Tere hommikust, õigupoolest tere tormi hommikust, on pühapäev, 26. oktoober ja paljudele tuleb kindlasti üllatusena, et me alles nüüd oma saatega alustame. Aga kuna isa sai tunnikese juurde magada, siis loodetavasti on meil selle võrra kuulajaid rohkem. Ja täna on jutusaate stuudios Margit Kilumets ja muusike Helin-Mari Arder. Tere hommikust. No võib arvata, et see, kes meie tänase saate sisse juhatas vähemalt üks nendest olid sina ja kes oli teine. Andifait see on üks Ameerika muusik, kes elab Stockholmis ja kellega ma sain mõned aastad tagasi kokku ja siis asjad läksid nii kaugele, et, et me lõpuks saime ka selle aasta alguses plaadiga hakkama ja ja sealt siis oligi kuulda see lugu. Tema on selline väga tore improvisatsiooniline tegelane, niiet võib alati oodata üllatust temaga koos muusikat teha. No selle loo lõpus Päris palju naersite, õigupoolest sina naersid, olid üllatunud ja tema rääkis külmutuskappidest ja mobiililaadijat, sest et see ei olnud kindlasti stsenaariumi kohaselt. Ei olnud jah, ei olnud, et noh, mina hakkasin laulma nii nagu on, loo sõnad on ette nähtud aga siis tema vastas alati millegi millegi muuga, nii et, et siis me pidime siis üheskoos improviseerima selle teksti hoopis uutmoodi kokku. Sinu selles sügises on hoopis palju improvisatsiooni ja hoopis uued äratuskellad. Et alates septembrist on sinu kodus väike Loviisa, kes seab asju oma taktikepi järele. Jah, see on selles suhtes täiesti improvisatsiooniline kõik, et noh, minu jaoks on see ikkagi uus olukord. Ta on meil esimene laps ja ja tegelikult on ta väga vähemalt minu õe perekonna sõnul selles suhtes väga vaikne laps. Et talineel eile ka mõned tunnid hoida, kuna meie nüüd harjutame ka, et, et me saaks ka veidi oma tööd teha, et kui ma päeval olen Loviisaga kodus et siis mõnikord õhtul saaks ikkagi kusagile muusikat tegema siis nende sõnul on ta ikkagi väga vaikne ja rahulik laps. Aga noh, eks me kuuleme seda kisa rohkem kodus, sa ütled Et meie, ma arvan, et kuulajate suhtes oleks aus, kui ütleksime ära, et sinu elukaaslane, Loviisa isa on ka muusikat Jah, Teet Raik ja, ja niisiis me, me siis nüüd koostada vaikset kasvatame, et ei tule muidugi rohkem kodust äraolekut, et temal on ikkagi töökohustusi rohkem. Aga nii palju, kui ta saab, vaatab tema ka glovi, särgi ja nii et mähkmevahetus pole meile kummalegi võõras, nii et teete on õpetanud ka juba vanaemale emale, kuidas mähkmeid vahetada ja oma õele, nii et treening Sis lähikondseid tulevad, tulevad, eks. Lapselapse halva viska kohustusteks. Sa ütlesid, et te juba, kui vana Louisa praegu on, sest viisa sai just viie-nädalaseks. Te juba proovite käia muusikat tegemas. Ma just lugesin eelmisel nädalal ühe naismuusiku intervjuud ka, kes umbes väikeste liialdusega siiski praktiliselt sünnitusmajast sööstis kusagile esinema, et kas see on? Kas see on vabatahtlik või see on elu poolt pealesunnitud või miks sa nii ruttu seda tegema hakkad? Tegelikult see on, see on tegelikult mõlemat, ma ütleksin selles suhtes, et et ühest küljest muusikuamet on minu ainuke amet ja, ja ja kuna mul ei ole nagunii selliseid siis võib-olla stabiilsed siiski ma võtsin ennast kokku ja kuigi bürokraatiat mulle väga võõras, siis ma esitasin taotluse, nii et ma hakkan saama vanemahüvitist jura. Tänu sellele, et ma ikkagi eelmisel aastal korralikult. Selles suhtes oli mul piisavalt palju tulusid ja ehk siis piisavalt palju makse, mitte nii palju kulusid, et et ma ikkagi hakkan saama ka vanemahüvitist. Aga selle kõrvalt siiski noh, kuna meie kummagi sissetulekud ei ole nii väga suured, siis nagu see töö on ikkagi tore, kui ma seda saan teha ja teisest küljest hetkel on küll nii, et kui ma seda teed seal natuke teha, siis see töö on mulle pigem puhkus. Et, et kui ma saan mõneks väikseks ajaks lapse kõrvalt korraks minna laulma, siis siis see on tõesti pigem puhkus. Aga muidugi, selliseid mingeid ütleme väga suuri, pikki kontsertreise ma ette ei võta, sellepärast et Luisa on ikkagi ikkagi veel väga pisikene ja, ja vajab oma vanemaid rohkem kui kedagi teist. Et et see on selline kahe kahe otsaga asi, kas te teete Teeduga koos muusikat ja teeme koos ka päris palju, mul on endal võimalik ka eraldi teha, koos on meil küll kergem. Aga noh, see tähendab siis seda, et, et, et kui me parajasti koos teeme, siis meil on ainult väga usaldusväärsed lapsehoidjad, lähevad arvesse nagu näiteks minu õe pere ja ja siinset nyyd edu vanemad kui minu vanemad, kes eriti Teedu vanemate, kuna see on esimene lapselaps, siis siis Eha, ta on väga-väga heal meelel nõus äikeseviisaga tegelema ja sest minu vanemate jaoks on see juba kaheksast lapselaps, nii. Sul on hästi palju õdesid ja vendi, eks ole, aga räägi natuke oma perekonnast, sellepärast et see perekonnanimi, order ütleb Eesti inimestele siiski suhteliselt palju, et mismoodi, ütleme nii, et kuhu sina, selles Arderite kuulsas sugupuus paigutud. Oijah, see on selles suhtes ütleme nii, et on Arderid ja seal on veel sekka veel palju muudki kuulsat nagu Poskad ja, ja la Laamanid ja ja otsapidi läheb nagunii erinevates suundades laiali, ema poolt on hoopiski Toomastid, sealt on ka mõne mõned sellised tegevad kunstiinimesed ka agaarderite, ühesõnaga siis minu isa Jaan Arder. Minu onu oli Ott Arder, armastatud lastekirjanik, nagu te isegi enda kohta endise. Ja, ja minu vanaisa oli Arko tarder kirikuõpetaja, siis sealt edastab veel Aleksander Arder laulja. Kuulus ja, ja siis sealt otsast juba hakkavadki tulema KaPoskad ja ja Eduard Laaman, kes oli riigimees. Aga et meie pere on, on üsna suur tänu sellele, et siis juba minu, minu isal oli siis üks, üks vend ja kaks õde. Ja, ja siis minul omakorda on üks õde ja kaks venda ja nemad kõik, kuigi minust nooremad on siis selles suhtes ette jõudnud, et neil vendadel mõlemal kaks last ja õel on kolm last. Nii et siis mina olengi see. Viimane hapupiim ja see oli põhimõtteliselt auasi nüüd selle Loviisaga välja tulla, et jah, kas sul ei tekkinud ka kiusatust panna talle muusikaga seotud nimi, nagu sul ju tegelikult endal on, et, et ma ei tea, oled sa oma vanematelt küsinud, ju see helin on ikka tulnud sellest soovist, et sa hakkaksid heledat helisevad. Venemaa tegelikult vanematel oli küll selles suhtes vastupidi, ootused, et et kuna need omast käest teadsid muusikuamet on keeruline, siis nad nagu mitte mingil juhul seda ei, ei nagu ei soovinud mõnes mõttes aga selles suhtes ka istunud algusest peale, et ikkagi nende soov oli, et kõik saaksid endale selle muusikahariduse siis pärast ise vaatavad, mis nad sellega teevad. Et selle teema valisin ikka hiljem ise, aga mul oli võimalik saada see haridus ja see helin teistel esimene inimestelt mulle panid, et inimesed jah, lootuses, et ikkagi ikkagi eeliseksin ja oleks musikaalne laps loodetavasti. Aga see vari tuligi sinna otse niiviisi, et kui ma olin seal juba ilmselt paar ööd kisanud, siis see pole mingi Helin-Mari kisakõri, aga siis mari nimi tuli sinna otsa ja nii ta on jäänud ja tõsi on, et siis õde ja vennad said kõik ühekordsed nimed ja võiks siis arvata, mis siis nüüd edasi sai. Kõikidel nendel lastel on kaks nime. Ja noh, mina siis otsustasin, et mina oma lapsele panen ikkagi ühe nime. Et ma olen nagu oma omal nahal tunda saanud seda, mis tähendab, kui sul on kaks nimed, et et see on selles suhtes kohati keeruline, et, et kui keegi valib ühe nime ja siis hakkab kasutama, testis natuke skisofreenne, tunnen, kui kutsutakse sind kord ühe, kord teise nimega, et noh, siis on valikas mõlema nimega ainult ühe nimega aga mitte nii, et ükskord üks kord teine nimi, et, et see natuke tekitab sellise imeliku imeliku tunde ja ma olen aru saanud, et tegelikult nüüd ka kõik õe ja vendade lapsed pigem on niiviisi, et üks nimi on ikkagi see kasutusnimi etet. Et, et sageli ikkagi ei kasutata kahte nime, et mõnes mõttes. Nimed lähevad raisku, et kas su emal ja isal on õnnestunud sinu õdesid ja vendi muusikast eemale peletada või hoida ei ole kõik, olete otsapidi seal? Ka on otsapidi jah, selles suhtes, et õde tegelikult on, nii et tema on nüüd nagu selline nagu kuidas öelda, selline taustajõud või, või selline, et tema abikaasa on muusikas väga tegev, Siim Aimla. Aga selles suhtes on väga hea, et, et siis õde nagu jagab kogu seda asja, aga ameti poolest ta ikkagi tegeleb muuga. Kuigi ta sai ka ikkagi õppis mängis klaverit ja, ja, ja õppis koorijuhtimist. Nii et, et see muusika muusikaline taust ja infol, et informatsioon on tal olemas, aga nüüd ta ikkagi tegeleb muuga. Samas vennad on ikkagi puhtalt muusikud nüüdseks, et. Ja ka nende abikaasad See on päris pöörane, jõululaupäeval kokku kõik saate, eks ole ju, kui juhtub, nii, et on kõik need õed ja vennad ja nende elukaaslase abikaasad ja, ja tänu ema isa ka veel, et kujuta ette, millised nad sealt orkestri praktiliselt moodustada. Nojah, on nii, ta ongi ja, ja ütleme niiviisi Pille kaasa vedada oleks, oleks selles suhtes tüütu, et ühel vennal on kontrabass ja noh, siis ei mahu kuidagi ära, et neid ikkagi korterid jälle liiga, liiga vähe ruumi. Aga see on küll kujunenud, et eriti kuna eks ikka kui vanemaks saad, siis kõik tahavad enda pealt vaikselt ära veeretada seda natukene seda salmi lugemist ja asja. Noh, on küll tublisid, et mu õde ja üks vendadest õpivad ülipikki luuletusi ja asju, nii et kõik imestavad, aga siiski on kujunenud traditsioon, et tema võtab kaasa hunniku noote, mis siis ei ole sugugi mitte ühehäälselt, vaid on kooriseaded krabatakse siis igaüks krabab endale lehekese mitme peale ja, ja siis me laulamegi niiviisi Prima Vista ehk otse noodist. Laulame need kori kooriseaded, noh, eks emal ole oma oma see ka sees siis ka esindaja esinda laulvaid ja siis me kõik koos laulame ja siis on natuke kergem, siis mõni lastest, siis jagab kingitusi ja lapsed loevad veel ulatus ja laad, et aga täiskasvanud pääsevad natuke selles suhtes hõlpsamalt, eks natuke piima missete saab kingadega. Kas kellelgi ei ole tulnud niisugust võõrast mõteteid lavale kokku ajada ühel heal päeval, jah. Katel ei ole tulnud, Me oleme tegelikult vist oleme teinud. See oli kas kellelegi juubel või kellelegi pulm oli, ilmselt oli niiviisi, et, et aeti nagu rohkem neid lavale kokku ja ja siin ehk siis minu õe abikaasa vist tegi mingisuguse seade. Et aga päris niiviisi ei ole veel välja kukkunud, et mina tegelikult olen viiulit õppinud, noorem endana õppinud Kavilit siis altviiuli peale siirdus mingil hetkel siis teine vend on kontrabassil, õde on klaverit õppinud, ema õpetab samuti klaverit, isa mängib tegelikult igasuguseid huvitavaid pille, et. Ja laulab ikka väga-väga hästi, eks, ja, ja. No ja tema muidugi veel laulmisega samal ajal suudab siis mängida kas kitarri, mandoliini või hoopistükkis on üks niisugune huvitav pill nagu stiil, kitarr. Ehk siis selline see kõlab nagu see Havai kitarri moodi seal, nii ta ta, ta, ta ju väga huvitav, Pille, seda ta mängibki ütleme heal juhul kord aastas tuleb pähe, et nüüd on vaja, mingi mingis loos on seda värvi vaja ja siis te selle kuskilt koogi välja ja natuke harjutab resis. Ja nii et jah, igalühel on ja noh, Teet mängib ju ka nii kitarri kui, kui puhkpille siis metsa metsas, arvest kuni trompeti Flükkel Hornini. Nii et jah, meil on ja noh, vendade naised samuti. See on ikka, see on ikka päris suur arv, aga ütle Elmari kui sa noh, kui sa nagu hakkasin ringi vaatama elukaaslase järele või paarilist otsima, kas üldse oleks tulnud kõne alla, et see ei oleks olnud muusikas, kas sul on, ütleme siis nii otse välja, et kas sul on olnud peikasid mitte muusikute hulgast? See on tegelikult päris pikk teema, sellepärast et mitte Veikkasid, vaid ma olen tegelikult olnud abielus päris mitu aastat ja, ja minu esimene abikaasa oli mitte muusik. Nii et, et selles, et sa tead, mida see tähendab, ma tean küll jah. Et, et selles suhtes ei olnud algselt küll selline jah, et ainult muusik, sellepärast, et siis ma tegelikult ei, ei tegelenudki muusikaga veel nii tõsiselt, et mul oli muusikaharidus. Aga ma algselt läksin ikkagi õppima Tartusse prantsuse keelt ja kirjandust ja siis sellel ajal ma juba juba olingi abielus. Ja tegelikult muidugi siis, kui ma lõpuks läksin muusika peale üle, see oli juba noh, niiviisi tõsiselt üle hakkasin uuesti tegelema muusikaga, aga seekord siis Tšassiga siis selleks ajaks ma olin juba lahus oma esimesest abikaasast ja ja siis siis tegelikult oli võib-olla küll juba muutus järjest raskemaks seda ette kujutada, et, et ta on inimene, kes võib-olla ei, ei saa sellest teemast üldse aru. Aga samas ega ma ilmselt ei mõelnud, et ta peaks saama tingimustest muusikaga noh, ikkagi ütleme selline loov ja, ja selline avatud inimene ja kunstimeelega, et siis see oleks siinselt olnud olnud küll mõeldav. Aga nii, et see seedemõlemad tegeleme muusikaga Teeduga siis on nagu mõnes mõttes nii pluss kui miinus, et meil on alati, millest rääkida, aga me peame vaatama, et me liiga sügavale kaevuks sellesse teemasse, sellepärast et me oleme ikkagi vahepeal läinud ka võib-olla nagu liiga liiga nagu sügavuti sellesse, et, et kuigi muusika, meie ühine asi ja muusika on ka mõlema isiklik asi ja et me ei tohi ära unustada, et meil mõlemal on õigus omale maitsele oma arvamusele, selles muusikas. Et kuna mõlemad kirjutame muusikat, siis sellepärast ongi keeruline, et et me kumbki ei tohiks nagu üksteise loomingut ja maitset, et nagu liiga arvustada ja küsitavaks seada, et et noh et näiteks meil on olnud küll nii ideed ütleb, et nii sa kasutad liiga palju seda akordi või neid, neid asju oma oma muusikas, ma ütlen jälle, et see on, aga see minu mulle omane, see ongi see, mis ma teen, et et noh, tegelikult täpselt samamoodi näiteks Stingile on väga palju äratuntavaid selliseid fraase, mida ta kasutavad, asutab erinevates lugudes. Nii et mõned lood kõlavad väga sarnaselt ja ta ütleb, et noh, nii see nii see ongi. Nii ma teengi, et noh, mitte et ma tahaks ennast sellise suure tegijaga võrrelda, aga et aga nii võib ka ette, nii võib ka jah, et. Et selles suhtes see nii hea, kui, kui halb, et, et me läheme, ütleme, et see halb tähendab just seda, et et me peame nagu jälgima, et, et me me üksteisele nagu selles asjas liiga ei teeks ja, ja et peale muusikana Kuidas prantsuse keelest muusika peale üleminek? Sa ütlesid, et selleks ajaks oli selge, et ma ikkagi lähen muusika juurde, et, et kas, kas see oli kuidagi valutu, kas see oli kuidagi? Tegelikult just läbi valude läbi valude selles mõttes, et et, et see minu pöördeid minu isiklikus elus lihtsalt sundisid mind ilmselt järgi mõtlema, et, et mis see on, mida ma veel tahan teha, jaa, jaa. Ja, ja kuna ma ei suutnud mingil hetkel enam keskenduda just nendele ülikooliõpingutele ja mul tuli sinna selline paus sisse ja, ja teisest küljest oli variant nagu täiesti uus lehekülge ette keerata Ta ja katsetada ja kuna oli juba niisamagi raske elus, siis see need otsa kooli hirmuäratavalt sisseastumiseksamid, millest siis kõik nagu nagu kaamel nõelasilmast läbi läbi mahuvad. Nagu ei olnud selles suhtes hirmuäratavad, et mis seal siis ikka kumab nendest läbi läbi põrunali nagu sellel hetkel see tunne, et, et kui on niigi olnud pettumust ja valu ja kõike, et siis vähemalt see oli minu jaoks ikkagi nagu mõnes mõttes selline hulljulge temp, et, et mul oli küll muusikaline haridusega. Aga ütleme noh, lauljana ma olin ikkagi selline omaette klaveri taga laulja, nii et mul oli võimalus lihtsalt ennast proovile panna ja siis sealt see pööret nagu tuligi, et. Kas sa mõtlesid selle iseenda sees välja või keegi aitas sind, julgustas sind, tõukas sind seda tegema, et noh, ikkagi nii rängalt eriala vahetada ja linna vahetada ka, eksju, sõdurite tartust ära, ma saan aru. Ja, aga tegelikult ma olin nagunii reisinud kogu aeg Tartu ja Tallinna vahet, et ma olin ikkagi peamiselt Tallinnas. Nii et see selles suhtes ei olnud see nagu pluss mul oli Tallinnas ka töökoht, kus ma niiviisi ütleme siis kui olin ülikoolis, siis tegin, ütleme suviti seal või niiviisi vahetevahel kui õnnestus. Ja noh, ma olin enne ülikoolis õppimist juba lina olin seal tööl, nii et mul oli nagu selliseid pidepunktid oli Tallinnas olemas ja ja muusika tegelikult ei ole kusagile kadunud vahepeal, et aga lihtsalt see just, et ma enne olin, siis päris alguses nagu klassikalise muusika peal ja, ja siis oli, oli meil üks lasteaia muusika, teater ja ja koolis ikka lauldud igas koorides ja ja viiuldajad, ansambel ja mis kõik olid rahvapilliansambel ja nii et see muusikali nagu vaikselt edasi kestnud ja ma vist ema kaudu sain just nimelt džäss, muusika noote. Nii et ma siis seal vaikselt omaette klaverid pusisin nende kallal üllatutest, kõrgustest, lausi. Muidugi see hetk mul ei tulnud pähe, et ma võiksin transponeerida allapoole lugusid, et kus nagu kõlaks loomulikumalt minu hääle jaoks. Aga nii, et see muusikal ja kogu aeg olemas, nii et see oli lihtsalt üks selline päike, Huljulgne julge hüpe veel selle poole selle muusika poole, mis mulle mõistlikult meeldis, et tegelikult ma ei osanud üldse nimegi anda sellele muusikale. Et kui sisseastumis eksamil oli Kustas kikerpuu ja kes nagu ütles mulle, siis puurida, mis mulle siis meeldib ja mis ja ja mis selle muusikanimi on, siis mina olin nagu suu peale kukkunud, sest mina ei osanud teda ühe nime alla panna. Ja kui mulle lastemuusikanäide ja see oli Ella Fitzgeraldi, ma tundsin ta ära, aga kuna Ella oli enam-vähem ainuke, keda võib-olla üldse enda arvates teadsin, siis ma julgen seda isegi pakkuda, sest ma mõtlesin, kuidas saab olla seesama ainuke, keda, keda mina tean. Aga jah, siis, kui ma sinna kooli sisse sain siis. Siis saigi selgeks, et vot see ongi see muusika, mis mulle meeldib ja mida, mis mul on kogu aeg meeldinud, tegelikult ju raadiost isegi lasti, seda aga ei räägitud, mis muusika see on, et et see oli nagu selline suur saladus. Muusika õppimisest ja sellest, kui palju üldse saab džässmuusik midagi juurde õppida ja kui palju peab tal loomulikult olemas olema nii-öelda sünnipäraselt kaasa saadud, sellest me räägime mõne aja pärast edasi, aga, aga just nüüd on ilmselt õige koht mängida tänase saate üks niisugune meenutus lugu mälestuslugu selle järgneva laulu autor on Kustas kikerpuu, kes just äsja on meie hulgast lahkunud. Ta on üks sinu lemmikheliloojaid. Kindlasti selles suhtes, et emal muidugi väga laia haardega, nii et, et, et ta on tuntud nii poplugude džässlugude ja ütleme lausa selliste tantsu ja igasuguste lugude autorina. Ja lisaks siis oli ta suur bigbändihuviline. Jaa jaa. Juht ja trahvijuhtija. Aga mis on need need Kustas kikerpuu loomingu eripärad, mis sinu arvates teda eraldavat teistest ütleme sama kaliibriga sama kuulsatest, sama võimsatest eesti heliloojaid No minu jaoks muidugi noh, kohe see, et et ta on minu jaoks isiklik isiklik, nii-öelda isiklik tuttav, isiklik autor selles suhtes, et, et ma teda tean. See teeb kindlasti südamelähedasemaks. Ei oska kuidagi, see kuidagi, see iseloomustab, paneksid võib-olla liiga liiga nagu karpi siis tegelikult need teised autorid, kes meil on siis sellised džäss autorid ja ja ütleme siis, Uno Naissoo, Valter Ojakäär. Need autorid on veel palju, Lembit Veevo. Need on, kõik on tegelikult väga head eesti autorid ja Kustas kikerpuu. Tegelikult teda võib-olla võib-olla teebki huvitavaks see, just teades teda milline, milline inimene ta Ta oli ja noh, selles mõttes on, ta jääb selline, nagu ta oli senini ta. Just see vahe selle vahel, et, et tema, see, selline karune välispind ja ta oli alati selline natukene nii, Sid, torises ja ja natuke noris ja, ja oli selline. Ei saa öelda, võib-olla terav, aga ta oli alati sinna karune ja natuke alati nagu torkis ja niiviisi siis tema laulud jällegi seest on üllatavalt sellised lüürilised ja romantilised ja südamlikud, et ta tegelikult oli selle oma karuse pinnal, olid, oli väga, väga selline suur romantik, mida ta ise nii-öelda ei tahtnud tunnistada ja meie meie kallal ta alati ioneesi natuke torises ja virisesid jälle, te olete teinud minu lasteni bossanova Nadali ise svingifänn samas eesti keeles ütleme noh, kui tegu on näiteks ballaadiga ja kui mõnda lugu ei taha ballaadina teha, siis see järgmine aste sealt järgmine samm ikkagi on bossanovasest šanomanseni natuke sirgema rütmiga, mis lubab nagu eesti keelt loomulikumalt laulda, et siingi on raskem eesti keeles. Aga et Kustas kikerpuu oli jah, selline kelles oli peidus olla palju rohkem, kui see selline Alice pinud lassi aimata. Et seda ta siis oma oma lähedastele rohkem rohkem avas ja meil oli, meil oli see õnn, et, et, et ta, et ta pidas meid, kuigi me olime ka mina olin ikka praktiliselt viimaste õpilaste hulgas otsa koolis. Siis saab ta pidas meid oma oma sõpradeks, mis oli meie jaoks väga-väga suur, suur au ja, ja me saime päris mitu korda temaga niiviisi vestelda, et kuulata tema meenutusi ja, ja ja saada saada osa sellest ajaloost ja tema tema suurepärasest huumorist ja, ja kõigest järgmine lugu siis Kustas kikerpoolt ja seda laulab Helin-Mari Arder. VEEL talgebee VEPA on taevane. Veel lõhnab, tõrvast. Jääb, voolab. Kaadiku Kulka-le. Veel põllul. Jääge. Keskpäeva? Ikka veel päiksele. Vee leevel. Päring päring. Miks ta igatsed Põve? Miks nõnda talus? Et seal Ellüünap põllul jäägasvaka. Keskpäeva. Kartul veel päiksena. Veeliival. Pärinud. Kõik keesentaadid, kuld, laneela. Miks nõnda palus? Neela nõus? Ei lõhnapõllul. Ja kasvab ka. Keskpäeva ihkab tuld veel päikse. Kell on minuti pärast kolmveerand 11, aeg läheb linnutiivul ja me pidime rääkima sellest Helin-Mari sinuga. Kui palju sa nüüd oma kogemuse põhjal üldse arvad, et ühel džässmuusikul on vaja koolitust? Kui jah, kui oleks tegu popmuusikaga, siis ma siis ma arvaksin, et et ta nagunii ja naa, et on olemas selliseid looduslapsi, kes kellel ei ole tingimata olla koolitust väga vajagi. Aga džässmuusika puhul koolitus ikkagi üsna vajalik, sellepärast et. Kui inimene tahab osa saada sellest improvisatsioonilist lähenemisest ja temas on see tahtmine ise päris midagi lisada sellele muusikale siis on ikkagi sellest haridusest väga-väga palju kasu. Muidugi on tõsi see, et, et lauljad on, on ikkagi sageli rohkem selle sõnalise poole edasiandjad ja, ja vähem improviseerivad. Aga samas see haridus tuleb ikkagi alati alati kasuks ka juba kas või sellesama sõnadega meloodia nii-öelda töötlemisel ei ole ilus sõna, aga ütleme tõlgendamisel oma oma tõlgendamisel ja ja tõsi on see, et sisenen, haridusega lauljal on alati võimalik sisse saada ka ka ülejäänud muusikutega. Ma oleks öelnud, et haridusega lauljal oivalist muusikutega kontakt, parem kontakt, mis täitev tavatega vanasti, ja see on selline kindlasti muusikute sisene nali ja mis alati ei olegi nali, et noh, laulja ja trummar on muusikute sõbrad on ju. Et, aga noh, sageli seda nalja kasutatakse kana, muude pillimeeste a'la kontrabassi mängi või noh, et milleks kontrabassimängijale on vaja anda soolovõimalus, vanasti tehti sellist nalja, sest tema oli ainuke, kellel oli auto sellel ajal, kui trummar näiteks, et noh, et siis. Aga noh, see ongi see naljad selle hariduse kohta, et et peaaegu iga iga instrumendi kohta on tehakse seda, seda nalja, et et, et on muusiku sõber. Aga et tänapäeval ikkagi see haridus tuleb igal juhul väga palju väga palju kasuks ja tegelikult sageli See sellesse haridusse ei kuulubki, niivõrd võib-olla see kooliharidus on, on üks variant, aga, aga lihtsalt muusika kuulamine sellise muusika, mis endale meeldib ja muusika, analüüsimine, kontserdil, kontserditel käimine, ühesõnaga selline avatud meel muusika suhtes, see juba haribki väga palju, nii et ütleme, see selline koolitunnid on võib-olla alles selline selline baas või selline lähtekoht, kus saab hakata astuma mööda seda pikka, pikka teed. No viimasel ajal on päris palju Eestimaa on räägitud ka sellest, kui raske tegelikult on kunstiinimestel hakkama saada, no nagu sa isegi siin hurraa, hüüdsid seal ka vanemahüvitise. Sina oled nüüd ehe näide sellest, et sinu elukaaslane on muusika, sina oled muusik ja te peate kuidagimoodi oma asjadega toime tulema, ka oma korteri üüri maksma ja, ja poest leiba ja piima ostma. Kui tihti on sinu peast käinud läbi mõte, et võib-olla sa peaksid minema kuskile? Ma ei tea soome laulma näiteks laeva peale laulma lihtsalt selleks, et sissetulekuid oleks rohkem. Seda mõtet õnneks ei olegi tulnud pähe. Aga noh, selge on see, et, et tegelikult ma olen töötanud ka mõnda aega õpetajana, siis ma muidugi töötasin praktiliselt ma töötasin mingis neljas, viies kohas korraga, nii et see oli nagu niisugune kuidagi hullumeelne hullumeelsed ja aastad, kuid kus sattus niiviisi. Ja on noh, selge on see, et muusikul on mõistlik tegelikult vähemalt teatud tüüpi muusikutele kellele sobib näiteks õpetan õpetamise töö, et, et neil on kõrvalt mingi muu selline stabiilne töö ja mis siis nagu annab sellised sotsiaalsed tagatised ka just et kui inimene on FIE, siis ta, see, kogu see koorem on puhtalt ainult tema õlgadel jäänud mõnedele muusikutele sobib tegelikult väga hästi ja saab hakkama. Teete iseenesest, tema töötabki muusikaakadeemias ja Viljandi kultuuriakadeemias ka õppejõuna, nii et et tal on see nii-öelda see pikk peenike leib ka ja sees, et seda on päris mitmetel muusikutel ja see nüüd jälle nii ja naa küsimus, et kuidas leida see tasakaal, sest et jällegi seda ei tohi ka olla liiga palju, et, et inimene jõuaks ikkagi oma projektide ja, ja, ja nii-öelda just nimelt selle tegev olla tegevmuusik, sest et muidu tal kaob tasapisi see mõte nagu silmade eest ära, et et kuidas ta õpetab, kui ta ise ei ole nagu selle asja sees. Nii et noh, minul õnneks tõesti seda Soomes me oleme mõlemad Teeduga õppinud ja mõlemad veel oleme seal lõpusirgel, üritame oma kirjalikke töid ja lõputöid joonde kuidagi saada. See on siis, kus Sibeliuse see on, ei ole Sibelises, vaid on nüüd jälle muutnud nime ennedalist tädi ja nüüd on siis vist kas oli metropoli ja, või midagi sellist ala ei hakka seda väänamistani või et ta on siis ka kõrgkool kus siis popdžässmuusikat, mina õppisin ka pedagoogika poolt siis seal popdžässmuusikapedagoogikat, et et me mõlemad oleme siiani, et põhimõtteliselt oleks olnud nagu variant seal tasapisi ennast sisse seada, aga aga see on jälle mõnes mõttes hoopis teine maailm ja, ja võib öelda tegelikult, et Soome muusikutel on omamoodi selline ringkaitset sinnaste jalga ukse vahele saada ei ole sugugi mitte kerge. Ja noh, ütleme õppejõuna oleks seal muidugi ilmselt, et selles suhtes selles suhtes lihtsam elu, et õppejõud on ikkagi hinnatud ja, ja tema palk on ikkagi normaalne, et on võimalik ära elada sellest mitte nii, nagu meie vaesed jah, pisut, et kui sa oled, siis noh, peamiselt tegeleda õpetamisega, siis juba asutaks olen ma ka poolteist kohta või, või et, et sa saad nagu ilusti korralikult ära elada. Aga seal on tõesti nii, et pigem õppejõud õpetab, ta isegi ei võta seda võib-olla seda esinemist vastu. Sellepärast, et tal on mugavam mugavam teha oma õpetustöö ja ja see esinemine ei anna sugugi mitte tingimata suuremat raha ja samuti Maran entidega laevade peal ka enam ei ole tänapäeval muusikul selles suhtes kergem, et see sissetulek noh, on ilmselt normaalne, aga samas inimene jällegi on väga palju ära ja osaliselt mõnes mõttes nagu kaotab kontakti siis et tal ei ole enam nii, nii lihtne, võib-olla siis maa peal seda tööd leida ja ta on omamoodi nagu kogu aeg reisil ja, ja ära, et see ei ole ka kindlasti mitte üldse mitte kerge. Jõuluaeg teadupärast on muusikute lõikusaeg, käime siin, räägitakse jah, vat ei tea päästeselles suhtes. Aga on sul mõni kontsert, kuhu sa julgen näiteks praegu kuulajaid kutsuda, et, et sa tead, et kusagil detsembrikuus on midagi ilusat tulemas, kus saab sind kuulata laivis kui öelda ja elusast peast. Ja detsembrikuus on, on näiteks jätskaarel on, on siis see heategevus iga-aastane heategevuskontsert, mis on Kaarli kirikus see nüüd küll selline, kus ilmselt noh, minul on, minul on lihtsalt oma väike väiksem osa seal ja samuti saab seal siis kuulda kuulda lapsi kenasti laulmas Kadri hundi juhatusel ja minu teada Marko Matvere lööb seal kontserdil ka kaasa. Et see tuleb selline, ma arvan, selline suur ilus kontsert. Ma ise tegelikult siin juba katsetan ka tänu siis headele lapsehoidjatele novembris siis juba džässklubides sellist väikest tuuri, nii et me oleme seal novembri esimesel poolel oleme Viljandis, Pärnus ja Tallinnas väiksema koosseisuga. Nii et, et ma arvan, et seal tuleb meil ka sellist ilusat muusikat ma isegi peast õigesti mäletan, siis need on kas 11 14 ja 15 november, nii et 11 oleme Viljandis, 14 Pärnus ja 15 oleme Tallinnas. Nii et noh, neid kontserte ikka tasapisi tuleb, ma arvan, et neid tuleb veel ja ja noh, mul on endal selline väikene reklaam ist, kus ma saadan inimestele infot, et me oleme sageli teinud Ukraina kultuurikeskuses selliseid pisikesi kontserte, need, mis ongi nagu rohkem enda rõõmuks, kuna see on niivõrd väike koht Nii et ma arvan, et neid kontserte ikka natukene tuleb, ilmselt mitte väga, väga palju, sest et me katsume ikkagi ju mõistlikult. Loviisa jääks unarusse, täpselt nii, aga mis, mida sa laulad näiteks oma lapsele? Ma mõtlen praegu, et huvitav, kas džässmuusik laulab lapsele ka sellist tantsuõhtule või, või on seal ikka klassikalised ilusaid? Unelaulud meil on nii ja naa, sest et tegelikult Loviisa nüüd olete vist muusika peale ikkagi pigem on mõnes mõttes ta küll ka rahuneb, allergiline ei, ta ei ole allergiline, aga teinekord ta pigem on siis nagu ärkvel selle peale, et talle meeldib nimelt talle meeldib selline rütmiline muusika väga hästi. Ja, ja nüüd meie ühest viimasest esinemisest oli kogemus, kus oli meil siis lapsehoidja toredasti kaasas ja, ja me tegime seal heliproovi, noh, see oli õnneks selline koht, kus, kus nagu sai lapsega olla, et ei olnud liiga kõva muusikaga. Et ta rahunes just selle peale. Siis lapsehoidjalt kuulsime pärast, et kui ma laulma hakkasin ja ma laulan igasugust muusikat, siis kui ma laval olen, et mitte ainult hällilaule. Nii et hällilaulude peale nagunii ja naa. Ta rahuneb. Aga teinekord rahuneb pigem just võib-olla lihtsalt kaisus niiviisi mõnusalt ja, ja et tegelikult ka selle rütmimuusika peale siis on sageli kliinilised, et ta on teinud ja ja viimati ongi mingid Mosambiiki rahvamuusikat, see on meil väga popiks saanud. Et sellest etnilisi, astub naiste tantsusammul elutoas ringi ja, ja laps magab selle peale, et üldsegi talle meeldib selline seltskonnas olemine ja selline rõõmus melu ja nii et, et selle peale ta täiesti rahulikult võib magama jääda. Pigem teinekord on nii, et kui jääb magama, üritame ta vaikselt sokutada kuskile vaiksesse tuppa siis ta varsti avastab, et oih, igav, igav, kedagi ei ole. Kus mürgel ja hakkab, hakkab ise lärmi tegema, tahab tagasi kuskile seltskond, et praegu ta tahab kangesti muidugi hästi palju süles olla ja niiviisi kontaktis, nii et lapsehoidjate suur rõõm, kes tahavad. On see nüüd kohe tagasi koju tütre juurde ka, aga selleks, et et tänasest saatest ei jääks muljet, nagu sa oleksid autoritaar ja mängiksid ja armastaksid ainult oma lauldud laule ja et siis siis jääb tänast jutusaadet lõpetama hoopis üks lugu, mis on seotud sinu elukaaslase Teedu ja tema ühe teise ansambliga, kus sina ei laulagi. Jah, aga ma olen neid toetanud seest. Et see on üks tore ansambel nimega ajavares läkski kahjuks nii et, et ma ei saanud kaasa salvestust, mis on siis nüüd lauljaga, kellega nad praegu teevad koostööd, ehk ehk Hiina saar on siis nüüd praegusel hetkel selle ansambli solist. Aga, aga siis seekord siiski veel tuleb esitusele Marvi vallaste esituses üks lugu. Tema on nüüd siis hoogsalt teinud ilmatüdruku karjääri. Ja, ja tänu sellele ka, kas siis väga palju, mina viimasel ajal kuulen peaaegu iga päev, ma arvan, raadiost tema lauldud öeldud lugu nii et et ta on tuule tiibadesse saanud, aga ma väga loodan, et ajavares ka Kaline saare. Solistiks olemise ajal pälvib tähelepanu sellepärast et neil on väga-väga kenad lood ise kirjutatud muusika suuremas osas ja, ja tekstid on siis ka küll on enda kirjutatud, küll on siis eesti autorid, kes on, kes on ütleme, Hando Runnel. Juhan Liiv. Doris Kareva, mis oli ka neil ja nii, et, et see on hästi ilus muusika ja ma täiesti soovitan nii, et neil on plaat väljas, siis veel Mario lastega, aga ma usun, et Liina Saarega tuleb ka väga palju ilusaid salvestusi ja kontserte. Aitäh. Helin-Mari saatesse tulemast ja armsad kuulajad ilusat ja rahulikku pühapäeva ilusa rahuliku muusika seltsis.