Suvemütoloogia. Võib vist öelda, et suvel mets avab end talvel näib mets kaugelt küll romantiline kuuse või männitukad on oma sügava rohelisusega isegi lohutavat vaadata, meenutades kaugeltki kadunud suve. Kuid ega sinna puude vahele talvel sumpa maiust väga ei kipu. Paks lumi ja varane pimedas tuletavad meelde vanarahva tondijutte ning kes pole just paadunud looduse või jahiinimene, hoiab talvisest metsast üldjuhul kaugele. Kuid kevadel muutub kõik puud lähevad hiirekõrva, esimesed õied ilmuvad nähtavale ning mets muutub sõbralikuks. Ta justkui teeb enda uksed lahti ning kutsub uudistama ja tundma rõõmu värskest rohelisest. Veel rohkem kutsub endale külla suvine mets, puu, võrade, sügavkoha ja tüvede vaikne nagin. Väikeloomade krabin, taimestikus, linnulaul, rähninokkade tärin. Võib-olla kaugelt kostab hirve sokude haukumine, käo kukkumine või haigrute kaeblikud hõiked mõjuvad vahetu ning korraga tõeliselt reaalse ja ometi müstilisena. Ehk on see kõik isegi veidi hirmutav? Jah, mõne jaoks kindlasti. Kuid tegelikult siiski oma ja armas. See, et mets on ka natuke kõhedust tekitav, käib ainult asja juurde. Mis mets, seda siis ilma selleta oleks lihtsalt mingi parki.