Suvemütoloogia. Paljudele, kes eestlasi ei tunne, kes ei tea nende sisi maid, hingesoppe, unelmaid ja ihasid neile inimestele. Me võime näida tuimade, isegi külmade ja kalkidena. Et me ei suuda millestki vaimustuda. Tegelikult vaimustume küll. Neil on ka hing ja süda ja tunded, aga me oskame seda kõike, mis meie sees on hästi varjata. Sest neid kõige lähemaid ja sisimaid asju näidatakse vaid vähestele mõnikord, vaid ka ainult iseendale. Kui sedagi. Siiski peab olema hetki, peab olema kohti, kus see sisemine ilu meie seest saaks välja tulla, sest muidu plahvatama. Selleks ajaks on muidugi suvi ja selleks sündmuseks on loomulikult suvetuurid. Siis me saamegi teada, et meie sees on pehmem ja hellem pool, mis vajab hoolt. Nagu soovitas kevade raamatus köster Tootsile, et too peab oma hinge eest hoolt kandma. Nii teeme ka meie. Me käime suvel kontsertitel. Suvetuurid on nagu jõulud, korra aastas käid ära võib-olla isegi kaks korda ja pool aastat on ka hea kerge olla ja ei pea enam mitte kuhugi minema. Suvel lähevad inimesed veidi helgemaks kui talvel ja miks ka mitte, päike paistab ahju, ei pea nii palju kütma. Mingi muretust tuleb sisse. Ja siis pole ka midagi imestada, kui minnakse, heldakse, tehakse nii endale kui teistele hinnaalandusi. Võib-olla muidu sa ei kuula, Koit Toomet või Lenna Kuurmaad. Võib-olla muidu käid sa suure kaarega mööda kohalikest laululaevadest ja lõkke platsidest. Aga nüüdse korraga lähed nii sinna laululavale kuulad ka Koit Toomet, annad piletiraha ja sul pole sellest kahju, vastupidi, tunne on hea. Ja eks ei oska või ei tahagi seda seletada, miks. Aga mina võin öelda, mis see on. See on suvi.