Vikerraadio. Head raadiokuulajad ja ka inimesed, kes te olete siia Rotermanni kvartalisse kogunenud vaatama, mismoodi sünnib üks raadiosaade ka tervitusi neile kõigile. Tänase tunni aja jooksul võib-olla natukene vähem kui tunni aja jooksul, ma tahaks kutsuda teid tantsumaailma, ma tahaks kutsuda teid kaugele, kus paljude eestlased on käinud. Tõsi, nad on käinud võib-olla rohkem siine ja Punase mere ääres puhkamas. Aga milline võiks olla seal elu ja olu selles kaugele, Egiptimaal tahaks sellest rääkida ja seda kõike. Ühe eestlannaga, kes kuus aastat tagasi pakkis kohvrid ja otsustas, et ta läheb ärasid, ta läheb just sinna kaugele maale, et seal tantsida ja õppida. Mul on hea meel, et tänases saates osaleb Kaidi Udris ning lisaks sellele teemale on meil veel ka teine teema saates ja puudutab see tantsumaailma natukene, teisest küljest nimelt Eestis on olemas selline buda, nagu seda on Eesti idamaise tantsukoda, mis ühendab uskumatult palju eesti naisi, kellele kõigile meeldib kõhutants. Kui nii võib öelda. Ning teisel juunil ehk siis juba laupäeval toimub suur tantsu pidu, mis on ka natukene heategeva eesmärgiga, ega sellest räägime ning jutujärje saab siis Sandra vokk, kes on idamaise tantsupojaks, eks liikmetest. Aga kõigepealt lugu muusikat, et siis juba jutuga alustaks. Ülaserva peal, kus oldi seisab 100 aastaga rikkis aeroplaan. Mootoreid andnud, all olnud nii viis või kuus korda, saaks teha riidia. Reegi. Saali juurde et laenu pärast võileiba, igav tõrja pooli oma too Haale soo on meil, et saaks Paarandada vaerubla nimilge RE sees pauh. Dideks on kindlalt Andres ja proua, tuul aga on väga hea tüürimees, pärna, manskaste ja mehaanika mõtlemine veidi veel, kellest saab Vardes? Puksiir? Valmis hoogu. Vooktuuri tur sealmaal. Mul on hea meel veel kord tervitada sind Kaidi Udris huvitaja saates tere. Tere. Mul on siin hea meel taas olla selliseid taas olla, see on õige, sest Me kohtusime sinuga tegelikult kuus aastat tagasi umbes samal ajal kuskil enne juunikuud. Ja ma mäletan väga hästi seda päeva, kui ma otsustasin sulle helistada. Ma olin näinud ühe tantsustuudio seina peal plakatit, kus oli kirjas, et üks eesti kõhutantsija annab oma viimased tunnid, siin on lahkumispidu ja ta sõidab ära. Ma küsisin oma tantsuõpetajalt, et kuhu ta sõidab, mulle öeldi, et ta läheb ära Egiptusesse. Mulle tundus uskumatu, sest just oli alanud Araabia kevadväed olid rahutud, igal pool hoiatati, et ei, turistid, ärge minge sinna. Ja siis üks noor ilus eesti tüdruk otsustab, et ta läheb Egiptusesse. Kaidi, need on sellest kuus aastat möödas, sa oled Eestist tagasi. Ma millegipärast ei usu, et lõplikult, et kindlasti sureerijadel kuhugile, aga vähemalt sa oled kuus aastat olla tantsinud Kairo ooperiteatris suurepäraseid rolle. Paluks sul meenutada seda esimest päeva. Kui sa siit otsustasid ära minna ja see algus, et kuidas sa läksid, sa tegid tõesti hea sissejuhatuse, ma leian, et Ta võib olla noorest peast me teemegi julgemaid ja vahvamaid otsuseid, et võib-olla tagasivaatavalt ma leian, et ma tõepoolest sukeldusin tundmatusse ja võib-olla ka pisut rahutusse piirkonda. Aga jah, kuus aastat tagasi, 14 juuni oli mul see see päev, kui ma lendasin ja ma lendasin kahe kohvriga nii palju, kui minu elu sinna mahtus. Ma teadsin seda, et Egiptuses on rahutud ajad ütleme, revolutsioon oli läbi, siis oli aasta 2012, aga see riik oli ikkagi endiselt väga ebastabiilne. Riik oli presidendita ja sisuliselt oli ikka valitsuseta. Nii et aga minu plaan oli juba tehtud umbes aasta aega enne seda ja ma teadsin, et ma lähen ja kas nüüd või mitte kunagi. Aga see oli hull plaan, tunnista minna Egiptusesse, kus vaadatakse kõhutantsijaid mitte just hea pilguga või sedasi, nagu neil ei ole nii hea maine millegipärast minna ja hakata seal kõhutantsijana tööle. Siis sa veel ei teadnud, et sa saad tegelikult ka rolle Kairo ooperiteatris ja väga tunnustatud väärtrolla tunnistada. Võib-olla pisut ekstreemne idee ja selle teostus. Jah, ma olin, ma olin väga kursis sellega, mis, mis imidžiga on kõhutants tema sünnimaal Egiptuses, aga selles mõttes, et, et ikkagi professionaalse tantsijana, kes on kogu oma põhiosa oma elust sellele sellele tantsustiile investeerinud ja kes seda armastan, aga nagu eksju nii kultuuriliselt kui ka füüsiliselt, et, et see oli nagu ainus ainus tee edasi, kuidas ma sain enda karjääri edendada. Et ma lootsin õppida keelt, ma lootsin töötada elava muusikaorkestrit tega. Ma lootsin, õppida tundma egiptlased, nende kehakeelt ja nende nende suhtumist, mida, mida peegeldabki tants tegelikult. Ja, ja ma ei teadnud, ma ei teadnud, et tegelikult Egiptusele oli minu jaoks teised plaanid, et ja et ma jätkan Kairo ooperimajas ja ma seal kuus aastat tantsin lisaks kõigele muule. Et see, see juhtus, juhtus üsna spontaanselt. Sa leidsid sealt omale armastuse ja ma leidsin sealt endale armastuse mehe, kes jagab minuga armastust ka tantsu vastu balleti vastu tantsu õpetamise vastu, nii et, et mul on mitu võtit. Korraga niimoodi aga veel tulles alguse juurde, siis see olid aasta olnud, kui ma mäletan, siis sinu blogis ilmusid pildid, kus olid ikkagi tankid, veel tänavad. Kui sa läksid sinna, kui palju oli, siis ütleme Kairos veel seda rahutust ja kõike sellist, et et noh, oli ikkagi ohtlikke, valgela oli ringi liikuda. Mäletan, mul oli üks kirjavahetus vahetult enne reisi ühe briti tantsijana ka Kairos, siis ma küsisin, et kuidas praegu tööturul tantsu tantsu tööturu olukord on ja siis ta ütles mulle, et Kaidi, sul on ikka väga must huumorimeel, et sa olevat otsustanud praegu tulla siia tantsima, et et tõepoolest kogu see meelelahutusäri oli seal sisuliselt surnud inimesed ei eelistasid mitte tänavale, et talle minna, mitte õhtul välja minna peredega raha hoiti kokku, sellepärast ei teadnud, millal jälle tööle saab, paljud töökohad olid selles mõttes, meil oli komandanditund Egiptuses peaaegu kui aasta aega järjest, kus peale peale kella kuut ei tohtinudgi välja minna, nii et inimesed istusid kodudes, ei käinud tööl? Ei, ei, ei nautinud elu ja, ja turvalisusega oli tõepoolest, nii et ikkagi ma ütleme nii, et ma tantsisin esimese esimese poole aasta jooksul ma tantsisin vähem ja ja ma valisin kohti, kus ma käin, kus ma ei käi, mis ajal on seal turvaline käia ja nii edasi. Et elasin ka tegelikult üle selle üsna poliitiliselt agressiivse aja, kui, kui tuli võimule moslemi vennaskond ja kui võimult magati maha sõjaväe poolt moslemi vennaskond, et need ajad olid sellised väga kõhedad, kus ma ka küsisin enda käest, et kas ma ikka suudan selle üle elada, et kas on nagu valgus tunneli lõpus. Aga need kohad, kus esinemas käisid, seal ei tulnud intsidente ette. Kairo ooperimajas, mis oli minu põhitöökoht, on, see oli alati väga turvaline, see on valitsusasutus, mis on piiratud suurte tara aedadega ja loomulikult väga ütleme, mehitatud turvateenistusega. Aga, aga kui rääkida sellest teisest minu töö poolest, mis oli siis selline nagu kommertsesinemine või selline hästi meelelahutuslik meediatöö, siis seal tegelikult on küll tulnud ette intsidente, kus ei suudeta ikkagi turvalisust tagada ja võib olla kõige ekstreemsema näitena, millest ma kirjutasin ka enda blogis oli, oli selline esinemine mis oli siis selle moslemi vennaskonna valitsuse aastal ja Ma võtsin osa ühest ilusast esinemisest viietärnihotellis, kus meil oli üks balletilavastus poissi, kus tüdrukut 12 tantsijat ja see oli sellise ürituse raames, mis oli araabia inseneride aastakoosolek. Ja seal vahepalaks oli siis balletietendus. Me olime pikkade kleitidega, mille all oli pikad retuusid ja ühesõnaga Meriti nagu keha ei näidanud, olime hästi viksi ja viisakat Egiptuse mõistes. Ja siis meie etendust katkestas üks moslemi vennaskonna liige, kes tuli lava peale ja hakkas karjuma, et, et see on kohatu, see on kõlvatu ja mida te teete ja pöördus publiku poole araabia keeles, küsis. Kuidas te seda kannatada, et, et kas on okei teile selline asi siin, meie silme sünnib poisid katsuvad tüdrukuid ja tüdrukud keerutavad saba. Ja ma mäletan. Ma märkasin seda, seda, seda meest karjumas, aga me väga professionaalselt jätkasime oma etendusega. Aga siis ta tuli lava peal, ei mäleta. Ma olin oma partneri süle, seda keerutasin, tundsin tema käsi meie peal ja ta lükkas meid sõna otseses mõttes lavalt eemale. Ja siis me mõtlesime, et see ei ole enam okei ja me ei saa koreograafiaga jätkata. Me lahkusime lavalt. Ja kahjuks selle tulemus oli see, et, et see, see meesterahvas jäi sinna peole, teda ei viidud ära, teda ei küsitletud, turva turvameeskond ei sekkunud, kuna tegu oli võimul oleva parteiga seotud võimuk võimuka mehega. No kui sa nüüd vaatad neid kuut aastat tagasi, siis algus oli tõenäoliselt keeruline ka sulle endale, aga kas on ka inimeste suhtumises ja ja kuidagi olekus ühiskonnas midagi nagu muutunud nende kuue aastaga läinud kuidagi vabamaks või, või? Ma ei tea, ma arvan, et Egiptus on oma oma need tuurid jälle sisse saanud et see selline ohtlik või ebastabiilne või kurb Aegist nagu meelelahutuse ja tantsumaailmaperspektiivis, see on nagu see on mööda mööda läinud. Ja, ja see elu jälle pulbitseb inimese jälle peredega käivad väljas, naudivad teatrietendusi, naudivad tantsuetendusi, niisiis selle Niiluse kruiis idel. Ja selles mõttes, et ma arvan, et tants on sama vihatud, kriips armastatud, kui ta ka enne oli, et lihtsalt ma arvan, et tantsijatel on nüüd peale seda araabia kevadet, neil on jälle tööd ja nad jälle elavad, suudavad sellest ära elada. See on hästi kummaline. Vaata, kui mõelda, et see on kõhutantsu kodumaa sünnima, siis mul on kadi meeles, et sa kunagi ütlesid, et väga vähesed egiptlased on nõus, et nende tütar hakkaks. Kõhutantsijaks kuidas sellega praegu lood on, et kui näiteks Kairo ooperiteatriski, kui palju on seal kohalikke, kui palju on seal välismaalasi, kes on tulnud seda õppima ja tantsivad? See on, seda on raske uskuda, et tõepoolest, et see, see, see piirkond, see Lähis-Ida, kus, mis on kõhutantsuhäll seal, see on selline väga vastandlik suhtumine, et kõhutantsu armastatakse, teadvustatakse, et see on osa meie pärimusest teni, kultuurist, aga, aga araabia üks korralik Araabia perekondi, araabia pereisa ei tahaks, et tema tütred või tema naissugulased sellega tegeleksid. Sellepärast et see on, see on häbiperele. Ja, ja see on selline, ütleme. Ma julgeks pakkuda, et Vilba 90 protsenti ühiskonnast on seal tantsu osas konservatiivse mõtlemisega, et nad armastavad kõhutantsijaid näha teleekraanil ja, ja siis live etendusena kusagil lava peal. Aga perekonda see ei sobi, sest et see siis see puudutab, riivab nagu perekonna au. Vot siis ikka kahepalgelisus. Aga Kairo ooperiteatris oli palju välismaalasi, kellega sa koos tantsisid, seal olid ka baleriinid tegelikult minu kompaniis, kelle, kelle nime all siis mina kuus aastat tantsisin, mina olin mina ainuke selline välismaalane, sest meie kompeni oli teistsugune. Ma ei olnud mitte balletitrupis, vaid ma olin kaasaegset tantsutrupis pärimuse ainetel, nii et me tegime, avastasime vanu häid egiptuse lugusid moderntantsukeeles aga see ülejäänud osa sellest tantsumaailmast ooperiteatrist. Kairo balletitrupp on valdavalt välismaalaste käes. Just nimelt sellepärast, et Kairos on vähe balletitantsijaid, naisi. Ma mõtlesin, et tantsimine ei ole prestiižne amet. Ja mehi on, on nagu vabalt valida ja neid balleti Instituudi lõpetajaid on mehi palju. Tüdrukuid on vähem ja sellepärast oled siis tüdrukuid tuua Euroopast või Venemaalt. Niimoodi, aga räägime natukene ka popkultuurist, et sina küll tantsisid selliseid kaasaegses võtmes vanu lugusid sa said ka seal peaosasid tantsida, mis on tegelikult ju väga lahe selles mõttes, et lubatakse välismaalastel tantsida oma rahvuskangelasi või, või siis kangelannasid. Aga mida üldse egiptlased kuulavad näiteks muusika? Kes on seal ka hevirokkbändid? Egiptus on, tuletan meelde, et erinevatel andmetel on ühe üle 90 miljoni riik, kus on sellist linnarahvast ja on maarahvast, on noor ja on vanu, on neid, kes on, on reisinud ja välismaailma näitan neid, kes kunagi ei lähegi Egiptusest välja, nad ei taha või nad ei suuda seda endale lubada. Maitseid on miljoneid. Võiks öelda, et, et see kõhutants, kui me räägime sellisest Araabia klassikalisemast muusikast ja sellistest, mis, mis kasutavad selliseid klassikalisi instrumente nagu trummid ja muss, marid ja sellised erinevad keelpillid. See on pigem, ütleme nii, et ta on nagu pigem nagu läheb sinna folklooripooled, seda kuulatakse, kui, kui on keegi esineja. Aga, aga kui, mis raadiost tuleb keskmise Egiptuse pere argipäeval on koraan ei, see on number üks, mida ei saa küll muusikaks lugeda, aga see on see, mida kuulatakse ja mis nagu on neile sellise hingelise tähtsusega. Aga sellel kohe järgi tuleb popmuusika. Egiptus on ju nimelt araabia maade Hollywood endiselt, kuigi ta elas üle need sellised paar sellist surmaaastat, eks ju, et kus midagi ei toimunud, lihtsalt. Aga nüüd on taas seed. Egiptuse popstaarid on, on kuulsad ja populaarsed üle terve Lähis-Ida ja väga palju muusikat nagu Eestiski armastuse, sõpruse ja kõige selle teemal. Ja, ja on ka nii-öelda uued suunad, mida võib-olla toetab või kuulab rohkem selline noor noored, alternatiivsed egiptlased, mis on siis see abimuusika ja elektroonne muusika sealhulgas ka näiteks Egiptuse hiphopi ja rege ja kõike seda, et see on natuke niisugune niueits. Aga ta on, ütleme jah, teda mängitakse raadiojaamades väga palju, et akadeemia. Nägime meiegi ühel oht sinu valikul ja seejärel ma paluksin natukene selgitada selle loo kohta, et missugused need täpselt oli, millest seal lauldi. Hästi. Kaidi Udras on meil täna saates külas naine, kes töötas kuus aastat Kairo ooperiteatris tantsijana nüüd Eestis tagasi ja see lugu, mis äsja kõlas, see oli veidi sinu valitud, äkki sa natukene räägid selle loo kohta, et mis lugu see oli ja millest seal lauldi, araabia keel, ma saan aru, on sul nüüd suus? Keel on suus ja see bänd, kes meil just esines, on praegu väga kuum ja väga popp ja nende nimi on Charmuvers. Nad on kolm kolm meest, kes teevad sellist egiptuse rege. Ja, ja selle loo nimi on zombid. Ta on tegelikult eelmise aastahitt 2000 seitsmeteistkümnendast aastast. Aga ta on üllatuslikult sotsiaalkriitiline. Ta on sihuke hea, hea poplugu, rege lugu, aga see räägib nii nii telefonide üle kasutamisest. Ja see on täiesti aktuaalne probleem, ma arvan, terves maailmas, nii nagu Eestis, nii ka Egiptuses, Kairos. Ja selle selle loo kohe esimesed sõnad hüüavad inimestele, et kuulge, teie, kes hoiatama nutitelefoni praegu autoroolis töö kontorilaua taga või koolilaua taga. Et kui te seda kaua teete, siis te muutute zombideks. Ja see muusikavideo on ka täis zombisid ja miks ma selle loo valisin, on see, et, et ma ise tantsisin nende muusikavideos. See oli selline tore kogemus, kus ma läksin, läksin kohale, mind oli kutsutud sellel päeval selle raha eest selle meeskonnaga, selle koreograafiga. Hommik, varavalgel päikesetõusu kutsutakse meid kohale. Me lähme karavani. Meil on koreograafia juba ettevalmistatud eelnevalt, aga me ei tea, mida meile antakse riietes selga panna või kuidas me välja näeme või kus me tantsivad. Ja juhtus siis nii, et, et mind riietati väga lahedaks hipiks, mul oli suur valge kübar, karvane vest ja laiad püksid. Ja siis tehti, pandi mulle zombi peale, et ma sain aru, et see ei ole seal midagi väga alternatiivselt ütleme midagi teistsugust. Ja selle muusikavideo filmimine toimus tänava peal, nii et selleks oli tänav kinni pandud autodele. Muidugi rõdude pealt oli meil päris paras publik, sest seal oli tegu oli kuulsa bändiga ja siis me tantsisime päise päeva ajal raske zombi meigiga keset palavat Kairo kuumust 36 pluss. Ja siis hiljem tuli see video välja, nii et see on mulle väga personaalselt läheb korda see lugu, et nii oma sisu kui ka lihtsalt minu mälestuste tõttu See tundub uskumatu, ma olen harjunud oma peas teatud stereotüüpidega, üks nendest on see, et et Egiptus on väga selline konservatiivne maa, kus on väga usklikud inimesed ja sellised asjad on lubamatud nagu zombid. Palju sina põrkasid kokku selliste kunagiste stereotüüpidega, mis seal murdusid, et tegelikult on elu hoopis värvilisem, hoopis kirjum ja kõik ei ole mustvalge. Ja kõik ei ole just nii nagu meile, kas räägitakse? Tegelikult ongi nii, et, et võib-olla meil on see see imidž sellest, sest on väga puhkusepõhine, et me kujutame ette Egiptusest, okei, võib-olla esiteks liivarandasid ja uhkeid hotelle meile väga soodsaid hindadega kaableid võib-olla beduine püramiide kindlasti, aga Egiptuse täpselt samasugune riik nagu iga teine, kus on, on linnaelu, on, on selles mõttes, kes on on aasta 2018 on väga palju sellist kaasaegset kultuuri ees, kui rääkida sellest kultuurist, siis väga tihti. Tihti saab Egiptuses meelelahutustööstus inspiratsiooni läänest ja Ameerikast, ma olen isiklikult töötanud sellistes produktsioonides, kus mulle saadetakse ka näidisvideo, näiteks kuulsast Ameerika hipooperist Asjerist öeldakse. Sellise video me teemegi, et täpselt sellise valgustuse ja sellise stsenaariumi kallal seda Egiptuses keegi ei kontrolli. Et nad ei võta ka päris üks ühele, et nad näiteks muudavad natukene midagi ära, aga ega see põhimõte jääb nagu jahu tõepoolest copy teist, et lääs on selline, on äge ja lahe, see müüb, müüb egiptuse noortele nendele, kes praegu on noor generatsioon, ma arvan, et kui eestlased käivad egiptlasest, siis neile jääb paratamatult selline teine, teine mälestus sellest. Vähesed eestlased võtavad ette reisi Kairosse ja kui võetakse, siis võetakse tavaliselt ühe ööga, et kaota, oodatakse äragi, Kütusemuuseum püramiidid, võib-olla kuhugi turistiturule, aga meid on ära hirmutatud, seal tundub kõik nii õudne, et kui sa juba käid, õlad paljad, on kõik läbi, kuigi oli kuum, on, et võib-olla ei tahagi, et peaks nagu kattuma, kuidas sinul sellega oled, et kas sa pidid võtma ka, ütleme, riietuses teatud asju arvesse või võisid sa käia vabalt nii nagu ise tahtsid? Õlle, nagu ütleks egiptlaste kaitseks turisti lohutuseks seda, et egiptlased on ääretult külalislahked ja sõbralikud ja neid ei tasu karta, et aga kui ma midagi valesti teen, et kui ma olen pealinnas ja ma panen teisegi asemel toppis, tegelikult sinuga ei juhtu midagi halba. Sa saad võib-olla pisut enam tähelepanu, aga keegi ei tule sulle kui välismaalasena, sul ei tule keegi midagi ütlema ega sind laimama või, või ei ohusta sind. See on nii-öelda sulle luba, kuna sa oled turisti ja sa ei tea, et lihtsalt sul on endal ebamugav, et kui, kui sind jälitatakse, võib-olla keegi teeb pilti ka, eks ju, et et Kairos ei näeks õlapaelteta pluusi ja nii edasi. Et võib-olla mida eestlane ei tea, ongi see, et Kairo on täis turiste väga palju neid, kes tulevad käinud Kairosse ja neid on nii pereturistid, ärituristid kui ka päkk päkkerid ja, ja selles mõttes tõepoolest, kui nüüd võrrelda, et mis oli pilt 2012 ja nüüd 2018, kui ma ära tulin, siis turistid on tagasi tulnud ja ma olen sama õnnelik kui egiptlased, kui ma näen valgeid turistide kõndimas, et oh kui tore, et nad ikka tulevad, nad on valinud ja nad on usaldanud seda riiki ja seda turvalisust, et mina isiklikult tõepoolest soovinud. Ta on ikkagi võimalusel Kairosse sõita, sellepärast seda kultuuri ja ajalugu on seal rohkem kui ainult see vaaraode teemani, siis me teame seda on nii palju arhitektuuri keskajast ja keskajast nüüd hilis hilissajanditelt, et kui mõttekaks korralik ekskursioon, siis saab nagu väga palju rikkalikuma pildi sellest, mis on egiptlased, et ei ole ainult selline Alibaba seitse rööride kaablid ja, ja liiv, eks ju. Aga sina, kui sa seal elasid seitse ringiga sõita mööda seda maad erinevates piirkondades, ma olen egiptuse üsna läbisõit, no tegelikult ma tegin seda tihti koos oma külalistega, kes tulid Eestist, et oli see siis minu õde või minu isa või minu külalised, siis ma käisin Lõuna-Egiptuses Assuani, seal ukse ris, käisin ära ja Lääne-Sahara vaasis siuas käisin ära, Aleksandr, ma olen palju kordi käinud, kuna seal on ka ooperit, kus me andsime etendusi loomulikult Siinai poolsaarel, mis on, mis oli minu jaoks selline võimas koht, et kus lihtsalt saab taas loodusega ühendust, kuigi seal ei ole sellist rohelist loodust, seal on mäed ja sellised orud ja kanjonid. Aga lihtsalt, see oli selline hea hea võimalus Kairo linna stressi nagu maandada ja ära minna ja siis ma olen ka loomulikult käinud aasidest Kairo lähistel, mis on selline põlluharijate maa? Jah. Ma julgen öelda, et ma olen Egiptuse igatepidi läbi läbi risti ära näinud. Räägime ühest teemast veel, mis on see, et mismoodi on sind sinna kultuuriruumi vastu võetud? Sinu abikaasa on egiptlane, sina ise, moslem ei ole, tema küll on, kuidas sind võeti, ütleme siis, mitte Muslemina moslemi peresse vastu. See on väga huvitav küsimus. Ma arvan, et see on see teema, mida tihti välismaalased kardavad, et võõras riigis ja võõra kultuuri ja eks usu, eks ju valduses, et minul läks haruldaselt hästi sellega, kuna, et see perekond, kellega ma nüüd ühinesin, võttis mind väga avatult ja sõbralikult vastu. Arvestades seda, et egiptlased perspektiivist, et ma ei olnud egiptlane, ma olin, olin valge nahaga idaeurooplane arvestades, et ma ei olnud moslem, ma tulen nagu kristluse kultuuriruumist ja arvestades sellega, et ma olen tantsija. Ma arvan, et see viimane on stiima, nüüd oleks tavaliselt küll selline täielik tabu, aga kuna ka nende enda poeg ja minu abikaasa on ka tantsija ja kõrgharidusega tantsupedagoog et siis nad olid juba rohkem avatud kui keskmine egiptuse perekond. Et pere mõttes võeti mind kiiresti vastu, hoolimata sellest, et mu araabia keel ei olnud veel väga hea, meil olid ikkagi keelebarjäär, oli tugev. Aga kui rääkida töökeskkonnast, et tantsimine ja igapäevane suhtlus lastega, et siis seal mul võttis rohkem aega, et ennast tõestada just sellepärast, et niikaua kui sa keelt ei tunne, sabad oma kehagi ennast tõestamist tantsijana tähendab lihtsalt seda, et ma räägin vähem ja tantsin rohkem jätas tants räägib minu eest. Aga ma tundsin puudust sellest, et kaasa rääkida pani muredest, probleemidest, kui meil olid koosolekud, et seal ma ei saa tantsida. Seal ma pean rääkima ja esimesed aastad ma lihtsalt istusin ja ma noogutasin ja hiljem sain mingi tõlke või seal ei olnud frustreeriv, et ma tundsin, et ma ei ole osa sellest grupist. Ma arvan, et kolm aastat võttis aega, nii et ma juba hakkasin julgema, et ma ikkagi puterdan araabia keelega, aga ma räägin oma oma mõtted ära. Ja siis ma tundsin, et ma olen osa sellest ooperi ooperiperes. Ma saan öelda, mida mina arvan ja mind väga tihti huviga kuulati, sest ma olin teistsugune. Mul oli teistsugune nägemus ja ma olin nii-öelda tulin väljas väljaspoolt ja selles mõttes võeti mind võib-olla natuke isegi tõsisemalt kui, kui omad egiptuse trupi liikmeid. Aga ei tea, kas nüüd natuke kahju ei ole tagasi olla, selles mõttes, et sa olid seal, tõestasid ennast, kõik läks hästi ja nüüd sa tulid tagasi või tähendab see hoopis seda, et sa lähed siit veel edasi kuhugile mujale. Mul on küll kahju tagasi olla, aga see Rõõm tagasi olla on suurem kui see, kus egiptuse igatses. Ma arvan, et see on see, et me oleme harjunud selle keskkonnas rutiiniga nende inimestega, kes meid igapäevaselt ümbritsevad. Aga lihtsalt need minu aastatega on küpsenud need minu järgmised plaanid ja sihid ja ma teadsin, et selleks ma pean ikkagi Egiptusest ära tulema. Ja et neid, neid ma soovin jätkata Euroopas ja teises kultuuriruumis ma jätan lahti kõik need uksed ja aknad edaspidiseks reisideks ja väljakutseteks, sellepärast et et tantsijad teadagi, on sellised, noh, me oleme küll sellised poeemid ja sellised vabamõtlejad ja sellised vabad hinged, kes tahavad, leegid tahavad, tahavad tantsida, hoolimata sellest, kus see toimub. Aga, aga Eesti ja vahepeal hea selline staap kus ennast laadida natuke ennast ümber aklimatiseerud ja mõelda, et mida edasi ja kuidas edasi. Aga kas see annab palju juurde, et sa oled õppinud ikkagi kõhutantsu kodumaal seda tantsuidamaist, tantsu, et siis minna ja Euroopas näiteks õpetada või tantsida õlu etendusi? Loomulikult selles mõttes, et ma, ma arvan, et ma olen Eestis siit väiksest Eestist saanud suurepärase kõhutantsukooli. Ma olen küll ennast ka väga palju koolitanud välismaal, aga see tase, mis Eestis oli ja mis mida, mida mina endale sain, on nagu väga hästi ära tasunud. Ja arvestades seda, et minu abikaasa tantsuõpetaja, et meie suur siht ongi see, et me, et me hakkame arendama oma rahvusvahelist karjääri kui õpetava baari Ta esineva paarina seda on Euroopas vähe ja kuna ka minu abikaasa on tänaseks kahekordse nagu akadeemilise tantsukraadiga, et tal on ka omalt poolt nii palju anda, mida minul, minul ei ole ikkagi, et noh, ta on nagu Egiptuses kasvanud syndinud, ta on nagu ta on nagu kogu see kultuuri nagu see kultuur ise. Et mina annan enda poolt seda akadeemiliste euroopa pilgust nähtavat, seda, kuidas mina olen sellest aru saanud. Ma usun, et sellega on meil veel palju asju ära tegemata. Ääretult põnev, aga me kuulame siia nüüd veel muusikat ja siis ühineb meiega juba ka Sandra vokk ja viime jutuga natukene laiemale nimelt Eesti idamaise tantsu koda korraldab laupäeval ühe suure tantsuetenduse ning keda seal näha saab ja, ja missugused on lood Eesti kõhutantsuga, sellest siis õige varsti. Jätkame saadet ning tänane huvitaja saade on salvestatud tegelikult pühapäeval, väike ajanihe siin on, eetrisse läheb ta kolmapäeval ja pühapäevasel päeval istume Rotermanni kvartalis, ajame juttu tantsust ja tantsumaailmast vestluskaaslasteks. Kaidi Udrism, tantsija, kes oli kuus aastat ära Egiptuses, on Eestis tagasi. Kui kauaks, võta sa kinni ja teine külaline, kes meiega liitunud on Eesti idamaise tantsukojast Sandra vokk, tere. Tere. Tegelikult Kaidi, oled ka sina selles samas Eesti idamaise tantsu kojaseks liige. Jah, nii see on, et sandaga meil on pikk-pikk tantsuelu juba koos koos ära elatud. Ta ütles. Sandra polegi enam, meenutab mulle seda algusaega, millal see võis olla, kui Eestist sai kõhutants populaarseks või kui sellest hakati rääkima. Kui naised hakkasid kõhutantsuga siin tantsima kui sa mäletad, siis meie sinuga kohtusime, meie kohtumisest on 15 aastat möödas ja meie õppisime Vaidiga tol ajal Eesti esimese kõhutantsuõpetaja või nimetame teda eesti kõhutantsu maalne toojaks Pille Roosi juures. Ja selleks ajaks oli Pille Roosi kõhutantsu juba kuskil kuus seitse aastat Eestis õpetanud, nii et 90.-te lõpus hakkas see siin suuremat levima. Ja, ja tema omakorda Pille Roosi omakorda sai inspiratsiooni selleks soomlastelt, kelle, kelle hulgas uskumatult oli kõhutantsu väga populaarne ja on siiamaani tegelikult uskuge või mitte, Eestis on see täpselt sama huvitav nähtus, et tants, mis on meist nii kaugelt pärit, on meie hulgas tegelikult niivõrd populaarne tuhanded-tuhanded, eesti naised on seda õppinud ja tantsivad praegugi. Palju neid umbes võiks olla, sa ütlesid küll tuhandeid-tuhandeid, aga no klubid, WWW treeningud, kus neid tehakse, kui palju neid on? Koja liikmeid? Meie tantsuidamaise tantsukojas praegu ei ole selles mõttes kõiki Eesti kõhutantsijaid, meie oleme Pille Roosi õpilased või siis tema tütred, tegelikult kes võiksid Pille roosilt kõhutantsu suurte ürituste korraldamise üle ja praegu meil on kojas ei rohkem ega vähem kui kaheksa liiget. Aga sellega treenerid ja need on treenerid, esineja, vaata seal on ka india tantsuõpetajaid ja tantsijaid. Kuna Pille Roosi on ka india tantsuõpetaja tegelikult India tantsu õpetamisega alustas ta varem. Arvestades vaata, kui kaugele on just meie õpetaja Pille Roosi kaudu levinud nüüdse kõhutantsuhaare siis nende, tema õpilaste ja tema enda kaudu. Siin võibki lugeda seda inimeste arvu ikkagi tuhandetes. Ja nüüd, laupäeval, see, mis toimub teisel juunil, kes siis kokku tulevad ja mis teil plaanis on? Seal tulevad kokku kõhutantsijad, nii õpetajad kui harrastada head kõikjalt Eestis ja arvestades, et nii linnades kui maapiirkonda piirkondades on õpetajaid ja väikseid stuudioid, väikseid gruppe, kes tegutsevad juba aastaid neid on kümneid kümneid. Ja me oleme kõik harjunud juba üle 10 aasta igal kevadel kuskil mai lõpus juuni alguses kogunema just Salme kultuurikeskuses, kus me oleme ka seekord järgmisel nädalal ja, ja tulebki selline suur kõhutantsijate pidu, kus me astume üles oma parimate tantsudega ja saame jälle üle aasta kokku rääkida, muljetada, rõõmustada koos panna kõige uhkemad kostüümid selga ja tunda ennast säravate toredad andekate naistena. Kas see on üldse võimalik, et üks selline põhjamaalane põhjamaine naine võib tantsida? No nagu idamaa naine, see on võimalik ja kuidas see võimalik on, see on seda raske saavutada, lõpuks hakkaks puus liikuma ja kõht lihtsalt ei võbelex, liiguks nii nagu vaja, see on lihtsalt oma kestast välja tulemise küsimus, mingis mõttes. Põhjamaalased on oma loomu poolest kui nii võib öelda, natuke tagasihoidlikumad niikuinii. Kaidi kindlasti saab siin oma oma muljete põhjal kas kinnitada või ümber lükata, aga ma usun, et, et ka veidi kogemus on see et Egiptuses ja teistes araabiamaades tants on midagi, millega inimesed igapäevaselt väljendavad oma tundeid, eelkõige rõõmu, elurõõmu ja seal ja, ja eesti kultuuris sellist. Sellist harjumust või sellist kommet ei ole, et et üldiselt emotsioone väljendatakse minimaalselt. Aga kui nüüd see Eesti inimene, kui ta saab üle oma mingisugusest hirmust, kas siis kuidagi esile tõusta teiste seast või kuidagi nagu teha midagi, mida ta veel ei oska siis tal tuleb kõik välja, mis ta tahab, sealhulgas ka need väga liikuvad puusad. Enda poolt veel lisaks, et see võbelev kõht on kõhutantsus, väga hea, et tegelikult see on tihti see eesmärk, mida me soovime saavutada, et inimesed lõdvestaks oma kehas ja et need väristusid, ehk need tähendabki Ubelevad kõhtu. Et sellepärast saavad seda teha nii, nii peenikesed, paksud, pikad kui lühikesed. Ja mis puutub siis veel sellesse, et kas põhjamaine naine suudab mingit taset saavutada seda, et tegelikult mina kutsusin oma pulma Kairos esinema ei kellegi muu kui, kui Sandra. Ja mul oleks olnud ju võimalus valida tuhandete egiptuse kõhutantsija nende vahel, ma tean küll, et neid on häid ja halbu ja igasuguseid aga mitte ainult sellepärast, et Sandra, minu sõbranna, kelle pärast on üks minu lemmik võttest, ta on, on selles mõttes ta on artist, niivõrd sügavaid artiste on Egiptusest raske leida. Ma arvan, et põhjamaine naine võib-olla üks väga kõhutantsija. Kas see on raske tants, mitu aastat pead harjutama, et kõik lihased tööle hakkaks ja kui palju neid lihaseid seal üldse on? Et oleme harjunud, on üks kõhulihased, töötab, ei tööta, aga kuidas sellega olla? Mina ütleks niimoodi, et, et tehnikat on kõik võimelised õppima, see võib sõltuda nüüd sellest, kui raskelt keegi või kui põhjalikult keegi treenib, et kui kaua tal võtab aega, et kõikide lihaste kontrollimine nüüd täiesti käppa saada. Aga mis on selle tantsu puhul veelgi raskem, minu arvates on see, kuidas tulla just sealt tehnikast nagu kaugemale või kuidas anda õigemini mitte anda edasi mingit tunnet, vaid pigem võtta ära mingisugused piirangud ja see tahe olukorda kontrollida ja lasta sellel tantsul vabalt endast nagu voolata ja, ja kõhutants, või siis idamaine tants ju oma. Vähemalt see, mida me egiptuse sellise soolotantsuna teame, on oma olemuselt improvisatsiooniline. Ja sünnib koostöös muusika ja tantsija ja publikuga koha peal. Ja kuidas nüüd lasta sellisel olukorral vabalt voolata, kus olenemata sellest, et sa oled tehnika nagu suurepäraselt ära õppinud, kus publik tunneb näiteks ja tantsija ise ka muusikud, kõik tunnevad end midagi täiesti imelist, sünnib praegu. Ja see on hästi põhjalikult liigutav et tihti ja seda võib-olla ka kas või näitelavadel või see ei pea olema ainult kõhutantsus, kus publik vaadates seda, mis laval toimub, ta on, ta unustab kõik muu ära, tunnevad midagi maagilist, sünnib kui siin. Ja ma arvan, et see maagia on see kõige raskem asi tantsu puhul, et kuidas, kuidas, kuidas sellised hetked juhtuvad ja kuidas neil lasta juhtuda. Arusaadav. Nii et sel laupäeval, siis õigemini teisel juunil on võimalik näha seda imet, mis kindlasti sünnib mingi tantsu puhul. Ja üks asi veel selle juures on, et tegelikult on teil ta natukene nagu hea tegeleda see kontsert, et sinna võivad kõik tulla ja teha. See läheb, see läheb ammeutroofilise lateraalskleroosi haigete toetuseks. See on ravimatu haigus mille tunnusteks on lihaste lihaslõtvus ja lihaste hästi kiiresti progresseeruv nagu halvenemine. Tantsijatena. Meie peame oma keha oma justkui töövahendiks või, või ilma ilma kehata, me ei saa tantsida ja kõhutantsu meie väikses kõhutantsu kogukonnas Eestis vapustas meid uudis, et üks meie väga hinnatud kolleege, temal diagnoositi see haigus, mis tähendas seda, et sellest diagnoosi hetkest juba mõne aasta järel on ta ratastoolis. Paraku on niimoodi, et selle haiguse ravi ei ole võimalik ja mis kell see lõpeb lihtsalt hingamislihaste töö lõppemisega. Ja kuna Eestis on selle haiguse teadvustamiseks ja osaliselt ka raviks veel väga palju teha ja sellest tööst haigekassa kõike teha ei saa, siis on vajalik just, et kogukond aitab sellele kaasa. Nii et meie oma kontserdiga, mis laupäeval, teisel juunil kell viis Salme kultuurikeskuses toimub Omalt poolt, panustame ka Janno puusepa fondi töösse, kes ravimata haigustega tegeleda. Mul on ääretult hea meel, et te täna tulite juttu ajasite minuga jagame raadiokuulajatega, aitäh Kaidi Udris, aitäh, Sandra vokk ning soovitan kõigil siis minna laupäeval vaatama kõhutants, võib-olla keegi leiab sealt oma kutsumuse armastuse kunagi pole vist hilja selle tantsuga tegelema hakata. Kahtlemata mitte. Me ootame kõiki meile kaasa elama ja headtegevat. Tore. Tänane saade sai salvestatud pühapäeval tarmanni kvartalis ühes välikohvikus, nii et kui te siin vahepeal kuulsite kajakaid, lapsi hüüdmas, siis see kõik on, oli puhas loodus. Niisugune see tänane saade oli minu nimi Krista taim. Tänan teid kuulamast ja soovin kõike head. Sinu sõrmentis taitusi tunnen ma siin täis kugi, kui teame, mis teha. Mõni naer Tartus nukke ja päike kapriis päevad, kui jäime koos mõtisklema. Meie meeletu ei need minuvamatumate, millel knaadiat, ülaka tilgatumaks ka üsna vaikivat meresoola, mis kuudel. Jala no tänan, ei mõtlegi. Seymour lühigne suvatu. Peale. Hommikul kurja unenäo kordus silu ühe ammuse ela. Onu ära kulunud refrään, mis on ometi täna iludus meie ärkamisaja ja uinumisloo veidi koodi ehk juurdegi palu. Kujuteldaval plaanil minu lemmik sansso, ülirõõmus ja lõikavalt valus. Suvetu ja kuna ei mõelnud, selle järgi teen paar ala, on kõik need suved. Lõpegi see korraala on, kõik need suved ja Udanud näen, ei mõtlegi. Teen vara, kõik need suved. Ei lõppegi. Vein. Vikerraadio.