Euroopa kultuuripärandiaasta. Vikkerraadio tere, head kuulajad, algab saade ning on pärandi kolmapäev. Täna räägime ühest väga omapärasest pärandist ühest atraktiivsemaste vaatamisväärsusest, mis on kindlasti ilmestamas nii Eestimaad, Lätimaalt kui leeduvad. Räägime mõisades linnustest. Enam kui 130 ajaloolist mõisalinnust avavad suvel oma uksed külastajatele. Juba 24. mail algab Baltimaade mõisade avastusmänge, mis toimub kolme riigi mõisate ühenduste eestvõtmisel. Ja saamegi täna täpsemalt teada, kuidas see käib, millal saab mõisa külastada ja mismoodi see kõik täpselt toimub. Ja muidugi räägime ka sellest, et millised on Baltimaade põnevamad mõisad, kes on uhkemad mõisnikud ja kui erinev on mõisakultuur näiteks meil või Leedus. Saates on külas kuusiku mõisa omanik, Eesti mõisate ühenduse liige Terje Villems ning Riin Alatalu, ajaloolane, muinsuskaitsja, Eesti mõisakoolidega tegelenud aastaid ning Eesti, Läti, Leedu mõisamängude koordinaator ja veel, kes kopikat ei korja, see rublad ei saanud, on vanasõna. Millest räägib meile täna Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja Risto Järv ning tuntud muusik metsatöll Eesti arhailise meestelaulu seltsi kokku kutse Lauri õunapuu tutvustab meile teda inspireerinud lugu mis pärit Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist. Kuulame seda lugu ja jutu juurde. Niisugused on saate teema täna. Minu nimi on Krista taim ja head kuulaksid. Vot selline tantsulugu siis, aga nüüd hakkame rääkima mõisadest. Enam kui 130 ajaloolist mõisalinnust avavad sel suvel oma uksed. Täpselt homme on see päev, kui algab siis Baltimaade mõisade avastusmäng sel puhul räägimegi mõisatest ja tänaseid külalisi on mul au tutvustada täna külas Riin Alatalu, kes on ajaloolane, muinsuskaitsja, Eesti mõisakoolidega tegelenud aastaid ning selle Eesti-Läti-Leedu mõisamängude koordinaator, tere. Tere. Ning teine külaline on kuusiku mõisa omanik ning Eesti mõisate ühenduse liige, olnud juba 14 aastat nendega tegelenud. Terje Villems, tere. Tere. Niimoodi ma vaatasin portaal mõis, punkt ee. Seal on kirjas selline asi, et Eesti kohta küll, et mõisate hiigelajal oli meil sadakond aastat tagasi Eestis 1245 peamõisa siia lisandus veel 108 pastoraadi ehk kirikumõisa ning ligi 600 karjamõisa. Päris palju veel kerin, milline see pilt on praegu? Meil Eestis seda on päris palju, jah, et kui me mõtleme kasvõi valdade tiheduse peale, onju, et igas igas vallas on siis kümneid mõisaid olnud. Me kahjuks on seis selline, me päris täpset infot ei tea, et kõige parema ülevaate saab Valdo Prausti koostatud ülevaatest ja tema arvab. Meil on alles ligi 500 peahoonet ja nendest ka osad on lootusetult ümber ehitatud. Suur osa nendest on ka tühjad, umbes sadakond on tühjad. Ja kaitse all on meil peahoonetest 284, aga kui me räägime kõrvalhoonetest, siis seal läheb see statistika veel ebamäärase maks. Me teame, et noh, meil on pealt 2000 mõisahoone on üldse nagu mälestisena kaitse all, aga looduses on need siis varemetena või katustatuna olemas ikkagi nagu kordades rohkem. Kui palju on meil selliseid mõisa, mis on avatud korda tehtud, kus on omanik peremees ja on asjalik peremees? No kui me räägime nendest peahoonetest, eks ju, sellest ligi 500-st siis niukseid, et enam-vähem joone peal mõisaid on, ütleme 300 pluss 350. Et ka täpselt ei tea ja nende kasutus on väga erinev, et meil on mõisakoolid, meil on mitmed sellised kogukonna kasutuses olevad mõisaid. Aga õnneks meil on üha rohkem ja rohkem ka nihukeste heade eraomanike käesolevaid mõisaid. Ja nüüd, kui võrrelda või ütleme noh, Eesti kohta me ei tea, nii hästi, kui palju me Läti kohta veel teeme ja kui veel Leedu poole minnes ei ole üldse nagu midagi, et kuidas seal Ega seal on ka statistikaga sama keeruline, eriti just kõrvalhoonete osas, et Lätis me teame, et Läti on suurem olnud, et neil on pea mõisaid olnud 1470. Umbes täpselt sõltub aastast, millal seda kokku lugeda ja neil on kaitse all 317 mõisakompleksi ehk veidi rohkem kui meil, aga no umbes suurusjärk Konsama ja leedukatele on olnud umbes 3000 mõisa, et Leedu on küll palju suurem, aga samas see leedu mõisakultuur on erinev kui Eesti ja Läti oma, sest et seal oli hästi palju neid nagu väga suuri maavaldusi, tõesti suur Maavale, neil oli vist komaadelkondete, kes ei lahkunud. Jah, nende ajalugu on selles suhtes teistmoodi, et esiteks oli neil oma, eksju rahvuslik aadelkond, mida Eestis ja Lätis ei olnud, et ja, ja siis, kui kahekümnendatel toimusid need suured reformid. Esimese maailmasõjajärgses Euroopas, Eestis ja Lätis kaotati seisused ära, needus ei kaotatud. Et Leedu mõisate selline niukene, valusam aeg hakkab tegelikult Nõukogude okupatsiooniga, meil meil tulevad muutused sisse juba kahekümnendatel. Toimus võib-olla õige põgusalt jõuame sellest rääkida, et kui võtta leedu mõisad, need võeti ära, eks ole, mõisnike käest, kas nad on nüüd nad tagasi saanud, on, ütleme praegu leedu mõisnikud. Õigusjärgselt. Või kes, kuidas seal ma ma päris siukest kindlat vastust anda ei tahaks, sest ma seda nii täpselt ei tea, aga seal on, seal on neid õigusjärgse taga on loomulikult ka nii nagu meil, et on inimesed kokku ostnud neid mõised või kokku ostnud kuule, Palvastaga kostnud enda kasutusse siis neid mõisaid. Et eks see ajalugu on ju Leedus on ka äärmiselt keeruline. Nii, nii inimeste kui ka kui ka varanduse suhtes ja Eestis, Lätis, siis olid need, ütleme maailma ühed radikaalsemad reformid, kus mõisnikelt võeti ära maavaldused. Võeti ära aga ka hooned, et siin on ka erisusi, et kes, kes kes andis ära, kes müüs ära, kes seal mingisugust kompensatsiooni ja ja jagati siis laiali, eks ju. Nagu me teame vabadussõjas võidelnud inimeste vahel, aga tegelikult see, mis peamiselt huvitas toonast inimeste, oli maa, mitte need hooned ja, ja paljud hooned said siis uue kasutuse kas kooli, haigla, vanadekodu, orbudekodu või millegi muuga. Lätis oli umbes sama, Läti sai see vahe tegelikult Eestis hakati mingil hetkel maksma mõisnikule kompensatsiooni nii-öelda nagu kodurahu huvides ja suhted oks baltisakslastega päris head, eriti kui lugeda tagantjärgi mälestusi, siis ei tundugi neile nii väga, väga traagiline see kahekümnendad aastad sõltub muidugi. Aga Lätis see vastuolu jäi, jäi natuke teravamaks siis Abelkonnaga sellepärast, et seal seda kompensatsiooni maksmist ja seda süsteemi ei tekitaks. Kas need majad Kuhu sisse tulid koolimajad, hooldekodud, mis iganes säilisid tänu sellele paremini või mis läksid siis kolhooside sovhooside käsutusse, kui see juhtus olema veel jõukas majand, siis pani katuse peale ja vähemalt. Kogunenud päris kindlasti sellise paremini, et noh, et ma oskan rääkida koolide eest, meil on koole olnud 300. mõisas, meil on alles 500 peahoonet Nendest väga suures osas olid koolid sees või hooldekodud, et kasutusomanik, valdaja kes iganes, et see on see, mis tagab asja säilimise. Nii et nüüd need 130, mis on nagu välja öeldud, mõisad on avatud, need on nüüd sellised, mis kogu aeg lahti ei ole. Või, või mismoodi see on, et, et lähen vaatan, mõis on ukse taha, ütlen nii, palun, nüüd ma tahan näha, kus teie magamistuba. Aga näitama kõiki asju ehi, palun ärge ärge niimoodi Rõudma minge. Näike mänge, mäng on, esiteks, me oleme võtnud väga pika perioodi, sest me arvame, et on täiesti selge, et keegi ei jõua läbi käia 100 30 ühte mõisa. Et see oleks mõttetu kihutamine, siis ei jõua jõua kuskil vaadata. Meil on iga mõisaga kokku lepitud, et nädal lahti vähemalt 10 päeva suve jooksul. Need päevad te leiate meie koduleheküljelt, mis on siis kolme riigile ühine Visit Baltic manas punkt komm et seal on kolmes balti keeles ja siis inglise keeles informatsioon üleval. Et sealt kalendrist leiate need päevad, mis päeval üks või teine või kolmas mõisal lahti, kas seal toimuvad mingid sündmused või asjad. Ja nagu me oleme mõistetega kokku leppinud, et me ei eelda, et nad annavad tasuta nii nagu näiteks muuseumol oldi vaid vastupidi, et mõisaomanikel on õigus küsida sissepääsu tasu? Need valdavalt ei ole, väga suured, aga, aga väike koor, aga väike koormus tasu ikkagi, sest et see on inimestele ikkagi päris suur vaev siis külalisi vastu võtta. Ja me oleme suunanud selle just nagu kolme riigi ühisele koostööle selle mängu, et saab käia mitte ainult nagu Eestis, et võib-olla siin on palju asju, mis on meile juba tuttav. Aga et käia Lätis ja Leedus vaadata ja võrrelda, et ma kujutan ette mõisa omanikele endalgi võib olla nagu väga, väga huvitav, rääkimata sellest, et inimestel restaureerimiskultuur on natukene erinev kasutus on erinev, et näiteks Lätis omavalitsustel on inimesed, kes tegelevad sündmuste korraldamise asjaajamisega, et noh, mis võtab ära mõisa näiteks kooli mõisatelt suure koormuse. Et seda nihukest võrdlust ja vaatamismomente on palju ja ma ise vaikselt loodan ka seda, et tänu sellele, et nagu see niukene lõunasse suunatud teema, siis see, mis Tallinnas tundub kaugele, ehk siis näiteks Räpina Rogosi, Sangaste Kaagjärve, Alliku Kivi Voltveti külje all, et need ei ole enam naguniimoodi Tallinnast vaadates nagu hirmus kaugel, vaid nad on Lätist vaadates hästi lähedal. Et inimesed leiavad sellistesse põnevatesse kohtadesse tee hästi äge. Eesti mõisate ühenduse liige, olete te Terje Villems olnud ega ise mõisa omanik. Öelge, kui palju mõisa omanikud tänapäeval omavahel suhtlevad ja vahetavad infot ja missiinfot, sel juhul? Tegelikult alustaks kõigepealt sellest, et Mõis ei ole ainult peahoone, vaid on ta kompleks. Et see on hoonete ansambel, kus on kõrvalhooned ja park. Et mina ka ei ole siis pärispeahoone, hoone omanik kõrvalhoone omanik. Kuid mõisa omanikud suhtlevad päris paljud selle palju sellepärast, et mõisa omamine on kõigile ühesugune töö ja see on see koht, kus on võimalik rääkida oma muredest ja rõõmudest ja probleemidest ja leida neile lahendusi. Ja kui tundub, et asi käib üle jõu, siis tunned, et teistel on täpselt samasugused mured ja see teeb kuidagi asja lihtsamaks. Kui te olete rääkinud, arutanud, siis miks inimene ostab endale mõisa, sest see on ju teada, et noh, see ei ole niisama kergelt, seisan seal, kena kübar peas ja ja olengi mõisa omanik, aga, aga mis see tegelikult tähendab või mida inimesed? Eks me oleme siis naljaga seda arutanud, et üks moment tuleb peale see hulluse hetk ja siis ostad selle mõisa kuid tegelikult ongi niimoodi, et inimesel on lihtsalt soov midagi kaunist taastada, endast maha jätta ja teistega seda jagada. Et see on pigem selline mõttelaad, et mõisa taastamisel alati küsitakse kust tuleb see raha või et see raha on nii oluline, raha ei ole kõige olulisem, kõige olulisem on tahe ja siis tihtipeale leitakse ka need võimalused. Võib-olla kõik ei tee omal mõisakompleksi säravaks ilusaks ei vuntsi ülesse, vaid leiavad sellele teistsuguse kasutuse, mis kasutusalasid, olete teie nagu tähele pannud, et mida inimesed on leidnud, noh, suurem osa on ikkagi turism ja mõned siis toodavad midagi. Näiteks Atla mõis just on siis avamas oma Galvadosse tootmist värskelt Arkna mõis on siis tulevane siis? Marjakasvatust viljeletakse seal ja kasvatatakse veiseid näiteks. Nad lähevad nagu vanade juurte juurde siiski tagasi, et mõis oli ju, tegelikult oli tootmiskompleks ka, et kus tehti midagi, et see ei olnud lihtsalt esindushooned, lähen sõidan Peterburgi ballile. Ütleme niimoodi, et esindushoone ehitatigi tootmise juurde sellepärast et ega ka varem ei olnud lihtne sellist suurt maja üleval pidada. Et kunagi hakkasidki, need arenevad tänu piiritusetööstusele. Aga kui palju on nüüd säilinud selliseid mõisakompleksi, ütleme nagu Palmsed, kus kõik ongi tervik, et ei ole ta killustunud, nii et ühele omanikule kuulub viinavabrik, teisele võib-olla hobusetallid ja kolmas sai peahoone. Ega ei oskagi niimoodi öelda, et tihtipeale on ehitatud ka mõisakomplekside sisse uuemad elumajad et pigem võib-olla võiksin välja tuua selliseid komplekse, kus on palju hooneid säilinud ei ole siis rikutud sisse ehitatud uuemate hoonetega. Kuid äsja mainitud tulebki meelde Arkna näiteks. Tere kindlasti Olustvere püsika, Olustvere on üks selline hea näide, kus tegeletakse ka jätkuvalt põllumajandusega, on ju, seal on kutsekool sees olnud põllumajanduskool et nemad, nemad haaravad kogustanukest territooriumidel, jätkuvad. Ja Mooste mõis näiteks ühesõnaga kas on keeruline või raske või raskeks mõisa ülalpidamise, et heakene küll, tegin aastatega mõisa korda, aga nüüd ma pean hakkama seal elama tootma ja samas ega kõik asju, mis nagu ka natuke laguneb, et ta nõuab kogu aeg tööd. Mis, kuidas see käib ja kuidas need välja mõisniku, et ütleme tänapäeval. Mõis iseennast ära ei majanda seal, et peab olema ikkagi kõrvalt mingisugune sissetulek. Lihtsalt niisama elada mingisuguses väiksemas hoones on võimalik. Kuid suurt kompleksi ei ole reaalne üleval pidada ja kõik, kõik mõisa omanikud teavad seda. Et kui ostad mõisa, siis ostuhinnale restaureerimise hind? No paneme kaks nulli otsa ja kõike seda tuleb ka pärast üleval pidada, et jooksvad kulud on hästi suured. Kui palju on meil mõisaomanikel teadmisi, et nad oskavad restaureerida, taastada, ja eks siin on ju ka mitu võimalust, et kas ma taastanda sellisena, nagu ta oli 100 aastat tagasi või nagu ta oli 300 aastat. Tagasi mina soovitaks kindlasti käia kunstiakadeemias arhitektuuri restaureerimise konserveerimise kursusel mis annab väga kasulikud teadmised. Et siis mõisa omanik teab, mida ta soovib ja mida ta ehitajalt arhitektilt ootaks. Aga Riin, teie olete mõisakooli mõisidega palju tegelikult, mis annab lapsele, kui ta õpib mõisakoolis äkki meil peaks olema neid rohkem või vastupidi, vähem vana maja. Ma murega vaatan seda, kui räägitakse, mõne mõisakooli võiks kinni panna, sest et ma arvan, et see annab inimesele väärtushinnangud, see nagu kõige olulisem, et sa õpid ajaloolises keskkonnas uhketes hoonetes, et ka ka siis, kui nad nagu korda tegemata, sul on seda niisugust põnevust ja Niukest taju, sa saad aru maailma asjadest, mismoodi midagi, mismoodi maailm toimib. Ma arvan, et see on tohutu väärtus, et õpilased saavad õppida ajaloolistes hoonetes, isegi kui me räägime linna koolidest. Kõik tahavad panna lapsi kesklinna koolidesse mitte ainult sellepärast, et nad on kesklinnas, vaid sellepärast, et need on vanades väärikates hoonetes. Et maal on ju täpselt samamoodi. Aga mida annaks teha nüüd küll veel mänguni pole veel. Teised hooned, mis on seisnud sedasi ja seisavad praegu ootavad omanikke, et need saaks ka nagu ellu äratatud. Keda siin vaja oleks või kus kohas jõud peaks tulema, mis nad elamuga. See, mida teiegi ennem ütles, on vaja tahet, aga selleks, et see tahe kuskil nagu kinni, kui ta saaks, oleks vaja head ideed. Ja meil on mõisad on selles suhtes erakordselt keeruline pärast, et nad on tõesti maapiirkondades. Me teame, et inimesed jooksevad linnadesse ära või, või kolivad kuskile mujale. Et meil on vaja funktsioon leida. Aga see funktsioon tasapisi tuleb ja, ja sõltumata sellest, et meil praegu linnast näeme ka seda, et väga palju inimesi kolib tagasi maale ehk et sealt võib tekkida sellist potentsiaalset kasutust. Ja see meie, meie praegune mõisamäng on tegelikult üks oluline eesmärk on see, et me tahame näidata, kui palju vaeva tähendab mõisa korrastame. Et me peaksime olema tänulikud nendele inimestele, kes seda teevad, aga, aga võib-olla ka keerutada ideid ja mõtteid, et kuidas me saaksime siis siis asju paremini teha. Ja mõnede hoonete puhul ütleme muinsuskaitse, vana tarkus ei maksa kiirustada, kui ei ole praegu funktsioonis, siis panime katuse peale vaatamata säiliks. Küll see mõte tuleb, ta tuleb üks päev iseenesest. Tähendab, see mäng ju ka võimalusi tõesti, ideed käia korjamas teil Eestile tiiru peale äkki on Lätis mõni idee ripakil või Leedust? Absoluutselt, et see just täpselt nii ongi, et, et kogemuste vahetamist mõtlete korjamist ja samal ajal ka seda vaadata, et, et ei hakkaks kopeerima liiga palju teisi, et ei ole ju mõtet teha hotelli, eks ju, kui viie kilomeetri raadiuses. Et võib-olla teha midagi muud ja, ja, ja, ja just teha midagi säärast, et need omavahel toetaksid. Mõisate vahemaad on nii väikesed, et tasub toimida võrgustikus pigem kui igalühel punnitada. Et teater, aga ma tahaksin. Ikkagi natukene nüüd teada ka põnevamate mõisade kohta. Et Riin palusin, et võib-olla tooksite välja mõned sellised, mida tasuks külastada, kasvõi sellepärast, et nad on nagu täiesti teistmoodi või, või, või on, neil on mingi põnev ajalugu, mingi kriminaalne. Midagi otsivat. Kahtleja Terje, jah, mina isiklikult läheksin vaatama pooleliolevaid mõisu, kuna siis on järgmine kord jälle huvitav. Lubatakse lubada selle mängu raames, näiteks on lahti Pidula ja Raikküla. Et need on sellised kohad, kus on võimalik jälgida seda protsessi ja alati on huvitav näha ka arhitektuuriliselt kas või avatud konstruktsioone, et millest siis hoone tehtud on. Et kui ta on juba valmis, siis suurt midagi seal tulevikus ei muutu. Loomulikult, et kes ei ole veel käinud Alatskivil või sangastel, need on kahtlemata hästi väljapaistvad kompleksid ja kindlasti tasub käia Keila-Joal, kus on ääretult ilus huvitav park. Ja muidugi tihtipeale on oluline, seega, kes mõisa tutvustab. Et siin ma tooks esile kummna mõisa, kus on väga entusiastlik kohas nüüd asub vaata, seal on ka nelja ja Tallinna vahel. Kõige parema informatsiooni saab siis nende mõisate kohta, kui minna Visit Baltic manas punkt com. Just. Ja meil on ka Facebooki leht. Et sealt saab siis klõps mõisa peale saate kohe teada, nii et see on teie valik, teria. Ja ütleme siis võib-olla ka või mitte, võib-olla vaid kindlasti Kolga mõisa seal samamoodi tasuks minna mitte ainult peahoonesse, vaid käia ka pargis ja vaadata kõrvalhoonet, et siis varemeid, mis seal noh, kahjuks on varemetes ja minule isiklikult Kolga mõisas jättis sellise huvitava mälestuse tõldade pesemise kanal. Kui keegi Tähele ei ole pannud, juba siis olid olemas kanalikkuse külle tõllaga peale sõita autoga. Seal on selliseid väga, erilisi ja huvitavaid kohti. Ma küsin veel ühte asja, et kas kõik need, kes nüüd ennast üles andsid, olid nõus oma uksed avama, hoolitseda hea meelega, nõus, või oli ka palju äraütlemisi, kus öeldi, et tema ei taha, noh, mingil põhjusel. Äraütlemisi oli heal põhjusel ehk et käivad remonditööd ja ei ole sobilik aeg järgmine aasta. Et muidugi oli neid, kes, kes jätsid üldse vastamata, et ei saa ütelda, aga, aga neid, kellel oli minu arvates nagu väga hea põhjus neid oli, oli ka mitu. Et näiteks pikavere ja Vaimõisa ja ja metsküla Saaremaal, et need jätsid ennast ootele. Väga hea. Vähemalt mida järgmine? Aga nüüd? Ja Leedu äkki tooksid Riin välja sealt mõned põnevamad, et sest mina vaatan siin. No vaatan praegu Lätit. No ei tule nagu ühtegi tuttavat nimetas, ausalt öeldes. Et ei oska ka, kusjuures ühe, mis seal salata, ega ma olen ise ka väga põnev oli, ma ei ole nendest Läti mõisatest piisavalt palju, käin Raida kindlus ja Turaida kindlus, et ja Tseesise linnas mänge. Eelmine aasta me käisime siis, kui meil just kogu see protsess hakkas, käisime Terjega koos jampil, siis mis on nihukene? No ütleme natuke nagu meie kolu verega võrreldav selline nagu kindlusmõis. Et see oli väga põnev, ta oli tema, seal ei tehtud ka niukseid 60.-te 70.-te aastate remonte sees ja, ja siis nagu maitseasi, kas meeldib või ei meeldi, aga aga, aga ta seal oli nagu neid mitmeid niukseid ajaloolisi kihistusi sisse sisse pandud ja kogu kompleksi hästi võimas. Siis olen käinud sellistes kooli mõisates nagu see alammõisas ja siis Liel virts haavas, mis olid ka väga-väga põnevad, et osad on eksju korda tehtud, mõnes on natuke liiga palju korda tehtud, teised on jälle korda tegemata sedasama ehedust, mida, mida Terje mainis siin siin Kolga või Raikküla puhul, et sa näed, et see potentsiaal on tohutu suured, põnev vaadata, mis sealt veel nagu välja tuleb. Ja, ja ma soovitan sealt meie koduleheküljel selles suhtes, kuna pildid on peal, et, et sealt Ta annab ju vaadata, et, et nii Lätis kui Leedus on on põnev see, et seal on päris palju alles veel neid vanu puitmõisaid 18.-st 19.-st sajandist ja just niisuguseid selliseid suuri niukseid, kindlus, tüüpi mõisaid, mida meil tõesti on. Nad olid siis jõukamat seal, et nad niisuguseid suuri hooneid püsti panid. Mulle tundub, et nad olid, pigem me oleme harjunud rääkima, et me oleme sõdade tallermaa, aga ütleme niimoodi, et nad on ikka olnud nendele lahingutele veel lähemal. Et, et üks asi on Leedu oli kindlasti ma arvan, jõukama Eestiga see päris orina süsteem, nagu Eestis Lätis oli. See tegi mõisnikud jõukaks, aga mitte maaonju. Aga et, aga, aga just see, see niisugune geograafiline asend, samasse geograafiline asend tähendab seda, et meil on ka osa kihistust, on neil puudu, mis on lahingutes kaduma läinud. Et. Aga nemad tulid Läti ja Leedu pool nende mõisad mõisada, ühendused tulid hea meelega selle algatusega kaasa. Olgem ausad, meil on kogu aeg mõisa. Nagu seda ei ole, ei ole ja seal noh, seal me päris nagu puhtalt lehelt ei alustanud loomulikult, et meil on Eestis käimas, eks ju, kaugelt üle 10 aasta unustatud mõisate mäng mis siis tegeleb kooli mõistetega ja, ja unustatud mõisad jätkuvad ka sel suvel, et need, kes tunnevad, et nad on ei jõua Lätti ja Leetu, et siis käige vähemasti nende unustatud mõisate päevade siis juulis ja augustis kooli. Ja aga, ja lätlastel oli oma külastusmäng eelmine aasta ka niisugune suur siis oma oma riigisisene külastusmängijad ja leedukad on minu teada neil ei ole varem olnud, et nad tulid kaasa ja lisaks sellele noh, eks on ka Euroopa tasandil korraldatud siis erinevaid mängusid, et noh, näiteks ajalooliste hoonete ühenduse eestvedamisel on siis homme-ülehomme on Euroopa suur siis avatud uste päev ajaloolistes hoonetes ja nende tunnuslause on auerhaus ja hävitati, et kui eesti keelde tõlkida, siis nagu minu minu maja, teie pärand, et noh, et see tegelikult väga-väga õige väljend selle selle juurde, et neil on, aga neil on sellised paaripäevased kampaaniad, et me oleme nüüd venitanud terve terve suve peale, selleks et selleks, et mitte olla liiga kammitsev ja jäik ja anda rohkem vabadust ja võimalust, siis nii külastajatele kui ka kui ka mõisaomanikele. Terje tee oma mõisahooned ühte seda jupikese hea inimestele, miks. Veel me mõtlesime, et me natuke ootame, kuna ei ole veel natuke vara avada, kuna seal kõik on nii poolik. Aga muidu te olete nagu hinges. Põhimõtteliselt me võtame. Külalisi vastu küll, et kui keegi ikka ukse taha tuleb ja soovib vaadata ja tutvuda, siis kuusiku mõisaga, siis seda me teeme. Et. Kui vahel juhtub nii, et ei ole tuju täna külalisi vastu võtta ja nad seisavad seal ukse taga ja sai lubatud, et oma kodus on nii, et teed näo, et mind ei ole kodus ja ei lase kedagi sisse. Aga kui sa mõisas oled, siis ei saa seda ka teha. Või saab, eks ikka saab. Kui väga tahta. Siis kui kuusiku mõisa puudutab, et seal samamoodi enne tuli juttu nendest mõisakompleksidest, sest seal on ka tohutult palju kõrvalhooneid säilinud ja väga kaunis äärne park. Et tasub vaatama tulla ja loodame ikka aja leida. Aga ma tahtsin kommenteerida juurde seda, et millal ukse taha tulla, et ma panen veel kord südamele inimesed, kontrollige palun meie kodulehelt, millal saab tulla, sest et nagu kõik teavad, on ju, meil toimub mõisates väga palju pulmi või mingid erapidusid. Et on kõigile ebamugav, kui te lähete, koputati ukse taha, satute võõrasse pulma, minge ikkagi ainult sellel päeval, kui kui on meil kalendrisse märgitud ja tasub võtta ka natukene sularahat, aga nagu ma aru saan jah, kindlasti, et, et maksta, siis sissepääsutasusid osta, kas kohvi võib-olla saab, mõnes kohas saab ka süüa kindlasti. Et väga paljudes kohtades on oma oma mõisa meeneid, mida võib hankida, et vot. Üks asi, mida ma olen mõelnud, et meil võiks rohkem kasutada mõisad ja, ja ka turismioma väiksed meened, spetsiaalsed moosikesed, miks ma seda ütlen, et ma olen tagasi tulnud Suurbritanniast paari moosipurgiga ära, mis tundub täiesti kummaline oleks? Osta siit, aga kuna nad müüdi seal lossis, nüüd mul on tunne, et nad on midagi hoopis teist, maitsesid hoopis teisiti. See on see nüüd asi, mida me näiteks seesama Arkna ja Alliku kivi on mõned näited veel, kus on alustatud uuesti, nagu tootmist. Et see on üks peamisi põhjusi, miks meie mõisate ülalpidamine nii raske võrreldes Euroopaga, et mujal see sissetulek põllumajandusest ja turism on lihtsalt lõbu pärast juures. Aga, aga meil on see asi vastupidisest, mõisate juures ei ole enam maad, ei ole juba 100 aastat maad olnud, eks ju, välja arvatud üksikud näited ja nüüd on neid mõningaid tublisid-tragisid, kes siis ostavad seda maad kokku, et uuesti seda nihukest põllumajandusliku Mõisa üles ehitada. Ääretult põnev on, mida avastada ja suvi tõotab tulla ilus ilma poolest. Et mis muud, kui iga nädalavahetuse peale plaanida mõis või kaks ja saabki terve tiir tehtud. Ma väga tänan teid saatesse tulemast, Riin Alatalu ja Terje Villems, me jätkame siit nüüd Singer Vingeri loova raha. Ja see lugu peaks juhatama sisse ka meie järgmise varasena. Mis siis täna kõlab sedasi, et kes kopikat ei korja, see rublad ei saa. Kas on raske? Pärna paga film? Toob, kas on raske ka Tal tal? Las ta olla. Vambola. Aga ma pole alla. Veel magada ka ei päästa ja. Ta saaja. Ei seal on ainult osakaal. Koos. Pelada. Raha. On? Iga iga. Kas val ras ka tal on delta? Vanasõnad on kuldsed sõnad. Tänane vanasõna kõlab nii, kes kopikat ei korja, see rublad ei saa ning Tartu stuudios on folklorist, Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja Risto Järv. Selle aasta algul teatas Eesti pank, plaanis on loobuda ühe- ja kahe sendistest rahadest ja kui avalikkus siis reageeris siis muuhulgas vastu pakkuda, et iga vanasõna, et kes kopikat ei korja, see rublad ei saa kopikas rubla pole meil juba hulk aega käibel, kuid see näitab, kui elujõulised need vanasõnad võivad olla. Ja tegelikult on see vanasõna pärit veel märksa ammusmast ajast. Kui vaadata Ta ajaloos tagasi, siis leiame juba selle vanasõna vaste Anton Thor Helle raamatust lühike sissejuhatus eesti keelde 1732. aastal ilmunud kus ta kasutab toonast rahaühikut, kes veering. Tepp, hoia Seebeeaa elades staarid. Krootioni tahtet, nimelt Santaaler. Ilmselt ongi see vanasõna olnud võimalus kasutada vanasõna erinevate rahaühikute käibel olles mõtteviisina edastamas seisukohta et millegi kogudes on tarvilik ka väikeste raaühikut aitäh kasutamine. Ka Ferdinand Johann Wiedemanni vanasõna kirjapanekut, sest eestlaste sise- ja väliselust 1876, kus on kokku koondatud, leiame sarnase vaste, kes veeringite hoia. Ega see eladest aalrit tasku ei saa. Hellernist vaart, derbecomptim leevennist, taoleringi Daša, kes kopikat ei korja, see rublad ei saa, on muidugi ilus ja allitratiivne. Eks ka nendes varasemates kirjapanekutes Starlit, et tasku ei saa, on seal ventilatsioon, näolitratsioon ongi vana saale hästi tunnuslik, samuti ka see vastandus, mida see vanasõna sisaldab. Ja tõepoolest see kopika korjamine kõlab nii kaunilt, et seda on kasutatud väga arvukates vanasõna kirjapanekut desajal. Kui tõepoolest ka kopikas Eestis kehtis näiteks rahvaluule kirjapanijad dieegar kõmuselt Hiiumaalt Emmaste kihelkonnast, kes kopikat ei korja, see rublad ei saa, on siis tema meieni toonud Saarde kihelkonnast on 1988. aastal veel kirjapanek, kes kopikut Öeldi ka kopkat ei kogu siis rublad ei saa ja lisatud tuleb olla säästlik. Kus tuleb säästlikkusest? Nii ongi selle vanasõna paljudest kirjapanekutest sageli lisatud juurde kommenteerides just nimelt see ka väikesest rahaühikust võib tulla suur ning ka väikest raha tuleb hoida selleks, et mitte paljust ilma jääda. Nii nagu näit, eks Pilistvere kihelkonnas 1981. aastal, kes kopikat ei korja, see rublad ei leia. Inimene, kes tühja-tähja kant paljaks Trallib, sellel pole tagavara. Vanasõnast on ka pisut selliseid poeetilisemalt variante, kes kopikat ei korja, see rublameheks ei saa 1881. aastal muhust üles kirjutatud. Või siis Vigala kihelkonnast Ta Hans Laipmani meile tuntud Sis kunstniku Ants Laikmaa kirjapanekust 1896, kes kopikat ei korja, see kümmekonda isa, kes kümmekonda ei korja, see rubla ei saa ja selle vana täna säästlikkusele viitamisel on, mõnikord tuldi juurtega hoopis teise liigiline lisa kommentaar, nii näiteks kes kopikat ei korja, see rublad ei saa, kopikas on raha ja sitikas on liha. Niisamuti on näiteks juba 1902. aastal Rõuge kihelkonnast meile tänapäevalgi hästi tuntud vanasõna jukusse Juhanist selle vanasõna kasutusse sisse pööratud. Kui Juku kopikat hoiab, siis on Johanil rubla. Meeri Kaasik Lüganuse kihelkonnast 1961. aastal on kirjutanud ka sellise natuke pikema jutulaadse kirjapaneku. Kes hoia, sellel ei ole, seda, öeldi mõisa toatüdrukute kohta, et teenitud palk tuleb hoiukassa viia, proovates kingad üle ja ütles, pole uusi vaja, need vead kõik parandada, siis veel ütles, kes kopikat ei korja, see rublad ei saa. Ja nii ongi see vanasõna võib öelda, käibel olnud nii, enne kui pärast rubla käibel olekut. Ja loomulikult mõiste leiame ka selliseid naljatooneviisi ümber pööramisi, näiteks folklorist Mare Kõiva on Põltsamaalt kuuldu kirja pannud 1989. aastal, koolis oli lööklause. Kes kopikat ei korja, see rublad ei saa, tuli öelda sobivas raha laristamise situatsioonis, titaktilise hääletooniga on ta sinna juurde lisanud. Ja Eesti rahvaluule arhiivi vanasõna kirjapanekutest leiame me erinevaid rahaühikud, leiame, kes Bennisid ei korja see marka isa, kes senti kogu Tugroon ei saa kirjapanijaks Artur kloon 1948. aastal. Ja kui vaadata vanasõnavaramus ringi, siis tõepoolest võrdluseks ütluseid nagu kes tera ei kogu paka isa või kes kõrt ei korja see koormat, isa leiame hulga. Nii et selles mõttes võib öelda, et kopikas ikkagi on ja jääb rahaks ning muud rahaikad väiksed ka. Aitäh, Risto järv. No tuli, nooruk tuli meile ja meile, mis ta otsis siis meile ja meile, otsisooli otsis nooline Seida, punasida polaasi ta põske syyda siidis tema silbis tema siidinäpu, kodujat, tema kodujat, tema kooti näeb puu, nooruktori. Noor kukk tõi meile ja meile, mis ta otsis, mis ta otsis meile ja meile, otsis, otsis nooriline Seida punasida, punasida põske, syyda. Libisema siidinäpukodu, et tema kodu demagooti näppu nooruk tuli, nooruk tuli meile ja meile, mida otsis, mida oti meile ja meile otsis, nooli, otsis noori. Syyda kunagi ta kunagi ta. Nemad ei tee temagi näpukodu ette. Maakodu demagoogia. Kopteri nooruk tuli meile ja meile, mida oti mitaati neile ja meile otsid noori, otsid nooriini, kiida puna, syyda punase hinda, puus tingida tiigi, tiigi t näpukodu jättema kodujat, tema koodi näppu On oktoobri noor kokk tuli välja veel pilooti, mis ta meile ja meil oleks noori. Ulatuda kunagi ta. Tud laul, aeg kuulata järgmist vana lugu ning täna tutvustab seda neile arhailise meestelaulu seltsi kokkukutsuja, armastatud muusik, metsatöll, hobi folkloristide Lauri õunapuu. Mis lugu on täna, see, mida kuulame? Tänaseks lauluks on jälle üks väga tuntud laul. Eestlane ju tunneb hiti kohe ära sellise potentsiaalse hiti, mis kõigile korda läheb. Eks mina kuulsin seda lugu põlatud abikaasast, mis uues variandis algab sõnadega ma ühel õhtul koju tulin täis kui tinavile. Ma kuulsin seda esimest korda kusagil sugulaste kesksetel sünnipäeva pilgaritel ja laulaks olid kõik, kes laua ääres olid või laulu teadsid. Tol ajal mul küll aimu ei olnud, et taoline laul võib isegi valgesse keskaega välja ulatuda. Nüüd aga kuulame salvestust Lõuna-Eestist ühelt noorelt tüdrukult. Tema nimi on küll teada, ent las see jääb praegu pisikeseks saladuseks kuulama. Lugu. Tõllile õudselt palju pality kuueimine, kõrt, kodutu lilleutseb palju pality töölegi tööle, mina naisuke emis palitu. Ma ütle ülegi. Kuule sina, naisuke emis palitumaania jao mas, then krüpteeki. Ime. Vaat see mulle nii. Ja, ja ma sain küüti. Ime saati, Mullenio säng, teek hülgeman. Palju kaaluski, kui mina ükskord kadutullile otse paljuka Aluskid käänes minu naisuke emis kaevus kiummania. Minu naisuke emiskalus kiuma, nii hea. Nii hea Macoorekirnu ime saab see Mullenio Jauma kooreid Keernu imeda see Mulleni ja koore keeerr neel kun, sa. Kui kodutu lille otse palju kobesi kui mina kadu tullile otse palju Haadeesi sõnana Isokeemi Sabeseumaanio sõnana, iso keemi, Sabeseumaania. Lehme imeda c Mullenio neomanes lehme ime saad mulle neo. Kui kadutullile õudselt palju Michi kui mina kõrt kadunud. Laulu sünnilugu mehest, kes jõuab kas liiga vara või liiga hilja, vastavalt sellele, kuidas meile tundub koju oma naise juurde, on väga-väga põnev. Sisu lühidalt on ju elust enesest, mees jõuab koju ning avastab, et vahepeal on koju ilmunud midagi, mis mitte tema oma ei ole, kübar, kingad, hobused, koguni mingid võõrad mehed. Ja siis naine muidugi seletab mehele kenasti kõik ära, et kallis abikaastonn, pisut palju toopi sulle suule tõstetud nagis ei ole kvalituvaid, hoopis voodilinad, mille ema just tõi võõrad hobused. Lüpsilehmad on, ema tõi, saad aruna. Ja mehel ei jäägi muud üle, kui vaid imestada, et miks voodilinadel siis käiseid küljes on, või koore Kirnul kontsad all ja mõnikord ema toodud kapsapea, mis millegipärast asub hoopis nende autoabieluvoodipadjal, isegi vuntsid küljes on. Aga rahunege nüüd maha, tuleb välja, et see ei olnud eesti mees, kes nõnda haledalt sisse kukkus. Meil sai see lugu väga kuulsaks alles siis, kui ta 1904. aastal rahvalaulule tütarlaste rõõmu laulikus ära trükiti. Ja kui ajas tagasi minna, siis on väga tõenäoline, et me pärisime selle laulu riburada pidi oma kaugematelt naabritelt mööda maismaad võib-olla suuliseltki, saad sa korra laulu sisse, siis sealt ju enam välja mitte kunagi ei saa. Inglismaal tuntakse näiteks seda laulu pealkirja all sellel naits, mille kõige kuulsamaks tänapäeva esitajaks oli kindlasti ansambel tablyners. Muuseas, kelle laulu kaks viimast ööd ametlikult ära keelati. Flaamidel ning Hollandis teatakse seda lugu hoopis nimega haare man, Kvamp hävis ehk Ta abielumees tuli koju. Ma ei tea, kas ma hääldasin seda õieti Prantsusmaal Ellekov lööma regioon Saksamaal Mich Madden mitt, Žurberten ja Šotimaal aga millegipärast hoopis pealkirjaga all. Aur, kuudmen ehk eesti keeles, Häädemeeste kõige esimene salvestus USA-s on aga Johnson and his Dixi enter teiners žüriin aids XP, Jens Aastast 1927. Ning nõnda pisitasavaese mehe jälgi otsides. Kes muidugi ei olnud eestlane, eks nagu ma ütlesin, jõudsin ma kõige kaugemale 1760.-te Inglismaale kust on pärit laululeht täiesti säilinud, millel on seitsmes Almine laul, meri kukuld andis Kaingwalf, mille sisu on täpselt samasugune kui meie eesti kullikese seiklustel. Säh sulle, Ahja. Aga Lõuna-Eesti meloodia, toosama, mida me kuulasime, see pole muud kui meile kõigile vana tuttav laul selle peale vanad eestlased ehk Austria katkust pääsenud Torupillimehe Marcus augustini 1670.-test aastatest pärinev torupilliviis, mida tänapäevalt teatakse kui laulumaine Liive, Augustin alles ist Hinn ehk lihtsalt minu armas Augustin. Või siis äkki hoopis Šoti täpselt sama viisiga, sama vana laul siia Lässi, see aga on juba täiesti teine lugu. Aitäh tänaseks Lauri õunapuu. Vot selline laul oli siis see, et kui mina ükskord ja tutvusta seda, Lauri õunapuu kõik päritud laulud on meie kodulehekülje peal huvitaja kusjuures järelekuulatavad, kuulake kindlasti, vaadake neid. Tänaseks on saade läbi minu nime Krista Raidma, tänan teid kuulamast. Kohtun teiega juba homme ja praegu jääb mängima Kihnu poiste kollektiiv ja suvel.