Suvemütoloogia. Igaühel meist on oma suvekoht. Mõnele on selleks maakoht vanaema, vanaisa juures, teise nende isiklik suvila võib-olla juba vanemast ajast kuskil suvilakooperatiiv is või siis hoopis mõni rohkem või vähem yles kõpitsetud talumaja. Aga lisaks on olemas mõned Eesti kohad, mille kohta ei saagi teisiti öelda, kui et need on suvekohad. Pärnu no muidugi, eks nii suve kohted trenditeadlikumad sinna suvel enam ei tikkugi. Aga näiteks ka Käsmu oma mändide ja rannakividega või mõni teine põhjaranniku külamis ärkab niivõrd-kuivõrd muidugi ta üldse ärkab elule vaid loetud suvekuudeks. Ja siis muidugi saared Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Vormsi, Kihnu ja Ruhnu ning väiksemadki. Isegi kui neil ei toimu mõnda suveetendust või vabaõhukontserti või suuremat sorti simmanit, siis ometi on nad justkui olemas vaid suvel. Suvel ei näita need kohad mitte ainult oma looduse ilu ega kutsu sulistama rannavees vaid suvel teevad oma uksed lahti ka sageli talvel suletud kohvikud ja restoranid. Samuti meelitatakse külastajaid kasutama euroraha eest ehitatud jalgrattateid ning kõndima maha langenud männiokastest pehmetel metsaradadel. See kõik paneb meid unustama külma aastaaiakohti, Tallinnat või Tartut, mis mõjuvad lühikese ja väikese Eesti suve jaoks liiga suurte ja ametnikena. Või siis veidi õnnetut Viljandit, mis ärkab suvelgi elule vaid selleks nädalavahetuseks, mil toimub Viljandi folk. Isegi kui kõik need nimetatud linnad ponnistamad, et olla ka suvel ihaldusväärsed ja meelitada inimesi suvel sinna puhkama võiksid nad nendele nii-öelda päris suvekohtadele jätta suvekoha rolli. Pole vaja neil suurtel ja kohmakatel tallinatel Tartutel tükkida võõrale marjamaale.