Euroopa kultuuripärandiaasta. Vikkerraadio tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ning tänane teema on päritud väärtuste ööpäev ja eelarvamusfestival, mis mõlemad toimuvad sel nädalavahetusel ning külase arheoloog, Valga muuseumi direktor Pikne Kama, kes esineb ka päritud väärtuste ööpäeval. Ettekandega ja Euroopa kultuuripärandi aasta eestvedaja Annela Laaneots, kellega kõneleme eelarvamusfestivalist, mis toimub nädalavahetusel maanteemuuseumis. Ära hõiska enne õhtut on aga vanasõna, millest räägib Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid, muusik arhailise meestelaulu seltsi kokku kutse Lauri õunapuu tutvustab aga järjekordset pärit vana laulu Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivist. Niisugused teemad täna minu nimi Krista taim ja soovin teile head kuulamist ning kohe esimene ongi väga hea kuulamine, laulab meile puuluta. Ei, ma olen kinni, kui ma käin. Ja kinni, kui ma kõnnin mööda linna ringi, tuleb inimestel minna mulle, neil ei lasegi teha, kuskil mulle annavad. Nad ei tunne oma isa naabreid. See nädalavahetus on festivalide üritus tõste kokkutulekute poolest päris rikas. Nimelt üheksandal juunil toimub kogu Eestis eelarvamusfestival ilmum hukan ja üheksandal 10. juunil, laupäeval, pühapäeval toimub päritud väärtuste ööpäev, kus siis on kohal palju põnevaid lektoreid, jutuvestjaid, inimesi, kes teavad ja teemaks on maastik, loeb ja kõnetab. Mismoodi, mil moel elame me ju looduse kultuurimaastikul, mille meie hoidmiseks ja edasiandmiseks pärandanud esivanemad kui palju on sealt märgata, keda ja kuidas kõike seda näha. Sellest teeme ka juttu ja ma teen ettepaneku, et alustada võib-olla nendest vanematest päritumatest asjadest, neil on Tartu stuudios arheoloog, Valga muuseumi direktor Pikne kama. Tere. Tere. Teie olete üks nendest, kes päritud väärtuste ööpäeval peab väikese loengu ettekande rääkides arheoloogia ja kohapärimuse seostest. Kui keeruline või vastupidi, kui lihtne on leida kohapärimust ja arheoloogia vahel seoseid või siis leida inimese poolt jäetud märke kunagisi ja neid tänapäeval tõlgendada, lugeda? See on keeruline küsimus, et ühtepidi arheoloogid kasutavad pärimust väga palju. Teistpidise loomulikult selles vaimse pärandi kasutamine pole alati väga lihtne. Aga mis ma alguses mõtlesin, et kuidas ma üldiselt, mis ma tahaksin oma ja selle ettekandega sel nädalavahetusel öelda on see, et me maastik, kui on justkui ajalooürik või ajalooallikas ja selle võrra, see on väga väärtuslik ja noh, mina vaatan seda ainult siis kahest aspektist, ma vaatan seda arheoloogi vaatepunktist, aga ka siis, kui folkloor, sest vaatepunktist ja proovin neid kahte nii-öelda distsipliini kokku panna. Kui Eestis hakati arheoloogilisi objekte nii-öelda registreerima kõik linnamäed, kalmed, asulakohad, muistset inimese tegutsemispaigad siis tegelikult nad suuresti toetusid kohalike inimeste jutule. See on täielik, üsna loogiline, et kui arheoloog näiteks tuleb Tartust kusagile, siis see maastik on tema jaoks täiesti tundmatu. Võib-olla ta on enne vaadanud kaarti või teinud mingit eeltööd, aga ikkagi see pole tihti võrreldav selle inimesega, kes seal kohapeal on elanud ja kelle esivanemad on võib-olla põlvkond ja põlvkondi kohapeal elanud. Arheoloogid on leidnud väga palju muistiseid, neid mustlased on siis muistsete inimeste tegutsemispaigad maastikel. Aga neid on kindlasti väga palju veel leida ja ikka tavaliselt iga igal kevadel arheoloogid lähevad nii-öelda maastikele ja proovivad leida uusi minevikku paiku ja siis alati ka suhelda kohalike inimestega. Kas nad teavad mingeid jutte näiteks kalme kohtadest, linnamägedest, kas nad on võib-olla aiamaalt midagi leidnud et see annab väga palju uut informatsiooni ja alguses, kui neid muistseid paiku siis hakatigi üles otsima, siis põhiliselt põhineski kohapärimused alati jah, et see, et kui jutt on, et seal on olnud näiteks linnamägi siis, kui arheoloog läheb kohale, et alati ei pruugi sealt leida neid märke nendest ini minevikku, inimese tegevusest. Aga kui palju on selliseid jutte, mis tegelikult tõele vastavad? Ma ise olen analüüsinud nüüd ajaloolise Võrumaa linnamägesid. Et me teame kahtekümmet linnamäge ja kõigi nende kohta, näiteks linnamäele tähendab siis kohanimi või, või ka niisugune jutt, et seal on näiteks sõda olnud või varandus peidetud. Kohalikud inimesed on alati arvanud, et sellel linnamägi lihtsalt seda arheoloogilist tõestust ei pruugi olla, aga aga ma võin ka rääkida, mina ise tulen Karulast ja siis otse talu kõrval on üks kõrge mägi, mille nimi on ka Liina Mägi. Ja 40. aastal kohalik koduloouurija kirjeldas seda võima võimalikku linnamäge. Aga siis käisid arheoloogid 90.-te keskpaigas ja tegid neli auku ja leidnud midagi ja siis öeldi, et see ei ole nii-öelda päris linnamägi, et see on ongi lihtsalt nii-öelda jutt. Et sellel ei ole mingit arheoloogilist tagapõhja all. Aga siis ikkagi läksin mina uuesti, tegin veel mõned augud ja siis leidsime need mõned potikillud ja koldeasemed. Et sel korral see lugu ikkagi nii-öelda sai kinnituse, et, et seal ikkagi kolisist ligikaudu 1000 aastat tagasi see muistne kindlus olnud. Aga kui palju on ikkagi ka selliseid valemägesid, et kus ei ole midagi, et on lugu kellegi poolt välja mõeldud, aga ta ongi loona edasi elanud, aga tõestus põhja, seljale. Et ma neid ise neid nii-öelda vale looks, et seda, et inimesed on arvanud, et seal linnamägi on, see on ka tõsi lihtsalt, et võib-olla arheo arheoloogid enam ei leia seda tõestusmaterjali. Võib-olla noh, paljud inimtegevusele jätta arheoloogilisi jälgi võib oli kunagi mõtet, et teeks sinna linnamäega see kunagi teostunud või et väga palju erinevaid põhjuseid võib olla selle tõttu, miks me ei leia sealt midagi. Aga nüüd Karulas olen, olengi vaadanud, et meil on kolm nii-öelda arheoloogilise tõestusega linnamäge ja kolm, millel ei ole siis et, et seal justkui pooled jutud ei leia siis arheoloogilist tõestust. Aga ma arvan, et see on piirkonniti väga erinev. Kui keeruline on praegusel ajal ikkagi sajandeid sajandeid hiljem lugeda seda maastikku ja aru saada, et kus võib-olla väärtus ja ajalugu peidus ja kus ei ole, et kas maastikumärgid need ju muutuvad ka, eks inimesed on ju kogu aeg maastikku ümber kujundanud. Ma arvan, et see on ka Eesti nii-öelda paikkonniti väga erinev, aga kindlasti need piirkonnad, kus on mingid suured maaparandustööd maastiku ümber, nii-öelda kujundamised, et see muudab väga palju raskemaks, loomulikult ja kuivendused. Huvitav, et mõnes kohas sul võib olla täiesti ligikaudu 100000 aasta tagune maastik enam-vähem tänapäeval ka täiesti tuntav ja, ja teises kohas ei ole, ei saa seda ära tunda. Võib-olla toote mõne näite, mis teil on silma hakanud, et mis on püsinud muinasajast siiamaani alles. Näiteks Põhja-Eestis paepealsed nii-öelda õhukese mullaga, et seal needsamad kiviaiad või kivihunnikud ongi, ongi, võivad isegi pronksiajast peale olla, ligikaudu siis praegu ütlen natuke küll huupi, aga ütleks, et ligikaudu kolm, 3000 aasta tagused need tegevusjäljed, sa võid seda tänapäeva maastikul täiesti märgata, kui sa oskad ainult tähele panna. Pikne kama, aga öelge, kui heaks allikaks ja konservaatoriks on meie sood ja rabad, millel on kindlasti olnud oma tähtis roll meie kujunemisel. Ja sood ja rabad on teine nii-öelda tegevuspiirkond, kus ma olen siis tegutsenud. Et minu jaoks on need väga põnevad, aga loomulikult, et sealt jälle arheoloogina midagi leida, et see on üsna keeruline. Need esemed võivad olla väga ütleme esemed või mineviku jäljed võivad olla väga sügaval. Need võivad olla nii-öelda märjas väga märjas piirkonnas. Soo pindalad üsna suured, et kui isegi öeldud, et sealt soost on kunagi midagi leitud, siis seda täpset kohta seal paika panna on üsna keeruline. Aga kui te olete uurinud, siis mismoodi see on välja näinud ja mida te olete leidnud? Ma olen käinud nendel soodes rabades, kus on räägitud, et sealt on näiteks leitud näiteks mina olen uurinud inimjäänuseid, näiteks inimluid leitud aga mina nüüd ise ei olegi nendest kohti külastades midagi uut arheoloogilist leidnud. Et võib-olla, kui nad leidsid, see oli see ainuke asi või võib-olla ma ei ole seda õiget kohta üles leidnud, võib-olla see on jäänud liiga sügavale. Kui arheoloogina seda pärimust uurida, siis saab ka sellest aru, et kui vähe me tegelikult minevikust teame. Ja tegelikult on meil kindlasti väga palju veel ava avastada. Aga see avastamine on keeruline. Mis teeb selle keeruliseks? Üks on see, et Meil on väga-väga palju nii-öelda maastikke, me jõua igale poole, arheoloogia on väga vähe ja kui sa võib-olla valib niuksed potentsiaalsed kohad välja, siis sa leiad ainult ühte tüüpi asju, aga teisi tüüpe, asju, et ise ka, kui kevadeti vaatad ringi vaadata, et seal on põld küntud või seal midagi mingid mullatööd tehtud, siis tahaks ka kõik kõik selle pinnase üle vaadata, et äkki sealt midagi välja tulnud, aga lihtsalt füüsiliselt ei jõua. Aga mismoodi pinnas annab muidu välja enda sisse peidetud aardeid, varandusi? No tavaliselt ikka otsitakse varandusi, aardeid, ütleme neid, loodetakse leida arheoloogid, tõsi, võib-olla mitte, aga aga mine sa tea. Kui me räägime inimeste, näiteks elu asemetest, vanadest, siis võib see lihtsalt olla põllu peal, niisugune tume tumedam laik. Lähed sinna vaatad, leiad mõned potikillud, luukillud, põlenud kivid, et ega seal ei pruugigi väga palju järel olla. Samal ajal selle koha jaoks võib see tähendada, et inimesed, et on seal elanud 1000 aastat tagasi, mis on siis väga oluline teadmine. Et aga loomulikult viimasel ajal tegutsevad metalli detektoristid, kes siis jah, võib-olla ots otsivad kõige rohkem aardeid. Nemad siis jah, käivad maastikke ringi ja otsivad metalli. Nad on ka peavaluks tõenäoliselt päris arheoloogidele. Need terroristid, kellel on load ja kes teevad koostööd arheoloogidega ja seal on meil väga häid näiteid koostööst, aga loomulikult on ka neid, kes nii-öelda illegaalselt ilma ilma loata tegutsevad. Mida siis ka ei tohi teha, nad rikku rikuvad seadust sellega, kui nad ilma loata käivad ja otsivad muinasväärtusi. Loomulikult, kui nad näiteks leiavad midagi, müüvad selle välismaale, siis kogu see teave on meie jaoks kadunud. Mis on, vähemalt ma arvan, suurema osa inimeste jaoks ikkagi kaotus. Aga kõik need, kas Eesti on rikas ja põnev paik uurimiseks, mulle tundub, et kui näiteks kuskil Itaalias või Hispaanias või hoopiski Iraanis Iraagis labidas mulda lüüa, siis sealt juba tuleb kohe robinal igasuguseid leida. Kuidas meil siin lood on, meil pole ju siin väga kaua elanud. Ma arvan, et 11000 aastat on päris pikk aeg, aga ma arvan, et minu jaoks, mida rohkema mingist teemast tean, seda huvitavamaks muutub. Et isegi see üks potikild, kui ma tean seda, et see on esmakordne selle piirkonna ajalugu näiteks läks 1000 aastat selle võrra vanemaks, et ma leidsin sealt selle, siis see on. Ma arvan, et väga-väga põnev leid, üks põhjus, miks mind näiteks huvitab Eestimaa, on ikkagi ka veidi see, et ma seostan seda enda esivanematega. Et ma kuidagi suudan nende mineviku inimestega ennast võib-olla rohkem samastada. Mis on olnud teil põnevamad leiud arheoloogina? Olen ise käinud maastikel ja otsinud neid minevikku tegevuspaiku ja võib-olla kaks kõige märkimisväärsemat ongi siis kahe uue linnamäe leiud seal mõlema puhul kaalset oponent Liina Mägi siis viitas sellele, et ja siis läksime koha koha peale, tegime väiksed augud ja leidsimegi selle mineviku inimeste jäljed sealt. Aga mida nad rääkisid teele, vot see on nii, et kui arheoloog vaatab talle räägita mõnda teist juttu, kui vaatab inimene lihtsalt, siis ta nagu kellel puuduvad teadmised, mis lugu ta võiks talle rääkida. Probleem on selles jah, et ega tavainimesed ei kipu neid minevikku väikselt potikilde üldse tähele panna või nad ei saa aru, et need on nii vanad, et seal on natuke treenitust vaja. Aga mis mulle nende linnamägede puhul ühtepidi on see, et see on väga oluline, et see näitab, et, et meil on need muistiseid seal ja seal on 1000 aastat tagasi toimunud siis niuke, ühiskonna kihistumine, seal osad inimesed jõudsid endale esitada endale niukse kaitstud piirkonna siis mäe otsa näitab Niukest ühiskonna arengut, inimpopulatsiooni suurust. Aga mis näiteks see näitab, et see kohapärimuskohanimi on säilinud. Tähendab ka seda, et see järjepidevus on seal siis üle 1000 aasta olnud. Et minu arvates tihti Eestis räägitakse ka seda, et kuidas oli katki ja põhjasõda ja kuidas umbes kõik eestlased surid ära ja täiesti uued inimesed. See näitab need Lõuna-Eesti Võrumaa näitel, et, et isegi seal kohati hajaasustusega piirkonnas need kohanimed, nende näidete puhul on üle 1000 aasta vanad teisi kohanimesid me, me ei saa nii-öelda dateerida arheoloogiliste meetoditega, et see näitab meie nihukest kultuurilist järjepidevust. Et ei pea paika see, et inimesed otsisid jalajälgi taga pärast Põhjasõda, et ei olnud kedagi. Ma pigem ikka mäletama, et kindlasti võis olla mingid niuksed piirkondi, kus nad seda tegid, aga aga teistpidi ma arvan, et pigem on niukse populaarse narratiiviga, mida siis räägiti, et ei, ma ei oska hinnata, see tähendab suurusjärku, aga vähemalt nende näidete puhul on näha, et kohanimed ja pärimusjutud on säilinud. Aga mida te soovitaksite noortele või nendele, kes tunnevad oma kodukoha oma kodukandi vastu huvi, et kuidas seal märgata või ära tunda, et mõni paik võib-olla eriline tasuks uurimist, kas siis nüüd ise, aga, aga vähemalt lugusid selle kohta korjata, et kuidas märgata ja siis edasi toimetada? Mina soovitaksin kindlasti suhelda piirkonna vanemate inimestega väga tore kua, kui salvestada või kirja panna need jutud. Ja eriti hea, kui nende inimestega saab nende kohtade peal kohapeal käia, näiteks pilti teha. Nende inimeste teadmist pagas ei pruugi olla, aga tihti nad ikkagi teavad näiteks jutte vanade puude, kivide piirkondade kohta. Et see kindlasti väärib säilitamist, sellepärast et kui need inimesed ära surevad, siis need jutud võivad ka koos nendega kaduda. Arheoloogilised leiud, mis on maapinnas, nendega ei juhtu midagi, et neid, neid võib ka 100 aasta pärast otsida. Ja tavainimesed neid arheoloogilisi leide ise ei tohikski otsida. Pärin pärimuse kogumine on täiesti nii-öelda legaalne. Ja siis saab muidugi ette kujutada, et mismoodi need inimesed seal võisid elada ja olla ja kui palju neid võis olla. Loomulikult ma arvan, et tuleb kujutlusvõimet ka kasutada, et kui kahjuks jääb tõesti sellest minevikust väga vähe materiaalseid jälgi, aga kui sa suudad sellele poti kildudele luugi tulede niukse liha luudele tekitada, siis on see väga põnev. No väga põnev on kindlasti ka see, millise jälje jätame tulevastele inimestele iseendist. Praegune aeg tõenäoliselt toodab päris palju sellist materjali, mida kunagi välja kaevata ja tekitab mõtteid, et mida need inimesed võisid mõelda, mille üle arutleda ja ja arvata, kes tahab, olla osa võib-olla siis kas tulevikust või vähemalt killukene sellest siis juba laupäeval toimub eelarvamusfestival kogu Eestis, täpsemalt maanteemuuseumis pealkirjaga ilm, omm hukal. Annela Laaneots, Euroopa kultuuripärandiveda eestvedaja Eestis. Miks selline pealkiri, kas siis ilm ammukal kere? Kagu-Eesti eelarvamusfestival on selline kelmikas nagu nimi ongi, et seda saab ka mitmeti mõista eelarvamus ehk siis seda võib mõista nii, et ta on nagu arvamusfestivali eel aga võib mõelda ka kui eelarvamus ja eks selle Kagu-Eesti eelarvamusfestivalil, et on need eelarvamusi kas ise kummutada või siis ka miks mitte nagu võimendada igal juhul, et tekiks selline diskussioon, mille tulemusel siis inimesed saaksid targemaks, arvamusi vahetada ja võib-olla sünniksid ka uued ideed, kuidas siis mõnest eelarvamusest üle minna, eriti kui need eelarvamused on nagu väga kinnistunud ja mis on selle Kagu-Eesti eelarvamusfestivali puhul tore on see, et nii-öelda teemad. Me viime koha peale, ehk siis, kui me üle-eestiliselt räägime näiteks alkoholipoliitikast või siis näiteks ääre maastumisest, siis me läheme tegelikult sinna maanteemuuseumisse kohale, kus alkoholipoliitika, Läti piir ei ole enam väga kaugele, eks ole. Ongi koha peal, siis need kohapealsed inimesed siis saavadki arutada, et kas see alkoholipoliitikat, kuidas ta mõjub tervisele, kuidas ta mõjub majandusele ja need maapoed, mille üle me muretseme, asuvad ju tegelikult sealsamas, nii et seal õue peal on kohal nii need poodnikud, kui on kohal siis ka need kliendid, kes siis võib-olla käivad seda alkoholi praegu Toomas üle piiri, kus on soodsam, ehk siis me räägime kohapeal asjadest, mis toimuvad, või siis kasvõi see teine näide, et kui me räägime ääre maastumisest, siis me olemegi Tallinnast kaugemal muidugi Kagu-Eestist vaadates on ju Tallinna tegelikult Tallinn ääre peal, eks ole, et Rainer, Kuuba, Võru instituudi juht võib sellest pikalt rääkida, kui ääre peal Tallinnas täpselt on ja kui keskel on tegelikult, et Kagu-Eesti aga kui me räägime tühjenevatest piirkondades, siis kahtlemata Põlva-Võru- ja Valgamaa on praegu rohkem tühjenevad kui, kui, kui, kui Tallinn ja ongi paslik siis seal kohapeal rääkida nendesamade inimeste noortega. Et kes on sinna jäänud, miks nad on sinna siiski jäänud, kes on läinud, miks nad on sealt ära läinud ja kuidas siis see kohalik kogukond saab seda ja kasta saab seda protsessi mõjutada. Nii et me läheme nii-öelda nagu üldiselt konkreetsemaks ja võib-olla sellega saame ka mõned eelarvamused siis kuumutada, et sellepärast on Kagu-Eesti eelarvamusfestivalil kindlasti väga hea ja oluline kohale tulla, et sa saad Nende ideede sündide juures olla ja ei ole ju ka välistatud, et praegu on meil ju haldusreformi tulemusel ja haldusreform on muidugi ka teema, millest me kogu Eestis eelarvamusfestivalile räägime. Et selle haldusreformi kontekstis ju väga paljudes uutes valdades käivad praegu arengukavade arutelud ja diskussioonid, kus need teemad võetakse laua peale ja arutlusele, et kui me nii-öelda selle üldise kagu hästi tulemi või, või sellel diskussioonil tulemi suudame nagu edasi viia nendesse kohalikesse valdade arengukavadesse või siis ka nagu vastupidi, et kui arengukavade diskussioonides on tulnud küsimusi. Nad tahaksid nagu arutada teiste kogukondadega teistes valdades, et siis on see jälle eelarvamusfestivalil väga tore koht, kus arutleda Pikne kama, küsin vahepeale, et kuidas Valga muuseumiga on lood, käib muuseumis teil palju rahvast ja kas seal on eestlasi rohkem või käib lätlasi rohkem? Valga muuseumis käib täitsa tublisti, ma ütlen inimesi, korraldame väga palju üritusi ja just siis kohalikke inimesi, meil on väga aktiivsed negatiivsed muuseumi sõbrad, nii suured kui väikesed, kes käivad meil siis üritustel. Loomulikult käib ka siis nii-öelda turismigrupp. Aga pigem siis Eesti poolt jah, et, et mitte väga Läti poolt, aga nüüd muuseumiööl meil oli kahe Valka koduloomuuseumi ja meie muuseumi vahel siis niuke ühisüritus, ühise orienteerumine ja siis käis meil ka päris palju lätlasi. Aga selline ääremaastumise tunne, kas on tuttav või on ikkagi nii, et Tallinn on seal ääre peale kukub kolinal varsti üler. Ma arvan, et Niukest väiksemate kohtadega ringi käies või kui sa tuled väljastpoolt, vaid mõelda, et kes seal huvitav küll elada, aga tegelikult, kui seal kohapeal elada, siis sa näed neid inimesi ja näed, et seal on väga toredad ja hakkajad inimesed. Et kui seal koha peal olla, siis tegelikult ei, igapäevaselt sellele ei mõtle. Annela Laaneots iseenesest see maanteemuuseum on päris sümboolne ja tore koht selle pidamiseks maanteele see, mis ühendab ka neid väikseid kohti, suure suuri kohti ja nii edasi ja nii edasi. Kas oli ka mõni muu valik üldse või, või ongi? Kui me hakkasime seda Kagu-Eesti eelarvamusfestivali mõtet mõlgutama sellises kolm aastat tagasi oleta, et käesolev aasta on siis meil kolmase eelarvamusfestival, siis meil tõesti olid erinevad paigad olid laua peal, aga maanteemuuseum sai selle kas valitud sellepärast et seal oli selline hästi ergas meeskond, kes oli valmis ka panustama ja tõesti sinna maanteemuuseumisse saab tulla mööda postiteed ja sinna saab tulla ka nendes teistes piirkondades väga ilusti kokku, et mõnes mõttes seal metsade sees põllu peal, maanteemuuseumi hoovi peal ja ümber sinna moodustubki väga ka ka looduslikult selline keskpunkt, vähemalt selleks Kagu-Eesti eelarvamusfestivali ajaks, kus need ideed siis põrkuvad kokku saavad, nendest nendest sünnib uus teadmine, kui te sinna kohale tulete, siis te tunnete seda toredat mõtet, et tulemil moodustuvad erilist sellist fluidumi atmosfääri, mis kohe nagu kutsub kaasa rääkima rohkem kui tavaliselt ja avama ennast rohkem kui, kui, kui tavaliselt, et meil on olnud seal eelnevatel aastatel päris selliseid kirglikke arutelusid, et näiteks mulle meenub kohe esimesel Kagu-Eesti eelarvamusfestivalil, kus võrod jaa, jaa, Võro rahvas ja seto rahvas, keda arvatakse ju, et me ei saa omavahel läbi, aga tegelikult meil juba esimesel aastal oli ühine lava Võru Instituut ja siis setod koos ja seal üks arutelu oli sellest, et kuidas siis nii-öelda uued maale tulijad ja vanad olijad omavahel hakkama saaksid, et see tegelikult ei ole üldse nii lihtne teema, sest et on osad inimesed, kes tahaksid, et need asjad käiksid kogu aeg nii nagu on käinud ja on uued inimesed, kes on tulnud ja soovivad siis kogu oma unistusi seal külas realiseerima hakata, et kuidas siis need kogu, kuidas nad siis kogukonna liikmeks saavad, on ju ka tegelikult äraminejaid, kes ei ole suutnud sinna kogukonda sulanduda ja samal ajal on ka inimesi Nendes endiste kogukonna liikmetena, kes oleks valmis nii-öelda kõik uue hopsti justkui nagu üle võtma, samas jälle oma seda kultuuripärandit justkui siis minetades, et seal on selliseid väga palju nüansse, mis selle kogukonna paneksid pärast koose ühiselt tegutsema, et võin näiteks tuua metsa- ja küla setomaalt, kus on seda väga hästi toimunud, tulid noored inimesed ja said nagu nende vanade külainimestega setomaalt Zetodega väga hästi, kui et vaatasingi, et kahe kahe nädala eest oli neil olnud ühine ümber külamatk ja seal osalesid nii need, kes on elanud seal metsa ja külas võib-olla viis aastat, 10 aastat, kui ka need, kes on juba põlvest põlve seal külas elanud, ehk siis selliseid toredaid näiteid on, on samuti ja sellest võiks siis nagu õppust võtta, seda me arutasime ja olid lava peal need, kes ütles, et kõik peab jääma nii nagu on ja on need, kes ütlevad, et oi, aga teeme sellest nagu maailma parima küla ja siis me selle tulemuse valmiski kohe seal võib ju küsida, et mis nendest eelarvefestivalidest kasu on, ju ilmselt saavad tühjaks rääkida. Aga sealt sündis täiesti realist, mille minu mäletamist mööda ka ajalehte Koit Põlva maakonnaleht ära avaldas, et siis nende kogemuste põhjal, et millised on sellised nõuanded nii uute kui tulijat kui vanade olijate poolt, et kuidas siis koos toredasti edasi minna. Seekordsed arutlused võiksid jõuda samamoodi mingite tulemusteni, et me oleme selgeks vaielnud, et asjad võiks olla nii. Kindlasti selles mõttes, et enne iga otsuse tegemist on niikuinii arutelu vaja ja tegelikult need küsimused, mis, mis õhus on ju ka Kagu-Eestis, noh kindlasti ka see näiteks metsateema, et puud peavad kasvama või siis samal ajal ju plaanitakse sinna ka Kagu-Eesti lähedale ju Tartus, eks ole, ühe variandina on ju laual sai tselluloositehas ehk siis need asjad tegelikult vajavad läbimõtlemist, sest nad mõjutavad kogukonda ja ühes vallas arengukava tehes Sa saati rääkida sellest küll spetsiifiliselt ja kitsalt, aga kui see ikkagi hõlmab nagu laiemat kogukonda piirkonda, siis oleks vaja ka ühiselt arutada ja mõelda, et kuidas edasi minna. Iseenesest kogukond on ju see keska, kui nüüd saate alguse juurde tagasi kujundab lõpuks selle maastiku ja selle pärandi, mis jääb nii, et targad otsused on selle taga, kui keegi teeb midagi rumalast, eks see jätab ka märgi maha pikaks ajaks või jälje. Ja veel pikne kama, viimane küsimus teile, kui maanteemuuseumisse saab mööda teid ja viidad on olemas siis kui palju räägivad vanad teedevõrgud arheoloogidele üht-teist ja kas nad on säilinud, mille võiks olla Eesti kõige vanem tee. Oi, sellele küsimusele ma nüüd küll ei oska, võib-olla tegelikult kindlam vastus oleks mõni veetee ja, aga ma ei oska öelda, mis võiks olla kõige väga huvitav küsimus, ma pean selle üle pikemalt mõtlema. Võib-olla saab sellest uus uurimustöö, milline oli Eesti. Ma tänan teid väga, pikne kama, teid saab kuulata siis koos teiste põnevate hektaritega. Üheksandal juunil juba keskpäeval on algus, algab päritud väärtuste ööpäev. Maastik loeb, kõneleb Viljandimaal Nellini puhkekeskusest ja üheksandal, kas laupäeval on juba maanteemuuseumis Kagu-Eesti eelarvamusfestival ilm on hukan kõigil, kellel ratta talle on kaugemad need, siis jõuate sinna kenasti kohale, kes on nagu kohapeal, siis on hea minna kuulata või sõna sekka öelda. Aitäh veelkord, Annela Laaneots ja pikne kama. Ega ta ei ütle kumises. Mis kuradi ka ott ilma ela ja mille ta pole? Kohingi pääl satas ärv vääret. Ja on linnale üle pääl. Kas nöör tõmba koolis äärelinn? Nõrga ja. Ammliini moodudre kuigi ääre voolama Kurb on see laul ole trööstida. Kuradi kott silma ele ja ide ma. Kui joogis lällama mõõdo jaksi mani import kapla peaks ülima ridades õhtud ja töökad. Siltel sulid mida sa ausad kördi, töötaja, töise ka tolli, Assaiinis, maid, võlts poolady. Nii Woodudre pääl kui kiiret onu ime ö. Kurbam seolaul ole trööstida. Kuradi kott silma ele. Ja ei ta jääma. Kas avitas pikand Vairi vaid kooli, Priit Tiia õin, ma saan aru, et elad ja läheb. Ja umbmõõt. Kui ginaadre väänu ei näe sa vaka ja olla ei ta. Kurbamicio laul, Another aps. Tankuraadigi silma ei lähe. Ja ta veelgi. Nonii see laul anot rööviti. Tan kuradi Elva. Teadke külmaadad kõrda, Viilti. Vanasõnad on kuldsed sõnad. Ja tänane vanasõna kõlab nii, ära hõiska enne õhtut. Tartu stuudios on Piret Voolaid Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur. Mida see nüüd tähendab ja mida sellega mõeldi? Võib arvata, et see käibetõde ära hõiska enne õhtut on igale eestlasele küll tuntud ja selline igapäevane tarkus ja, ja ka üleskirjutusi on selle kohta üle Eesti, et eesti vanasõnade suures neljaköitelise akadeemilises väljaandes mis sisaldab umbkaudu 15000 erinevat rahvatarkust, ka lapse, siis iseseisvat tüübinumbrit 1689 ja see klišee on ka rahvusvaheliselt väga tuntud, on olemas naabrit Soomes, Karjalas, vadjas ka venelastel, aga muidugi kaugemalgi. Esimest korda esineb see rahvapärane, sellise üle-eestilise levikuga juhtnöör. Lühidalt sõnastuses siis ära hõiska enne õhtut Sakala kalendris 1880. aastal ja käsikirjalise üleskirjutusi on on siis Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivis alates 1880.-te aastate lõpu poolest, et siis nii hurda kui, kui Eiseni rahvaluulekogudes ja varasemalt siis 1887.-st aastast kokku on rahvalt seda üles kirjutatud või, või fikseeritud sadakond kirjapanek. Huvitav on, et see vanusena ei esine kordagi varasemaid trükistes, et me ei leia teda näiteks tavapärastes baltisaksa autorite sõnaraamatutes või grammatikates, nagu, nagu selliseid tuntuid vanasõnu võiks leida ei ole näiteks Friedemannil ja kogu esinemus lähtub ilmselt hoopis Friedrich Reinhold Kreutzwaldi Kalevipojast mis siis esmakordselt ilmus trükist siis 1861. aastal. Ja kus see selline imperatiivne ütlus esineb lausa kahes kohas kahes paralleelses sellises sõnastus vormis. Et näiteks üheksateistkümnendas lugulaulus on öeldud, et ära hõiska enne õhtut kiida varem päeva käiki kuni päike puhkama aia videviku läinud veeru õnnemunal õrna koore, kaheksateistkümnendas lugulaulus on see siis öeldud veidi teisiti, siin siis manitsevad põrgupoisid Kalevipoega, et ära hõiska ooperlikult enne õhtad päeva on Koidu laulja kiidukukke, ehk saab õhtu lohkamaie, omaaegne kirjandus ja rahvaluuleteadlane August Annist on, on küll väitnud, et see ära hõiska enne õhtut. Selline rahvatarkus õnnemunal õrnakoor, mis siis olemad on, Kalevipojas on siis rahvalikud vanasõnad, mida, ütleme siis Kreutzwald on, on edasi arendanud, aga hilisem vanasõnade väga hea asjatundja, akadeemik Arvo Krikmann on selles arvamuses pigem kahtleval seisukohal. Miski ei kinnita, et säärane Eesti vanasõna oleks, oleks siis olemas olnud või Kreutzwald võis küll kasutada oma värsi jaoks selliseid olemasolevaid vara sõnu, ütleme varasemad ära kiida päeva enne õhtut või ära kiida ilma enne õhtut või, või see vanasõna, et ära hõiska enne kui õlu pähe ei ole või ära hõiska enneaegu. Aga et Kreutzwald on aforisme ja selliseid tarkusi sadade kaupa omast peast välja mõelnud või saksakeelsete ütluste eeskujul eesti vanasõnade pähe kirja pannud siis siis tundub seegi juhtum küllalt samasugune, et see sõnastus ära hõiska enne õhtut ikkagi võib-olla temalt lahti läinud. Küll aga teamegi, et, et mitmed muudki kalevipojast lähtuvad tsitaadid on, on muutunud rahvaluuleks ja no raadiokuulajale on kindlasti tuntud näiteks ütlus tänaseid toimetusi ära viska homse varna või siis ülemaks kui hõbevara kallimaks kui kullakoormat tuleb tarkus tunnistada. Aga siis kalevipojast lähtuvad ka sellised tuntud rahvatarkused nagu meest sõnast, härga, sarvest. Jällegi hästi tuntud võlg on võõra oma või veri nõuab vere hinda. Ja kui nüüd naasta sellesama vanasõna ära hõiska enne õhtut juurde siis tähendus on ju küllaltki üheplaaniline. Ära kiida midagi enne kui asi päriselt selge on või, või pole mõtet sündmustest ette rutata, võid ära sõnuda ja oodatu ei lähegi täide. Ja see toetab ka sellist stereotüüpset uskumust, et liiga vara rõõmustamine pöörab asjad tagurpidi käima või või rõõmustamist väljendavad muud variandid ära, papa, ära hoople ära kiida. Nüüd huvitav on ka märkida, et eesti vanasõnade hulgas tegelikult sama sisu või lähedase tähendusega on lausa paarkümmend vanasõna. Näiteks ära rõõmusta, kui sa veel katuse otsas ei ole. Või kitse ei või enne rõõmustada, kui katuse otsas on. Või ära hüüa enne, kui sa üle mere saad. Ära Kiikle, enne kui üle aia saad ära hõiska, enne kui üle mäe oled saanud. Või ära enne hurjuta, kui hunti kuskil ei ole. Ja näiteks ka selline elu ei tohi enne õnnelikuks kiita, kui alles lõpul. Ja, ja selliste vanasõnade rohkust võibki naljaka pooleks pidada, aga tõsiasjaks, miks? Viimasel ajal ÜRO õnnelike riikide edetabelis on Eesti küllalt tagaotsas ja mille järgi Eesti õnnelikkuse tase on siis näiteks madalam kui kõigis meie naaberriikides. Aga see võiks muidugi olla tõde sellisel juhul, kui meie naaberriikides seda vanasõna poleks. Aga õnnest ei räägita valjusti ja ja äärmuslik, selline kõva häälega hooplemine ja heiskamine on olnud, et meie kultuuriruumis ju üldse pigem taunitav ja õnnemunal on õrn koorija õnne kõval häälel ja liiga vara kuulutada pole lihtsalt lihtsalt siis viisakas. Tihtipeale näiteks lahutatakse selle vanasõnadega tänapäeval ka ajakirjanikke, kes ütleme, sportlaste kuldmedali ootuses liiga vara, näiteks neile siis ajakirjanduses medalid kaela panevad siin veel nagu näha seda sellist, et väikese rahva kartust, et, et kui ikkagi ära Sõrud, siis asjad täide ei lähe. Ja kui tavaliselt ei ole vanasõnad mitte sellised elujuhised vaid, vaid pigem mingite olukordade situatsioonide kogemuslikud ja kokkuvõtvad tähelepanekud, siis see käsu vormis vanasõna sobib küll tihtipeale järgimiseks. Ja, ja näib, et meie kultuuriruumis saavad palju vähem haiget need, kes siis joonduvad tarkuse tee enne ja kiida pärast või enne mune siis kaaguta järgi. Suurepärane aitäh, pire soolaid, täna. Päritud laul ka täna tutvustab meile ühte vana lugu Lauri õunapuu, arhailise meestelaulu seltsi kokkukutsuja, hobi folkloristide, tuntud armastatud muusik, torupillimängija, kandlemängija Lauri. Mis laul, see tänan. Tead, see laul on tuntud küll väga paljudele eestlastele. Mina isiklikult ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kes ei teaks seda kuulsat laulu meie salvestusena kirjandusmuuseumist loomulikult. Ning seda laulis lindile 1960. aastal. Richard lillhein Viinistu külast vana peretalust. Meie lauru rännak viib meid nähtamatu folkloori valdkonda. Nähtamatu rahvaluule on selline osa folkloorist, mille olemasolu me mitte kuidagi ei adu. Kas teie teate mõnda rahvalaulikud oma suguvõsast? Ei tea? Vale, te teate, palju nähtamatuid, rahvalaulikuid, kuulame. Ta oli Õuna. Su. Ajju. Ja. Ja ei ju. Ju. Ei saa ka ma suur. Ta nii ka ju. Selle Antsu lugu on äärmiselt põnev ja päriselt tõestisündinud lugu. Igal laulul on olnud kunagi autor. Me ei tea enam kahjuks nende lugude esimest lauljat, ent Ants elab laulus siiamaani. Meenutagem veel kord, et kui sind pannakse laulu sisse, siis sealt enam välja ei saa. Lähme ajas tasapisi tagasi kõige kuulsamaks Saise Antsu laul siis kui 1928. aastal juunis laulis Tallinnas saunamäe tantsuloo Columbia Recordsi all salve Aleksander Arder ja meeskvartett. Meeskvarteti nimed on kahjuks kadunud aegade hämarusse. Kui keegi teab, andke teada. Arder oli tolleks ajaks juba väga-väga kuulus mees ning tema Antsu lugu lasti tolleaegses ringhäälingus lugematuid kordi. Ilmselt sama lugematuid kordi tuli Arderi meeskvartetile ka seda lavalaudadel esitada. Antsu laul sai küll kõva kriitikat, et kas tasub professionaalse kunsti valdkonda tuua lausa lorilaule. Ent rahvas oli oma valiku teinud ning lugu oli 20.-te aastate suur hitt. 1924. aastal ilmus lugu mitmes üliõpilaslaulikus. Kriitika tegi sellise valiku pihuks ja põrmuks. Nii võime lugeda mitmes arvustavas artiklis siis kas üliõpilaslehes, kuidas sellised laulud nagu saunamees Ants tuleks üliõpilaslaulikuteks välja jätta ning üliõpilased ei peaks sääraseid laule ülepeakaela üldse laulma, olgu selle asemel hoopis midagi isamaalist. Refrään. Juuli Vallera Ants sõitis Tallinna, nagu me kuulsime orderit laulmas, lisandus loole ilmselt 20. sajandi alguse tudengite repertuaarist. Tol ajal oli väga tuntud üks teine laul, oh armas klaarasinud jätan maha ja võtan Pärta, kes Mulle armas, mille laulmisest kirjutab näiteks oma mälestustes kuulus kirjanik Artur Hatson meie oma Võrumaa mees. Sama refrääni meloodia on tuntud ka Mulgimaa laulumeistri laulu mihkli laulust sambla Anu. Võimalik, et laulu Mihkel ehk Mihkel Rätsep kasutas juba valmis meloodiat Klaara laulust. Meloodia ning mahajätmise motiiv armsas Klaarast on võetud ka naljakas vene-eesti segakeeles uuemas rahvalaulu. Vihma sajab WTA skoora Budjat Narva. Kui aga ajas veel tagasi minna siis saame on sul peaaegu et kuuesabast kinni. Vanim üleskirjutus vabatmehest tantsust on 19. sajandi algusest, kus rahvaluulekoguja Jaan Jaanson saadab Jakob Hurdale 1889 aastal oma vanaisa üles tähendatud laulud, nagu ta oma kaaskirjas Hurdale ütleb, millest osa on pandud kirja tema sõnutsi juba aastal 1826. Jaanson muuseas kahtleb väga sügavalt, kas mõnda neist lauludest üldse tasub saata. Usun, et ka saunamees Antsu lugu sünnitas Jaan Jaansonil suuri kahtlusi. Aga mis siis tantsuga õigupoolest juhtus? Meile teadaolevalt kõige vanem Antsu lugu räägib minavormis tema endaga sündinud asjust. Vabat mehel polnud raha, hooned olid lagunud üks rahateenimisvõimalusi vabat meestele, tol ajal oli käia näiteks moona vooris viie kaupa sinna, kuhu mõisahärra tahtis. Läks, anski, läks vilja linna viima sest mõisahärra teenijad olevat suisa petjad ja petised niisutasid vilja paisunud vili teadupärast on suurema mahuga ning palju raskem, ilmselt haissid mõisateenijad odavate kergemat teenistust. Ja vaene Antsukene läkski siis tolleviljaga raejuurde. Linn on küll teadmata, entraes saadi pettusele kiiresti jaole ning saunamees Ants mõisteti süüdi. Süüdlane seoti koheselt tulvale ja hakati teda karistuseks nüpeldama, kus vaene Ants lõpuks tõe välja ladus. Süüdi olevat hoopis mõisa junkur, mille peale nagu laulusõna tollest ajast ütleb, junkur toodi tulba juurde, raemehed lööma pandi. Lööge pihta, raemehed, et need vitsad vinguvad ja need kepid kiunuvad. Tänaseks on aga see kuritöö unustatud ning nüüd lauldakse veel ainult kentsakas tantsust kes end mõisa härradest Antsakamaks pidas. Säh sulle. Aitäh, Lauri õunapuu täna ongi nii, et tänaseks on saade läbi minu nime Kristo, käin ma tänan teid kuulamast, soovin teile kena suvist aega ning lõpetama jääks Anna-Liisa.