Tere, Me alustamegi taas järjekordse huvitaja saate tunniga ning täna on mitmes mõttes eriline saade. Esiteks on eriline see, et me salvestame selle saate ette siit, Rotermanni kvartalist ja eriline on ka meie tänane saate teema, kuna me sukeldume täiesti erilisse tsirkusemaailma ja möödas on need ajad, kui tsirkus tähendas piinatud noomi tantsivaid karusid, habemega naisi. Kaasaegne tsirkus on midagi hoopis muud ja see kannab sellise kvaliteedi täitsa meelelahutuse kõrval ka hoopis tera pilist ja rehabliteerivat funktsiooni. Ja sellest kõigest räägibki meile täna lähemalt saatekülaline, peady haapsalu jõudva kaasaegse tsirkusefestivali hoog, direktor Anu tähemaa. Mina olen saatejuht Kerttu Kaldoja, põnevat kuulamist. Kaheksandast 10. juunini toimub Haapsalus esmakordselt Eestis rahvusvaheline kaasaegse tsirkuse festival hoog ja seal astub üles väga palju artiste üle kogu maailma. Minuga on nüüd selles kaasaegses tsirkusest juttu ajamas, festivali direktor Anu tähema. Tere tulemast. Tere päevast. Räägi palun Anu alustuseks seda. Kas inimesed peaksid muretsema selle sõnapaari kaasaegne tsirkus pärast, et kui nad tulevad etendusele, kas nad näevad ikkagi seda mustkunsti, kloune, kõike seda, millega me oleme harjunud, millega see. Kus seostub? Ma arvan, et see festival on täis üllatusi nendele inimestele, kes kohale tulevad. Eelkõige ma usun, et me suudame natukene muuta taas müüte kus arvatakse, et tsirkus on ainult lastele või tsirkus on ainult klounid või tsirkus on loomadega koos. Tegelikult tänapäeval on tsirkus saanud palju laiema mõiste ja kui me räägime kaaslase tsirkusest žanris, siis minu jaoks. Nähes kõike seda, mis maailmas toimub, on ta isegi nagu liikumas välja ainult etenduskunstipiirist sest ta kaasab väga palju sihtgruppe. Ta eesmärgid on väga erinevad ja tema tulemus on samamoodi palju laiapõhjalisem kui ainult üks etenduskunsti eraldi vaadatuna. Kas ma saan õigesti aru, et selle kaasaegse tsirkuse ja nii-öelda klassikalise tsirkuse vahe ongi see, et kui on klassikaline tsirkus, millega me oleme võib-olla harjunud on, see tuleb žonglööride, teeb oma numbri ära, tuleb ratsutaja, tuleb. Kloun Nad teevad järjest oma numbrid, aga et siis kaasaegne tsirkus, nad seovad need numbrid kuidagi üheks tervikuks, et me läheme etendust, mitte neid numbreid. Ja just nimelt esiteks see lavastus on äärmiselt oluline, et ta enam ei ole tükeldatud, need erinevad tsirkusedistsipliinid on seal sees. Aga nad ei ole enam nagu sellise vaatenurga alt. Vau, kummardan, tegin ära meeletult toreda žongleerimist trikki ja nüüd siis kõik aplodeerivad vaid pigem süžee läheb edasi, see trikk on justkui vahend, kuidas etenduses mingi asja edasiandmiseks, nagu neid trikke kasutatakse. Ja lisaks on see ka väga oluline, et kui seitsmekümnendatel eemaldati tsirkus kui selline põllumajandusministeeriumi alt ja viidi ta Kultuuriministeeriumi alla see oli väga suur muutus tollel ajal samamoodi ja siis toodi kui põhjuseks, et miks peab inimene enda meelelahutuseks rakendama loomi kui piss võiks ise oma erinevaid oskusi arendada ja kuhumaani üldse inimene võib ennast arendada ja siis hakkasid need artistid noh, suhteliselt võrdselt õppima pillimängu. Needsamad artistid võivad olla väga suurepärased maalikunstnikud või akrobaadid või samal ajal žonglöörija sama nagu teavad väga mitmeid distsipliine, nad fokusseerivad oma tegevuse ja arendavad ennast erinevates valdkondades. Ja, ja see ongi nagu minu jaoks kõige suurem vahe ja kõige suurem üllatus, kuna mina tulin klassikalise muusika tagapõhjaga ja olen olnud väga pikka aega dirigent ja õppejõud ja, ja üldse kooli raja või siis jah, hästi palju oma elust veetnud turneedel, et siis minu jaoks oli kirkuse alguses väga ehmatav sõna üldse, kui mulle pakuti, et sa oled nii palju tantsu produtseerinud, nii palju muusikat selle kõige kõrval, et miks sa ei lähe, vaatame, mis tsirkuses toimub ja ma mäletan, kuidas mul käisid külmajudinad ümber mina ja tsirkus, andke andeks, et see kuidagi ei olnud minu ellu jõudnud ja ma olin käinud mudil etendustel ja ma sain nagu laste pärast sai käidud ja vaadatud, aga ma ei tundnud ennast seal sugugi mitte hästi. Ja kui siis tõuge mulle anti ja elu mängist kätte need kaardid, et ma saan näha maailmas erinevaid festivale, siis ilma järjest saan rohkem aru, kui väärtuslik on see uus, mida pakutakse ja mida võib-olla meie inimene ei oskagi tahta ära ja on jäänud selline laias laastus palagan ära on jäänud selline. Noh, ütleme, halvas mõttes nali, eks loomulikult, kui me räägime kloonidest, see on üldse väga delikaatne teema. Õnneks ma ei tea Eestis halbu kloune, nad ikkagi püüavad olla võimalikult kaasaegsed, aga, aga tegelikult Ta on paljudes etendustes ära jäetud klooni rolli puhul see punane nina võib-olla sinine nina näiteks või üldse mitte ninaga. Ja kloun ei ole enam justkui see nii-öelda vahetegelane, kes naerutab rahvast väita, võib olla täiesti tagasihoidlik kõrvaltvaataja, kes osutab mingitele probleemidele või kitsaskohale või paneb sind mõtlema või on ise üdini nii inimlikul viisil välja toomas seda, mis meie kõigi eludes toimub ja mis meid kõiki puudutab. Nii et ta läheb hästi laiali, mistõttu on väga raske või keeruline öelda, et mida see kaasaegne tsirkus tähendab küll, aga kui ma natukene lihtsalt toon seda võrdlust, et sa tõid siin välja, et tuleb akrobaat ja tuleb keegi, kes teeb oma numbri, siis tõesti, see seotakse väga ilusal viisil kokku. Teisest küljest on see liin, mida nad kõik need esinejad jälgivad, see on nii oskuslikult põimitud. Et näiteks kui ma räägin Tom Oktoni etendust, mis nõudli põuns siis minu jaoks seda etendust vaadates kadus ära täiesti reaalsustaju. Et inimene, kes mängib puhtalt oma kehaga, jah, me võime seda isegi nagu nimetata rohkem visuaalse teatrivaldkonda aga mitte ainult seal on ka valgus ja seal on nii ülimeisterlik keha kasutada. Ja samas ka koomika, nii et nad seovad valdkondi, mis tunduvad väga üllatavad omavahel kokku ja mis on ka hästi oluline, siis noh, nagu ma enne mainisin, tsirkus ei ole mitte ainult laste jaoks, seal on väga kindlalt ära toodud välja, kellele antud etendus on mõeldud. Et sama, mis me soovitame kunstigurmaanil seitse pluss, mitte nooremate lastega tulla, sest nad lihtsalt ei saa sellest aru niivõrd nagu täiskasvanud ja võib-olla nad siis ka ei püsi seal etendusel niimoodi kenasti paigal. Meie peaesineja Mattias Rumiir, kes oma ütleme, teemade mõttes toob esile meie mehe rolli tänapäeva ühiskonnas. No teda on üldse kirjeldatud ju ka kui depressiivsed klouni, et kas see on midagi, mis võiks tsirkusega kaasas käia, depressiivne, kloune tsirkus mõttes ei seosta neid kahte omavahel, just nimelt on niisugune tore naljakas kontrast. Ja kui ma panen veel näiteks armastatud depressiivne kloun, et kui depressiivne võib inimeste täiesti eemale peletada ja kloun kedagi teistele teisest küljest nagu šokeerida, siis austatud sinna juurde, ma tean, et ma ise olin kunagi, kui ma käisin seda vaatamas esimest korda ja mõtlesin, et miks need programmi loojad ometi on pannud klounid tähendab see viimaseks, et see võiks olla keskel või kuskil alguses ja ma olin suhteliselt skeptiline, teades oma klouni armastust. Aga, aga kui ma siis lõpuks seal etendusel olin, siis, siis ma olin ainult selle lava päralt ja nägin, kuidas see mehe roll ühiskonnas ühest küljest armastus, teisest küljest kontorielu, kolmandast küljest ebaõnnestumised või õnnestumised ja siis lõpuks klouni roll, et see on nii oskuslikult läbi nelja endasse kokku põimitud, et see etendus, mis siia tulemas ongi, on nagu põimik parimast, mis tema nelja varasema etenduse puhul on kokku seotud. Aga kas inimesed oskavad selle ka vastu võtta, sest tsirkuse mõiste tsirkus? Millega meie teda teame, et on paar-kolmsada aastat on ta sellisena püsinud suhteliselt muutumatuna. Et kas me oskame vastu võtta seda kaasaegset tsirkust, seda, et see kloun on depressiivne, kes räägib tänapäeva ühiskonna probleemidest ja meeste muredest. Et see ei ole võib-olla see, mida inimene ootab tsirkusesse tulles, kas nad oskavad seda hinnata? Depresiivne on samas ka naljakas, sest me tunneme ära iseennast seal laval, aga paljuski ja inimesed elavad kaasa. Sul on väga õige viide see, millega me tõeliselt selles valdkonnas siin Eestis maadleme, on seesama nii-öelda tsirkuse mõiste, et kui ma küsin prantslase käest, mis on leib, siis tuleb ju kindel vastus, et see on pikk ja, ja valgest jahu, valge jahu ja, ja selline suhteliselt nätske tugev, onju. Ja meie, Eesti inimese jaoks on leib justkui must ja, ja nüüd on ta lisanditega ja mis iganes, aga et see ongi, me arutasime seda just üleeile ühe mu Austraalia kolleegiga, kes maadleb samas nii-öelda, et me arutasime, et mikspärast jäeti selle žanrinimetus siiski tsirkuses, kuigi ta on hoopis midagi muud. Ja sinu küsimusele vastates, et kui need inimesed ainult tuleks kohale, saaks võite oma eelarvamustest, siis nad kindlasti võtavad vastu, sest me oleme püüdnud luua selle programmi siiski inimeselt inimesele sellist süvakunsti ja kultuuri, kus inimene tõesti noh, ma olen ka ise kogenud Ena päris mitmetele teatrilavastustele lähed kohale ja no üldse aru ei saa. Nonii, tiib, kunst, et tuled tagasi. Ma ütlen, et mul on veel pikk arenguruum, et ma üldse sellest kunstist aru saan, et kas ma olen õiges kohas. Et selles mõttes ärge peljake seda tsirkust kui see sõna kui sellist. Ja samamoodi noh, seal kindlasti on, tuleb lugeda programmi ja vaadata, kuhu siis endale sobib tulla. Tsirkus. Ongi ju ka midagi sellist, kuhu minnaksegi lapsi lõbustama siis hetkel mulle jääbki mulje, et tegemist on sellise süvaetenduskunstiga, et kas see on pigem siis hoopis täiskasvanutele mõeldud? See etendus on tegelikult väga laiale sihtgrupile, et pered on kindlasti üks sihtgrupp, aga nagu ma ütlesin, et on väga kindlalt välja toodud, missugune on see vanus. Kindla peale tulevad kõik need inimesed, kes tulevad vaatama meie välietendusi, seal on tänavakunstnikud, seal on maailmatasemel väga uhke Otabasotto, keda mul ei ole õnnestunud kahe aasta jooksul siin Eestis üldse saada, sest tal on kogu aeg järjekord järgi. Seal on Torsten Andresen, kes on tänavakunsti isa Rootsis kes alustas aegadel, kus veel politsei eest tuli põgeneda tänaval oma etendusi, andes selle Marcobonishima, kes väga osavalt žongleerida viie jalgpalliga olles sellega kinessi rekordite raamatus ja praegu harjuta teatavalt või salajasi, öeldes, et ta harjutab seda tehes monorattal, nii et see kõik on väga nagu teistmoodi. Et see on kindel valik. Kindlasti võis tulla Berene, kus see raha on viis eurot inimesele terve päeva sissepääs ja ta näeb seal korduvalt toredaid etendusi, mis on arusaadavad kõigile, nad saavad proovida tsirkusevahendeid, meil on nagu tsirkusemaailm sinna üles ehitatud, et ka vanaisad võid tulla proovima, kuidas trapetsi, kui ta on näiteks või siis teha ise žongleerimist, palle, seal on kogenud juhendajad kõrval, kes aitavad osa saada, sest me leiame, kui sa ise natuke proovinud paar minutit saad teada, kui raske võib olla monorattaga sõita. Ja kuidagi see suhtumine muutub või samamoodi songleerimisega. Aga kui me räägime siseetendustes, siis seal on näiteks null kuni kaks eluaastat on tulemas tantsema Leedust leedu beebid täiesti beebid, nad on tõesti null kuni kaks eluaastat, kolmene on liiga vana. Kolmene saab vaadata seda sündmust kõrvalt tooli pealt nulli kuni kaks eluaastat koos vanemaga tantsijat ümber tantsuruumis. Ja nad saavad kogeda, katsuda valguseid ja neile antud seal võimalikult palju sellist avastamisruumi. Birute panevis jutte on üks leedu koreograaf, kes on oma doktorikraadi kaitsnud selle peale, kuidas luua etendusi väikelastele, missugune nende vastuvõtuvõime. Ja need inimesed, kes kogesid meil siin aprillikuus värvilisi mäng ja me tegime tuuri Eestis nulli, kaheksa etendust. Selles etenduses oli veel see faas, kus lapsed käisid nagu korraks lava peal ja siis läbi valguse märguande, nad läksid tagasi vanematele kaissu. Et nüüd see järgmine etendus, milleks on tunkedes ja mis on ka kaks korda, on 809. juuni hommikupoole vastavalt laste magamise ajale ja mahutab vaid 25 last, see on selline etendus, kus luuakse justkui selline võlumaailm valgusega pastelne, kus siis need kaks meest tantsijat kutsuvad Psy vabalt enda juurde ja enda ümber ja seal hakkavad toimuma hoopis uued mängud, vanematel on suhteliselt nagu palutud, mitte lastele viidata, mine sinna võtta, tee seda, lõhestatud palju sellega, et see laps oma olemuselt selles vanuses on juba ise tark ja ta läheb ega loob selle etenduse ja seal on nii kauneid momente, mida inimesed, kes need käisid ka vaatamas värvisi mänge, on uskumatu, et nad ei oleks kunagi arvanud, et lasteetendus ei tuua kaasa sellise maagiat, see oli justkui nagu teraapia vanematele enestele. Kui on natuke vanem näiteks ütleme null kuni kaks oligi tõesti noh, nendele ja ma ütlesin, et pluss kolm saavad vaadata seda kõrvalt, ei tähendada sisse oma piletit raadiole aktiivsed siis vaataja rollis saab taaskord olla Foli etendusel, kus on kolm pluss vanusegrupp, tore imearmas muinasjutt, mis juhtub ühes nurgapealses poekeses, kui see sulgetakse ja kuidas need mänguasjad ja vahendite tsirkuseelanikud kõik ellu ärkavad. Nii et nendel on seal vaadata, aga see ei ole interaktiivne, need etendused on väga eripalgelised. Ja siis on need, kes on seitse pluss ja kaheksa pluss Mattias Rumiiret kindlasti. Ma usun, et, et kes tuleb ja natukene võtab aega paar minutit vaadataks, mis on see vanusegrupp, siis ta leiab selle, mis talle ajaliselt sobib, mis tema lapsega rakterile sobib, mis nende perele sobib. Nii et tulge avastama. Ehk see kaasaegne tsirkus kõige üldisemas mõttes, et ta ei ole nagu ainult sügav kunst täiskasvanule, vaid sealt leiab siiski ka täiesti. Me kuulsime beebidele, et see nii-öelda see ülesehitus ongi midagi eripärast, et, et ei olegi vaja punase ninaga klouni, kes võib-olla jalaga tagumikku lööb, või hüljest, kes nina peal palli, hüpitarpi, näkuga keeglile. Aga see ongi vist väga suur erinevus ka, et ainult loomi Ma saan aru ei kasutanud, võta üldse kaasaegses tsirkuses. Ei, see ei ole. Köige väide, ma olen näinud väga uhkeid etendusi koos hobustega koos papagoid ega vareste. Nii et see oli üks etendus, mis, mis tõesti väga sügavalt liigutas, see oli noh, ka dramaturgia mõttes ja väga hästi setud tantsuga ja ma üldse ei saa aru, kuidas nad, need loomad sinna niimoodi naturaalsel viisil nagu kappama sai, ma ei tea, aga noh, seal oli näha nii sooja hoolivust, ma ei usu, et seal keegi kellelegi kuskil. Ma ei tea, treeningpõrandat. Kuidagi küttis kuumaks, keegi tantsima läheks või? Karu tantsima pannakse või misiganes põlevast rõngas keegi läbi ja ei hüppa, aga ma usun, et noh, et meie sellel festivalil loomi kisse pole toonud. Aga ma ei võta vastutust ühegi kodulooma osas, käid korra lavalt läbi, läheb. Neil ei ole makstud artistid. Me jätkame siin kohal muusikaga ja siis juba räägime edasi kaasaegsest tsirkusest. Ja me jätkame Anu Tähemaaga juttu kaasaegse tsirkuseteemal. Me oleme nüüd selgeks saanud, mis eristab kaasaegset tsirkust sellest nii-öelda klassikalisest tsirkusest, millega me oleme võib-olla harjunud. Aga räägime natuke sellest ka, et millist mõju, kus inimesele avaldab et nagu see ei ole enam midagi, niisiis eripärast me ei lähe enam sihttsirkusesse, vaatama neid just neid habemega naisi ja võib-olla midagi kummalist, vaid et pigem on see juba omandanud ka omamoodi. Millise vormi ma tean, et näiteks ka Haapsalus teil on üks artistidest annab töötoa puuetega inimestele näiteks ja et rääkige sellest Natuke lähemalt, kuna minu jaoks on olnud neli viimast, neli viis viimast aastat olnud suur õnn käia mööda maailma ja vaadata maailma nagu uhkemaid, suuremaid põnevamaid festivale, siis minu silmaring sai laiemaks, kui ma nägin, et seda valdkonda rakendatakse meie sotsiaalsete aspektide parendamiseks või elukvaliteedi tõstmiseks. Ma olen näinud suurepäraseid projekte, mis tehakse vanglates kus leidub, tehakse üles ka selle inimese, kes on justkui surutud nurka, et ta on üdini halb ja ta peab vanglamüüridega piirama. Kuidas sinna müüride vahele viiakse, killuke inimlikkust ja need inimesed muutuvad pärast läbi selle projekti natukene paremaks. Võib-olla sel päeval enam ei pane kellelegi pasunasse või mis iganes, et leitakse üles need, mis tegelikult puudutab ja minnes laiemaks ka ütleme noh, meil on suhteliselt. Ma olen näinud, meil on tore grupp tsirkuseteraapialiik, kes teeb tööd kurtide inimestega ja teed meile etendusi. Mul oli au olla nii-öelda osa sellisest etendusest, kus ma olin nii-öelda suhteliselt väheseid, ütleme nii-öelda normaalseid inimesi, kellel on kuulmine, nägemine, mis iganes ja ja siis mu ümber oli järsku nii palju neid inimesi, kellel ei ole kuulmist, kellel ei ole rääkimisvõimet ja kui nad nägid neid artiste, kes tõesti meisterlikult nendega suhestusid ja pakkusid neile elamusi, ma arvan, Nende inimeste jaoks võis olla aasta tähtsündmus, kui õnnelikud nad olid, kui ausad nad olid seda emotsiooni vastu tõi see kaasa tehes. Me väga tahtsime teha täisprojekti, viigi kooli lastega ja need vigi kooli inimesed olid äärmiselt armsad ja tahtsid teha, aga me lihtsalt ei saanud rahastust taha sel aastal nii palju, et oleks võimalik teha tööd. Need grupid, millega me tööd teha saame, selliste inimeste puhul on ju väikesed, me ei saa ju võtta tihti 20 tükki sisse ja siis öelda fondile, et näete, meie sihtgrupp on nii suur, et nad tahavad näha mass, aga meil ei ole võimalik praegu sellises nagu ajaetapis panna nii palju autiste ühte ruumi, mistõttu me ei saanud rahastust küllaga. Marcoboni Siima jätkas seda mõtet ja ütles, et olgu, proovime siduda. Et on inimesi, kes on sattunud oma elus ratastooli ja, ja kui me seome need lapsed ja mõned täiskasvanud ja kui me seome ka mõne nii-öelda vaimse puudega lapse ja lisame nende juurde täiesti terved kraatsilised, võimekad tee, stuudio lapsed Haapsalus, mis nagu kohalik kogukond, siis sellest saab sündida palju ilusat. Ja ta nüüd viib läbi õpitoad ja tema tore moto, mis mulle hästi meeldis, kui me rääkisime päris alguses selles faasis. Ta ütles, et tegelikult me kõik oleme puudega. Näite mulle tänaval mõnda inimest, kellel mingit puuet ei ole mõtlemispuue või on see mingi käitumispuue või mis iganes, eks ju. Vaatame sellest aspektist. Ja ärme arva, et me oleme teistest palju-palju paremad, igaühele on antud see, mis elus on antud. Ja ta ütles, et tema oma projektidega ta on ka varem teinud on teinud suurepäraseid jäätantsuprojekte ratastooliga inimestele. Ja ta ütles, et me fokusseerime sellele, millele see inimene on võimalik reageerima või mida ta on võimeline tegema, selle asemel, et kogu aeg korrutada, et mina seda ei suuda. Mina seda ei oska. Mina nüüd tänu sellele, et mul on selline olukord, elu on läbi, ei ole elu läbi, elu on väga kirju, elu on väga-väga huvitav ja see ongi see meie oskus, ükskõik mis situatsioonis me keegi olema, kõigil on raske, ehk me võime ju mõelda, et kõigil on, ma tea, must lagi on meie toal, mis iganes meil on juba aegade algusest sisestada. Võib-olla ei olegi nii must, äkki see on ainult mõttemuster, mis must ja kui, kui ta tuli selle mõttega välja, et ta tahaks seda teha, isi kihku rahastust ei anta täitsa täiesti vabatahtlikult, mis on meie ka selle festivali suur ime? Kogu selle meeskonna osas, kes mu ümber on 26 inimest töötanud poolteist aastat, et see asi saaks toimima, keegi palka ei küsi. Et selles mõttes Marko jätkas ka selle projektiga ja me tõepoolest tänu sellele, et rehabilitatsioonikeskus Haapsalus oli väga huvitatud andma meile vabu inimesi, üks isegi tuleb puhkuselt välja, et meiega see projekt kaasa teha. Mõned päevad tehakse proove ja ma väga loodan, et nad on valmis tegema avalikku justkui on mõni lapsevanem, kes siiski keeldub, siis see on tema õigus. Aga meil on praegu ette nähtud meie avamispäeval, enne päris avaetendust annad tulemas ja oma projekti näitamas ja ma olen näinud Kanadas, kuidas tuhanded inimesed jälgivad toredat etteastet, liigutavad, kus on üks tütarlaps hästi suures kaalus ja kellel liigub ainult pea ja käsi ja tema ümber on neli akrobaat. Teie terve see paar 1000 inimest on tõeliselt liigutatud, terve suur saal või ütleme, suur väljak on vaikuses, kõlab ainult muusika ja kõik vaatavad sind. Et ma näen, et, et see ka Haapsalus ilmselt saab olema väga eriline sündmus ja mul on nii hea meel, et Marcobanishima oli nõus siiski seda projekti mere jätkama. Kas see tähendab, et, Kus artist tema puhul enam ei, ei jagu sellest, et on suurepärane selles, mida ta teeb, et on suurepärane žonglör või akrobaat, et ta peab olema juba õppinud võib-olla eripedagoogikat või ta peab olema mingil määral sotsiaaltöötaja. Et see on kõik juba üks tervik. Ja ma räägingi, et selles mõttes minu jaoks see kõik läheb palju laiemaks ja kui ma nüüd ka kuidagi vaatan tagasi oma nelja, viiele aastale, siis ma tunnen, kuidas kaaslaste tsirkuse kogukond on kuidagi eriline ja teistsugune, kuidas kõiki noori võetakse vastu, tähendab selline nagu teavet, oskust, et ma kuidagi olen väga õnnelik selle kogukonna üle, kes on nii ühtehoidev ja 11 toetav ja pluss veel tuua ka meie oma meeskondadele kõrvale, siis siis ma ei väsi imestamast, ma tulen tagasi selle teema juurde, et see on midagi laiemat kui ainult see üks sündmus, mida me teeme või ainult mingi üks etendus, mille nimel me vaeva näeme, et sinna inimesed tuleksid. See on nagu tänapäeval minu jaoks karjuv vajadus tuua tagasi see inimlik aspekt, see ilu, et ei ole ainult rahamaailm, et ei ole ainult kui palju ma millegi eest saan või, või mis minu kasu selles protsessis on, on siiski neid inimesi, kes veel leiavad selle jõu ja. Ja toota ja teha paremaks meie ühiskonda. Ma usun, et EV 100 raames tänasel aastal, kui me seda festivaliga alustame, see on kuidagi väga ilus ja väga sümboolne. Et see koostöö ja see laiem mõtteviis ja just see positiivne tav Elule vaade. Ma saan aru, et kogu maailmas on seda teraapiavormi juba väga palju kasutatud, et ongi etemad vangid või tänavalapsed. Aga kas seda on varem ka Eestis rakendatud, meil tegelikult on doktor klounid haiglates, ma eeldan, et see on umbes seesama või kui laialdaselt Eestis on selline. Silver ja Eestis on olemas doktor kloonid tõesti tänuväärset tööd, positiivne lähenemine, see nali, see, see selline otsene suhestus selle lapsega, kes seal haigevoodis selle kohta nii palju materjale, kuidas see aitab terveneda. Et see mõtteviis, naeratus juba see positiivne oleks, see toob kaasa nii palju muid asju, mida ma ei oska arvata Eestis peale tsirkuseteraapia liidu ma ei tea, et keegi rohkem neid asju teeks ja see on ka küllaltki nagu alles algusjärgus. Väga paljud institutsioonid ei oska omale tellida neid inimesi, aga nad on olemas. Kas tarvitate? Et ühiskond on valmis selleks, kas meie vangid on valmis selleks, et üks päev neil astuvad kloonid uksest sisse ja ja teevad nendega teraapiatuba ja kas te usute, et see võib meil toimida? Ma ei tea, mina usun küll mikspärast, meie vangid peaks olema teistsugused ja noh, kas peab olema just see kloun, kes seal sisse astub, see võib olla täiesti tavaline inimene, ma kohtusin ühe väga põneva projekti raames, kus viidi kokku maailmast produtsendid ja väga erilise tsirkuseartistid ja neile Tiit tund aega aega, et üksteisega tuttavaks saada. Ehk siis pool tundi räägi oma elust ja oma tegemistest ja teine pool tundi räägi siis noh, artist näiteks oma filosoofiast ja oma tegemistest, ilma et üks peaks ennast teisele müüma, saate aru, tavaliselt me oleme selles rollis, kus produtsent vaatab järjes pindadelt, noh, kas see artist võiks sa või tema programmi, kui palju ta maksab mis iganes ja teine püüab meeleheitlikult tõestada, millega tema eriline on. Siis see hetk viis mind kokku ühe artistiga Itaaliast, kes valdas viite keelt. Artist, me räägime, tsirkus artistist. Ma saan aru, et nad peavadki täielikult multitalendid olema. Nimelt, ja tema nii-öelda eripära oli keel, teda õudsalt huvitas keel ja selle keele tuletus, mis on selle kultuuri nagu tagapõhi. Et tema oli teinud meeletult projekte nii haiglates kui vanglates, nii tantsijatega kui tsirkuseartistidega ja siis see pool tundi mul oli läinud tõesti suu lahti, et kuulda, mis toimub ja kuidas tahaks tuua siia ühiskonda midagi sellist, mis meie ühiskonda aitaks, ma kujutan ette, palju ise lastega ja parandad sealt tagasi antigi mulle nii-öelda ühes koolis ülesanne, kuna need on lapsed, mida nagu klassis on raske hallata ja neil vanematel ei ole teatud rahasumma asi, et nendele anda mingeid hobisi läbi käia, siis mulle pandi nagu kokku need lapsed, kellega siis nagu pole justkui mitte midagi teha. Ja mina alustasin oma teekonda selliste lastega ja lõpuks me anname kontserte ja teeme mis iganes asju. Ja keegi ei usu, et need lapsed on kuskilt nagu välja tõstetud niisamamoodi ma kuulsin sedasama Itaalia artisti puhul, et kui palju see võib tuua kasu ja kui vähe sellest teatakse meil siin, kui raske on seda isegi nagu edasi anda, sest arvatakse, et sa ütled tsirkus tegelikult sellega on juba jutt läbi, huvi on kadunud. Et nii kahju, et ei oska seda kuidagi teisipidi mõtestada. Tsirkus ei olegi lihtsalt sihukese etendus. Mida me lähme vaatama, vaid ta on juba selle etenduse raames nii palju kasvanud ja lisaks on temast saanud täiesti omaette seisev sotsiaalprojekt. Just nimelt, aga loomulikult eksisteerib ka endiselt traditsiooniline tsirkus ja seal ei ole midagi halba, see on inimesi, kellel see väga meeldib ja on olemas kõrval uus, nii et inimestel on valida ja uurida ja ja vaadata, mis neile hinge järgi on. Me kuuleme siia vahele natuke muusikat ja räägime siis kohe edasi juba. Saaksid käia veel nurka ei võtagi. Kauneid meenutav käia veel kord on meil väga. Vaja. Ei tahaks siinkohal. Elule err. Kauged elu ära, uuesti ma saan täpselt samale. Käinud, või tahaksin käia radule mees kõik nii kaua, kuniks selles maailmas aegsena oma käe kirute Läinud. Ei ole. Kõik nii kaua, kuniks selles maailmas ei ole ka, et ma olen ka eluaeg säraalaga Ja olemegi tagasi ja räägime endiselt kaasaegsest tsirkusest. Aga mängi, Anu, kui palju on Eestis neid kaasaegse tsirkuseharrastajaid? Et kas meil harrastatakse üldse seda, kas meil on oskajaid? Ja Eesti on Baltikumi lõikes väga heal positsioonil. Meil on kaks väga tugevat tsirkusekooli, mis on kestnud juba ligi pea 20 aastat ja seal on õpilasi siis seal on täiskasvanud ja järjest enam hakkab juurde tulema ka nii-öelda väikelaste tsirkust, kus toimuvad tunnid koos vanematega. See on niisugune tore kvaliteetaeg, kus mõlemad avastavad nii-öelda usaldust ja tasakaalu ja ja kuidas midagi lapsega teha, kuidas nagu seda sidet paremini luua. Ja, ja meil on selles mõttes suur eelis nii Leedu kui Läti osas, kus ei ole koole ja ei ole ka professionaalne tänu nendele tsirkusekoolidele. Meil on siiski juba esimesed professionaalsed artistid selles valdkonnas. Meil on Grete Gross, kes on maailmas unikaalne omadus Pealt pilve kiigu distsipliinis, kes teeb näiteks ka Haapsalus etenduse puu otsas pannes puuotsaga muusikud, nii et natuke midagi teistmoodi. Meil on nii Setwalme suurepärane rõnga artist. Meil on hetkel õppimas Rootsis, kes, mis on ainus Põhjamaade kõrgkool, Gertrydaste, kes tegeleb akrotantsuga. Tal on imepärane partnersana Lepistage, kes on tema nii-öelda akro tantsupartner, aga ka väga suurepärane köizartist. Ja ta teeb köis, akrobaatikat, et see on taaskord midagi jälle uut ja teistsugust. Tsirkusega tegelevad meil suuresti ka täiskasvanud, et see on selline hobivormis nädalas korra on antud mingi aeg aga ta ei ole läinud massidesse, sest noh, massidest saab olema ikkagi rohkem mingit suuremat tõmmet, aga kes selle on avastanud, kes on selle pisiku saanud seal sinna külge jäänud? Aga mis te arvate, miks on nii, et meil Eestis on mitu tsirkusekooli, meil juba on järeltulev põlvkond, aga et mis on see, mis seal Lätis ja Leedus on teistmoodi, et kuidas need meie oleme Baltikumist ainus selline tsirkuserahvas siis. Ma arvan, et see on olnud nende vedajate suur süda, sest need tingimused, milles meie koolid peavad hakkama saama, need olematud ruumid, pigem pidev otsimine kõrgemate treeningsaalide järgi, see on olnud äärmiselt keeruline. Ent suur aitäh nendele, kes seda vankrit on vedanud, üks kool, oma tsirkus, olgem ennast fokusseerinud, akrobaatika lähen on väga kõrge tase ja üldse meie nord, tsirkus on Euroopas väga hinnatud ja poliid rohkem selliseid neutraalse lähenemisega, et ei ole nagunii meeletult tugeva krabaatiline sportvõimlemise taust, vaid see on viidutajatraalsesse vormi. Samamoodi Vello Vaher on ju ammu nende lastega võimelnud ja teinud ja see on ka niisugune ongi üks tervik. Et Lätis, Leedus tõesti ei ole nii olnud, seal on ka suhteliselt tugev traditsioonilise tsirkuse põhi olnud, küll aga on ära tabanud nii Leedu kui Läti me nii-öelda kultuuriministeeriumi tasemel inimesed kes hakkavad järjest rohkem investeerima sellesse valdkonda. Kui me räägime üldse nagu rahastusest Põhjamaade läbilõikes siis kell üks väga tugevaid organisatsioone, kes kaasaegset tsirkust arendab Põhjamaades on Baltic noodiks töökas network, mis on ka sellisele vabatahtlikul baasil tsirkuseorganisatsioonides kokkusaamine, kus siis 11 koolitatakse ja kogemusi jagatakse. Seal on seitse riiki, 16 organisatsiooni. Ja me tegime esimese Statistika eelmisel aastal ja kui me räägime sellisest üldisest rahastusest, siis üks Rootsi, kes alustas paarkümmend aastat tagasi, nendel on tänapäevaks riiklik püsitoetuste süsteem, 2,6 miljonit. See, ma ei loe siia neid juurde, kes taotlevad iga kuu mingiteks eriprojekti, esiteks vaid see on riiklik püsitoetustsirkus, söör on juba juba paarikümne aasta jagu seda asja seal arendanud ja see tilkus liköör loodi ju piirkonda, kus oli kõige suurem kuritegevus, kõige suuremad lagunenud majad, kus oli tõesti väga suur hulk kodutuid ja nii edasi. Nii et nemad on selle suuresti tõestanud, et see aspekt seda valdkonda aretada on toonud ühiskonnale tagasi nii palju ära jäänud kuritegevust ja nii edasi. Soome püsitoetus 1,6 miljonit pluss igasugused fondid ja Soome puhul on ka see 75 protsenti kultuuriekspordist moodustab kaasaegne tsirkus. Soomlased on teinud meeletu töö ära seda asja arendades ja oma artisti arendades, nii et neil on tööd maailmas igalt poolt. Leedu Teed tsirkusefestivali juba 10 aastat, Leedu püsitoetus on 500000 pluss lisa esimene artist tänapäeval, nüüd siis välismaale pimas. Läti kultuuriministeerium tegi selle otsuse, et Riia kesklinnas olev suur tsirkusemaja, kus nüüd siis võeti välja loomad, mis vajab suuresti renoveerimist, tahetakse teha väga modernse tsirkusekeskuseks Baltikumi raames. Ja Läti avas oma esimese tsirkusekooli sellel sügisel. Ja sisse toovad nad parimaid õppejõude ja proovivad rakendada, kuidas seal hakkaksid arenema. Meil on nii suur potentsiaal, meil ei tule ka rahastuse pool järgi ka ma olen suhteliselt positiivne, sest meil on nii palju pakkuda. Nagu mulle tundub täiesti, kui ma lihtsalt kuulen kuidas te räägite, et mida need kaasaegse tsirkuseartistid peavad kõike oskama. Et kui mina sooviksin nüüd saada tsirkuseartistiks, ma ei tea, akrobaadid näiteks, siis mul on tunne, sellest ju ei piisa, et ma õpin tsirkusekoolis akrobaadid, siis ma pean oskama, aga eelkõige ka veel sotsiaaltööd, ehk siis olen ma pean suutma, ma ei tea, samal ajal ka siis laulda või pilli mängida või mida iganes, et kuidas ma nüüd selle kõik kokku panen, et kuidas, kuidas on see võimalik leida neid artiste, kes oleksid andekad nii mitmel alal? Noh, ega nad kõik nüüd kõike ka ei oska, et nad kindlasti teevad. Noh, kui sa seal kõrgel pommi otsas viiulit mängid tagurpidi rippudes, et see on juba iseenesest hästi hästi põnev, et nad, nad on andekad. Ma ei oska muud öelda, nad on andekad, nad väga armastavad seda ala, mida nad teevad. Ja selle otsuse on väga paljud neist teinud, mitte lapse eas, vaid võib-olla tõesti alustab mõni 25 aastaselt. Ja, ja võib-olla ta avastab kolmekümneselt, tahab teha hoopis midagi muud. Näiteks eelmisel korral, kui me tegime festivali 2015 Tallinnas mida külastas 11000 pealtvaatajat, milleks super hästi ja meedia oli, oli ka väga vaimustuses kogu seda asja kommenteerides. Et tema näiteks avastas ainu ainuüksi köiel oma etendust tehes. Võib-olla ei olegi nii põnev, aga tema viis oma uue etenduse vee alla. Nii et v aluvee all produtseeritakse pildid seintele basseinis, inimesed tulevad vaatama ringiratast ja osa etendusest toimubki täiesti vee all, see lavakujundusel seal. Etenduse toimumise paigalt juba teatavaid tingimusi, et Eestis ei ole väga palju neid kohti, kus seda saaks teha. Mul jäigi see etendus Haapsalus ära, sest vee sügavust ei olnud piisavalt, et ma otsin ikkagi kohta, kus Eestis seda ka läbi viia, sest see on nii eriline kusagil vee all etendust näidata, et et see noh, see avastusrõõm, see see jätkub ja nad otsivad neid erinevaid valdkondi, nad seovad ka ütleme, muusikat ja füüsikat või või matemaatikat ja, ja audivisiaali või see, iga artist ei ole siukest nagu tampi, et ma olen nüüd kaasaegse tsirkuseartist ja siis need kõik teavad, millega ma tegelen. Nad otsivad uusi väljundeid. Artistid ongi väga erinevad ja sõltub siis programmi loojast, mida ta tahab esitleda selles kultuurikontekstis sellel maal, mida ta esindab. Kas see ongi võib-olla ka see üks selline iva, miks inimesed üldse võiksid liituda selle kaasaegse tsirkusega, et tavaline tsirkus atist? Meie kujutame ette midagi tanud tsirkuse sarnast, et sa sõidad linnast linna, sa teed oma numbri ära ja pärast sa lähed vagad ja, ja lähed järgmine hommik tagasi. Aga, aga kaasaegse tsirkuseartist ma saan aru, et see, mis võiks inimesi sinna tõmmata, ongi see, et et nad saavad mängida ennast välja väga erinevatest külgedest ja, ja mulle tundub, et etendused ei ole päris needsamad, igal pool. Ei ole tõesti, need on väga-väga erinevad ja need hinnad on äärmiselt erinevad ja need grupi suurused on äärmiselt erinevad. Me saame siin Eestis hetkel esitada küll ikkagi põhiliselt väiksemaid selles mõttes väiksemamahulisi etendusi, et mul ei ole võimalik tuua siia etendust, mida ma võtan miinimum hulgana 11 lavastust ja, ja selle hind on poolteist miljonit. See on ikka noh, heleroosa unistus, kui ma seda 10 aasta jooksul suudan teha üldse seda publikuga täita, et ma julgustan inimesi tulema haapsalu kaheksandast kuni 10.-ni, sest meil ka õhtul on on sellised kokkusaamised nagu jututoad koos artistidega. See on see hetk, kus inimene kohtub inimesega erinevast valdkonnast ja, ja kui ma olen varem neid kogenud Need on olnud äärmiselt soojad kokkusaamised, kus siis väikse väikse tassi kohvi või tee kõrval on siis võimalik kuulata nende inimeste lugu või miks nad seda üldse teevad või kus nad kõike on käinud. Sest nende geograafia on väga lai, no kasvõi meie festivalile tantsema ehk siis beebietendused on tulemas otse Shanghaist. Õmbly põuns. Tom punkt on, on tulemas otse Belgiast. Nad tulevad korraks ainult maanduvad Helsingi lennujaamas, et võta paat ja siis tulla sellega Tallinna poole, et oma järgmist etendust anda. Samamoodi matja Feramiir just lõpetab oma eelmise etendustsükli, Saksamaal sõitis läbi veel Leedu ja Läti. Et nad on nii palju elus näinud ja nende inimestega ainuüksi juba kohtumine või tere öelda, see on, see on nii lihtne, nad ei ole üldse staarid tänapäeva staaride mõttes, inimesed saavad neile ligi, võta nööbist kinni ja küsida. Kuule, miks te sellist asja teed või, mis sa elus näinud oled, mis sa sellest asjast arvad? See on hoopis, see on nagu mingi keskkonna loomine ja võimaluste leidmine selliste inimestega kokku saada ja see on väärtus mulle minu tiinile, mispärast nad seda kõike teevad ja, ja ma arvan ka Haapsalule ja Eestile laiemas mõttes. Aga mis te arvate, kas tuleb mingi aeg, kus see kaasaegne tsirkus lükkab täiesti välja, see on nii-öelda klassikalise tsirkuse või meile jäävad ikkagi alles need ninaga palli lükkavad hülged ja punase ninaga klounid ja need tort-näkku naljad või mingi hetk ongi see, et, et me vaatamegi ainult seda kunsti visanud. Tsirkust no eks seda otsustab publik on neil ruumi teineteise kõrval ja kindlasti on, ma arvan, et, et see on puhtalt inimeste mõtteviisis kinni ja maitse-eelistustes kinni. Aga ma näen ja mida ma kogen ja mida räägivad inimesed laiast maailmast ette taandub, see traditsiooniline jäävad ainult väga tugevad, väga tugevad üksused, kellele kuidagi ehk ka juba segunevad vaikselt ühe ja teisega ja järjest rohkem nagu ma näen festivale ja ma näen neid suuri looklevaid järjekordi etendustele, siis miks Eesti inimene ei peaks seda tahtma? Ma ei näe siin teist varianti, lihtsalt see on aja küsimus. Soomes võttis kogu protsessi käivitamine, kuni nende festivalid hakkasid elama täis müüdud 10 aastat. Naha tellid siis nalja, soomlased, et noh, et Anu, sul läheb kaheksa aastat, et me anname sulle natuke nõu, et läheb kiiremini kuidas inimesi nagu briifida ja kuidas neile anda seda hõngu edasi, et eks siis paistab, see sõltub. Niisiis, kellel tekkis huvi sellise nähtuse vastu nagu kaasaegne tsirkus, siis lähim võimalus asjaga tutvust teha ongi juba Kaheksandast 10. juunini Haapsalus. Kust inimesed infot saavad? Festivali hoog kohta? Kõigepealt soovitan liituda meie Facebooki lehega, milleks on hoog, festival, seal on uudised ja seal on igasuguseid toredaid momente, kuidas äsja ettevalmistus võetakse praktiliselt null ressursiga, nii et iga inimene, kes satub meile festivalile, on nagu meie suurtoetaja. Kas võib ka vabatahtlikuks tulla ja vabatahtlike ridadesse on kindlasti veel inimesi? Ma ei hakka, sest me, meie territoorium on suhteliselt lai, et sinna saab tulla kindlasti juurde. Instagrami saab jälgida meeleolukaid pilte, eile olime just Keilas ja loomulikult hoofestival kodulehel on igasugust informatsiooni ja alati võib helistada ja küsida nõu. Nii et siis teate, et tantsivaid karusid Haapsalus ei näe, aga tantsu ja audiovisuaali ja kõike muud kunsti selle eest kuhjaga. Suur tänu, et kuulasite huvitaja lõpetab seekord siin siis Rotermanni kvartalis oma salvestatud saate. Suur aitäh kuulamast. Mina olen Kerttu Kaldoja ja ilusat päeva teile.