Tere, head kuulajad, algab saade ning tänane saade on looduse teemadel. Meil on külas Jõgevamaa loodusemees, elupõline metsamees ning tuntud loodusretkede juht jääger Vahur Sepp, kellega räägime looduses liikumisest ning ka ootamatult Nendest kohtumistest. Näiteks karuga. Põhjust karudest rääkida on ja kas või seepärast, et Vahur Sepp kirjutas raamatu karust, mis on sarja Eesti looduslood esimene raamat ning räägime siis karust ja looduses käimisest, aga head kuulajad on oodatud ka teie kohtumised loomadega, olgu siis marjametsas või matkaradadel, kui teil neid on, kindlasti avame saate jooksul ka telefoni 611 40 40 number, helistage, tuletage praegu meelde ja siis rääkige tunni lõpus ajakiri National Geographic, mille kaanelugu räägib plastikust plastik, võib-olla need igal aastal juba ookeani kaheksa miljonit tonni plastikut ja see on vaid jäämäe tipp. Millised on need lood ja pildid sellest räägib juba siis National Geographicu, Eesti peatoimetaja Erkki peetsalu ja tunni lõpus ka veetemperatuurid. Meie randades. Niisugused on teema täna minu nimi, Kristo räim ja head kuulamist. Keede. Elude Laguna metsa. Veeres ei käi, kui ka uurisin Ilmar. Ja meil on Tartu stuudios Jõgevamaa loodusemees metsamees loodusretkede juht, jääger Vahur septer. Rõõm teid tervitada, sest minu teada polegi de noh, kui skoobis huvitaja saates olnud küll, aga Osoonis on teid olnud palju nähe, olete kirjutanud erinevates ajakirjades, jaganud inimestele nõu. Nii, aga tänase teema juurde, selleks oleks siis looduses liikumine ja natukene ka karud. Karud seepärast, et hakkab ilmuma Eesti looduslugude sari ning esimese loo karust kirjutasite teie. Miks karu, kas oli see nüüd antud ette valik või on karu üks selline loom, mis, kes teile meeldib? Niimoodi nüüd ütelda ei saa, et ta selline loom, kes mulle meeldib, mulle meeldivad kõik metsaelanikud ja eks telliti ka, aga mulle endale meeldis sel teemal kirjutada. Nimelt on sedamoodi, et inimesed on metsast võõraks jäänud, metsa hakatud kartma ja hirmu valatakse välja suuremate loomade peale ja ja karu siis ongi selline loom, kellega inimesed, kui teda näevad, siis arvavad, et nad on ohus ja et midagi hullu juhtub. Tahan oma raamatuga ütelda sellist asja, et et karuväes tule ennast. Välja valituna. Naudi seda kohtumise hetke ja tea, et Eestimaa karu ei ole mitte kunagi ohtlik. Ta on maailma üks kõige heasüdamlikum, vaid mõmmikut. Aga siin alles oli ju hiljuti lugu, kus üks fotograaf hakkas pildistama ja karu tuli suure hooga tema poole, nagu tahaks teda ära süüa. Oo jaa, see karu oleks tahtnud teda ära süüa, siis see mees ei oleks oma pilte näidanud ega sellest loost rääkinud. Ma ise ei ole ta karupilte näinud, aga üks mees, kes metsast palju teab, ütles, et tema vaatas ja et tegemist oli ilmselgelt emakaruga. Juhtus tal vast selline asi, et ta tõepoolest nägi karu, et see asi vastab siis tegelikkusele. Ja karta on, et, et tegemist oli emakaruga, kellel olid sellel talvel sündinud pojad. Ja kuna ta fotograaf hiilis nagu kaku liikus hästi vaikselt. Ilmselt oli tuul ka sedamoodi, et karu ei osanud arvata lähenemist. Ja siis sattus karu segadusse. Kui ta oli poegadele hästi lähedale tulnud, tema karu ikka oma poegi kaitseb, kaitseb siis sedamoodi, et ta teeb. Hoiatab seda, kes läheneb näituseks isakarud. Kui on võõrasisakaru, kes ei ole poegade isa, siis üritab ka talvel sündinud poegi ära murda ja ema teeb kõik selleks, et poegi kaitsta. Ja kui nüüd inimene hakkab karupoegi ohustama, siis samamoodi karu katsub talle selgeks teha, et hoia kaugemale, sa ei tohi. Aga ma kuulsin reportaaži sellest, mismoodi see kohtumine oli. Kui ta ise rääkis, et ta nägi karu ja lõi siis, kuna karu tuli tema poole ja määratas tõusis tagajalgadele, tagajalgadele tõusmine ei tähenda ähvardust. Karuga on nimelt sedamoodi, et tal on väga kehva nägemine ja kui ta ei ole kindel, et keda ta näeb, ta paneb neid maailma asju paika rohkem lõhna järgi ja kuulmise järgi ka. Aga nüüd, kui ta kindel ei ole, kellega tegemist on, siis ta tõuseb üles, et paremini näha, aeg-ajalt ennast kõigutab. Ja kui ta ootamatult inimesega kohtub, siis ta teeb, toob kuuldavale alati müra, tuse veiratus on umbes samasugune asi, et kui hirmutada tüdrukuid, siis nad kirjutavad. Ja see on siis karu kiljatus ehmatusest. Samas kui see on nüüd korduv, siis ta läheb ka hoiatuseks, et karupoolne sõnum oli siis, et mul on siin pojad. Hoia kaugemale. Sellisel puhul tuleks hakata tuldud teed esialgu selge ees rahulikult tagasi minema. Rääkidagi rahuliku häälega, siis jõuab karule kohale, kellega on tegemist. Fotograaf ütles, et tema tegi sellist kisa, et hääl on siiamaale ära. Selline kisa tähendas nüüd karu oks otsest ähvardust, et külma. Lahutan sind ja sinu poeg ja vaatame veel, kes tugevam on ja ja kuna tal on kehva nägemine, siis ta ei saanudki päris täpselt sotti, kas on tegemist ütleme, Võõra isakaruga või inimesega. Ja miks ta läks mehe selja taha, tal oli lõhna tarvis. Ilmselt oli tuul sedamoodi, et ta ei jaganud selle vaatamise ja vastastikuse nurisemise õppel üldse välja. Mis toimub, et inimene andis talle vale sõnumi. Aga vot kuidas nüüd, kui me oleme loodusest võõrandunud vältida selliseid olukordi, et tekib meil kommunikatsioonikriis, ütleks. Siis ma mõtlesin, no tähendab, et kui ei tahaks sellise, kui sa ei taha loomina, mina, kui liigun, siis ma liigungi sedamoodi, umbes nagu see loodusfotograafiast. Mulle pakuvad kõik need huvi, kes ümberringi on. Aga kui sa tõesti ei taha, siis ta andis väga hea soovitused ümise oma või helista või astu aeg-ajalt oksa peale. Siis kõik kuulevad, et sa lähed tegelikult sedamoodi, et kui metsas liigume, siis ümberringi linnudki, annavad teadust meie käimisest ja näiteks põder võib meist kilomeetri kaugusel magada, aga ta juba teab kas räänist või puukoristaja või pask väristajat. Ahaa, seal on keegi kõndimas, me ei oska seda isegi märgata. Aga kui ei ole seal silmatorkavalt riides ja äkilisi liigutusi ei tee, siis enamasti selliseid hoiatusi ei jagata. Nüüd, kui rääkida veel intervjuu läks edasi, ma kuulasin seda hästi teraselt siis reporter küsis, et kas tal on varem ka olnud metsas ohtlikke olukordi ja siis ta ütles ja et põdraga on ja metsseaga on jaa, aga nad, ükski pole olnud nii ohtlikud nagu seekord karuga. Ma pean ütlema, et ma olen kogu elu elanud ja töötanud metsas, aga kogu selle aja jooksul ei ole mul olnud mitte ühtegi ohtlikku olukorda suure, ühegi suure loomaga. Nii et see minu jaoks muutus pärast seda, kui ta tunnistas, et ohtlikke olukordi on ka teiste suurte loomadega olnud noh, ei olnud tõsiseltvõetav. Ja edastatud sõnum oli kergelt öeldes eksitav. Viib alla karu mainet. Vahur Sepp, aga kuidas see on juhtunud siis nii, et mõned inimesed näevad neid ja tekitavad loomadest segaduse ja teised suudavad nagu teie liikuda, et loomad rahul, inimesed rahul, ohtlikke olukordi ei teki. Mida peaks teadma enne, kui metsa lähed, et ilusad ilmad on, tahaks marjulegi minna, vahel unustad ennast ära, mind on sedasi tõsi, mitte suured loomad, ehmatanud aga jänesed ja kitsed. Ma lähen rahulikult, teen hääli, vahel, et nad ei ehmataks. Ja siis nad suudavad ikka meetri kauguselt püsti hüpata ja jooksu panna. Noh, nad proovivad ennast peita ja varjata ja selline teadmine peab sul endaga kaasas olema, ei ole ühtegi looma, kes oleks sulle ohtlik. Ega metskitse kardetakse ka hästi palju, ta teeb ju sellist aukuvat häält ja see tuleb alati ootamatult ja selline auku väel tähendab nüüd seda, et ta näeb mingit kohutavat ohtu, see võib olla ilves, võib olla hunt, see võib olla inimene, kes iganes ta hoiatab liigikaaslasi ja paljud, kes ei tea, kes seda häält teeb räägivadki, et vist tuli karu, kes nii hirmsasti aukus mu peale tahtis, tahtis kohe rünnata, aga ma sain jooksu ja tulin ära. Et noh, metsas oleks ikka tarvis käia ja maast madalast peale õppida. Me oleme metsarahvas rohkem kui pool Eestimaast on kaetud metsaga praeguseks vähemalt metsamaaga. Ja kahju on siis, kui me hakkame metsa kartma. Hirmust vaenlast, ainult metsas käimisega saabki. Ja tasub siis käia, võib-olla algatuseks mõne loodusretkejuhiga mõne sellise mehega, kes on enne metsas käinud, kui üksi ei julge minna. Kui vaadata loodusepilte, siis meil on sellised loodusfotograafid ütleme, Ingmar Muusikus. Remek meel Sven. Neid võib täiesti lõpuni kõigis asjades usaldada, vaadake nende pilte, kui palju karusid, kui palju kohtumisi, kui palju hunte, Te Ilveseid, kõike sealt ei tule kordagi sellist asja välja, et nad kallaks või tunneks hirmu seda asja tehes. Nad naudivad oma tööd. Ja ikka sedamoodi, et kui meil elab kolm suurkiskjat hunt, ilves ja karu, kui mõnda nendest kohtad, siis naudi seda momenti. Selliseid võimalusi naljalt paljudele ei anta. Aga kas võib juhtuda ka nii, et loomad tunnevad, et sa kardad, et tulen nagu selle hirmu lõhn enne sind ja siis nad tulevadki, et võtaks, sööks ära. Kas nüüd ei, ärasöömisest ei ole juttugi. Kas nüüd hirmu lõhna, aga metsas ei tohi valesti käitud? Ütleme selline karu peale karjumine. Ma nimetan seda valesti käitumiseks. Samas metsiga kaitseb Kaavo põrsaid, aga ta ei ründa inimest sinnamaale, kuni see pole põrsast kinni püüdnud. Kui sa püüabki põrsa kinni ja põrsast hädakisa, sisemist tuleb oma põrsast päästma. Seda ei saa nagu seaemale ju pahaks panna. Aga see, et ta sind hoiatab ja see käib asja juurde ja sellest ei maksa. See ongi niimoodi metsaelu. Me peame veel meelde jätma, et kui me metsa läheme, siis me oleme seal külalised. Ja kui sa kellelegi pole külla lähed, sa pead seal viisakalt käituma. Nii et metsas peab oskama käituda ka. Kui palju teie teete selliseid käitumisretki või IT-inimesi, tutvustate neile rahulikult metsa, räägite kõigest sellest, mida tuleks ennem teada ja ja arvestada kaslased, kuidas metsas märkigi lugeda, et mis kuskil on? No sellega on sedamoodi, et eks ma teen seda nii palju, kui, kui soovijaid on. Kui luual hakati koolitama loodusretkejuhte, siis ma mõtlesin umbes sedamoodi, et et metsal mind hoidnud ja toitnud ja kasvatanud ja mets on mulle nagu kodu ja ma peaksin metsale midagi tagasi andma. Ja siis ma arvasin, et et inimesed tänapäeval looduses sedavõrd võõranduvad, mul tuligi tahtmine sellist sõnumit levitada ja tegelikult neid, kes seda soovivad, olla äraütlemata palju. Ja mulle meeldib see, et ta läheb hästi peale lastele, lasteaialastele, kui kui ütleme algkooli lastele ja sealt edasi ka. Et mida nooremast peast laps metsa viia, seda suurem on tal nende asjade vastu huvi. Ja kui ta ei õpi seal nüüd ütleme mõnda liiki või asja, aga talle jääb see teadmine ja võib-olla viita sinna kuskilt kandist metsale ligemale ja muudab, muudab suhtumist metsas. On jah, jah. Kuidas saada sellisest hirmust üle, et räägin enda kogemusest, et lapsena ma nagu kork oli metsas või kartul nagu seda aga vaata, kui elad linnas ära siis ja kuuled ja loed ja siis hakkavad need foobiat pihta ja tekib seletamatu hirm, et sa nagu ei teagi, mida, aga tundub ohtlik koht, et sa nagu ei karda huntirebast, aga midagi nagu on nagu selliste vaikus ja kuidas vot sellega harjuda. Jah, eks ta ole võõras keskkond ja kui sa oled linnas ära harjunud ja sellise suure sagimise sees mina jälle linnas Belgia on, minu jaoks on kõik võõras ja ma kardan igale poole linnas hiljaks jääda ja ma ei tea, siin on olukord muutunud ja metsas metsas ei ole mitte mingisugust ohtu, seal on kõik, on nii, nagu ta olema peab ja ma tahaks rääkida ühe loo. Mul oli selline ülesanne, et välistudengid, et üks bussitäis ligemale 50 inimest ja nendele selgeks teha, mis asi on Eesti mets. Ja siin Sõõrugandi metsale ilusad männimetsad. Mõtlesin, et ärme lähme matkarajale, lähme kõnnime mööda metsa ja siis ma näitan seda ja räägin ja tõlgi vahendusel see toimus. Ja kui siis oli värsked põdrajäljed ja pabula hunnik ja ma seletasin, kui suursugune loom see on siis ühel nooreral ta oli vist Prantsusmaalt, suutis ta tekitada kogu grupis paanika ja tema jutu mõte oli siis selles, et nüüd on midagi väga valesti. Me oleme valel pool aeda. Tähendab nii suured loomad ei tohi olla seal, kus oleme meie ja midagi tuleb ette võtta. Ja tulemus oli see, et läksimegi bussi juurde tagasi ja seal siis arutasime, et kuidas see mets on ja seal oli muidugi arutelu, kui kõik nõus, aga aga metsas hakati üldiselt kartma, tähendab, on selliseid kante kus inimese jaoks ongi mets võõraks jäänud. Tuttav kaitseliitlane rääkis nüüd sellest mööda läinud Tšiilist siin palju välissõdureid. Et need said õhtusel ajal oma ülesande ja viimane asi, mis nad siis küsisid, oli see, et aga kui meil tekib probleeme metsloomadega, kust me leiame siis pargivahi, kes meid aitab? Kelle kohta ei oska, nagu tähendab, et me peame uhked olema selle üle, et meil on veel sellist metsa, kus elavad sellised loomad ja uhked olema ka selle üle, et noh, et me saame nendega koos jagada sedasama keskkonda. Teame. Ja Vahur Sepaga hülged, keda olete teie ise kõige põnevamas olukorras kohanud, ma usun, et neid loomi on olnud palju, aga võib-olla mõnede põnevamad kohtumised, kuidas need on toimunud? Noh, selliseid meeldejäävaid kohti, mesi ja asju ja eks neid ikka olla, et ma olen ütleme, et nõukogude ajal ma töötasin Tartu metsamajandis jahindus jäägrina 18 aastat. Ja see tähendab, Mu töö oligi nagu metsloomadega kokkupuutumine ja ma olen oma elu jooksul küttinud kaheksa karu. Ja need karud on olnud siis enamasti sellised, kes seal millegi poolest karu Erul elureeglite vastu eksinud. Et kas vanad karud, kes hakkavad murdma koduloomi külastama, mesitarusid, mesitarusid, võib hakata külastama noor karu, kelle Maiu sisu on nii suur, et ta võtab selle riski ja hakkab käima või siis ka need, kes liialt asulatesse kipuvad ja õunte võib millegipärast, et ei saa metsast toidetud. Eks selliste karude küttimine on kõik põnev olnud, sest sa pead otsima üles konkreetselt selle isendid, kes on saanud selle pahaldusega hakkama. Umbes niimoodi tal aga karude kohta veel sellist asja, et Eestimaal ei ole mitte ükski karu kunagi rünnanud ühtegi naist ega last. Kõik rünnakud, mis karu on ette võtnud, on korraldatud jahimeeste vastu. Ja see tähendab nüüd seda, et tüli algataja pool olnud alati olnud inimene Ma lugesin, just teie raamatus oli üks huvitav lugu selle karuga ja meeste naistega ja lastega, et kuidas marjulised üks kord sattusid sedasi karu peale, et ma olen neid ka kuulnud enne lugusid, et alati kui lähed vaarikale, siis tasub natukene rohkem krabistada või edasi, et anda endast märku, et ma olen ka siin. Muidu võib juhtuda, et korjab karuga kahel poolpõõsas. Jah, selliseid rikkalikud vaarikakohad ja karu võib seal ragistada ja süüa täiesti ennastunustavalt ja sa võid arvata, et su kõrval on keegi naaber, kes korjab marju, karu ei pane ka tähele, et sa seal oled ja siis ükskord satudki väga ninapidi kokku ja õuna. Ta on ju nende meeliskohad. Jah, õuntega on nüüd selline asi, et karul on samasugune maitse-eelistus nagu meil, vaata, kui läheme õunaaeda, kõigepealt võtame valge klaari ja mis seal siis järjest tuleb, mida magusam, seda parem igasugust haput punni nagu hästi ei taha. Ja selleks ajaks, kui õunad puus valmis saavad, selleks ajaks on tarvis hakata karule ennast nuumama. Ja kuna õun sisaldab hästi palju süsivesikuid, siis kui maal kusagil eriti tühjaks jäänud taludesse on sellised vanad õunaaiad, siis siis karu elake seal ta sööbki, niikaua kui need õunad kõik otsa saavad ja toimetab ja tema arust ongi see tema jaoks, kui seal inimesed sees elavad siis ta ei tohiks sinna tulla, aga vahel ta ikka ei suuda vastu panna, teeb mõne käigu, aga siis ta enamasti ei ole nii. Kas metsloom hakkas metsloomadel on ka ütleme nii, et kui temal on oma territoorium, kus ta elab ja ta elab, ütleme, maal minu kõrval noh, mitte just naabermajas, kas me siis nagu oleme, ütleme, naabrid selles mõttes, et, et ta tunneb juba ja teab mind. Jah, kindlalt teab ja tunneb ja aktsepteerib ja. Ei ole sellist asja, et nad teavad tunduvalt rohkem, kui me oskame sellest arvata näituseks hundid, kaest, intelligentsed loomad, kui anda huntidele sõnum, et see lambakari on minu oma, noh, kui tal on aed ümber ja kui aeg-ajalt siis käia ümber selle aia, näituseks hommikul lähed, vaatad ta terve all, võtad kohvitassi jões ja Sirtsutavad lagu hunditki natuke siia, natuke sinna hundile, ahaa, sa märgistasid ära, näe, minul pole siin teha midagi. Kui lambad on lahti lagunenud, näituseks Saaremaal peetakse noh, seal nad tallavad ringi siis hunt ei suuda aru saada, et see lammas kellelegi kuulub seal kits ja seal on hirv ja seal on põder ja sead ja lammas kallammastav kergem kätte saada. Seal ei jõua talle kohale, et lammas on omanud, seda ei tohi puutuda, aga kui talle jõuab see kohale, siis ta väga seda aktsepteerib ja ühesõnaga, ta tahab elada niimoodi, et ta oma meelest ei teeks pahandust. Hästi põnev, me kuulame siia vahepeale nüüd ühe loo regatilt ja seejärel jätkame juttu, meil on saates külas Vahur Sepp ja avame ka telefoni, seejärel 611 40 40 on number head kuulajad. Saate oma kohtumisi loomadega ka meile rääkida, aga kuulame enne vahepeal ühe loo. Loodud ning ei ole veel kaotajaks jääd. Kuna too pill ja aimata siinsete ala Kõrgeks. 611 40 40 on meil telefon stuudios ja Tartu stuudios on Jõgevamaa loodusemees metsamees loodusretkede juht, jääger Vahur Sepp ning palusime head kuulajad teil siis lugusid meenutada, kellega olete kohtunud ja kuidas ning võtame esimese helistaja, kuuleme teid kaugelt, helistate. Hoida tere, mina olen teie suur vann, mal tegin isegi teile, akrostik oli huvitaja. Minule väga meeldib loodus ja loodusemees ütles väga õieti, et kui looduse lähed, sa pead loodust austama, muidu loomine ja minul ei ole juhtun nägema suuri loomi. Ma isegi ükskord Laela järve ääres passisin. Neid metssigu hääli kuuline aga metsi. Kui näinud põtra noort põtra olen näinud siis olen neid soobleid ja igasugust tahab ära hommikul, eriti, kui sa hästi vara koidu varakul lähed, siis näed nirk igasuguseid. Ja ükskord, kui matkama läksin, siis Emajõe ääres kopraga ühel pool olid koprad. Õppisin mina. Hästi, huvitav oli. Aitäh siit vist Vahur Sepp, tuleb välja see, et varahommikul võib näha loomi või siis öösel, aga selline. Hommikul ja õhtul on see aeg, kui loomadega rohkem kokku puudutakse. Enamus metsloomadest ongi öise eluviisiga, põhjuseks ongi see, mitte keegi metsas ei taha inimesega kokku saada, inimene toimetab päevasel ajal, et inimest peetakse selliseks äraütlemata halvaks tegelaseks. Ja kui keegi tahabki siis loomaga kokku saada siis jah, parahommiku valgeks hakkab minema ja õhtul kuni pimedaks läheb, on samal ajal need, kes asja tunnevad, siis kuuvalgel ööl võib ka kedagi trehvata. Eranditega on muidugi sellised ajad, kui on pulmaaeg siis on ju palju toimetamist ja igasugused värgid tormitseb. Niimoodi järgmine helistaja, kuuleme teid. Käisin seal igal pool seal, riigipeal pole ühtegi elamist ega midagi ja siis olid, ei, kutsikad olid, kaks tükki olid mustad, niuksed olid. Minul oli nihuke kihket, nii nuuksusid ja nii tahtmine kohe leida, kasvõi kallistada, jooksin nende järgi, need panid võsa ja järsku mul plahvatas. Kui ema tuleb vist minuga tegema hakkab ja ma panin sama kiirelt tagasi jälle uuesti tee peale. Aga ema Ultima külla. No vot siis aitäh teile selle loest võtame veel vajada lõheliste hallo, kuuleme teid. Ta oli seal teisel pool aeda. Tee peal oli kraavi, aeda oli ka vahepeal. Ja kus oligi ilusate arve. Ma jätan auto seisma tükk aega vaatasime 11. Ja mul oli kahjusid. Minu arust väga tore, aitäh teile. Ja võtame veel leheliste, kuuleme teid. Tere, tere, mina eelistan Ida-Virumaalt ja, ja tõesti nii-öelda, et minul kõige hirmsam kohtumine loomadega oli Rocca al Mare vabaõhumuuseumis. Nonii, kellega te kohtusite? Ja me jalutasime mullegi, poeg kaaslast ja ema ja jalutasime, jõudsime juba täiesti vabaõhumuuseumiserva kus ei olnud üldse ühtegi teist külastajatega õieti inimesi, see oli juba nagu selline metsale ala korraga tulik neli põtra üksteise järel. Ja nad ei olnud üks sõbralike nägudega. Mismoodi see kuri nägu põdrast väljale? Ma ei oska öelda, aga me kõik tundsime ennast väga halvasti. Ema kaasa arvatud, kes on kogenud looduseinimene. Ja mul oli selline tunne ja üks nendest nagu eraldus natukene, tuli meie suunas. Selge aitäh teile, Vahur Sepp, kuidas nii võib juhtuda, et tuule kõnnid rahulikult muuseumis ja siis tuleb põdra, kolis näiteks. Noh, kui seal loodussedamoodi üle läheb ja oleneb aastaajast, miks nad sedamoodi koos olid? Igatahes mitte mingisugust ohtu ei ole, põder inimesele ohtu ei kujuta. Põdraga on selline asi, et maikuu sees tradel poegimisaeg ja kui ta siis selle vasika ilmale toob, ta lakub ta puhtaks, jätab teise maha ja käituda kolm-neli korda ööpäevas imetamas. Nii et kui sellise punase vasika leiad, siis seda näppida ei tohi. Ja samas kui satud sellise vasika peale, siis Põder inimese eest oma vasikat ei kaitse. Aga kui sul juhtub olema kaasas koer, siis oled sa küll jamas, sest ta kaitseb huntide eest ja koera, võtab ta kujundit ja kui nüüd hakkab koer vasikat haukuma ja vasikas hõikab ema appi. Siis kui see põdralehm tuleb, siis tal vallandub emainstinkt. Koer jookseb inimese juurde varju. Kui emainstinkt on vallandunud, siis põder enam väga ei hooli, et et siin inimene ka need kevadisel ajal ei peaks sellises kantides, kus põtru, koertega liikuma kevadel poegimise ajal ei peaks üldse koera laskma lahti, siis looduses. Sest siis võib tekkida ka mitmesuguseid mitmesuguseid probleeme. Nonii ja kuuleme veel Est helistajate Allo, kuuleme teie lugu. Tere päevast, tere, mina olen üks õnnelik inimene, kes on näinud ilvest ja seda suisa päise päeva aeg, sõitsin Põltsamaalt koju seitsme kilomeetri kaugusele ja nägin tuli üle, ühesõnaga mingisuguse heinamaa. Teisel pool mets, mina rattaga, rahulikult sõidan tema tuled, jänkientiant jäi keset teed seisma, umbes minust viie 60 meetri kaugusel vaatas mind mina teda ja tema läks sealt üle. Tee läks edasi metsa aga seoses sellega hästi vahva lugu, ma helistasin tütrele. Ja vastu võttis lapselaps ja ma ütlesin, et ma nägin tee peal Ilvest ja kui ta hõikas, enne. Vanaema nägi Toomas Hendrik Ilvest. Tee peal oli päeva nael siis aga aitäh teile selle loo eest ja head kuulajad need kahjuks need rohkem kõnesid täna vastu ei võta, aga ma usun, et suvi on ees ja me jõuame neid looduse lugusid kuulata veel ja veel. Jätke need kõik endale meelde, pange kirja ja rääkige edasi, sest ainult nii nende lood püsivad baarseta. Öelge, kas sellised kohtumised kui rikastavad nad võivad olla inimesele, ma tean ennast, et kui oled nagu midagi näinud erilist, siis see jääb ikka aastateks. Ikka all kuigi ma elan kogu aeg ja toimetan ja töötan metsas, mida ma seal iganes ka ette ei võtaks, siis iga kord, kui kellelegi hooku saad tal natuke teistmoodi ja ta paneb sind teistmoodi mõtlema ja ümbrust tunnetama ja kindlasti on see rikastav. Ütleme, et karu nägemine on etem kui mõni hea kontsert, härra istuda ja, või teatris käia või sa saad sellise elamuse. Ja kus need karudest hirmujutud tulevad. Tegelikult see asi on umbes selline, et kui satud karuga kokku, vaatad teda natuke, karu jookseb ära ja siis räägid keegi? Jah, nägid. Hea küll. Aga siis avastad, et aga kui ma hakkan rääkima, et aga siis, kui ma võtsin kaika ja siis, kui ma tegin seda ja siis kõik hakkavad põnevalt kuulama ja pärast saad ise ka uskuma, et täpselt nii see asi oli. Ja sealt tulebki selline põnev lugu välja. Ja miks siis tänapäeval on hakatud rohkem kartma, meil on ju võimalus interneti kaudu kohe oma sõnumit levitada ja sellised sõnumid levivadki hästi ja sa saad tähelepanu keskmesse. Aga ei mõtle selle peale, et sellele metsa asukale teed sa sellega karuteene ja temasse hakatakse suhtuma negatiivselt. Nii et hoiame neid ja jälle valeta nende kohta. Just viimane küsimus veel, et kuidas minna metsa nii et mitte ära eksida. Et mitte tekitada probleeme, ütleme lähedastele ja teistele, et lähed küll, et võib-olla nüüd nagu inimesed julgust saanud, et lähen tutvun metsaga ja pärast seda otsimist seda. Marek peab oma võimeid teadma, tähendab, et kui hea orienteeruja sa oled. Ja nüüd, kui sa otsustad näiteks seenile minna, auto jätsid siia, siit läheb tee. Pööra nägu sinnapoole, kuhu sa minna tahad ja kuula natuke aega. Kusagil võib-olla sõitis rong kusagilt kostub maanteemürinat. Kui päike on üleval, siis ei ole üldse hullu. Nii et pärast usalda neid asju, kui sa oled metsas tükk aega oled kõndinud ja äkki avastad, et mul pole õrna aimugi, kuhu poole minna. Eriti pilves ilmaga. Siis jälle seisma. Tuleta meelde, kust need hääled tulid. Võta sama asend, kui seal siis ringi pöörata, liikuma hakanud, jõuad oma koha juurde tagasi. Nii et see on päris hästi toimiv nipp. Ja peab ütlema, et meie Eestimaa ja tema metsad on sedavõrd väiksed, et siin eksida pole kusagile. Alati julgustuseks ütlen, et kui oled eksinud, siis proovi liikuda ühes suunas. Kui jõuad välja suure vee äärde, siis maitse. Kui on mage, siis oled Peipsi ääres kujun soolale summeri. Niisama lihtne see ongi. Selline kohatu. Ei, aga samas päris asjalik ja kui jõuad mõne jõe juurde, siis vaata, kuhu poole ta. Täpselt ja kuhugile ikka välja läheb, metsa, kuskil haugub koer, midagi saad maja juurde välja ei ole sellist asja, et meil oleks niimoodi, et võibki päriselt ära eksida ja suga juhtub midagi hullu siis peab sul tervisega miskit lahti olema, sa pead oma võimeid teadma. Et kui sa ei ole suureks pingutuseks võimeline sära, mine rabadesse ega vali sellised kergemad retked, kus asustustihedus on suurem ja see, kes läheb nagu Alam-Pedja looduskaitsealale ja see peab rehkendama. Seal võid sa küll päeva või kaks ringi pöörata, nii et kellegiga kokku ei satu. Aga seda peaks nagu nautima, et meil selliseid kohti, kus saab niimoodi veel niimoodi veel toimetada, aga igaüks peab teadma, milleks ta võimeline. Jah, ja peamine, et me jõuaks sinna aega, kus me hakkame partik pargivahte otsima. Igal juhul aitäh teile, Vahur Sepp, nende toredate lugude eest jõudu, jaksu ning me jätkame siit muusikaga, et seejärel juba tutvustada pisut National Geographicut, mis räägib plastist või planeedist. See on küsimus, et kumb siis peale jääb. Head kuulajad ja need taas kord loodusteemade juurde nimelt on ilmunud juunikuu National Geographic ja saates on külas selle Eesti peatoimetaja Erkki peetsalu ning ole ja alustame kohe kaaneloost plast, võib-olla need tõsine teema. Tõsine teema ja kui küsida, et kes neid tõsiseid teemasid peaks tõstatama et siis, ega neid väljaanded ju palju ei ole, kõik tahavad joosta võidupopulaarsete teemadega, aga plast võib-olla need on tõesti küsimus, mida me peame üksteiselt silma vaadates küsima, sest et selgub, et seda plasti ja plastjäätmeid oleme me tootnud, et niivõrd suures koguses, et see tegelikult väga otseselt mõjutab meie igapäevast elu ja see, millisel moel vaatame oma ümber ja, ja mõtleme, et meri loksub ja ja kõik on ju hästi. Siis tegelikult merre jõuab aastas tohutus koguses plastjäätmeid ja, ja see, millisel moel, kui me mõtleme nende suurte prügisaarte peale, millest on räägitud, see on ainult üks meie tõepoolest jäämäe veepealne osa. Et tegelikult see plast seal suurtes ookeanides saab väikesteks tükkideks mikroplasti tükkideks, mis omakorda, ja veel merejõudude tulemusena sellisteks nimed, pill tillukeseks pisikesteks tükkideks laguneb. Ja see jõuab juba ja täiesti mereloomade kalade siseelundkondadesse kudedesse. Ta juba mõjutab inimest, millisel moel ta mõjutab ja kuidasmoodi ta meid võib kahjustada. Seda täna veel teadlased ei tea. Aga see kogus plasti, mida me tavaliselt kasutame ja misiganes päevaselt tegelikult nagu toodetakse, on üüratu, nii et kui mõelda selle numbri peale, et igal aastal jõuab ookeani vähemalt kaheksa miljonit tonni plasti siis kus see ülejäänud kõik on, et me võiksime mõelda selle peale, et kui kui see plast ühtepidi on hästi tänuväärne materjal, siis teisalt see ületarbimine ja selle nagunii-öelda väärkasutus on varjuküljed, mille peale me igapäevaselt ei mõtle, nii et noh, esimene asi, mida me teha ise saaksime, ongi jäta ära plastnõud, ühekordselt kasutatavaid kilekotid, kõiksugu muu, niisugune trend, mis hästi palju meie igapäevast elu praegu ka ilmestab. No on ju riike, kes on ära keelanud, need on see üks abivahend. Keelamine on alati kõige viimane vahend, inimesed võiksid seda teadlikult hakata ise reguleerima, aga ja kui enam muud üle ei jää, siis võib küll öelda, et, et on vaja keelata ja noh, Euroopa Liit täna ka kaalub seda võimalust, et tõepoolest ühekordse kasutusega plastnõud ja, ja niisugused vahendid, mida me igapäevaselt kasutame ära keelata, sest et kusagilt tuleb tõmmata piir. Mulle tuleb meelde dokumentaalfilm, mis hiljuti hiljuti näidati ka ETV kahes ja see rääkis osoonikihis ning sellest, kuidas teadlased hoiatasid, hoiatasid, rääkisid ja läks veel aastakümneid, enne kui riigid, nagu noh, pead kokku panid, hakkasid reaalselt midagi tegema. Kas see plast võib-olla nüüd kuidagi sarnane selle probleemiga, sest püstitus on, et kas plastplaneet planeedile? Kahtlemata, ja eks need teemasid on ju veel, mis puudutab tervikuna planeedi ökosüsteemi, aga plast kindlasti on üks neid neid väga teravaid küsimusi ja mõelda, et mida siis esimesena saaksime ise teha. Siis mõningaid soovitusi on siin ka, me oleme ise välja toonud ajakirjas ja noh, näiteks esimene, et loobu kilekottidest või loobu joogikõrtest, mis tundub, et mis mõttes, et see on ju väike asi, aga tegelikult neid toodetakse, kasutatakse tohututes kogustes ja imed oma morsi joogi sealt ära või, või kakaovõi või koola. Ja siis ta lendab kuhugi jälle. Nii et tegelikult loomad, sellest saavad tohutult kahju, loodus, looduskeskkond tervikuna, loobu plastpudelitest. Noh, see on juba natuke keerulisem, sest meil poodides on kõik plast. Eks ole ju ümbrisega nii palju kui võimalik, võiks vältida plastpakendeid. Ja nii palju, kui saab taaskasutada, kui palju me seda igapäevaselt mõtleme? Noh, tegelikult ma arvan, see teadlikkuse küsimus ongi ennekõike see küsimus, millest, millest kogu see juuninumber räägib. Ja loomulikult ära loobi prügi maha, niiet üks neid võimalusi, kui sa näed prügi, siis mitte mitte ära halvusta kedagi, vaid korjas üles, mine vii prügikasti või, või võtta osa maailmakoristusaktsioonist, mis toimub sel sügisel või ei ole aktiivne, et selles mõttes see on meie enda kõigi Igapäevase suhtumise ja käte külge panemise küsimus. Absoluutselt, aga see number on sellepärast põnev veel, et, et ka Eesti on jõudnud National Geographicu kaante vahele taas kord, mida on nagu tore teada. Ja see on konkreetselt küll eestikeelses numbris see Lõuna-Eesti lugu aga ikkagi ja, ja tõepoolest, see lugu kannab pealkirja inspiratsioonist lõunaeestlase pilguga. Ja räägib sellest Lõuna-Eesti kultuuriruumist sellises omalaadsest, kultuuriinimeste vaate võtmes vaatenurgas. Miks just niisugune lähenemisnurk? Ennekõike sellepärast, et seal kahe maailma piiril jagub seda, seda mitte nii linliku ja urbanistliku elu veel üksjagu looduselähedast ja loomingulist ja siin mitmed inimesed, kes Lõuna-Eestis elavad ja igapäevaselt loovad aga räägivad, miks nad just seal elavad ja, ja mis on see põhjus, mis tegelikult nagu eristab seda piirkonda või tegelikult üldse nagu looduslähedast eluviisi, eluviisi, selle, sellise igapäevase tegevusega, kuidas muidu ta inspireerib ja millisel moel võiks siis nende eluviis teisi inspireerida? Need on hästi toredad ja armsad lood, siin Lauri Sommer ütleb Aapo Ilves, räägib Laura, riskin. Ja ma tean isegi ühte loomeinimest Andres varustinile tervituseks. Sedasi pool aega üritab teeta ikka Lõuna-Eestis Rebase talus ja eks ikka selleks, et sealt jõudu saada ja inspiratsiooni, ma olen selles täiesti kindel. Jah, muusika ja kirjamees Aapo Ilves ütleb minu meelest kuldsed sõnad. Inimene peaks tohtima ja saama elada, kus tahab ja eriti just enda juures kodus ütleb selle juurde, et tema on Räpina kandi mees täitsa nagu originaal. Et sealtkandist pärit ja, ja mitte sisserännanud, aga see, kui sa oled ka sisserännanud ja kogukond hästi sisse elanud, siis see on ju sama hea kui, kui, kui originaal, nii et igaüks leiab endale selle koha, kus ta, kus ta ennast hästi tunneb, aga loomulikult elada saab nii suures linnas kui maal. Küsimus on selles suhtumises, et kuidasmoodi ma ellu ja keskkonda vaatan ja Lõuna-Eesti keel ja kultuuriruum kahtlemata soodustavad sellist koostoimet, kokkuhoidmist ja näolist siis nii-öelda väljundit sellest. Ma olen täiesti nõus 100 protsenti sellega, et Eestimaa on küll väike, aga siin elavad erinevad erinevad rahvad, eesti rahvas ütleks lausa, et ta nii lõunaeestlased, keskeestlased, põhjaeestlased, ja siis on veel lääne ja ida ja kõik nad on hoopis teistsugused võttega. Kihelkonna pidi hakkad minema ja sa leiad igalt poolt midagi huvitavat. Aga tegelikult on üks tore lugu veel kadunud koloonia otsingul. No see läheb sinna rubriiki, et inimene otsib oma kodu kuskile mujale, kus ta juured võib olla pärit ei ole. Ehk siis viib meid tagasi uue maailmakoloniseerimise aega. Jah, ja see lugu räägibki siis tegelikult nendest ammustest aegadest, millest me palju ei tea, aga millest on lugematuid legende, filme, etendusi, kirjatükke, kuidasmoodi siis uue maailma avastamine käis ja millisel moel kolooniat sinna maha jäeti, mis neist sai ja see nii-öelda uute faktidega uute põnevate hüpoteesidega rikastatud lugu siis, mis räägib tõepoolest kadunud koloonia otsingul sellest, kuidas niimoodi need Elizabethi-aegse Inglismaa maailmarändurid võiks kutsuda toonasteks astronautide, eks, sest et see maailma avastamine, mina olin sel hetkel ju natuke midagi niisugust, nagu meie täna kosmosesse oma pilgud oleme pööranud. Et millisel moel nad siis seda uut maailma avastasid ja, ja mis siis neist sai, mis jäi järgi nendest inimesi, sest kes tegelikult sinna maha jäid ja, ja kuidasmoodi nad segunesid ja, ja kas on võimalik üldse nende jälgi leida? Ääretult põnev, aga me ei saa ometi kõikjal lugusid ära rääkida, kellel isu on äratatud. Juunikuu number on ilmunud, vaadake, lugege kindlasti ja mõelge kaasa ning mitte ainult, vaid võtke ka midagi ette, sest eks see maailma muutmine hakkab ikka meist pihta. Eriti just majandusplasti teema. Aitäh saatesse tulemast. Erkki Peetsalu ja järgmise korrani. Ja need siia tonni lõpuga natukene rannailma 100 võime olla kindlad, et kes läheb Anne kanali äärde, seal lehvib roheline lipp, kella kümnese seisuga. Õhk 24 kraadi, vesi 19 Harku järves on asjalood väga head. Väljas on roheline lipp ja vesi on 21, õhk on ka 21, kakumäel on lood juba kehvemad. Punane lipp on seal ja vesi on kohe ma nüüd ütlen 15 kraadi kõigest ja õhk-õhk on 24 nagu mujalgi. Teistes randades. Emajõelinna ujula on ka ära toodud, seal on kollane lipp, 17 kraadi on vesi. Ja vaatan veel kella 10-st seisu praegu paraLepason kollane lipp, et Pärnus on kollane lipp. Pikakaril punane, piga varju, muidu tore koht, punane lipp ei kutsu kuidagi vett. Põhjus võib olla sellest, et merevesi on ainult 15 kraadi. Ning teistes randades on eileõhtused seisud, keda huvitab, kui peal on roheline lipp, oli eile õhtul. Teate, see ei ole ikka see tänased asjad on tänased asjad. Vaadake, heitke pilk peale, ise ka ilm, poee, kaldkriips, rannailmkümnesed seisud, ütlesin teile, kui need muutuvad, siis saate juba laadal ise ka juurde vaadata. Tänaseks on saade läbi minu nimi, Krista taim. Tänan teid kuulamast. Kõike head.