Vikkerraadio tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ning on jälle pärandi kolmapäev ja täna räägime me Tallinna vanalinnas, mis kuulub Unesco maailmapärandi nimistusse. Räägime täna algavates Tallinna vanalinnapäevadest ning sellest, kuidas ühe linna lugu jutustada. Stuudios on Tallinna vanalinna päevade peakorraldaja Anne velt ning Tallinna linnamuuseumi, täpsemalt Kikendi kõkke juhataja juht Toomas abiline ning veel head lapsed kasvavad vitsata. See on vanasõna, mille tagamaid avab meile täna folklorist Risto Järv. Üht vana ja põnevat päritud lugu Eesti rahvaluule arhiivis tutvustab aga muusik Lauri õunapuu. Niisugused on siis tänase huvita saate teemadel, minu nimi on Krista taim, soovin teile head kuulamist ja esimene lugu räägib meile kummitava kummituse elust Tallinna vanalinnas. Euroopa kultuuripärandiaasta. Talle. Ei maini. Nimesid on täis kõik platsil igas tornis, täna ja antud linna kukalt kratsima. Mina küll, kui kutsika Niimoodi kõlas Sis kummitava kummituse laul vanast Tallinnast Tanja Järvela raaki Villu Valdma olid siis esitajad ning tänanegi teema on seotud vana Tallinnaga, sest algavad täna Tallinna vanalinna päevad 37. kord alapealkirjaga 100 sammu sajandis ning mul on hea meel tervitada tänasest saates külas Tallinna vanalinna päevade peakorraldajat Anvelti. Tere, tere. Ja Tallinna linnamuuseumi, täpsemalt kihkendi kõki juhti Toomas abilister. Tervist. Ma alustaksin anneteist kõigepealt, et on juubeliaasta, on 30 seitsmendad vanalinna päevad, kui suurelt sel aastal on seda tähistamist ette võetud või neid päevi, sest üks on kindel, et sel aastal on ilm igal juhul täitsa uusi. Oi kui ilmast rääkida kohe alguseks, siis tõepoolest oleme tõesti hoiame pöidlaid ja me oleme väga tänulikud, et selline, sest ilm on meie puhul väga-väga tähtis, sest meie üritused on ikkagi valdavalt väljas ja vabas õhus. Ja inimestele see väga meeldib tulla suve alguses ennast vanalinna või mitte ennast näitama, tulla, tama, tulla, tutvuma ja osa saama sellest melust. Aga kui rääkida nüüd meie selleaastasest kavast, et kuidas me oleme ettevalmistusi teinud, jah, 100 sammu sajandis on meie alapealkiri sel aastal kummardus Eesti vabariigi 100.-ks sünnipäevaks ka meie poolt ei saanudki teisiti teha seda, sest see nii tähtis meie kõikide jaoks ja meie oleme jaganud oma viis päeva püüdnud selle viie päevaga, nagu see 100 tähendab, 100 aastat läbi teha, ehk siis ägada nad natukene ajalõikudeks, et esimene päev keskendub meil siis sellisele esimesele vabariigi algusajale. Edasi tuleb üks raskem periood, kus olid sõjaadokupatsioonid, me vaatame ka sellele silma, siis tuleb nõukogude aeg. Laupäeval me jõuame juba taasiseseisusesse ja siis pühapäeval lõpetame ilusti tänasest tulema ajaloos tagasi. Ja need 100 sammu on tegelikult, kui meie programmi vihikutest vaadata, siis täiesti märgiliselt leitavaid, seal nad on, sellised momendid, kontserdid, esinemised, inimesed, kes kuidagi seostuvad ajalooga ja ka vanalinnaga. Kasvõi, kui ma väikse näite toon, siinkohal siis, et Raimond Valgre kontsert on täna õhtul veel peale avakontserti, kus nukuteatris, kus ta tegelikult ka toimetas ja käis ja tegutses ja Raimond Valgre pillitöökojas, mis nüüd Katariina käigus on samuti näitus avatud ja selliseid momente, et ma ütlen ühe, aga tegelikult neid on väga-väga palju ja ka meie õhtused esinejad on raekoja platsis, on valitud vastavalt siis sellistele aegadele sobivad. Kui palju aitab? Vanalinn kogu oma arhitektuuri, oma ajalooga, sellele kaasa, et ta on nagu tõmbekeskusena magnet, mis toob inimesi kokku ja kui veel sinna pakkuda ka kontsertetendused, siis ongi. Kui väga-väga inimesed minu meelest armastavad vanalinna, neile meeldib siin käia ja kui veel pakkuda sellist sisu ka juurde, mitte ainult jalutuskäike, siis nad tulevad hea meelega. Nad ütlevad, tehke rohkem, tehke pikemalt, tahame veel suve läbi, võiks festival kesta. Aga noh, olgem inimesed, et kõigel on piirid, et võib-olla niimoodi ongi väga hea, nagu ta praegu on. Ja lisaks muidugi turistid ka tulevad vaatama just meie vanalinna, sest see on meie väärtus ja minu, ütleme korraldaja poole pealt vaadates, et mida rohkem me räägime vanalinnast. Mida rohkem me teeme selliseid tutvustavaid käiku, mida rohkem me leiame seoseid, räägime lastele, noortele täiskasvanutele seda rohkem, see noor põlvkond oskab ka tulevikus seda hoida, et mida me tunneme, seda me hoiame niimoodi on ja meie püüame omalt poolt ka vanalinna päevade poolt korraldajate poole pealt anda selle sisendi, et inimesed saaksid rohkem teada vanalinnast, mitte ei ole ainult tants ja laul ja pidu, pidu, vaid on siin ka tõsisem pool olemas ja, ja sellised mõttekohad ja teadasaamist Kohad öelge, mis teeb meie Tallinna vanalinna unikaalseks? Ma ei tea, Toomas abiline, muuseumi direktor, pikenewitki. Tallinna vanalinn on tõepoolest unikaalne, et kui me loeme ametlikke dokumente, Tallinn on ju Unesco maailmapärandi nimekirjas ja kui me loeme, et mis seal on välja toodud, siis, siis see, et on Põhja-Euroopa unikaalne selle poolest, et tema selline keskaegne linna struktuur on, on säilinud. Et linna tänavavõrk siis hooned, mis siin umbes 70 protsendi ulatuses on siis ehitatud 14 15 16 17 sajand. Ja kuigi nad on ümber ehitatud, aga nad on olemas, need kinnistud on samad, siis need ühiskondlikud hooned, raekoda, kirikut, et need on säilinud, et see on, see on tegelikult imepärane, et, et see ongi, see ongi tegelikult kus, et see on mõnes mõttes olnud juhuslik, aga, aga praegu on see erakordne erakonna rikkus ka maailma mastaabis võib niimoodi öelda. Ometi öeldakse ju, et Saksamaa väikelinnad kõik on nagu meie vanalinnud lugusid, kõik, aga peaaegu. Ja see on õige, aga, aga me räägime jah, praegu ütleme, Põhja-Euroopa kontekstist ida, Ida-Euroopa kontekstist, et et siin me oleme, oleme, oleme erilised, et jaa ja tõepoolest on, on haruldasi linnukarkass, on näiteks Prantsusmaal, mis on ka Tallinna sõpruslinn ja, ja mis on, mis on ka täpselt samamoodi nagu nagu, nagu linn, linn, muuseumid. Aga meie oleme oma linnapeale uhked ja ma just ise ise tahan, kuna ma olen kindlustuste kompleksi juhataja just välja tuua seda, et me väga tunneme kõik hästi oma vana keskaegset linnamüüri ja, ja seda, seda, seda me hindame ja seal on tõesti väga väärtuslik. Aga lisaks sellele kapase patsionaal vöönd ümber linna, mis on, mis on vähem tun. Et me teame oma Harju mäge. Me teame oma Linda Mägi, aga me ei tea, et ka need on tegelikult inimkätega rajatud kindlustused omalajal killustuste viimane viimane sõna. Et patsionaal vöönd on meil ilusasti ilusasti säilinud ja täpselt samamoodi unikaalne. Aga nüüd me jõuamegi selleni, et kuidas rääkida ühe linna lugu, kui selle linna sees on nii palju erinevaid lugusid alates sellest, et linn kui kaitserajatis, linn kui pelgupaik, lingukoht, mis pakkus vabaduse andis sõltumatuse. Kõik see, mismoodi teie kihkendi Kökis räägite, seda linna lugu. Te olete üks osa kogu sellest suurest Tallinna linnamuuseumi sellisest kompleksist. Just et vaatamegi linamuuseumit tervikkompleksina me iseendale oma tegevust alati mõtestan niimoodi, et, et meie oleme tegelikult nagu linlaste mälu. Et nii nagu igal inimesel on oma oma mälu. Et kui teil on kiire argipäev, ta ei meenuta kaugeid aegu, aga on hetki, kus ta, kus ta meenutab ja, ja, ja mäluga alati valikuline, et alati mälust kerkivad esile need sündmused, mis on hetkel just vajalikud, mis meile midagi õpetada. Ja, ja meie igapäevane töö ongi olla linlaste mälu. Esiteks me kogume linna kultuurivara. Me peame seda säilitama ja kolmandaks siis meenutama seda linlastele, jutustama neid lugusid. Ja see ongi tõesti tõesti meie meie ülesanne näitusi korraldama, näiteks siis me kindlasti püüame ka teha näituse mingil aktuaalsel teemal, mis kõnetab hetkel hetkel inimesi. Ja loomulikult nendele unikaalsetele hoonetele, mis on meie valduses näiteks kas või kihkendigatki torn või need bastioni käigud või siis kaupmehe maja, et anda nendele nagu elu ja sisu, et inimesed sinna tahaksid tulla ja siis tõesti me teame isegi, et kui me käime välismaal, siis need hetked muuseumis rahuhetked, tänavad on täis rahvast, möllu, see olmekultuur on igal pool sarnane, aga vot seal muuseumisse nagu puhkad ja rahuneda sul aega järele mõelda, et see on selline meditatiivne kogemus. Ja seda me tahame ka oma muuseumites siis pakkuda. Loomulikult. Mis inimestele kõige rohkem meeldib, on need käigud või tornid või hoopis mõni põnev eksponaat kellelegi luukere käsi? Jah, et inimestele meeldivad inimlikult jutustatud lood, et see on väga tähtis, et üks on see, et ajaloolased on tõsised teadlased ja uurivad ja peavad olema väga täpsed oma oma oma uuringutes. Aga muuseum peab kasutamata tõsiseid uuringuid, jutustama inimestele inimlikuks inimlikke lugusid, et see on väga tähtis, et see kõnetab, kõnetab inimesi, kus on reaalselt, et reaalsed inimesed, reaalset saatused, näiteks meil on praegu Vene 17 linnamuuseumi peamajas on näitus 100 aastat argipäeva, mis ongi just täpselt, et see on Eesti vabariik 100 pühendatud. Kui me räägimegi siis kümnendite kaupa, et aasta, 1000 918920 18 38, mis oli sellel aastal inimeste jaoks tavaliste linlaste jaoks nagu oluline, et missugused poes hinnad, millised olid need kaubad, mida osteti, mis olid mured ja nii edasi jutustamegi nende tavaliste inimeste lugusid aga veel nagu on ja tõesti paratamatult nii et inimesed elavad oma argipäevast elu ja siis tõmbab väga selline salapära, et tahetakse ronida kuskile kõrgele, kus on suurepärased vaated linnamüürile tornidesse üles ronida või kuskile maa alla. Et bastioni käigud on meil hirmus populaarsed, salapärased maa-alused käigud ja loomulikult lood, salapärased lood, kui on ikka kummituste ekskursioon välja kulutatud, siis seal ei ole kunagi probleeme, et, et selline vähe inimesi tuleks. Annelilt tahtsite lisada ja ma tahtsin selle lugude peale veel lisada, et meie tänane avalavastus on ka täpselt nagu Toomas võttis sõnad suust, et räägib tõeliselt lihtsast inimesest ja lihtsast inimesest läbi aegade. Ajad muutuvad, tulevad, sõjad, tulevad keerulised ajad, aga see inimene oma unistustega jääb ikka selleks samaks, ta tahab, mida ta tahab koduarmastust, et oleks katus pea kohal. Et need lood mulle ka väga meeldinud. Meie läbi selle suurte ajaloo, sündmuste ja poliitilise ajaloo leiame neid inimesi seitse eest, et see on väga, väga tore. Ja see saladuste jutt, aga täpselt see, et tõepoolest, kui kummitustest tuleb juttu, siis on alati ikkagi üritused ja kõik rahvas on kohal, et see väga köidab ja ergutab meeli. Ja inimestele väga-väga meeldiks. Teie ise olete kummitusi näinud vanalinnaga, mõlemad tegid. Meile on, mina olen tegelikult töötan ju igapäevaselt Hopneri majas ja Hobersolema kummituste kodu. Kodu on, aga räägitakse, et meil seal on need aeg-ajalt minu töötajad kuulavad küll, kuidas treppidel sahistavad kõndimised, kuidas uks lähebki, nii, teadlased kedagi majas ei ole. Minul seda au ei ole olnud, ausalt öeldes, aga minu töötajatel küll jääme ööseks majja üksi, küll täiskuu. Neljapäev, aga pole ka ime, kui on nii mitusada aastat. Seinad mäletavad Need lood tulevad seal öösiti välja. Toomas abil, aga kuidas kihkendiga keelud? No ma pean ka tunnistama, et minul ei ole seda õnne olnud, kui me seda õnneks võib nimetada, et midagi sellist paranormaalsete just Tallinnas kogeda. Et küll aga on meie kindlustuste kompleksi kuuluvadki just Tallinna kõige kuulsamad kummitustepaigad, võib niimoodi öelda, et noh, lühikese jala väravatorn on, on üks Tallinna kõige kuulsamaid paiku, mis on hästi paljude lugudega nagu, nagu, nagu laetud, et, et ja nendest on muidugi seal ka räägime ja üldse ma leian, et selline linnafolkloor, et need lood, mis on, mis on inimesi erutanud minevikus ja kummituslood on osa linna Bloorist, et seda tuleb koguda, seda tuleb jutustada. Lisaks tallitorn on meil, mis on, mis on esimene dokumenteeritud kummituslugu Tallinnas tegelikult seitsmeteistkümnenda sajandist, et on, on siis raeprotokollides teada, et, et see oli siis kasutati vangitorni. Noh, seal oli üks, üks raehärra, poeg oli pandud sinna siis kinni istuma ja seal kummitas nii hirmsasti, et ta tõesti kutsus oma ema endale sinna siis appi ja siis seega see minestas, mis seal täpselt kummitas, seda me ei tea, aga see on dokumenteeritud, et selline asi on olnud. See oli vist isegi esitasid kaebekirja, et palun neid sealt ära viia, sest et nii hirmus on olla õige. Jube lugu, teated, aga teine põnev asi kummituste kõrval on tegelikult argipäev ja argielu. Me oleme oma elus siin harjunud, et kraanist tulev vesi kõik on nii nagu on ja tekib tunne, et nii on olnud kogu aeg, kõik need sajad aastad tuhanded aastad toomas abiline, millise näitusega te praegu tööd teete, mis võiks anda pildi sellest, et kuidas on siin enne elatud ja hakkama saadud? Just et meil on aastanäitused ja jõgi, aastanäitus, mille me avame 19, juuni. Selle pealkiri on puhas vesi. Ja see räägib tegelikult Tallinna veevarustuse lugu, et me teame, et igasugune inimtegevus sõltub veest ise, koosneme veest ja, ja ka Tallinna ajalugu on tegelikult siis puhta vee veelugu. Ja, ja seda me jutustamegi seal seal näitusel, et räägime, kuidas inimene on puhastavat hankinud alates nendest vanadest kaevudest, mida, mida me teame, anaratas kaev ja suurmaarjakaev, mis oli, mis oli Toompeal, kuidas nad olid allikad, näiteks kussist, veevedajad, eraldi amet oli siis veevedaja amet, kus veetis suurte tünnidega kodanikele siis vett, vett koju kätte, et karjaallikas oli üks Tallinna tähtsamaid allikaid. Ja siis sellest, kuidas kuidas torustik hakatakse paigaldama juba juba 15 sajandi alguses puittorud, et kuidas puuriti siis tammepalgid läbi niisugusteks puit lorudeks, ühendati neid omavahel, tihendati saviga ja nii edasi. Tallinna selline suur saavutus oli Akvia duct. Me teame roome akveduktidest Roomas, aga, aga Tallinnas on ka seal olemas olnud. Me teame vereni tänavat, et juba 14-l sajandil juba siis rajatakse mitme kilomeetri pikkune v kanal paekividest kanal, siis Ülemiste järvest, siis harjub ära võtta, mis varustab siis Vallikraavi veega ja käivitab meie vesiveskit. Et kõik need lood, lood sellest, kuidas teil endil on üle ujutatud. Et et noh, me räägime Ülemiste vanakese lugusid, aga tegelikult neid kulutusi on ka reaalselt toimunud. Nii et, et need on need lood, mida me jutustame tallinlane ja vesi, et see on meie järgmine, näitasid näituse teema. Vot siis vee kõrval on kindlasti teine teemaga prügi teema. Kuidas sellega lood on? Ma tean, et Tartus oli väga menukas näitus ja on palju leida olnud, kui on nagu sedasi prügis ja jäätmetesse natukene otsitud ja sealt on ikka leitud üht koma teist. Prügi on väga tähtis, arheoloogid armastavad siiralt, et prügi ja igasuguseid lamp, kaste ja prügihunnikuid, sest et sealt on mida, mida, mida mida leida. Ja, ja nii ongi, et, et, et vanavana sõnnikuhunnikut uurida on ka väga huvitav, sellepärast et seal selles keskkonnas ka säilib isegi puit ja nahk, säili säilib. Ja väga paljud meie meie keskel ongi just päritalistest lamp kastidest või, või karske sõnnikuhunnikutest. Nii et prügi on, on tähtis, tähtis teema ja, ja see on üks osa linnakultuurist kogu aeg olnud, et. Teie näitustele või muuseumisse jõudnud mõni põnevam selline vana äravisatud asi mis on nagu noh, võib-olla ta ei ole just kullast, aga ta on väga suure väärtusega. No minu enda jaoks ongi huvitavad huvitavad just sellised argielu eluasjakesed näiteks näiteks just nimelt sellistest prügihunnikutest pärit niisugused lihtsad, puust välja lõigatud jalanõud, et lina linnatänaval ju porine. Et jaa, jaa, noh, me teame kalosse, me mäletame, et kummist paned, paned jalatsi otsa, aga niisugustele õhukesed nahkjalatsit sinna otsa käisid niisugused puust puust niisugused jalatsid või kuidas öelda kotad jah, kõrgemad, kõrgemad kotad, millega siis sai üle porise tänava jalutada, näiteks niisugused niisugused detailid, väikesed väikesed asjad. Kas te olete leidnud ka hobuse kotad minu teada selliseid tehti hobustele ka, et nad saaksid poristest kohtadest üle, vähemalt ma olen näinud kuskil mingis muuseumis, ma ei mäleta, kust täpselt. Absoluutselt on Tallinnas, ma ei tea, et need oleksid leitud, aga aga kindlasti olid need väga vajalikud asjad, sest sest jah, see hea korrutuse, linna heakord ja pori ja Tallinnas oli kaval süsteeme linna timukas oli, oli see, kes kes koristas ära tänavatelt ka loomakorjused näiteks, sest linnalinnas elati, elati loomadega kõrvuti. Ja, ja samas oli siis kohustus sellel majaomanikul maksta siis timukale selle eest, et olgu Resäravetia, kui ta maksmata jättis siis linna timuka, õigus siis selle kodaniku juurde sisse kolida ja, ja see pani muidugi kiiresti maksma sellest timuka timuka amet oli linnas selline natukene nii autoamet temast toiti nagu eemale. Kardeti ka natuke ja kas oli veel niimoodi? Kunagi Lübecki õiguse olen läbi lugenud, aga see oli ammu, et kui praht oli maja eest teatud nädalapäevaks, korjad korjamata koristamata, et siis võis timukas minna sinna majja ja lauast süüa, juua, aga see oli ju kulu, et eks kõik püüdsid, püüdsid, et oleks asi korras, siiski, et see jutud need keskaja musta, sest need ei vasta alati nii väga tõele ju. Ei loomulikult, et inimesed ikka ei suuda ju elada mustuse sees, et ikka omal kombel hoolitseti puhtuse eest, aga eks see valulävi oli natukene natukene siis madalam kui praegu musta suhtes, ma arvan. Ja ka joogivee osas, sellepärast et need tavalised või need päriselt salvkaevud, mis siis põhjavein ulatusid, need oli tegelikult ikkagi vähe. Et väga paljus ikkagi see Ülemiste vee, Ülemiste järve vesi oli, oli kaevudes seda juhiti nagu siis sellest samast veerennist puutorudega linna avalikesse kaevudesse ja selle Ülemiste järveveega siis talitati, et ja ega see nüüd puhas nüüd küll ei olnud, kui ta nii pikka maad oli tulnud, seal pesti vahepeal pesu ja hobuseid ja ja nii edasi, niiet et immuunsus oli tugevam, ma arvan. Arvata võib ellu viia, aga öelge, kas see tundub natuke kummaline, et meil on nagu vanalinn ja keskaeg ja siis on nagu praegune aeg, et vahepealset aega me nagu väga ei tea. Aga tegelikult ju see arhitektuur ise tingib seda, et me tähelepanu pöörame ja see just nagu Toomas enne rääkis, et see keskaegne linna tänavate süsteem, mis on säilinud niimoodi, et sa ise ju tingib selle, et me loomulikult pöörame selle peatähelepanu sinna, see on see ilu, mis on säilinud. Et jah, need vahepealsed vahepealsed ajad on loomulikult olemas, aga väga tähtsad nad on küll kihistunud. Aga võib-olla meil too neid nii palju esile, et või toomas, mis sa arvad, et mulle tundub, et see rõhk on olemas lihtsalt pildis, sellepärast me rohkem teda ka märkame. Ehk kui me vaatame linna ajalugu, siis tõesti nii, et see kõrgaeg Tallinna Tallinna jaoks oligi hansaaeg tegelikult, kus ta oli, siis ütleme, Euroopa mastaabis väga tähtis, tähtis kaubalinn. Siin idapoolne hansa hansalinn ja see kõrgaeg oligi, ütleme, 16 sajand. Et noh, Rootsi ajal hakkab vaikselt-vaikselt see tähtsus kahanema. Tuli Riia ja Liivimaale. Diiva pigem narvad, isegi Rosi rootsi võim kindlustas ja rääkimata siis juba juba vene ajast, sellepärast siis oli Peterburg suur suur võistleja. Pikka aega oli Tallinnas keelatud ehitada kivist maju, sest kogu materjal veeti, veeti Peterburgi. Ja see on üks põhjus, miks, miks Tallinn jäi sellise keskaegse linnana tegelikult, et noh alles, et olidki vahepeal need vaesed ajad, kus tal ei olnudki sellist suurt ja tähtsat tähtsat rolli. Ja, ja selline uus tõus algabki tegelikult alles 1800 seitsmekümnendatel aastatel, et kui rajatakse siis raudtee ja raudteeühendus Peterburi-Tallinna vahel ja siis algab uus tõus, elanikkond järsult, järsult kasvab ja hakkab linn jälle jälle vägevalt vägevalt kasvama ja see on ka seotud siis eestlaste arvukuse kasvuga ja sellega nad tulevad linna elama ja algab kas eesti võimuperiood tasapisi pihta, siis, siis, siis Tallinnas Kuigi need muutused on ka, ütleme viimase viimastel on 20 30 aasta jooksul ikka väga-väga võrreldes, noh ma räägin nõukogude ajast, mismoodi siis vanalinn välja nägi, et ka meil on vanalinna päevade ajal võimalik ekraani pealt tahab terve päevade jooksul kroonikakaadreid mismoodi 20 30 40 50 aastat väga vanad kaadrid on filmiarhiiviga koostöös välja otsitud, mismoodi välja nägi ja tegelikult meie mälu on ikka väga lühike. See on hämmastav, kuidas on viimase 20 aasta jooksul Tallinna vanalinn korda tehtud, ta on imeilusaks vuntsitud tõepoolest kui palju oli 20 aastat tagasi veel lagunenud maju, vanu maju korrast ära, et tegelikult on hiigel töö ära tehtud. Et ma ei mäleta enam juba seda, mismoodi see oli, kus need filmikaadri näha saab, neid on raekoja platsi laval täiesti, me niimoodi esinemiste kontserdite vahepeal on sellised filmilõikude plokid, mida saab näha. Kui palju. Vanalinnas veel uurimata alasid selles mõttes, et ta on säilinud, majad on alles, mis on seal all peidus arheoloogilised kaevamised, kõik sellised asjad, et kui palju arheoloogid vaatavad seda natuke vesise pilguga, et peaks mõne munakivi üles võtma ja vaatama, mis seal alla. Aga praegu veel isa. Jah, et Tallinnal on ikkagi 800 aastat ajalugu selja taga ja tegelikult palju rohkem kui me, kui me mõtleme sellele, et juba kiviajal oli, oli asustus sinna kasvõi Vabaduse väljaku kohal. Et helinat on muidugi uuritud, ajaloolaste põlvkonnad on, on tegelenud Tallinna ajalooga, aga, aga loomulikult on siin veel väga, väga palju uurimata alasid ja, ja midagi uut me saamegi avastada. Siis arhiivides. Ja teiseks muidugi arheoloogilised kaevamised, arheoloogid muidugi ootavad seda, et midagi ikkagi toimuks linnas, et oleks võimalik kaevata. Toompeal on väga vähe kaevatud Toompea Toompea arheoloogia, sest me teame, teame tegelikult väga vähe. Ja, ja tegelikult iga kinnistu Tallinna vanalinna kaitsevööndis on põnev, kui, kui oleks võimalus seda seda seda kaevata, seal tuleb alati midagi uut välja Vabaduse väljakule, kui, kui rajati maa-alust parklat, see oli haruldane, seal saime teada näiteks, et ka Harjuvärava ees on olnud hooned, hoonestus ja, ja nii edasi, nii et et Arhorest kaevamised on muuseumile väga tähtsad, et me saame sealt alati uut infot. Viimane küsimus veel, mis puudutab ajalugu, kui suur vedamine see on, et meil vanalinn on alles jäänud, et kui mitu korda on ta ohus olnud, sest uued ajad, uued mõtted, inimeste pea, sõbra raha rohkem teeks hoopis suure väljaku, teeks hoopis mingid muud majad. Ehitatakse ja toimetaks. Viimane juht oli, vist oligi Nõukogude perioodis, kus oli plaan ikka vanalinn täiesti ümber ehitada ja moodsaks teha, et ta oli plaan vist vanad majad maha võtta, aga kuna minu meelest sai saatuslikuks see, et vaesus oli nii suur, et raha selle tegemiseks ka ei jätkunud ja siis muinsuskaitseliikumine ka elavnes, et vaesus tuleb mõnikord kasuks. Meie jäi alles ja on alles. Nii et, et see on, on juba ka inimestes kinni, et inimesi ongi erinevaid ja mõtteviis on erinevad, need on need, kes tahavad kogu aeg midagi uut ja, ja ka vanalinna piiridesse arhed, arhitektid tahavad ennast teostada ja need, kes hindavad just just vana ja, ja neid nooti olnud, et näiteks 1880. aastal, kui sa kiire areng oli, et siis samamoodi on diskussioon oli, et mida üldse säilitada näiteks kas või meie linnamüürist ja siis leitigi säilitamist väärivad ainult Sis kihkenygatki torn ja paks Margareeta, et ülejäänud ei ole ei oma tegelikult nii sellist suurt suurt tähtsust ja väärtust õnneks õnneks nii ei läinud, et see müür on meil meil alles. Suur-Tallinna projekt oli ju enne enne esimest maailmasõda Saarinen projekt, et ega seal ka vanalinnast väga palju alles ei jäänud ja vanal eesti ajal samamoodi, et ikkagi ikkagi läbi läbi vanalinna suur maantee balti jaama, et see oli üks kindel niisugune visioon, isegi oli Plaan Toompealt läbi ajada tunnel, et, et siis autoautode autoga saab sõita Toompealt läbi ja siis sealt kuskil seal toomkirikul kohalt siis liftiga saaks üles sõita sinna Toompeale, et igasuguseid plaane, plaane on olnud, et see on hooti hooti käinud, aga, aga õnneks õnneks mõnikord on õnneks see, et on olnud vaesus ja mõnikord on ka siis selline muinsuskaitsjate hääl nagu, nagu peale jäänud. Kes armastavad vana ja tahavad teada, kuidas siis elati ja oldi, võib-olla saab sealt ideid ka tuleviku tarvis, siis linnamuuseum on avatud kõigi oma filiaalidega sealt teha seal ajarännakuid ja õige varsti siis ka saame vee kohta teada. Just täpselt, et Meil on palju filiaal, et otsige need ülesse, et näiteks Tallinna vene muuseum, mida ma arvan Eesti Eesti inimesed nii hästi ei tea üldse pikal tänaval on Tallinna vene muuseum väga-väga põnev, põnev koht. Räägime seal venekeelse kogukonna ajaloost, seal on praegu näitus venekeelsest trükisõnast. Ja tsaariperekonna perekonnafotod, et hästi põnev koht, fotomuuseum on hästi kiirelt arenev. Meil on plaanis arendada ka selline eeslinnadega tegelev muuseum kalamajas, mis tegeleb kalamaja kogukonna ajalooga. Nii et plaane, plaane on meil meil palju ja, ja tööd on palju ja nagu me oleme tallinlaste mälu, siis siis ma arvan, et neid on vaja kogu aeg. Ja mul on hea meel öelda, et linnamuuseum on vanalinna päevadel väga tugev partner ja ta tuleb muuseumi seinte vahelt välja ka nii, et tänava peal ja haljasaladel võime nendega kohtuda. Ta peaks arvestama, kui nüüd hakkaks vanalinna päevi tähistame pidama. Te küll ütlesite, et ennast näidata, võib-olla, aga ma arvan, et see on koht, kus saab ikka ennast näidata küll. Saab ennast näidata, loomulikult on väga tore ka see, kui võtta meie programm ette kas või nende ajastu riietes välja tulla või, või ära ehtida vastavalt sajandi alguse. Täna õhtul näiteks on laval svingijad, svingi riietus ja svingtantsupeoga kaasa lüüa, palun, miks mitte. Aga no ütleme, meil ei ole ainult see 100 aastat, meil on kindlasti ka me läheme sinna keskaega tagasi, kus on rüütleid, on mõõgavõitlusi, on vanemad ajalugu, nii et väga erinevad maitsed saavad. Ma loodan endale sobiva leida. Sellest programmist on ma veel kiiresti ütlen, et meil on erinevaid untsakad, laulavad esimesel, siis meil on miljardid lõppema jätavad, vahepeale mahub veel vennaskond ja punkliikumise. Selline tähistamine on sisekontserte väliskontserte Ungarist. Külalisi on teatrietendusi, on lasteala, on rahvakultuuriala, Kihnu virve tuleb isegi kohale, nii et maitse on erinevad, aga me oleme püüdnud seda kirjutada kirjut balletiga, täita. Aitäh saatesse tulemast. Vanalinna päevade peakorraldaja Annelilte Tallinna linnamuuseumi kihkendi trükijuht Toomas abiline ning ma siin nüüd täiesti omal algatusel panin järgmise loo, mis ongi untsakate esituses, keda saab kuulata siis homme raekoja platsis, nad laulavad seal küll metsavendade laule, aga neil on ka üks selline armas romantiline laul. Et valisin selle seekord ja lasen teile head kuulajad, seda lugu. Armastan selle nimi untsakate esituses, keda saab siis vanalinna päevadel näha juba homme kuulata. Mäletan kukkus nagu. Tugu tsemendi õlul. Ütles identse looga luuni suunajana mis ei Elumuski all kohtuda ei saa. Ütlesid saamu kauni suunajana missey luuski Kondroduda Liisa. Seaskordumises õitsva toome. Armasta mind limaandumastagasku, armasta kui alllahingut ära. Arvastamini kallima Kallastu armasta lahingutega. Armastust jumal sulgi. Ma tulen sinu juurde tagasi. Armasta Royce'i, Norri, ta täidab luu. Armastan sind ka, alati. Armastav ühiselu reeglitega täidab ka. Armastan sind. Valge leht pipra pillerräim kadusid kui ma kuus olen nagu peafrees, nägime, kuis kuldne õllega ujus mäles. Et olgu mulle tunnistajaks, inimene vedru-iks ja need ei lähe tähisele. Ja kui saatus astub karmilt lelude siis meteinedemisest jääda. Siis teine. Hooguri kukkus ta. Töötlesides Muuga oli luulekogu, mis ei Eloos muidu ta ei saa töötlepile ammuli kuulajale. Missey elamusi. Niimoodi laulsid siis untsakad lugu armastan, mis on minu arvates üks nende repertuaaris üks ilusamaid romantilise maid laule ja tõenäoliselt ka sõdurilaul. Ma ei tea küll, kas seda nad nüüd homme Raekoja platsis vanaline päevadel esitavad, aga küll tulevad seal ettekandele siis metsavendade lood, sest kannab seekordne juubeliaasta juhtmõtet 100 sammu sajandis ja takse siis viie päeva vahel need 100 sammu ja, ja sajand tükkideks. Niimoodi, aga kellel on huvi kanalia päevade vastu, siis soovitan külastada kindlasti ka lehekülge vanalinna päevad poee, kus on ürituste kava kenasti üleval, sealt saate vaadata vaata millised üritused tasuta, millised tasulised ja kuhu minna, plaane sättida, sest tegemist on üksjagu palju. Nüüd aga vanemana. Vanasõnad on kuldsed sõnad. Tänane vanasõna on hea, laps kasvavad vitsata. Kuidas sellega lood on? Risto Järv, Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja. Ilmselt on paljudele, võib-olla isegi enamikule eestlastele tuttav ja hästi mällu sööbinud laulurida Juhan Viidingu laulust Olav Ehala viisistatuna head lapsed, need kasvavad vitsata arm aitab enam kui hirm eesti vanasõnade kirjapanekutes leiame sellise vanasõna samuti tüübi numbri 928 alt hea laps. Vanasõnaväljaande koostajad uurijad on küll märkinud sealjuures üsna vähe rahvaehtsaks peetud tekste, pigem ongi see trükiste mõjul levinud vanasõna võib öelda, mida trükistes palju kasutatud kuid igal juhul mõtteviisi elastata küll ja nii võime öelda, nii nagu Oskar Lutsu nukitsamees on ise loodud tuntud rahvajutu rahvapärase muinasjuttu Hans ja Greete ainet hotell ja seda edasiarendatuna, et tegelikult On see lauluviisi põimitud head lapsed, need kasvavad vitsata rahvapärimuses täiesti olemas. 1875. aastal on Victor Steini vanasõnaväljaandes üks kubu vanasõnu ja vanu kõnekombeid märgitud vanasõna ja laps kasvab vitsata ka eestlaste sise- ja väliselust rääkimas. Ferdinand Johann Wiedemanni raamatus 1008 seitse 10 kuuendast aastast on see valasena veelgi varem kirja pandud, hea laps kasvab vitsata Aingutes Kindervest ruute. Kuigi me leiame nii Eesti kui teiste rahvaste vanasõnadest ka teistsugust mõtteviisi, nii on Eesti vanasõnavaramus tegelikult kirja panid. Olete arvukuselt palju rohkem kirja pandud vanasõna, mida armsam laps, seda kibedam vits siis tegelikult võib öelda, et see mõtteviis, et kasvatusel, mis endise ajal tõepoolest sageli lisaks armule kaob, päris suures koguses hirmu lisas, sisaldas et tegelikult sellistel trükistesse avaldamisel ning selle vanasõna väljaütlemisele rahva sekka jõudmisel on oma rahvapärane alus olemas küll. Näiteks on karbrov Brick Äksi kihelkonnas 1889. aastal sõnastanud heale lapsele pole millaski vitsa tarvis või siis setomaalt 1943. aastal üles kirjutatud tekst Ülo Lats kasus vitsalda. Ka kirjamees, kooliõpetaja ja kirjandusloolane Mihkel Kampmann on kogunud juba avaldanud enda ajakirjas meelejahutaja sellise teksti. Head lapsed kasvavad ilma vitsahirmuta ülesse, pahad saavad vitsu ja lähevad siiski ka siit on näha, et kui seda vanapärast karistusmeetodid ka kasutanud, on siiski tarvitse sellest kasu sugugi mitte olla ja nii leiame meie vanasõna kogumist Eesti rahvaluule arhiivi kogud, tõsi ka tõepoolest nii sellele, mida armsam laps, seda kibedam vits või siis kes vitsa ei pruugi, vihkab oma poega või ei vitsa hirmale kellelegi paha teinud. Lisaks sellistele vanasõnatüüpidele päris suure hulga vanasõnu, kus on näidatud ikkagi just vastupidist lahke sõna, aitab rohkem kui vits või vilets Viksul Vitsur peksetakse, õnnis suul õpetatakse 60 rahvaehtsa üleskirjutusega või siis genest ei saa suusõnaga, sest äsja suure peksu ikkagi ja nii ongi see vanasõna tänapäevani kasutusel olnud ilmselt tõesti meie jaoks ennekõike sellest laulusalmis, et tingituna see toob kaasa ka selle, et nagu iga rahva seas populaarne asi, sellele tekib ka paroodiat. Kümmekond aastat tagasi siin ikka öeldi, head lapsed kasvavad vitsata ja tõepoolest tähelepanu tuleb lastele pöörata ka rohkem ja muul moel kui ainult et hirmuga või siis värvilisi asju hoides. Ja selles suhtes, et see vanasõna ikkagi vastab endise aja mõttelaadile, seda meile veenvalt näidanud rahval arhiivi esimene juhataja Oskar Loorits, kes oma essees muinasunarusse jäänud põhiseadusest nagu õigus, sotsioloog Aare Kasemets on välja toonud, kus ta on püüdnud just meie vanasõnade põhjal konstrueerida rahva pärast õigus rahvapärase õigusloome alusteksti ehk siis püüdnud selle meie põhiseadust, see alust konstrueerida vanasõnade põhjal on esimese paragrahvina sõnastanud nõu ja mõistuse põhimõttejõule oma võimu rajavaid nõul. Arule ja mõistusenõukogu on ülem kui jõud. Vilets, kes Vitsur Petsetakse, õnnis, kes suul õpetatakse. Loodetavasti seda tarkust jagub meil edaspidi nii suurte kui väikeste jaoks. Niisugused mõtet siis Risto Järvelt folkloristid, kes siis rääkis meile vanasõna kohta hea laps kasvab vitsata. Nüüd jätkame muusikaga ja järgmine lugu, mis kõlab, on tegelikult kuulajatele juba tuttav, aga seda küll Brita Murutar esituses. Mis kuradi kohas ma elan, kannista siis eesti keeles pealkirja, nüüd aga kuuleme seda võro keeles ja esitajaks on selle loo autor ise. Proua Ilves, kes on öelnud loo idee ja fraasi, mis kuradi kohas ma elan kohta, et see tuli Mikk Targole ja lugu kõlab siis nagu öeldud, võru keeles. Kuradi otsima, hele, kuuleme. Ega ta väga ei näe ja eine Püts kumisest. Mis kuradi ka ott ilma ele? Kuu ringi pääl satas Ärm. Ja läheb. Kas nõrgemba koolis ääre vaipoole nõrgad ja. On nii moodudre päenud, kuigi Dresajade voolammod Rebam seo laul Oloy trööstida. Kuradi silmaele ja mida ma Ede Kui joogis vällama mõõdo simmanil in portlaul. Peaks ülima rida ühes õhtu. Ja karta, et. Siis suli mida sa satuti töötlehku töisiga, tullid, Assainis, maid võiks olla diili. Nii moodud väänupuy, kiiret onu ime. Kurbam seo laul olevat rüütliga. Kuradi silma ele. Ja jääma. Kas avitas pikat Vairi yhe vaid kuulipriid sti Õima? Saabunny mõõt läheb ja läheb. Ja un mõõt ele töös. Ja. Kui ginaadre väänu tiine saba Kaja olla Elsa turbamise anot rüüs Tankur Raadik-Cot silma ei lähe. Ja laada, kui ta veel tühi kõrb on see laul anot rööviti, annate. Ta on kuradi Elva. Külmada. Tulp laul täna tutvustab meile vana laulu Lauri õunapuu arhailise meestelaulu seltsi kokkukutsuja, torupillimängija, kandlemängija, tuntud metsadel ja hobi folklorist, ole hea, ütle, mis laul see täna on, mida kuuleb. Tänaseks lauluks on õigupoolest tants tantsulaul, tants, mis on saanud lauluks. Ja täiesti tõestisündinud lugu. Meil Lõuna-Eestis on viimasel ajal kirgi kütnud seto tantsupeo saabumine ja selleks ettevalmistumine. Tänane laul on õigupoolest seto tantsumeloodiale suboota ja seda laulis kunagi Oskar Surva väike pungeri külas aastal 1971, muuseas Oskar, meie kuulsa dirigendi Hirvo Surva vanaonu ja nagu Hirvo ütles siis Oskar oli väga kirgline kodu, looja, laulude uurija ja talletaja. Kuulame lugu. Ma ma see selle maa peab ja papa fabrikan ning õde ülikoolis käiv ja vend on voorimees Mulma ja mardi tänava, seda alles üsna uus minu korter teise korra peal ja korteri number kuu seal sohva peal sind armastan, kui oled raga mees, koeraga pole taskus sul siis välja teine ei osapooled, kus sul siis välja teenei ees, sest naised kõik usuvad, usuvad, usuvad, mis ei leia, need vilistavad ehk valetad, omane higi igatpidi ninapidi veavad, sellepärast naisi. Püüa sa. Ja see on jah, seda jälle võiks tantsida endiselt. Tähendab kiiresti see peab suures ruumis olevat jälle toredasti keeradele jala pealt tagasi, kohe kui keeruline oli ikkagi nii väga ilusad oli. Pasunakoori mängisid, oli väga ilus lugu, oli pasunakooris ka ma ise ka kunagi seal tegelesin sellega siis oli väga tore jusi korneti soolo, iseäranis kui konnad mängisid. Oot-oot-oot-oot-oot-oot-oot-oot-oot-oot. Jah, nagu Hirvo rääkis, oli tema vanaonu Oskar koduloouurija ning teda huvitasid väga vanad laulud ja nende laulude kogumine ja säilitamine. On õnn, et temalt on salvestusi. Ja on õnn, et sellise sisuga laule ära põlatud. Sest selles tekstis meloodias muidugi ka on tallel killuke meie ajalugu. Suboota tantsuviisi on meil väga paljude sõnadega lauldud. See tekst aga räägib Tallinnas paigast, mille ajalugu tihti peetakse paremaks unustada. Mardi tänaval asus nimelt kuulus Tallinna omaaegne punaste laternate tänav. Maja mardi uulitsel ja korter number kuus mind sohva peal, armasta kord raha, mees. Mõnes variandis tuleb välja ka maja number mis on samuti kuus. Muuseas, alles mõni aeg tagasi vaatasin, asus mardi tänav kuus. HIV-kiirtestimine, kas pole põnev kokkusattumus? Kuulutustes vanades eestiaegsetes ajalehtedes otsitakse näiteks mardi kuuse aadressile lokkijaid kes võiksid teha meeste tööd, ühtlasi ka naiste tööd, milles need tööd seisnesid, võib ainult ette kujutada. Meie laulusõnade kangelane oli end ilmselt üsna hea järje peal sest oma sohvad ja luksustuba võisid ainult väga priviligeeritud kasutada. Kardinaid see-eest oli aga küll. Ent seal, kus oli trall, seal võis olla ka tants. Miks mitte kasvõi toosama laulu meloodia suboota mille Eestisse toojaks oli 20. sajandi algul tegutsenud ise võetud tiitliga tantsukunstide ülemjuhataja Karl Helmer, varasema nimega Hiiob, ent nimi Hiiob Karlil tema noorusaastate tülidega, Valga kultuuri- ja kirjandusringkonnas kaugele minevikku. Muidugi, Helmerit jälitab tema õrna elu jooksul vaimuhaigus, mis paneb teda hiljem koguni salapärasel kombel veksleid võltsima. Sellegipoolest on ta meie tantsuajalugu jätnud ilusa ja mahlaka jälje. Ta tõi nimelt Peterburi ballisaalidest kaasa uusi tantse, nende hulgas ka suboota mis sai nii tantsu kui muusikapalana üheks suuremaks 20. sajandi alguse hitiks. Tantsuviisile tehti seadeid, uusi päevakohaseid kupleesid üle roopa. Lätis näiteks teatakse seda sõnadega prosti Vancowotkubitcashu ju suppootu Soomes jälle hoopis Ruski viivana Bagolaisena. Narvas trükitakse Smirnovi muusikariistade pea lauale kaloot Pealkirjaks Pešenka sõja põgene ei anna subota. Nood trükitakse mandoliini tabulatuuri süsteemis, mis olevat Andrejev jooma, mis läbi oskavad seda pea kõik Eesti mandoliinimängijad, keda tol ajal oli muuseas väga-väga palju, tegutsesid mandoliiniorkestrid. Igas külas oli mõni mandoliinimängija. Helmer käib õpetamast tantsuga, võrus ja tants jõuabki nõndamoodi Lõuna-Eestisse Venemaalt kus te enda sõnutsi diplomeeritud esimene ja ainus tantsukunstide ülemjuhataja Helmer ta tõi, on meie tantsupala tuntud kahe nimega millasha Moldova panka ehk siis armas Moldaavia tüdruk ning nagu meilgi subota ehk laupäev sabat. Too küsimus, miks nii oli minu jaoks õhus üsna kaua aega, kuni leidsin poolkogemata ja õigupoolest kõikidel meloodiatele ja lauludel on oma esimene esitaja autor ja leidsin mälestusraamatu Aleksandr siidrovi poolt kirjutatud Peeezzin oma jäi Murke, kus kirjeldati Odessa juutide elu ning neil oli seal Odessas olnud tants nimega subotta Moldova anke sabat Moldabankas. Säh sulle Moldaavia tüdrukut. Mikspärast aga kolmas, Pealkiri sõja põgene, ei anna. Muusika helilooja Herman Jacob Low kes elas muuseas ka mõnda aega leedus kirjutas tuntud meloodiale subOttal uue laulu, milles kõneldakse sõjas vanemat kaotanud sigaretimüüjast. Laul saab üleilmseks suuremaks hitiks 1900 kahekümnendatel aastatel. See aga on juba jälle täiesti uus lugu ja laul. Aitäh selleks korraks Lauri Vanapa. Jahja Lauriga kohtume juba järgmisel nädalal, kolmapäeval jälle kõik päritud laulud on meil huvitav, saatelehekülje peal järelekuulatavad, nii et kuulake, kuulake, seal on palju põnevat taastamist. Tänaseks on saade läbi minu nimi, Kristo taim. Ma tänan teid kuulamast ja kohtun teiega juba homme homseks jutuks on meil Egiptus tants ja palju muud põnevat ning saategi külaliseks Kaidi Udras, kes kuus aastat elas, töötas Kairos, tantsis Kairo Pärnu teatris, nii et kuulake tema lugu, ammed, tänan, aga veel teised lood ees, kõike head teile ja kuulmiseni.