Tere kuulama kultuurikaja. Selle nädala teemad lühidalt. 10 aastat pimedaid öid. Üks tõlkija, kuus kirjaniku kuusestlust. Üks sõda, sajad tuhanded sõdijad, üks raamat. Seega täna saates Filmifestival võtab tuure üles. Eelmises saates tutvustasime alafestivale, aga seekord, räägib festivali peakorraldaja Tiina Lokk eelseisvast põhifestivalist. Tõlkija Krista kaer ja produtsent Ann Alari vestlevad briti kirjanikega. Asi selles, et sellel sügisel ilmusid stuudio klimp. Com kaks esimest plaati sarjast, mille nimeks conversation. Vestlused, tõlkijad, intervjueerivad kirjanike. Esimese plaadi vestleb Krista kaer, Doris Lessing uga ning teisel piduräkroidiga kultuuri kaela andis intervjuu Krista kaer. Tänapäeva kirjastuselt ilmus Leo Kunnase raamat päevik viiv pikas sõjas. Nüüd, kus sõdiva Ameerika president külastab oma väikest, ent truud liitlast, teeme sellest raamatust veel kord juttu. Tänase saate helikujunduse tegi Peeter Rästas, mina olen toimetanud. Üheksakümneaastaseks ja on jõudnud parajasse puberteediikka, eelvaate PÖFFi põhiprogrammis. Külalistest annab festivali peakorraldaja Tiina Lokk et kuidas siis puberteetikust festival end tunneb. See on niisugune raske küsimus, et vanuse järgi vist jah, aga tegelikult me näeme nagu sele suurema põhilisemal puberteedi vist üle elanud, ma kahtlustan nii. See moment vähemasti kus tead, kõik kondid kasvasid ja organid sellise kiirusega, et ülikonnad jäid väikseks ööbikesipliksudes ja plaksutas eest ära. Me tegime nagu väga kiiresti läbi tegelikult oma arengu päris aus olla. Tavaliselt ikkagi nagu nii kiiresti, festivalid ei omanda oma nägu, et meie saime, ütleme oma sellise põhiformaadi kätte kusagil seitsmendal festivalil ja nii me lihtsalt lihvime teda seda jalas nagu uskunud, et see õnnestub sellisel kujul ja sellises suuruses ja sellises mahus. Et ühelt poolt on see hea, teiselt poolt halba, sellepärast et finantseerimine ja kõik muu välja arvatud publik ei ole meie kiirele kasvule nagu järele jõudnud, mitte kuidagimoodi. Et see teeb nagu selle asja raskeks, sellepärast et kui me kõike seda tegime ja kui ma mäletan, kuidas me olime juba õnnelikud, kui seitsmendal festivalil vist oli seitsmes tunnetasime seda, et vaata, et noh, nüüd on nagu kõik klapib, et sinna maanime kaagika eksperimenteeris, siis me vaatasime kas see alafestival või teine alafestival, et lisaks kõigele ka see meeskond nagu formeerus ja meeskond pesu ega siis keegi polnud ju kusagil elu sees, mina kaasa arvatud ütleme, spetsiaalselt käinud nagu midagi õppimas, kuidas ühte festivali tehakse? Ma ei räägi sellest, et nüüd ma ju naera, nüüd ma loen nagu kultuuriprojektide juhtimisse. Ja siis Sa võid arvata, mitu raamatut elus ma selle peale nagu läbi lugenud nüüd loen, enne küll ei lugenud, polnud aega. Seda oli vaja nagu väga kiiresti loogiliselt intuitiivselt mõelda, et mida tuleks teha, mis oleks kõige optimaalsem ja nii edasi. See kõik oli nagu seitsmendaks festivaliks enam-vähem. Ja siin on muidugi mõtlesime, et noh, et väga vahva, et, et neid on, meie oleme nagu jube kihvtid ja head ja toredad, et küll nüüd rahaga tuleb, aga need ei tule ja ei tule praegugi veel. Ja see ei ole mitte ainult meie viga, vaid ikkagi see nagu laiem küsimus, et selle käes siplevad kõik jätskaar ja kraal ja nii edasi, et noh, et terve kultuur ka neid, kes riigieelarvesse arvelistel ridadel on. Vot see on nüüd nagu see pulber veidi teine pool, et vahel on küll hing, nii täitsa mõttetud. Majaga kustutab laterna ja lahkub. Nii raske aeg-ajalt. Ja viskaks selle ukse niimoodi puberteedi, kuna tehtu tagant kinni. Aga siis läheb seal üle ja kuidagi. Ta niimoodi ikkagi tekib see optimism ja õigemini ta ei lahkugi meie juures seda. Niisugune vahva meeskond, kellel on alati hea tuju ja nii me läheme edasi, lootuses, et mingisugusel ajahetkel tekib Eestis ka normaalne kultuuripoliitika. Pigem selle programmi koostamise võlusid ongi selles, et sa nagu otsid igalt poolt maailma nurgast erinevatest kokku huvitavaid filme, mis sulle tundub, et nad võiksid vajalikud olla, huvitavad, et nad on mingil moel noh, nagu kaasaegsemad või kutsuvad esile rohkem vaidlusi või probleem maatilisemad või mis iganes selle valiku, eksju, ja siis on see pilt nagu koos. Ja siis sealt tulevad tegelikult need teemad välja, mis on nagu aktuaalsed ja kuumade. Ja see nii kummaline see tõesti töötab, sellepärast et meil on olnud nagu näiteks aastaid, kus on olnud keskeakriis on fookuses ei, mitte keegi. Kusjuures sellel hetkel mul endal oli keskekriis mingil moel vähemasti ja kui mul oli see programm, koosinused, issand jumalat, et noh, et ma ju ei ei valinud ega ei otsinud neid filme, et lihtsalt ilmselt see oligi nagu tollel hetkel õhus mingitpidi, et, et noh, et kõik rääkisid nendest omavahelistes suhetes lahutamist, sest kokku minemistesse, mis iganes. Meil oli isegi tol korral selline sugupoolte vaheline sõda, oli selline temaatiline programm, aga see ei olnud nii, et me oleksime otsinud. Või siis näiteks möödunud aastal oli hästi, fookuses olid lapsed, lapsed sõjas aga jällegi, ega need teemad ja tekivad ka mingisuguse ajavahemikuga ka filmi tule, nii et naksti tänama, mõtteni, ammenda valmis, ju see siis jällegi vaat kui nad sead, kõik plahvatasid seal igal pool, meil jääd, uudised hakkasid tulema Tokaadid ja nii edasi, lapsed ja tsiviilelanikud, kes ikkagi nagu õudsalt palju parandada saavad. Et sellega nagu kerkivad need asjad üles. Või siis nagu eelmine aasta nimetasin, et meil oli selline Kesk-Euroopa perverssed ja need on meie nagu omavahelised ütlemisel, tseeri see äkitselt tuli, ma ei tea, miks kohutavalt palju Belgiast, Austriast, ka Saksamaalt selliseid kiiksuga filme tähendab kiisuga selles mõttes filme, et kus inimestel kangelastel oli mingi psüühiline kiiks, on niisugune täiesti äärmuslikud. Võib-olla ainukene niisukene temaatiline planeerimine, mis meil on tekkinud, on tegelikult kummalisel kombel tekkinud. Koos härra Mart Laariga, kes on, tuleb välja nii nagu meil paljud teisedki prominentseid inimesed, väga suur kinofanaatik ja filmiarmastaja ja kõik see, mis piirneb tema omaenda erialaga ehk ajalooga, siis seda teab ta suurepäraselt. Jäävad tema pakkus meile möödunud aastal välja siis programmi kõige keelatu maantee ja sellest arenes nüüd sellel aastal välja suletud ühiskonnad mida siis juba meie noored panid kokku, otsisid filme siis Valgevenest ja Gruusiast ja Ukrainast ja nii edasi. Mis on päris huvitav programm. Ja jällegi Mart Laar tuli välja siis, et aga teeme nüüd sõjafilmid läbi aegade kõige paremad. No aga loomulikult, mis meil siis ei peaks tegema? Ta panigi jällegi väga huvitava programmi kokku, et näed, et sellisel kujul jah, mingid eriprogrammid või siis noh, muidugi vahel ütleme perspektiivid nagu meil on Neil Jordani ka seonduvalt tema filmide retrospektiiv, ta tuleb siia ja tema raamat koosneb kirjastus varrakuga antakse välja, selle presentatsioon on Viru keskuses laupäeval kell 12 aga et noh, et sellised asjad, need on nagu see spetsiaalsed, aga Aasias ei ole mitte temaatika olnud, vaid jällegi see on olnud nii, et kunagi kui sai hakatud tooma siia esimesi, ma mäletan filmi Iraanist ja siis, kui tulid järgmised olid vist koreast Hiinasse. Ta isegi mu omaenda meeskond ütles, et no kellele sulle neid filme siin vaja, sa mõtlen, ei, see teeb vahet isegi nende nägudel. See polnudki nii ammu aega tagasi, see oli kusagil võib-olla üks, seitse või, või kuus aastat tagasi. Kes oleks võinud seda arvata, et lihtsalt Aasia kino muutub meil sedavõrd populaarseks ja armastatud sellepärast et Aasia filmid on väga külastatava festivali ajal. Ja samas nad on ka äärmiselt huvitavad just nimelt oma maailma tunnetuselt sõnumit, mis neile sisse on peidetud, aga tegelikult rääkimise viisilt ehk jutustamise laadilt, mis on ikka nii erinev sellest, mis Eestis on. Vabandust mujal maailmas, aga Eestis ka näiteks vanad eurooplane samalaadsel filmi kokku kasutades võib-olla rohkem sümboleid märgsüsteeme, jättes sinna vahele, eks hingamise ruumi ja mõtlemise ruumina nii-öelda assortii montaaži põhimõtet. Ta läks ja kõik kiruvad, ütlevad, et nad mitte midagi ei saa aru ja tuleb film kingi tukkuma vibu ja kõik vaatavad ja ütlevad, et vau, eks selles mõttes see on jah, hoopis hoopis teine maailm ja, ja tegelikult on ta huvitav maailm, sellepärast et ma olen nüüd, kus ma tänulik festivalil olen ise seal siis ringi käinud, tähendab lihtsalt festivalide filme valimas. Et aeg-ajalt on küll niisugune tunne, et tegelikult oleksid hoopis nagu mingi sajand eespool võrreldes meiega. Et see on nagu veider kiuse ikkagi vastu, aga teie olete, et seal on ikka hoopis teine, mingi niukene, värskem mõtlemine ja, ja võib-olla kaasaegse mõtlemine kui selles võib-olla vanas Euroopas, kes ei saa mitte kuidagi modernismist postmodernismi mindud, rääkimata sealt postmodernismist kusagile edasi võiks tüürida. Sellel aastal kuidagi on nagu sümptomaatilis äss, on see, et esiteks väga paljud tugevad tegijad, tugevad nimed, no ei ole nagu enam teinud oma vanal tasemel filme, et nimi küll on, aga, ja töötab selles mõttes, et inimesed lähevad vaatama ja ja lõpuks ongi olemas juga, režissöörid, kelle loomingut tulekski jälgida, vaadata ka siis, kui ta teeb mõnda halvemat filmi, aga et noh, et see oli nagu sellel aastal seal on sümptomaatiline, tõesti, paljud tugevad nimed ei teinud sellel tasemel, mis nad tavaliselt on teinud. Ja siis meil festivalil vähemasti selle järgi vaadatuna siis väga palju häid filme oli tehtud läbi lapse silmade, mitte nüüd nagu filmid lastele, vaid just nimelt lood, mis siis jutustatakse pigem täiskasvanutele. See on siis maailmatunnetuse maailma mõistmine, maailma nägemine läbi lapse erinevates vanustes on asunud ja neid oli tõesti palju. Et vahepeal me vaikselt naersime, et meie võistlusprogramm saabki koosnema ainult sellistest filmidest, sest need olid tõesti nii tugevasti tehtud, aga siis ei saanud ikka paari filmi kätte ja niimoodi me jäime tasakaalu. Meil on nagu päris huvitavad žüriid, mis ka nagu mingisugusel kujul annab läbilõike nendest külalistest või sellest klastiktroofilis, kes tulevad, et üle pika aja meil on nagu võimalus kutsuda esiteks ajakirjanike rohkem kui tavaliselt, mis on meie jaoks hästi oluline promoda läbi nende ennast paremini välja poole siis meil on olemas sellised eriprogrammid nagu kultuurivärav, millega kaasneb rahvusvaheline kultuurikonverentse ja siis seoses sellega tuleb meile paar päris huvitavat inimest, tähendab oma ettekannetega tuleb skriining näsonalista rääkimaks, kuidas näiteks Screen International on või ei ole mõjutanud ütleme, filmiturgu ja filmitootmisprotsess, seda, mis on vot just nimelt kuum või ei ole kuu siis tuleb filmiteaduste doktor paik on Soomest väga huvitav semiootika oma ettekannet tegema. Siis on Eesti poole pealt huvitavaid ettekandeid, on Poola režissöör, Falck ka kes räägib ka siis, kuidas oleks võimalik ja kas on vaja tegelikult säilitada siis kultuuriidentiteeti, mis tähendab väikeriigist, sest ka Poola ikkagi lõppkokkuvõttes on väikeriike filmi tootmine sellises suures Euroopa ühenduses. Ja selle kultuuriväravaga ongi nii, et on 25 filmi igast Euroopa riigist mis mõnes mõttes nagu peaks andma siis päris korraliku läbilõike nagu sellest, mis tänasel päeval üldse toimub. Ja ma tahangi öelda, et meil on nagu selles mõttes täna vastu selline huvitav programm. Et meil on 220 filmi kuskil 65-st riigist ja hästi palju eriprogramme. Aga võib arvata, tahate nüüd eriprogrammid, võtavad ära uued filmid tegelikult üldse mitte, et meil on nagunii nutikalt need eriprogrammid sellel aastal pandud kokku. Et kaks kolmandikku sellest on ikkagi uued filmid, lihtsalt need läbilõiked tänu eriprogrammidele on palju huvitavamad sellest, mis nagu aasta jooksul filmimaailmas on toimunud, need on kõik ikkagi 2006. aasta filmid põhiliselt. See on kindlasti programm, mida, nagu tasuks jälgida seda näidatakse kummuse, tipneb ta siis selle rahvusvahelise konverentsiga kuuendal detsembril siis meile tulevad külla Shutting staarid, see on selline programm, mida tegelikult, mis on nagu väljamõeldud Euroopa ühenduses selleks, et promoda siis Euroopa noori andekaid näitlejaid. Ja iga aasta korjatakse siis nagu 21 noort andekat, et kokku ja neid siis esimest korda esitletakse Berliini festivali ajal. Meie nüüd sellel aastal lõpetame siis selle rea. Ja tegelikult me tahtsime, aga ma kardan, et meil jääb nüüd sellest puudu. Siiski Meie Vietnam lannast žürii liige kes oleks pidanud tulema põhižüriisse, tema oli siis Aasias, suutsin Star ka ühtlasi. Aga nüüd tundub, et me vist ei oska veel öelda, ühesõnaga ta on suurel ringreisil olnud, mis siis on hõlmanud Ameerikat ja nüüd on ta peis ja nii edasi, et, et tundub, et ta vist on vaesekene ära väsinud, haigeks jäänud, igatahes meil hakkavad juba hirmud tekkimata, vist ei jõua seal kohal, aga muidu oleks, see on nagu niisugune huvitav kohtumis punktakse. Edaspidi me oleme mõelnud, et me äkitselt kuidagi tahaksime neid ühendada, siin gaasiashutting, saalid tuleksid. Aga noh, see on niisugune ütleme idee tasandil hetkel siis nendega seonduvalt on ka siis nende filmid siin jälle uued filmid, eks. Et see on põnev ja siis on meil selline huvitav programm nagu buda silmad. Neid filme olen ma tükk aega ikka päris mitu aastat oleme tahtnud seda panna nagu endale võtta endale programmi, aga kuidagi ei ole õnnestunud kätte saada filme agavat sellel aastal nad on olemas ja siis ma juba mainisin, et on olemas siis sõjafilmid, siis on meil olemas näiteks see nüüd küll vanafilmide hulka läheb koos linnateatriga me teeme programmi staaride fritsude. Et need on siis eesti näitlejad põhiliselt vene filmides ja need on nagu vanad filmid. Et noh, ma toon lihtsalt ühe näite, et selle programmi avab 27. siis film, keegi ei tahtnud surra, nüüd on kahjuks küll kõik surnud juba, kes seda filmi on teinud, aga seda filmi esitlevad siis Jaan Sööt ja näiteks Mart Laar, kes räägivad siis metsavendadest ja ja laulavad ja. Ma arvan, et see saab olema päris huvitav. Mõistagi tasub minna PÖFFi kodulehele, kus väga mahukas festivalist saab parima ülevaate ning eelinfoks niipalju, et vestlust Tiina lokiga jätkame järgmises kultuurikajas. Tõlkija Krista Kaera ning tõlkija produtsendi Ann Alari ettevõtmisel on ilmunud DVD sari, kus tõlkijad vestlevad kirjanikega. Sarja nimeks on lihtsalt conversation ehk vestlused ning tegemist on peamiselt briti päritolu kirjanikega. Kaks esimest DVD-d on nüüdseks ilmunud. Neist esimesel vestleb Krista kaer, Doris Lessing uga ning teisel piduräkroidiga. Peagi on oodata vestlusi Margaret tätwoodi, John bänwelli, Erno prajani ja Aleksandr koolzmi F'iga. Neid nimesid vaadates on ilmne, et tegemist on briti kirjanduse kõrgklassiga. Vestlused kestavad plaatidele umbes pool tundi. DVD-sid levitab Amazon ning nende vestluste näitamise vastu on huvi tundnud mitmed telekanalid ning kõik telekanalid asuvad väljaspool Eestit. Kristaga haaralt kuuleme DVD-sarjast lähemalt. Tegemist on enamasti tõesti Briti kirjanikega ja kui võtame selle briti niisuguses laiemas mõistes, et see hõlmab kunagist kogu briti impeeriumi, siis tõepoolest täiesti kataks sellisest Margaret Atwood on, ütleme Kanadast jagaks iiri kirjanikule. No võiks öelda, et seal on tööpõld ääretult lai. Me hakkasime ühest servast peale. Ja tegelikult hakkasime peale võib-olla just vanemast põlvkonnast kelle puhul on ka ahted, et nad võivad varsti kaduda. Ja osa neist näiteks taris, messing praegu juba väldib intervjuude andmist. Nende intervjuude puhul võiks ka öelda suure osaga nendest kirjanikest me tõepoolest kohtusime tõlkija ja ma arvan, et kirjaniku suhe, oma tõlki aga on alati niisugune. Ühelt poolt on kirjanikud väga rõõmsad oma tõlkega kohtadest, teiselt poolt on nad natukene valvsad, sest eriti nende raamatud on tõlgitud tud niisugusse keelde, mida nad ise lugeda ei oska, siis nad iialgi ei tea, milline see tõlge võib olla. Näiteks John penn, vill ütles mulle kohe intervjuu alguses, et ta hiljuti kohtus paari jaapanlasega mingil kirjandusüritusel, kes tervitasid teda nii-öelda lausega. Hiljuti ilmus teie raamat jaapani keeles, see oli kõige hirmsam tõlgemis jaapani keeles tükk aega on olnud. No ma kujutan ette, et niisugune uudis, eriti kirjanikku rõõmustab aga teiselt poolt muidugi kirjaniku vestlus tõlkija näeb natuke teistmoodi välja kui kirjaniku vestlust Professionaalse ajakirjanikuga, seda enam, et praegu isegi kirjandus- ja kultuuriintervjuudes briti kultuuriruumis kipuvad intervjueerija äärmiselt agressiivsed ja see, mida nad kuulda tahavad, ei ole võib-olla üldse nii palju. See, mis puudutab kirjanike loomingut, kui ütleme, nende elu skandaalseid pisiasju. Või nagu etno Braien ütles alles hiljuti ühes intervjuus. Esimene küsimus ajakirjanikult oli, et milliseid kuulsaid inimesed ei tunneta? Ma arvan, et see on seotud sellesama tendentsiga telekanalite reitingut, see, et iga hinna eest uute sanktsioonidega inimesi hoida ekraani ees samal ajal kui noh, aina rohkem kuulda hääli ja see, mida inimesed tihtipeale kuhjata tahavad, on just nimelt arukas märksõna ja kogenud arukate inimeste suust. Võib-olla aitaks neil ka natukene maailma mõtestada seda, mismoodi nad ise maailma näevad. Toris lesin kohtusitud juba mitmendat korda seda intervjuud tehes ja Doris Lessing aga kohtusin ma esimest korda, ma arvan, et see oli 1990. aastal. Ja enne seda me olime kirju vahetanud. Niiet, et võib-olla see oligi üks põhjus, miks ta nõustus seda intervjuud andmas ja miks ta laskis telekaamerad endale koju? Ta kirjutas mulle vastu just sellepärast, et ma kirjutasin talle tõlkija, kirjutasin talle sellest, mis ma arvasin raamatutest, mida ma tõlkisin. Ja kuidagi tekkis niisugune olukord, et kui ma esimest korda Inglismaale läksin, siis ta kutsus mind enda juurde külla. Ja sellest ajast saadik on, võiks öelda täiesti meie tutvus kestnud nii et iga kord, kui ma Londonisse sattunud, ma käin tal külas ma püüdsin siiski Doris Lessing, esita küsimusi, mida ma arvasin, mille vastuseid oleks huvitav kuulda inimestel, kes temast väga palju ei tea, sest et, et paljusid neid vastuseid, millega ma juba teadsin, olin ta suust kuulnud. Kuigi ta on ikkagi sedavõrd huvitav ja mitmetahuline inimene, et isegi niisugustel üsnagi tavapärastele küsimustele tema eluga. Ta oskab iga kord vastata mingi uue nurga alt ja huvitavalt ja leiab oma elust niisugusi, värvikaid detaile, üksikasju ja need küsimusele just enamasti ka nende raamatute kohta, mis on juba eesti keelde tõlgitud või kes teab, mis tulevikus tõlgitakse ka mingis mõttes. Tuli muidugi teha valik, nii näiteks selles intervjuus tema ulmeraamatuid üldse ei puudutatud, tähendab pikemas versioonis on need olemas, aga selle kuna see intervjuu otsustati mahutad ära poole tunni sisse, siis see külg tema loomingust jäi välja. Kas nende intervjuude käigus avanes mõni nendest inimestest Teele üllatuslikult täiesti uuest küljest, teatud mõttes võib öelda, et jah. Pieter Ekrot käis Eestis tegelikult meie kirjastuse kutsel ja siis, kui ilmus tema raad, hoogsmor, te temaga, ma võiks öelda ka, oli juba enne tuttav ja ma olin teda kunagi temaga teinud ajaleheintervjuus juba tema Londoni korteris. Aga mind üllatas see, kui vabalt, humoorikalt ja hea meelega rääkis Jon pälvil, kes on kuulus selle poolest, et kui talle miski ei meeldi, siis ta paneb suu kinni, lihtsalt üldse ei vasta, vaatab aknast välja. Ja ma tean, et temaga on hirmsasti vaeva nähtud. No täiesti tüüpiline on see, et kui ta sai pokkeripreemia fotograaf, kes teda põhimõtteliselt tundis, tahtis teha temast rõõmsat pilti, ütles talle, et et John, teen rõõmus nägu ette, nüüd mispeale siis surmtõsise näoga John Ben vil vastastele, et see ongi minu rõõmus nägu. Aga ma ei tea, mis sellele kaasa aitas, oli ka pisut nagu ekstreemne olukordsesse intervjuudest Briti Eesti saatkonna ruumides, kus ei olnud mingit õhukonditsioneeri või ära Eesti, oli tegemist Londoni kuumarekordiga. Me istusime seal paksud kardinad ees ja prožektorid Lõhmumas. Niimoodi, et Eesti võiks öelda, et kõik sulasid väikesteks loigukestiks. Ja bännil viskas nalja, rääkis vastas küsimustele, millele ta alguses vastata ei tahtnud. Nii et lõppkokkuvõttes niimoodi tekstiliselt oli see suurepärane minu meelest, mis sealt välja tuli. Ja hoopis teistlaadi intervjuu oli sama päeva pärastlõunal etno Brianiga, kes on ka juba üle 70 ja kelle minevik Iirimaal on olnud hoopis teistsugune kui bännulli oma. Keda ja ikka veel Iirimaaga seovad Eesti valusad mälestused, sest tegelikult raamatuid põletati selle osa ametlikult. Ja siis oli ka näha, kuivõrd valvastaja oli etnov raien alguses, kui ta sisse tuli. Esimene asi, mis ta ütles, oli see, et tal on veel üks kohtumine, tal ei ole eriti aega, mis tähendas, et et tegelikult ta jättis endale põgenemistee, kui talle miski oleks meeldinud. Aga et ma ei küsinud delt, kui palju kuulsaid inimesi ta tunneb ja et, et selle hirmsa kuuma käes intervjuu tegemise tegime mitut puhkepausi vahepeal ja rääkisin vahepeal Iirimaast ja selgus, et meil on ühiseid tuttavaid. Siis selle intervjuu lõpus oli juba esihoopis teine. Mis tunne on tõlkijal kohtuda selle inimesega, kelle pea sees? On see tekst olnud ja põhimõtteliselt on üsna huvitav. Muidugi kasuks tuleb see, kui, kui see kirjanik otsustab ikkagi midagi raamatu kohta rohkem meelde. Aga samal ajal ma kujutan ette, kirjanikel ei meeldi, väga palju seletada, ere näide sellest oli, oli jällegi bänn velgesid, et Talleks tõlkija kirjutas ja esitas talle terve lehekülje täie küsimusi. Et tema meelest olid need ääretult lihtsad küsimused ja tema vastus tõlkele oli, ostke endale sõnaraamat. Ikkagi suurema osa kirjanikke jätavad tõlkija selle testiga oma vahele. Tõsi, kui seal on mõned niisugused asjad, mis, mis vajavad eraldi seletamist ja mida peaaegu et ei olegi võimalik tõlkijal lihtsalt ära aimata, siis jah, ma tean, et on tuldud vastu ja seletatud tõesti, kui telki ühendust võtab, aga see, mida kohtumine annab, aga see kohtumine on tihtipeale alles pärast seda, kui raamat on juba tõlgitud. See lihtsalt ütleme, tõlk ja arusaama avardab natukene tagapõhjadest kindlasti sellest, miks kirjanik võib-olla selle kirjutas, kuidas täpselt haakub kõige asjadega, mida ta on enne juba kirjutanud. Ja see on muidugi väga huvitav. Kellega teie kui tõlkija, kellega te lugeja tegelikult tahaksite veel kohtuda? No praegu kohtun üsna varsti kohe ühe autoriga, kelle raamat just sel sügisel lõpetasin, sest ta tuleb siia nimelt Niil, Charde jällegi Iiri filmitegija ja kirjanik. Ja eks Eestis teda tuntakse muidugi rohkem kui filmitegijatega. Ta on ka väga tunnustatud kirjanik ja ma arvan, et eks siis tuleks nagu lihtsalt natuke vaadata, millised uued ja väga huvitavat kirjanikud esile kerkivad. Kas on juttu olnud ka sellest, et pruulinguga teha intervjuud võidan veel liiga noor Rowling ei ole muidugi liiga noor, aga rõoling on paraku üks niisugustest kirjanikest, kes on ümbritsetud täiesti niukse läbitungimatu kaitsega või ma kujutan ette, vähemalt sinnamaani, kuni tema Potteri-seeria valmis saab. Ja tal on kunagi varem olnud jah, mingid kohtumised tõlkijatega ma ei saanud sinna sõita, sain kutse küll. Aga eks näeb, mis juhtub siis, kui ta patria seeria valmis saab. Ta on lubanud küll, et ta jätkab kirjutamist ja üsna palju muidugi oleneb sellest, mis laadi asjade siis tegema hakkab. Aga kui rääkida veel nendest autoritest, kellega kindlasti tahaks kohtuda ja keda intervjueerida, siis nende hulgas on esikohal Jon Lecarry vaieldamatult ja selleteemalised kõnelused vähemalt. Meeldetuletuseks veel seda, et nii, Jordan, kes on Eestis rohkem tuntud kui seemnest Richard, kuid kes on ka väga tunnustatud kirjanik, on just neil hetkedel Tallinnas. Ning laupäeva keskpäeval saab PÖFFi raames temaga Viru keskuse raamatupoes kohtuda. Kultuuriga. Esmaspäeval saabub Eestisse George lõbus maailma kõige kui mitte tõhusamalt, siis kindlasti kõige vaatemängulisemalt turvatud mees. Mees, kes on teinud rohkem kui keegi teine selleks, et maailm oleks vähem turvaline paik, kus elada. Meie liitlasriigi number üks president. Pisut lihtsustatult öeldes on Ameerika presidentide kaks uut ent lihtsalt eesmärki. Esimesel ametiajal teha kõik, et saada tagasivalituks teiseks ametiajaks. Ning teisel ametiajal jätta jälg maailma ajalugu. Meie peatselt saabuv külaline on president, kellel on oma teisel ametiajal läinud korda jätta jälg maailma ajalukku kuid ilmselt üsna teistsugune, kui ta tahtnuks. Või mine sa tea, paraadfotode PR-videote ja turvaloori taha ju kuigi selgelt ei näe. Niisiis, Iraagi sõda? Käesoleva aasta märtsi lõpus kirjutas Andrei Hvostov Eesti Ekspressis loo pealkirja all lauslolluse kolmas aastapäev, tsiteerin. Hüva püüdlast välja imetud Iraaki tungimise ettekäändeid, tuli Ameerika Ühendriikide sõprade liitlastel uskuma jääda. See oli poliitiline otsus, et me nüüd usume seda kõike. Kui juba Briti peaminister otsustas, et usub siis, mis meilgi enam kohelda oli. Andestamatu lauslollus algas pärast lahingutegevuse lõppu siis kui püstitati tees, et Iraagi demokratiseerimine läheb sama malli järgi nagu Saksamaal ning Jaapanist teise maailmasõja järel. See polnud laiale üldsusele mõeldud propagandistlik võrdlus. Väikese asjasse süvenemise järel võis jõuda järeldusele, et seda idiootsust uskusid siiralt ka Washingtonis juhtivatel kohtadel olnud inimesed. Tsitaadi lõpp. Jaa, Fostov jätkab paar lõiku hiljem. Andke Iraaklastele relvad ja otsustamisõigus ning tulemus on kurdide ja araablaste sõda, šiiitide ja sunniitide sõda. Kõikide sõda kõikide vastu. Iraagiseerimine ei ole sama, mis vietnamiseerimine. Ja Eesti on selles pasas kõrvuni sees. Tsitaadi lõpp. Sel sügisel andis kirjastus Tänapäev välja Leo Kunnase päeviku viiv pikas sõjas. Rõhutan päeviku tegemist pole ilukirjanduse sõjaromaaniga, ammugi mitte kangelaseepos, aga see on ühe eesti ohvitseri päevik, kes sattus maailma poliitiliste otsuste tahtel sõdima Iraaki. Tänaseks muuseas on päeviku viimasest sissekandest möödas täpselt aasta, õigemini saab see aastapäevapealt täis. Peale Bushi lahkumist Eestist. Lugege seda, mis juhtus Iraagis täpselt aasta tagasi, kuidas mõtestas olukordi, üks Eesti ohvitser. Niisiis Iraak võrdluses Vietnami, ameeriklaste jaoks on Vietnami sõda mitmes mõttes nagu näidissõda kõiges halvas ja kõiges lootusrikas. Vietnamis tuldi ju ükskord siiski välja napalmi kõrbenud Jongele saatused jäid selja taha. Vietnam salvestussõja ja poliitika läbikukkumist ajalukku, kuid ühiskonna sõjahaavadele armistus, kunst piisab nimetada ehk ainult üht pealkirja apokalüpsis näo. Mäletate seda kopteri häält? Tuletame veel kord meelde eelpool öeldud, et Iraagiseerimine pole seesama, mis jäetamiseerimine. Juba praegu võib väita, et ka kunstis mitte. Diviisis 100 mehitamata luurelennuk, mis parajasti lendas suure maantee põhjapoolse lõigu kohal oli avastanud maantee ääres midagi kahtlast. Kõik jälgisid pingsalt seinal olevat umbes meetri laiust ja 60 sentimeetri kõrgust plasmaekraani, mis näitas luurelennuki infrapunakaameraga filmitavat pilti. Kujutis oli väga selge ja terav ning nägime selliseid tumedaid kujukesi heledamalt taustal liikumas samuti väikestes, kahe kolme liikmelistes grupikestes maas lamamas. Kui kaamera aeglaselt üle maastiku libises võis näha, et kujukesi on 20 ringis. Nad olid peitunud suurest maanteest umbes 200 meetri kaugusel oleva mitme meetri kõrguse valli taha. Selge see, et mitukümmend inimest ei kogune vastu ööd suure maantee äärde tuntud varitsus kohta värsket õhku hingama, pikuudia tähti imetlema. Kolonel Bishop kutsus enda juurde brigaadi juristi kapten riivesi ja küsis, kas kehtivate jõu kasutamise reeglite järgi on alust ekraanil nähtavat tegevust üheselt tõlgendada vaenuliku kavatsusena. Katel riives vastased kõiki teadaolevaid asjaolusid arvesse võttes võib küll seda niiviisi tõlgendada. Kolonel Bishop otsustas, et kiireim ja tõhusaim viis olukorra lahendamiseks on lahingukopterite rünnak. Patši lahingukopterite paar sooritas esimese rünnaku umbes kell 22 30. Kuna pärast seda, kui sissid samasuguse kopteri 70. pioneeripataljoni vastutusala kohal käesoleva aasta suvel alla tulistasid, on kopteritele kehtestatud lennukiiruse alammäär, millest aeglasemat lennata ei tohi. Polnud kopteri paaril võimalik hõljuma jääda ega sihtmärki korralikult sihikule võtta. Oli näha, kuidas 30 millimeetrise pardakahurimürsud tabasid maapinda. Väikesed tumedad inimkujud pudenesid laiali ning üks neist jäi ekraanil liikumatuks. Üks erinevus veel. Iraagi sõjad on telesõjad. 1991. aasta talvel toimunud lahesõda oli seda üheselt telekanalid, nende hulgas CNN tabasid ära, et sõda tõstab reitinguid, et reality müüb. Ameeriklane saabus õhtul töölt koju, pani teleka mängima ja vaatas sõda reaalajas. Õhurünnakud toimusid öisel ajal pimedas. Ameerikas oli sel ajal Prienthim. Midagi polnud ekraanilt näha peale roheka kollaka valguskuma, kuid meedia müüs seda kui reaalajas toimuvat. Sõda. Mäletate, Iraaki tungimise ajal olid taevakanalid täis samasugust uudispilti ehk siis arusaamatut staatilist, öist valguskuma ja kiri ekraani servas. Bagdad atrjeklokeeemm ehk siis Bagdad öösel kell kolm pidime veenma, et see kõik on päris. Sõjaülekannetest oli saanud omaette maagia. Nädalavahetusel paar nädalat tagasi võtsin hommikukohvi ajalehed ning tegin lahti BBC. Ning juhtus olema just see hommik, kus käis Saddam Husseini surmaotsuse väljakuulutamine. Telepilt näitas seda rõhutatult 20 minutilise mahajäämus ega mingisugust. See 20 minutit tegi ette teadaoleva lõpuga eriti kaasakiskuva ekspeaaegu nagu reaalajas. Ainult et isegi veel reaalsem õhtustes uudistes näidatud juubeldavalt püsse paugutavad iraaklased sulandusid juba ükskõikselt tavapärasesse uudistevoogu, ägenevast kodusõjast, autopommiplahvatustest ja muust. Üks võrdlus, nüanss veel. Vietnami sõda saatsid vihased protestimarsid, miitingut häälekad, rahunõuded, sõnase kirjas oli 60.-te lõpp ja hipiajastu kõrgaeg. Paistab, et Iraagi sõja vastane protest on kolinud tänavatelt tuppa. Inimesed ei hoia käes loosungeid, vaid klõbistavad arvutiklaviatuuri. Kui tahate näha 21. sajandi protestivorm, siis otsige neid tehnoloogiast, otsige internetist. Toksibki sisse Youtube punkt com kirjutage otsingusõnaks muss või midagi muud, mis Iraagi sõjaga seoses esimesena pähe tuleb. Kas me võime öelda, et see globaalne kogukond, kes neid videosid välja otsib, üles riputab ja vaatab, teeb seda vähemalt osaliseltki väljendamaks? Protesti? Ma tõesti ei tea, aga mulle meeldib niimoodi mõelda. Tagasi Kunnase raamatu juurde. Mitmed arvustajad on enne mind öelnud, et see on tohutult huvitav raamat. Jah, on ving raamatus esitatud järelduste hinnangute tagant on tunda korralikku analüüsi mootorit. Olgu siinkohal toodud üks näide. Ja ja rühmasuuruste üksuste sissitegevus on tegelikult üles ehitatud väga lihtsalt. Rajaneb põhjalikult ettevalmistatud valitsustel, mis viiakse läbi sissidele soodsal maastikul ning soovitud tulemus saavutatakse viie elemendi, see tähendab miinide ja isevalmistatud lõhkekehade tankitõrjerelvade tule, kuulipilduja, tule, snaiprite ja kaardule kombineeritud kasutamisega. Oluline on seejuures just elementide kombineeritud kasutamine, sest iga elemendi eraldi kasutamine ei anna kuigi suurt efekti mida Iraagi sisside senine tegevus on ka järjepanu tõestanud. Komplexus koos põhjaliku planeerimise ja maastikueelist ärakasutamisega annab efekti, mis on võrreldav elementide korrutisega, mitte summaga. Koalitsioonivägede õnneks pole sissid praegu veel nii kaugele jõudnud. Brigaadi vastutusalal päeva jooksul toimuvast viiest kuni seitsmest rünnakust on vaevalt üks kaks sellised, mis hõlmavad kahte sissitegevuse elementi. Ning rünnakud, mis sisaldavad juba kolm elementi on olnud üliharvad. See loomulikult ei tähenda, et sissid ei võiks kunagi viie elemendi kombineeritud kasutamiseni jõuda. Lisaks võimalusele, et sissid õpivad selle selgeks oma kogemuste ja kaotuste põhjal, mis on raske, sest enamik sisse tapetakse või võetakse kinni enne, kui nad jõuavad arusaamisele, mida nad valesti teevad. On ka teine ohtlikum võimalus, et keegi, kes tunneb sissitegevuse teoreetilisi aluseid ja kellel on praktilisi kogemusi edastab siinsetele sissidele oma teadmisi. Või võtame veel ühe näite. Kui esitada lihtne küsimus kellele on kasulik, et USA väed püsiksid Iraagis, oleksid siin seotud sõjaga, mille intensiivsus on parajasti nii kõrge et olukord püsib enam-vähem kontrolli all. Kuid mitte ka nii madal, et väed või vähemalt põhiosa vägedest võiks riigist välja viia. Võimaldamaks Ameerika Ühendriikide poliitilisele juhtkonnale tegevusvabadust, mis praegu on sõjategevusest vabade või muude ülesannetega sidumata vägede vähese hulga tõttu suhteliselt piiratud. Vastus on lihtne. Kasu saaks Iraan. Iraan vajab aega oma tuumaprogrammi lõpuleviimiseks sest tuumarelva omamine muudaks mis tahes võimaliku Iraani vastase aktsiooni palju küsitavamaks. Aasta pärast seda, kui Leo Kunnas need sõnad Iraagis ameeriklaste sõjaväelaagris kirja pani, on Iraan oma tuumarelvaga lõpusirgel. Ameeriklased koos liitlastega on Iraagi sõja mõttetust üllatuslikult tõestanud eneselegi nii et pärast vahevalimisi on vus sunnitud Rumsfeld erru saatma. Uudised raporteerivad ägenemist sõjategevusest juba ei tea. Mitmes ESTpla suundub veidikuid läbi otsima teater koju tahaks. Katkendeid Leo Kunnase raamatust viiv pikas sõjas luges Tanel Joonas. Kultuurikaja nagu ikka kordusena laupäeval kell 18 15 klassikaraadios ning kolmapäeval peale südaööd vikerraadios samuti Eesti raadio kodulehel. Tänase saate helikujunduse legi Peeter Rästas, helirežissöör oli Külliki Valdma. Mina olen toimetaja Esta taldrik. Ja kohtumiseni taas järgmisel laupäeval.