Suvemütoloogia. Suvel peab grillima, isegi kui ei taha ikka peadmis suvise muidu on. On isegi kahju, et grillihooaeg nii lühike on. Suvel pole ahju vaja kütta ja siis on kuidagi imelik niisama istuda. Sellepärast ongi hea grillida, on vähemasti, mida teha. Mehed lühikestes pükstes ja värvilistes away särkides hoiavad pannilabidat või tange ja keeravad vorste, liha, ka juurikat. Kõike võib grillida. Grillimine on igaühe rõõm, seda saavad kõik endale lubada. Sinna alla võib matta terve varanduse. Võib ehitada endale väliköögi koos gaasigrilliga, mis meenutab tiibklaverit aga võib ka lihtsalt viinerivarda otsa pista, kusagil soojaks ajada. Grillimine on tõesti kõigile, see on eestlaste inimõigus, seda ei võta meilt mitte keegi. Aga kõige esimese asjana meenub ikkagi vana hea ufogrill kolmel jalal seisev must, kahe kõrvaga ufo. Iga suve lõpuks põleb ta läbi ka siis tuleb auk sisse. Murdub jalg. Eks nad kõik ühed sitanikerdis tule. Aga meile on nad südame külge kasvanud. Igal kevadel ostetakse uus ufogrill, aga vana grill, kes terve eelmise suveni kenasti meid teenis, pannakse aianurka nagu võiks ta veel veidi kasvada ja kosuda ehk isegi uueks muutuda, või siis saab tema küljest võtta varuosasid uue grilli jaoks. See on ka meil veres. Vanasse kaevu ei sülitata, enne kui uus valmis. Nii on ka ufogrilliga lasta olla iseenda Roostal kasvõi kokku kukkumas. Daam meile muutunud nagu pereliikmeks, kes vaatab meid aianurgas, elab meie tegemistele kaasa. Ja siis pole midagi imestada, kui kunagi arheoloogilistel väljakaevamistel leitakse üksteise kõrvalt mitmeid ufo grille. Ning neid nähes väljakaevajad noogutavad teineteisele tähenduslikult ja on kindlad, et meil olid kontaktid maaväliste tegelastega. Aga seda tegi meiega vaid suvi.