Sõnajalaõis on muidugi midagi müstilist, midagi sellist, nagu on valge daam või ükssarvik kogu aeg ja igaüks neid juba ei näe. Neid tuleb otsida pimedast metsast ja just nimelt jaaniööl. Võetakse lausa rituaalsed ja initsatsionaalseid matku. Aga nii nagu otsitakse sõnajalaõit, käiakse aga otsimas jaaniusse ja mõni teavet, et selle jaaniussi näol on tegemist täiesti tavalise helendava põrnikaga. Aga tedagi ümbritseb salapärasuse oreool. Neid inimesi, kes on sõnajalaõie leidnud, on tihti, need inimesed ei taha oma kogemust jagada, nad ei ütle, et kus ma seda nägin, mida kogesin ja teada sain veidi ehk proosalisel põhjus sõnajalaotsimiseks on see, et noorpaarid tahavad ebameeldivast või tüütus seltskonnast eemalduda sest kujutame seda olukorda, et õhtu on juba pikalt käinud. Õllekapp on ümber lõkke teinud kümneid piire, keegi on hakanud juba üle lõkke hüppama, keegi räägib liiga palju ja neid inimesi on jaaniõhtul alati. Mõni tahab kakelda, ka neid inimesi leidub alati ja siis on täiesti loomulik, kui üks armunud paar tahaks sellest reaalsusest kuhugi mujale. Ja nii tuuaksegi ettekäändeks sõnajalaõie otsimine. Ja kas see ÕISis viimaks leitakse Pole üldse oluline on ka neid, kes lähevad üksi sõnajalaõit või jaaniussi otsima. Nad ei ole armunud, aga hinges on mingi ärevus. Neid muudab ärevaks ebatavaliselt valge aeg, sest eestlased on ikka rohkem pimedusega harjunud. Ja siis minnaksegi metsa, kus saab olla nii, nagu oleks talv on juba mõnusalt hämar, mida kaugemale lähed, seda pimedamaks kõik muutub. Ja kui nad siis keset pilkas pimedust kohtuvad sõnajalaõie või jaanimardikaga siis nad rõõmustavad. Sest jaaniuss meenutab neile helkurit.