiandustalu Karla külas teeb. Aga lilleralli on siis sel aastal kuuekümnendat korda, et roogoja talu talu kunagine peremehe suuna Kivistik on selle ellu kutsunud, alguses olid nad väiksemad lillepäevad, aga nüüd on siis juba mitmendat aastat Ta nime tuse lilleralli all plaanis. Karla külas on neli aiandustalu. Ja olgu nad siis siinkohal ka kõiki üles nimetatud. Roogoja aiandustalu tegeleb siis elulõngade ja viinamarjadega. Sadevälja aiandustalus on püsililled ja okaspuud. Seal on ka kõik teised taimeliigid, peaaegu et esindatud on rodosid, võimalik täna need lihtsalt ei õitse. Mustikad hakkavad valmima berna Hansu aiandustalus, mis on tuntud ka Tõnise puukooli nime all. Vabandust, on siis lehtpõõsad Tõniste, Enzo peab seal neid ja roosoja aiandustalus, nagu nimigi Läheb, kasvatatakse roose ja mina soovid. Ta on kõigil inimestel, kes ei ole veel käinud. Karla küla lillerallil kindlasti sinna minna, vaadake palun, internetis lilleralli kodulehelt leiabki üles wwwdylle Rälljee viiteid õige koha peale. Seoses 60. juubeliga on igal aastal on olnud, seal ta loenguid seekord on, on ka, on põnevaid jõugatsumisi, saab targemaks ja kes on alles mõned aastad tagasi käinud. Lilleralil tasub uuesti minna, sest nagu mädapea mõisakollektsioon, aiatki ei, nad ei ole ju. Me ei ole ju eelmisel aastal, me ei ole sellel aastal samad mis eelmisel aastal ja kui on mõned aastad vahele jäänud, on, on märkimisväärsed muutused, sest aednik on ju rahu. Tema tahab ju kogu aeg oma oma aeda uuendada teda nii et on palju, jällenägemisrõõm on palju, palju uudiseid, kes, nii palju siis lillerallist, kes nüüd vähe reisida tahab, ma nüüd täpselt ei tea, aga kodukiri, kus ka mina ja aiatoimetajana tööd tan, teeb neljandal augustil algusega Tartust aiareisi Raplamaa ja Harjumaa aedadesse ja me käime Terje Luige aias, siis me käime rosmakoris, kus on siis roosid väljas ja, ja siis me läheme veel Riho Raudi aeda, mis on Kloogaranna külas, et selline kolmest aiast koosnev huvid, tav, huvitav aiaekskursioon, astellaar ja reisibüroo kodulehelt on võimalik siis selle kohta ka rohkem infot hankida. Ning pühapäeval, viiendal augustil ava Tabasalus oma aedade uksed neli võrratut, vot aeda, kus, kus saab nautida siis aia ilu. Vaadake palun hart Kuu aiaseltsi Facebooki lehte, seal on väiksed tutvustused ka, aga ka nende aedade kohta kirjas. Ja võtame järgmisena siis. Rannailm. Praeguse suure kuumusega soovitan ma tõesti minna mere äärde. Ja, ja kummalisel kombel on siis niimoodi, et mida on läinud nii, et mida, mida kuumema nõhk, seda jahedam on vesi. Ja, ja paraku on siin ilmee lehel nüüd eraldi lingi all rannailm näha, näha, siis näita kolme eri värvi lippuside päris päris igas rannas nüüd roheline ei lehvi, aga, aga kindlasti kusse roheline lipp. Ta on, seal on ka väga-väga soe vesi. Ta on siin just need siseveekogud on, meil on meil nüüd kõige soojema veega, on Viljandis, on suisa 28 kraadi Viljandi järves ja vaatame Verevi järves 27. Ja natukene natukene vähem on tõrvariiska rannas 24. Kas siin põhja pool ka mõni mõni soojem rand on? Ja Harku järv 26 kraadi, aga kollane lipp. Et siis nähtavasti on seal natukene sinivetikate pärast peab ennast kindlasti üle pesema. Kes aga niisugust tõsist jahu tahad, siis minu kodurannas Kakumäe rannas, palun väga 21 kraadi on rannas temperatuur ja vesi ainult 11. Niiet et kellel ikka kodus väga palav on, tulge kõik Kakumäe randa, vaatame, mis Stroomi rannas on, seal on ka sellised. Stroomi rannas on eriti ekstreemne. Seal on õhk 31 kraadi, vesi seitse kraadi, et selline talisupluseks ettevalmistav vesi väga mõnus. Väga mõnus, väike karastus. Minge siis kõik randa. Käige mädapea mõisas, kui, kui vees sulistamisest isu täis saab ja kuulake ikka esmaspäeviti huvitaja aia raadiot. Mina olin Eva Luigas, ajakirja peatoimetaja ja raadiosaatejuht. Kohtumiseni juba uuel nädalal.