Suvemütoloogia. Mis suvise ollakse ilma lavastusteta? Jajah, eestlased käivad usinasti teatris ka talvel ja sügisel, kevadest rääkimata. Aga suveteater on ikka midagi erilist? Natuke nagu jõulud, kuid ilma lumeta natuke nagu sünnipäev. Aga õnneks ei pea nii palju sülti, vitsutame natuke nagu vabariigi aastapäev, aga jällegi ilm on mõnusam. Või kas ikka on käsi püsti, kes pole istunud kilest vihmamantellill mõnel hooajaks püsti aetud teatri tribüünil kuskil soo servas või metsalagendikul ning nautinud külma ja vihma trotsides kas ajatut, klassikat või mingit ainult selleks üheksainsaks korraks välja toodud lavastusliku eksperimenti? Ükski käsi ilmselt ei tõusnud, eks? Me kõik oleme seda ju kasvõi korra elus. Kogenud. Suvelavastus on niisiis natuke nagu rahvussport. Seda nii teatrirahvale kui ka publikule pingutama peavad. Mõlemad Ühed lähevad oma harjumuspärasest keskkonnast välja, ilmselt algul isegi rõõmustavad ja Kissitavat teatri koobastikus päevavalguse kätte jõudis silmi. Teised aga tunnevad, et neile tuuakse teater kätte sinna, kus on suvi loodusesse sääskedest puretud ning kas päikesest põletatud või külmast võetud saavad aga võrdselt kõik.